Marika Horni hagi Perlanegra OÜ vastu 2060 euro väljamõistmiseks 2060 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marika Horni apellatsioonkaebus
Kohtuistungite toimumise ajad
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Marika Horn (isikukood XXX), esindaja advokaat Sandra Sepp Vastustaja (kostja): Perlanegra OÜ (registrikood 12442571), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2017 otsus muutmata arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda.
4.Mõista Marika Hornilt välja 440 eurot menetluskulude katteks Perlanegra OÜ kasuks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Marika Horn (hageja) esitas 7. juulil 2016 Perlanegra OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja ilusalongi ostusumma tasumiseks antud laen 5000 eurot, perioodil 21. jaanuar 2014 kuni 3. detsember 2014 antud laen 2060 eurot, kostja kohustuste täitmiseks tasutud 106 eurot 92 senti ja kahjuhüvitis 817 eurot 22 senti. Alternatiivselt kahjuhüvitise väljamõistmise nõudele palus hageja kohustada kostjat andma hagejale välja talle kuuluvad esemed. Hageja võttis 4. jaanuari 2017 avalduses tagasi ilusalongi ostusumma tasumiseks antud laenu 5000 eurot, kostja kohustuste täitmiseks tasutud 106 euro 92 senti ja kahjuhüvitise 817 eurot 22 senti väljamõistmise nõuded ning hagejale kuuluvate esemete väljaandmise nõude. Maakohus jättis 31.03.2017 määrusega hageja poolt tagasi võetud nõuded läbi vaatamata. Hagi asjaolude kohaselt asutasid hageja ja Eiko Pitka 21. märtsil 2013 kostja ning on võrdsetes osades kostja osanikeks. Kostja omandas 1. aprillil 2013 Thaleia Stuudio OÜ-lt iluteenuste osutamiseks Thaleia Stuudio. Kostja ei olnud rahaliste vahendite puudumise tõttu võimeline täitma tal lasuvaid rahalisi kohustusi, mistõttu andis hageja kostjale suuliste laenulepingute alusel perioodil 21. jaanuar kuni 3. detsember 2014 korduvalt laenu. Hageja kandis kostja arveldusarvele AS-s LHV Pank laenusummadena kokku 2060 eurot. Laenusummade selgitused „kohamaks“ ja sularaha sissemakse“ on eksitavad ning sellised selgitused soovitas hagejal lisada kostja raamatupidaja. Tegelikkuses puudus hagejal kohustus tasuda kostjale kohamaksu või teha sularaha sissemakseid. Seda, et tegemist oli laenusummadega, kinnitab ka kostja pangakonto väljavõte, millest nähtub, et hageja on kostjale raha kandnud alati enne kostja poolt rahalise kohustuse täitmist. Arvestades kostja vabade rahaliste vahendite suurust ei oleks kostjal olnud võimalik kohustusi ilma hageja poolsete ülekanneteta täita. Laenusummade tagastamise tähtajas kokku ei lepitud, mistõttu on poolte vahel sõlmitud laenulepingud tähtajatud. Hageja teatas kostjale korduvalt, et soovib laenusummade tagastamist ja on sellega laenulepingud üles öelnud. Kostja ei ole laenusummasid tagasi maksnud. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et tal on kostja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt on laenulepingu sõlmimine tõendamata. Ülekantud summade puhul on tegemist kostja sularahakassaga, mille hageja kostja tegevjuhina on pannud algselt enda pangakontole ja seejärel maksnud edasi kostja kontole mitmesuguste tegevuskulude katmiseks. Ülekannete selgitused vastasid kannete tähendusele. Ei ole eluliselt usutav, et raamatupidaja palus ülekannetele lisada ekslikud selgitused. Ülekannete tegemise ajal ei olnud võimalik LHV Pangas teostada otse sularaha sissemakseid, mistõttu tegi hageja need isikliku konto kaudu. Ülekannete summad on väiksed, mistõttu ei ole usutav, et tegemist on laenuga. Ei ole selge, millal on hageja laenulepingud üles öelnud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on väide laenulepingute sõlmimise kohta paljasõnaline. Hageja ei ole laenulepingute sõlmimise tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ja ei ole seega tõendanud laenulepingu sõlmimist. Üksnes pangakonto väljavõte, millelt nähtub hageja isiklikult kontolt pangakontolt ülekannete tegemine kostja pangakontole, ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Maakohus asus seisukohale, et arvestades hageja tehtud ülekannete suurusi ja sagedust ning seda, et ta on kohtuistungil avaldanud, et ta osutas ka ise kostja juures teenuseid, on eluliselt usutav kostja väide, et hageja kandis kostja kontole raha vastavalt sellele, kui palju kostja kassas raha oli. Hageja alternatiivse alusetu rikastumise nõude osas märkis maakohus, et hageja peaks Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt tõendama, et tal puudus alus raha kandmiseks kostjale. Hageja on üksnes viidanud, et tal puudus selleks alus. Maakohus ei pidanud ülekantud rahasummade suurust ning ülekannete tegemise sagedust ja võrdlemisi pikka perioodi arvestades eluliselt usutavaks, et hageja on ülekandeid teinud alusetult. Puudub alus arvata, et hageja võis tahtmatult või kogemata sooritada kümneid kordi pika ajaperioodi jooksul kostjale pangaülekandeid. Maakohus jäi seisukoha juurde, et hageja võib kostja kontole olla kandnud ilusalongi kassasse makstud sularaha. Hageja selgitus selle kohta, et on arusaamatu, kuidas raha hageja kontole sai, kui ülekannete tegemise ajal LHV Pank sularaha sissemaksete tegemist ei võimaldanud, ei ole asjassepuutuv. Hageja ei pidanud kostja kontole kandma ilmtingimata seda raha, mis oli kostja kassas.