2-16-16157 XX ja YY hagi CC vastu tahteavalduse andmiseks kohustamiseks ja kulude hüvitamiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine Harju Maakohtu 18. aprilli 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX ja YY määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad (määruskaebuse esitajad): XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja YY (isikukood XXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja Alvar Kaljurand Kostja (vastustaja määruskaebemenetluses): CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anneli Aab
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Tsiviilasi
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18. aprilli 2018 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu menetluses oli XX ja YY (hagejad) hagi CC (kostja) vastu tahteavalduse andmiseks kohustamise ja kulude hüvitamise nõudes. Maakohus jättis 14. novembri 2017 määrusega hagejate nõude tahteavalduse andmise kohustamiseks ja kulude hüvitamiseks läbi
vaatamata ja lõpetas asjas menetluse. Ühtlasi keeldus kohus menetlusse võtmast hagejate täiendavat nõuet kostja kohustamiseks olemasoleva sissesõidutee Runtsi üldkasutatavalt teelt Runtsi tee 2 maaüksusele kasutamiseks andmisega Runtsi tee 22 igakordsele omanikule. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt hagejate kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. veebruari 2018 määrusega maakohtu määruse muutmata, määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust lahendis kindlaks ei määranud. Mõlema astme kohtu määrused jõustusid 21. veebruaril 2018.
2.Kostja esitas 27. veebruaril 2018 maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja menetluskulude nimekirja. Kostja palus mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja menetluskulud kokku summas 2 637,60 eurot (koos käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 15 t ja 42 min tunnihinnaga 140 eurot (koos käibemaksuga). Kostja palus mõista välja ka viivise alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Hagejad vaidlesid taotlusele vastu. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 176 lg-le 1, kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Ainus kohtuistung toimus 5. oktoobril 2017. Pooled ja nende esindajad osalesid istungil, kuid menetluskulude nimekirju ei esitanud. TsMS ei näe ette, et menetluskulude nimekiri esitatakse TsMS § 176 lg-s 1 sätestatust erinevalt, seega ei kuulu kostja taotlus TsMS § 177 lg 2 kohaselt rahuldamisele. Kui kostja kasuks menetluskulud siiski kindlaks määrata, siis pole nende suurus põhjendatud ega kandmine tõendatud. Lisaks sellele ei nähtu, et arved oleks kostjale üle antud ja kostja poolt tasutud, mis tekitab hagejates kahtlust arvete fiktiivsuses. Samuti puuduvad arvetel dokumendi tunnused, kuna need ei ole allkirjastatud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Harju Maakohus rahuldas 18. aprilli 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Kohus mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 2 520 eurot. Ühtlasi kohustas maakohus hagejaid tasuma väljamõistetud summalt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Kohus analüüsis kostja lepingulise esindaja kulusid ja pidas põhjendatuks kostja esindaja ajakulu kokku 15 t ja 2 min ( = 15 t 42 min – 40 min) ulatuses. Tunnitasu 140 eurot (koos käibemaksuga) on mõistlik ja seega tuleb hüvitada 2 520 eurot. Kohus ei pidanud põhjendatuks ja vajalikuks kostja vastuse tähtaja pikendamise taotluse koostamisele kulunud aega (10 min), sest menetlusosalise enda risk on pöörduda esindaja poole alles vahetult enne vastuse esitamise tähtaega ja seejärel taotleda pikendamist ning pole põhjendatud sellega seoses tekkinud kulu väljamõistmine vastaspoolelt. Lisaks vähendas maakohus kostjale osutatud õigusabi aega istungijärgse nõupidamise aja võrra (30 min). Maakohus ei andnud istungil kostjale mingeid korraldusi ja kostja ise viibis istungil. Kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Seega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäi rahuldamata 117,60 euro ( = 2 637,60 – 2 520) ulatuses.
6.Käesoleval juhul pidas kohus üksnes eelistungi ega jõudnud asja läbivaatamiseni kohtuistungil. Isegi kui TsMS § 176 lg 1 kehtiks ükskõik missuguse istungi toimumise kohta, on Riigikohus asunud seisukohale, et olenemata TsMS § 176 lg 1 sõnastusest, on menetlusökonoomiliselt õigem esitada kõikide kulude nimekiri ühekorraga, mitte mitmeetapiliselt. Seetõttu on kostja esitanud menetluskulude nimekirja õigeaegselt.
2 (5)
7.Arvete väidetava fiktiivsuse kohta märkis maakohus, et vastavalt TsMS § 176 lg-le 6 ei pea tsiviilkohtumenetluses menetlusosaline esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente, v.a kui vastava nõude esitab menetlusosalisele kohus. On tavapärane praktika, et arveid ei allkirjastata, kostja taotlusele lisatud arved on väljastatud advokaadibüroo blanketil ja korrektselt nummerdatud, mistõttu ei ole hagejate vastuväited menetluskulude tasumise nõude tekkimise osas veenvad ega anna alust menetluskulude väljamõistmata jätmiseks.
