2-17-15914/34 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.24.10.2017.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt välja mõista 286 211,64 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise alates 01.05.2015.a summas 57 064,52 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS UniCredit Finance Eesti filiaal (edaspidi UCF) laenuandjana ning Osaühing Fercon Trade (edaspidi FT) laenusaajana laenulimiidilepingu nr 121023-RCL, mille p 1.1 kohaselt oli laenulepingujärgne laenulimiit 3 000 000 eurot. Laenuosa väljamaksmise eeltingimusena lepiti p-s 3.1 kokku, et FT kohustub kindlustama FT lootusetuks tunnistatud krediitidest tuleneva kahju Aktsiaseltsi KredEx Krediidikindlustus (edaspidi KredEx) juures UCF-i rahuldavatel tingimustel. Samuti leppisid pooled kokku selles, et FT kohustub säilitama kindlustuslepingu kehtivana kuni lepingust tulenevate kõigi UCF nõuete rahuldamiseni ning kindlustuslepingut võib muuta üksnes UCF eelneval kirjalikul nõusolekul. 23.10.2012.a sõlmisid UCF ja hageja garandina garantiilepingu, milles lepiti kokku, et hageja väljastab UCF-le tingimusteta ja tagasivõtmatu garantii summas 300 000 eurot, kohustudes tagama UCF-i ees kõikide FT-i ja UCF-i vahel 23.10.2012.a sõlmitud laenulimiidilepingust nr 121023-RCL tulenevate FT kohustuste täitmist garantiisumma ulatuses. 18.10.2012.a sõlmis FT kindlustusvõtjana KredEx-iga krediidikindlustuslepingu, mille kohta väljastatud kindlustuspoliisi nr 000741-12-1 p 1 nägi ette, et kindlustusandja hüvitab kindlustuslepinguga kaetud krediidiasutuse poolt finantseeritud vaidlustamata lootusetutest nõuetest tulenevad kahjud UCF-le kindlustuslepingus ettenähtud korras ja tingimustel. 30.04.2013.a vormistati laenulimiidilepingu nr 121023-RCL muudatused, milles nähti ette, et alates muudatuste jõustumisest täidab FT lepingust tulenevaid kohustusi otse AS-ile „UniCredit Bank“ Läti Vabariigis (edaspidi UC). 24.10.2013.a sõlmisid UC ja kostja lepingute ja kontojääkide üleandmise lepingu, mille alusel andis UC kostjale üle ka kõik laenulimiidilepingust nr 121023-RCL tulenevad UC õigused ja kohustused. 13.01.2014.a leppisid kostja ja FT kokku senise laenulimiidilepingu nimetuse muutmises korduvkasutusega laenulimiidilepinguks nr 13-077016-RC ning kehtestasid lepingu uues redaktsioonis, sh säilis lepingus muutumatul kujul krediidikindlustust puudutav regulatsioon. Samal päeval allkirjastas hageja kostja nõudmisel täiendava kinnituse garantiikirja kehtivuse kohta, võttes arvesse kinnituse p-s 2 kirjeldatud uue laenulimiidilepingu redaktsiooni põhitingimusi, sh lepingu p-s 2.10.5 sätestatud KredEx-iga seotud eritingimusi. 20.05.2014.a e-kirjas teavitas kostja hagejat mh asjaolust, et FT leping vormistati ümber laenuks tähtajaga 20.05.2015.a, laenu tagastamine toimub 5-aastase graafiku alusel ja laenuperioodi lõppu jääb tasumata laenusumma ning palus allkirjastada garantiikirja. Muude laenu- või garantiitingimuste muutumisest kostja hagejat eraldi ei informeerinud ega neile tähelepanu ei juhtinud. Samal päeval allkirjastas hageja kostja poolt saadetud uue garantiikirja nr 14037198-G. 22.10.2014.a saatis kostja hagejale nõude garantiikirjast tuleneva kohustuse täitmiseks, mille alusel hageja tasus 24.10.2014.a kostjale 12 537,14 eurot. 12.11.2014.a saatis kostja hagejale täiendava nõude seoses asjaoluga, et 10.11.2014.a kuulutas Harju Maakohus välja FT pankroti. 25.11.2014.a tasus hageja kostjale 6206,82 eurot ja 17.12.2014.a