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2017 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb hageja maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta kostja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata ja menetluskulud hagejalt välja mõistmata ning jätta menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt jääb otsuse pinnalt arusaamatuks, miks on asjas oluline, kas hageja osutas kostja juures teenust ja millise tähenduse omistas kohus kostja kontole tehtud ülekannete suurusele ja sagedusele. Kostja ei ole ühtegi enda väidet tõendanud ja ei ole selgitanud, mis põhjusel sattus kostja sularahakassa hageja kätte. Hageja ei olnud kostja majandustegevusega seotud ega omanud viimase sularahakassale või pangakontole ligipääsu.
Kostja on väitnud, et hageja tasus lisaks sularaha sissemaksete tegemisele ka kohamaksu, mistõttu on maakohus lubamatult lugenud kõik hageja ülekanded kostjale sularaha sissemakseks. Hageja ei nõustu maakohtuga, et hageja väide kostja sularahakassa enda kontole saamise võimatuse osas on asjasse puutumatu. Esiteks on kostja väide, et LHV Pank ei võimaldanud sularaha sissemakseid, tõendamata. Teiseks oli ka hageja konto LHV Pangas. Maakohus on VÕS § 1028 lg-t 1 kohaldanud ebaõigesti. Hageja sooritus kostjale oli rahasummade ülekandmine ning kohustus, mida ei tekkinud või mis on ära langenud, on laenulepingust tulenev kohustus anda kostjale kindel rahasumma. Kohtuotsuses märgitud tõendamiskoormuse jaotus on üllatuslik. Juhul kui õige on otsuses sisalduv seisukoht tõendamiskoormuse jaotusest, on maakohus rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, selgitamiskohustust ja teinud otsuse enne asja ammendavat arutamist. Materiaal- ja menetlusõiguse normide õigel kohaldamisel pidanuks maakohus hagi rahuldama, mistõttu tulnuks menetluskulud jätta kostja kanda. Isegi kui kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, on maakohus eksinud kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel ja nende väljamõistmisel hagejalt. Samuti ei määranud maakohus vastaspoole menetluskuludele seisukoha esitamiseks tähtaega. Hiljem selgus, et kostja oli maakohtule menetluskulude nimekirja esitanud 6 päeva pärast kohtu määratud tähtaega. Hagejale ei ole esitatud kostja taotlust menetlustähtaja pikendamiseks ega maakohtu vastavat määrust, mistõttu saab järeldada, et kostja ei olnud vastavat taotlust esitanud. Puudub ka dokument menetlustähtaja pikendamise määruse kättetoimetamise kohta.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude hageja kanda jätmist. Vastuse kohaselt ei ole hageja apellatsioonkaebuses esitanud selliseid väiteid, miks paneksid ringkonnakohtu laenulepingu olemasolu osas tõendeid teisiti hindama. Rahaülekannete selgitused „kohamaks“ ja „sularaha sissemakse“ vastasid kannete tähendusele. Ülekannete selgitused ei viita laenulepingule. Summade suurust arvestades on usutav, et tegemist oli kostja igapäevaste kassarahadega. Tõendamata on hageja väide, et ta on laenulepingud üles öelnud. Asjas ei ole esitatud laenulepingute ülesütlemise tahteavaldusi. Hageja väited, et ülekantud summade näol oli tegemist laenudega, aga kui need ei olnud laenud, olid need ekslikud ja alusetud kanded, on üksteist välistavad. Hageja ülekannete puhul on tegu süsteemse tegevusega, st äriühingu jooksva sularahakassa panekuga äriühingu kontole. Hageja on kostja tegevjuht ja omanik 50% ulatuses ning tal oli selge ülevaade kogu rahamajandusest. Maakohus on aktsepteerinud kostja menetluskulude nimekirja esitamist ja hagejal oli küllaldaselt aega sellele vastuväiteid esitada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta maakohtu põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus tervikuna. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendusi esmalt laenulepingu, seejärel alusetu rikastumise kohaldamise ja viimasena menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramise osas.
