Harju Maakohus
Kohtunik
Hannes Olev
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.05.2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-17-131259
Tsiviilasi
OÜ Kivistik Consult hagi XXX vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
1343,33 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Kivistik Consult (registrikood 10795727; aadress: J. Köleri tn 5-3, Viljandi) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv (epost [email protected]) Kostja: XXX (isikukood XXX; aadress XXX)
2-17-131259
Hageja esitas 23.03.2018 hagi kostja vastu põhinõude 1300eurot ja seadusest tuleneva viivitusintressi 23.03.2018 seisuga 43.33 eurot, ja alates 24.03.2018 seadusest tuleneva viivitusintressi kuni põhivõla tasumiseni.
Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hagi on esitatud kostja vastu alusetult, kuivõrd suhtlus antud asjas on käinud OÜ Kivistik Consult ja XXX esindajate vahel. Kostja tunnistab, et 1300 eurot kanti 25.05.2017 kostja isiklikule arvelduskontole. Samas kinnitab kostja, et ei olnud teadlik sellest, millised kokkulepped on XXX ja OÜ Kivistik Consulti vahel sh. maksetähtaja kohta. Kostja kinnitusel ei olnud ta teadlik sellest, et XXX ei ole antud laenu tagastanud või et OÜ Kivistik Consult omab pretensioone antud summa osa. Samuti väidab kostja vastu hageja väitele, et on hageja on saatnud kostjale korduvaid meeldetuletusi nõuetega. Ainuke meeldetuletus, mis kostja enda kinnitusel sai, tuli 21.11.2017 ja selle andis kostja edasi XXX esindajale ja kirjavahetusest 4.12.2017 on näha ka, et XXX on selle peale vastanud.
Kohus menetles tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. Kohus leidis, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kostja esitas 11.06.2018 teate sooviga esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Tulenevalt TsMS § 444 lõikest 4 ja § 448 lõikest 41 ei saa maakohtu otsusele, mis on tehtud kirjeldava ja põhjendava osata, esitada apellatsioonkaebust enne, ui maakohus on otsust puuduva osaga täiendanud. Kohus täiendab otsust puuduva osaga. Pärast otsuse täiendamist võib menetlusosaline otsusega mittenõustumisel esitada ringkonnakohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõudeid järgides apellatsioonkaebuse. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja kandis 25.05.2017 kostjale 1300 eurot arvelduskontole märkides selgituseks „laen“.
2-17-131259 Asja õigeks lahendamiseks tuleb kohtul hinnata, kas poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning mis oli selle lepingu olulised tingimused sh. laenu tagasimakse tähtaeg. Põhinõue Võlaõigusseadus (VÕS) § 76 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja kandis 25.05.2017 kostjale 1300 eurot arvelduskontole märkides selgituseks „laen“. Poolte esitatud dokumentidest ei nähtu, et laenu tegelik saaja oleks olnud keegi teine. Veelgi enam – 21.11.2017 e-mailis, mille kättesaamist kostja ka kinnitas, on välja toodud, et võlgnevus hageja ees on kostjal (XXX) summas 1300 eurot. See, mida kostja saadud laenuga edasi tegi, ei muuda fakti, et laenu sai kostja. Samas ei ole tõendatud, et laenu andmisel lepiti kokku ka summa tagastamise tähtajas. Kostja on kinnitanud, et sai kirja laenu tagastamise kohustuse kohta 21.11.2017. Nimetatud kuupäeval saadetud kirjas oli laenuandja (hageja) kohustanud tasuma võlgnevuse hiljemalt 30.11.2017. Öeldes, et kui nimetatud tähtajaks võlgnevusi tasutud ei ole, asub laenuandja võlgnevusi sisse nõudma. Intressis ega viiviste tasumises ei olnud pooled kokku leppinud. Seega sõlmiti poolte vahel laenuleping, mille kohaselt on kostja kohustatud hagejale tagastama sama rahasumma. Laenu tagasimakse tähtaeg saabus 30.11.2017. Viivised VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning punkti 6 alusel võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud laenulepingus ei olnud viivist kokku lepitud. Hageja nõuab seadusjärgse viivisemäära kohaldamist. Kuna hageja hinnangul saabus laenu tagasimakse tähtaeg 30.09.2017, siis hageja arvutas viivist alates 1.10.2017. Kohtu hinnangul ei saa sellest kuupäevast lähtuda, sest kuskilt ei tulene, et kostjaga oli kokku lepitud laenu tagasimakse tähtaeg 30.09.2017. Tõendatud ei ole, et kostjat oli teavitatud laenulepingu lõppemisest ning tagasimakse kohustusest tähtajaga 30.09.2017. Esitatud e-mailidest ja kostja kinnitusest tulenevalt tuvastas kohus, et
2-17-131259 kostjat teavitati laenu tagasimakse tähtajast 21.11.2017 ning kohustati teda tasuma laen hiljemalt 30.11.2017. Seega saab viivist tasumata summalt hakata arvutama alates 1.12.2017. Kuna seadusjärgne viivis on 8% aastas ja perioodis 01.12.2017 - 23.03.2018 on viivituses oldud päevi 113, siis on viivis kokku 32.20 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist alates 24.03.2018 kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Hageja on viivise arvestamisel soovinud aluseks võtta seadusest tuleneva intressi, kuid 8% asemel on selleks nimetanud 7%. Arvestades, et hageja nõue oli seadusjärgne viivis, siis kohus leiab, et rahuldada tuleb hageja nõue ning välja mõista viivis põhivõlgnevuselt (1300 eurot) alates 24.03.2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus leiab, et kuivõrd hageja põhinõue on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele, on kostja olnud raha tasumisega viivituses ja hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus korrigeerib väljamõistetava viivismäära suurust ning peab põhjendatuks kohtuotsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivised summas 32,20 eurot ja viivist põhivõlgnevuselt (1300 eurot) alates 24.03.2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulude jaotus on seega kohtu diskretsiooniotsus. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning kuna arvestades kohtuasja väikest mahtu ja hagi lihtsust, polnud kohtu hinnangul antud juhul põhjendatud õigusabiteenuse tellimine, jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.