Tuvastada, et hagejal XX-l puudub kohustus hüvitada kostjale Tallinn, Pae tn 68 korteriühistule kahju summas 336 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 15. mail 2017 Harju maakohtule hagi Tallinn, Pae tn 68 korteriühistu (täiendav nimi Pae 68/78 Korteriühistu, kostja) vastu tuvastusnõudes. Hageja palus kohtul tuvastada hageja kohustuse puudumine hüvitada kostjale kahju 336 eurot. Hageja väitel: -
-
sõlmis ta 3. jaanuaril 2017 korteriomandi aadressil Pae 68-41 Tallinnas (edaspidi „korter“) omanikuna üürilepingu, andes korteri üürniku kasutusse; kostja territooriumil aiaga piiritletud parklas sai 13. veebruaril 2017 üürniku sõiduauto Honda (reg.nr XXXXXX, edaspidi „auto“) kahjustada parkla värava avamise tõttu; kostja esitas 16. märtsil 2017 hagejale arve, milles maksmiseks olevate teenuste nimekirjast nähtub värava remont 336 eurot; kostja tegi parkla ümberplaneerimise, asfalteerimise ja aiaga piiritlemise töid 2016. aasta lõpus. Kuivõrd ehitustööde teostamiseks, sh värava paigaldamiseks ei olnud kõigi korteriomanike konsensust, on värav paigaldatud ebaseaduslikult, mistõttu kostjal puudub õiguslik alus nõuda väravale tekitatud kahju hüvitamist; kostja ei käitunud parkimiskohtade rajamisel heaperemehelikult ega näinud ette abinõusid võimaliku kahju ärahoidmiseks. Kostjal oli kohustus paigaldada liikluskorraldusvahendid, tagamaks, et parkimiskord oleks arusaadav kõigile juhtidele. Üürnik parkis auto parkimiseks mõeldud kohas, mis oli märgistatud joontega.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
üürniku auto tekitas kostja hallatava parkla väravale kahju. Automaatselt avaneva värava mootor põles läbi seetõttu, et auto pargiti nii, et värav ei saanud avaneda; kostja põhikirja p 4.2 alapunkti l kohaselt peab ühistu liige hoiduma tegevusest, mis võiks tekitada kahju ühistule või tema liikmete. Korteriomanik on kohustatud järgima, et tema korteri üürnik hoiduks tegevusest, mis võib tekitada kahju ühistule või tema liikmetele. Kostja poolt valitsetavas majas on alati toimitud selliselt, et kui korteriomanik tekitab kaasomandile väiksemaid kahjusid, siis nende hüvitamist taotletakse lihtsustatud korras – tuvastatud kahjusumma lisatakse jooksvale kuuarvele; ühistule esitati värava remondi eest arve summas 436,80 eurot. Selle alusel lisati ühistu raamatupidamises nõue korteriomaniku (hageja) kuuarvele. Arvele sattunud viga (436 euro asemel märgiti 336 eurot) märgati alles hiljem, kuid juhatus otsustas seda mitte muuta, kui hageja nõude tasub.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis 12. märtsi 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale hüvitatava summa.
3.1.Maakohus tuvastas, et: -
hageja on korteri omanik ning kostja liige; hageja sõlmis 3. jaanuaril 2017 üürilepingu, mille järgi andis korteri üürniku kasutusse; 2 (7)
-
-
hageja üürnik parkis 13. veebruaril 2017 auto kostja hallatavasse parklasse selliselt, et auto parkimise tõttu oli takistatud parkla automaatselt avaneva värava avanemine. Seetõttu tekkis värava mootoril ülekoormus seoses mootori survega püüda avada ja liigutada väravat, mida takistas üürniku auto, mistõttu põles värava mootori läbi; üürniku auto parkimisega tekkis kostjal seoses värava mootorisüsteemi taastamisega kahju 436,80 eurot, millest 336 euro hüvitamist on kostja nõudnud hagejalt.
