3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta solidaarselt XX ja YY kanda.
4.Välja mõista OÜ Nurmiko Hulgi kasuks solidaarselt XX-lt ja YY-lt apellatsiooniastme menetluskulu 740 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-17024 jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Nurmiko Hulgi esitas 11.11.2016 hagi XX ja YY vastu põhivõla 8 560 eurot, leppetrahvi 428 eurot ja viivise 6 848 eurot nõudes. Hageja palus kostjatelt välja mõista viivise põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.
2.11.10.2016 esitatud hagiavalduses tõi hageja esile, et 05.02.2015 sõlmisid hageja ja kostjad laenulepingu nr 1005, millega hageja andis kostjatele laenu 8 560 eurot. Laenulepingu p 2.3 kohaselt toimus laenusumma üleandmine sularahas vahetult enne laenulepingu allkirjastamist ning lepingu allkirjastamisega kinnitasid laenusaajad raha kättesaamist. Laenulepingu p 3.1 kohaselt kohustusid kostjad tagastama hagejale laenusumma koos intressiga hiljemalt 31.12.2016. 27.02.2015 seati laenulepingust tuleneva kohustuse tagamiseks hüpoteek summas 12 000 eurot kostjatele kuuluvale kinnistule asukohaga XXX.
3.Hageja edastas kostjatele arved nr M1500059, nr M1500076 ja nr M1500097 intresside tasumiseks. Kostjad ei tasunud 17.06.2015 seisuga intressi kolme järjestikuse kalendrikuu eest. Laenulepingu p-de 8.4 ja 8.1 kohaselt on hagejal õigus leping üles öelda, kui laenusaajad jätavad teisel järjestikusel maksetähtpäeval täielikult või osaliselt tasumata ettenähtud laenusumma või intressi.
4.17.06.2015 saatis hageja kostjatele laenulepingu ülesütlemise teatise, milles hageja luges lepingu üles öelduks alates 30.06.2015. Võlgnevused olid tekkinud alates 14.04.2015.
5.Kohtutäitur müüs hüpoteegiga koormatud kinnistu ja hageja nõue sai rahuldatud summas 4 894,57 eurot, millega hageja luges osaliselt tasutuks oma viivisenõude.
6.Pooled leppisid kokku, et kostjad tasuvad laenult intressi 2,5% kuus. VÕS § 195 lg 1 järgi oli hagejal õigus nõuda intressi märtsist kuni juunini 2015. aastal s.o 4 kuu eest (kuni lepingu ülesütlemiseni). Intressi summaks on 214 eurot kuus ja hageja intressinõude suuruseks 856 eurot.
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-17024
7.Laenulepingu p-s 5.1 on pooled märkinud viivise määraks 5% maksmisega viivitatud summast iga viivitatud kuu eest. Kostjad on viivitanud laenu tagastamisega alates 01.07.2015, s.o 16 kuud, mistõttu on viivise suuruseks 6 848 eurot. Hageja taotles, et kohus mõistaks kostjatelt välja lepingujärgse viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni laenulepingus kokkulepitud viivise määras.
8.Hageja nõudis lisaks kostjatelt leppetrahvi määras 5% laenu kogusummast, s.o 428 eurot. Leppetrahvi nõudest teavitas hageja kostjaid 17.06.2015 teatisega. Leppetrahvi nõude aluseks on laenulepingu p 8.5.
9.Hageja vaidles vastu kostjate taotlusele vähendada viivist ja leidis, et kostjate poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16 ei ole asjakohane, sest kostjad ei ole tarbijad, mistõttu tarbijakaitsenormid käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu. Käesoleva hagi aluseks olev tehing on otseselt seostatav kostjate ettevõtlusega. Pealegi on kostjad allkirjastanud laenulepingu just selles kokku lepitud viivise määraga.
