Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 senti ja alates 16.12.2017 sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (1098 eurot) tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hageja hüvitisnõue summas 518 eurot 40 senti jäeti rahuldamata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

XX (hageja) esitas 14.11.2016 Harju Maakohtule hagi Metsahaldur OÜ (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista seoses kostja poolt raidmete õigusvastase ümbertöötlemise ja õigusliku aluseta omandamise tõttu omandatud raidmete turuväärtus 3425 eurot, kahju hüvitis metsatee ja kraavide korda tegemise eest 2250 eurot, kahju, mis on tekkinud Menzi Muck Eesti OÜ-le tasutud mineraliseerimistööde eest 518 eurot 40 senti, leppetrahv 893 eurot, sissenõudmiskulude hüvitis 600 eurot ning viivis.

Hagiavalduse kohaselt 06.07.2015 sõlmisid hageja ja kostja kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu nr 020715 koos tüüptingimustega ja sortimentide hinnatabeliga (leping). Raieõiguse aluseks oli 25.05.2015 metsateatis nr 2989006901. Müüdud kasvav mets asus Kitsingu maaüksusel, Vändra vallas, Pärnu maakonnas (registriosa nr 2731606, katastriüksus 93002:001:0043). Raie, puidu väljaveo ja raielangi puhastamise tähtaeg oli 30.09.2015. Kostja tasus pärast mõõtmistulemuste selgumist hagejale ettemaksuna 5000 eurot. 09.09.2015 metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr KITSINGU-1 andis hageja raiutud metsamaterjali kostjale üle. Metsamaterjali sortimenti kuulusid jämepalk, peenpalk, praakpalk, saepalk, paberipuu ja küttepuu. Vastavalt metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktile tasus kostja hagejale kokku 14 984 eurot 45 senti (sh ettemaks) kindlaksmääratud sortimendi eest. Raidmeid, milleks vastavalt Keskkonnaministri 27.12.2006 määruse nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“ (metsa majandamise eeskiri) §-s 9 lg 2 sätestatule on oksad, ladvad, raielangile jäänud puutüved, raiutud järelkasv ja raiutud alusmets, hageja eelviidatud aktiga kostjale üle andnud ei ole.

Kostja tegi raielangil langetustöid kuni 17.08.2015. Pärast seda asus kostja raielangilt tehnikat ja raidmeid ära vedama. Kostja lahkus raielangilt 14.10.2015. Pärast 30.09.2015 ilmnes, et kostja on rikkunud lepingut, jättes koristamata laoplatsi, ei ole kõiki raidmeid kinnistult ära koristanud. Vastuolus lepingu tingimustega ladustas kostja langilt välja veetud raidmed osaliselt naaberkinnistul. Samuti ilmnes, et kostja on raide tegemise käigus kahjustanud teetamme ning kuivenduskraave ja kostja tegevuse tagajärjel ei juhi rikutud profiiliga kuivenduskraavid kinnistult ära vett. Hageja ja kostja esindajad ES ja AM käisid raielangil 14.10.2015 tööde teostamise kvaliteeti üle vaatamas. Pärast seda on käinud hageja korduvalt kostja kontoris, esitanud pretensioone telefonitsi nii vahetult pärast lepingu täitmise tähtaja möödumist kui ka hiljem, nõudes lepingu korrektset täitmist. Vaatamata sellele ei ole kostja lepingut kohaselt täitnud, kahju hüvitanud ega parendusi teinud.

Lepingu kohaselt pidi kostja raidmed vedama raielangilt ära ja koguma need hunnikusse või vallidesse ja ladustama hagejale kuuluval kinnistul. Poolte vahel ei eksisteerinud kokkulepet, et raidmete omandiõigus antakse üle kostjale. Lepingu alusel anti kostjale üle üksnes lepingus sätestatud sortimendis metsamaterjal. Hageja kahju seisneb selles, et vastuolus lepingu tingimustega töötles kostja 2016. a veebruaris omavoliliselt selle osa raidmetest, mis olid langilt kogutud, välja veetud ja ladustatud osaliselt hagejale

3(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 mitte kuuluval naaberkinnistul, ümber hakkeks ning võõrandas hakke Raja KT OÜ-le. Sellega on kostja alusetult rikastunud ning peab hüvitama hakkepuidu hariliku väärtuse ning tulu vastavalt VÕS § 1037 lg-s 1 ja § 1039 sätestatule. Kostja väljastas 02.03.2016 Raja KT OÜ-le arve 0203161H ning Raja KT OÜ tasus 18.03.2016 kostjale 4110 eurot (käibemaksuga), s.o kostja võõrandas 685 m3 hakkepuitu 3425 euro (käibemaksuta) eest. Kostja tegutses raiejäätmeid ümbertöötledes pahauskselt. Eelnevast tulenevalt nõuab hageja kostjalt rikkumise teel saadud harilikku väärtust ja rikkumisega saadud tulu 3425 eurot. Juhul, kui kohus ei nõustu hageja alusetu rikastumise hüvitamise nõudega, siis on hageja seisukohal, et kostja peab kahju hüvitama vastavalt VÕS §-le 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le 5.

Kostja jättis lepingut rikkudes tööpiirkonna ehk ladustamiskoha koristamata ning kahjustas raide tegemise käigus teetamme ja kuivenduskraave (lepingu p-d 7.1.2, 7.1.3, 9.1 ja 9.3). Kostja tegevuse tagajärjel ei juhi rikutud profiiliga kuivenduskraavid kinnistult ära vett, maapind on muutunud liigniiskeks ja langi ettevalmistamine uute taimede istutamiseks tuleb teha uuesti peale kuivenduskraavide parendamist ja liigniiskuse maaüksuselt ära juhtimist. 28.02.2016 koristas raidmete ladustamiskoha ära hageja, sest raidmete ladustamiskoht asus osaliselt hageja naaberkinnistul. Hageja lasi Osaühingul (OÜ) Metsagrupp kostja rikutud tee ja kraavid korda teha. Hageja kandis eelneva tõttu kahju 2250 eurot. Hageja nõuab kostjalt lisaks kahju hüvitamisele ka leppetrahvi tasumist summas 893 eurot vastavalt lepingu p-le 9.1. Hageja tellis 2015. a kevadel Menzi Muck Eesti OÜ-lt Kitsingu maaüksuse raielangi maapinna ettevalmistustööd uute taimede istutamiseks, maapinna mineraliseerimise ning tasus tööde eest 518 eurot 40 senti.

Hageja on pöördunud võla sissenõudmiseks Advokaadibüroo Magnusson poole, viimane on hageja lepingulise esindajana pidanud kirjavahetust ja kompromissiläbirääkimisi kostjaga ja esitanud 05.09.2016 hagejale arve nr 20160386 summas 600 eurot. Seega on hageja kandnud kahju hüvitamise sissenõudmiseks kulusid kokku 600 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.

Kostja väidete kohaselt hageja kinnitas 2015. a oktoobris raielangil kohtumisel, et ta on kostja lepingu täitmisega rahul ning tal ei ole kostja vastu mingeid pretensioone. Seega on leping kohase täitmisega lõppenud, mistõttu puudub õiguslik alus nõuete esitamiseks. Igapäevaselt lepingu täitmise ajal raielangil kohal viibinud hageja ei ole lepingu täitmise ajal ega ka peale lepingu lõppemist esitanud kostja vastu mitte ühtegi pretensiooni.

Kostja teostas langetustöid kuni 03.08.2015. Raidmed veeti raielangilt kinnistu serva, mis kulges paralleelselt avaliku teega, 2015. a septembris. Seega lepinguga kokku lepitud tööd lõpetati tähtaegselt ning lõpptähtpäevaks oli ära viidud ka tehnika. Lepinguga kokku lepitud tähtaja piires (09.09.2015) teostati ka metsamaterjali üleandmine-vastuvõtmine. 4(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

Hageja väide, ta hageja ei ole kostjale üle andnud raidmete omandiõigust akti alusel, on väär. Raidmete üleandmist akti alusel ei näe ette hageja viidatud metsa majandamise eeskiri, metsaseaduse (MS) § 37 lg 6 ega ka poolte vahel sõlmitud leping. Kostjale teadaolevalt oli hageja varasemalt hästi kursis raietööde sisu (kohustuste ja õigustega) ning teostamise käiguga. Hageja ei olnud raidmete omandamisest huvitatud ning ei soovinud, et need jäävad raielangile või kinnistule. Vastasel juhul oleks pidanud hageja kandma kulutusi. Hageja soovis, et kostja võtaks enda kohustuseks raidmete kokku- ja äraveo kinnistult, kannaks eeltooduga seoses kulutusi ning kostjal oli õigus ise otsustada, mida ta raidmetega edasi teeb. Kostja oli sellega nõus, kuna hageja oli nõus sel tingimusel sõlmima kostjaga raieõiguse võõrandamise lepingu. Kuna pooled vestlesid raidmetest juba lepingu sõlmimise eelsetel läbirääkimistel, siis tegi kostja hagejale 2 hinnapakkumist, millest viimane (hinnalt hagejale kõrgem) sisaldas ka raidmete võõrandamise tasu. Raidmete omandiõigus tekkis kostjal puude maharaiumise hetkest vastavalt lepingu p 6.3. Sel põhjusel ei oma hageja viited palkide üleandmise aktile mingit tähendust, sest palkide üleandmise akt vormistati selleks, et kostja saaks palgi koosseisu ja mahtude alusel arvestada hagejale makstavat tasu. Pooltevahelise kokkuleppe kohaselt jäid raidmed kinnistu ääres olevale laoplatsile kuivama, et neid saaks kuivanuna ära hakkida. Seega võõrandati vaidlusaluse lepingu alusel hageja poolt kostjale tasuta raidmed koos kohustusega kanda raidmetega seonduvad kulud, mis seisnesid raidmete raielangil kokkuveoga, kui ka raielangilt laoplatsile äraveoga ca 500 m kaugusele.

Tõele ei vasta ka hageja väide, et kostja jättis raidmete ladustamise pinna koristamata. Kostja soovis ladustamiskohta koristada, kuid hageja leppis kostjaga kokku, et teeb seda ise, kuna oli huvitatud laoplatsile jäänud jäätmete enda omandisse saamisest, et kasutada neid kütteks.

