Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.05.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-7912
Tsiviilasi
OÜ K.K.M. Plekksepatööd hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.08.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
24 749.34 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ
K.K.M.
Plekksepatööd (registrikood 10532595), lepinguline esindaja v/adv Jana Reitsakas
(Sotsiaalministeeriumi
kaudu)
Kostja/apellant Eesti Vabariik (Sotsiaalministeeriumi kaudu; registrikood 70001952), lepingulised esindajad Kristina Brandt-Kure, Anna-Maria Metsis Menetluse liik
Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Määrata vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaliseks suuruseks 728 eurot.
5.Mõista Eesti Vabariigilt (Sotsiaalministeeriumi kaudu) välja OÜ K.K.M. Plekksepatööd kasuks apellatsioonimenetluse kulud 728 eurot.
6.Eesti Vabariik (Sotsiaalministeeriumi kaudu) on kohustatud tasuma menetluskulude hüvitamisega viivitamise korral OÜ-le K.K.M. Plekksepatööd viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.22.05.2017 esitas hageja maakohtule hagi kostjalt võlgnevuse 22 269.18 euro ja hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise 2840.16 euro väljamõistmiseks. 08.08.2017 esitas hageja viivise suurendamise taotluse, millest loobus 11.08.2017. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja E&G OÜ sõlmisid ehituse alltöövõtulepingu nr 4195-5, mille esemeks oli Valga asenduskodu Kurepesa pereelamu hoone valtspleki katusetööd. E&G OÜ oli asenduskodu ehituse projektis peatöövõtja ning kostja oli tellijaks. Hageja oli teostanud osaliselt töid, mille kohta oli allkirjastatud kolm tööde vastuvõtmise akti, mille alusel esitas hageja peatöövõtjale arveid. Arved nr 19 ja 27 jättis peatöövõtja tasumata. Seoses võlgnevusega keeldus hageja tööde jätkamisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lõike 1 alusel, teavitades sellest peatöövõtjat. 21.04.2015 objekti ehitusnõupidamisel tõusetus mh küsimus hagejale teostatud tööde eest tasumisest. Kuivõrd kostjast tellija jaoks oli oluline, et ehitus lõpetataks, pakkus ta välja kokkuleppe, et hageja teeb tööd lõpuni ja kostja ise tasub hagejale nii seni saamata tasu kui tasu tehtavate tööde eest. Hageja nõustus. Nõupidamise protokolli nr 22 punkti 2.1 märgiti “Peatöövõtja maksab alates 08.04.2015 tellijale (sotsiaalministeerium) objekti põhivalmidustähtaja ületamise eest leppetrahvi 500 EUR/päev. Maksekohustusest teeme sotsiaalministeeriumi otsuse kohaselt tagasiarvestuse alltöövõtjale OÜ K.K.M. Plekksepatööd. Siit lähtuvalt maksab tellija otse alltöövõtjale juba teostatud tööde eest”. Kostja poolt sellise kohustuse võtmise tõttu nõustus hageja töid jätkama. Samal ajal oli hagejal võimalus vastu võtta suuremamahulisem töö, millest oleks saanud suuremat kasumit, aga arvates heauskselt, et kostja peab kinni kokkuleppest ja tasub ka tasumata arved, otsustas
hageja jätkata. Hageja lõpetas kõik lepingujärgsed tööd, kuid kostja tasus vaid uute tööde eest.
3.Kostja oli kohtueelselt seisukohal, et 21.04.2015 nõupidamisel võttis ta kohustuse tasuda juba teostatud tööde eest, mida ta ei olnud nimetatud hetkeks peatöövõtjaga akteerinud ega peatöövõtjale hüvitanud ning mille otse alltöövõtjale maksmise oli peatöövõtja heaks kiitnud. Samuti, et protokollis märgitud “juba teostatud tööde eest” tähendab märtsis ja aprillis 2015 teostatud töid, mis olid selleks hetkeks akteerimata ja kostja poolt tasumata. Hageja sellise tõlgendusega ei nõustu. Kokkuleppes on selgelt kirjas, et tellija maksab otse alltöövõtjale juba teostatud tööde eest. Märtsis/aprillis hageja selliseid töid ei teinud, mis oleks olnud 21.04.2015 seisuga akteerimata ja kostja oli sellest teadlik. 21.04.2015 protokollis märkis kostja, et peatöövõtja maksab leppetrahvi, mille arvelt tasutakse hagejale võlgnetav summa. Tellija huvides oli teha kõik endast olenev, et hageja lõpetaks tööde tegemise ja kostjal oli õigus leppida kokku, et tasub hagejale ka juba teostatud tööde eest. Kostjal oli omakorda õigus nõuda peatöövõtjalt antud summa tagasi. Hageja täitis kohustuse ja teostas katusetööd. Tööd on vastu võetud ja peatöövõtja on need andnud üle tellijale. Pretensioone teostatud töödele ei esitatud. Hageja väljastas teostatud töö eest arved. Peatöövõtja jättis tasumata arved nr 19 ja 27. Seega oli peatöövõtja VÕS-i tähenduses võlgnikuks ja hageja võlausaldajaks. 21.04.2015 sõlmitud kokkuleppe kohaselt võttis kostja võlgnikust peatöövõtja tasu maksmise kohustuse üle. Kostja on selles kokkuleppes VÕS-i tähenduses kolmas isik.