10.Pärast kostja poolt hagile vastuväidete esitamist 24.01.2017 esitatud nõude täpsustuses selgitas hageja, et ta nõustub kostjate poolt esiletoodud asjaoludega, et 05.02.2015 laenulepinguga võtsid kostjad endale kohustuse tasuda hagejale R OÜ võlg. 28.02.2017 korraldaval kohtuistungil selgitas hageja, et kostjad võtsid üle R OÜ kohustuse ja selle kohta sõlmiti 05.02.2015 laenuleping. Hageja selgitas, et kostjad ei ole tarbijad, mistõttu ei ole alust viivise vähendamiseks. Täitemenetluses hüpoteegiga koormatud kinnistu müügist laekunud 4894,57 eurot arvestas hageja laenulepingu p
11.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
12.Hagejal ei olnud nõuet kostjate vastu 05.02.2015 sõlmitud laenulepingu alusel. Kostjad ei olnud hagejalt laenu võtnud ega laenusummat enda käsutusse saanud, mistõttu ei saanud hageja poolt laenulepingu alusel esitatud nõudeid rahuldada.
13.Kostjad selgitasid, et YY juhitud äriühing (R OÜ, registrikood: XXXXXXXX) ostis hagejalt enne laenulepingu allkirjastamist kaupa. Veidi enne hagi aluseks oleva laenulepingu allkirjastamist kostjate poolt oli R OÜ võlgnevuse suuruseks hageja ees saldokinnituse kohaselt 31.12.2014 seisuga 8 544,99 eurot. Kostja II R OÜ juhatuse liikmena kinnitas võlgnevust. Kostja I oli 2015. aasta alguses raskelt haige, tema tervislikust seisundist olid ühtlasi teadlikud ka hageja juhatuse liikmed. Seejärel asus hageja kostjaid survestama, saavutamaks olukorda, kus R OÜ võlgnevus vormistataks kostjatele antud laenuna.
14.Haigusest nõrgestatuna alluski kostja II survele allkirjastada hagi aluseks olev laenuleping ja seada lepingu täitmise tagamiseks hüpoteek kostjatele kuulunud kinnistule. Hageja survele allus ka kostja I. Kohustus, mille täitmist hageja nõuda saaks, puudub, kuna hageja ei ole laensummat kostjatele kunagi üle andnud. Hagi aluseks olev laenuleping on tühine, kuna tegu on näiliku tehinguga, mis on TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine ja TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi.
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-17024
15.Alternatiivselt, juhul kui kohus peaks leidma, et eeldused hagi rahuldamiseks on täidetud, palusid kostjad VÕS § 113 lg-le 8 ja VÕS § 162 lg-le 1 tuginedes vähendada kostjatelt väljamõistetava viivise suurust mõistliku suuruseni.
16.Lisaks eeltoodule saaks hagi rahuldamise korral seda teha vaid osaliselt – pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kostjate suhtes on hagi aluseks oleva laenulepingust tuleneva väidetava võlgnevuse alusel algatatud täitemenetlus, mille käigus on müüdud kostjatele kuulunud kinnistu. Kinnistu müügist laekus hagejale 4 894,57 eurot. Esimese astme kohtu otsus
17.Harju Maakohus rahuldas 11.05.2017 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhivõla 8 560 eurot, intressid 856 eurot, leppetrahvi 428 eurot ja viivise 3 695,43 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda solidaarselt ja määras hageja menetluskulude suuruseks 2 401,25 eurot. Menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras menetluskulude tasumist kohustava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
18.Kostjate poolt esiletoodud asjaoludel ei olnud 05.02.2015 leping näilik, sest pooled ei sõlminud omavahel laenulepingut kokkuleppega, et sellel ei ole õiguslikke tagajärgi ega ka eesmärgiga varjata mõnda muud tehingut, mida pooled tegelikult teha tahtsid. Kuna vaidlusalune tehing ei olnud näilik, ei ole ta ka tühine.
19.Tulenevalt asjaolust, et pooled ei vaielnud võlgnetava põhivõla suuruse üle ega ka selle üle, et pooled leppisid laenulepingu p-s 4.1. kokku, et laenusaaja kohustub tasuma laenuandjale intressi 2,5% kuus ning leppetrahvi 5% laenusummast, kui laenuandja lepingu p 8.4. alusel üles ütleb (lepingu p 8.5.), samuti, et laenu ja intressi õigeaegsel tasumata jätmisel on laenuandjal õigus nõuda viivist 5% kuus tähtaegselt tasumata summalt, on hagi rahuldamine kostjate vastu põhjendatud.