Hageja arvestab kogu raidmete võõrandamisest saadud tulu (3425 eurot) hüvitisena, arvestamata, et sel juhul rikastub/säästab hageja oma vara tegelikult kostja poolt raidmete võõrandamiseks kantud kulutuste (raidmete vedu kinnistu äärde) ehk 2055 euro võrra. Sel põhjusel esitas kostja nimetatud hageja nõudele vastuväite ning soovib hageja nõuetega tasaarvestada kantud kulutuste summa 2055 eurot ning sellelt arvestatud viivist.

Hageja esitatud 2005. a kinnistu kuivenduse tööprojekt tõendab, et hagejale kuuluv kinnistu vajas kuivendamist aastaid enne kostja tööde teostamist ning põhjuslik seos kostja lepingu täitmise ja raielangi liigniiskuse osas puudub täielikult. Hageja ei ole kooskõlas kehtiva korraga maaparandussüsteemi rajanud, mistõttu ei saa hageja väita, et seda on rikutud. Hageja ei teavitanud ega viidanud kostjale, et vaidlusalune (vasakpoolne) juurdepääsutee aluspind on väidetavalt lagunenud ning ei võimalda metsatehnika kasutamist sel teel või et selle tee kasutamine raietööde tegemiseks on keelatud. Kostjale on teada, et peale kostja tööde lõpetamist ja tehnika eemaldamist, kasutas kumbagi juurdepääsuteed, sh väidetavalt kostja lõhutud metsateed nii hageja ise põllumajandustehnikaga (traktoritega), kui ka hageja tellitud maapinna ettevalmistustööde teostaja, kes sõitis 2016. a talvel raske tehnikaga, sh

5(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 metsaveotraktoriga, millel olid lindid all, väidetavalt kahjustatud teel, et teostada maapinna ettevalmistustööd samal raielangil, kus raietööd teostati.

Kostja vaidleb vastu väitele, mille kohaselt jättis kostja koristamata raiejäätmed raielangilt ja et raiejäätmed vedelesid metsateel ja tee servades. See on vastuolus hageja väite ja nõudega, millega seoses võõrandas kostja kõik raiejäätmed ehk raidmed õigusvastaselt, seega ei saanud need vedeleda. Liiatigi koristas kostja raielangilt raiejäätmed.

Kostja ei nõustu hageja kahju hüvitamise nõudega maapinna ettevalmistustööde rikkumisega seoses ja vaidleb sellele täielikult vastu. Kostja ei saa vastutada kahju eest, mis on seotud maapinna ettevalmistustöödega (s.o maapinna mineraliseerimisega), mis teostati 2016. a talvel (mitte 2015 kevadel) ehk peale kostja tööde lõppu. Sõltumata eeltoodust, puudub ka mistahes vajadus juba teostatud maapinna ettevalmistustöid uuesti korrata, sest juba tehtud tööd omavad mõju vähemalt 2017. a lõpuni. Hageja soovib selgelt alusetult rikastuda kostja arvel.

Kostja ei nõustu leppetrahvi nõudega summas 893 eurot. Lepingu p 9.1 järgi on hagejal õigus nõuda leppetrahvi siis, kui kostja rikub lepingut. Hageja ei ole viidanud hagis leppetrahvi nõude esitamisel, milliseid lepingutingimusi on kostja rikkunud. Leppetrahvi nõude maksmapaneku eeldus tuleneb VÕS § 158 jj. Teiseks, kui isegi eeldada lepingu rikkumist, siis VÕS § 159 lg 2 piirab leppetrahvi nõude esitamise aega. Riigikohus on leidnud, et mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks on 3 kuud rikkumise avastamisest ning et see üldjuhul mahub VÕS § 159 lg 2 sedastatud mõistliku aja raamidesse (vt Riigikohtu 02.10.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 11). Isegi kui eeldada, et kostja rikkus lepinguga kokkulepitud tähtaegu või kõrvalkohustusi, siis pidi hageja hiljemalt 30.09.2015 avastama väidetavad kostja rikkumised, eriti olukorras, kus hageja igapäevaselt viibis raielangil. Seega esitas hageja leppetrahvi nõude 8 kuud peale rikkumiste avastamisest, mida ei saa pidada ühelgi juhul leppetrahvi nõude esitamiseks mõistliku aja jooksul. Seega on leppetrahvi nõue aegunud.

Hageja on esitanud kostja vastu erinevaid kahju hüvitamise nõudeid kui ka leppetrahvi nõude ning kahju nõuetelt lisaks ka viivisnõuded. Kostja hinnangul on lepingu p 9.1 teksti tõlgenduse kohaselt leppetrahvi olemus mitte lepingut rikkunud poole lepingu täitmisele sundimiseks mõeldud, vaid pelgalt lepingu rikkumise fakti esinemisega seotud ja selle tulemusena tekkiva kahju katmiseks mõeldud. Eeltoodu tõttu leiab kostja, et hagejal puudub õigus nõuda lisaks kahju hüvitamise nõuetele täiendavalt ka leppetrahvi, mis tekitab olukorra, kus lepingut rikkunud poolelt nõutakse kahju hüvitamist suuremas ulatuses, kui tegelikult väidetavalt kahju on tekkinud, sest mõlemad õiguskaitsevahendid on mõeldud ühe ja sama kahju hüvitamiseks. Seega, isegi juhul, kui hageja kahju hüvitamise nõuded oleksid põhjendatud, on hageja nõudnud kostjalt suuremas ulatuses kahju hüvitamist, kui on VÕS § 161 lg 2 järgi lubatud, sest hageja ei arvesta leppetrahvi ega viivisnõudeid.

Kostja vaidleb hageja kohtueelse õigusabikulude hüvitamise nõudele vastu, kuna hageja ei ole tõendanud, et on nimetatud kulu kandnud.

6(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

Juhul, kui kohus leiab, et hagi on täielikult või osaliselt põhjendatud, siis esitab kostja vastuväited (vastunõuded) ning tasaarvestab need praeguses kohtumenetluses esitatud tasaarvestuse avalduste alusel hagejate nõuetega. Kostja soovib hageja nõuetega tasaarvestada kostja kulutused 2055 eurot, mis seisnesid raidmete raielangil kokku vedamise ja ära vedamisega seotud teenuste eest tasumisega tekkinud kulutuste kandmises. Samuti on kostja kandnud seoses hageja kohtuväliselt esitatud nõudeavalduste ja peetud kirjavahetusega ning tõendite kogumise ja esitamisega seotud kulutusi õigusabile kokku 1389 eurot 66 senti, mida kostja soovib tasaarvestada hageja nõuetega 1389 euro 66 sendi ulatuses. Lisaks on kostja arvestanud kahju hüvitamise nõudelt viivist alates 31.05.2016 kuni 21.12.2016 summas 92 eurot 33 senti.

Maakohtu otsuse põhjendused

Harju Maakohus rahuldas 15.12.2017 otsusega hagi osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja kahju hüvitise 1125 eurot, leppetrahvi 893 eurot, võla sissenõudmiskulud 600 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 191 eurot 30 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt (1725 eurot) alates 16.02.2017 kuni põhinõude tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hagi kahju hüvitise nõudes summas 3943 eurot 40 senti. Menetluskulud jättis maakohus 70% ulatuses hageja kanda ja 30% ulatuses kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus selles, et poolte vahel on sõlmitud VÕS § 208 lg 1 mõttes müügileping kasvava metsa raieõiguse võõrandamiseks ning selles, et kostja on tasunud hagejale vastavalt metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktile kokku 14 984 eurot 45 senti. Vaidluse põhisisuks on maakohtu hinnangul see, kas poolte vahel sõlmitud lepinguga läks kostjale üle ka omandiõigus raidmetele, kas kostja on rikkunud oma lepingulisi kohustusi ning kas hagejale on tekkinud kahju.

Maakohtu hinnangul võiks hageja nõue raidmete ümbertöötlemise ja omandamise osas kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 alusel. Esitatud tõenditele tuginedes maakohus tuvastas, et kostja töötles raiejäätmeid ümber 27.02.2016 ja võõrandas Raja KT OÜ-le 685 m3 hakkepuitu ning 18.03.2016 tasus Raja KT OÜ kostjale 4110 eurot (sh käibemaks). Kuna hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt kokkulepet raidmete võõrandamise osas ei sõlmitud ja kostja mõistis lepingut selliselt, et raidmete omandiõigus läheb kostjale üle, siis ei saanud maakohtu arvates praegusel juhul poolte vahel sõlmitud lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikus tahtest (VÕS § 29 lg 1), vaid lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-test 4 ja 5.

Tuginedes MS § 28 lg-le 2, § 37 lg-tele 6 ja 7 ning metsa majandamise eeskirja § 9 lgle 2, jõudis maakohus järeldusele, et puu langetamise ajal on see koos ladva ja okstega, mis raieõiguse omandaja poolt eemaldatakse ja eraldamise käigus tekivad raidmed ja palgimaterjal. Kohus leidis, et tunnistajate AM, EK ja AS ütlustega ning RF ja ST arvamustega on tõendatud, et kui müüakse kasvava metsa raieõigus, siis tavapraktikas tähendab see seda, et metsamaterjali koosseisus võõrandatakse ka raidmed. Vastasel korral on tegemist valdkonna olulise erisusega, mis peaks olema selgelt välja toodud raieõiguse võõrandamise lepingus. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et

7(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 kasvava metsa raieõiguse müügi korral läheb müüjale ostjalt üle metsas kasvavate puude, s.o kogu metsamaterjali ehk teisisõnu puu tervikuna, omandiõigus. Kinnistu omandiõigus jääb müüjale. Seega annab raieõigus ostjale muu hulgas õiguse langetada puud, valmistada puudest puidusortimente ja vedada saadud sortimendid metsast välja. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus puudub kokkulepe, et raidmed jäävad hageja omandisse ja nendega seotud tööd jäävad hageja teostada. Sellest tulenevalt, juhul kui hageja oleks soovinud, et raidmed jäävad tema omandisse, siis oleks pidanud see selgesõnaliselt olema lepingus kokku lepitud. Lähtudes eeltoodust asus kohus seisukohale, et ei leidnud tõendamist, et kostja oleks omavoliliselt hagejale kuuluvaid raidmeid ümber töödelnud. Tõendamist leidis, et raidmed kuulusid nende töötlemise ja võõrandamise ajal kostjale. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kostja poolset kohustuse rikkumist, mis annaks alust VÕS § 115 lg 1 alusel nõuda raidmete ümbertöötlemise ja võõrandamisega seoses kostjalt kahju hüvitist. Kohus leidis, et puudub alus kahju hüvitise väljamõistmiseks ka VÕS § 1037 lg 1 ja VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p 5 alusel, sest raidmete omandiõigus oli kostjale üle läinud.

