Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kaja lahendamiseks tuli analüüsida, kas vaidluse võis lahendada tagaseljaotsusega. Nimelt võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 415 lg 1 p 3 kohaselt kaja esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Praegusel juhul esinesid kõik eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks: kostja ei vastanud hagile tähtaegselt ja hagi oli õiguslikult põhjendatud. TsMS § 407 lg-s 5 kirjeldatud tagaseljaotsuse tegemist keelavaid asjaolusid ei esinenud. Taotlust tagaseljaotsuse tegemiseks vaja ei olnud, sest piisav oli hageja nõusolek tagaseljaotsuse tegemiseks. Kusjuures TsMS § 407 lg 2 järgi eeldatakse hageja nõusolekut tagaseljaotsuse tegemiseks, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Hagi õigusliku põhjendatuse osas märkis kohus järgmist. Praegusel juhul oli täitedokumendiks Harju Rajooni Rahvakohtu 29.07.1988 määrus nr AA-40/80. Kohtumääruse tegemise ajal kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksis ei olnud sätestatud kohtuotsusega tunnustatud nõude ega perekonnasuhetest tulenevate nõuete aegumistähtaega. Enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Samas ei kohaldatud TsÜS1994 § 115 p 4 ja § 123 lg 3 koosmõjust tulenevalt aegumist perekonnasuhetest tulenevale kohtulahendi täitmisele. 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS2002 reguleeriti muuhulgas jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumist (TsÜS2002 § 157 lg 1) ning vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumise peatumist kuni lapse täisealiseks saamiseni (TsÜS2002 § 164 lg 2). Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 9 laienesid 01.07.2002 kehtima hakanud aegumist reguleerivad sätted muuhulgas käesolevas vaidluses täitedokumendiks olevale kohtumäärusele. Praeguses asjas oli elatisenõude aegumine peatunud kuni laste täisealiseks saamiseni. CC sai täisealiseks 18.07.2003 ja AA 25.04.2006. Seega algas AA ülalpidamise nõude aegumine 31.12.2006 ja CC nõude aegumine 31.12.2003. Nende nõuded aegusid vastavalt 31.12.2016 ja 31.12.2013, mistõttu oli sundtäitmine lubamatu. Eelnevast hoolimata oli võimalik kaja rahuldada ja menetlus taastada, kui esines mõjuv põhjus hagile vastamata jätmiseks. TsMS § 422 lg 1 järgi on selleks eelkõige liikluskatkestus, poole ootamatu haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mille tõttu isik ei saanud hagile vastata või kohtusse ilmuda ega saata kohtusse esindajat. Sündmus peab olema objektiivse iseloomuga, s.t jääma isiku mõjusfäärist välja. Kostja mõjuvat põhjust hagile vastamata jätmiseks kajas välja ei toonud. Samas oli kostja teadlik hagile vastamata jätmise tagajärgedest, kuivõrd see oli esile toodud hagi menetlusse võtmise määruses. Tuginedes TsMS § 149 lg-le 5 arvas kohus kautsjoni riigituludesse. Määruskaebus

jõustus seadus, mille järgi aegub kohtulahendiga tuvastatud nõue 30 aasta jooksul. 2011. aastal jõustunud muudatuse järgi oli sama nõude aegumistähtajaks 10 aastat. Koosmõjus VÕSRS § 9 lg-ga 4 algas 05.04.2011 vaidlusalusele nõudele uus kümneaastane aegumistähtaeg, mis lõpeb 05.04.2021. Kuivõrd tegu ei olnud laste hagiga vanema vastu, ei saanud kohalduda TsÜS § 164 lg 2. Samuti ei saanud Riigikohtu lahendist tulenevalt rakenduda TsÜS § 154. Eelnevast sõltumata oli tagaseljaotsuses ebaõiglane jätta menetluskulud kostja kanda, kes lähtus oma tegevuses kohtutäituri antud juhistest. Vastus määruskaebusele

