PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) pankrotihalduri Andrias Palmits hagi Osaühingu Logitek Grupp vastu tehingu tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.03.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Logitek Grupp apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
938 296 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis, registrikood 10846465) pankrotihaldur Andrias Palmits Kostja: Osaühing Logitek Grupp (registrikood 10997684), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 08.03.2016 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
Poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses ja kassatsioonimenetluses jätta Osaühingu Logitek Grupp kanda. PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) pankrotihaldur Andrias Palmitsal puuduvad apellatsioonimenetluse ja kassatsioonimenetluse menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) pankrotihaldur Andrias Palmits (hageja) esitas 15.04.2015 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Logitek Grupp (kostja) vastu, paludes tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada PJV Hiiu Ravikeskus AS-i (võlgnik) ja kostja vahel 05.06.2012 sõlmitud nõude loovutamise lepingu. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, paludes keelata laenusaajal laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine kostjale ja kohustada laenusaajat hoiustama nõude loovutamise lepingu alusel tasutavad rahasummad kohtutäituri ametikontol. Harju Maakohus rahuldas 16.04.2015 määrusega hagi tagamise taotluse, maakohtu määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2015 määrusega.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt nimetati võlgnikule ajutine haldur 11.01.2013 ning 28.02.2013 kuulutati välja võlgniku pankrot. 18.01.2011 on võlgnik ja Sihtasutus PJV Hooldusravi sõlminud laenulepingu (laenuleping), mille kohaselt andis võlgnik Sihtasutusele PJV Hooldusravi (laenusaaja) laenu kokku 938 296 eurot intressiga 5% aastas. 05.06.2012 sõlmisid võlgnik ja kostja lepingu, millega võlgnik loovutas laenulepingust tulenevad nõuded kostjale (nõude loovutamise leping). Selle lepinguga lepiti kokku, et nõude omandaja (kostja) ei tasu loovutajale loovutustasu enne, kui kostjale nõue täidetakse. Täitmise korral oli kostjal õigus 30% tasutud rahasummast endale jätta, 70% kohustus aga kostja võlgnikule loovutustasuna välja maksma. Kostja ega laenusaaja ei ole võlgnikule midagi tasunud.
3.Pankrotimenetluses on tuvastatud, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajaks olid võlgniku makseraskused muutunud alaliseks. Võlgniku majandustegevus seisnes alates 25.01.2011 OÜ Sillen Konsultatsioonid osa omamises ja sellelt omanikutulu saamises. Muu äritegevusega võlgnik ei tegelenud. 21.05.2012 sai OÜ Sillen Konsultatsioonid osa omanikuks Assets Club OÜ. Osa üleandmisel tehti makseta väärtpaberiülekanne ning osa üleandmisel võlgnik vara juurde ei saanud. Nõude loovutamisega on kahjustatud pankrotivõlgniku võlausaldajate huve. Võlgnik muutus OÜ Sillen Konsultatsioonid osa võõrandamisega 21.05.2012 maksejõuetuks. 14.05.2013 koostatud arvamuse järgi on audiitorbüroo Grant Thornton Rimess vandeaudiitor AS järeldanud, et hiljemalt osa võõrandamise hetkeks muutus võlgnik maksejõuetuks, kuid maksejõuetus võis saabuda ka varem. Lisaks tuvastas audiitor, et osa võõrandamisega on kahjustatud võlgniku
võlausaldajate huve. Nõude loovutamise leping sõlmiti ajal, mil võlgnik oli juba maksejõuetu ja mistahes võlgniku vara vähendav tehing oli võlausaldajate huvisid kahjustav. Nõude loovutamise näol on tegemist kinkega või tehinguga, millel on kinke iseloom. Kostja on võlgniku lähikondne, kuna võlgniku ja kostja juhtorgani liikmeks oli sama isik. Kostja vastuväited
4.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Ta leidis, et asjas ei ole tõendatud, kas ja millises ulatuses on võlgnik teinud laenulepingu alusel väljamakseid. Seega ei ole ka tõendatud, et eksisteerib nõue, mille loovutamise tehingu tagasivõitmiseks on hagi esitatud. Samuti ei ole tõendatud, et nõude sissenõudmine laenusaajalt oleks olnud nõude loovutamise ajal võimalik ja nõude jäämisel võlgnikule oleks olnud tema varaline seisund parem kui nõude loovutamise korral. Kui võlgnik oli nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal püsivalt maksejõuetu, siis ei olnud võlgnikul raha nõude sissenõudmiseks, mis tegelikkuses oligi nõude loovutamise põhjuseks. Nõude esitamiseks pidanuks võlgnik tasuma riigilõivu, kuid sellist raha võlgnikul ei olnud. Nõude loovutamise tasu 70% kostjale laekunud summadest oli mõistlik, nõude loovutamisel ei olnud kinke iseloomu ning see ei kahjustanud võlausaldajate huve. Hageja ei ole ka tõendanud, et 05.06.2012 oleks olnud võimalik nõuet laenusaaja vara arvel sisse nõuda. Kui nõudel ei olnud ega ole rahalist väärtust, siis ei saa selle loovutamine olla võlausaldajate huvisid kahjustanud. Samuti ei ole hagis esile toodud, milliste võlausaldajate huvisid nõude loovutamine on kahjustanud.