Tsiviilasi nr 2-17-15914 267 467,68 eurot. 18.02.2014.a sai hagejale teatavaks asjaolu, et tema poolt antud garantiikirjaga tagatud lepingus FT-l krediidikindlustuslepingu sõlmimise kohustus puudus ning 20.05.2014.a hageja poolt garantiikirja allkirjastamise ajal FT poolt kehtivat krediidikindlustuslepingut ei olnud. Garantiikirja allkirjastades hageja neist asjaoludest teadlik ei olnud. KredEx-iga seotud tingimused olid sisaldunud kõikides hageja poolt alates 23.10.2012.a garantiiga tagatud FT ja kostja (sh tema õiguseellaste) vahel sõlmitud krediidilepingutes. Lepingust vastavate tingimuste väljajätmisele ei juhtinud tähelepanu ka kostja esindaja, kes uut garantiikirja nõudes tõi välja üksnes FT poolt laenu tagastamise tähtaja ja laenujäägiga seonduvad muudatused. Alusetust rikastumisest teadasaamine toimus 23.04.2015.a, mil hageja tegi kostjale tehingu tühistamise avalduse. Lisaks pikendasid hageja nõude aegumistähtaega nii pooltevaheliste läbirääkimiste periood kui ka hageja poolt kostjale vabatahtlikuks täitmiseks antud täiendav tähtaeg. 23.04.2015.a esitas hageja kostjale avalduse garantiikirja tühistamiseks ning nõude garantii täitmisena makstud 286 211,64 euro tagastamiseks. Kui hageja oleks teadnud, et ümbervormistatud leping erineb hageja poolt varasemalt garanteeritud laenulimiidilepingust selle poolest, et FT maksevõime edaspidi enam kindlustatud ei ole ega peagi olema, ei oleks hageja nõustunud lepingu täitmist garanteerima. KredExi-iga sõlmitava kindlustuslepingu olemasolu oli hageja poolt garantii andmise eeldus, mille vastu hagejal oli garantii eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi ning asjaolu, mis mõjutas hagejat garantiid sellistel tingimustel välja andma. Hageja tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg-le 1. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et tal on kostja suhtes 286 211,64 euro nõudeõigus ka võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 14, 115 ja 127 alusel. Lisaks on hagejal õigus nõuda alusetult saadu tagastamise ja kahju hüvitamisega viivitamise eest viivist. Kostja vastuväited

2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Majandus- ja kutsetegevuses ei ole üldjuhul kohustust teavitada garantiiandjat tagatava kohustuse sisust. Kui garantiiandja soovib mingil põhjusel tagatava kohustusega tutvuda, on võimalik vastav nõue esitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus. Garantiisaajal puudub kohustus teavitada krediidikindlustusest, laenusaaja maksevõimest või teistest tagatistest. Isegi kui kostjal oli teavitamiskohustus, on see täidetud. Hagejale saadeti 20.05.2014.a laenuleping ning garantiileping. Seega sai hageja enne garantiilepingu allkirjastamist tutvuda ka laenulepinguga. Majandustegevuses tuleb eeldada, et mõistlik isik loeb talle saadetud lepingu läbi. Garantiilepingut ei saa tagatava kohustuse suhtes eksisteeriva väidetava eksimuse alusel tühistada ning tühistamisavalduse formaalsed ja materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Garantii regulatsiooni kohaselt ei oma tagatav kohustus või selle aluseks olev tehing tähendust. Garantii andnud isik (garant) saab olla eksimuses vaid garantiilepingus sisalduvate asjaolude suhtes. Hageja sai väidetavast eksimusest teada laenulepinguga tutvumisel 20.05.2014.a. Hageja alternatiivse nõude osas leidis kostja, et hageja ja kostja vahel oli garantiileping, mistõttu hageja saab nõudeid esitada vaid garantiilepingust tulenevalt. Lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevaid kahjunõudeid ei saa pärast garantiilepingu täitmist esitada, sest isik oli garantiikirja tingimustega nõus ja selle ka täitnud. Lepingueelsetest läbirääkimistest tulenev kahju peab olema tekkinud väljaspool lepingulist suhet. Laenulepingu tingimused ei saanud olla hageja jaoks tähtsad, sest garantii ei sõltu tagatava kohustuse tingimustest. Krediidikindlustus ei ole olemuselt tagatis. Nõue on ka aegunud. Hageja tõenditest nähtuvalt saadeti hagejale laenuleping nr 14 037198JK ja hageja allkirjastas garantiilepingu 20.05.2014.a. Kui aegumistähtaja algust arvutada