Hageja teise nõude, kahju hüvitis metsatee ja kraavide korda tegemise eest summas 2250 eurot, osas vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas hageja oli rajanud Kitsingu kinnistule kuivenduskraavid ja millises seisus oli Kitsingu kinnistu enne kostja raietööde teostamist. Maakohus tuvastas, et 17.02.2005 on Pärnu MB Maaparandustöö väljastanud Kitsingu maaüksuse maaparandusehitise ehitusloa ja 15.08.2006 on hageja ja OÜ Vändra MP vahel sõlmitud töövõtuleping Kitsingu kinnistul metsamaa kuivendustööde teostamiseks, mis seisnes kraavide kaevamises ja truupide ehitamises. 14.08.2008 on metsakonsulent JP andnud hinnangu, et metsamaa kuivenduse tööd on tehtud vastavalt projektile. Kohus leidis, et eelnimetatud tõenditega on tõendatud, et hageja on 2006. a rajanud Kitsingu kinnistul kuivendussüsteemi. Kohus leidis, et ei ole tõendatud kostja väide, et enne kostja raie teostamist oli Kitsingu kinnistu liigniiske.

Maakohus leidis kohtule esitatud tõendite alusel, et raietööd kestsid kuni 17.08.2015, kui harvester metsast välja viidi, ja palgi väljaveotööd kestsid kuni 24.08.2017 ning raidmed veeti raielangilt kinnistu serva 2015. septembris. Keskkonnaagentuuri 28.04.2016 esitatud meteoroloogiliste andmetega on tõendatud, et sellel ajal, kui kostja koostööpartner Metsasipelgas OÜ teostas kostja tellimusel raidmete väljavedu raielangilt, olid vihmased ilmad. Samuti tõestab 14.08.2015 tehtud pildid surnust metsseast Kitsingu kinnistu kraavis, et raietööde tegemise ajal oli maapind niiske ja mudane.

Seoses hageja kahju nõudega metsatee ja kraavide korda tegemise eest tuvastas maakohus esmalt, et kohtule esitatud fotodest nähtuvalt on pinnase vajumise tõttu kraavipind muutunud ebatasaseks ning veevool on takistatud ja nendes kohtades, kus metsaveotraktor on kraavi ületanud, on tekkinud sügavad muljumisjäljed ning ristprofiili muutuse tõttu on veevool kraavis peatunud. Samuti tuvastas fotodelt, et lageraielangil on sügavad rööpad, kuhu on tekkinud veeloigud, mistõttu on raielank liigniiske, metsaveo masinaga on kraavi sõidetud ja vesi seisab rööpa taga kinni. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt on vaidlusalust teed kahjustatud hoopis Mezi Muck Eesti OÜ poolt 2016. a talvel mineraliseerimistööde käigus. Kohus leidis,

8(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 et kohtule esitatud fotodega ja tunnistajate JP, RK ja hageja poolt vande all antud ütlustega on tõendatud, et pärast kostja raietööde lõpetamist olid Kitsingu kinnistul tee nr 1 ääres asuvad kraavid rikutud, tee nr 1 keeraku peal on truup kinni aetud, pinnas oli truubi ees ning veel ei ole enam truubile ligipääsu. Kohus leidis, et tunnistajate AS, JT ja RK ning hageja vande all antud ütlustega leidis tõendamist, et teel nr 1 olid kohati 30 cm sügavusega roopad ja seega oli pool teed oluliselt kahjustatud seoses märjal alal raietööde tegemisega ja metsamaterjali väljaveoga. Kohus leidis, et Kitsingu kinnistu tee ja kraavid oli rikutud just kostja poolt, kuna tõendamist ei leidnud, et aasta jooksul pärast kostja raietööde tegemist, oleks keegi rasketehnikaga sõitnud mööda teed nr 1 ning sõitnud üle kraavide.

Poolte vahel oli maakohtus erimeelsus ka selles, mida käsitleda metsateede kahjustamisena. Maakohus leidis, et kuigi metsa majandamise eeskirja § 19 lg 1 p-s 2 on sätestatud keeld kahjustada metsamulda sügavamalt kui 30 cm, ei tähenda see, et kostja ei oleks pidanud enda järelt teed nr 1 ja kraave korda tegema kahjustuste osas, mis jäid alla 30 cm. Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et kostja raietööde tegemisel ja metsamaterjali väljavedamisel on kahjustatud Kitsingu kinnistul teed nr 1 ja antud tee kõrval asuvaidt kraave, oli maakohtu hinnangul kostja lepingujärgseks kohustuseks (punkt 7.1.3) parandada lõhutud tee ja kraavid. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole täitnud lepingust ja metsa majandamise eeskirja § 19 lg-st 3 tulenevalt kohustust taastada teede ja kraavide raie-eelne seisukord. Seega oli kostja rikkunud hagejaga sõlmitud lepingust tulenevat kohustust.

Maakohus tuvastas, et vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule oli kokku lepitud, et kostja teostab eraldisel 6 harvendusraiet ja eraldistel 7, 8, 9, 10 ja 11 lageraiet ning ostja puhastab raielangid, s.o raiejäätmed kogutakse hunnikutesse või vallidesse ja raiejäätmed veetakse langilt ära. Kohus osundas, et metsa majandamise eeskirja § 6 kohaselt on hooldusraie näol tegemist valgusraie, harvendusraie või sanitaarraiega. Metsa majandamise eeskiri räägib üksnes uuendusraielankide puhastamisest (§-s 9 lg 1), harvendusraie puhul ei näe metsa majandamise eeskiri ette raielangi puhastamist. Seega tuleb eristada raielankide puhastamist lageraie ja hooldusraie puhul. Kohus leidis, et RF 17.01.2017 antud arvamuse kohaselt absoluutne raiejäätmete koristamine ei ole tavapraktikas põhjendatud, olles seotud ebamõistlike kulutuste, metsamulla vaesumisega toitainetest ning raidmete realiseerimise keerukusega. Kohus tuvastas nii eeltoodud arvamusele kui ka ST 21.01.2017 arvamusele tuginedes, et kostja teostatud lageraielangilt on raidmed ära veetud ja lank on puhastatud korrektselt. Langile on jäetud metsa majandamise eeskirjaga määratud säilitamist vajavad seemne- ja säilikpuud, millest üksikud on maapinnale langenud. Raielank on raiejäätmetest puhastatud ning sellel on võimalik metsauuendustööde läbiviimine. Eeltoodud seisukohta kinnitavad ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad AS ja AM, leides, et harvendusraie puhul koristustöid üldse ei tehta, sest see põhjustab metsale kahju ning käsitsi ei koristata ühtegi raielanki. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja etteheited kostjale raielangilt raiejäätmete koristamata jätmisega seoses on põhjendamatud.

9(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

Seoses hageja etteheitega, et kostja jättis laoplatsi koristamata ja hageja pidi ise laoplatsi ära koristama, tuvastas maakohus järgmist. Puudus vaidlus selle üle, et 27.02.2016 vedas Raja KT OÜ ära raidmetest valmistatud hakke ja juba 18.02.2016 koristas raidmete ladustamiskoha ära hageja. AM ütlustega leidis tõendamist, et talvel laoplatsi reeglina ära ei koristata ja hageja ei ole andnud kostjale tähtaega laoplatsi ärakoristamiseks. Kohus leidis, et kuna hageja on asunud laoplatsi puhastama raidmetest järgmisel päeva kohe pärast hakkepuidu laoplatsilt äraviimist ja tegemist oli talvega ning talvel on tavapäraselt oksad jääs ja maa külge kinni külmunud ning ei ole andnud kostjale üldse võimalust laoplatsi puhastamiseks, siis on hageja etteheide kostjale seoses laoplatsi koristamata jätmisega põhjendamatu.

Järgmisena analüüsis kohus, kas hagejale on tekkinud kahju ja kas kostja vastutab kahju tekitamise eest.

Kohus leidis, et kahju suuruse määramisel metsatee ja kraavide korrastamisel tuleb lähtuda hageja ja OÜ Metsagrupp vahel sõlmitud kokkuleppest, mille kohaselt OÜ Metsagrupp korrastab pärast kinnistul asuva metsatee kasutamist tee, selle kõrval asuvad kraavid ning puitmaterjali ladustamiseks kasutatud ala ning metsatee ja kraavide korrastamise maksumus on 2250 eurot. Kuivõrd OÜ Metsagrupp korrastas suurema ala teedest ja kraavidest, kui kostja oli rikkunud, siis pidas kohus põhjendatuks VÕS § 127 lg 6 alusel määrata, et hagejale tekkinud kahju suuruseks on 1⁄2 hageja ja OÜ Metsagrupp vahel kokku lepitud puitmaterjali ladustamiseks kasutatud ala ja metsatee ja kraavide korrastamise maksumusest, st 1125 eurot. Kohus leidis, et kostja tekitatud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Kohus leidis, et kostja ei tekitanud hagejale kahju tahtlikult, vaid raske hooletuse tõttu, kuna kostja ei järginud vajalikku hoolsust olulisel määral. Kohtu hinnangul on põhjuslik seos kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hageja kahju nõude kostja vastu summas 1125 eurot.

