Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Asjaolud ja hageja nõue

ajal sundtäidetavas) ulatuses sissenõutavaks alles pärast AA täisealiseks saamist 25.04.2006. Seega pidanuks nõue aeguma 25.04.2036. 05.04.2011 jõustus TsÜS2011, mille § 157 lg 1 kohaselt lühendati kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaega kümne aastani. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS2011 § 157 lgs 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 05.04.2011 tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS2002 § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS2002 § 157 lg-t 1. Praegusel juhul ei olnud tegu VÕSRS § 9 lg 4 teises lauses kirjeldatud erandiga. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja kandis põhjendatud menetluskulusid 600 euro ulatuses, mis tuli hagejalt välja mõista. Apellatsioonkaebus

Viidatud sätteid ja VÕSRS § 9 lg 4 on tõlgendanud Riigikohus mh 17.10.2013 otsuses nr 3-2-1-116-13, leides, et kui seaduse jõustumise hetkeks ei olnud nõue aegunud eelnevalt kehtinud seaduse järgi, siis hakkas varasemast lühem, s.o kümneaastane aegumistähtaeg kulgema seaduse jõustumisest alates. Kostja viidatud TsÜS2011 § 164 lg 2 sätestab nõude aegumise peatumise vanemate ja laste vaheliste nõuete puhul kuni lapse täisealiseks saamiseni. Nagu ringkonnakohus samas asjas 06.03.2018 tehtud määruses märkis, ei ole aegumise peatumise analüüs sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis nõude aegumise tõttu oluline, kui kohus leiab, et sõltumata nõude aegumise võimalikust peatumisest, ei ole sundtäidetav nõue aegunud. Kuivõrd kohus leidis õigesti, et kostja nõue hageja vastu ei olnud aegumise üldsätetele tuginedes aegunud, puudus vajadus analüüsida, kas nõude aegumine võis olla teatud aja peatunud. Riigikohtu lahendis viidatud seisukohad, millele kostja kaebuses tugines (02.12.2015 otsus asjas nr 3-2-1-141-15, p 11), ei saanud suunata kohut teistsugust järeldust tegema. Nimelt oli kirjeldatud lahendi keskmes küsimus, kas elatisenõude aegumine peatus ajaks, kui laps sai täiskasvanuks, või mitte. Riigikohus leidis, et nõude aegumine peatub ajaks, kui laps on alaealine. Samas ei võtnud Riigikohus seisukohta selles, kuidas erinevate seaduste ja nende redaktsioonide konkurentsis elatisenõude aegumistähtajad muutusid ning kulgesid. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, kaaludes kõiki kaebuses esitatud väiteid, jõudnud seisukohale, et kaebus ei kuuluks väidete õigsust eeldades rahuldamisele, s.t puudub esitatud faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Leides menetlusse võtmise otsustamise etapis, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte, mistõttu ei teki teisel poolel menetluskulusid, mis tuleks apellandil kaebuse rahuldamata jätmise korral kanda. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust kostjale ei tagasta. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 1). Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.