AIANDUSÜHISTU VESILIND hagi Suvilaühistu Tagaoja Vigvam vastu põhivõla 2617,56 euro, viivise 237,39 euro ja alates 19.09.2017 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras
Tsiviilasja hind
3064,35 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AIANDUSÜHISTU VESILIND (registrikood 80017492; asukoht Lagle tee 32, 76909 Vääna-Jõesuu, Harku vald, Harjumaa) Hageja esindaja: vandeadvokaat Kaimo Räppo (Advokaadibüroo RS
MERCATORIA;
e-post [email protected]) Kostja: Suvilaühistu Tagaoja Vigvam (registrikood 80130478; asukoht Koskla tee 5, 76909 Vääna-Jõesuu, Harku vald, Harjumaa)
Kohtuistung
15.05.2018 hageja seaduslik esindaja Vello Roovik, hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo, kostja esindaja Oksana Smirnova
Istungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada AIANDUSÜHISTU VESILIND hagi.
2.Välja mõista Suvilaühistult Tagaoja Vigvam AIANDUSÜHISTU VESILIND kasuks põhivõlg 2617,56 eurot.
Välja mõista Suvilaühistult Tagaoja Vigvam AIANDUSÜHISTU VESILIND kasuks viivis 237,39 eurot ja alates 19.09.2017 viivis arvestatuna põhinõudelt (2617,56 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2380,17 eurot.
4.Jätta kõik hageja menetluskulud kostja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda.
5.Välja mõista Suvilaühistult Tagaoja Vigvam AIANDUSÜHISTU VESILIND kasuks menetluskuluna 1500 eurot.
6.Suvilaühistul Tagaoja Vigvam tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda AIANDUSÜHISTU-le VESILIND viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.18.09.2017 esitas AIANDUSÜHISTU VESILIND Harju Maakohtusse hagi Suvilaühistu Tagaoja Vigvam vastu põhivõla 2617,56 euro, viivise 237,39 euro ja alates 19.09.2017 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostjale 15.07.2016 arve nr 201605 vee tarbimise eest perioodil juuni 2012 kuni juuni 2016 summas 2617,56 eurot. Kostja keeldus arve tasumisest.
3.Hageja ja kostja vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav käsundita asjaajamise suhtena ning kostja soodustatud isikuna ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust hüvitada käsundita asjaajajale tehtud kulutuste summa. Hageja kinnistul asuvast veepumplast veetarbimise lubamine on kostja kasuks tegutsemine, sest kostjal puudub oma veepumpla või muu veevarustus. Hageja ei ole olnud kohustatud lubama kostjal tarbida vett oma veepumplast. Samuti on hageja soov soodustada kostjat. Hageja võis mõistlikult eeldada, et kui kostja tasus 12. juunil 2012 hageja poolt kostjale esitatud vee tarbimise arve hageja pangakontole, on kostja kiitnud hageja tegevuse heaks vastavalt VÕS § 1018 lg 1 p 1. Tulenevalt eeltoodust ja VÕS § 1018 lg 1 p 1 tingimusest on käsundita asjaajamise võlasuhte eeldused hageja ja kostja vahel täidetud.