4.21.04.2015 koosoleku protokollil on võlgniku (peatöövõtja) ja kolmanda isiku (kostja) allkirjad. Samal koosolekul osales võlausaldaja (hageja). Seega sõlmiti kolmepoolne kokkulepe võlausaldaja, võlgniku ja kolmanda isiku vahel. Kui kohus leiab, et seda ei saa lugeda kolmepoolseks kokkuleppeks, on tegemist võlgniku ja kolmanda isiku vahelise kokkuleppega, millega on võlausaldaja nõustunud VÕS § 175 lõike 2 tähenduses. Kõikide osapoolte tahteavaldused on olemas, mis on vajalikud kohustuse üleminekuks. Võlgniku ja kolmanda isiku tahteavalduste olemasolu on tõendatud allkirjadega 21.04.2015 protokollil. Võlausaldaja nõusolek kohustuse üleminekuks on tõendatud kokkuleppe sõlmimisega ja võlausaldaja käitumisega. Kui enne 21.04.2015 kokkulepet hageja oli peatanud tööde tegemise, siis peale kokkulepet jätkas hageja tööde tegemisega. Kui kokkulepet ei oleks sõlmitud, ei oleks hageja tööde tegemisega jätkanud.
5.Lähtudes eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista 6235.91 eurot arve nr 19 alusel ja 16 033.27 eurot arve nr 27 alusel. Koosolekul ei lepitud kokku võlgnevuse tasumise kuupäevas. Võttes arvesse, et kostjaks on ministeerium ja hagejale makstud tasud pidi tehtama peatöövõtja leppetrahvide arvelt, arvestab hageja viivist alates 01.01.2016. Sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise päeva seisuga on 2480.16 eurot.
6.Kostja vastuväidetele vaidles hageja vastu. Kostja ja peatöövõtja vaheline leping ja muud kokkulepped ei puutu asjasse. Hageja ei tea ega peagi teadma nendevahelise lepingu tingimusi ega muid kokkuleppeid. Ei ole oluline, kas kostjal oli võimalik tegelikkuses 21.04.2015 kokkuleppel põhinevat kohustust täita. Samas kostja vastuse lisas 1 olev leping tõendab mh kostja valmidust kõnealuse kohustuse täitmiseks. Kostja teatas 21.04.2015 nõupidamisel, et peatöövõtja maksab kostjale leppetrahvi 500 eurot päevas, mille arvelt tasutakse hagejale. Kostja vastuse lisas 1 oleva lepingu punktis 16.5 on sätestatud peatöövõtja vastav kohustus. Leping viitab sellele, et kostja
oli läbi mõelnud, kust ta leiab raha, et tasuda hagejale. Kui kostja eesmärk oli tasuda vaid tulevikus hageja teostatud tööde eest, ei oleks vaja viidata leppetrahvidele ja sellele, millise maksekohustuse arvelt kostja kavatseb tööde eest tasuda. Uute tööde eest ei olnud peatöövõtja kostjalt raha saanud, mistõttu ei saanud olla takistusi maksta uute tööde eest otse hagejale. Viide leppetrahvile tõendab, et kostja võttis teadlikult kohustuse tasuda hagejale peatöövõtja poolt võlgu oleva summa. Kostja ei ole väitnud, et nõupidamise protokollis on märgitud midagi valesti. Hageja pöördus kostja poole juba 2015.a, kuid kostja jättis pöördumistele reageerimata. Hageja saatis 13.05.2015 kostjale e-kirja, milles uurib kostja käest, mida ta peaks tegema vanade arvetega ning kas peaks esitama uued arved. Arved nr 19 ja 27 olid väljastatud enne 21.04.2015 nõupidamist ega saanud olla adresseeritud kostjale. 24.05.2015 esitas hageja kostjale arvete nr 19 ja 27 tasumise nõude.