Hageja väitel temale tekkinud kahju seisneb ka Menzi Muck Eesti OÜ-le tasutud mineraliseerimistööde maksumuses 518 eurot 40 senti. Hageja väitel kostja poolt kraavide kahjustamise tõttu oli kogu kinnistu 12 ha ulatuses liigniiske ja sel põhjusel ei saanud hageja istutada lageraie langile taimi 2015. a sügisel nagu plaanis. Kinnistu liigniiskuse tõttu oli hageja sunnitud kahel korral lageraie lanki mineraliseeruma ning kandma sellega seotud täiendavate mineraliseerimistööde tegemise kulu. Kohtule esitatud Menzi Muck Eesti OÜ töötaja JJ selgituste kohaselt ja Menzi Muck Eesti OÜ 31.05.2016 arvest nähtuvalt tegi Menzi Muchk Eesti OÜ maapinna mineraliseerimistöid Kitsingu kinnistul eraldistel 9, 10 ja 11 ühel korral 2015. a detsembris. Kohus leidis, et GM arvamusega ja MV kirjaliku selgitusega leidis tõendamist, et hageja oleks saanud soovi korral pärast esimest mineraliseerimistööde teostamist Kitsingu kinnistul asuvale raielangile uusi taimi istutada, sest uued taimed istutatakse maapinna mineraliseerimise teel tekitatud istutusvao nõlvale, mitte põhja ning taimede istutamist ei takista pinnasevesi istutusvao põhjas. Samuti leidis eelnimetatud tõenditega tõendamist, 2016. a kevadel teostatud maapinna ettevalmistus jääb metsauuenduse jaoks toimivaks vähemalt 2017. a lõpuni ning hagejal puudus vajadus 2017. a kevadel uuesti Kitsingu 10(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 kinnistul samal raielangi mineraliseerimistööde teostamiseks. Kohus leidis, et kostja ei pea vastutama hageja põhjendamatult tellitud täiendavate mineraliseerimise tööde eest, mistõttu kahju hüvitamise nõue summas 518 eurot 40 senti ei ole põhjendatud.

Hageja nõuab poolte vahel sõlmitud lepingu p-de 9-1 ja 9-3 alusel kostjalt ka lepingust tulenevate kohustuste rikkumise, s.o raielankide koristamata jätmise ja/või tee nr 1 ja kraavide rikkumise ja korda tegemata jätmise eest leppetrahvi summas 893 eurot. Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud leppetrahvile kohaldub VÕS § 161 lg 1, kuna leppetrahv ei ole tasendusliku iseloomuga, sest lepingu punktis 9.1 kokku lepitud leppetrahv räägib konkreetselt, et lisaks kahju hüvitamisele peab kostja tasuma leppetrahvi oma kohustust rikkumise eest. Seega kokkulepitav leppetrahv on sõltumatu kostja tekitatud kahju summast. Kuna lepinguga oli poolte vahel kokku lepitud lepinguliste kohustuste tähtajana 30.09.2015, siis pidi hageja hiljemalt 30.09.2015 avastama väidetavad kostja rikkumised. Hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude 25.04.2016. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt on 8 kuud ebamõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamises (VÕS § 159 lg 1). Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et kostja on kahjustanud teed nr 1 ja tee kõrval asuvaid kraave ning jätnud need korda tegemata, millega rikkus oma lepingulisi kohustusi, leidis kohus, et hageja leppetrahvi nõue on põhjendatud.

Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamise sissenõudmise kulusid kokku 600 eurot. Hageja on pöördunud võla sissenõudmiseks Advokaadibüroo Magnusson poole, kes on hageja lepingulise esindajana pidanud kostjaga kohtueelset kirjavahetust ja kompromissiläbirääkimisi. Kohtu hinnangul ei ole arvestades teostatud tööde mahtu õigusabi eest tasumisele kuuluv kogusumma ülemäärane. Praegusel juhul on hagejale kahju tekkimine põhjuslikus seoses, sest seoses hageja ja kostja vahel tekkinud õigusliku vaidlusega pidi hageja tegema kulutusi õigusabile. Kuna hageja on kandnud kahju hüvitamise nõude sissenõudmiseks kulutusi kokku 600 eurot ja hagejale on tekkinud samas summas kahju, mis ületab 1131 lg 1 toodu määra, siis on põhjendatud kostjat välja mõista kahju sissenõudmise kulud summas 600 eurot.

Lisaks põhinõudele esitas hageja kostja vastu lepingust tuleneva viivise nõude. Hageja nõuab kahju hüvitiselt summas 2250 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivist summas 174,93 eurot ning alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni määrast 0,02% kalendripäevas tähtajaks tasumata summalt kuni kohustuse täitmiseni. Kostja leiab, et kuna kahju hüvitise nõue on alusetu, siis on põhjendamatu ka viise nõue. Kostja ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja põhjendanud, mis ta nõuab viivist alates 01.11.2015. Kuna vastavalt lepingule oli tööde teostamise tähtajaks 30.09.2015, siis pidi hageja 30.09.2015 seisuga teatavaks saama, et temale on tekkinud kahju seoses kostja poolt tee ja kraavide kahjustamisega. Samas on hageja pöördunud esmakordselt kostja poole kahju hüvitamise nõudega 25.04.2016, andes kostjale tähtaja 30.05.2016 maapinna endise seisukorra taastamiseks. Sellest tuleneval asus kohus seisukohale, et hageja kahju hüvitise nõue on muutunud sissenõutavaks 30.05.2016, kui saabus kostja poolt kohustuse täitmise tähtaeg.

11(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

Kuna kohus rahuldas kostja kahju hüvitise nõude osaliselt summas 1125 eurot, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis summalt 1125 eurot alates 30.05.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 139 eurot 2 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt summas 1125 eurot kuni põhinõude täitmiseni.

Kuna kohus rahuldas hageja võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste nõude, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis võla sissenõudmise kuludelt summas 600 eurot kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 52 eurot 10 senti ning alates kohtuotsuse tegemises tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt summas 600 eurot kuni põhinõude täitmiseni.

Seoses kostja tasaarvestuse avaldusega leidis maakohus järgmist. Tasaarvestamise avalduses palub kostja tasaarvestada hageja nõudega kostja nõude 1389 eurot 66 senti, mis on kostjal tekkinud seoses hageja kohtuväliselt esitatud nõudeavalduste ja peetud kirjavahetuse ning tõendite kogumise ja esitamisega seotud kulutustega õigusabile. Kohus leidis, et kuna kohus rahuldas osaliselt hageja kahju hüvitamise nõude seoses kostja poolt tee ja kraavide rikkumisega summas 1125 eurot ja hageja leppetrahvi nõude, siis ei ole kostjale tekkinud kahju seoses kostja poolt kantud kohtueelsete õigusabikuludega. Seega ei ole kostjale tekkinud kahju, mida saaks kostja hageja nõudega tasaarvestada.

Hageja apellatsioonkaebus

Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha selles osas uus otsus, millega mõista hageja kasuks kostjalt välja 3425 eurot (alusetu rikastumise või alternatiivselt kahju hüvitise nõue), 2250 eurot (metsatee ja kraavide korda tegemata jätmise eest) ja viivis. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus on kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest valesti aru saanud, kuna kasvav mets on kinnistu oluline osa. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 2 kohaselt ei saa asi ja selle olulised osad olla eri isikute omandis. Seega ei omandanud kostja kasvavat metsa, vaid lepingu lisas 1 kokkulepitud metsamaterjali.

Kohus leidis vääralt, et lepingu tõlgendamise tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-test 4 ja 5. Tegelikult tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, mis väljendub selgesõnaliselt lepingus, kus kostjale võõrandati nn sortimendi lepingu lisa 1 alusel männi, kuuse, kase ja haava palgid. Lepingu p-s 1 on sätestatud, et lepingu ese on kasvava raieõiguse võõrandamine, mille tulemusena läheb raieõiguse objektis oleva raiutud puude omandiõigus üle müüjal ostjale. Kohus on vääralt kohaldanud MS § 37 lg 7, kuna see sätestab üldised raieõiguse tingimused, kuid iga konkreetne raieõiguse võõrandamise leping sätestab konkreetsed tingimused, mida ja mis tingimustel müüakse. Seega võõrandas hageja kostjale üksnes lepingu lisas 1 ja 09.09.2015 aktis kirjeldatud sortimendi/raieõigusest saadava asja just seal sätestatud mahus ja hinna alusel. Asjaolu, et kostja väitis, et tema sai aru, et raidmed olid ka lepingu objektiks, on väär ja ei lähe kokku lepingu ega 09.09.2015 aktiga. Hageja

12(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 rõhutab, et kohus on vääralt arvestanud asja lahendamisel asjasse puutumatute tunnistajate ütluseid. EK, AS, RF ja ST ei saanud midagi arvata konkreetsest poolte vahel sõlmitud lepingust, kuna tegemist on juriidilise küsimusega, mis tuleb lahendada konkreetsetest tõenditest lähtuvalt. Hageja rõhutab, et tunnistajate arvamus metsanduses kehtivast „praktikast“ on eksitav, kuna see ei oma mingit tähtsust, kuidas teised ja millistel tingimustel oma raieõigust võõrandavad. Lankide koristamine oli kostja seadusest (MS § 40 lg 4) ja lepingust tulenev kohustus. Alati peab raie teostaja koristama enda järel langid ja teed ning andme üle korras kinnistu. Lankide koristamise kulu on lepingu hinna sees ja see on samasugune kulu kostja jaoks nagu harvesteri ja väljavedaja kulu.

Seega tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel raidmete eest 3425 eurot või alternatiivselt VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel kahju hüvitisena.

Seoses tee ja kraavide korda tegemata jätmise nõudega on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja on rikkunud raie tegemise, väljaveo ja raidmete koristamise käigus hageja kinnistu teed nr 1 (parempoolne kraavidega ääristatud teetamm) ja kraave, kuid on valesti tõlgendanud 07.06.2017 kinnistu kasutamise kokkulepet. Hageja ja OÜ Metsagrupp vaheline kokkulepe seisnes selles, et hageja andis õiguse OÜ-le Metsagrupp oma kinnistut kasutada metsamaterjali väljaveoks ja ladustamiseks ning selle eest kohustus viimane korrastama kostja poolt rikutud tee nr 1 ja selle äärsed kraavid. Samuti kohustus OÜ Metsagrupp korda tegema enda järelt tee nr 3 (keskmine tee), mida ta kasutas metsamaterjali väljaveoks. Juhul, kui kostja oleks need enda järelt korda teinud, siis oleks hageja saanud OÜ-lt Metsagrupp kinnistu kasutamise eest tasu täiendavalt 2250 eurot, mis antud juhul tasaarvestati tee nr 1 ja kraavide korda tegemise tasuga. Nimetatud summat võib vaadelda kui hageja kahju või kui saamata jäänud tulu. Eeltoodust tulenevalt on maakohus valesti hinnanud tõendeid ja tunnistaja AS ütlusi ning leidnud vääralt, et OÜ Metsagrupp tegi 2250 euro eest korda ka enda poolt rikutud tee.