4.Hageja poolt esitatud vee tarbimise arve on koostatud vastavalt kostja veearvesti näitude ja raamatupidamisdokumentidele. Hageja ei ole arve koostamisel arvestanud pumpla amortisatsiooniga ega alates aastast 2010 tõstnud vee kuupmeetri hinda. Eeltoodust tulenevalt jääb hagejale arusaamatuks kostja väited justkui hageja poolt esitatud arve ja selles kajastatud teenuste hulk, hind ning arvestus on alusetu ja sügavalt meelevaldse iseloomuga. Hageja on esitanud vee omahinna kujunemise kohta detailse aruande, näidates ära vee omahinna komponendid, s.h riigile makstava vee erikasutustasu kui ka elektrihinna. Kostja vastuväited
5.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja on seisukohal, et tegelikkusele ei vasta hageja väited, et hageja ja kostja vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav käsundita asjaajamise suhtena. Ekslik on hageja arvamus, et ta võis mõistlikult eeldada, et kui kostja tasus
12.juunil 2012 hageja poolt kostjale esitatud vee tarbimise arve hageja pangakontole, on kostja kiitnud hageja tegevuse heaks ning seejärel peab kostja tasuma hagejale arve nr 201605 summas 2617,56 eurot. Hageja pole tõendanud, et kostja on kiitnud hageja asjaajamise heaks. Kostja
juhib tähelepanu asjaolule, et hageja esitas eelmise arve vee tarbimise eest kostjale rohkem kui viis aastat tagasi ning tol ajal olid poolte vahel hoopis muud kokkulepped. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja vahendab veetarbimist kostja liikmete jaoks oma veepumpla kaudu, kuid ei saa nõustuda seisukohaga, et kostja kiitis antud juhul hageja tegevuse heaks. Poolte vahel oli suuline kokkulepe, et kostja hüvitab hagejale pumba käitlemisega seotud elektri tarbimise kulud (elektri omahind 1m3 vee pumpamiseks on umbes 4-5 senti) ning lisaks sellele ka vajalikud ja põhjendatud pumba remondiga seotud kulud.
6.Kostja rõhutab, et hageja on ebaõigesti lähtunud veearvestite näitudest 2012-2016 aastatel, võttes need näidud aluseks veekasutuse määratlemisel. Hageja pumbal on paigaldatud veearvesti, kuid ei ole tõendatud, et veearvesti oli selle perioodi jooksul töökorras. Puuduvad andmed arvesti taatlemise ja plommimise kohta. Alates 2004 kuni 2009 oli kostja keskmiseks veetarbimiseks 1022,6 m3/aastas, kuid vaidlustatud 15.07.2016 arves nr 201605 on veetarbimine perioodil alates 2012 kuni 2016 muutunud põhjendamatult suuremaks, s.o 1487,25 m3/aastas. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et veetarbimine antud perioodil oli, kuid oluliselt vähemas ulatuses. Kostja selgitab, et alates 2004. aastast esitati arved iga-aastaselt ning eraldi oli kokkulepitud veehinna tõusu kohta. Viimaseks kokkulepitud veehinnaks oli 3,89 krooni/m3 (ehk 0,24 eurot/m3). 12.06.2012 esitatud arve oli väljastatud tariifiga 0,44 eurot/m3, millega kostja nõus ei olnud, kuid oli sunnitud tasuma, kuna hageja lubas arve mittetasumise korral veetarbimise peatada. Kostja hinnangul ei tähenda see, et ta on hageja poolt määratud tariifi heaks kiitnud. Poolte vahel puudub kirjalik leping. Kostja hinnangul on tal hagejaga kokkulepe, et hageja tarnib oma pumbamaja kaudu kostja liikmetele vett. Kostja ei ole keeldunud tasu maksmisest tarbitud vee eest, vaid keeldub tasumast põhjendamata veetariifi eest.
7.Kostja hinnangul pole hageja tõendanud oma nõuete suurust. Võlgnevus hageja arvamusel kujuneb hageja poolt tehtud maksetest elektrienergia tarbimise eest, vee tarbimise eest ning hooldustasust. Kostja hinnangul ei ole tõendatud, et hageja on tasunud elektri eest just 4867,08 eurot ja vee ressursitasuna 2644,91 eurot. Hageja esitatud Swedbank AS’i väljavõttest elektritarbimise eest tasutud maksetest ei ole näha, kui suur osa nendest maksetest oli arvestatud elektri tarbimise eest, mis oleks seotud kostja poolt veepumba kasutamisega. Kostjale ei ole teada millises suuruses hageja tarbis elektrit ise ja milline osa nendest summadest kuulub tasumisele kostja poolt.