20.Kostjate suhtes ei kehti viivise väljamõistmisel tarbijakaitsenormid, sest kostjad on laenulepingu hagejaga ka nende oma väidetel sõlminud põhjusel, et neile kuuluv äriühing jäi hagejale võlgu. Seega ei ole kostjad tarbijad, kuna sõlmitud leping oli otseselt seotud kostjate ettevõtlusega.
21.Põhjendatud on piirata kostjatelt väljamõistetava viivise suurust põhinõude suuruseni, arvestades ka täitemenetluse käigus täidetud hageja viivisenõudega. Sellest lähtudes oleks hagejal õigus nõuda kostjalt viivist perioodi 01.07.2015 (nõue muutus sissenõutavaks) kuni 10.05.2017 (kohtuotsuse tegemise aeg) eest ehk 22 kuu ja 10 päeva eest kokku 9 554,06 eurot. Kuna viivise väljamõistmine põhivõlast suuremas summas ei ole põhjendatud ja hageja on saanud täitemenetluse käigus viiviste katteks 4 894,57 eurot, mõistis maakohus kostjatelt hageja kasuks täiendavalt viivist 3 695,43 eurot (8 560 – 4 894,57).
22.Kuivõrd maakohus rahuldas hageja nõude kostjate vastu ja piiras üksnes üle põhivõla ulatuvate viiviste suurust, oli põhjendatud hageja menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
23.XX ja YY esitasid 12.06.2017 apellatsioonkaebuse, milles palusid Harju Maakohtu 11.05.2017 otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. 4(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-17024 Alternatiivselt, kui kohus leiab, et eeldused hagi rahuldamiseks on täidetud, paluvad kostjad vähendada viivist mõistliku suuruseni.
24.TsMS § 376 lg 1 kohaselt pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Hagi aluseks oli asjaolu, et hageja andis kostjatele sularahas vahetult enne laenulepingu allkirjastamist laenu. 24.01.2017 menetlusdokumendi p-s 14 väitis hageja, et kostjad ja hageja sõlmisid laenulepingu, millega kostjad võtsid endale kohustuse tasuda hagejale R OÜ (mille juhatuse liikmeks on kostja YY) võlgnevuse. Sellise avaldusega on hageja oluliselt muutnud hagi aluseks olnud põhilisi asjaolusid TsMS § 376 lg 4 p 1 tähenduses ja kohus oleks saanud neid uusi väiteid käsitleda vaid juhul, kui hageja oleks taotlenud hagi muutmist, kuid seda hageja ei teinud. Maakohus on eksinud, põhistades hagi rahuldamist asjaoluga, et kuna poolte vahel puudub vaidlus selles, et nad sõlmisid 05.02.2015 laenuleping nr 1005 seetõttu, et kostjate äriühing oli jäänud hagejale võlgu, on nimetatud tehing kooskõlas VÕS § 396 lg 2 sätestatuga, mille kohaselt on kohustuse ülevõtmine laenuna lubatav.
25.Kohtuotsuse pinnalt jääb selgusetuks, millise seadusesätte alusel maakohus hagi rahuldas – kas VÕS § 396 lg 1 alusel, VÕS § 396 lg 2 või VÕS § 175 lg 1 alusel. Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab muu hulgas seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega (RKTKo nr 3-2-1-33-17, p 20.1). Kohtuotsuse pinnalt ei selgu, mille põhjal on maakohus tuvastanud, et kostjad on üle võtnud R OÜ kohustuse laenuna.