5.Hagi ei ole võimalik rahuldada ka seetõttu, et tagasivõidetav nõue ei kuulu kostjale. Kostja loovutas nõude 07.11.2012 edasi. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma tagasivõitmise asjaoludest ega võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kostja juhatuse liige ei olnud võlgniku nõukogu liige nõude loovutamise ajal, vaid sai selleks viis kuud pärast nõude loovutamist. Kostjat ei saa lugeda võlgniku lähikondseks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 08.03.2016 otsusega hagi, tunnistades tagasivõitmise korras nõude loovutamise lepingu kehtetuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt pankrotivõlgniku kasuks välja riigilõivu 350 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt riigituludesse riigilõivu 3050 eurot ja viivise riigilõivu tasumisega viivitamise korral. Ühtlasi määras maakohus hagi hinnaks 938 296 eurot.
7.Maakohus leidis, et nõude loovutamise tasu ei olnud mõistlik. 938 296 eurost 30% on 281 488 eurot. Nõude loovutamise hetkel kehtinud riigilõivuseaduse järgi tulnuks sellise suurusega nõudelt tasuda riigilõivu 28 148 eurot 88 senti (seegi tunnistati hiljem põhiseadusega vastuolus olevaks). Seega olnuks sellise nõude esitamine kohtusse ka kõige suuremate lõivumäärade kehtimise ajal olnud ikka kümme korda soodsam kui nõude loovutamine. Lisanduvad kulud õigusabile ja täitemenetluse kulud ei jõuaks ligilähedale nõude loovutamise tasule. Lisaks vähenes võlgniku vara, kuid võlgnik selle vara vähenemise eest tegelikkuses raha ei saanud. Seega oli nõude loovutamise lepingul kinke iseloom.
8.Maakohus luges täidetuks pankrotiseaduse (PankrS) § 111 lg 1 p 1 kohaldamiseks nõutava ajalise kriteeriumi, kuna nõue loovutati 05.06.2012 ning ajutine haldur nimetati võlgnikule 11.01.2013, seega vähem kui aasta pärast loovutust. Kostja ei lükanud ümber ka võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust (PankrS § 111 lg 2). Nõude väärtust, suurust ja sissenõutavust tuleb hinnata nõudeõiguse maksmapanekul. Nõuete realiseerimine on alati
seotud riskiga, et nõue jääb rahuldamata, see ei tähenda aga, et nõudeõigusel pole väärtust. Nõuet ei olnud põhjust pidada perspektiivituks ja ilmselt ei pea nõuet perspektiivituks ka kostja ise. Võlausaldajate huve on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei ole tähtsust sellel, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Piisab sellest, et võlgnikul on võlausaldajad praegu.
9.Maakohtu hinnangul ei olnud põhjust kahelda, et võlgniku maksejõuetus tekkis hiljemalt OÜ Sillen Konsultatsioonid osa võõrandamisel 21.05.2012 ja seega oli nõude loovutamise hetkel võlgnik juba maksejõuetu. Nõudeõiguse loovutamisega vähenes võlgniku vara veelgi ja nõude loovutamise lepingul oli kinke iseloom. Lisaks oli võlausaldajate huve kahjustav nõude eest tasumise kokkuleppimine selliselt, et tasumine toimub alles pärast seda, kui omandaja on nõude realiseerinud.