8.Kostja selgitab, et tema poolt kasutatav veetrass on suvine ning vett ei kasutata talveperioodil. Reeglina veevarustus peatatakse alates novembri keskpaigast kuni märtsi-aprillikuuni. Nimetatud talvisel perioodil pole kostja vett kasutanud ning järelikult veepump pole tarbinud elektrit, seega pole talviste perioodide eest elektritasu arvestamine põhjendatud. Samuti ei saa lugeda selgeks hageja nõuet amortisatsiooni tasu ja hooldustöötaja tasu osas. Hageja esitatud väljavõttest on näha maksed hageja juhatuse liikme XXXile isikliku auto kasutamise eest. Kostja hinnangul ei ole isikliku auto kompensatsiooni tasu kuidagi seotud pumbajaama hooldustööde teostamisega. Kostja on seisukohal, et hooldustasu ei olnud pooltel kokku lepitud ning hageja pole tõendanud vastupidist.
9.Kostja palub kohaldada hageja nõude osas aegumist. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Viiviste arvestamise osas on kostja seisukohal, et kuna põhivõlg ei olnud hageja poolt tõendatud, ei ole ka viiviste arvestamine antud juhul põhjendatud. Kohtuotsuse põhjendused
10.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
11.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja tarbis vett perioodil 01.06.2012-30.06.2016.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel oli suuline kokkulepe või tuleneb hageja nõue käsundita asjaajamisest. Pooled vaidlevad ka vee kuupmeetri hinna üle ja selle üle, kas hageja poolt on tõendatud nõude suurus.
13.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Pooled on erineval seisukohal selles, kas poolte vaheline õigussuhe tuleneb lepingust või käsundita asjaajamise regulatsioonist. Seega tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas poolte vahel on sõlmitud leping. Kostja leiab, et poolte vahel on sõlmitud suuline kokkulepe elektrienergia tasumise eest. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud poolte vahel kokkulepete olemasolu ega nende sisu. Tsiviilasja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud leping (kas siis suuline või kirjalik), mis tõendaks poolte vahelisi lepingulisi suhteid. Sellest tulenevalt saab järeldada, et poolte vahel ei ole lepingulist suhet. Kostja ei ole välja toonud ja tõendanud, millistes olulistes lepingutingimustes pooled kokku leppisid.
14.Järgnevalt kontrollib kohus, kas poolte vaheline õigussuhe võiks tuleneda käsundita asjaajamise võlasuhtest. VÕS § 1018 lg 1 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Seega on poolte vahel käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine; 2) isikul puudub õigus või kohustus tegu teha; 3) isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut; 4) täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest (Riigikohtu lahend 3-2-1-118-14 p 15). Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul tuvastada, kas täidetud on käsundita asjaajamise nõude eeldused. Hageja kinnistul asuvast veepumplast veetarbimise lubamine kostja poolt on kostja kasuks tegutsemine põhjusel, et kostjal endal puudus muu alternatiivne võimalus vee tarbimiseks. Kuivõrd hageja lubas kostjal veepumplast vett tarbida, siis oli hagejal tahe tegutseda teise isiku ehk kostja kasuks. Hagejal ei olnud kohustust lubada kostjal enda kinnistul asuvast veepumplast vett tarbida. Kostja leiab, et asjaolust, et ta tasus 12.06.2012 hageja pangakontole vee tarbimise arve, ei saa välja lugeda, et kostja on kiitnud hageja tegevuse heaks. Kohus kostja käsitlusega ei nõustu. Kui kostja ei oleks olnud nõus sellega, et hageja lubas tal veepumplast vett tarbida, tulnuks kostjal sellest hagejat teavitada. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja ei oleks nõus hageja tegevusega. Kostja on öelnud, et ta ei vaidle vastu asjaolule, et ta on vaidlusalusel ajavahemikul vett tarbinud (I kd, lk 72 pöördel). Hageja poolt esitatud pangakonto väljavõttega on tõendatud, et arve nr 12001 vee tarbimise kohta ajavahemikul 2010-31.05.2012 on kostja tasunud (I kd, lk 36-37). Kuivõrd kostja kui soodustatud isik on vett tarbinud ja varasemalt arve
tasunud, saab eeltoodust tulenevalt järeldada, et kostja on hageja asjaajamise heaks kiitnud. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et kostja ei olnud nõus sellega, et hageja võimaldas talle vee tarbimist. Kohtu hinnangul saab sellist kostja käitumist vaadelda kaudse tahteavaldusena asjaajamise heakskiitmisel. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja ei ole hageja asjaajamist heaks kiitnud, on asjaajamine vastanud kostja huvile või tegelikule ja eeldatavale tahtele. Kohus leiab, et kui kostja tarbis vett hageja kinnistul asuvast pumplast, siis see vastas kostja kui soodustatud isiku huvile ja tegelikule tahtele. Kostjal oli võimalus vee tarbimine lõpetada, kuid seda ta ei teinud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et VÕS §-s 1018 sätestatud eeldused käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamiseks on täidetud.