3.2.Maakohus lähtus asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 5 ja § 1050 lg-st 1. Hageja ei tõendanud, et auto parkija oleks järginud vähemalt käibes vajalikku hoolt ja veendunud, et pargitud auto ei takista parkla värava avanemist. Tagurdades auto praktiliselt vastu piirdeaeda ja jättes auto parklasse, pidi juht autost välja tulles veenduma, kas see on pargitud ohutult ja sellega ei tekitata kahju. Auto parkija pidi jälgima, kuidas ja kuhu avaneb parklavärav, et veenduda, et autot ei pargitaks aiale sedavõrd lähedale, mis takistab värava liikumist väravasiinil. Seega ei ole tõendatud, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest. Hageja ei tõendanud, et kostjal oli kohustus panna piirdeaiale silt või teave või andurid, et hoiatada parkijat väravasiinil liikuvast parklaväravast. Samuti ei saanud kostjalt mõistlikult oodata, et selline teavitus on vajalik, et hoida ära kostjale tekkinud kahju või vähendanud seda. Maakohtu arvates ei ole mõistlik arvata, et sõiduki parkimisel äärmisele piirile, veendumata ise selle ohutuse, peaks olema eraldi hoiatus, millega oleks saanud kostja poolt ära hoida sellisel viisil hagejapoolne parkimine ja tekkinud kahju. Vaidluse lahendamisel pole tähtsust, kas parkla rajamiseks oli olemas kõigi korteriomanike nõusolek. Samuti ei ole oluline, et üürniku auto sai ka kahjustusi.
3.3.Maakohus tugines kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud korteriomandi seaduse (KOS) § 11 lg 1 p-dele 1 ja 2 ning lg-le 2, mille põhjal leidis, et hageja vastutab üürniku tekitatud kahju eest. Kui hageja poleks võimaldanud üürnikul kasutada parklat, siis poleks üürnik saanud kostjale tekitada kahju. Korteriomanikuna peab kostja üürilepingut sõlmides arvestama riskidega, mis võivad tuleneda ka üürnike rikkumistest, ega saa korterit üürile andes vabaneda korteriomaniku kohustuste täitmisest.
3.4.Hageja ei tõendanud, et tal puudub kohustus hüvitada kostjale kahju 336 eurot. VÕS § 101 lg 1, § 127 lg 4 ja § 132 lg 3 alusel tuleb hagejal kostjale kahju hüvitada, mistõttu ei kuulu hagi rahuldamisele.
3.5.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ning määras, et hagejal tuleb tasuda kostjale menetluskulude katteks 535 eurot, samuti sellelt summalt viivist.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
maakohus rikkus tõendite hindamise ja poolte väidetele ning vastuväidetele vastamise nõudeid. Hageja esitatud tõendid ja seisukohad jäid arvestamata; maakohus jaotas valesti tõendamiskoormise. Kuigi üldjuhul peaks hageja tõendama, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise koormise panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (TsMS § 235 mõttes), et kostjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue; 3 (7)
-
-
maakohus kohaldas valesti põhjusliku seose kindlakstegemist reguleerivaid sätteid. Põhjusliku seose olemasolu sõiduki parkimise ja väravamootori kahju tekitamise vahel peab tõendama kostja; üüürniku auto oli pargitud tavalisel viisil, ei olnud pargitud tara otsakuti, vaid oli jäetud tavaline mõistlik pikivahe. Värav oli rajatud ebaseaduslikult, omavoliliselt ja norme eirates (nt kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud KOS § 11 lg 1 p 3; § 8 lg 11; liiklusseaduse (LS) § 2; § 6 lg 4; § 186 lg-d 1 ja 4). Kostja ei tõendanud, kas värava ehitas pädev isik ja vastavuses tehniliste normidega, samuti kas värav üldse avaneb ohutult. Kokkuvõttes ei teinud kostja endast olenevat selleks, et tagada sõidukite ohutus parklas, kuigi tal oli vastav käibekohustus.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi. Ühtlasi rahuldatakse kaebus ja kostja kannab kõik menetluskulud.