10.Maakohtu hinnangul ei takistanud hagi rahuldamist asjaolu, et kostja loovutas nõude edasi. Laenulepingust tulenevad nõuded kuulusid võlgnikule. Nõude heauskne omandamine ei ole võimalik. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.13.04.2016 esitas kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Maakohus ei järginud TsMS § 403 lg-s 1 sätestatud korda ja ei määranud tähtaega avalduste, lõppseisukohtade ja menetluskulude esitamiseks. Kostja ei saanud esitada aegumise vastuväidet ega selgitada, et nõude aegumise tõttu ei ole halduril võimalik saavutada taotletavat eesmärki (pankrotivara suurendamist). Võlgnikule esitati 05.06.2012 teade nõude loovutamisest ja nõue laenu tagastamiseks, millest tulenevalt tuli laen tagastada 30 päeva jooksul (lepingu p 2.1), s.o hiljemalt 05.07.2012. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegus nõue 05.07.2015. Kostja ei saanud ka selgitada, et kohtuotsus ei ole kohustuslik eriõigusjärglasele. Kuna hagi ei esitatud kostja eriõigusjärglase vastu ega nõutud kostjalt nõude asemel hüvitist, tulnuks hagi jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Maakohus jättis asjas ebaõigesti kohaldamata PankrS § 116 ja § 119 lg 3 ning hindamata TsMS § 457 lg 1 mõju asja lahendamisele. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-2-15 seisukoht nõude käsutustehingu kehtetuks tunnistamise materiaalõigusliku mõju kohta edasistele loovutustele ei muuda kehtetuks PankrS-st tulenevalt menetlusõiguslikku eriregulatsiooni tagasivõitmise nõuete esitamiseks.
13.Maakohus jättis tuvastamata, kas laenusaaja sai laenulepingu alusel laenu ja kas nõue eksisteerib, mistõttu olid järeldused võlausaldajate kahjustamisest tõendamata ja põhjendamata. Samuti on tõendamata, et nõude sissenõudmine oleks olnud nõude loovutamise ajal võimalik ja nõude jäämisel võlgnikule oleks olnud tema varaline seisund parem, kui nõude loovutamise korral. Kostja arvates tuleb arvestada nii nõude enda reaalväärtust s.o. nõude sissenõudmise võimalikkust kui ka võlgniku enda võimet nõude sissenõudmisega seotud kulutused katta. Kostja jääb ühtlasi oma varasema vastuväite juurde, et haldur ei ole hagis esile toonud, milliste võlausaldajate huvisid nõude loovutamine on kahjustanud.
14.Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et tehingul oli kinke iseloom. Kostja tõi eraldi esile selle, et vaidlusaluse nõude loovutamise lepingu p-i 7.1 kohaselt oli nõude loovutamise tasuks 70% kostjale laekunud summadest ning teiseks selle, et võlgnikul puudusid vahendid hagi
esitamiseks kohtusse. Kohtuotsuses esitatud põhjendus selle kohta, et kulu riigilõivule oleks olnud nõude loovutamata jätmisest 10 korda soodsam, ei ole adekvaatne. Soodsaks ei saa pidada nõude endale hoidmist võimaluseta nõue sisse nõuda. Tehingu kinke iseloomu tuvastamisel ei oma tähendust asjaolud, mis ilmnesid pärast tehingu tegemist, st kas võlgnik sai nõude eest tasu või mitte. Seda, kas tehingul oli kinke iseloom tuleb hinnata olustikus, kus tehing tehti. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
16.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.08.2016 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda, kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid.
17.Riigikohus tühistas 05.04.2017 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17 Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2016 otsuse ja saatis tsiviilasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
19.PJV Hiiu Ravikeskus AS (laenuandja) ja Sihtasutus PJV Hooldusravi (laenusaaja) sõlmisid 18.01.2011 laenulepingu, mille kohaselt annab laenuandja laenusaajale laenu kuni 938 296 eurot, intressiga 5 % aastas. 05.06.2012 sõlmisid laenuandja ja kostja nõude loovutamise lepingu, millega laenuandja loovutas laenulepingust tuleneva nõude kostjale. Nõude loovutamise lepingu järgi on nõude loovutamise tasuks 70 % laenusaajalt laekunud summadest. Harju Maakohtu 11.01.2013 määrusega nimetati laenuandjale ajutine haldur ning 28.02.2013 määrusega kuulutati välja laenuandja pankrot. Vaidlus puudub, et kostja laenuandjale nõude loovutamise eest tasu maksnud ei ole. PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110– 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Tulenevalt PankrS § 111 lg 2, kui kinkeleping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 3 järgi võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
20.Maakohus leidis, et PankrS § 111 lg 1 järgsed tagasivõitmise eeldused on täidetud. Nõude loovutamise lepingul on kinke iseloom. Nõude loovutamine ei olnud laenuandja jaoks soodne, kuna 30 % laenulepingu järgi tehtavatest maksetest pidi jääma kostjale, lisaks ei ole laenusaaja tegelikkuses raha saanud. Täidetud on ka ajaline kriteerium, kuna nõude loovutamine toimus vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. Kostja ei ole
võlausaldajate kahjustamise eeldust ümber lükanud. Nõude väärtus ja suurus ei ole maakohtu hinnangul käesoleva nõude lahendamise eelduseks.