3.Harju Maakohus tegi 02.02.2018.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, tuvastades et kostjal menetluskulud puuduvad. Otsuse kohaselt hindas kohus, kas hageja võib garantiikirja tühistada sellepärast, et kostja ei teatanud 20.05.2014.a, et kostja ja FT vahel 19.05.2014.a sõlmitud laenulepingus nr 14-037198-JK ei pidanud FT kindlustama lootusetuks tunnistatud krediitidest tuleneva kahju KredExi krediidikindlustusega (nagu oli see varasemas kostjale UCB-lt üleläinud laenulimiidilepingus nr 121023-RCL). Kohus leidis, et arvestada tuleb asjaoluga, et VÕS § 155 lg-tega 2 ja 3. Kohus, hinnates hageja tühistamisavalduse aluseks olevaid asjaolusid kogumis, leidis, et kostja ei ole hageja suhtes teavituskohustust rikkunud ning seetõttu ei ole hagejal alust garantiikirja tühistada. Garantii ei sõltu tagatavast kohustusest. 20.05.2014.a garantiikirjas nr 14-037198-G on sätestatud tingimused, millal garantiiandja garanteerib kostjale kohustuste täitmise. Garantiikiri ei sisalda tingimust, et garantiist tuleneva kohustuse täitmine sõltub krediidikindlustuse olemasolust. Selline kokkulepe kostja ja FT vahel ei oleks mõjutanud hageja garantiist tuleneva kohustuse täitmist. Seega asjaolu, mille teatamata jätmist hageja kostjale ette heidab, ei saanud mõjutada hageja ja kostja vahelist võlasuhet. Garantiikirja p-s 3 on sätestatud, et garantiikirja alusel väljamakse saamiseks peab kostja esitama hagejale kirjaliku nõude, mis sisaldab FT poolt rikutud kohustuse kirjeldust ning hageja peab garantiisumma tasuma 3 pangapäeva jooksul. Puudub vaidlus, et hageja täitis FT nõude, mida garantii tagas. Kohus leidis, et hageja pidi garantiikirja allkirjastades olema teadlik, et laenulepingust tulenevad kohustused ei ole kindlustatud. Koos garantiikirjaga saadeti hagejale tutvumiseks FT-ga sõlmitud laenuleping. Hageja ja FT vahel olid majanduslikud suhted. Asjaolu, et e-kirjas on kostja kliendihaldur lühidalt viidanud laenu tähtajale, ei tähenda seda, et kostjal oli kohustus eraldi viidata võlasuhtes tehtud muudatustele. Hageja, kes tegutseb majandus- ja kutsetegevuses, pidi aru saama, et varasem võlasuhe kujundati ümber laenulimiidilepingust laenulepinguks. Hageja oli äriühing, mitte vähese eesti keele oskusega VV. Asjaolu, et hageja kindlustuse puudumisest teadis, nähtub ka e-kirjast, kui hageja andis 30.10.2014.a informatsiooni kostjale FT majandusliku olukorra kohta. Siis ei tuginenud hageja võimalikule KredExi krediidikindlustusele. Nimetatud suhtlus toimus pärast esimese garantiist tuleneva kohustuse täitmist ning see viitab asjaolule, et hageja teadis, et KredEx kindlustus laenulepingust tulenevaid kohustusi ei kindlustanud. Samuti ei viita hageja sellisele asjaolule 15.12.2014.a e-kirjas. Kohus leidis, et lisaks tehingu tühistamise materiaalsete eelduste puudumisele ei ole täidetud ka formaalne eeldus – tühistamise tähtaegsus. Kohus ei nõustunud, et hageja sai teada eksimusest 18.11.2014.a. Kohus leidis, et hageja pidi garantiikirja allkirjastamisel olema teadlik kõikidest asjaoludest, sest tal oli mõistlik võimalus saada vajalikke andmeid talle tutvumiseks saadetud laenulepingust. Garantiikirja kohaselt garantii väljamakse ei sõltunud krediidikindlustuse olemasolust ega FT ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu tingimustest. Kui hageja kostjale 18.11.2014.a järelepärimise tegi, viitas hageja ise valele lepingule, mille laenulepinguks ümbermuutmisest oli kostja hagejat 20.05.2014.a teavitanud. Kohus leidis ka, et hagejal on tehingu tühistamise õigus lõppenud TsÜS § 100 lg 1 alusel. Kuna hageja on kostjale väljamaksed teinud, siis tehingut enam tühistada ei saanud.

