Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud, hageja nõue ja kostja vastuväited Kostja ja Hansapost OÜ sõlmisid 16.03.2015 osamaksetega tasumise müügilepingu raamlepingu nr XXX. Selle kohaselt kohustus kostja tasuma ostetava kauba eest faktoorile, kelleks oli Inbank AS, igakuiselt 30.70 eurot alates 12.09.2015 kuni 12.08.2019. Leping sõlmiti intressimääraga 25 % aastas ja viivise määraga 24 % aastas. Kostja tegi osamakseid 12.09.2015 kuni 12.10.2016. Leping öeldi selle rikkumise tõttu üles 06.04.2017 ning Inbank AS loovutas 28.12.2017 hagejale nõude kostja vastu, millest teavitati kostjat kirjalikult. Kostjal jäi tasumata 592.98 eurot põhivõlga ja 100.03 eurot intressi perioodi eest 12.11.2016 kuni 12.03.2017. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist perioodi eest 7.04.2017 kuni 4.04.2018 viivisemääraga 24 % aastas summas 141.54 eurot ning palub kostjalt välja mõista lisanduv viivis alates 5.04.2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni arvestusega 24 % viivitatud summalt aastas, so 0,0657 % päevas kuni põhivõla tasumiseni. Kostja arvates on võimalik vaidlus lahendada kompromissiga. Kostja ei vaidlusta laenu saamist, kuid ei ole nõus hageja poolt nõutavate summadega. Hageja esitas kohtule 6.06.2018 kompromissi ettepaneku summas 1 222.05 eurot, sealhulgas kõik hageja menetluskulud, tasumisega maksegraafiku alusel 36 kuu jooksul igakuise osamaksega 33.95 eurot. Kostja esitas 17.06.2018 omapoolse kompromissi pakkumise summas 300 eurot, sealhulgas kõik hageja menetluskulud, tasumise tähtajaga hiljemalt 1. aprill 2019. Lisaks esitas kostja oma vastuväited hagile. Kostja on seisukohal, et nõude algne omanik on krediidiasutus, kes tegeleb kõrge intressiga tarbimislaenude väljastamisega ehk eesti keeles öelduna liigkasuvõtmisega. Sellele viitab asjaolu, et kostja tasus ajavahemikul 09.09.2015 – 05.08.2016 AS-le Inbank kokku 14 osamakset, igakuiselt summas 30.70, mis teeb kokku 429 eurot 80 senti. Sellega vähenes tema võlgnevus Inbanki ees 14 kuu jooksul 698.99 eurolt 592.98 euroni. Hageja väitel aasta jooksul vähenes võlanõue 106 eurot, tasutud on aga 429.80 eurot. Algne sissenõudja on tegelikult enamuse rahast juba kätte saanud. Kohtuasja materjalide seas puudub nõude loovutamise leping nõude algse omaniku ja hageja vahel. See on aga vajalik dokument, sest sellest selgub, milline on loovutatud nõude tegelik väärtus. Ühtegi nõuet igapäevases majandustegevuses ei loovutata tasuta. Kui nõue on loovutatud 1 euroga, siis niisugune ongi selle nõude tegelik väärtus, ülejäänud haginõue on juba hageja alusetu rikastumine. Kostja on hetkel tervise halvenemise tõttu töövõimetuspensionär ja arvestades kroonilise haiguse kulgu ilmselt pikka aega ka edaspidi. Kostja sissetulek ei võimalda hageja nõuet rahuldada, isegi mitte täitemenetluses. Kohus küsis 18.06.2018 telefoni teel hageja esindaja seisukohta kostja pakutud kompromissisumma osas. Hageja esindaja M. Šestel ei pidanud kostja pakutud kompromissisummat vastuvõetavaks.

Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hageja nõue kuulub rahuldamisele. Kohtumenetluse kestel pooled kompromissini ei jõudnud. Kostja seisukoht, et tema suuremat summat kui omapoolses kompromissis pakutu, tasuda ei jõua, ei anna alust käsitleda kostja ettepanekut kompromissina, sest hageja ei ole sellega nõustunud. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja sõlmis Hansapost OÜ-ga 16.03.2015 osamaksetega tasumise müügilepingu raamlepingu ja müügilepingu (tl 34-37). Lepingu kohaselt on müüja, st Hansapost OÜ, loovutanud kõik sõlmitud lepingust tulenevad võimalikud nõuded Meelis Jürimäe vastu Inbank AS-le (faktoor). Kauba maksumus oli 698.99 eurot, mille tasumine pidi toimuma 48 osamaksega, intressimäär oli 25,0 % aastas. Maksegraafiku kohaselt pidi kostja tasuma nelja aasta jooksul koos intressiga kokku 1 472.97 eurot. Tegemist on annuiteetmaksetega, kus iga kuu makstakse pangale tagasi täpselt sama summa, kuhu on sisse arvestatud ka intress. Alternatiiv oleks fikseeritud põhiosa tagastamise summaga maksegraafik. Fikseeritud põhiosa tasumise puhul tuleb igakuiselt tasuda võrdne osa laenu põhiosast, kuid laenumaksete alguses on igakuine makse oluliselt suurem intressisumma võrra. Mõlema laenu puhul tuleb tasuda laenuraha kasutamise eest. Annuiteetlaenu kõrgem tasutav intressimaksete summa on põhjendatud asjaoluga, et annuiteetlaenu puhul toimub laenu põhiosa tagastamine aeglasemalt. M. Jürimäe sõlmis laenu tagastamiseks annuiteetmaksetega maksegraafiku, mille kohaselt laenumaksete tegemise algul on igakuises makses suurem osakaal intressil ja väiksem osakaal põhivõlal. Sellest tulenevalt on kostja aasta jooksul tõepoolest tagastanud põhivõlga ainult 106 eurot. VÕS § 397 lg 1 esimene lause sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kostja pidi mõistlikult sellega arvestama, et panga poolt antud laenu puhul tuleb maksta ka intressi. VÕS § 94 lg 3 kohaselt Fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Lepingu kohaselt oli kokku lepitud intressimäär 25,0 % aastas laenulepingu kogu kehtivuse ajaks. See on tasu laenuraha kasutamise eest ning sellisesse kokkuleppesse seadusandja ei sekku seni, kuni intressi ja muude kõrvalkulude summa (tarbimislaenu kulukuse määr) ei ületa seaduses sätestatud ülemmäära. Eesti Panga poolt avaldatava tarbimislaenude kulukuse määra tabeli kohaselt oli krediidikulukuse keskmine määr aastas märtsis

23,53% (vt http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981), kostjaga sõlmitud müügilepingus oli kokku lepitud krediidikulukuse määr aastas 39,63%. Lepingu sõlmimise ajal kehtis tarbimislaenude tühisuse/heade kommete vastasuse kindlakstegemiseks alus Tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS). TsÜS § 86 lg 3 (redaktsioon kehtis kuni 01.07.2015) teise lause kohaselt Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas vaidluses ületab lepingus kokku lepitud krediidikulukuse määr keskmist määra vastaval ajaperioodil, kuid vähem kui kaks korda. Seega on intressi suuruse ja krediidi kulukuse määra kokkulepped kehtivad.

Inbank AS-l oli õigus vastavalt sõlmitud annuiteetmaksete graafikule lugeda kostja poolt tasutud summadest suurem osa tasutuks intressi katteks. Seetõttu on kostja poolt tasutud laenu katteks ainult 106 eurot, mistõttu põhivõla jääk on 592.98 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Riigikohus on määruses nr 3-2-1-25-16 (p 13) leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Eesti Panga poolt avaldatava võlasuhete intressimäära kohaselt on VÕS §-s 94 lg 1 sätestatud seadusest tulenev intressimäär alates 1. juulist 2016 8 % aastas. Hageja poolt nõutav 24 % suurune viivisemäär mahub kohtupraktika poolt tunnustatud mõistliku viivisemäära sisse. Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista tasumata põhivõlg 592.98 eurot, sissenõutavaks muutunud intress kuni lepingu ülesütlemiseni summas 100.03 eurot ja sissenõutavaks muutnud viivis alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni kohtusse, so 4. aprillini 2018 summas 141.54 eurot arvestusega 24 % aastas põhivõlalt 592.98 eurot. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotlus põhivõlalt viivise väljamõistmiseks kuni kohustuse kohase täitmiseni on seaduslik ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostja taotlus nõude loovutamise lepingu väljanõudmiseks ei ole asjakohane. VÕS § 170 esimese lause kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Tl 41 on hageja esitatud nõude loovutamise teatis kostjale. Kohus on seisukohal, et ka uue võlausaldaja teatis võlgnikule võla loovutusega saamise kohta on seadusele vastav, sest teatise saatmise eesmärk on sellega saavutatud: võlgnikule on teatatud uuest võlausaldajast. Seadus ei nõua võlgnikule võlanõude loovutuslepingu sisu avaldamist. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsusega rahuldatakse hageja nõue täielikult. Kostja on vastu vaielnud hageja õigusabi kulude põhjendatuse ja suuruse üle, mis on taotluse kohaselt 300 eurot. Kohus märgib, et esindaja ei ole hageja palgaline töötaja. Hagejaks antud menetluses on PlusPlus Capital AS, lepinguline esindaja on PlusPlus Legal OÜ-s. Kohus on seisukohal, et hageja mõistlikud ja põhjendatud õigusabi kulud lihtsas võlanõudes kirjalikus menetluses asja lahendamisel on 125 eurot. Koos riigilõivuga, mis on summas 175 eurot, on hageja mõistlikud ja põhjendatud menetluskulud 300 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista

TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.