Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 22.12.2015 esitas Salva Kindlustuse AS Harju Maakohtusse hagi Osaühingu REFkliima vastu 10 461,36 euro saamiseks. Hagi kohaselt toimus 17.02.2014 Xxx, Harjumaal asuvas elamu katlaruumis tulekahju. Tulekahju tekkis katlaruumis kostja töötaja Xxxpoolt tehtud jootmistööde käigus. Tulekahju tagajärjel sai kahjustada Xxxkuuluv katlaruum koos katlaga. Kostja töötaja kinnitab, et tuletööde (jootmistööde) teostamisel juhtus õnnetus, töömees teostas maakütte katla remondi käigus keevitustöid, mille käigus süttis isolatsioon. Kostja töötaja ei järginud tuleohutusnõudeid ning ei hoidunud tegevusest, mis võib põhjustada tulekahju. Xxxon sõlminud 23.04.2013 hagejaga kodukindlustuse lepingu (poliis xxx), mille kohaselt kindlustusobjektiks on siseviimistlus ja kodune vara. Kindlustusperiood on 25.04.2013 24.04.2018. Hageja on tekkinud varakahju hüvitanud, tasudes Xxxuue katla soetamise ning katlaruumi taastusremondi teostamise eest hüvitist summas 10 461,36 eurot. Omavastutus summas 200 eurot jäi kindlustusvõtja kanda. Kostja vastutab toimunud tulekahju tagajärjel tekkinud kahju eest, kuid kostja ei ole hageja tagasinõuet kohtuväliselt täitnud. Hinnapakkumise katlaruumi tulekahju tagajärgede likvideerimiseks on teinud Watercom OÜ ja see on koostatud Rotastar OÜ-le. Maasoojuspump/katel ei ole VÕS § 1056 mõttes suurema ohu allikas. Maasoojuspump kui asi ei kätke (sisalda) endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale. Maasoojuspump/katel ei ole tule-, kiirgus- ega plahvatusohtlik, seetõttu ei saa seda suurema ohu allikaks pidada. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata. Tõendatud pole, et kostja töötaja oleks põhjustanud tulekahju, tekitanud sellega varalise kahju Xxxvarale ning kostja vastutab selle eest. Kostja töötaja järgis kõiki Siseministri 07.09.2010 määrusega nr 47 kehtestatud “Tuletöö tegemisele esitatavad nõuded”. Xxxon kogenud spetsialist ja omab vastavaid lubasid jootmistööde tegemiseks. Ka ei ole tuvastatud katla põlengu põhjus. Kahju suurus 10461,36 eurot on põhjendamatult suur. Hinnapakkumine ei ole objektiivne, sest see on tehtud Rotastar OÜ poolt, kus omanikuks ja juhatajaks on Xxx, s.o. kannatanu. Hinnapakkumises toodud arvestused on põhjendamatud ja ülespaisutatud. Kostjale ei ole antud võimalust osaleda kahju maksumuse hindamises, kostja pole osalenud taastusremondi kalkulatsiooni koostamises, taastusremondi teostamisel tõenäoliselt ei kasutatud „tasemel taastamise” põhimõtet ja kostja jäeti ilma võimalusest ise likvideerida tulekahju tagajärgi. Isegi juhul, kui kostja on kahju tekitamises süüdi, siis tuleb kostja vastutust vähendada põhjusel, et kannatanu on suurema ohu allika (katla) valitsejaks ja peab korras hoidma suurema ohu allikat. Vigane katel võis ise olla tulekahju allikaks, mistõttu tuleb kostja vastutust vähendada. Hageja peab tõendama, et kannatanu on järginud tuleohutuse seaduse § 3 nõudeid. 18.04.2017 menetlusdokumendis leiab kostja, et kuna katla valdajaks oli Xxx, on kostja vastutus välistatud VÕS § 1056 alusel.

Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: 1) Salva Kindlustuse AS-is on kahjujuhtumina registreeritud tulekahju, mis toimus 17.02.2014 Xxx, Harjumaal asuvas elamu katlaruumis (I kd, lk 5-6); 2) tulekahju tagajärjel sai kahjustada Xxxkuuluv katlaruum koos katlaga (I kd, lk 5-6); 3) Xxxon sõlminud 23.04.2013 hagejaga kodukindlustuse lepingu (poliis xxx9), mille kohaselt kindlustusobjektiks on siseviimistlus ja kodune vara aadressil xxx Harju maakond. Kindlustusperiood on 25.04.2013-24.04.2018 (I kd, lk 12-13); 4) vastavalt kindlustuslepingule on hageja tekkinud varakahju hüvitanud, tasudes Xxxuue katla soetamise ning katlaruumi taastusremondi teostamise eest hüvitist summas 10 461,36 eurot (I kd, lk 19-20). Pooled vaidlevad selle üle, kas maasoojuspumba puhul on tegemist suurema ohu allikaga VÕS § 1056 ja § 1058 mõttes, kas kostja töötaja on põhjustanud tulekahju ja kahju tekitamises süüdi ning kas kahju suurus on põhjendamatult suur või mitte. Maasoojuspumbast kui suurema ohu allikast VÕS § 1056 ja § 1058 mõttes Kostja leiab, et kannatanu on suurema ohu allika (katla) valitsejaks ja peab korras hoidma suurema ohu allikat, mistõttu tuleb kostja vastutust vähendada. Hageja leiab, et maasoojuspump ei ole VÕS § 1056 mõttes suurema ohu allikas. Kohtul tuleb tuvastada, kas kohaldamisele kuuluvad suurema ohu allika sätted. Suurema ohu allikateks on eelkõige asjad või tegevused, millest nähtuva või millega seonduva ohu realiseerumise puhuks on seaduses ette nähtud riskivastutuse tekkimine. Tulenevalt VÕS §des 1057-1060 sätestatud riskivastutuse erikoosseisudest on suurema ohu allikateks eelkõige mootorsõidukid; ehitised, milles toodetakse, ladustatakse või edastatakse energiat või ohtlikke aineid, või millest lähtuvad muud spetsiifilised ohud; muud ohtlikud asjad, eelkõige tule-, kiirgus- või plahvatusohtlikud, mürgised, söövitavad või keskkonnaohtlikud asjad või loomapidaja poolt peetavad loomad. Muude kui seaduses otseselt suurema ohu allikatena nimetatud asjade või tegevuste puhul on vaja selle kvalifitseerimine suurema ohu allikaks otsustada § 1056 lg-te 1 ja 2 alusel (VÕS III kommenteeritud väljaanne, § 1056 komm). VÕS § 1058 lg 1 kohaselt ehitise omanik vastutab selles toodetava, ladustatava või edastatava energia või tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste või sööbivate või keskkonnaohtlike ainete tõttu või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Asja omanik vastutab asjast lähtuva tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Kostja leiab, et kuna katel jootmistööde jooksul süttis, siis saab järeldada, et katel on suurema ohu üheks allikaks, kuna on tuleohtlik. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (Riigikohtu 12. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10).

Kostja töötaja on 04.04.2017 toimunud istungil öelnud, et „sarnane soojuspump oli viieteistkümnes, mis oli katki läinud. Sõitsin läbi kogu Eesti ja parandasin neid. Olin varem parandanud alla 50 pumba“ ning mitte kunagi varem pole jootmistööde käigus soojuspump põlema läinud (II kd, lk 191 ja pöördel). Sellest saab järeldada, et maasoojuspumba jootmistööde puhul ei teki kahju sageli. Riigikohus on lahendis 3-2-1-2-08 p-s 11 leidnud, et ei ole alust lugeda kostjale II kuuluvat kalatehast ühiskanalisatsioonisüsteemi ummistamise ohu tõttu suurema ohu allikaks VÕS §-de 1056 ja 1058 järgi, sest sellise ohu realiseerumine ja kahju tekkimine on ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral. Kostja väidab, et katel on suurema ohu üheks allikaks, kuna on tuleohtlik. Ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et tulekahju sai alguse jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi soojusliku toime tõttu, mitte maasoojuspumba iseenesest süttimisest (II kd, lk 96). Kohtu hinnangul oleks käesoleval juhul ohu realiseerumine ning kahju tekkimine olnud ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral. Kohus leiab, et nimetatust tulenevalt ei saa maasoojuspumpa/katelt lugeda suurema ohu allikaks ja suurema ohu allika sätted kohaldamisele ei kuulu. Kohus on asunud seisukohale, et maasoojuspumba puhul pole tegu suurema ohu allikaga, seega puudub vajadus analüüsida kostja väidet justkui oleks kannatanu suurema ohu allika valitseja ja seetõttu kostja vastutus välistatud. Nimetatud põhjusel jätab kohus sellekohased kostja väited tähelepanuta. Isegi, kui eeldada, et tegu oli suurema ohu allikaga, siis oli katla otseseks valdajaks (ohu allikat valitsenud isikuks) parandamise hetkel kostja ning seega vastutaks suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest. Kahju tekkimisest Hageja nõuab kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kooskõlas VÕS § 1045 lg 1 punktiga 5 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Vaidlust ei ole selles, et kahjujuhtumina on registreeritud tulekahju, mis toimus Xxxasuvas elamu katlaruumis, mille käigus sai kahjustada talle kuuluv katlaruum koos katlaga ning et Xxxon sõlminud 23.04.2013 hagejaga kodukindlustuse lepingu (poliis xxx9) kuni 24.04.2018 ja et hageja on tekkinud varakahju hüvitanud. Vastavalt VÕS § 492 lg 1 läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue, mistõttu on hagejal õigus kostja vastu hagi esitada. Kahju hüvitamisest Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-80-13 punktis 15 märkinud, et VÕS § 1043 alusel lasub delikti objektiivse teokoosseisu (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos) ja õigusvastasuse tõendamise kohustus hagejal, õigusvastasust välistavate asjaolude ja süü puudumist aga peab tõendama kostja. Tulenevalt eeltoodust tuleb kontrollida VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 eelduste esinemist.

Objektiivse teokoosseisu (sh tegu, kahju ja põhjuslik seos nende vahel) tasandil peab hageja tõendama, et kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Seega tuleb eelkõige teha kindlaks, kas hagejale tekkis kahju ja kas kahju tekkimise põhjustas kostja tegu või tegevusetus. Kohus leiab, et hagejale on kahju vaieldamatult tekkinud, kuivõrd tulekahju tagajärjel sai kahjustada Xxxkuuluv katlaruum koos katlaga ning vastavalt kindlustuslepingule on hageja tekkinud kahju hüvitanud. Teost või tegevusetusest kahju põhjustajana Kohtule esitatud ekspertiisiakti kohaselt on ekspert tuvastanud, et tulekahju sai alguse jootmisel kasutatava gaasipõleti leegi soojusliku toime tõttu, mis omas piisavalt kõrget temperatuuri, et süüdata maasoojuspumba seinte sisepinda või muid seadme osi katnud müra- ja soojusisolatsioonimaterjalitsooni. Maasoojuspumba SERO BWA-SS-10 remontimiseks teostatud jootmistööd kui sellised ei põhjustanud maasoojuspumba põlema süttimist, vaid põlema süttimist põhjustas jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi kõrge temperatuur ja leegi suur ulatus, mille tõttu isolatsioonmaterjalid jäid leegi mõjupiirkonda (II kd, lk 96). Seega on tõendatud, et kahju tekkis jootmistööde käigus jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi kõrge temperatuuri ja leegi suure ulatuse tõttu. Kahju põhjustav tegu võib väljenduda kas aktiivses käitumises või tegevusetuses. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kostja töötaja tegu väljendunud tegevusetuses. Ekspertiisi kohaselt põhjustas põlema süttimist jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi kõrge temperatuur ja leegi suur ulatus. Kostja töötaja teostas jootmistöid (aktiivne käitumine), kuid rikkus üldist käibekohustust, st ei järginud piisava hoolsusega tuleohutusnõudeid (tegevusetus, millegi tegemine puudustega). Kohtu hinnangul teostas kostja töötaja jootmistöid hooletult. Hagiavaldusele lisatud kirjalikus avalduses on kostja kinnitanud, et jootmistööde käigus juhtus õnnetus (I kd, lk 11). Kostja töötaja teostas jootmistöid ja ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kahju tekkis jootmistööde käigus jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi kõrge temperatuuri ja leegi suure ulatuse tõttu, seega kahju tekkimise (tulekahju) põhjustas kostja töötaja jootmistööde käigus. Kostja vaidleb ekspertiisiaktile vastu eelkõige põhjusel, et eksperdi järeldused ei vasta tegelikkusele ja on vastuolus üldtuntud asjaolude ning teadmistega. Kuid