21.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et nõude suurusel ja väärtusel ei ole tähtsust. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (Riigikohtu 22.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1163-11 (p 41), 20.06.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14 (p 14)). Hageja on tuginenud 10.10.2013 e-kirjale, milles kostja juhatuse liige on kinnitanud, et loovutatud põhinõude suuruseks on 897 690,90 eurot, millele lisanduvad intressid 5 % aastas (I kd tl 170). Kolleegiumi hinnangul tõendab see e-kiri loovutatud nõude suurust. Põhinõude suurusjärku kinnitab ka OÜ Grant Thorton Rimess 14.05.2013 arvamus maksejõuetuse põhjuste kohta, millest nähtub, et laenuandja nõue laenusaaja vastu oli 867 898,91 eurot (I kd tl 27). Kuna kostja on ise kinnitanud, et põhinõude suurus oli 897 690,90 eurot, siis lähtub kolleegium sellest. Arvestades, et laenuleping sõlmiti 18.01.2011 ja nõude loovutamise leping sõlmiti 05.06.2012, siis võib intressi arvestada orienteeruvalt 16 kuu eest, mistõttu intressi orienteeruv suurus on 59 846 eurot. Sellest tulenevalt oli kogu nõude orienteeruv suurus nõude loovutamise ajal 957 536,90 eurot. Nõude täpse suuruse kindlakstegemine ei ole vajalik, kuna PankrS § 111 lg 3 kohaldamiseks tuleb kindlaks teha soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevus suurusjärgu võrra. Kostja on seisukohal, et nõue oli väärtusetu, kuna nõude loovutamise ajal oli laenusaaja majanduslik seisukord sedavõrd halb, et nõuet ei olnud võimalik sisse nõuda. Selle kinnituseks on kostja esitanud kolmandate isikute võlanõuded, üürilepingu ülesütlemise teate, pankrotiavalduse ja pankrotiavalduse menetlusse võtmise määruse (II kd tl 33-48). Kolleegium leiab, et need tõendid kinnitavad küll laenusaaja käibevahendite vähesust, kuid mitte püsivat maksejõuetust. Kostja ei ole väitnud, et laenusaaja pankrot oleks välja kuulutatud. Lisaks nähtub laenusaaja 2012.a majandusaasta aruandest, et 31.12.2012 seisuga oli laenusaajal varasid kokku 5 919 554 eurot ja kohustusi 5 813 067 eurot. Seega ületasid laenusaaja varad laenusaaja kohustusi. Laenusaajal oli lühiajalisi laenukohustusi 2 769 115 eurot ja pikaajalisi laenukohustusi 227 274 eurot. Kostja väitis, et vaidlusalune nõue ei ole bilansis kajastatud, kuna see ei sisaldu majandusaasta aruande lisas 22 „seotud osapooled“. Kolleegium leiab, et nõude mittekajastumine majandusaasta aruande lisas 22 ei tõenda, et bilansis märgitud laenukohustuste hulgas ei ole vaidlusalust nõuet. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et bilansis märgitud laenukohustuste summa koosneb muudest laenukohustustest. Kuna laenusaaja varad ületasid tema kohustusi, siis leiab ringkonnakohus, et nõude väärtus oli võrdne nõude suurusega. Kolleegiumi seisukohta ei muuda ka kostja väide, et laenuandja ei olnud võimeline tegema kulutusi, et nõue kohtulikult maksma panna. OÜ Grant Thorton Rimess 14.05.2013 arvamuse kohaselt muutus laenuandja maksejõuetuks hiljemalt 21.05.2012 (s.o enne nõude loovutamist), mil ta võõrandas OÜ Sillen Konsultatsioonid osa. TsMS § 183 lg 2 tulenevalt on pankrotivõlgnikul õigus taotleda menetluskulude kandmiseks menetlusabi. Lisaks selgub OÜ Grant Thorton Rimess 14.05.2013 arvamusest, et peale OÜ Sillen Konsultatsioonid osa võõrandamist oli laenuandjal kassas 25 564,66 eurot ja pangakontol 24,17 eurot. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et laenuandja maksejõuetus tegi võimatuks laenu sissenõudmise.