7.Kostja oli teadlik hagejale võlgu olevast summast juba enne 21.04.2015 nõupidamist. 14.04.2015 saatis hageja kostjale kirja, milles märkis, et peatöövõtja ei ole tasunud tehtud tööde eest 22 269.18 eurot. Samuti märkis hageja, et loodab kostja abile, et olukord saaks positiivse lahenduse. Lisaks arutati antud teemat 21.04.2015 nõupidamisel, kus osales peatöövõtja objektijuht MM, kes kirjeldab kinnituskirjas koosolekul toimunut. Mh märgib MM, et mõistis kostja kohustust sarnaselt hagejaga. MM saab lugeda tahteavalduse saajaga ehk hagejaga sarnaseks mõistlikuks isikuks, kes nägi vahetult pealt kogu vestlust. On tavapärane, et ehitusnõupidamisel fikseeritakse olukord ning lepitakse kokku edaspidine töö. Antud juhul sõlmiti kokkulepe, millega kostja võttis kohustuse. Seaduses puudub säte, mis keelaks sellist kokkulepet fikseerida ehitusnõupidamise protokollis. Seadus ei sätesta sellist tüüpi lepingule kindlat vormi. Kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-144-09 on asjakohatu. Olenemata sellest, kas lugeda, et leping oli sõlmitud suuliselt või kirjalikult, tõendab nõupidamise protokoll lepingu sõlmimist, selle tingimusi ning kostja allkiri sellel kinnitab, et protokollis märgitu vastab tegelikkusele. Kõik protokollid saadeti peale koosolekut osapooltele. Kostja allkirjastas protokolli parandustaotlusi esitamata. Parandustaotlusi ei esitanud ka peatöövõtja. Eeltoodust tulenevalt oli tegemist kokkuleppega kohustuse ülevõtmise kohta, mille osas on oma nõusoleku andnud võlgnik ja kohustuse ülevõtja.
8.Kostja tõlgendab vääralt arve nr 27 juures olevat akti nr 3. Selle ülaosas on märgitud “teostatud tööd” ja “jääk”. „Jäägi“ puhul oli tegemist teostamata tööde eest kokkulepitud tasuga. Puudub vaidlus, et selles summas oligi akti allkirjastamise hetkel teostamata töid. Kostja oli võtnud kohustuse tasuda tööde eest, mis olid 21.04.2015 seisuga juba teostatud. Kui need oleksid olnud ka makstud, ei oleks poolte vahel käesolevat vaidlust. Samas ei oleks sellisel juhul ka 21.04.2015 protokollis kostja kohustust nende tööde eest tasuda.
9.Kostja viide riigihangete seadusele (RHS) on asjakohatu. Kostja kohustus on jälgida, et ta võtab endale kohustused, mida on ta võimeline täitma. Kostja on protokollis selgelt viidanud, mille arvelt ta saab võetud kohustuse täita, s.o RHS-iga kooskõlas sõlmitud lepingust tulenevate leppetrahvide arvelt. Hagejal puudus põhjus kahelda kostja seaduskuulekas käitumises. Kostja on peale nõupidamist teostatud tööde eest tasunud otse hagejale ja seega oleks kostja saanud tasuda ka 21.04.2015 kokkulepitud võlgnevuse. Kui kostja oli kohustatud korraldama hankemenetluse, vastutab selle korraldamata jätmise eest kostja ise. See ei välista tema vastutust hageja ees.
Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Peatöövõtulepingu kohaselt muutus kohustus sissenõutavaks pärast akteerimist ja arvete esitamist. Hageja poolt oma lepingupartnerile (peatöövõtjale) esitatud arved nr 19 (akteeritud tööd 02.01.2015 summas 6235.91 eurot) ja nr 27 (akteeritud tööd 03.02.2015 summas 16 033.27 eurot) on kostja poolt tasutud peatöövõtjale jaanuarismärtsis 2015 aktide nr 5-7 alusel. Nimetatud perioodil teostatud ja tellija poolt vastu võetud tööde eest esitas peatöövõtja kostjale arved nr 150013 (04.02.2015), 150029 (09.03.2015) ja 150056 (09.04.2015), mille kostja on täies mahus tasunud. Peatöövõtja ei ole kõnesolevaid nõudeid loovutanud ning kostja ei ole võtnud üle peatöövõtja kohustust tasuda arvete nr 19 ja 27 eest.
11.Juhul, kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, palus kostja jätta hagi rahuldamata. Asjaolu, et hageja ja kostja tõlgendasid tahteavaldust ühtemoodi ehk varasemalt teostatud tööde eest tasub peatöövõtja ja ehitustööde protokollis kokkulepitu kätkeb üksnes edaspidiste nõuete tasumist kostja poolt, tõendab hageja edaspidine käitumine. Hageja esitas arved peatöövõtjale ning pöördus vaidlusaluses küsimuses esmakordselt kostja poole alles 25.10.2016. Juhul, kui hageja oleks kostja tahteavaldust tõlgendanud selliselt, nagu hagis väidab, oleks ta kohe pärast protokolli allkirjastamist pidanud esitama arved kostjale.
12.Kostja lepingupartneriks oli peatöövõtja. Teistele isikutele sai kostja tasuda üksnes juhul, kui lepingupartner vastavad nõuded loovutas. Arvete nr 19 ja 27 osas on lepinguline maksekohustus peatöövõtjal. 21.04.2015 koosoleku protokolli punktis 2.1 võttis kostja kohustuse tasuda otse alltöövõtjale juba teostatud tööde eest (märtsisaprillis 2015), mida kostja ei olnud nimetatud hetkeks peatöövõtjaga akteerinud ning mille eest kostja ei olnud peatöövõtjale tasunud. Selles osas loovutas peatöövõtja oma nõuded tellija vastu alltöövõtjale. Peatöövõtja nõusolekuta puudub kostjal õigus alltöövõtjate arveid tasuda. Arve nr 27 juures olnud akt nr 3 viitab, et kostja ja peatöövõtja vahelise lepingu jääk seisuga 06.03.2015 oli koos käibemaksuga 5798.41 eurot. Lähtudes eeltoodust on ilmne, et kokku lepiti 5798.41 euro suuruse arve tasumises. Samas summas arve nr 150072 esitas peatöövõtja 08.05.2015 kostjale märkega, et on loovutanud nõude hagejale. Nimetatud arve tasus kostja 08.06.2015, täites sellega 21.04.2015 kokkulepitu.