7.Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 lahendab ringkonnakohus kõigepealt hageja uued taotlused.
7.1.Hageja 24. mai 2018 taotlus ühe täiendava dokumentaalse tõendi (asjatundja arvamus liugvärava automaatika kohta) vastuvõtmiseks jääb TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 alusel rahuldamata, sest hagejal oli võimalik esitada sama asjaolu kohta tõendeid maakohtus, sh pöörduda asjatundja poole arvamuse saamiseks.
7.2.Hageja 31. mai 2018 taotluse jätab ringkonnakohus TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes menetlemata, sest selle menetlemine tooks kaasa asja lahendamise viibimise. Kohus peaks määrama kostjale täiendava tähtaja taotlusele vastamiseks, aga siis ei oleks asja enam võimalik lahendada 14. mai 2018 määruses teatatud ajal.
7.3.Eelnevas viidatud tõendite elektroonilise esitamise tõttu pole neid vaja tagastada.
8.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, millest kohus saab TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning § 652 lg 1 p 1 järgi lähtuda: -
-
hageja on korteri omanik ja kostja liige; hageja sõlmis 3. jaanuaril 2017 korteri üürilepingu, mille järgi andis korteri üürniku kasutusse; üürnik parkis 13. veebruaril 2017 auto elamu korteriomanike kaasomandis olevasse ja kostja valitsemise all olevasse aiaga piiratud parklasse selliselt, et auto parkimise tõttu oli takistatud parkla automaatselt avaneva värava avanemine. Selle tulemusel tekkis värava mootoril ülekoormus ja värava mootor põles läbi; seoses värava mootorisüsteemi taastamisega tekkis kostjal kahju vähemalt 336 eurot.
9.Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas kostjal (korteriühistu) on õigus nõuda hagejalt (korteriomanik) kahju hüvitamist olukorras, kus hageja üürnik parkis kostja hallataval territooriumil asuvas kinnises parklas auto asukohta, kus seda tabas elektriliselt juhitav värav, mille mootor sai vahejuhtumi tõttu kahjustada. Kui kostjal kirjeldatud nõuet ei ole, siis tuleb hagi rahuldada. Seega sõltub vaidluse lahendamine peamiselt vastusest kahele küsimusele: -
-
kas korteriomanik vastutab korteriühistu ees sellise kahju eest, mille põhjustas tema korterit kasutav üürnik ühistu hallataval maa-alal asuva ja seega korteriomanikele ühiselt kuuluva rajatise kahjustamisega (järgnevas p-d 10 ja 11); kas esineb vastutust välistavaid või piiravaid asjaolusid, sh kas on alust hagejalt nõutavat hüvitist vähendada (järgnevas p 12). 4 (7)
10.Kuigi kohustuse puudumise tuvastamise hagi on esitanud hageja korteriomanikuna, kellelt kostja kahju hüvitamist nõuab, siis tuleb kohtul asja lahendamisel mh teha kindlaks, millisel õiguslikul alusel saaks kostja hagejalt kahju hüvitamist nõuda.
10.1.Maakohus viitab vaidlustatud otsuse lk-l 3 lepinguvälise kahju (delikti) normidele, aga lk-l 4 käsitleb poolte spetsiifilist õigussuhet tulenevalt korteriühistu ja selle liikmete suhete eripärast ja ka lepingulise kahju hüvitamise norme. Maakohtu otsusest ei nähtu üheselt, millisel õiguslikul alusel ta jaatab kostja õigust nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Sellega rikkus maakohus TsMS § 436 lg 1.
10.2.Üldjuhul ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda deliktiõiguse sätete alusel (vt lisaks sarnaselt lepingusarnaste õigussuhete kohta nt Riigikohtu
19.detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16, p 28 kolmas lõik). Deliktilisel vastutusel ja lepingul rajanevate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24 teine lõik). Seega tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on lepinguline või vähemalt lepingusarnane võlasuhe.