samas on kostja teatanud, et ta ei näe vajadust kordusekspertiisi tegemiseks (III kd, lk 1 pöördel). Kostja on tutvunud ekspertiisiaktiga ja tema arvamusel on eksperdi järeldused ekslikud. Eriti osas, mis on seotud eksperdi järeldusega polüuretaani ning Armaflexi (isolatsioon) kohta, mis eksperdi arvamusel kergesti süttib ning hästi põleb ja tilgub. Kostja teadmisel see nii ei ole (II kd, lk 122). Eesmärgiga ümber lükkamaks eksperdiarvamust, et isolatsioon, mis oli soojuspumbas, kergesti süttib, põleb ja tilgub, on kostja poolt tehtud põlemisproovid, milliseid ta ka filmis ja mis on esitatud kohtule tutvumiseks (II kd, lk 123). Kostja on toonud välja, et Armacell, kes on armaflexi tootja, kinnitab, et armaflexi eelis on eelkõige selles, et see ei toeta põlemist. Armacelli koduleheküljelt võetud info kohaselt on armaflex isekustuv materjal, ei levita tuld ega tekita põlevaid tilkasid. Seega on väärad eksperdi väited, et armaflex süttib kergesti ning põlemisprotsessi ajal põlevad materjali tilgad langevad

alla. See on ka ümber lükatud kostja poolt tehtud põlemisprooviga, millest nähtub, et isolatsioon ei põle ega tilgu (II kd, lk 123-124). Kostja leiab, et eksperdi töö ei ole tehtud sellise kvaliteediga, mida tavaliselt oodatakse riiklikult tunnustatud eksperdilt. Kostja on tõendanud, et ekspert eksis oma järeldustes isolatsioonis, mida on kasutatud soojuspumbas SERO, armaflexis ja isolatsioonimaterjalide põlemise põhimõttes. Kostja on seisukohal, et antud ekspertiisiakti ei saa kasutada tõendina menetluses, sest eksperdi järeldused on ekslikud ja ei vasta tegelikkusele (II kd, lk 124). Kostja peab oluliseks, et ekspert ise kinnitas, et mõned asjaolud on ta valesti kohaldanud ja mõned väited olid ekspertiisiaktis valesti kasutatud (näiteks armaflexi osas). See annab alust kahelda eksperdi arvamuses ja ekspertiisi kvaliteedis (III kd, lk 9 pöördel). Ekspert on ekspertiisiaktis toonud välja järgmist: „Eksperdile on teada, et maasoojuspumba sisemuses tekkis leegiline põlemine vasest torus olnud mõra kinnijootmise ajal, kasutades jootmiseks vedelgaasi ja hapnikku. Vedelgaasi näol kasutatakse jootmisel propaani või butaani või nende segu. Kirjanduse andmeil kasutades propaanipõletit GVP-4 ja propaani ning hapnikku ulatub leegi temperatuur +2050 kraadini (II kd, lk 96).“ Kohus on eksperdi Heikki Perli kohtuistungil üle kuulanud. Ekspert on öelnud, et „mina ei käsitlenud armaflexi, vaid see käib lihtsalt ühest ekspertiisi lausest läbi. Armaflex ei mängi erilist rolli, kuna seda kasutatakse torude ümber. Tunnistan, et ekspertiisiakti lk 4 alapeatükis „tulekahju tehniline tekkepõhjus“ viimases lõigus sulgudes toodud viide armaflexile ei ole kohane näide. Armaflexi kohta internetist kättesaadava materjali olen läbi lugenud. Armaflexi nime all müüakse terve rida erinevaid materjale. Materjale on ka erinevate värvusega. Sellise intensiivsusega leegi puhul ja sellisel temperatuuril (+2050 kraadi) põlevad kõik armaflexi materjalid (II kd, lk 193).“ Kohus leiab, et kohtule esitatud videofailide puhul ei ole teada, millise temperatuurini ulatus gaasipõleti leegi temperatuur. Nimetatu on oluline, et võrrelda põlemisproovi ja tegelikult toimunud tulekahju. Videofailis on märgitud, et katses on kasutatud gaasipõletit ja puhta hapnikuga segatud atsetüleeni, seega mitte vedelgaasi (propaani või butaani või nende segu) ja hapnikku nagu kasutati jootmistöödel. Seega ei saanud leegi temperatuur ulatuda +2050 kraadini. Ekspert on nii kohtuistungil kui ka ekspertiisiaktis toonud välja, et jootmistööde käigus oli leegi temperatuur +2050 kraadi ja sellisel temperatuuril põlevad kõik armaflexi materjalid. Seega leiab kohus, et kostja pole eksperdi arvamust videofailidega ümber lükanud. Samuti on ekspert öelnud nähes nimetatud videofaile, et „näha on munaresti taoline materjal. Tegemist ei ole sama pumba küljes oleva materjaliga. Minule ei ole teada, kust materjal pärit on.“ (II kd, lk 193) Kohus nõustub eksperdiga, et videotes kasutatakse materjali, mis ei ole sama pumba küljes ja seetõttu ei saa kahte olukorda võrrelda. Samuti ei teki kohtul kahtlust, et leegi kõrgema temperatuuri (+2050 kraadi) puhul on võimalik tulekahju tekkimine. Kohus on veendunud, et nimetatud videofailides tehtud põlemisproove ei saa kõrvutada tegelikult toimunud tulekahjuga ja järeldada, et isolatsioon ei põle ega tilgu. Samuti on ekspert öelnud, et võttis need andmed, et materjal põleb, 4-5 allikast (II kd, lk 192). Kohtul puudub alus kahelda ekspertiisiakti usaldusväärsuses. Eeltoodust tulenevalt on seega tõendatud, et kahju tekkimise põhjustas kostja tegevusetus. Põhjuslikust seosest teo ja kahju vahel

VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Käesoleval juhul saab kostja töötajale ette heita tegevusetust. Sellisel juhul tuleb põhjusliku seose kindlaksmääramiseks hinnata, kas kostja töötaja tegutsemise korral oleks kahju esinenud (nn asendusmeetod). Kannatanul tekkiv kahjulik tagajärg saab olla kahju tekitaja poolse tegevusetuse õigusvastaseks kausaalseks tagajärjeks üksnes juhul, kui kahju tekitajal lasus kohustus teatava teo tegemiseks, mis oleks kahjuliku tagajärje ära hoidnud või selle tagajärgi leevendanud. Selline kohustus võib tekkida nii õigusaktist kui ka üldisest käibekohustusest. Kostja töötaja teostas jootmistöid ja ei järginud tuleohutusnõudeid. Kostja töötaja on 04.04.2017 toimunud istungil öelnud, et „sarnane soojuspump oli viieteistkümnes, mis oli katki läinud. Sõitsin läbi kogu Eesti ja parandasin neid. Olin varem parandanud alla 50 pumba“ ning mitte kunagi varem pole jootmistööde käigus soojuspump põlema läinud (II kd, lk 191 ja pöördel). Kostja töötaja on ise tõdenud, et tegu oli viieteistkümnenda sarnase soojuspumbaga, mis oli katki läinud ja varasemalt pole jootmistööde käigus soojuspump põlema läinud. Seega on jootmistöid võimalik teostada ohutult. Kui kostja töötaja oleks järginud tuleohutusnõudeid, poleks kostja töötaja poolt teostatud jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi kõrge temperatuur põlema süttimist põhjustanud. Tuleohutusnõuete järgimise puhul poleks tulekahju tekkinud ja Xxxkuuluv omand kahjustada saanud. Sellest saab järeldada, et kostja töötaja ei olnud Xxxkuuluva maasoojuspumba jootmistöödel piisavalt hoolas ja ei järginud tuleohutusnõudeid, mistõttu tekkis tulekahju. Kostja töötaja ei järginud tuleohutusnõudeid ning ilmneb põhjuslik seoses kostja töötaja poolt teostatud jootmistööde ja tulekahju vahel. Kostja on esitanud tõendeid, et kostja töötaja puhul on tegemist väljakoolitatud ja kogemusega töötajaga (I kd, lk 80-84). Kohus ei kahtle selles, et kostja töötaja Xxxon väljakoolitatud töötaja, kuid sellest ei saa järeldada, et ta ei saanud jootmistöödel eksida. Seega on kindlaks tehtud põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel. Teo õigusvastasusest VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Lisaks võib omandi rikkumine seisneda omandiõiguse esemeks oleva asja kahjustamises või asja hävimise või kaotsimineku põhjustamises. VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevat teo õigusvastasust eeldatakse ja Xxxkuuluv omand sai kahjustada kostja töötaja üldise käibekohustuse rikkumise tõttu. Seega on kindlaks tehtud teo õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt on delikti objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse eeldused täidetud. Teo õigusvastasust välistavatest asjaoludest ja süü puudumisest VÕS § 1045 lg 2 kohaselt õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esine. Ka ei ole kostja ühtki õigusvastasust välistavat asjaolu välja toonud. VÕS kommenteeritud väljaande kohaselt on süü element seotud rikkumistegevusega, st kontrollitakse, kas õigusvastase teo toimepanemine oli süüline, mitte seda, kas isik on süüdi konkreetsete kahjulike tagajärgede esile kutsumises. Süü kindlakstegemine toimub kahes etapis: kõigepealt peab olema kindlaks tehtud, et kahju põhjustati tahtlikult või välisest hooletusest ning seejärel hinnatakse, kas esineb sisemine hooletus, st kas väline hooletus on subjektiivselt vabandatav (VÕS § 1050 lg 2). Süü puudumist tuli tõendada kostjal (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-80-13, p 15).