26.Harju Maakohtu 11.05.2017 otsus põhineb õigusnormi rikkumisel (VÕS § 396 lg 2 ja VÕS § 175 lg 1). VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega saab hagi VÕS § 396 lg 2 alusel rahuldada vaid juhul, kui kostjad oleksid eelnevalt võlgnenud hagejale laenulepingus märgitud summa mõnel muul õiguslikul alusel – vaidlust ei saa olla selle üle, et taoliseid faktilisi asjaolusid ei esine. Seega ei ole tegelikkuses VÕS § 396 lg 2 rakendamise eeldused täidetud. Kostjad R OÜ kohustust laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel üle võtta ei saanud. VÕS § 175 lg 1 sätestab, et kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele – kohtuotsusest ei selgu, mille alusel on maakohus tuvastanud kostjate vastavasisulise tahte. Kostjad selgitasid vastuses hagile, et hageja kostjatele laenusummat tegelikkuses üle ei andnud, kuid hagejapoolse surve tõttu olid kostjad sunnitud jätma mulje tehingu olemasolust.
27.TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on selline näilik tehing tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seetõttu tulnuks hageja nõuded põhivõlgnevuse, intressi, leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Maakohus ei ole kostjate poolt hagivastuses esitatud väiteid tehingu näilikkusest hinnanud. Kohtuotsuse p-s 15 eitab maakohus vaidlusaluse tehingu näilikkust vaid põhjusel, et „/.../ poolte vahel puudub vaidlus selles, et nad sõlmisid 05.02.2015 laenulepingu nr 1005 seetõttu, et kostjate äriühing oli jäänud hagejale võlgu /.../“. 5(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-17024 Kostjad ei ole vaidlusaluses laenulepingus väljendanud millegagi enda tahet võtta enda kanda R OÜ kohustust.
28.Maakohus ei ole kostjatelt väljamõistetavat viivist mõistliku suuruseni vähendanud. Kohtuotsuse p-s 17 märgib maakohus, et kostjate suhtes ei kehti viivise väljamõistmisel tarbijakaitsenormid. Kohtuotsuses puuduvad mistahes põhjendused, millistel asjaoludel oli maakohtul võimalik asuda seisukohale, et sõlmitud leping oli „otseselt seotud kostjate ettevõtlusega“. Millist kostjate ettevõtlust maakohus silmas peab ja milles see seisneb, kohtuotsusest ei selgu. Hinnates tehingu seost isiku iseseisva majandus- või kutsetegevusega, tuleb tõlgendada kogu tehingut, et välja selgitada selle eesmärk, mitte lugeda vaidlusalune asjaolu tuvastatuks pelgalt seetõttu, et kostja YY oli R OÜ osanik. Vastus apellatsioonkaebusele
29.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi, kuid apellatsioonkaebuse põhjendused otsuse resolutsiooni muutmiseks alust ei anna.
31.Esmalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt on maakohus rikkunud § TsMS § 376 lg 4 p 1, mis sätestab, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Hageja nõustus 24.01.2017 menetlusdokumendis kostjate vastuväites esitatud asjaoluga, et 05.02.2015 laenuleping sõlmiti kostjate poolt R OÜ-lt ülevõetud kohustuse kohta. 28.02.2017 toimunud korraldaval istungil teatasid kostjad, et hageja on muutnud hagi alust, kuna hagiavalduse aluseks oli laenuleping ja 24.01.2017 menetlusdokumendis on hageja esile toonud uue asjaolu, et kostjad ühinesid R OÜ kohustusega. Kuigi kostjad ei ole esitanud selgesõnalist vastuväidet, saab kolleegiumi arvates kostjate poolt avaldatust järeldada, et nende poolt korraldaval kohtuistungil väljendatu on vastuväide hageja 24.01.2017 esitatud asjaoludele.
32.TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kolleegium leiab, et hageja ei ole muutnud hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Hagiavalduses oli hageja nõude aluseks pooltevaheline 05.02.2015 laenuleping ja hageja väitis, et laenulepingu täitmiseks on laen sularahas enne laepingu sõlmimist laenajatele üle antud. Kostja esitas vastuses hagile vastuväite, et 05.02.2018 lepinguga vormistati R OÜ võlg ümber kostjate laenuna (tl 79-81). Hageja nõustus kostjate vastuväidetega 24.01.2017 menetlusdokumendis (tl 114-116). Kolleegium leiab, et hageja ei ole muutnud hagi aluseks olevaid asjaolusid määras, mida saaks lugeda hagi aluse muutmiseks. Tegemist on TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi faktiliste väidete täiendamise ja muutmisega mitteolulises määras. Pärast kostjate vastuväidete esitamist laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta ja hageja poolt 6(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-17024 24.01.2017 menetlusdokumendis nendega nõustumist ei olnud poolte vahel enam vaidlust selles, millisel eesmärgil oli 05.02.2015 laenuleping sõlmitud. Maakohtu sellekohane järeldus oni õige.