15.VÕS § 1023 lg 1 järgi käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Õigustatud käsundita asjaajamise korral tuleb VÕS § 1023 lg 1 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, s.o need kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest (Riigikohtu lahend 3-2-1-25-08 p 15). Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3) (Riigikohus 3-2-1-129-16 p 32). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hagejal oli tahe tegutseda teise isiku ehk kostja kasuks. Kohus leiab, et on ilmne, et asjaajamisele asumisel oli hagejal kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kostjale varasemalt vee tarbimise eest arveid esitanud, seetõttu ei saanud kostja eeldada, et hagejal ei ole kavatsust tulevikus kostjale vee tarbimise eest arveid esitada. Kostja ei saanud eeldada, et vee tarbimisel ei teki mingeid kulusid.
16.Seega on hagejal VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel kostja vastu nõue ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 tulenevalt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kuna kostja on talle osutatud vee tarbimise eest jätnud tasumata arve nr 201605, st rikkunud võlasuhtest tulenevat kohustust, annab see hagejale õiguse rakendada kostja vastu õiguskaitsevahendeid. Hageja nõuab kostjalt vee tarbimise arve tasumist summas 2617,56 eurot.
16.1.Hageja on vee omahinna arvestuse kujunemise kohtule välja toonud (I kd, lk 89). Esitatud arvestusviisist nähtuvad hageja kogukulud perioodil 01.06.2012-30.06.2016. Kuludeks on: elekter, vee ressursitasu, hooldustöötaja tasu, amortisatsioon, kogu tarbitud vee kogus ja kostja tarbitud vee kogus. Hageja on selgitanud, et amortisatsioon ei ole vee omahinna sisse arvestatud. Seega koosneb vee omahind elektrienergiast, vee erikasutustasust ja hoolduskuludest töötajale. Vee omahinnaks on 0,44 eurot kuupmeeter. Kostja vastuväited selles osas, et pooled leppisid kokku vaid elektrienergia tasumises, ei ole tõendatud. Kostja leiab, et viimaseks kokkulepitud hinnaks oli 3,89 krooni/m3 ehk 0,24 eurot (I kd, lk 72 pöördel; lk 157 pöördel). Kohus leiab, et nimetatud 2009. aasta arvel on tõesti kuupmeetri hinnaks märgitud 3,89 krooni, kuid see ei oma tähtsust, kuivõrd kostja on hagejale varasemalt tasunud arve, mille kuupmeetri hinnaks oli 0,44 eurot (I kd, lk 36-37). Seega on poolte vahel olnud eelnev praktika kuupmeetri hinna 0,44 euro suhtes.
16.2.Kostja leiab, et hooldustöötaja tasu osas ei ole poolte vahel kokku lepitud, seega ei pea kostja hagejale hüvitama hooldustöötaja tasu. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on käsundita asjaajamisega, tuleb kostjal tasuda talle asjaajamisel tehtud kulutused. Hageja tegi kostja soodustamise tarbeks kulutusi. Üldteada on asjaolu, et asjade korrasoleku nimel tuleb neid hooldada. Selleks, et veepumpla töötaks probleemideta, tuleb sellele seega teha hooldustöid. Hooldustöötaja tasu hooldustööde teostamise eest on üks osa vee omahinna kujunemisest. Asjaolu, et hooldustasu sisse kuulub kompensatsioon isikliku auto kasutamise eest, ei ole midagi tavapäratut. Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (Riigikohtu lahend 3-2-1-118-14 p 19). Kohus leiab, et hageja võib kostjalt nõuda asjaajamisel tehtud kulutusi, milles ta pidas neid mõistlikult vajalikuks. Kostja on ka varasemalt tasunud arve, kus vee omahinna sisse oli arvestatud hooldustöötaja tasu. Kostja ei vaielnud sellisele omahinna suurusele vastu ja tasus arve. Seega kostja vastuväited hooldustöötaja tasu osas on asjakohatud.