13.Ehitustööde protokolli näol on tegemist dokumendiga, milles fikseeritakse objekti olukord ja tööde ajagraafik. Hageja pidi mõistma, et protokollis esitatu ja selle kostja töötaja poolt allkirjastamine sai tähendada üksnes tulevikus tekkivate ja peatöövõtja poolt hagejale loovutatud nõuete tasumist kostja poolt. Hageja ei ole kostja nimele esitanud ühtegi arvet. Arved nr 19 ja 27 on adresseeritud peatöövõtjale. Seega on ilmne, et hageja mõistis, et nõuetega nende arvete osas tuleb pöörduda peatöövõtja poole. Õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) kohaselt on sõna „juba“ tähendus järgnev: „1. (ajaliselt:). a. näitab, et mingi tegevus, olukord, seisund vms. on käsitletavaks momendiks alanud v. lõppenud (vihjates sellele, et varem see nii polnud).“ Seega ei saa asuda seisukohale, et protokollis esitatud sõnastus hõlmab ka varasemalt teostatud ja vastu võetud töid.
14.Juhul, kui kohus asub seisukohale, et ehitustööde protokollis esitatud sõnastust tuleb tõlgendada selliselt, et kostja võttis endale kohutuse tasuda tööde eest, mille eest ta peatöövõtjale oli juba tasunud, ei saa protokolli allkirjastamist kostja töötaja poolt
pidada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõigete 2 ja 3 tähenduses tahteavalduseks. Kostja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-144-09 (punkt 11). Ehitustööde nõupidamise protokolliga fikseeritakse objekti olukord ja tööde ajagraafik ning selle allkirjastamine kostja töötaja poolt saab tähendada üksnes ehitusobjekti hetkeolukorra kirjelduse sedastamist. Kostja on RHS-i tähenduses hankija ega tohi kohast menetlust läbi viimata teenust tellida.
15.Peatöövõtuleping ei saa korraga olla asjasse mittepuutuv ja samaaegselt hageja nõude aluseks. Peatöövõtulepingus ettenähtud leppetrahvid on sätestatud selleks, et hüvitada kostjale lepingu mittetäitmisest tulenev kahju. Protokollis olev viide peatöövõtjale määratud leppetrahvile on olukorra fikseering. Peatöövõtjale ei määratud leppetrahvi selleks, et rahastada alltöövõtjaid ja maksta teistkordselt tööde eest, mille eest oli kostja juba tasunud peatöövõtjale. Esitatud e-kirjadest võib järeldada, et hageja palus kostjal pöörduda peatöövõtja poole selleks, et viimane tasuks talle tehtud tööde eest. Isegi, kui nõustuda, et 24.09.2015 e-kirjas andis hageja esmakordselt teada, et mõistab protokolli kostjast erinevalt, siis uue kirja saatis hageja alles ca aasta möödudes. Selline käitumine viitab, et hageja mõistis, et varasemate arvete nr 19 ja 27 eest tasub peatöövõtja. MM kinnituskiri ei ole tõsiseltvõetav, kuna väited koosoleku kohta tuginevad pigem hageja hagis väljendatud seisukohtadele kui protokollile. Samuti on koosolekust möödunud ca 2,5a, millest tulenevalt ei saa isiku mälestused olla nii detailsed kui esitatud kinnituses. Esimese astme kohtu otsus
16.15.08.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhinõudena 22 269.18 eurot ja hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise 2480.16 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 2000 eurot koos võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisega.
17.Vaidlus puudub, et hageja ja E&G OÜ sõlmisid ehituse alltöövõtulepingu nr 4195-5, mille esemeks oli Valga asenduskodu Kurepesa pereelamu hoone valtspleki katusetööd (t I kd lk 5-18). E&G OÜ oli Valga asenduskodu Kurepesa ehituse projektis peatöövõtja ning kostja oli tellija. Hageja oli teostanud töid, mille kohta oli hageja ja E&G OÜ vahel allkirjastatud tööde aktid. Aktide alusel esitas hageja E&G OÜ-le arveid. Vaidlus puudub ka, et hageja arved nr 19 ja 27 kogusummas 22 269.18 eurot jättis E&G OÜ täies ulatuses tasumata (t I kd lk 19-20).
