Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub kohtule esitatud hagiavalduses välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 3 210 eurot ja viivised hagi esitamise seisuga, so 24 11.2016 seisuga 431,89 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt alates hagi esitamisest, so 24.11.2016 kuni põhivõla täieliku tasumiseni 0,06% tasumata põhivõlalt päevas.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 09.07.2012 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 21 000 eurot. Kostja kohustus laenulepingu järgi tasuma hagejale 420 eurot 50 kuu jooksul iga kuu 10-ndaks kuupäevaks alates 01.08.2012. Kostja on laenu 2016. aastal tagasi maksnud mitmete erinevate osamaksetena kokku vaid 940 eurot ning kostja on püsivalt viivituses olnud rohkem kui kahe osamakse tasumisega. Hageja saatis 24.10.2016 hoiatuse laenulepingu ülesütlemiseks, kui nimetatud kuupäevaks ei ole tasutud hoiatuse saatmise hetkeks viivituses olevaid osamakseid summas 990 eurot. Kostja oma kohustusi hageja ees ei täitnud. Hageja ütles laenulepingu üles 10.11.2016 ja nõudis kogu laenu jäägi kohest tagastamist koos kogunenud viivistega. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 10.11.2016.
3.Hageja täpsustas 04.12.2017 pooltevahelist õigussuhet. Pooled on sõlminud 09.07.2012 laenulepingu VÕS § 30 lõikest 1 ja 396 lõikest 2 juhindudes. Kostja on saanud hagejalt ja hagejaga seotud äriühingult OÜ Kidra laenulepingu sõlmimisele eelneval perioodil vähemalt 21 000 eurot, mille pooled soovisid kvalifitseerida laenuna. Nimetatud laenulepingut on kostja täitnud alates selle sõlmimisest kuni 2016. aasta augustini. OÜ Kidra on äriühing, mille ainus juhatuse liige ning osanik on hageja isiklikult. Kostja on aktsepteerinud OÜ-lt Kidra rahaliste ülekannete saamist kui laenu saamist hagejalt. 13.11.2017 kohtuistungil on kostja selgitanud, et vahepeal muutus laenuandja füüsilisest isikust juriidiliseks isikuks. Selliselt on kostja kinnitanud, et kostja on rahalisi ülekandeid kui laenu saanud nii hagejalt kui ka hagejaga seotud äriühingult. Kostja ei ole OÜ-le Kidra raha tagasi maksnud. Kostja vastuväited hagile
4.Kostja hagi ei tunnista. Hageja kandis kostjale 09.07.2012 sõlmitud laenulepingu alusel üle ainult 8 233,10 eurot. 6 614,86 eurot kandis üle OÜ Kidra, mitte hageja. Kostja on tasunud hagejale 17 790 eurot. Seega oli kostja hagejale võlgu ainult 8 2(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-17835 233,10 eurot, kuid kandis üle 17 790 eurot. Seega on hageja kostjale võlgu, mitte vastupidi. Asjaolu, et lepingus oli märgitud, et hageja (mitte kolmas isik) on tasunud kostjale 21 000 eurot, ei tekita iseseisvat kohustust VÕS § 30 järgi, vaid üksnes mõjutab tõendamiskoormust.
5.13.11.2017 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et pooled olid elukaaslased, kostjal ei olnud võimalik maksta majalaenu. Kostja palus, et hageja toetaks teda seni ja maksaks majalaenu. Kostja kinkis hagejale pool kinnistust. Vahepeal muutus laenuandja füüsilisest isikust juriidiliseks isikuks. Kostja oli võimeline kõigele alla kirjutama. Hageja poolt nõutav summa on aluseta, kuna kostja ei ole selliseid summasid saanud oma kontole. Kostjal oli vaja pangaga sõlmida uus leping ja selleks oli vaja hageja nõusolekut. Esimese astme kohtu otsus
Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 504,20 eurot ja viivis 25,71 eurot, kokku 529,90 eurot, viivise põhinõudelt (504,20 eurot) alates 25.11.2016 kuni põhinõude täitumiseni 0,06% päevas ning jättis menetluskulud 86% ulatuses Z.N ja 14% ulatuses R.F-i kanda.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud laenuleping ning antud asjas ei kohaldu VÕS § 396 lg 2. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja andis kostjale 21 000 eurot või mitte. Asja materjalidele lisatud tõenditest tuleneb, et hageja kandis kostjale üle kokku 11 679,40 eurot ning OÜ-lt Kidra sai kostja 6 614,80 eurot. Kokku on kostja saanud 18 294,20 eurot. Kohus nõustub hageja käsitlusega, et kostja on aktsepteerinud OÜ-lt Kidra rahaliste ülekannete saamist kui laenu saamist hagejalt. Vaidlus puudub selles, et kostja on hagejale tasunud 17 790 eurot. Hageja kohtule esitatud nõudekirjad ei tõenda kostja teadlikkust pooltevahelisest laenusuhtest summas 21 000 eurot ja selle siduvusest ja täitmisest. Kuna asjas on tõendatud, et hageja andis kostjale laenulepingu alusel kokku laenu 18 294,20 eurot siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 504,20 eurot. Kohus arvestab viivist ajast, mis kostja lõpetas laenulepingu täitmise, so alates 01.09.2016 tasumata põhivõlalt 504,20 eurot vastavalt poolte vahel lepingus kokkulepitud määrale 0,06% päevas kuni 24.11.2016 so 25,71 eurot. Põhjendatud on ka hageja nõue mõista välja viivis edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja apellatsioonkaebus
8.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi jäeti rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada täielikult ja menetluskulud jätta kostja kanda.