16.3.Kostja on seisukohal, et talviste perioodide eest elektritasu arvestamine ei ole põhjendatud, kuivõrd talvisel perioodil pole kostja vett kasutanud ning järelikult pole veepump elektrit tarbinud. Kostjale ei ole teada, kas talvisel ajal pumplat köetakse. Kohus toob välja, et arvel nr 12001, mille kostja on tasunud, on vee tarbimine arvestatud ajavahemiku 2010-31.05.2012 eest, mille sees on talvekuud (I kd, lk 36). Seega on kostja varasemalt tasunud talvekuude eest ja kostja sellised vastuväited on põhjendamatud. Hageja seaduslik esindaja on istungil selgitanud, et talvel pumbajaama köetakse (II kd, lk 19). Hageja on ka tõendanud, et ta on talvisel perioodil elektrienergia eest tasunud (I kd, lk 104-113). Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et talvisel ajal pumbajaama soojendatakse, milleks kulub elektrienergiat. Kostja on menetluse alguses väitnud, et pumpla on ehitatud kostja raha eest ja kostja jõududega (I kd lk 85), mistõttu on arusaamatu kostja väide, et ta ei tea, kas ta enda ehitatud pump vajab talvel soojendamiseks elektrienergiat kummastav. Kohtu hinnangul on kostja vastuväited otsitud ja asjakohatud.
16.4.Kostja vastuväited amortisatsiooni tasu osas tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd hageja on selgitanud, et veearvestuse omahinna kujunemine on esitatud amortisatsioonita (I kd, lk 89).
16.5.Kohus leiab, et hageja on oma nõuet piisavalt selgitanud ja tõendanud. Hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks arvelduskontode väljavõtted elektrienergia, veeressursi tasu ja hooldustöötaja tasu maksmise osas (I kd, lk 104-118), Alexela Energia AS-i koondtabeli, millelt nähtub energiatarbimise eest esitatud arvete summad (I kd, lk 139) ja deklareeritud keskkonnatasu koondvaated vee erikasutustasu tasumise osas (I kd, lk 122-138). Samuti on hageja esitanud maksekorraldused, mis tõendavad hageja poolt keskkonnatasude ja eritasude maksmist (I kd, lk 162-199). Seejuures on hageja esitanud ka Maksu- ja Tolliameti väljavõtted nimetatud tasumiste kohta (I kd, lk 200-202). Kostja vastuväited justkui peaks hageja välja tooma eraldi kostjale kuuluva osa elektri tarbimise, vee ressursitasu ja hooldustöötaja osas, on asjakohatud. Hageja seaduslik esindaja on selgitanud, et vee omahinda ei arvestata eraldi kostja tarbimise järgi, vaid vee tarbimise omahind arvestatakse kõikide tehtud kulutuste pealt (I kd, lk 102). Elektri tarbimine, vee ressursitasu ja hooldustöötaja tasu on seega oluline vaid vee omahinna arvestuse kujunemises ja see leitakse kogu tarbitud koguse peale, olenemata sellest, kui palju kostja on midagi tarbinud. Neid kogukulusid on hageja ka tõendanud (I kd, lk 104-118; lk 122-138; lk 139; lk 162-199; lk 200202). Kostja tarbitud koguse osas on oluline vaid see, kui palju on kostja vett tarbinud. Ka selle on hageja kohtule välja toonud ja seda tõendanud. Kostja on ajavahemikul 01.06.201230.06.2016 tarbinud vett 5949 kuupmeetrit (I kd, lk 44).