4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Kohus sisustas garantiitehingu tühistamise eeldusi vääralt ja kohaldas ebaõigesti hageja poolt nõude alusena toodud materiaalõiguse norme – TsÜS § 90, § 92, § 95, samuti VÕS § 155 lg 2 ning VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid. 30.10.2014.a saatis hageja seaduslik esindaja VV kostjale e-kirja, milles rõhutas, et laenulepingu lõpetamise korral on laenusumma tagastamise kohustus siiski laenusaajal ning hageja eelistab olukorda, kus laenusaaja täidab oma kohustused ise ja hageja jätkab selles lepingulises suhtes garantiiandja rollis. 12.11.2014.a saadetud nõudes palus kostja hagejal tasuda kogu laenusaaja lepingujärgne võlgnevus. 17.11.2014.a, s.o pärast kostjalt nõudekirja saamist ning enne selles nõutud rahasumma maksmist koostas ja esitas hageja kostjale vastuse, milles palus muuhulgas teatada, kas kostjale on teada kostja ja laenusaaja vahelise laenulepingu tagatiseks olnud KredExi käenduse (garantii) olemasolu ja tingimused, kuna see muudab oluliselt kohustuste mahtu. Lisaks toonitas hageja, et ta andis käenduse olukorras, kus KredExi tagatis oli olemas ja hageja arvestas sellega. Kostja 18.02.2014.a e-kirjaga, milles kostja märkis, et KredExi kindlustuspoliis kehtis vaid ajavahemikus 22.10.2012.a - 31.10.2013.a, sai hagejale teatavaks, et tema poolt antud garantiikirjaga tagatud lepingus laenusaajal krediidikindlustuslepingu sõlmimise kohustus puudus ning 20.05.2014.a hageja poolt garantiikirja allkirjastamise ajal laenusaaja poolt kehtivat krediidikindlustuslepingut ei olnud. Garantiikirja allkirjastades hageja neist asjaoludest teadlik ei olnud. Garantiikirja allkirjastades lähtus hageja teadmisest, et garantiiga tagatav leping sisaldab tingimusi, mille kohaselt: a) laenusaaja kohustub kindlustama enda lootusetuks tunnistatud krediitidest tuleneva kahju KredEx krediidikindlustuse juures ning säilitama kindlustuslepingu kehtivana kuni lepingust tulenevate kõigi kostja nõuete rahuldamiseni, b) kindlustuslepingut võib muuta üksnes kostja eelneval kirjalikul nõusolekul ning kindlustuslepingust tulenevate kohustuste mittetäitmist loetakse laenusaaja poolseks lepingu oluliseks rikkumiseks, mis annab kostjale aluse lepingu ülesütlemiseks. Lisaks sellele, et KredExi krediidikindlustusega seotud tingimused olid sisaldunud kõikides hageja poolt alates 23.10.2012.a garantiiga tagatud laenusaaja ja kostja (sh tema õiguseellaste) vahel sõlmitud krediidilepingutes, oli kostja enne laenusaajaga laenulimiidilepingu uue redaktsiooni sõlmimist ning hageja poolt varasema garantii kohta kinnituse allkirjastamist laenusaajale 16.12.2014.a

Tsiviilasi nr 2-17-15914 saadetud e-kirjas rõhutanud, et ka ümbervormistatavas laenulimiidilepingus on krediidikindlustus vajalik kuni laenulepingust tulenevate kõigi panga nõuete rahuldamiseni. Nii kostja selgituste põhjal kui ka krediidikindlustust puudutavate eritingimuste sõnastusest võis järeldada, et tegemist oli ka kostja jaoks oluliste lepingutingimustega. Kostja ei täpsustanud, mis asjaoludel laenusaaja KredExi krediidikindlustusega kindlustuslepingut täiendavaks tähtajaks ei sõlminud ning miks kostja seda laenusaajalt ei nõudnud. Krediidikindlustusega seotud tingimuste muutmise või lepingust väljajätmise osas ei rääkinud pooled kordagi läbi ning kostja hagejat sellest ei