10.3.Korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka VÕS-s võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (vt Riigikohtu
13.veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). Kohustuse rikkumise korral saab kannatanud korteriomanik (kaasomanik) kasutada VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid, kuivõrd need ei lähe vastuollu ühisuse olemusega, mh nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 alusel ja kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel (Riigikohtu
11.detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p-d 19 ja 21).
10.4.Riigikohus on korduvalt leidnud, et korteriühistul on õigus oma nimel maksma panna ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka korteriühistu liikmete endi vastu, mh esitada hagi korteriomanike rikutud õiguste kaitseks (vt nt 13. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 25; 12. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-185-13, p 11). Sisuliselt on korteriühistu koos nõudeid omavate korteriomanikega solidaarvõlausaldajaks (8. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 32 teine lõik). Sellest saab omakorda järeldada, et korteriühistul on võimalus enne
1.jaanuarit 2018 kehtinud KOS § 11 lg 1 p 1 ja lg 2 ning korteriühistuseaduse § 2 lg 1 mõtte kohaselt nõuda korteriomanikult lepingulise kahju hüvitamist olukorras, kus korteriomaniku üürnik kahjustab kõigi korteriomanike kaasomandis olevat asja või rajatist. Nimelt on üürniku tegevus (rikkumine) sel juhul omistatav korteriomanikule nii KOS § 11 lg 2 kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2 järgi.
10.5.Senise põhjal tuleb kostja vaidlusalune nõue kvalifitseerida lepingulise kohustuse rikkumisel rajanevaks kahju hüvitamise nõudeks VÕS § 115 lg 1 alusel.
11.Kui lepingulise või nn lepingusarnase võlasuhte pool on rikkunud oma kohustust, saab teine pool nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Põhimõtteliselt ei muutu nõude õiguslik alus sellest, kui kohustuse rikkumine on poolele omistatav KOS § 11 lg 2 ja/või TsÜS § 132 lg 2 järgi.
11.1.Kirjeldatud alusel nõude hindamiseks tuleb kontrollida, kas rikutud on korteriomaniku ja korteriühistu vahelisest võlasuhtest tulenevat kohustust (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas hageja vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav, kas kostjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu 15. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12). 5 (7)
11.2.Lepingulise (ja lepingusarnase) kahju puhul jaotub tõendamiskoormis nii, et praktiliselt kõik kahju hüvitamise eeldused pidi maakohtus esile tooma ja tõendama pool, kes kahju hüvitamist nõuab – käesolevas asjas kostja (vt nt Riigikohtu 8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 28 teine lõik). VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja rikkuja – käesolevas asjas hageja pidi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav (Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 16).
11.3.Vaidlustamata asjaoludel parkis üürnik auto viisil, mis põhjustas kostja hallatava parkla värava mootori rikke. Kuna üürniku tegevus on omistatav hagejale (vt eespool p 10.4), siis rikkus hageja KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust hoiduda kaasomandi eset kasutades tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Samuti rikuti kostja põhikirja p 4.2 alapunktis l märgitud kohustust hoiduda tegevusest, mis võiks tekitada kahju ühistu või tema liikmete varale (tl 76–80). Kostjale tekkis kahju vähemalt summas, mida ta nõuab hagejalt (tl 73) ja rikkumine oli kahjuga põhjuslikus seoses, sest ilma üürniku auto parkimiseta poleks mootor kahjustada saanud. Kahju oli hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ja pidi tagajärjena olema ka ettenähtav. Hageja ei tõendanud, et rikkumine oleks olnud vabandatav.
12.Seega on hageja vastutuse eeldused täidetud ja ta peaks kostjale kahju hüvitama, kui puudub alus hüvitist vähendada.
12.1.Kohtul tuleb kaaluda kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 ja § 140 alusel. Kohus kohaldab neid ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. Samuti on Riigikohus leidnud, et VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada korraga (17. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 13; 25. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Maakohus kohaldas VÕS § 139 sätteid ekslikult ega kontrollinud, kas esineb alus VÕS § 140 kohaldamiseks, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.