Tarbitud vee koguse on hageja arvestanud veenäitude järgi (I kd, lk 39-43). Kostja vastuväited selles osas, et kostja veetarbimine perioodil 2012 kuni 2016 on muutunud põhjendamatult suuremaks, on paljasõnalised. Hageja on selgitanud vee tarbimise mahu muutust 17.01.2018 toimunud istungil. Hageja seadusliku esindaja sõnade kohaselt sõltub vee mahu muutus ilmastikust, s.t, et kui on ilma vihmata kuivad suved, läheb vesi peamiselt aiamaade ja pindade kastmiseks (I kd, lk 85 pöördel). Kostja pole kohtule esitanud tõendeid, mis tõendaks, et tema tarbimine oli hageja näidatust väiksem. Kohus leiab, et kostja veetarbimist ei saa võrrelda eelnevate aastatega, sest kostja iga-aastane veetarbimine sõltub ilmastikust ja käitumisharjumustest (sh nende muutumisest). Kostja leiab seetõttu ka, et pole tõendatud, et veearvesti oli vaidlusalusel perioodil töökorras. Kohus leiab, et kostja vastuväited on otsitud, kuna vahetult enne vaidlusaluse perioodi eest esitatud arvet nr 201605, tasus kostja eelneva perioodi veearve nr 12001 ja ei vaielnud veekogusele (sh selle aluseks olevatele veenäitudele) vastu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks tasutud arve veearvesti näitudele vastu vaielnud või et kostja oleks kahelnud veearvesti korrasolekus, kuid seejuures leiab aastaid hiljem käesolevas menetluses, et vahetult pärast tasutud arvet, ei ole veearvesti töökorras olekut tõendatud. Kui kostjal oleks tekkinud põhjendatud kahtlus veearvesti osas pärast arve nr 12001 tasumist, oleks kostja ilmselt sellest kohe ka hagejat teavitanud. Kostja seda aga ei teinud. Vaidlust ei ole selles, et kostja on vett tarbinud. Ainuüksi fakt, et kostja veekasutus on aastate lõikes erinev, ei anna põhjendatud alust kostja vastuväidetele, et veearvesti ei pruugi olla korras. Ka kostja enda esitatud tabelist tulenevalt on veekasutus aastate lõikes olnud erinev (I kd, lk 75). Tõendeid kogumis hinnates ei ole kohtu hinnangul kostja enda vastuväiteid veearvesti mitte korrasoleku osas veenvalt põhistanud.
16.6.Kostja on kohtule esitanud e-kirjavahetuse, kus hageja poolt on seletatud vee tarbimise summasid arvel (I kd, lk 95). Kostja hinnangul need summad erinevad hageja poolt esitatud vee omahinna arvestusest märkimisväärselt (I kd, lk 89). Hageja esitatud tõenditest tulenevalt on hageja kogukulud elektrile 4924,70 eurot (I kd, lk 104-113), kulud hooldustöötaja tasule 3220,24 eurot (I kd, lk 114-119) ja kulud vee ressursitasule 2895,02 eurot (I kd, lk 122-138; lk 164-199). Kui lähtuda vee omahinna arvestusel hageja väljatoodud arvutusviisist (I kd, lk 89) ja hageja kogukuludest, tuleb vee kuupmeetri hinnaks 0,44 eurot. Seega vee omahinna arvestuse dokumendil ja e-kirjavahetuses välja toodud summad erinevad, kuid hageja tegelikkuses kantud kulud elektrile, vee ressursitasule ja hooldustöötajale on tõendatud ning selle tulemusel on vee omahinna kuupmeetri hinnaks kujunenud 0,44 eurot.
16.7.Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et kostja pole varasemalt vee tarbimise kogusele, veenäitudele ega selle aluseks välja toodud arvestusviisile vastu vaielnud, kuivõrd on tasunud arve nr 12001, milles on kuupmeetri hinnaks 0,44 eurot ja milles on vee tarbimise kogus välja toodud peaaegu 2,5 aasta vältel ajavahemikul 2010 kuni 31.05.2012. Kohtu hinnangul on kostja vastuväited perioodi 01.06.2012 kuni 30.06.2016 eest otsitud.