33.Õige on apellandi väide, et pooled ei saa kokku leppida kolmanda isiku kohustuse täitmises hageja ja kostjate vahelise laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel. VÕS § 396 lg 2 järgi saavad muu laenusuhte osalised kokku leppida, et sellel alusel võlgnetav rahasumma võlgnetakse laenuna. Samas ei ole eeltoodu aluseks, et maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi rahuldamata.
34.Kuigi pooled ei vaielnud, et 05.02.2015 laenulepinguga võtsid kostjad enda kanda R OÜ kohustuse hageja ees, pidi maakohus siiski tuvastama, kas kostjad ühinesid R OÜ kohustusega, nagu väitsid kostjad 28.02.2017 korraldaval istungil, või oli tegemist kohustuse ülevõtmisega, nagu väitis samal istungil hageja. Maakohus eeltoodud väidete osas õiguslikku hinnangut kohtuotsuses ei ole andnud. VÕS § 175 lg 1 järgi kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. VÕS § 178 lg 1 kohaselt võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Kolleegiumi arvates saab poolte poolt kohtu ette toodud asjaoludest järeldada, et kostja on VÕS § 175 lg 1 järgi kokkuleppel võlausaldajaga üle võtnud R OÜ kohustuse hageja ees, mis kostjate väidete järgi oli 31.12.2014 seisuga 8 544,99 eurot. 05.02.2015 laenulepingu p-s 2.1 on laenusummaks märgitud 8 560 eurot. Pooled ei ole väitnud, et pärast 05.02.2015 laenulepingu sõlmimist oleks hageja esitanud nõudeid R OÜ vastu võla sissenõudmiseks. VÕS § 175 lg 8 järgi eeldatakse, et kui kohustuse on üle võtnud mitu isikut, siis vastutavad nad kohustuse täitmise eest solidaarselt. Kostjate poolt ülevõetud R OÜ kohustuse osas said pooled sõlmida VÕS 396 lg 2 järgi laenulepingu ja selles kokku leppida ka kostjate poolt intressi, viivise ja leppetrahvi tasumises. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
35.VÕS § 392 lg 2 järgi sõlmitud laenulepingu kui deklaratiivse võlatunnistuse mõjuks on see, et kostjad peavad tõendama, et kohustust tegelikult ei ole olemas või et see on täidetud. Kostjad seda tõendanud ei ole.
36.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega laenulepingu tühisuse kohta. Kostjate väidetest ei saa järeldada, et tegemist oleks TsÜS § 89 lg 1 järgi näiliku tehinguga. Ainuüksi see, et laenulepingu sõnastusest tuleneb, et hageja on kostjatele andnud laenu sularahas, seda järeldada ei saa. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, milline oli poolte tegelik tahe ja millistel asjaoludel leping sõlmiti ja mille üle ei ole poolte vahel vaidlust. Kostjate väited, et neid survestati hageja poolt R OÜ kohustust üle võtma, on jäänud paljasõnaliseks ja asjaolusid ega tõendeid kostjad selle väite kohta esitanud ei ole. Samas kostjate väidetav survestamine ei oleks ka kuidagi seostatav tehingu näilikkusega.
37.Kostjad ei ole esitanud apellatsioonkaebuses väiteid maakohtu poolt leppetrahvi ja intressi väljamõistmise ebaõiguse kohta, väljaarvatud põhjustel, mida on eelnevalt ringkonnakohtu poolt käsitletud.
38.Kolleegium leiab, et kostjad ei ole laenulepingut sõlminud tarbijatena. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 p 1 järgi on tarbija füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, 7(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-17024 mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Kuna kostjad on üle võtnud juriidilise isiku kohustuse, mis oli kostjale II kuuluval äriühingul, siis kohustuse ülevõtmisega kostjate poolt ei muutu kohustuse olemus ja seetõttu, et ülevõtjad olid füüsilised isikud, ei muutu ülevõetud kohustus sõlmituks tarbijatega. Lisaks on kostja II esialgse võlgniku R OÜ osanik ja juhatuse liige.