12.2.Ringkonnakohtu hinnangul annavad VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks alust fotodelt nähtuvad asjaolud, et värava liikumisala ei olnud piiratud ega isegi mitte märgistatud, samuti aga see, et parkimiskohtade tähistusel ei olnud värava liikumisalaga arvestatud (tl 6–9, 16–18). Hageja on jätkuvalt neile väidetele tuginenud ja kostja ei ole neile selgelt vastu vaielnud. Vaidluse korral pidanuks kostja maakohtus tõendama, et üürniku kasutatud parkimiskoht oli kohaselt piiratud ja/või tähistatud. Seda kostja ei teinud.
12.3.Kostjal oli parkla rajaja ja seal parkimise korraldajana LS § 6 ning § 186 lg-te 1 ja 4 järgi kohustus kasutada liiklusmärke, teemärgiseid ja muid liikluskorraldusvahendeid selleks, et parkimine ei häiri ega ohusta liiklust. Ringkonnakohtu hinnangul on selle kohustusega hõlmatud ka kohustus korraldada parkimist viisil, et parkla piirde liikuvad osad ei puutuks kokku liikluskorralduvahendeid järgivalt pargitud autodega. Sama sisuga kohustus tuleneb kehtiva ehitusseadustiku §-st 8 ja enne 1. juulit 2015 kehtinud ehitusseaduse § 29 lg 1 p-st 4.
12.4.Siinjuures pole oluline, kas parkla ja selle piirded on rajatud projektikohaselt, kas selleks oli korteriomanike otsus või heakskiit, samuti, kas saadi kõik ametkondlikud kooskõlastused. Ühelt poolt võib teise isiku vara kahjustamise eest vastutada ka juhul, kui kahjustatud ese ei olnud rajatud õiguspäraselt. Teiselt poolt ei vabasta puudulik projekt ega korteriomanike võimalik heakskiit kostjat kohustusest tagada ohutu parkimine.
12.5.Eelnevast tuleneb, et kahju värava mootorile tekkis kostjast tuleneval asjaolul ja ohu tagajärjel, mille eest samuti vastutab kostja. Lisaks jättis kostja juhtimata parkla kasutaja tähelepanu liikuvast väravast tulenevale ohule. Seda oleks saanud teha kohase märgistuse või muude liikluskorraldusvahenditega. Üürnikule (ega ka hagejale) ei saa sisuliselt ette heita auto parkimist viisil, mis vastas parkla märgistusele. Kostja rikkus oma kohustust olulisel määral, sest parklas puudus üürniku auto parkimiskohal mistahes liikuvale väraval viitav märgistus. Seetõttu tuleb kostja nõutavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel vähendada nullini. 6 (7)
12.6.Lisaks võimaldaks VÕS § 140 lg 1 nõutavat kahjuhüvitist vähendada lähtudes vastutuse iseloomust, isikutevahelistest suhetest ja majanduslikust olukorrast. Kuna ringkonnakohtu hinnangul annavad VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 juba alust vähendada hüvitist nullini, siis ei ole vaja alternatiivset vähendamise alust TsMS § 442 lg 8 viimase lause mõttest tulenevalt enam kontrollida.
12.7.Kokkuvõttes on nii hagi kui kaebus edukad. Nullini vähendatud kahjuhüvitist ei pea hageja kostjale tasuma, st kostja on alusetult märkinud hagejale esitatavatel arvetel (tl 10, 15) nõude summas 336 eurot.
13.Hagi rahuldamise tõttu kannab kostja TsMS § 162 lg 1 kohaselt kõik senised menetluskulud. Kuna maakohus määras kindlaks üksnes kostjale hüvitatavad kulud, siis tuleb kulude uuesti kindlaksmääramine viia läbi maakohtus pärast otsuse jõustumist (vt nt Riigikohtu
28.novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2 teine lõik). / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.