18.Kuivõrd E&G OÜ-l oli võlgnevus hageja ees, keeldus hageja tööde jätkamisest VÕS § 110 lõike 1 alusel, teavitades sellest E&G OÜ-d. 21.04.2015 toimus objekti ehitusnõupidamine, kus tõstatati mh küsimus hagejale teostatud tööde tasumisest. Hageja väitis, et kuivõrd kostja jaoks oli äärmiselt oluline, et ehitus lõpetataks, pakkus kostja välja kokkuleppe, et hageja jätkab tööde tegemist ja teeb need lõpuni ning kostja tasub ära hagejale saamata jäänud tasu ja tasub tulevikus tehtavate tööde eest. Hageja oli sellega nõus. Protokolli nr 22 punktis 2.1 on märgitud “Peatöövõtja maksab alates 08.04.2015. a tellijale (Sots. Min.) objekti põhivalmidustähtaja ületamise eest leppetrahvi 500 EUR/päev. Maksekohustusest teeme Sots. Min. otsuse kohaselt tagasiarvestuse alltöövõtjale OÜ K.K.M. Plekksepatööd. Siit lähtuvalt maksab tellija otse alltöövõtjale juba teostatud tööde eest” (t I kd lk 21). Hageja väitis, et peale sellise kohustuse võtmist kostja poolt (st et kostja maksab hagejale otse juba teostatud tööde eest) ja vaid selle tõttu nõustus ta jätkama töid.
19.Kostja ei eitanud 21.04.2015 ehitusnõupidamise koosoleku protokolli sisu ega õigsust, kuid tegi sellest teistsugused järeldused kui hageja. Ühelt poolt leidis kostja, et viidatud protokolli punktis 2.1 võttis ta kohustuse tasuda otse alltöövõtjale juba teostatud tööde eest (märts-aprill 2015), mida kostja ei olnud koosoleku hetkeks peatöövõtjaga akteerinud ning mille eest ta ei olnud peatöövõtjale tasunud ning mille osas peatöövõtja oma nõuded alltöövõtjatele loovutas. Seega tunnistas kostja iseenesest ehituskoosoleku protokolli lepinguliselt siduvat iseloomu, kuid tõlgendas selle sisu hagejast erinevalt (t I kd lk 55 pöördel). Teiselt poolt aga eitas kostja eelnevaga vastuoluliselt protokolli lepinguliselt siduvat iseloomu. Kostja väitis, et protokolli näol on tegemist dokumendiga, milles fikseeritakse objekti olukord ja tööde ajagraafik, mistõttu ei olnud selle kostja töötaja poolt allkirjastamise näol tegemist otsese või kaudse tahteavaldusega tasuda varasemalt kostja poolt peatöövõtjale juba tasutud tööde eest.
20.Kohus leidis, et antud juhul tulenesid koosoleku protokollist kostjale siduvad kohustused. Kohus, viidates VÕS § 11 lõikele 1, nõustus hagejaga, et seadus ei keela kokkuleppeid vormistada ka ehitusnõupidamise protokollis. Seaduses ei ole sätestatud E&G OÜ kohustuse ülevõtmiseks kostja poolt kohustuslikku vorminõuet. Seega kokkuleppe fikseerimine protokollis oli vaadeldav lepinguna. Kohus viitas VÕS § 175 lõigetele 1 ja 2. 21.04.2015 protokollil on kolmanda isiku (kostja) ja võlgniku (E&G OÜ) allkirjad (t I kd lk 21-22). Seetõttu oli protokollis kokkulepitu näol tegemist võlgniku ja kolmanda isiku vahelise kokkuleppega E&G OÜ kohustuste üleminekuks, millega hageja võlausaldajana nõustus VÕS § 175 lõike 2 tähenduses. Hageja nõusolek väljendub nii enne hagi esitamist kostjale saadetud pretensioonides kui hagis (nt t I kd lk 2 pöördel, 24-26, 29-31), aga samuti hageja poolt kokkulepitud tööde tegemise jätkamises. Kostja soovile E&G OÜ kohustuste ülevõtmiseks viitab selgelt nii kokkuleppe sõnastus („Siit lähtuvalt maksab tellija otse alltöövõtjale juba teostatud tööde eest”) kui kostja faktiline käitumine. Nimelt kinnitas kostja ise, et võttis endale osaliselt peatöövõtja E&G OÜ kohustused. Samuti puudub vaidlus, et kostja tasus hagejale 5798.41 eurot (t I kd lk 138), milline kohustus sai kostjale aga pooltevahelise töövõtulepingu puudumisel tuleneda üksnes 21.04.2015 protokollist. Kuigi kohustuse ülevõtmine kui tehing ei eelda ülevõtmise põhjuse äranäitamist, ei ole kostja vaielnud vastu hageja väitele, et tellija jaoks oli Kurepesa pereelamu ehituse lõpetamine äärmiselt oluline. Seega oli kostjal E&G OÜ kohustuste ülevõtmiseks olemas mõistlik motiiv (kindlustada tellitud ehitusobjekti valmis ehitamine). Samuti nähtub 21.04.2015 kokkuleppest, et kostja rakendas E&G OÜ suhtes töödega hilinemise tõttu leppetrahvi 500 eurot/päev.
