Võlaõigus

Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale ja kostjale kätte.

Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Edasikaebamise kord 1

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue Bondora AS (hageja) ja M. B. (kostja) sõlmisid 26.01.2020 laenulepingu nr xxxx (Lisa

Maksekorraldus). Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.02.2020 - 10.01.2025 (Lisa 1. Leping p 1.18. ja 1.19.). Kostjalt on toimunud laekumisi esialgsele võlausaldajale laenu katteks 4 171,27 eurot (Lisa 9. Tagasimaksete väljavõte tulp: Põhiosa jääk perioodi lõpus). Tulenevalt eeltoodust moodustub põhivõla nõue kokku summas 4 171,27 eurot. Lepingus arvestatakse intressi vastavalt kokkulepitud intressimäärale 36% aastas (Lisa 1 punkt 1.20.). Lepingu ülesütlemise seisuga, so 30.12.2020 oli kostja kohustus tasuda intressi kokku 1436,71 eurot (Lisa 1.1. Laenugraafik), kuid kostjalt on laekunud intressi summa katteks 59,54 eurot (Lisa 9, Tagasimaksete väljavõte tulp: Tasutud intress). Tulenevalt eeltoodust moodustub intressinõue kokku 1 377,17 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 4 011,50 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates, so 31.12.2020 kuni hagiavalduse esitamise laenuintressi aastase määraga võrdses määras ehk 36% aastas kooskõlas lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktiga 3, lepingu üldtingimuste punktiga 9.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viiviseid põhinõudega võrdses summas 4 171,27 eurot. Sissenõudekulude 50 eurot kujunemine on järgmine: 18.01.2024 tasulise kirja saatmine 25 eurot (Lisa 10. Meeldetuletus); 09.04.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot (Lisa 11. Meeldetuletus); 01.07.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot (Lisa 12. Meeldetuletus); muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule edastatud kirjad, emailid, sms-id; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine telefoni ja emaili teel; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 4 171,27 eurot, intress 1 377,17 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 4 171,27 eurot; menetluskulud, kohustada kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu alusel sai kostja laenu summas 4 253 eurot (väljamakstud laenusummast 4000 eurot on maha arvatud lepingutasu 253 eurot). Arvestades kõik tasumised (lepingutasu 253 eurot, põhiosa 81,73 eurot ja intress 59,54 eurot, viivis 0,02, haldustasu 6,62 eurot) põhiosa tasumiseks, oleks põhiosa võlg vastavalt 4 253 – 394,17 = 3 852,09 eurot. Lepingu ülesütlemine on kehtiv, kostjal tekkis võlg alates 13.04.2020 maksest 33,78 eurot, leping öeldi ülesse 31.12.2020. Leping on lõppenud ka selle täitmise tähtaega arvestades, viimane makse pidi olema 10.12.2024. Hageja märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei too kaasa kogu lepingu tühisust vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. Viisise suurus on laenuintressi aastase määraga võrdne, so 36% aastas (lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punkt 3 ja lepingu üldtingimuste punkt 9.1.). Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viiviseid põhinõudega võrdses summas 3 852,09 eurot. Kostja seisukoht Kostja vaidleb hagile vastu. Kuna kostja ei käi tööl, siis ei ole tal sissetulekut ning soovib tasuda graafiku alusel. Kohtu selgitused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 410 kohaselt, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, muu hulgas eelistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas 3

tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise edasi. Kuna kostja ei ilmunud 28.04.25 istungile (kutse kätte toimetatud 26.02.25 kättetoimetamisportaalis) ning hageja esitas vastava taotluse, siis kohus TsMS § 410 alusel lahendab asja tagaseljaotsusega. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja palub välja mõista põhivõlgnevust 4 171,27 eurot, intressi 1 377,17 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 4 171,27 eurot. Hagiavaldusest nähtub, et Bondora AS ja M. B. sõlmisid 26.01.2020 laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu 4253 eurot. Laenu maksti kostjale välja 4000 eurot arvestades laenusummast maha lepingutasu 253 eurot. Krediidi kulukuse määr in Euroopa standardinfo teabelehe punkti 3 kohaselt 55,19%. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). 4

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 32-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18). Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingu osas oli ebapiisav. Kohtu hinnangul krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut, krediidiinfo ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 220-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kulusid reaalselt üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Hageja on välja toonud 5