nõuetele, mille osas märgiti, et nendele nõuetele aegumist ei kohaldata (TsÜS1994 § 115 p 4 koos § 123 lg-ga 3). 01.07.2002 jõustus TsÜS2002, mille §-s 157 märgiti, et kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 30 aastat (lg 1) ja aegumistähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest (lg 2). Korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-is ja võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui TsÜS-i ja VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Kuivõrd varem kohtuotsusega tunnustatud perekonnasuhtest tulenev nõue ei aegunud, kuid uus seadus sellist erisust perekonnasuhtest tulenevatele nõuetele enam ette ei näinud, tuli nõude 30 aasta pikkust aegumist hakata arvestama alates 01.07.2002. Maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui jättis tähelepanuta, et alates 01.07.2002 kohaldus juba sissenõutavaks muutunud nõudele aegumistähtaeg 30 aastat. Siinkohal tuli silmas pidada ka asjaolu, et TsÜS2002 jõustumise hetkel ei olnud lapsed veel täisealised ja hagejal oli jätkuvalt kohustus lastele elatist tasuda (CC sai täisealiseks 18.07.2003 ja AA 25.04.2006). 05.04.2011 jõustus TsÜS § 157 lg 1 redaktsioon, mille kohaselt lühendati kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaega kümne aastani. Selle muudatuse rakendamiseks lisati 05.04.2011 VÕSRS §-le 9 uus lõige – lg 4, mille järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatut ka enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele, v.a juhul, kui enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg. Praegusel juhul ei olnud tegu viidatud sättes kirjeldatud erandiga, mistõttu hakkas 29.07.1988 määrusega kohtu poolt tunnustatud nõude kümne aasta pikkune aegumisperiood kulgema 01.03.2011 ja nõue ei aegu enne 01.03.2021 (vt ka Riigikohtu 17.10.2013 otsust asjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11-13; 17.03.2014 määrust asjas nr 3-2-1-4-14, p 11). Kuivõrd vaidlusalune nõue ei aegu niikuinii enne 01.03.2021, ei olnud aegumistähtaja võimalik katkemine või peatumine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õigusliku perspektiivikuse hindamisel hetkel oluline, sest see ei saanud väärata kaja lahendamise tulemust. Seega tuvastas maakohus ebaõigesti, et hagi oli õiguslikult põhjendatud. Praegusel juhul esines tagaseljaotsuse tegemist välistav asjaolu, mistõttu tuli kaja rahuldada. Kaja rahuldamisel taastab kohus menetluse vastavalt kaja ulatusele olukorras, millises see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist, kui kaja on esitatud õiges vormis ja õigel ajal ning avaldaja on põhistanud mõjuva põhjuse, mis takistas tal tagaseljaotsuse aluseks olnud menetlustoimingut tähtaegselt tegemast ja kohtule sellest teatamast või kui esineb muu alus, mille tõttu ei võinud tagaseljaotsust teha. Menetluse taastamiseks ei ole vajalik mõjuv põhjus, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik (TsMS § 417 lg 2). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 418 lg-le 1 ei jõustu menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ja seda ei saa täita. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse, teeb uue, millega rahuldab kaja, taastab menetluse ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada. Tasutud kautsjon 250 eurot (lk 36, 46) tuleb taotluse ja TsMS § 149 lg 5 alusel tagastada Advokaadibüroo Natalia Lausmaa arveldusarvele.

Vastavalt TsMS § 417 lg 4 teisele lausele ei saa määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale, millega määruskaebus rahuldati, Riigikohtule edasi kaevata. Samuti ei saa kaevata määruse peale, millega otsustati tagastada kaja esitamisel tasutud kautsjon (TsMS § 149 lg 10). Kaja lahendamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetavaks määruseks TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes. Seega menetluskulude jaotust selles määruses ei märgita. ./allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.