8.Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle: 1) hageja ja E. Pitka asutasid 21.03.2013 kostja. Asutajatel oli võrdne osalus, st hageja oli 50 % ulatuses kostja osanik; 2) hageja tegi perioodil jaanuar – detsember 2014 kostja arvele 25 korral ülekandeid; 3) hageja kõrvaldati kostja juhtimisest detsembris 2014.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas lõppjärelduses õigesti, et poolte vahel ei ole tõendatud laenusuhte olemasolu. Ringkonnakohus märgib maakohtu põhjendustele täiendavalt, et poolte vahel laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks tuli tuvastada hageja tahteavaldus, millega ta kohustus kostjale laenu andma ja kostja tahteavaldus, millega ta kohustus saadud laenu tagasi maksma. Hageja on esitanud väited selle kohta, et ta soovis laenu anda, kuid seda ei kinnita kirjalikud tõendid. Isegi juhul kui lugeda tõendatuks hageja poolt tahteavalduse tegemine TsÜS § 68 lg 1 p 3 alusel, siis sellele vastavat kostja tahteavaldust asjas esitatud tõendite alusel tuvastada ei saa. TsÜS § 68 lg 4 kohaldamise eeldused ei ole samuti täidetud, kuna pelgalt kostja vaikimist ei saa käesolevas asjas lugeda laenulepingu sõlmimise tahteavalduseks. Hageja väitele, et pooled sõlmisid laenulepingu, vaidles kostja vastu. Kuna hageja ei esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada kostja tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks, siis jättis maakohus õigesti hageja nõude lepingulisel alusel rahuldamata.
10.Õige on apellandi väide, et maakohus jagas otsuses tõendamiskoormise ebaõigesti. See ei toonud aga kaasa ebaõige lahendi tegemist ja ringkonnakohus täiendab otsuse põhjendusi alusetu rikastumise aluse kontrollimise osas. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku aluseta, hageja peab väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (RKTKo 19.12.2016, 3-2-1-122-16, p 11). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja ei ole esile toonud, mis alusel ta kostjale raha üle kandis. Hageja väitel tegi ta perioodil 20.01.2014 – 03.12.2014 kokku 25 ülekannet summas 2 060 laenulepingu täitmiseks. Kuna vastavat laenulepingut kohus ei tuvastanud, siis ei olnud hageja väidete järgi raha ülekandmiseks enam muud alust. Sellises olukorras pidi kostja maakohtus tõendama, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Ringkonnakohus hindab kostja poolt maakohtule esitatud väiteid ja tõendeid. Kostja väitel on oluline, et hageja oli kostja osanik ja ülekannete tegemise ajal tegutses faktilise tegevjuhina. Kostja väitel olid hageja poolt ülekantud summad kostja sularahakassa, mille hageja tegevjuhina kandis kostja arvele tegevuskulude katteks. Kostja väidet kinnitavad hageja tehtud ülekannete arv 25, ülekannete ebaregulaarsus (jaanuaris 1, veebruaris 3, märtsis 2 korda), ja ebaühtlane suurus (8, 13, 29, 90 jne eurot) ning ülekannete selgituses märgitud „ kohamaks“ ja „sularaha sissemakse“(I kd lk 36-40). Kostja väitel ei olnud sel ajal LHV Pangas sularahas arveldada ja seepärast kandis hageja raha oma kontolt kostjale ülekandega. Ringkonnakohus märgib, et hageja on maakohtus vastu vaielnud kostja väitele, et LHV pangas ei saanud 2014 aastal sularahas arveldada ja kuna kostja ei ole oma väidet tõendanud, siis ringkonnakohus sellega ei arvesta. Ringkonnakohus aga loeb ülekannete arvu ja nendel märgitud selgitustega koosmõjus hageja tegevjuhi rolli täitmise ja 50 % osalusega kostjas tõendatuks, et hageja ülekannete aluseks olid sularahas laekumised kostjale.