teavitanud, kuigi teavitas teistest muudatustest. Seega jättis kostja hagejale eksitava mulje, et kõik muud tingimused hageja poolt garanteeritavas refinantseerimislepingus jäävad samaks. Hageja usaldas kostjat tema erilise usaldusseisundi tõttu ja eeldas, et lepingu tingimusi on varasemaga võrreldes muudetud vaid osas, millele kostja selgesõnaliselt osundas. Hageja tahe ei olnud suunatud garantiitehingu sõlmimisele mitte tegelikest asjaoludest lähtudes, vaid asjaoludest, millest kostja oli hagejale loonud ebaõige ettekujutuse. Maakohus ei teinud kindlaks poolte tahet garantiilepingu sõlmimisel ega hageja tahet garantiikirja väljastamisel. Kohus lähtus põhjendamatult eeldusest, et hageja tahe oli väljastada garantiikiri mistahes laenulepingu tingimustel ja sõltumata hageja eksimusest tegelikest asjaoludest (kuna garantii ei sõltu tagatavast kohustusest). Hageja viitas Riigikohtu seisukohtadele asjas nr 2-10-4395. Hageja korduvalt väitis ja tõendas, samuti soovis oma seadusliku esindaja VV vande all antava seletusega kinnitada, et ilma lepingus sisalduva kohustusteta kindlustada laenusaaja maksevõime KredExi krediidikindlustusega ei oleks hageja kostjaga garantiitehingut teinud ja lepingut garantiikirjaga taganud. Kohus sellega ei arvestanud. Maakohus tegi VÕS § 155 lg-le 2 tuginedes vale järelduse, et asjaolu, mille teatamata jätmist hageja kostjale ette heidab, ei saanud mõjutada hageja ja kostja vahelist võlasuhet seetõttu, et garantiikiri ei sisalda tingimust, et garantiist tuleneva kohustuse täitmine sõltub krediidikindlustuse olemasolust. Kohus viitas õigesti, et selline kokkulepe kostja ja laenusaaja vahel ei oleks mõjutanud hageja garantiist tuleneva kohustuse täitmist, kuid ajas segamini garantiist tuleneva kohustuse täitmise ja garantiitehingu tühistamise eeldused. Kohus on valesti leidnud, et garantiist tuleneva kohustuse täitmine ja garantiitehingu tühistamine sõltub samadest asjaoludest. Sellisel juhul puuduks alus ja võimalus garantiitehingu tühistamiseks. Tehingu tühistamise eesmärk on võimaldada isikul vabaneda tehingust, mille ta on teinud tehingupartnerilt puudulikku või eksitavat infot saades. Maakohtu tõlgendusest jääb mulje nagu puuduks garantiitehingu tühistamiseks sel alusel igasugune võimalus, kuna garantii on põhikohustusest sõltumatu. Hageja tühistas garantiikirja eksimuse tõttu garantiikirja väljastamise ehk garantiitehingu tegemise asjaoludes, kuna kostja andis hagejale eksitavat informatsiooni selle kohta, mida lepingus muudeti ja varjas hageja ees olulist informatsiooni, mis puudutas laenusaaja maksevõimet. Kostja eksitavat käitumist ei muuda olematuks ega vähenda selle mõju kostja poolt lepingu projekti tutvumiseks saatmine ega kostja enda eksimus krediidikindlustusega seotud eritingimuste lepingust väljajäämise osas (kui seesugused asjaolud esinesid). Võttes arvesse käibetavasid ja lähtudes hea usu põhimõttest oleks kostja pidanud niivõrd oluliste tingimuste lepingust väljajäämisest hagejat kui lepingu suhtes ainsa tagatise andjat eraldiseisvalt teavitama ning muudatuste sisu selgitama. Sellistes olukordades eeldatakse, et teavet jagama kohustatud pool kannab teabe mittetäielikkusest tulenevaid riske, sh peab arvestama võimalusega, et seesugune eksitava info põhjal sõlmitud tehing hiljem tühistatakse. Hageja viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-156-15. Krediidikindlustusega sõlmitava kindlustuslepingu olemasolu oli hageja poolt garantii andmisel eeldus, mille vastu hagejal oli garantii eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi ning asjaolu, mis mõjutas hagejat garantiid sellistel tingimustel välja andma. Krediidilepingust tulenevad laenusaaja rahalised kohustused polnud ei esimese ega ka viimase krediidilepingu puhul tagatud ühegi muu