Süü puhul eristatakse kahte tasandit: subjektiivset süüvõimelisust, milleks VÕS § 1052 lg-te 1 ja 2 järgi on deliktivõime ning süü vorme, milleks VÕS § 104 lg 2 järgi on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 1052 lg-te 1 ja 2 järgi puuduvad kostja töötajal vastutuse piirangud, st kostja töötaja on deliktivõimeline. VÕS § 104 lg 3, 4 ja 5 sätestavad, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine; raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine; tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1134-09 punktist 13 tulenevalt eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 puhul õigusvastaselt kahju tekitanud isiku välist hooletust. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse üksnes tavalist (mitte rasket) hooletust. Seega eeldatakse kostja töötaja hooletust (välist hooletust). Järgnevalt tuleb hinnata, kas esineb sisemine hooletus, st kas väline hooletus on subjektiivselt vabandatav (VÕS § 1050 lg 2). Sisemiselt hooletu on VÕS § 1050 lg 2 järgi isik, kes ei järgi vastavalt asjaoludele temalt käibes oodatavat hoolsust, arvestades muu hulgas isiku iga, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kostja on esitanud tõendeid, et kostja töötaja Xxxon tuleohutustunnistus ning tegu on väljakoolitatud ja kogemustega töötajaga (I kd, lk 77, 80). Samuti on ka xxx istungil väljendanud, et tal on suur staaž ja et „sarnane soojuspump oli viieteistkümnes, mis oli katki läinud. Sõitsin läbi kogu Eesti ja parandasin neid. Olin varem parandanud alla 50 pumba“ (II kd, lk 191 ja pöördel). Arvestades kostja töötaja olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi, on kohus seisukohal, et kostja töötaja väline hooletus ei ole subjektiivselt vabandatav. Tegu on staažika töötajaga, kes oleks piisava hoolsuse korral suutnud tulekahju ära hoida. Ilmekalt näitab kostja töötaja hooletust asjaolu, et tegemist oli viieteistkümnenda sarnase soojuspumbaga, mis oli katki läinud ja käesoleva kaasuse puhul esimesega, mille puhul jootmistööde käigus soojuspump põlema läks. See näitab, et kostja töötajal on piisavalt kogemusi, et soojuspumpade jootmistöid teostada (eelnevalt teostati jootmistöid korrektselt), kuid käesoleval juhul tekkis hooletusest tulenevalt tulekahju. Seega ei ole kostja töötaja väline hooletus subjektiivselt vabandatav ja esineb sisemine hooletus. Kohtu hinnangul pole kostja tõendanud süü puudumist. Riigikohtu lahendist 3-2-1-54-07 tulenevalt peab kahju õigusvastaselt põhjustanud isik VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kohtu hinnangul pole kostja seda tõendanud. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse hooletust, mistõttu on tuvastamist leidnud kostja töötaja väline hooletus, väline hooletus ei ole subjektiivselt vabandatav ja seetõttu on eeltoodust tulenevalt kostja töötaja süüdi kahju tekitamises. VÕS § 1054 lg 1 kohaselt kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Kostja töötaja on toime pannud õigusvastase ja süülise teo vastavalt VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050. Tema tööandja ehk hageja vastutab VÕS § 1054 lg 1 alusel. Kahju suuruse põhjendatusest VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et

tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohtu hinnangul on objektiivne teokoosseis (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos) tõendamist leidnud. Kui kostja töötaja oleks järginud tuleohutusnõudeid, poleks tulekahju tekkinud ja poleks Xxxkuuluv katlaruum koos katlaga kahjustada saanud. Kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavat asjaolu (VÕS § 1045 lg 2) ega süü puudumist (VÕS § 1050). Juhul, kui omandiõiguse rikkumine seisneb asja hävimise, kaotsimineku põhjustamises või kahjustamises, reguleerib varalise kahju hüvitamise ulatust VÕS § 132. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Sama sätte lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja on kohtule esitanud tulekahju tagajärgede likvideerimise hinnapakkumise, mille maksumus kokku on 10 661,35 eurot (I kd, lk 14). Omavastutus summas 200 eurot jäi kindlustusvõtja Xxxkanda. Seega on tõendatud kahju summas 10 661,35 eurot, millest 10 461,36 eurot tuleb hagejale hüvitada. Kostja leiab, et kahjuhüvitis on põhjendamatult suur ja hinnapakkumine, mis on tehtud Rotastar OÜ poolt, kus omanikuks ja juhatajaks on Xxx, on kahtlase iseloomuga, kuna oli tehtud huvitatud isiku poolt, kes on seotud kannatanuga majanduslikult. Hageja leiab, et kostja vastuväide, justkui hinnapakkumise oleks teinud kannatanu enda firma Rotastar OÜ, ei ole õige. Hinnapakkumise katlaruumi tulekahju tagajärgede likvideerimiseks on teinud Watercom OÜ ja hinnapakkumine on koostatud firmale Rotastar OÜ, mille juhatuse liige on Xxx. Seepärast ei ole kostja vastuväited õigustatud ega põhjendatud. Samuti on kostja esitanud tõendi (I kd, lk 85), mille kohaselt oleks saanud maasoojuspumba hankida tunduvalt odavamalt, s.o 3060 euro eest. Kohus pöörab kostja tähelepanu sellele, et hageja poolt esitatud hinnapakkumises (I kd, lk 14) on maasoojuspumba hinnaks 3246 eurot. Kohus on seisukohal, et hinnavahe kahe maasoojuspumba vahel pole märkimisväärselt suur, mis annaks alust kahjuhüvitist vähendada. Kostja teatas kohtule, et proovis võtta hinnapakkumisi ka taastamistööde korraldamiseks, kuid teised ettevõtjad ei julgenud anda sellist pakkumist, kuna õnnetuse ajast on möödunud liiga palju aega. Samas kinnitasid ettevõtted kostjale, et OÜ Rotastar pakkumine on ülepaisutatud ja neid töid oleks saanud teostada soodsamalt. Kohus leiab, et kostja poolt välja toodud asjaolud on paljasõnalised, mida kostja pole millegagi tõendanud. Hageja on selgitanud, et tulekahju tagajärjel tekkinud kahju ulatuse tuvastamisel on hageja lähtunud vahetult peale tulekahju juhtumi toimumist ning remonttööde teostamise hetkel - s.o vastavalt 19.02.2014 koostatud hinnakalkulatsioonist ning hageja kahjukäsitleja pidas neid kulutusi mõistlikeks ning õigustatuks, kuivõrd nad olid vastavuses sellise aja hetke keskmise turuhinnaga (I kd, lk 93). Kostja pole esitanud tõendeid lükkamaks ümber hageja esitatud hinnakalkulatsiooni. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväited kahju suuruse osas on paljasõnalised ja tõendamata. Lähtuvalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagi kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada ja kostjal tuleb kahju summas 10 461,36 eurot hagejale hüvitada, kuna täidetud on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 kohaldamise eeldused. Kostja ei ole aga tõendanud õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu (VÕS § 1045 lg 2) ega süü puudumist (VÕS § 1050).

Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskulud on kokku summas 1711,48 eurot. Summa koosneb hagi esitamiseks tasutud riigilõivust summas 600 eurot, ekspertiisikuludest summas 1069,56 eurot ning inglise keelse maasoojuspumba paigaldusjuhendi tõlkekuludest summas 41,92 eurot. Kohus leiab, et hageja kohtukulud (riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud) on olnud menetluses põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista summas 1711,48 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.