Raielankide koristamise osas on maakohus segi ajanud seadusest tulenevad kohustused ja lepingust tulenevad kostja kohustused. Lepingus on kokku lepitud, et kostja kohustub koristama ära kõik raielangid ja vedama raiejäätmed hunnikutesse. Lepingus ei ole tehtud erisust lage-, harvendus- ja sanitaarraielankide koristusel. Seega oli kostja kohustuseks koristada ära ka sanitaar- ja harvendusraie langid. Tähtsust ei oma tunnistajate RF ja ST arvamused, et tavaliselt sanitaar- ja harvendusraie lanke ei koristata ja seda ei ole mõistlik teha. Maakohus oleks pidanud lähtuma leppetrahvi väljamõistmisel ka harvendus- ja sanitaarraielankide koristamata jätmisest kui olulisest lepingu rikkumisest.

Hageja nõuab lisaks maakohtu poolt väljamõistetud viivisele (sissenõudmiseks tehtud kulutustelt) ka viivist alusetu rikastumise või kahju hüvitiselt 3425 eurolt. Kostja sai alusetust rikastumisest teada hiljemalt 26.04.2016, kui hageja esitas kostjale vastava nõude. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 133 eurot 18 senti. Samuti nõuab hageja viivist kahju hüvitiselt 2250 eurot (tee ja kraavide korda tegemise eest). Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 174 eurot 93 senti 13(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 (01.11.15-19.10.16). Hageja hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et viivist tuleks arvutada alates 30.05.2016, mis oli hageja esimese kirjaliku nõude tähtaeg. Kohus tõi ise välja, et lepingu järgi pidid kõik kostja poolsed kohustused olema täidetud 30.09.2015. Seega muutusid hageja nõuded sissenõutavaks 01.10.2015. Hageja on ekslikult, kuid kostjale soodsalt, nõudnud viiviseid alates 01.11.2015.

Maakohus jättis alusetult suurema osa hagi nõuetest rahuldamata, mistõttu jättis kohus 70% menetluskuludest hageja kanda ja 30 % menetluskuludest kostja kanda. Isegi, kui mõni hageja nõuetest jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda TsMS § 163 lg 1 lausel, kuna kogu menetluse on põhjustanud kostja, kes ei pidanud vajalikuks kohtuväliselt probleem lahendada ning kes kohtumenetluses on tootnud palju dokumente, millele hageja pidi vastama.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

Maakohtu otsuse peale esitas kostja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja hinnangul ei ole maakohtu otsuse põhjendused kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kohus on jätnud osad tõendid hindamata ja analüüsimata ning on nii ebaõigesti kui ka vastuoluliselt tuvastanud asjaolusid, samuti jätnud kostja vastuväited nõuetele täiesti arvestamata. Kohus on jätnud vastuolus menetlus- ja materiaalõigusnormidega täiesti arvestamata kostja tasaarvestuse vastuväite, mille tõttu on hagi rahuldamine või alternatiivselt hagi osalise rahuldamise ulatus ebaõige. Lisaks on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme.

Seoses hageja nõudega tee ja kraavide korda tegemise eest kahju hüvitise väljamõistmisega esitas kostja maakohtus vastuväited, mille kohaselt ei ole ta lepingu p 7.1.2 kirjeldatud kohustust rikkunud, samuti hageja ei ole tõendanud tema tõendamiskoormisesse jäänud kõigi kahju hüvitamise nõude maksma paneku eelduseid. Kostja on seisukohal, et VÕS § 127 lg 1 rakendamiseks ei ole hageja muuhulgas tõendanud väidetava kahju tekitamise eelset kui ka järgset olukorda, mis on vajalik väidetava kahju ulatuse sisustamiseks ja seega hüvitise suuruse tõendamiseks. Kohus on vastuoluliste tõendite pinnalt leidnud, et tõendamist on leidnud Kitsingu kinnistul asuva kuivendussüsteemi rajamine 2006. a. Kostja juhtis tähelepanu 2005. a ja 2006. a kehtinud maaparandusseaduse sätetele ja esitas põhjendatud vastuväite, et kuivendussüsteeme ei ole rajatud vaidlusalusele kinnistule tol ajal kehtinud regulatsiooni kohaselt. Kohus ei ole analüüsinud seda, kas metsanduskonsulendi JP pädevusse saab kuuluda ehitustööde vastavuse hindamine ehitusprojektile ja kas selline hinnang on samaväärne pädeva asutuse hinnangu ehk pädeva asutuse kasutusloaga. Hageja möönis kohtus, et kraavidel puudub kasutusluba. Isegi juhul, kui leida, et kraavid rajati, siis asjas puuduvad tõendid, et need toimisid enne kostja tööde algust.

14(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

Õige ei ole kohtu poolt kostja 09.06.2015 e-kirjas oleva teksti kasutamine kinnistul asuvate kraavide seisundi või omanduste tõendamiseks, kuna selline tekst kostja ekirjas puudub. Kuna kuivendussüsteemi olemasolu ei ole tuvastatud, siis on kohtu järeldus, et kraavid toimisid kuni kostja väidetava õigusvastase tegevuseni, väär.

Kohus keskendus otsuses ebaõigesti raietööde üksikute tööde lõikude teostamise ajale, kuigi lepingu kohaselt teostati tööd tähtaegselt. Kohus viitas erinevatele tõenditele, kuid ükski neist ei tõenda asjaolu, et kostja teostas töid vihmasel perioodil. Kostja juhib tähelepanu, et ka Eesti ilmateenistus oma lehel viitab, et 2015. a oli Eestis eriline sooja ja kuiva ilma poolest. Samuti oli Eesti meteoroloogia 2015. a aastaraamatu kohaselt ajavahemik 14.08–24.08.2015 üle-Eestiliselt täiesti sademeteta. Seega ilmastikutingimustest sademete kogusele kui asjas tähtsust omavale asjaolule väära tähenduse omistamine mõjutas kohtu järgnevaid järeldusi hageja kinnistu kahjustamise osas.

Samuti on väärad kohtu järeldused selle kohta, et raietööde ja metsamaterjali väljaveo käigus kahjustati Kitsingu kinnistul asuvat teed ja kraave. Kohus luges ebaõigesti tuvastatuks, et hageja poolt esitatud piiriprotokolliga ja 2014. a ja 2016. a ortofotodega on tõendatud, et vaidlusalused kraavid asuvad Kitsingu kinnistul. Kuivõrd hageja väitel rajati kraavid 2006. a, ei saa 25.09.2000 piiriprotokoll kraavide kuulumist hageja kinnistu koosseisu tõendada. Veel vähem saavad seda tõendada ortofotod, sest nendega ei määratleta kinnisasjade piire. Kohus on põhjendamatult ortofotode pinnalt lugenud tuvastatuks kostja poolt kinnistu kahjustamise. Kohus tuvastas, et kostja kasutatud masinatel olid lindid all, kuid seda fotodelt samuti ei nähtu. Fotod lageraielangil olevate nn sügavate rööbaste kohta on pärit 2015. a detsembris mineraliseerimistööde teostaja tegevusest, mille kohta on ka jäljed kinnistul olevatel teedel. Tegelikkuses olid nn rööpad uute taimede istutusvaod. Kohus on teise isiku tegevuse jälgi pidanud kostja tegevuse jälgedeks, sh hageja omakäeliste plaanidega kolmanda isiku tegevusest. Kostja on seisukohal, et hageja plaani ei saa kvalifitseerida tõendiks.

Kohus ei kõrvaldanud vastuolusid tunnistaja JT ja tunnistajate MM ja AM ütluste vahel. Kohus rajas otsuse üksnes hageja tõenditele ja tunnistajale, jättes sama asjaolu kohta täielikult kõrvale kostja vastuväited, esitatud tõendid ja üle kuulatud tunnistajad.

Üllatuslik on kohtu väide, et ei ole tõendatud, et keegi kolmas isik oleks aasta jooksul peale kostja töid rasketehnikaga sõitnud mööda teed nr 1 ja üle kraavide. Kostja rõhutab, et lageraielangil olevad vaod (nn mineraliseerimisvaod, kuhu istutatakse noortaimed) rajas Menzi Muck Eesti OÜ. Need vaod ei tekkinud kostja tööde tulemusena ja neid vagusid ei nähtu teistelt tööde käigust tehtud fotodest. Seega kui lageraielangile kostja tööde tulemusena sügavat maapinna kahjustust (sh rööbast sügavusega 30 cm) ei tekkinud, ei saanud seda tekkida ka ülejäänud kinnistule.

Kostja ei saa menetluslikult tõendada, kes hageja kinnistut kasutab peale kostja tööde teostamist ja mil määral. Kohus ei selgitanud seda kostjale ka menetluse ajal. Arvestades, et hageja ei jäädvustanud kostja õigusvastast tegevust ja ka kahju põhjustamist kinnitab, et hageja väited on otsitud.

15(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

Kohus ei ole nõustunud ka kostja vastuväidetega selles, mida saab lepingu p-de 7.1.2, 7.1.3 ja 9.3 järgi pidada maapinna kahjustamise või lõhkumisena. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus jätab selles küsimuses metsa majandamise eeskirja sätted kohaldamata.

Kostja ei nõustu kohtu arutluskäiguga kahjuhüvitise suuruse tuletamisega 1125 euro osas, mis moodustas 1⁄2 hageja poolt nõutud summast, kui ka sellega, et kohus võttis kahjuhüvitise aluseks hageja ja OÜ Metsagrupp lepinguga kokku lepitud tasu suuruse. OÜ Metsagrupp töödel ei olnud mingit puutumust kostja töödega 2015. a ning sellele leping ka ei viita. Seega ei tõenda kinnistu kasutamise kokkulepe kahju hüvitamise nõuet. Antud juhul ei ole tegemist TsMS § 233 lg 1 järgse olukorraga, kus kohus teostab diskretsiooni kahjuhüvitise suuruse määramiseks. Hagejal oli võimalus tõendada oma nõude suurust, kuid ta ei teinud seda. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus on võimatu tuvastada kahju suurust.