Tsiviilasi nr 2-17-15914 tagatisega peale hageja poolt antud rahalise garantii. Hageja nõustus andma laenusaaja lepingujärgsete kohustuste tagamiseks kostja kasuks garantii vaid tingimusel, et laenusaaja oli lepingust tulenevalt kohustatud sõlmima (ja on ka tegelikkuses sõlminud) KredEx krediidikindlustusega kindlustuslepingu. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti ja tegi neist väärad järeldused. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hageja pidi garantiikirja allkirjastades olema teadlik, et laenulepingust tulenevad kohustused ei ole kindlustatud. Kohus leidis põhjendamatult, et kostjal ei ole kohustust viidata eraldi garantiiga tagatava kohustuse muutumisele. Käsitlus, et pangal ei ole garantiiandja suhtes teavitamiskohustust seoses tagatava kohustuse sisuga on vastuolus seaduse mõttega ning vastuolus pangale kui professionaalile kohalduvate nõuete ja kohustustega. Väär ja vastuolus asjas kogutud tõenditega on maakohtu järeldus, et hageja ja laenusaaja vahel olid majanduslikud suhted. Kohtu arutluskäik, et asjaolu, et hageja kindlustuse puudumisest teadis, nähtub e-kirjast, milles hageja andis 30.10.2014.a informatsiooni kostjale laenusaaja majandusliku olukorra kohta, jäi hagejale arusaamatuks. Hageja selgitas maakohtus, et kuni 2010.a oli laenusaaja osanik teiste hulgas ka VV, kui laenusaaja põhitegevusala oli ärinõustamine jm juhtimisalane nõustamine. Kuni 2009.a lõpuni oli laenusaaja juhatuse liige teiste hulgas ka VV. 2010.a müüdi FT osalus MI-le, kes hakkas tegelema metallide ja metallimaakide hulgimüügiga. Seda soovis hageja tõendada ka VV vande all antava seletusega. Seega ei olnud VV samal ajal ei laenusaaja osanik ega viimasega muul moel seotud isik. Ka ei olnud garantii antud hageja enda majanduslikest huvidest lähtuvalt. Hageja ei olnud laenusaaja majandusliku olukorra ega maksevõimega kursis. See oli ka põhjus, miks hageja jaoks oli laenusaaja maksevõime kindlustamine oluline eeltingimus garantiikirja väljastamisel ja lepingu garanteerimisel. Arusaamatuks jäi kohtu märgitu, et hageja viitas valele lepingule, kuna seda asjaolu ei toonud pooled ise menetluses esile ning kohus ei arutanud seda menetlusosalistega. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 98 lg 1, § 99 lg 1 ja 100 lg 1. Hageja ei nõustunud, et kostja on tehingut kinnitanud, täites selle pärast väidetavatest tühistamise aluseks olevatest asjaoludest teada saamist ehk pärast laenulepinguga tutvumist 20.05.2014.a. Hageja ei saanud tühistamise aluseks olevast asjaolust teada 20.05.2014.a. VV emakeel on vene keel ja ta ei räägi eesti keelt vabalt (ning kindlasti mitte erialast eesti keelt), ta pole õigusharidust ega laenu- ega finantsvaldkonna erikogemust ning ta kasutas kirjade koostamisel teiste isikute abi. Seda soovis hageja tõendada VV vande alla antava seletusega. Ebapiisava eesti keele oskuse tõttu tugines hageja eriti kostja poolt e-kirjas