MÄÄRUSKAEBUS
8.Hagejad esitasid 11. mail 2018 määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja jätta kostja menetluskulud välja mõistmata. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: Esiteks on väär, et käesoleval juhul pidas kohus 5. oktoobril 2017 üksnes eelistungi ega jõudnud asja läbivaatamiseni kohtuistungil. Tegemist oli TsMS § 398 lg 2 olukorraga, kus kohus pidas asja arutamise istungi eelistungi jätkuna ja lahendas asja sisuliselt, tehes lahendi menetluse lõpetamise ja nõude menetlusse mittevõtmise kohta. Juhul kui asja arutamist ei lõpetata eelistungil, teeb kohus TsMS § 398 lg 3 järgi korraldused, mis on veel vajalikud põhiistungi ettevalmistamiseks ja määrab põhiistungi aja. Kohus kumbagi ei teinud. Teiseks ei saa menetluskulusid ega nende rahalist suurust kindlaks määrata, sest pooled pole TsMS § 176 lg 1 kohaselt menetluskulude nimekirju enne kohtuistungit või selle ajal kohtule esitanud. Samuti pole maakohus menetlustoimingu tähtaega ennistanud ega pikendanud. Kohus saab määrata hilisema tähtaja üksnes nende menetluskulude nimekirja esitamiseks, mis seostuvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Ka seda viimast tähtaega kohus ei määranud. Kuna käesolevas asjas kohus kohtuistungil tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks ei määranud, on kohaldatav analoogia halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1 neljanda lausega selliselt, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kolmandaks on ebaseaduslik ja vastuolus raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p-s 7 sätestatuga maakohtu seisukoht, et arvete allkirjastamata jätmine on tavapärane. Kostja esitas fiktiivsed paberid, mis ei kinnita majandustegevuse toimumist ja nende alusel menetluskulude väljamõistmine on võimatu.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. Kostja vaidles kaebusele vastu.
10.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 30. mail 2018.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Hagejate kaebuse kahte esimest väidet on põhjendatud käsitleda koos. Need mõlemad on kantud mõttest, et kuna asja menetlemise käigus toimus üks kohtuistung 5. oktoobril 2017 ja pooled TsMS § 176 lg 1 kohaselt menetluskulude nimekirju enne kohtuistungit või selle ajal ei esitanud, siis maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata ei saanud. 3 (5)
Kostja esitas 27. veebruaril 2018 pärast asja sisulise lahendamise kohta tehtud menetluse lõpetava määruse jõustumist maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks koos menetluskulude nimekirjaga. Maakohus määras menetluskulud kindlaks TsMS § 174 lg 4 kaudu kohalduva § 177 lg 2 kohaselt eraldi määrusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et käesoleval juhul pidas kohus
5.oktoobril 2017 üksnes eelistungi ega jõudnud TsMS § 398 lg 2 kohaselt asja sisulise läbivaatamiseni kohtuistungil. Alusetu on hagejate väide, et kohus pidas asja arutamise istungi eelistungi jätkuna ja lahendas asja sisuliselt, tehes lahendi menetluse lõpetamise ja nõude menetlusse mittevõtmise kohta. Eelmenetluse käigus on kohtu ülesanne mh TsMS § 392 lg 1 p 1 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete osas. Maakohus nimetatud eesmärki kohtuistungil ei saavutanud ning määras hagejatele tähtaja oma nõude täpsustamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei saanud minna üle asja sisulisele arutamisele eelistungi jätkuna, kuna kohtuistungil saab asja sisuliselt arutada eeldusel, et eelmenetluse ülesanded on täidetud.
13.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuse väiteid seoses kostja menetluskulude nimekirja esitamise tähtajaga. TsMS § 176 lg 1 kohaselt esitatakse juhul, kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kohus määrab tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seostuvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Eelmises lauses nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui kolm tööpäeva kohtuistungi toimumisest arvates. TsMS § 177 lg 2 alusel tuli maakohtul menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Kuigi TsMS § 176 sätestab, millal tuleb menetluskulude nimekirju esitada, ei saa menetlusosalisele ette heita, kui ta enne vastava määruse tegemist esitab ühtse menetluskulude nimekirja kõigi menetluses kantud kulude kohta. Kõigi menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis on lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise. TsMS § 2 kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kõigi kulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Samuti ei näe TsMS ette menetluskulude nimekirja hilisema esitamise tagajärjeks nende välja mõistmata jätmist põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega (vt Riigikohtu 7. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-16, p-d 13 ja 14). Samuti ei ole praegusel juhul kohaldatav analoogia HKMS § 109 lg 1 neljanda lausega, sest TsMS ei sisalda HKMS § 109 lg 1 neljandas lauses ette nähtud tagajärge (vt eelmises lõigus viidatud Riigikohtu lahendi p 14). Kuna praegusel juhul kohus ei määranud pooltele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks, siis võis kostja esitada tervikliku nimekirja ka pärast asja sisulise lahendamise kohta tehtud menetlust lõpetava määruse jõustumist. Järelikult on maakohus kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulude hüvitamise avalduse lahendanud õiguspäraselt. Hagejate väide menetluskulude nimekirja hilinenult esitamise kohta ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.
14.Kaebuse kolmanda väite kohta märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-181-16, p 15 teine lõik). Seega TsMS § 176 lg 6 ei kohusta kohut nõudma menetlusosaliselt menetluskulusid tõendavaid dokumente, vaid annab selleks üksnes võimaluse. 4 (5)
Kostja esitas menetluskulude nimekirja maakohtule 27. veebruaril 2018, millele lisas ka õigusabikulude arved. Menetluskulude nimekirjadest nähtub detailselt lepingulise esindaja tehtud töö ja selleks kulunud aeg. Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist (vt Riigikohtu 9. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16 p 13 teine lõige). Seega on maakohus leidnud põhjendatult, et menetluskulude tõendamiseks täiendavate dokumentide esitamine pole vajalik. Samuti ei ole hagejad esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda selles, et kostja menetluskulu nimekirjades tehtud toiminguid on tegelikult tehtud või et kostja lepinguline esindaja on nimetatud mahus õigusabi osutanud. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg 1. Maakohtu järeldus hagejatelt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb kostjale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
15.Kokkuvõtvalt ei anna määruskaebuse väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks ega määruskaebuse rahuldamiseks.
16.TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
17.Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.