Juhul, kui eeldada, et kohus kohaldas õigesti TsMS § 233 lg 1 ja võttis põhjendatult aluseks hageja ja OÜ Metsagrupp lepingu (millega kostja ei nõustu), siis on kohus jätnud omavahel võrdlemata väidetava kostja kahjustuste mahu OÜ Metsagrupp tööde mahuga. Võrdlemise ja asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamise tulemusena pidi kohus jõudma järeldusele, et väidetavate kostja kahjustuste maht (pealmise õhukese mullakamara eemaldumine metsapinnal, mida kostja kahjustusena omaks ei võta) on tunduvalt väiksem sellest, mida kohus on arvesse võtnud ehk 1⁄2. Kostja juhib ka tähelepanu asjaolule, et OÜ Metsagrupp raietööde maht ning seega masinate koormus kinnistule (sealhulgas nii metsateele nr 1 kui ka nr 3) oli tunduvalt suurem kostja raietööde mahust ja masinate koormusest. Seega ei ole kostjale etteheidetu proportsioon mingil juhul pool 2250 eurost.

Kohus jättis arvesse võtmata kostja vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja n-ö kahju kannatanud. Hageja vara ei ole 2250 euro või 1125 euro võrra vähenenud, kuna hageja ei ole kandnud OÜ Metsagrupp töödega seoses mingeid kulusid osaliselt ega täielikult, kui ka puudub tal tööde eest tasumise kohustus. Seega ei ole antud nõude rahuldamiseks täidetud tingimus VÕS § 127 lg 1 ja § 128 näol. Hageja ei ole esitanud kohtule tasaarvestamise avaldust, ilma milleta ei saa tasaarvestust teostada, isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et eksisteeris tasaarvestusolukord. Põhjendamata on kohtu seisukoht, et kui kostja oleks kahjustused parandanud, siis oleks hageja saanud teenida tulu kinnistu kasutamise eest OÜ Metsagrupp poolt. Jääb arusaamatuks, millest kohus järeldas, et hagejal sai saamata rent. Kohtu seisukohad on ebaõiged, kuna hageja ja OÜ Metsagrupp vahel kinnistu kasutamise lepinguga ei lepitud kokku kostja väidetavate kahjustuste kõrvaldamine OÜ Metsagrupp poolt. Kostja peab võimalikuks, et lepingus sisalduv kokkulepe kinnistu tasu eest kasutamise kohta on näiline.

Kuivõrd kostja ei ole lepingut rikkunud, ei ole põhjendatud ka hageja leppetrahvi nõue. Hageja ei saanud nõuda kahju hüvitamist osas, milles ta nõuab ka leppetrahvi, vaid ainult leppetrahvi ületavas osas. Kohus rahuldas leppetrahvi nõude täies ulatuses, mis on õigusvastane, sest tekitab olukorra, kus hageja õigusvastaselt ja alusetult rikastub ühe ja sama kahju osas kostja arvelt. Kostja leiab, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab,

16(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 et 8 kuud on VÕS § 159 lg 2 tähenduses mõistlik aeg. Lisaks on kohtuotsus samas osas ka üllatuslik.

Kostja on seisukohal, et kohus rahuldas hageja õigusabikulude nõude ebaseaduslikult. Kostja leiab, et kõik kohtu põhjendused selles küsimuses on väärad. Kostja on põhjendanud, et hageja nõuded on alusetud ning kohus on seda ka hagi rahuldamise ulatusega (30%) kinnitanud. Seega ei saa 600 eurot olla täies ulatuses põhjendatud. Vale on ka kohtu põhjendus, et hageja on kandnud kulu 600 eurot. Kostja on hageja enda tõendiga tõendanud, et hageja ei ole seda kulu kandnud ei täielikult ega osaliselt. Kohus ei ole kostja vastuväitega arvestanud ega ka põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta.

Kostja leiab, et kohus on ebaõigesti arvestanud kohtueelselt õigusabikulult (600 eurot) viivise alates 14.11.2016, kuivõrd kohus võttis peale puuduste kõrvaldamist hagi menetlusse alles 02.12.2016 ja kostja sai hagi esitamisest antud nõudes teada 02.12.2016. Seega ei muutunud antud viivis sissenõutavaks 14.11.2016, mistõttu on viivisesumma ebaõige.

Kostja hinnangul on kohtuotsus üllatuslik seoses kohtu põhjendustega kostja tasaarvestuse vastuväitega. Kohus on hageja kohtueelse õigusabi nõude osas tuvastanud, et hageja algatas kohtuvälise vaidluse hagi alusesse kuulunud asjaolude suhtes (osaliselt kattuvas osas) ning kasutas selleks õigusabi. Kohus tuvastas, et kostja kandis sel põhjusel samuti õigusabi kulusid ja seda menetlusväliselt, mistõttu esines põhjuslik seos ka kostjal tekkinud kahjuga ning kahju vastab kahju tunnustele VÕS § 128 lg 3 järgi. Seega esines tasaarvestuse olukord sõltumata sellest, et kohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus pidas hageja 600 eurost nõuet selle rahuldamisel täies ulatuses põhjendatuks hoolimata sellest, et hagi rahuldati vaid 30% ulatuses. Sellest tulenevalt saab lugeda kostja tasaarvestuse vastuväite kohtueelsete õigusabikulude osas põhjendatuks vähemalt 70% ulatuses ja vastavas ulatuses oleks pidanud kohus vähendama ka hagi rahuldavas osas hageja nõudeid.

Menetlusosaliste seisukohad

Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja leppetrahv 893 eurot ning kahjuhüvitis 1008 eurot ületavas ulatuses ja sissenõudmiskulud 90 eurot ületavas ulatuses, samuti tühistada otsus rahuldatud põhinõuetelt arvestatud viivise ja kindlaks määratud menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hageja hüvitisnõue summas 518 eurot 40 senti jäeti rahuldamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

17(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

Hageja on esitanud kostja vastu mitu nõuet: raidmete väärtuse hüvitamise nõue 3425 eurot (nõue 1); hüvitisnõue metsatee ja kraavide korda tegemata jätmise eest 2250 eurot (nõue 2); hüvitisnõue mineraliseerimistööde eest 518 eurot 40 senti (nõue 3); leppetrahvinõue 893 eurot (nõue 4); sissenõudmiskulude hüvitise nõue 600 eurot (nõue 5) ja

viivisenõue (nõue 6).

Maakohus on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 1125 eurot, leppetrahvi 893 eurot, võla sissenõudmisekulud 600 eurot, kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 191 euro 39 sendi ulatuses ja alates 16.12.2017 viivise põhivõlalt summas 1725 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Muus osas on maakohus jätnud hageja nõuded rahuldamata. Seega on maakohus jätnud rahuldamata nõuded (1) ja (3) ning rahuldanud nõuded (4) ja (5), nõuded (2) ja (6) on maakohus rahuldanud osaliselt.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis nõude (3) rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud ning nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli (TsMS § 651 lg 1). Muus osas on hageja apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmise vaidlustanud, kostja on vastuapellatsioonkaebuses omakorda vaidlustanud hagi rahuldamise.

Eelmärgitut arvestades peab kolleegium otstarbekaks käsitleda järgnevalt järjestikku hageja nõude (1) põhjendatust (I), nõude (2) põhjendatust (II) ning nõuete (4) kuni (6) põhjendatust (III-V), lahendada seejärel apellatsioonkaebused (VI) ning teha viimaks vajalikud menetluslikud otsustused (VII). I.

Maakohus on jätnud rahuldamata hageja nõude kostja poolt ümber töötatud raidmete väärtuse hüvitamiseks (nõue 1). Maakohus on lepingut VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 alusel tõlgendades leidnud, et kasvava metsa raieõiguse müügi korral läheb müüjale ostjalt üle metsas kasvavate puude, s.o kogu metsamaterjali (ehk puu tervikuna), omandiõigus ning kui hageja oleks soovinud, et raidmed jäävad tema omandisse, siis tulnuks selles lepingus eraldi kokku leppida.

Ringkonnakohus nõustub kõnealuse nõude rahuldamata jätmist puudutavas osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuses hageja suures osas kordab juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslike arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Siiski ei anna apellatsioonkaebuse väited kolleegiumi arvates alust hinnata tõendeid maakohust erinevalt või anda tuvastatud asjaoludele teistsuguseid õiguslikke hinnanguid.

18(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147

Maakohus on iseenesest ekslikult märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et vastavalt lepingule läks kasvava metsa omandiõigus kostjale üle pärast kostja poolt 14 984 euro 45 sendi tasumist hagejale. Asja materjalide põhjal pooled selles küsimuses üksmeelel ei ole. Sellel ebatäpsusel ei ole maakohtu muude järelduste seisukohalt aga tähtsust, sest vaidluse lahendamisel ei ole omandiõiguse ülemineku hetkel määravat tähendust. Keskne on küsimus, kas pooled leppisid kasvava metsa müümisel kokku ka raidmete omandiõiguse üleandmises kostjale (VÕS § 208 lg 1). Seda küsimust on maakohus otsuses sisuliselt analüüsinud. Lisaks on maakohus ebaõnnestunult väljendunud VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 kohaldamise osas. Maakohus on leidnud, et käesoleval juhul ei saa lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1), vaid VÕS § 29 lg-st 4 ja 5. Arvestades maakohtu sellele järeldusele eelnevat põhjenduskäiku, on maakohus silmas pidanud, et kuivõrd poolte tegelikku tahet ei ole praegusel juhul võimalik kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades VÕS § 29 lg-s 5 sätestatut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selle seisukohaga.