16.8.Vaidlust ei ole selles, et kostja on vett tarbinud ja hageja on selleks nelja aasta vältel kulutusi teinud. Kohtule esitatud tõenditest tulenevalt on vee omahinna kujunemine ja tarbitud vee kogus arusaadav, jälgitav ja tõendatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on oma nõuet piisavalt selgitanud ja tõendanud ning hageja nõue käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste väljamõistmiseks tuleb VÕS § 1023 lg 1 alusel rahuldada. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja käsundita asjaajamisel tehtud kulutused summas 2617,56 eurot. Aegumise vastuväitest
17.Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, mille järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kohus ei nõustu kostja väitega. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe,
mille aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sisse nõutavaks muutumisest (Riigikohtu lahend 3-2-1-57-13 p 13). TsÜS § 147 lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seejuures sätestab ka VÕS § 82 lg 7, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Arve nr 201605 tasumise tähtaeg oli 29.07.2016, seega oli hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist alates 30.07.2016. Seega muutus nõue sissenõutavaks 30.07.2016 ja aegumise tähtaeg kümme aastat ei ole saabunud. Seetõttu tuleb kostja taotlus aegumise kohaldamiseks jätta rahuldamata. Viivisest
18.Hageja nõuab ajavahemiku 30.07.2016-18.09.2017 eest põhivõlgnevuselt (2617,56 eurot) kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas 237,39 eurot. Hageja lähtub seaduses sätestatud viivisemäärast. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel põhivõlgnevuselt alates 19.09.2017. Kostja leiab, et kuna põhivõlg ei olnud hageja poolt tõendatud, ei ole viiviste arvestamine põhjendatud. Ka käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitiskohustuse täitmata jätmise korral peab soodustatu maksma asjaajajale viivist VÕS § 113 järgi (Riigikohtu lahend 3-2-1-54-08 p 13). Kohus leiab, et kuivõrd põhivõlgnevuse väljamõistmine kostjalt on põhjendatud, on ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudest (2617,56 eurot) alates 30.07.2016 kuni 18.09.2017 summas 237,39 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt (2617,56 eurolt) alates 19.09.2017 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 2380,17 eurot (põhivõlgnevus 2617,56 – sissenõutavaks muutunud viivis 237,39). Menetluskulude jaotus
19.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskulud kokku on 1500 eurot. Summa koosneb hagi esitamiseks tasutud riigilõivust summas 300 eurot ja õigusabikuludest summas 1200 eurot. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv 300 eurot on menetluskulu ja tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja on kandnud kulusid õigusabile summas 1200 eurot. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele 8 tundi ja 20 minutit. Õigusabi on osutatud hinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, järgnevalt: 1) 14.09.2017 hagiavaldus 2-17-116360 3 tundi ja 20 minutit; 2)
18.09.2017 hagiavalduse redigeerimine, komplekteerimine, kohtule edastamine 30 minutit; 3) 01.11.2017 kostja vastusega tutvumine ja arutelu esindatavaga 1 tund; 4) 19.01.2018 töö lisatõendi hankimisega ja taotluse koostamine 30 minutit; 5) 20.02.2018 suhtlus esindatavaga, lisatõendite kogumine ja taotluse koostamine 1 tund ja 30 minutit; 6) 17.01.2018 ettevalmistus kohtuistungiks ja istung maakohtus 1 tund ja 30 minutit. Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu. Hageja on märkinud hagiavalduse koostamise ajakuluna 3 tundi 20 minutit. Seejuures hagiavalduse sisuline pool ei vasta nimetatud ajakulule, kuivõrd hageja on vormistanud lihtsa võlanõude hagi. Kuivõrd hagejat on menetluses esindanud kvalifitseeritud õigusnõustaja (vandeadvokaat), on sedavõrd üldsõnalise hagiavalduse koostamise kulu ülespaisutatud. Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et hageja menetluskulud õigusabile on olnud põhjendatud ja vajalikud. Käibemaksu hüvitamiseks tuleb menetlusosalisel kinnitada, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-13 p 16). Hageja kinnitas, et ta ei saa käibemaksu tagasi. Seega mõistab kohus kostjalt hageja menetluskulud välja koos käibemaksuga. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot tunnis vastab hageja esindaja kvalifikatsioonile ja on konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Kokku on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 960 eurot, millele lisandub käibemaks 240 eurot, seega kokku 1200 eurot. Hageja menetluskulud kokku on 1500 eurot (riigilõiv ja õigusabikulud). Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.