21.Kohus ei nõustunud, eelnevat arvestades, kostja vastuväitega, et tema lepingupartneriks Kurepesa pereelamu ehitusel oli E&G OÜ, mistõttu teistele isikutele sai ta teostatud tööde eest tasuda üksnes juhul, kui E&G OÜ vastavasisulised nõuded loovutas. E&G OÜ kohustuste ülevõtmise tõttu sai kostja tasuda ja ka faktiliselt tasus hagejale teostatud tööde eest, kusjuures E&G OÜ nõusolek juba teostatud tööde eest otse hagejale tasumiseks on selgelt kirjas kostja ning E&G OÜ kokkuleppes (t I kd lk 21). Kohustuse ülevõtmine vastavalt VÕS §-le 175 ei eelda nõuete loovutamist võlausaldaja poolt. Samuti juhul, kui kostja sooviks 21.04.2015 protokolli kohaselt olnuks E&G OÜ kohustusega ühinemine vastavalt VÕS §-le 178, siis ka see ei eeldaks nõuete loovutamist.
22.Kostja poolt 21.04.2015 ehituskoosoleku protokollile antud tõlgendus („21.04.2015 ehituskoosoleku protokolli punktis 2.1 võttis Sotsiaalministeerium kohustuse tasuda otse alltöövõtjale juba teostatud tööde eest (märts-aprill 2015), mida Sotsiaalministeerium ei olnud nimetatud hetkeks peatöövõtjaga akteerinud ning mille eest Sotsiaalministeerium ei olnud peatöövõtjale tasunud ning mille osas peatöövõtja oma nõuded alltöövõtjatele loovutas“) on kohtu hinnangul raskesti mõistetav ega vasta protokollis kokkulepitule. Viidatud protokollist ega muudest tõenditest ei ole võimalik leida kinnitust kostja väitele, et kokku oli lepitud üksnes 5798.41 euro suuruse arve tasumises. Kui pooled oleksid kokku leppinud, et tasumisele kuulub üksnes kostja ja E&G Ehitus OÜ vaheline lepingu jääk seisuga 06.03.2015 (nii nagu väidab kostja), oleks tulnud selline kokkulepe sõlmida. Sellist kokkulepet aga ei sõlmitud. Kohtu hinnangul on 21.04.2015 protokollis kokkulepitust – tellija ehk kostja maksab otse alltöövõtjale ehk hagejale juba teostatud tööde eest – poolte ühine tahe piisavalt selgesti mõistetav (t I kd lk 21). „Teostatud tööde“ eest tasumine tähendab kostja kohustust tasuda nende tööde eest, mille eest ei olnud hagejale 21.04.2015 seisuga veel tasutud. Seejuures on oluline, et 14.04.2015 pöördus hageja kostja poole ekirjaga, kus märkis, et E&G OÜ ei ole suutnud tasuda tehtud tööde eest summat 22 269.18 eurot (t I kd lk 154). Samuti, et alltöövõtja loodab tellija abile, et olukord saaks positiivse lahenduse. Seega oli kostjale enne 21.04.2015 koosolekut ja E&G OÜ kohustuste ülevõtmist teada, et peatöövõtjal on teostatud tööde eest võlgnevus alltöövõtja ees 22 269.18 eurot.
23.Kohus viitas VÕS § 29 lõikele 1. Poolte ühisest tahtest lähtumine ei tähenda, et kokkuleppe teksti võiks kõrvale jätta ja kokkulepet vastavalt oma äranägemisele meelevaldselt tõlgendada. Pool, kes väidab, et ühine tahe olevat olnud oluliselt erinev kokkuleppe tekstist ja kokkulepe olevat sisaldanud ka kokkuleppes kirjas mitteolevat teksti, peab oma väiteid tõendama (TsMS § 230 lõige 1), mida kostja ei teinud. Hageja esitas kohtule MM 01.08.2017 kinnituskirja, millest samuti nähtub poolte ühine tahe sellisena, et tellija ehk kostja maksab otse alltöövõtjale ehk hagejale juba teostatud tööde eest (t I kd lk 156). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-74-11 punktis 26 ja lahendi nr 3-2-1-115-15 punktis 18 selgitanud, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lõike 2 mõttes. Tegemist ei ole küll tunnistaja ütlusega TsMS §-de 251 või 253 mõttes, kuid selline kiri on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lõigete 1 ja 2 alusel. Kuigi hageja ei taotlenud MM tunnistajana ülekuulamist, ei ole kohtul alust kahelda seletuskirja usaldusväärsuses, sest see on kooskõlas 21.04.2015 protokolli tekstiga ning MM osales ise E&G OÜ projektijuhina nimetatud koosolekul. Samas ei ole viidatud seletuskiri kohtule määravaks tõendiks hagi rahuldamisel, sest hagi kuuluks otsuses esitatud põhjendusi arvestades rahuldamisele ka selle tõendita.