Nõude loovutamise lepingu järgi pidi kostja 70 % sissenõutavatest summadest tasuma laenuandjale ja 30 % sissenõutavatest summadest pidi jääma kostjale. Seega on vastusoorituse väärtus nominaalselt 670 275,83 eurot (70% 957 536,90 eurost). Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et nõude loovutamise lepingu tingimus, mille järgi 30 % sissenõutavatest summadest jääb kostjale, ei olnud laenuandja jaoks soodne. Arvestades laenulepingust tuleneva nõude suurust, on kostjale jääv sissenõudmistasu ebamõistlikult suur. Lisaks ei ole vaidlust selles, et laenuandja ei ole nõude loovutamise eest kostjalt midagi saanud, mistõttu on vastusoorituse reaalne väärtus 0 eurot. Seega erinevad soorituse ja vastusoorituse väärtused oluliselt, mistõttu on põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et nõude loovutamise lepingul on kinke iseloom. Kuna laenuandja loovutas 957 536,90 euro väärtuse nõude, saamata selle eest midagi vastu, siis on sellega kahjustatud võlausaldajate huvisid. Kostja väide, et võlausaldajate huvisid ei ole kahjustatud, on tõendamata.
22.Mis puudutab kostja väiteid, et hagi on perspektiivitu, kuna pankrotihaldur ei esitanud hagi kostja eriõigusjärglase vastu ega nõudnud kostjalt nõude asemel hüvitist, siis Riigikohus on käesolevas asjas 05.04.2017 tehtud otsuses selgitanud, et nõude edasiloovutamine ei välista hagi esitamist kostja vastu, ning PankrS § 119 lg 3 järgset hüvitusnõuet kostja vastu ei pidanud hageja esitama tingimata käesolevas menetluses.
23.Seoses kostja viitega, et laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue laenusaaja vastu on aegunud, on Riigikohus käesolevas asjas 05.04.2017 tehtud otsuses selgitanud, et laenulepingust tuleneva nõude võimalik aegumine ei välista hagi rahuldamist käesolevas asjas.
24.Samuti on Riigikohus käesolevas asjas 05.04.2017 tehtud otsuses selgitanud, et maakohtu poolt TsMS § 403 lg 1 nõuete rikkumine (menetlusosalistele avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaja määramata jätmine) ei ole praegusel juhul oluline menetlusõiguse normi rikkumine, sest see ei saanud kaasa tuua ebaõiget lahendit.
25.Kostja on kassatsioonkaebuses esmakordselt tuginenud asjaolule, et laenulepinguga on laenuandja andnud laenu oma aktsionärile, mis on ÄS § 281 lg 1 p 1 alusel keelatud, mistõttu on laenuleping TsÜS §-ist 87 tulenevalt tühine. Ringkonnakohus märgib, et kumbki pooltest ei ole enne kassatsioonimenetlust välja toonud, et laenusaaja oli laenulepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku aktsionär või et laen anti aktsionärile. Tulenevalt TsMS § 634 lg-st 1 ja §-st 652 ei ole apellandil üldjuhul pärast apellatsioonitähtaja lõppu õigust kaebust muuta või täiendada. Käesoleval juhul ei olnud kostjal takistusi eelviidatud asjaolu esile toomiseks maakohtus või hiljemalt apellatsioonkaebuses, seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja väite, et laenuleping on sõlmitud ÄS § 281 lg p 1 tulenevat keeldu rikkudes (TsMS § 652 lg 4).
26.Ülaltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata.
27.Harju Maakohus on 16.04.2015 määrusega taganud hagi ja keelanud laenusaajal 18.01.2011 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kostjale, kohustades laenusaajat hoiustama 05.06.2012 lepingu alusel tasutavad rahasummad kohtutäituri ametikontol. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus ei ole seda teinud. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või
kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus
28.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti puudub alus muuta maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja ei ole avaldanud, et tal oleks apellatsioonimenetluses ja kassatsioonimenetluses menetluskulusid tekkinud. Seega puuduvad hagejal apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.