Hageja väidab, et vastustaja omandas lepingu alusel vaid metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise aktis nimetatud metsamaterjali (ümarpalgi toodud sortimendina) ning kuna raidmeid ei ole aktis nimetatud, jäid need hageja omandisse. Kolleegium hageja selle käsitlusega ei nõustu. Raieõiguse tasus võidakse raieõiguse võõrandamisel kokku leppida erinevalt. See tuleneb nii poolte vahel kasutatud lepingublanketist (lk 2) kui ka MS § 37 lg-test 7 ja 8. Asjaolust, et praegusel juhul võeti tasu arvestamisel aluseks valmistatud ümarpalgi sortiment ja kogus, ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et pooled raidmete võõrandamises kokku ei leppinud. Kolleegium nõustub kostjaga, et metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt oli vajalik vormistada vaid selle metsamaterjali kohta, millest tuletati raieõiguse omandamise väärtus ehk lepingu tasu. Metsamaterjali (sh raidmete) omandiõiguse üleandmises kostjale olid pooled juba lepingu p-s 6.3 kokku leppinud. Kostja poolt viidatud VÕS § 213 lg 1 reguleerib samuti ostuhinna arvestamisega, mitte omandiõiguse üleandmisega, seonduvat.

Hageja on enda maakohtus antud seletustele viidates apellatsioonkaebuses väitnud, et kostja raius mh selliseid puidusortimente, milles ei olnud kokku lepitud (tamme, saart ja künnappuud). Kolleegiumi hinnangul on apellatsioonkaebuse see väide asjakohatu, kuna hagiavalduses ei ole hageja kostja sellele väidetavale lepingurikkumisele tuginenud.

Kolleegium märgib, et poolte väidetest järelduvalt on nad lepingu sõlmimisel kasutanud kolmanda isiku poolt välja töötatud tüüptingimusi. Arvestades poolte selgitusi ringkonnakohtu 19.04.2018 istungil, võeti tingimused Eesti Erametsaliidu (Erametsakeskuse) veebilehelt. Nende tingimuste kasutamise initsiatiiv tuli sisuliselt küll kostjalt, kuid hageja ei esitanud selles osas vastuväiteid (II kd, tl 49 pöördel). Kolleegiumi hinnangul võib sellest järeldada, et viidatud tingimusi on otsustatud kasutada poolte kokkuleppel. Samuti ei ole hageja menetluses väitnud, et tal ei olnud võimalik mõjutada lepingu sisu. Seega ei ole leping ringkonnakohtu hinnangul sõlmitud kostja tüüptingimustel VÕS §-de 35 jj tähenduses.

19(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 II.

Nõude (2) on maakohus kolleegiumi hinnangul rahuldanud 1008 eurot ületavas ulatuses põhjendamatult.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on lepingu rikkumine võlgniku poolt (VÕS § 100, § 115 lg 1). Lepingu p 7.1.3 järgi oli ostja (kostja) kohustatud parandama oma kulul raieõiguse teostamise käigus lõhutud aiad, teed ja muud rajatised, eemaldama omal kulul veekogudest, kraavidest ja väljaveoteedelt ning naaberkinnistult raiejäätmed, mis on sinna pandud või tekkinud raieõiguse teostamise käigus. Lepingu pst 9.1 tulenevalt on ostja kohustatud hüvitama lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja on lepingut rikkunud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kostja kahjustas lepingu täitmise käigus (raietööde tegemisel ja metsamaterjali väljavedamisel) Kitsingu kinnistul teed nr 1 ja selle tee kõrval asuvad kraave. Maakohtu otsuse sellekohaseid põhjendusi peab kolleegium vajalikuks siiski muuta, sh täiendada.

Ringkonnakohtu hinnangul võib nõustuda maakohtu poolt tunnistajate JT, JP ja AS ütlustest, hageja vande all antud seletusest ja kohtule esitatud fotodest tehtud järeldusega, et pärast kostja poolt raietööde lõpetamist oli Kitsingu kinnistul asuv tee nr 1 oluliselt kahjustatud ning sellel asuv truup ja teega külgnevad kraavid lõhutud. Samas on põhjendatud vastuapellatsioonkaebuses sisalduvad väited, et maakohus on jätnud tee ja kraavide kahjustamise osas mitmed hageja poolt esitatud tõendid hindamata ning ei ole nende arvestamata jätmist ka põhjendanud. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Samuti on õigustatud kostja seisukoht, et RK ütlustele ei saanud kohus lahendit rajada. Need minetused ei ole kolleegiumi hinnangul viinud maakohut siiski ebaõigele lõppjäreldusele lepingu p 7.1.3 rikkumise kohta.

Kolleegium märgib esmalt, et maakohus on üle tähtsustanud küsimust, kas kostja tegi raietöid või väljavedu vihmase ilmaga, ning keskendunud asja lahendamisel eelkõige üksnes sellele küsimusele. Hageja on väitnud, et kostja rikkus lepingu täitmise käigus Kitsingu kinnistul teed 1 ning sellega külgnevaid kraave ning on jätnud need kooskõlas lepingu p-ga 7.1.3 korda tegemata. Hageja ei ole väitnud, et tee on rikutud ainult seetõttu, et metsamaterjali veeti välja vihmase ilmaga. Kostja p-st 7.1.3 tulenevad kohustused ei sõltu sellest, mis põhjusel on teid ja kraave raieõiguse teostamise käigus rikutud. Kolleegium märgib samuti, et lepingu p 9.3, mis seob endise olukorra taastamise kohustuse maapinna kahjustuste olulisusega, ei kohaldu pst 7.1.3 lähtuvate kohustuste osas.

Asja materjalid annavad kolleegiumi hinnangul alust arvata, et Kitsingu kinnistul oli selle asukoha tõttu üldiselt probleem pinnase liigse niiskusega, vastasel juhul puudunuks vajadus rajada kinnistule kuivenduskraave. Kinnistu pinnase niiskuse tase võis sõltuda aastaajast. Eelmärgitut kinnitavad mh GM arvamus (I kd, tl 123124), JT ütlused (II kd, tl 132 pöördel) ja MM ütlused (II kd, tl 135) ning ka hageja enda vande all antud seletused. Lepingu täitmise käigus kuivenduskraavide rikkumine võis olukorda seoses kinnistu liigniiskusega halvendada, kuid ebatäpne on maakohtu järeldus, et enne kostja 20(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 raietöid ei olnud Kitsingu kinnistu liigniiske. Maakohtu viidatud kostja 09.06.2015 ekirjast (I kd, tl 160 pöördel) ega JP ütlustest (II kd, tl 132 pöördel) ei saa kolleegiumi arvates teha järeldust, et kinnistul liigset niiskust enne raietöid polnud.

Maakohus ei ole otsuses analüüsinud MM ütlusi (II kd, tl 135). MM ütluste, nagu ka AM ütluste, hindamisel tuleb silmas pidada, et tegemist on isikutega, keda kostja kasutas hagejaga sõlmitud lepingu täitmisel. Seega on need isikud ilmselt huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks. MM ja AM ütlused tee ja kraavide seisukorra kohta pärast raie- ja väljaveotööde lõpetamist erinevad ülalviidatud JT, JP ja AS ütlustest ning hageja vande all antud seletustest. Samuti ei lange MM ja AM ütlused kokku kostja poolt vande all antud seletusega küsimuses, kas lepingu täitmise ajal hageja kostjale teede ja kraavide seisukorra kohta pretensioone esitas või mitte. Samas ei pidanud maakohus tingimata eelistama MM ja AM ütlusi teistele tõenditele. TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevalt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Lisaks on ka MM kinnitanud, et tee nr 1 muutus tööde käigus poriseks, kuid eitanud, et teele olid tekkinud rööpad. Pori tekkimise põhjuseks on MM pidanud asjaolu, et pinnas (tee all paiknev savi kiht) oli märg. Seega võib ka MM ütlustest järeldada, et pinnase alumised kihid olid niisked, mistõttu võis tee kohati kahjustada saada sõltumata selles, kas tehti vihmase ilmaga või mitte. Samuti ei saa AM ütluste põhjal järeldada kahjustuste puudumist. AM on väitnud, et teedel ei tekkinud sügavamad kui 30 cm sügavaid kahjustusi (II kd, tl 135 pöördel). AM on sarnaselt kostjaga lähtunud ilmselt eeldusest, et kuni 30 cm sügavused kahjustused teel olid lubatavad ning kostja võis need jätta parandamata. Kolleegium selle positsiooniga ei nõustu. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et metsa majandamise eeskirja § 19 lg 1 p 2 kohasest keelust kahjustada metsamulda sügavamalt kui 30 cm ei saa tuletada, et kostja ei oleks pidanud enda järelt teed nr 1 ja kraave korda tegema kahjustuste osas, mis jäid alla 30 cm.

Tunnistaja AM poolt 25.04.2016 Kitsingu kinnistul üldplaanis tehtud fotodest (I kd, tl 195 ja tl 195 pöördel) ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et teel nr 1 mingeid kahjustusi ei ole. Maakohtu menetluses on kostja tuginenud ka JJ ja MV kirjalikele seletustele (II kd, tl-d 59 ja 66). Need tõendid kolleegiumi hinnangul kostja väiteid ei tõenda, kuna seletuste tekstist ei ole aru saada, milliste teede või sihtide seisukorda nendes kirjeldatakse.

Kolleegium nõustub kostjaga, et RK ütlustele ei saanud maakohus otsust rajada. RK enda ütlustest (II kd, tl 132) ilmneb, et tunnistaja ei olnud enne 2017. a juulikuud Kitsingu kinnistul käinud ning tema teadmised asjas tähtsust omavate asjaolude kohta pärinesid üksnes hagejalt kuuludult. Tunnistajate JT, JP ja AS ütluste hindamise osas kolleegium aga kostja kriitikaga ei nõustu. Tunnistajate ütlustest tõepoolest ilmneb, et ainult JT on viibinud Kitsingu kinnistul nii enne raietööde tegemist, tööde ajal kui ka pärast tööde lõppu, kuid see ei tähenda, et JP ja AS ei saanud anda ütlusi teede ja

21(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 kraavide olukorra kohta pärast tööde lõppu. Selles aspektis on kõnealuse kolme tunnistaja ütlused olulises osas kokkulangevad.