üksens seaduste ja direktiivide sätted ning välja toonud, et esialgne võlausaldaja viis läbi kostja (kliendi) krediidivõimekuse kontrolli põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni, tuvastades, et kostja igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluste rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui sissetulekud (1 000 euro suurusest netosissetulekust pidanuks laenu teenindamiseks kuluma igakuiselt 167,86 eurot). Krediidivõimelisuse hindamise kohta ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta tõendavad hagi lisa 1, 3, 8, (laenuleping, teabeleht, krediidihinnang – millest ei ole võimalik välja lugeda, mida kontrolliti või mis tulemini jõuti) ja hagis väljatoodud selgitus krediidiotsuse kohta. Kohus märgib, et hagi lisa 8 toob välja üksnes sama teabe, mis juba hagis märgitud, so tehtud päring maksehäireregistrisse ning krediidinfo kohta (2014 ning 2020 aastatel). Ei nähtu, et oleks kontrollitud kostja reaalseid kulusid või sissetulekuid (nt maksuametist, pangakonto väljavõttelt). Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks TsMS § 403.4 lg 1 p 1-2, lg 3, lg 6 järgi. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgne krediidi kulukuse määra (55,19%%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 406 2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 30.11.2019.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,61%. Seega 26.01.20 sõlmitud lepingus nr. xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 55,19% vastas Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (20,61*3=61,83%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-2113098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Lepingu alusel sai kostja laenu summas 4253 eurot (väljamakstud laenusummast on maha arvatud lepingutasu 253 eurot (hagi lisa 4 Maksekorraldus, dtl 39). Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.02.202010.01.2025 (Lisa 1. Leping p 1.18. ja 1.19, dtl 12). Arvestades kõik tasumised (lepingutasu 253 eurot, põhiosa 81,73 eurot ja intress 59,54 eurot, viivis 0,02, haldustasu 6,62 eurot) põhiosa tasumiseks, on põhiosa võlg 4253 – 394,17 = 3852,09 eurot. Kostjal tekkis võlg 13.04.2020 maksest 33,78 eurot, leping öeldi üles 31.12.2020 (dtl 42). Leping on lõppenud ka selle täitmise tähtaega arvestades, viimane makse pidi olema 10.12.2024. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 30.12.2020 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 399 lg 1 p 1, 396 lg 1, § 401 lg 1, 2, § 402 lg 1, § 403.4 lg 7 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu 6

alusel sissenõutavaks muutunud laenu 3852,09 eurot. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Hageja palus mõista välja viivist alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 31.12.2020 kuni hagi esitamise päevani 06.02.2025 kokku 3852,09 eurot. Viivise nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 3. lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega. Hageja 06.02.25 ei esitanud nõude ümberarvestuses muid kulusid (sh sissenõudmikulu 50 eurot) ega intresse. Kohus märgib üksnes, et nimetatud kulud ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ka põhjendatud. Nimelt välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-2113098, p 24). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 3852,09 eurot ning viivis 3852,09 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramine Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas hagi hinnaga 9769,71 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 7704,18 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja menetluskulud jäävad 79% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud jäävad 21% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 770 eurot ja esindustasu 845 (sisaldab ka viimase istungi ettevalmistamise ja osalemise ajakulu 0,5 tunni eest) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 770 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 770 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks 7

põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud ning peetud põhjendatuks advokaadi/vandeadvokaadi puhul. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule 3 h; 20.01.2025 kohtuistungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine 1 h; 06.02.2025 vastuse koostamine kohtunõudele 0,5 h; 28.04.25 istungiks ettevalmistamine ja osalemine 0,5h, kokku 5 tundi, summas 845 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud hagiavaldus, hageja nõude ümberarvestus, toimus 2 istungit, millel ei osalenud kostja (st ei ole toimunud sisulist arutelu), 20.01.25 istung vältas ca 14 minutit (al 14.06-14.20) ning 28.04.25 istung vältas ca 5 minutit (al 11.06-11.11) ning tegemist on nn tüüphagiga. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks kokku 5 tundi summas 500 eurot (5*100). Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulud 1270 eurot (770+500). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 79% ulatuses, siis mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulusid 1003,3 eurot (1270*79%). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning menetluses ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid (sh lepingulist esindajat) tekkinud. Seega jääb kostja menetluskulude rahaline suurus nende puudumise tõttu kindlaks määramata. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1003,3 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.