Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

K M esitas 13.11.2017 Viru Maakohtule hagiavalduse J N vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavaldusest nähtub, et kostja andis 18.12.2014 kinnituskirja, millega tunnistas võlgnevust hageja ees summas 25 564,66 eurot. Hageja selgitas, et kinnituskirja eesmärgiks oli tunnistada kohustuse olemasolu ja kostja tahe luua konstitutiivne kohustus. Hageja leidis, et 18.12.2014 võlakirja puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 25 564,66 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus hagile Kostja esitas vastuse hagile, milles vaidleb haginõudele vastu. Kostja leidis, et hagiavalduses toodud asjaolud ei ole piisavad võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja ei ole välja toonud õiguslikku alust, kuidas võlgnevus on tekkinud. Kostjal ei ole võlgnevust hageja ees. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostjale oli rahasumma üle antud ning et kohustuse täitmiseks oli kokkulepitud tähtaeg. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks sõlmitud laenuleping. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Poolte täiendavad seisukohad ja 29.05.2018 kohtuistung Kohus selgitas 17.04.2018 kohtunõudes (tlk 27) poolte tõendamiskoormust. Kohus märkis, et konstitutiivse võlatunnistuse puhul on tegemist ühepoolselt kohustava lepinguga, millega luuakse poolte vahel uus iseseisev lepinguline võlasuhe. Sellisel võlatunnistusel on spetsiifiline abstraktne iseloom ehk selline võlatunnistus loob uue, kinnitatavast aluslepingust sõltumatu kohustuse, luues võlausaldaja jaoks iseseisva nõudealuse. Võlatunnistuse abstraktsus ja sõltumatus tähendab, et võlatunnistusega tunnistatud aluskohustuse olemasolu, puudumine või selle kehtetus ei oma võlatunnistuse kehtivusele mõju. Seega konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei oma tähtsust, kas poolte vahel oli laenuleping sõlmitud, millise tähtajaga ning kas leping oli üles öeldud või mitte. Võlatunnistuse tunnistamisel konstitutiivseks on määravaks poolte tahe luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Võlatunnistus on konstitutiivne, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu iseseisev nõudealus. Võlatunnistuse sõlmimiseks piisab, kui poolte kokkuleppest nähtub uue või sõltumatu nõudealuse loomise tahe. Tahet luua iseseisev kohustus peab tõendama hageja, kes võlatunnistuse konstitutiivsusele hagiavalduses tugines. Kohus selgitas ka, et kahtluse korral eeldatakse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus märkis samuti, et deklaratiivsel võlatunnistusel on kaks tagajärge. Esmaseks ja põhiliseks tagajärjeks on see, et sellise võlatunnistusega loobub võlgnik võlale vastuväidete esitamisest. Teiseks tagajärjeks on see, et deklaratiivse võlatunnistusega kinnitab võlgnik olemasolevat võlga. Hagi rahuldamata jätmiseks peab kostja tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud ehk et temal ei ole võlatunnistusega tunnistatud kohustusi. Kostja on sellele ka vastuses hagile tuginenud. Kohus selgitas, et võla puudumise kohta tuleb kostjal esitada tõendid. Hageja esitas 22.05.2018 täiendava seisukoha, milles selgitas, et ta on andnud kostjale laenu kokku summas 400 000 Eesti krooni perioodiks juuni 2005 kuni detsember 2008. Detsembris 2008 kostja laenusummat ei tagastanud ning pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist andis kostja jaanuaris 2009 hagejale võlakirja, millega tunnistas laenu võtmist ja laenuperioodi. Kostja ei maksnud laenu tagasi ka edaspidi ning andis detsembris 2011 uue võlatunnistuse, millega tunnistas võlgnevust. Kostja ei ole ka pärast seda laenu tagastanud ning võlgneb hagejale 25 564,66 eurot. Hageja möönis, et tegemist on ilmselt deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks oli lisaks vastuväidetest loobumisele ka aegumise katkestamine. Hageja ei pea tõendama võla tekkimise asjaolusid, võla puudumist peab tõendama kostja. Kostja selgitas kohtuistungil, et tegelikkuses oli raha hageja poolt antud kolmandale isikule, võlatunnistused olid eesti keelsed ning nende sisust ta aru ei saanud, kuna ei valda eesti keelt. Kostja selgitas, et tal ei ole tõendeid võla puudumise kohta. Hageja leidis, et kostja väited on tõendamata, võlatunnistustega tunnistas kostja võlga ning poolte