Kostja on vastuväidetes hagile tuginenud ka sellele, et teed nr 1 ning sellega külgnevaid kraave on kahjustatud kolmanda isiku poolt pärast seda, kui kostja oli lepingujärgsed tööd Kitsingu kinnistul lõpetanud. Maakohus ei ole lugenud seda väidet tõendatuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et oma vastuväiteid kahju tekitamisest kolmanda isiku poolt pidi TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama kostja ning et kostja kõnealust vastuväidet ei saa asjas tõendatuks lugeda. Maakohtu viimatinimetatud järeldus võis olla kostjale küll üllatuslik, nagu kostja vastuapellatsioonkaebuses väidab. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks asjaolude tõendamise koormist selles osas pooltele selgitanud. Samas ei ole kostja soovinud apellatsioonimenetluses selle vastuväite osas uusi tõendeid esitada ega ole taotlenud ringkonnakohtult tõendite kogumist. Seega ei ole alust arvata, et maakohtu minetus selgitamiskohustuse täitmisel võis iseenesest kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kolleegium möönab, et kõnealuse vastuväite tõendamine võib olla kostja jaoks menetluslikult keeruline. Samas võis majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul kostjalt kolleegiumi arvates mõislikult eeldada enda kindlustamist tõenditega kohustuste kohase täitmise kohta juba lepingu täitmise käigus.

Maakohus on kolleegiumi hinnangul ebaõigesti tõendiks lugenud hageja poolt esitatud 2016. a talvel mineraliseerimistöid teostanud Menzi Muck Eesti OÜ traktori teekonda kajastava kaardi (II kd, tl 41). Kolleegium leiab, et viidatud hageja enda poolt koostatud kaardiserveri andmetel põhinev plaan või skeem võib näitlikustada hageja väiteid, kuid nõustub kostjaga, et sellist plaani ei saa kvalifitseerida tõendiks TsMS § 229 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Samas ei muuda see ebaõigeks maakohtu järeldust, et kostja pole suutnud tõendada, et teed nr 1 ning sellega külgnevaid kraave on kahjustatud kolmanda isiku poolt.

Muus osas järgib ringkonnakohus lepingu rikkumist puudutavaid maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Asja materjalide põhjal on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud kuivendussüsteemi rajamise Kitsingu kinnistule 2006. a-l, samuti selle süsteemi olemasolu ja toimimise raietööde tegemise eelselt. Nende asjaolude tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning vastuapellatioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolust, et kuivendussüsteemil puuduvad avaliku õiguse normide järgi nõutavad load, ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada süsteemi puudumist või mittetoimimist. Väär on ka kostja arusaam, et kõnealuseid asjaolusid oleks saanud tuvastada vaid kohtuekspertiisiga. Ülalviidatud TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, v.a juhul, kui pooled on teisiti kokku leppinud. Selliseid tõendamiskokkuleppeid käesoleva asja materjalidest ei nähtu.

Asja lahendamise seisukohalt ei ole määravat tähtsust sellel, kas vaidlusalused kraavid asuvad kogu ulatuses Kitsingu kinnistul või mitte. Lepingu p 7.1.3 järgne kostja parandamiskohustus ei sõltu sellest, kas raieõiguse teostamise käigus lõhutakse hagejale või mõnele kolmandale isikule kuuluvaid rajatisi. Lepingu teistsugune tõlgendamine ei 22(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 ole kolleegiumi hinnangul kooskõlas lepingu eesmärgiga ega hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus hüvitatava kahju suuruse leidmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis on toonud kaasa osaliselt ebaõige lahendi. Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et asja kahjustamise korral hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 kohaselt eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning võimalikku väärtuse vähenemist. Samas on maakohus kohaldanud VÕS § 127 lg-t 6 (ja TsMS § 233 lg-t 1) ning leidnud, et hagejale tekkinud kahju suuruseks on 1⁄2 hageja ja OÜ Metsagrupp vahel kokku lepitud puitmaterjali ladustamiseks kasutatud ala ning metsatee ja kraavide korrastamise maksumusest, st 1125 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud VÕS § 127 lg 6 kohaldamine praegusel juhul õige. Selle sätte (nagu ka TsMS § 233 lg 1) eesmärk on kahjustatud isiku olukorra lihtsustamine juhtudel, mil kahju täpset suurust on raske tõendada. Käesolevas asjas nõuab hageja otsese varalise kahju (VÕS § 128 lg 3) hüvitamist, mille (täpset) ulatust on võimalik võlausaldajal eelduslikult alati tõendada ja kohtul kindlaks teha. VÕS § 127 lg 6 kohaldamine peaks üldjuhul võimalik olema üksnes mittevaralise kahju tekitamise või tulevikus tekkiva kahju korral. Hageja põhjendustest ega maakohtu otsusest ei nähtu, miks on praegusel juhul varalise kahju kindlakstegemine objektiivselt võimatu.

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 127 lg-d 1 ja 4 tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel rakendada nende koosmõjus – kahju tekitaja peab hüvitama tema rikkumisest tulenevad, st sellega põhjuslikus seoses olevad, kahjulikud tagajärjed. VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt nt Riigikohtu 18.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 32-1-45-08, p 16). Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – hageja peab olema sattunud kostja kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Seega tuleb praegusel juhul eelkõige kindlaks teha, milliseid mõistlikke kulutusi pidi hageja tegema selleks, et viia kostja poolt lõhutud rajatised (tee ja kraavid) raietööde eelsesse seisu.

Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh kahju suurus, TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja (vt nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15). Seega ulatuses, milles hageja ei ole suutnud oma väiteid otsese varalise kahju kohta tõendada, tuleb hagi jätta kolleegiumi hinnangul rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ja OÜ Metsagrupp vahel 07.06.2017 sõlmitud kinnistu kasutamise kokkulepe (II kd, tl 80) ei tõenda kostja poolt lõhutud või 23(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 rikutud rajatiste taastamise mõistlikke kulutuste suurust ning seda ei saanud hageja kahjunõude rahuldamisel aluseks võtta. Viidatud kokkulepe koos tunnistaja AS ütlustega (II kd, tl 131 ja 131 pöördel) tõendab, et OÜ Metsagrupp kohustus pärast Kitsingu kinnistu kasutamist korrastama mh vaidlusalused tee nr 1 ja kraavid. Samas ei väljenda korrastustööde tasukokkulepe summas 2250 eurot kolleegiumi hinnangul mõistlike kulutuste suurust, mis olid vajalikud hageja asetamiseks olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud.

Seega saab kahju ulatuse määramisel lähtuda hagiavaldusele lisatud OÜ Vändra MP hinnapakkumisest kuivenduskraavide rekonstrueerimise kohta (I kd, tl 74). See võimaldab kostja poolt rikutud kraavide taastamise mõistlikeks kuludeks lugeda 1008 eurot. Vastavas ulatuses tuleb hageja nõue (2) rahuldada. Muus osas ei ole hageja oma väiteid kahju kohta kolleegiumi hinnangul suutnud tõendada.

Eelmärgitut arvestades ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda 07.06.2017 sõlmitud kinnistu kasutamise kokkulepet puudutavaid vastuapellatsioonkaebuse muid väiteid.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 § 128 lg 3 järgi tekkida ka tulevikus (vt nt Riigikohtu 19.09.2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-89-12, p 19). III.

25(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 nõudmisest teatamisel ei ole kohtupraktikas üldjuhul mõistlikuks peetud. Pikem viivitus leppetrahvi nõudmisel võiks praeguse juhtumi asjaolusid arvestades olla mõistlik eelkõige juhul, kui pooled oleks pärast 30.09.2015 pidanud läbirääkimisi vaidlusaluste rikkumiste heastamiseks või kostja oleks lubanud ette heidetud rikkumised heastada (kuid jätnuks selle hiljem sõnamurdlikult tegemata). Selliseid asjaolusid ei ole praegusel juhul aga võimalik tõendite põhjal tuvastada. Seetõttu ei saanud hagejal kolleegiumi arvates tekkida pärast 30.09.2015 põhjendatud usaldust leppetrahvinõude esitamise vajaduse puudumise suhtes. Seonduvalt hageja väidetega lisab ringkonnakohus, et hagiavaldusele lisatud hageja telefonikõnede eristuse väljavõttest (I kd, tl 26) ei saa järeldada kõnede sisu, sh leppetrahvinõudest teatamist telefoni teel. Võimalik kohustuse täitmise nõude esitamine ajavahemikul 30.09.2015 – 25.04.2016 ei asenda teadet leppetrahvi nõudmise kohta.

26(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 asjaolu, et kulude tegelik kandmine hageja poolt ei ole tõendatud, ei anna alust nõude rahuldamata jätmiseks. VÕS § 128 lg 3 järgi on kahjuks ka tulevikus kantavad mõislikud kulud. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab Advokaadibüroo Magnusson poolt hagejale õigusteenuste eest esitatud arve (I kd, tl-d 77–78), et hagejal on tekkinud kohtumenetluseelsete õigusabikulude tasumise kohustus.

Muus

osas ei

ole kõnealused hageja kulud

(õigusabile) kostja

lepingurikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Isegi kui põhjuslikku seost jaatada, ei oleks 90 eurot ületavad kulud VÕS § 128 lg 3 tähenduses mõistlikud kulud. V.

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 113 lg-st 2 ja TsÜS § 135 lg-st 1 lähtudes võis hageja sellelt kahjunõudelt viivist arvestada alates hagi esitamisele järgnevast päevast. Hagi menetlusse võtmise hetk ega selle kostjale kättetoimetamise aeg ei oma selles osas tähtsust. TsMS § 362 lg-tes 1 ja 3 tulenevalt on hagi esitamisega seotud materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel oluline hagi kohtusse jõudmise aeg, eeldusel, et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud.

28(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 tasaarvestustusavalduse (VÕS § 198), paludes tasaarvestada eelnimetatud nõude, hageja võimaliku nõudega kostja vastu (I kd, tl-d 113–114). Maakohus on leidnud, et kostjale ei ole tekkinud kahju, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

29(30)

Tsiviilasi nr: 2-16-17147 ligikaudu 14,3 % ulatuses. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta maakohtu menetluses kantud kulud TsMS § 163 lg 1 alusel 85,7% ulatuses hageja kanda ning 14,3% ulatuses kostja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv

30(30)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.