Hageja apellatsioonkaebuse väited, et kostja ei ole tõendanud sularahakassa olemasolu ja hageja osalemist kostja tegevuses, ei ole asjakohased. Maakohtule esitatud kirjalikes dokumentides (I kd lk 140-146, 177-181) ega kohtuistungil 28.10.2016 (I kd lk 160) hageja ei vaidlustanud kostja vastuväidet sularahakassa osas. Hageja esitas esmakordselt 11.05. 2017 menetlusdokumendis eksliku seisukoha, et kuna kostja tugines juba kostja vastuses sularahakassa olemasolule, siis pidi ta seda ka koheselt tõendama. Ringkonnakohus märgib, et kuni hageja ei olnud kostja väitele vastu vaielnud, puudus kostjal tõendite esitamise kohustus. Hageja väitele, et tema poolt ülekannetele märgitud selgitustele ei saa tugineda, kuna ta märkis raamatupidaja korraldusel ülekannetele „kohamaks“ ja „sularaha sissemakse“, vaidles kostja vastu ja hageja oma väidete tõendamiseks tõendeid ei esitanud. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kostja teatas maakohtule, et kui hageja jääb väite juurde, et ta märkis ülekande selgitused raamatupidaja nõudel, siis taotleb ta raamatupidaja ülekuulamist tunnistajana. Hageja vastas sellele, et see on ebaoluline teave ja ei anna kostjale alust muuta oma nõustumist menetleda asja kirjalikus menetluses (I kd lk 193). Kostja taotles maakohtult ka hageja ja E. Pitka vande all ülekuulamist, millele hageja vastu vaidles ja maakohus jättis taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastas, et kostjal oli alus hageja poolt ülekantud summade saamiseks, seega ei ole tegemist alusetult saadud rahaliste vahenditega ning hagi ei kuulu rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel.
11.Apellandi väide, et maakohus rikkus menetlusnorme menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel, on õige. Asja materjalidest nähtub, et maakohus määras 28.06.2017 menetluskulude nimekirjade esitamiseks tähtaja 22.08.2017 ja lahendi teatavakstegemise ajaks 26.09.2017 (II kd lk 17). Kostja esitas menetluskulude nimekirja tähtaegselt (II kd lk 19), kuid hageja esitas menetluskulude nimekirja 28.08.2017, s.o hilinemisega (II kd lk 24). Maakohus ei andnud pooltele TsMS § 176 lg 8 alusel tähtaega vastaspoole nimekirja kohta seisukoha esitamiseks. Apellatsioonkaebusele lisatud e-kirjad tõendavad, et maakohus ei teinud hagejale ka vastaspoole kulude nimekirja õigeaegselt nähtavaks, samuti ei edastanud kostja advokaat nimekirja hageja esindajale. Hageja sai kostja menetluskuludest teadlikuks maakohtu otsusest. Ringkonnakohus peab maakohtu rikkumisi kahetsusväärseteks. Maakohus seadis menetlusnormide rikkumise tõttu mõlemad pooled olukorda, kus nad ei saanud oma menetlusõigusi korrakohaselt kasutada. Kostja ei saanud taotleda tähtaja pikendamist ja hageja ei saanud arvamust avaldada vastaspoole kulude nimekirja kohta. Ringkonnakohus leiab siiski, et maakohtu minetused ei anna alust maakohtu otsust menetluskulude osas tühistada. Menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajad on kohtu määratud tähtajad, mida saab pikendada. Antud juhul on põhjendatud lugeda maakohtu toimingutega tähtaeg pikendatuks, kuna maakohus taotlustega arvestas. Kostja 2-päevane hilinemine ei venitanud menetlust ega toonud kaasa raskeid tagajärgi. Hageja sai vastuväited kostja menetluskulude suuruse vajalikkusele ja põhjendatusele esitada apellatsioonkaebuses. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsioonotsustus, ringkonnakohus saab kulude põhjendatust hinnata diskretsiooni piiride ületamise korral ka ilma poole taotluseta. Käesoleval juhul esitas hageja 4 nõuet ja ühe alternatiivse nõude, pärast kostja vastust ja kohtu selgitusi võttis hageja 3 nõuet ja alternatiivse nõude tagasi ja menetlusse jäi üks nõue. Asjas vaieldi kostja esitatud taotluste üle, toimus istung. Poolte kulud menetluses ei pea olema võrdsed, kuid mõlema poole esindajad on oma töömahtu hinnanud ning hageja märkis oma kulude suuruseks 2 790 eurot. Ringkonnakohus leiab eelnevat arvesse võttes, et kostja maakohtus kantud kulud on TsMS § 175 lg 1 alusel vajalikud ja põhjendatud ning maakohus ei rikkunud diskretsiooni piire nende kindlaksmääramisel.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus peab leiab, et kostja menetluskulud ringkonnakohtus summas 440 on vajalikud ja põhjendatud.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.