eesmärgiks oli aegumise katkestamine. Kohtuistungil teatasid pooled, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus andis pooltele täiendava tähtaja tõendite ja seisukohtade esitamiseks ning teatas, et otsus tehakse avalikult teatavaks 06.07.2018. Kostja esitas 12.06.2018 taotluse poolte vande all ning tunnistaja O N ülekuulamiseks. Kostja selgitas, et allkiri võlatunnistusele oli antud raskes olukorras ja hageja ähvarduste mõju all. Tunnistaja O N võib anda ütlusi selle kohta, et raha oli hagejale üle kantud. Kohus edastas kostja taotlused hagejale seisukoha esitamiseks. Hageja leidis, et kostja taotlused ei ole põhjendatud. Hageja märkis, et kostja on nõustunud asja kirjaliku menetlemisega ja seega võib ta esitada ainult kirjalike tõendeid. Kostja on andnud võlatunnistusi korduvalt eesmärgiga katkestada võla aegumist. Seega ei saa väita, et just antud võlakiri oli antud ähvarduste mõjul. Kostja ei ole varem ähvarduste tõttu tehingute tühistamisele tuginenud. Kostja ei ole märkinud, millal ja millises summas ta on raha hagejale üle kandnud, seega ei saa ka nimetatud asjaolu tunnistaja kinnitada. Ei kohtuistungil ega ka enne seda ei ole kostja tuginenud sellele, et ta on raha hagejale tagastanud, uute väidete esitamise tähtaeg on aga möödunud. Hageja leidis, et kostja taotlused on esitatud menetluse venitamise eesmärgil. Kohus jättis 22.06.2018 kostja taotlused rahuldamata (tlk 55-56). Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud nõude ning tõenditega, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel puudub vaidlus, et: -

Kostja on allkirjastanud 18.12.2014 võlakirja, millega tunnistas võlgnevust hageja ees summas 25 564,66 eurot; 18.12.2014 võlakirja puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Poolte vahel on põhiliseks vaidluseks see, kas deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olev laenuleping on täidetud ja kas kostjal on võlgnevus hageja ees. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 alusel on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus.

Kohtule on esitatud tõendina kostja 18.12.2014 antud võlatunnistus (tlk 4), millest nähtub, et kostja kinnitas hagejalt laenu summas 25 564,66 eurot saamist, intressiga 4% kuus. Kostja tunnistas võlgnevust ning kinnitas, et laen on tagastamata. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1-149-11 p-des 20-21, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Kohus on juhtinud kostja tähelepanu tõendamiskoormusele nii 17.04.2018 kohtunõudes (tlk 27) kui ka kohtuistungil (tlk 45). Kostja on esitanud menetluse käigus erinevaid ja vastuolulisi vastuväiteid, kuid ühtegi neist ei ole tõendanud. Kostja ei ole ka menetluse käigus ühtegi tõendit esitanud. Ka kostja väide, et ta ei saanud 18.12.2014 võlatunnistuse sisust aru ning kirjutas sellele alla ähvarduste mõju alla, ei ole eluliselt usutav. Hageja selgitas, et laen oli kostjale antud juba 2005 aastal ning detsembris 2008 pidi laen olema tagastatud. Kuivõrd kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud, kirjutas kostja võlakirju, tunnistades võlgnevuse olemasolu (tlk 38-40). Kuna üks võlakirjadest on koostatud vene keeles (tlk 38), oli kostja teadlik, milise dokumendiga on tegemist. Kostja puhul on tegemist inimesega, kellel on Jidiline haridus ning kes ilmselt ei allkirjasta dokumente, mille sisust ta teadlik ei ole või aru ei saa. Kostja pidi aru saama ka vähemalt võlakirjas toodud numbritest ning teadvustama, et dokumendile allkirja andmisega kaasneb õiguslik tagajärg. Kuna kostja on andnud võlatunnistusi mitu korda, ei ole ka usutav, et need kõik olid koostatud ähvarduste mõjul. Kostja on alguses väitnud, et pole laenu võtnud, siis aga soovis tunnistaja ütlustega tõendada raha üleandmist hagejale. Kohus on seisukohal, et kostja nimetatud selgitused on vastuolulised ning seega mitteusaldusväärsed. Kostja väited on ka paljasõnalised ning tõendamata. Kuna hageja on esitanud tõendina võlatunnistuse, millest nähtub, et kostja võlgneb hagejale 25 564,66 eurot, kostja ei ole aga ühtegi tõendit võla puudumise kohta esitanud, asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohtul ei ole alust kahelda väljastatud võlatunnistuse ehtsuses. Pooled ei ole ka selle ehtsust vaidlustanud. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt välja võlgnevuse summas 25 564,66 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Hageja esitas menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 1 000 eurot ja õigusabikulud summas 840 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et käesoleva tsiviilasja hind on 25 564,66 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 25 564,66 eurot tasumisele riigilõiv 1 000 eurot. Hageja on tasunud seega riigilõivu seadusega kooskõlas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, kes vastas TsMs § 218 lg 1 p 1 nõuetele. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas hageja esindaja 2 tundi hagiavalduse koostamiseks (sh nõupidamine kliendiga), 0,5 tundi kostja vastusega tutvumiseks ja 1,5 tundi vastuse koostamiseks, 0,5 tundi istungil osalemiseks ning 2,5 tundi kostja taotlustega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks. Kokku seega 7 tundi, summas 840 eurot (s.o 120 eurot tunnis käibemaksuga). Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud ja oli asjas vajalik ning on eluliselt usutav, et käesoleva asja peale kulutas esindaja kokku 7 tundi. Kohus leiab, et esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Tegemist on õigusabi teenuse eest keskmise hinnaga. Seega leiab kohus, et hageja õigusabikulud summas 840 eurot on vajalikud ja põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista seega menetluskulud kokku summas 1 840 eurot (s.o tasutud riigilõiv summas 1 000 eurot ja õigusabikulud summas 840 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.