24.Isegi eeldades, et kui praegusel juhul ei oleks võimalik poolte ühist tahet kindlaks teha, kuuluks kohaldamisele VÕS § 29 lõige 4. Kohtu hinnangul saab lepingupooltega sarnane mõistlik isik kokkulepet – tellija ehk kostja maksab otse alltöövõtjale ehk hagejale juba teostatud tööde eest – just sellisena ka mõista - kostja võttis endale kohustuse tasuda hagejale juba teostatud tööde eest. Jääb arusaamatuks, millest ja kuidas tuletab kostja antud kokkuleppele lisatingimused, mille kohaselt kostja olevat justkui kohustatud tasuma vaid nende tööde eest, mida ta ei olnud nimetatud hetkeks peatöövõtjaga akteerinud ning mille eest ta ei olnud peatöövõtjale tasunud ning mille osas peatöövõtja oma nõuded alltöövõtjatele loovutas. Meelevaldne on kostja vastuväide, mille kohaselt „Hageja pidi mõistma, et on ehitustööde protokollis esitatu
ja selle Sotsiaalministeeriumi töötaja poolt allkirjastamine saab tähendada üksnes tulevikus tekkivate ja E&G Ehitus OÜ poolt hagejale loovutatud nõuete tasumist Sotsiaalministeeriumi poolt“ (t I kd lk 56). Kostja viitab seejuures ka ÕS-ile ja leiab sõna „juba“ tõlgendades, et ei saa asuda seisukohale, et ehitustööde protokollis esitatud sõnastuse kohaselt hõlmab sätte sõnastus ka varasemalt teostatud ja vastu võetud töid. Kohus leidis, et sõnastus „juba teostatud“ viitab eesti keeles siiski selgelt minevikus teostatud töödele, mitte tulevikule.
25.Kostja vastusele lisatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada hageja tehtud tööde ja kostja poolt E&G OÜ-le tasutud tööde kattuvust. Kostja on kohtule esitanud küll E&G OÜ arved, mis puudutavad teostatud tööde akte nr 5-7 (t I kd lk 131-133), kuid nende arvete kogusumma on 132 549.34 eurot ja kohtul ei ole võimalik tuvastada, milline osa antud arvetest on väidetavalt seotud hageja teostatud töödega. Samas ei ole see antud juhul ka oluline, sest VÕS § 176 lõike 2 kohaselt ei või kohustuse ülevõtja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis kuuluvad talle senise võlgniku vastu tulenevalt kohustuse ülevõtmise aluseks olevast õigussuhtest. VÕS-i kommenteeritud väljaandes I selgitatakse, et kuna kohustuse ülevõtmise aluseks olev õigussuhe puudutab üksnes senise ja uue võlgniku vahelist suhet, on selge, et uus võlgnik ei saa vastavast sisesuhtest tulenevaid võimalikke vastuväiteid kasutada võlausaldaja nõude suhtes. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et kostja võttis hageja nõusolekul üle E&G OÜ kohustused hageja ees, ei oma tähtsust, kas ja millises ulatuses oli kostja täitnud oma kohustusi E&G OÜ ees. Kostja poolt E&G OÜ ees oma kohustuste täitmine saab puudutada üksnes kostja ja E&G OÜ sisesuhet. Vaidlus puudub, et hageja arvete nr 19 ja 27 osas on maksekohustus täitmata.
26.Kuna hagiga on võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada, jättis kohus rahuldamata kostja taotluse jätta hagi TsMS § 423 lõike 2 punkti 2 alusel läbi vaatamata.
27.Kostja on esitanud ka alternatiivse vastuväite, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et ehitustööde protokollis esitatud sõnastust tuleb tõlgendada selliselt, et kostja võttis endale kohustuse tasuda tööde eest, mille eest ta E&G OÜ-le oli juba tasunud, siis ehitustööde protokolli allkirjastamist kostja töötaja poolt ei saa pidada TsÜS § 68 lõigete 2 ega 3 tähenduses tahteavalduseks. Kohus nõustus hagejaga, et kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-144-09 on asjakohatu, kuna käesolev vaidlus ei puuduta arve vastuvõtmist. Käesolevas vaidluses tõendab ehitusnõupidamise protokoll kostja poolt E&G OÜ kohustuste ülevõtmist, mitte arve vastuvõtmist. Hageja viitas õigustatult ka sellele, et allakirjutanutele anti võimalus esitada protokollile vastuväited (t I kd lk 22), kuid kostja parandustaotlusi ei esitanud. Seega leidis kohus, et 21.04.2015 ehituskoosoleku protokolli allkirjastamisega oma töötaja kaudu tegi kostja ühtlasi tahteavalduse, millega soovis kaasa tuua õigusliku tagajärje, millega tellija ehk kostja maksab otse alltöövõtjale ehk hagejale juba teostatud tööde eest. Sellise tahteavalduse tegemise soovi kostja poolt kinnitab mh asjaolu, et kostja tasus peale kokkuleppe sõlmimist hagejale 5798.41 eurot (t I kd lk 138), milline kohustus sai kostjale aga pooltevahelise töövõtulepingu puudumisel tuleneda üksnes 21.04.2015 ehituskoosoleku protokollist.