9.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et ta ei ole lõplikult tõendanud kogu laenulepingus märgitud summa üleandmist vastustajale ning vastustaja ei oleks justnagu teadlik pooltevahelisest laenusuhtest summas 21 000 eurot ja selle siduvusest. Apellant jääb ka käesolevas kaebuses kindlalt seisukohale, et ta on vastustajale andnud või tema kohustusi täitnud vähemalt 21 000 euro ulatuses ning just selle summa peale sõlmiti laenuleping. Maakohus jagas tõendamiskoormise selliselt, et apellant pidi tõendama laenusumma üleandmist, vastustaja aga apellandilt saadud summat. Tõendamiskoormise määramisel lähtus maakohus ainult kostja väitest, et ta ei ole apellandilt laenu saanud. Apellant leiab, et ta on oma tõendamiskohustuse piisavalt menetluse jooksul täitnud, seevastu vastustaja on oma väited jätnud tõendamata. Esmalt rõhutab apellant, et põhiline tõend laenusumma saamise kohta sisaldub otseselt laenulepingu punktis 1.1, kus pooled on kokku 3(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-17835 leppinud, et apellant on andnud vastustajale laenu summas 21 000 eurot. Kohus tegi otsuses aga ebaõige järelduse, et apellant pidi laenulepingu järgi maksma kostjale 21 000 eurot. Vastustaja on laenulepingus andnud kinnituse, et ta on selle raha juba saanud ning võttis endale kohustuse maksegraafiku järgi see raha tagastada. Seega on tegemist vastustaja kinnitusega raha kättesaamise kohta apellandilt. Teiseks jättis kohus otsuses täies ulatuse hindamata vastustaja maksekäitumise peale laenulepingu sõlmimist. Apellant on läbi menetluse väitnud, et vastustaja täitis (küll pidevate hilinemistega) laenulepingut üle 4 aasta ega esitanud kordagi laenulepingu rahatuse vastuväidet või pretensiooni selle kohta, et ta ei pea graafikujärgseid makseid enam tasuma, kuna tema poolt apellandi käest saadud summad on täies ulatuses tagasi makstud. Seega on maakohus jätnud hindamata vastustaja pangakonto väljavõtted apellandile tehtud ülekannete osas. Tõendeid hinnates oleks kohus saanud teha järelduse, et vastustaja on pangaülekandeid tehes pidanud endale siduvaks laenulepinguga võetud kohustust, mis teisisõnu kinnitab apellandi poolt vastustajale kogu laenusumma eelnevat üleandmist. Kolmandaks seondub eelnevas punktis tehtud kriitikaga apellandi (esindajate) poolt esitatud nõudekirjadele ja sellele järgnenud vastustaja maksekäitumisele hinnangu andmata jätmine. Neljandaks on kohus jätnud otsuses täies ulatuses analüüsimata pooltevahelise e-kirjavahetuse. Kokkuvõtvalt on selge, et pooled pidasid laenulepingu sõlmimisel silmas mitte ainult apellandi ja OÜ Kidra poolt vastustaja pangakontole üle kantud summasid, vaid kogu nende ühise koosoleku jooksul üle antud raha ja/või apellandi poolt täidetud kohustusi (mida vastustaja ei vaidlusta). Vastus apellatsioonkaebusele
10.Kostja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
13.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: -Pooled sõlmisid 09.07.2012 laenulepingu, mille järgi andis hageja kostjale laenu summas 21 000 eurot ja kostja kohustus laenulepingu järgi tasuma hagejale 420 eurot 50 kuu jooksul iga kuu 10-ndaks kuupäevaks alates 01.08.2012. - Hageja ütles laenulepingu üles 10.11.2016 ja nõudis kogu laenu jäägi kohest tagastamist koos kogunenud viivistega. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 10.11.2016. - Asja materjalidele lisatud poolte kontoväljavõtetest nähtub, et hageja kandis kostjale üle kokku 11 679,40 eurot ning OÜ-lt Kidra sai kostja 6 614,80 eurot. Kokku on kostja saanud 18 294,20 eurot. Kostja on hagejale tasunud 17 790 eurot.