39.Viivise vähendamise taotluse osas leiab kolleegium, et maakohus on viivise väljamõistmisel juba vähendanud viivist kuni põhivõlani, mis on kohtupraktika kohaselt tavapärane viivise vähendamise määr ja mida apellatsioonimenetluses ei ole hageja vaidlustanud. Kuna täitemenetluses laekunud summad oli hageja õigustatud arvama laenulepingu p 5.3. järgi viivisevõla katteks, mõistis maakohus välja viivise 3695,43 eurot. Kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis annaks aluse viivise täiendavaks vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
40.Seoses hagi rahuldamisega on maakohus õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud jätnud kostjate kanda. Kostjad menetluskulude jaotust ega rahalist suurust apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole.
41.TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta apellatsioonimenetluse õigusabikulu 1548 eurot. Hagejat esindas apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Siret Saks, kelle poolt osutatud teenuse tunnihind oli 120 eurot. Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, siis hinnale käibemaksu ei lisandu. Hageja esindaja on kulutanud apellatsioonimenetluses aega järgnevalt: 1 tund apellatsioonkaebusega tutvumiseks; apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 3 tundi ja 25 minutit; 2 tundi tutvumiseks kohtu 11.01.2018 kirjaga ja kompromissi otstarbekuse analüüsiks (22.01.2018); suhtluseks kliendiga ja telefonivestluseks vastaspoolega 40 minutit (22.01.2018); suhtlemiseks vastaspoolega, kirja koostamiseks kohtule ja vastuse analüüsiks 1 tund (25.01.2018); kohtule esitatava vastuse viimistlemiseks 55 minutit (05.02.2018); tutvumiseks apellandi vastusega 30 minuti (05.02.201); tutvumiseks Tallinna Ringkonnakohtu kirjaga 15 minutit (15.05.2018); apellantide 09.02.2018 vastuse analüüsiks ning tutvumiseks ringkonnakohtu 08.05.2018 kirjaga ja sellele vastuse koostamiseks 1 tund (15.05.2018). Kokku on vastustaja ajakulu 10 tundi ja 45 minutit.
42.TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, hageja menetluskulud osaliselt vajalikud ja põhjendatud. Taotlus tuleb rahuldada osaliselt.
43.Kolleegium nõustub maakohtuga, et vandeadvokaadi põhjendatud teenuse tunnihinnaks saab pidada 120 eurot ilma käibemaksuta. Maakohtu poolt tuvastatud mõistlik õigusabi osutaja teenuse tunnihind vastab Riigikohtu praktikale. Kolleegium peab vajalikuks ajakuluks hageja esindaja poolt maakohtu otsusega tutvumiseks 30 minutit, apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja analüüsiks dokumendi pikkust ja keerukust arvestades 30 minutit, apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 2 tundi, ringkonnakohtu 11.01.2018 tehtud ettepanekuga kompromissi sõlmiseks tutvumiseks ja sellele järgnevateks toiminguteks ja kliendiga suhtlemiseks kuluv mõistlik ajakulu 8(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-17024 on kolleegiumi arvates kokku 3 tundi ja ringkonnakohtu 08.05.2018 kirjaga tutvumiseks 10 minutit. Hüvitamisele ei kuulu 15.05.2018 dokumendi koostamise kulud, kuna tegemist on menetluskulude nimekirja ja hüvitamise taotlusega. Seega on kokku põhjendatud ajakulu 6 tundi ja 10 minutit. Hüvitamisele kuulub 740 eurot (6 tundi ja 10 minutit x 120). Kolleegium märgib, et vastustaja on menetluskulude hüvitamise taotluses ebaõigesti välja palunud mõista õigusabikulude summa koos käibemaksuga, vaatamata sellele, et ta ise kinnitas, et pole käibemaksukohustuslane.
44.VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi tuleb kostja taotlusel hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.