selgesõnaliselt väljendatule, et lepingus muudeti vaid tähtaegu ja graafikut ning laenujäägiga seonduvat. Ei saa eeldada, et hageja oleks pidanud kostja poolt selgesõnaliselt antud infot umbusaldama. Kostja oli hageja esindajaga suhelnud, sh temaga kohtunud, ning seega pidi kostja olema teadlik, et hageja ei valda vabalt eesti keelt ega saa aru juriidilisest tekstist. Kohtupraktikas on vähest keeleoskust peetud ka mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks tsiviilkohtumenetluses (RKTKm 3‐2‐1‐21‐17, p 15.2). Ka erilise usaldusseisundi tõttu pangaga suhtlemisel on vaja kaitsta teise poole ootust saada tavapärasest põhjalikumat teavet, nõustamist või asjakohaste andmete avalikustamist. Seesuguste pangapoolsete kaitsekohustuste hulka kuuluvad ka panga kohustused teatada oma lepingupartnerile võimalikest lepinguga seotud riskidest. Asjakohatu on etteheide, et hagejalt kui majandustegevuses tegutsevalt isikult tuleb alati ja tingimusteta eeldada, et mõistlik isik loeb läbi talle tutvumiseks saadetud lepingu, kui kostja on KredExi krediidikindlustuse vajadust rõhutanud ning selle ootamatu lepingust väljajätmise maha vaikinud. Hageja viitas Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2017.a lahendile asjas nr 2-15-787. Käesoleval juhul samuti mõjutas KredExi krediidikindlustuse puudumine laenusaaja maksevõimet, mis omakorda suurendas tõenäosust, et laenusaaja jätab lepingust tulenevad kohustused täitmata ja kostja paneb realiseerib tagatise. Eksimuse asjaoludest sai hageja teada pärast garantii maksma panemist.

Tsiviilasi nr 2-17-15914 Hageja ei nõustunud, et garantiitehingu tühistamisõigus kaob tehingu kinnitamisega. Olenemata nõutud garantiimakse tegemisest, ei olnud hageja garantiikirja kehtivusega nõustunud ega soovinud selle tingimusteta täitmist, vaid oli garantiimakse tegemiseks sunnitud, kuna vastasel juhul keelduks kostja enda kasuks hageja kinnistutele seatud hüpoteekide kustutamiseks nõusoleku andmisest ja hageja ei oleks saanud kostja nõusolekuta teha tehingut, millest ta oli huvitatud. Hageja oli saavutanud ühe potentsiaalse ostajaga kokkuleppe, et 18.12.2014.a võõrandab hageja ostjale kokku neli kinnistut (üle 90 000 m2) ja vallasvara maksumusega üle nelja miljoni euro. Võõrandatavatel kinnistutel oli kostja kasuks seatud hüpoteek ning seda olukorda kasutas kostja ära, nõudes enne hüpoteekide kustutamiseks nõusoleku andmist garantiikirja täitmist hagejalt. Tegelikkuses puudus kostjal vastavate kinnistute hüpoteegiga koormamiseks vajadus ja õigustus. Tehing oli majanduslikult suurema väärtusega kui garantii täitmine. Hagejal ei olnud enne kinnistute võõrandamistehingut tühistamisavalduse tegemiseks piisavalt aega, mistõttu oli hageja sunnitud tasuma esmalt garantiimakse. Kõike eelnevat soovis hageja tõendada oma juhatuse liikme, VV vande all antavate ütlustega. Seda tõendab ka kostja ja VV vaheline 15.12.2014.a e-kirjavahetus. Kohus rikkus menetlusõiguse norme, sh jättis hageja alternatiivse nõude sisuliselt käsitlemata ning eelmenetluse ülesanded täitmata, tõendamiskoormuse aluseks olevaid norme ja poolte võrdsuse põhimõtet ning jättis kohaldamata VÕS §-d 14, 115 ja 127. Alternatiivselt oli hageja seisukohal, et tal on sõltumata garantiikirja tühistamisest kostja suhtes 286 211,64 euro nõudeõigus ka lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevalt. Kuna