14.Hagist ja selle täpsustusest nähtub, et hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt andis hageja kostjale laenu ning täiendavalt täitis kooselu jooksul kostja kohustusi ning pidas kostjat ülal. Kooselu lõppedes fikseeriti nii antud laen, kui ka hageja poolt kostja huvides tasutu 09.07.2012 laenulepingus laenusummana.
15.Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus, arvestades hageja hagi aluseks olevaid asjaolusid, õigesti, et vaidluse lahendamiseks tuleb kontrollida nii seda, kas poolte vahel sõlmiti laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes ja/või VÕS § 396 lg 2 mõttes.
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-17835 Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et käesolevas asjas pole esitatud selliseid asjaolusid, et kohaldada saaks VÕS § 396 lg-t 2. Ringkonnakohus osutab, et juhul, kui üks isik on andnud kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks või mingite arvete tasumiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-17, p 13). Nimetatu tähendab seda, et antud juhul pidi hageja tõendama, et pooltel oli laenusuhte kõrval ka mingi muu õigussuhe, millest tuleneva kohustuse kujundasid nad ümber laenuks. Tavapäraselt juhul, kui kooselu pooled kannavad üksteise ülalpidamise kulusid, ei saa tekkida mingit õigussuhet, mida ümber vormistada laenuks. Käesolevas asjas pole hageja hagi alusena esile toonud, et poolte vahel oli näiteks seltsing, millest tulenevad kostja kohustused hageja ees kujundati seltsingu lõppedes ümber laenuks.
16.Ringkonnakohus osutab, et veel apellatsioonkaebuses (p 18) tõi hageja esile, et laenulepingu sõlmimisel pidasid pooled silmas mitte ainult hageja ja OÜ Kidra poolt kostja pangakontole kantud summasid, vaid kogu nende ühise kooselu jooksul hageja poolt kostjale üle antud raha ja/või hageja poolt kostja kohustuste täitmist. Seega oli pooltevahelise õigussuhete näol tegemist laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes.
17.Maakohus asus otsuses seisukohale, et hageja ei tõendanud seda, et on kostjale 21 000 eurot laenuna üle andnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et käesolevas asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja andis kostjale rohkem laenu kui 18 294,20 eurot.
18.Õiged on apellatsioonkaebuse väited, et kostja tunnistas laenulepingus laenusumma 21 000 euro saamist ning hilisem laenulepingu täitmine kinnitas seda. Kõige veenvam tõend laenusumma saamise kohta on seejuures asjas esitatud kostja e-kiri hagejale, milles seisuga 13.02.2016 (tlk 94) tunnistas kostja hageja ees võlgnevust 3 360 eurot. See asjaolu ei tähenda aga seda, et kostjal puudub õigus tugineda laenulepingu osalise rahatuse väitele. Kuna kostja on varasemalt raha saamist ja võlgnevuse olemasolu kinnitanud, siis läks kostjale üle tõendamiskoormis väidete tõendamiseks, et ta ei ole kogu laenusummat tagasi saanud. Ringkonnakohtu arvates täitis kostja oma tõendamiskoormise. Maakohus tuvastas asjas esitatud kontoväljavõtete alusel otsuse p-s 16 hageja ja OÜ Kidra poolt kostjale ülekantud summad ja kostja tagasimaksete ulatuse. Sellega leidis ka tõendamist, et hageja (koos OÜ-ga Kidra) ei ole laenulepingu järgi kostjale rohkem kui 18 294,20 eurot üle kandnud. Kuna kostja negatiivset asjaolu, st seda, et ta rohkem laenu ei saanud, tõendada ei saa, läks tõendamiskoormis osas, mis puudutab laenu andmist suuremas summas kui 18 294,20 eurot üle hagejale. Hageja ei tõendanud 18 294,20 eurot ületavas osas laenu andmist. Seetõttu leidis maakohus lõppkokkuvõttes õigesti, et 18 294,20 eurot ületavas osas jäi laenu andmine hagejal tõendamata. Seetõttu on õige maakohtu järeldus selle kohta, et hagi tuli rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei ole hageja poolt kooselu jooksul kantud kulutustele vastuväiteid esitanud. Vastuseks hagile ja hageja seisukohtadele on kostja väljendanud, et tal puudub võlg hageja ees ning hoopis hageja on kostjale võlgu. Menetluskulude jaotus
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-17835
19.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Kuna kostjal menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad, menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.