kohus hageja esimese nõude alusega ei nõustunud, oleks kohus pidanud hindama, kas kostja käitumine kujutas endast lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kohustuse rikkumist. Kohus rikkus ka muid menetlusnorme. Hageja esitas 22.01.2018.a taotlused: 1) kuulata üle menetlusosalise esindajana VV ning 2) lahendada asi suulises menetluses ja määrata asjas kohtuistung. Kohus ei rahuldanud hageja taotlust, misjärel esitas hageja kohtu tegevusele vastuväite. Kohtul puudus alus hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmiseks ja hageja seaduslikult esindajalt vande alla seletuse võtmata jätmiseks. Käesoleval juhul olid täidetud eeldused, et võtta seletus kohtu omal algatusel, mis oleks taganud ka menetlusosaliste võrdsuse ja eelmenetluse ülesannete täitmise.

8.Käesoleva tsiviilasja puhul on oluline ka see, millise lepingu tühistamine võiks üleüldse kõne alla tulla. Garantii andmisel, nii nagu ka kõikide muude meie õiguskorras sõlmitavate lepingute puhul tuleb eristada lepingut, millega võetakse mingi kohustus (näiteks garantii andmise kohustus) ja tehingut, millega kohustus täidetakse (näiteks antakse garantii). Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta väidaks, et ta oleks eksinud garantii andmise kohustuse täitmise tehingu osas. Nii ei ole hageja väitnud, et ta oleks eksinud selle isiku suhtes, kellele ta garantii andis või eksinud garantiisumma osas või garantii sisu suhtes. Hageja väited puudutavad seda, et hageja eksis enda hinnangul selle lepingu sõlmimisel, millega ta võttis endale garantii andmise kohustuse (nö võlaõigusliku alustehingu ehk causa osas). Hageja väitis, et kui tal oleks olnud ettekujutus garantii andmise kohustuse aluseks olnud asjaolude osas, ei oleks ta garantiid andnud. Siin tuleb eristada aga seda, kellega hageja garantii andmise kohustust loova kokkuleppe sõlmis. Asjaolud viitavad sellele, et vastav kohustus võidi sõlmida hageja ja selle isiku vahel, kelle kohustust hageja garanteeris (laenusaaja). Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja ja kostja oleksid sõlminud omavahel sellise lepingu, mille alusel oleks tekkinud kostjal hageja suhtes võlaõiguslik nõudeõigus garantii nõudmiseks. Menetlusosaliste väidetest nähtub, et hageja andis garantii mitte põhjusel, et hageja oleks kostja ees endale sellise kohustuse võtnud, vaid seetõttu, et hageja ja laenusaaja tegid koostööd ja koostöö eeldas laenu võtmist ja laenusaajal oli võimalik saada soodsamalt laenu juhul, kui ta esitab laenuandjale garantii. Sellest tuleb järeldada, et võimalik võlaõiguslik alustehing garantii andmisele sõlmiti hageja ja laenusaaja vahel. Ei ole välistatud, et selle alustehingu raames seadis hageja erinevaid garantii andmise eeltingimusi. Kuigi vastavate eeltingimuste seadmine ei ole tõendatud, saaksid need olla üksnes garantii andmise kohustust loova lepingu tühistamise alus, mitte garantii andmise causa täitmiseks tehtud tehingu tühistamise alus. Ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et garantii andmise kohustust loov tehing oleks sõlmitud hageja ja kostja vahel. Juhul, kui hageja ja laenu saaja vahelise, garantii andmise kohustust ettenägeva lepingu tingimused annaksidki aluse selle lepingu tühistamiseks, siis saaks hageja nõuda selle lepingu täitmise raames üleantu tagastamist soorituse saajalt. Juhul,