28.Väär on kostja vastuväide, mille kohaselt hagi lisadest 2 ja 3 nähtub, et hageja pöördus vaidlusaluses küsimuses esmakordselt kostja poole alles ligikaudu 18 kuud pärast koosoleku toimumist. Hageja on kostja poole vaidlusaluste arvete tasumise küsimises
pöördunud ka 2015.a mais ja septembris (t I kd lk 153, 155). Tõele ei vasta vastuväide, nagu oleks hageja mõistnud, et nõuetega arvete nr 19 ja 27 osas tuleb pöörduda peatöövõtja poole, kuna hageja ei ole kostja nimele esitanud ühtegi arvet. Mh on kostja saatnud hagejale 13.05.2015 e-kirja, milles küsis otsesõnu, kas hageja peaks kostjale uued arved esitama või toimub kõik vanade arvetega (t I kd lk 155). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks küsimusele vastanud. Kui kostja leiab, et ainsaks takistuseks hageja nõude rahuldamiseks on arvete esitamine, ei oleks eeldatavalt probleemi selle soovi täitmiseks. Samas ei ole kostja hagejale esitanud nõuet arvete esitamiseks, vaid on hageja nõudele põhimõtteliselt vastu vaielnud. Samuti on hageja õigustatult märkinud, et arved nr 19 ja 27 olid väljastatud enne 21.04.2015 nõupidamist ja seega ei saanudki olla adresseeritud kostjale. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et hageja ei ole kostjale esitanud arveid kostja poolt ülevõetud kohustuste tasumiseks, ei saa muuta kostja kohustusi hageja suhtes.
29.Alusetu ning hea usu põhimõttega vastuolus on kostja vastuväide, mille kohaselt kostja on RHS-i tähenduses hankija ega tohi kohast menetlust läbi viimata teenust tellida. E&G OÜ kohustuste ülevõtmist ei saa vaadelda kostjapoolse teenuse tellimisena hagejalt. Samuti ei saa riik antud juhul oma tsiviilõiguslikust vastutusest vabaneda sellega, kui ta isegi jätnuks järgimata mingi kohase menetluse endale kohustuste võtmiseks. Hageja on põhjendatult märkinud, et kostja kohustus on jälgida, et ta võtab endale kohustused, mida on võimeline täitma ning antud juhul ei ole hageja kohustus muretseda, kas kostja poolt võetud kohustuse täitmine on kooskõlas RHS-iga või muude talle kohustuslike nõuetega. Kohus nõustus hagejaga, et hagejal puudus põhjus kahelda kostja seaduskuulekas käitumises. Hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks vastuvõtmatu, kui riik võiks tsiviilõiguslikust vastutusest vabaneda seetõttu, et jättis väidetavalt täitmata RHS-i või muu seaduse normid. Riik samaaegselt õigusnormide kehtestajana peaks ise olema eeskujuks õigusnormide täitmisel ning vähemalt antud vaidluses oleks kohtu hinnangul hea usu põhimõttega vastuolus, kui riigi vastutus hageja ees võiks olla välistatud tulenevalt riigi enda (väidetavast) seaduserikkumisest. Kohus viitas VÕS §-le 6.
30.Eelnevat arvestades kuulub hageja nõue rahuldamisele. Kohus viitas VÕS §-le 100 ja § 108 lõikele 1 ning mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 22 269.18 eurot. Kostjapoolse kohustuse rikkumist vabandavaid asjaolusid VÕS § 103 mõttes ei esine. Kohus ei hinnanud eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised (TsMS § 238 lõige 5).
31.Hageja nõudis kostjalt ka seadusjärgset viivist hagi esitamise päeva seisuga 2480.16 eurot perioodi 01.01.2016-22.05.2017 eest. Kohus märkis, et 21.04.2015 protokollis ei lepitud kokku võla tasumise kuupäevas. Kohus viitas VÕS § 82 lõikele 3 ning VÕS § 113 lõigetele 1 ja 2. Käesolevas asjas on hageja teatanud kostjale oma nõudest hiljemalt 24.09.2015 (t I kd lk 153), seetõttu leidis kohus, et viivise nõudmine alates 01.01.2016 on põhjendatud. Kostja ei ole hageja viivisearvestuse (vt t I kd lk 34) õigsust kahtluse alla seadnud, mistõttu kohus rahuldas hageja viivisenõude 2480.16 eurot.
32.Menetluskulud jäid hagi rahuldamise tõttu TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust ja lepingulise esindaja õigusabikuludest kokku 2590 eurot (900+1690 eurot; t I kd lk 35, 45, 150 ja 150 pöördel). Toimikust nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu kokku 900 eurot. Kostja hageja
menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 138 lõigetest 1 ja 2 ning § 139 lõikest 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 900 eurot. Hageja on kohtule kinnitanud, et on käibemaksukohuslane ja soovib menetluskulude hüvitamist käibemaksuta. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 130 eurot (käibemaksuta), mis kohtu hinnangul ei ole ülemääraselt kõrge. Samas tuleb arvestada, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks kulude jaotuse alusel üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leidis, et hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Põhjendamatu on kulu seoses kohtu 24.05.2017 määrusega tutvumise ja hagi puuduste kõrvaldamisega mahus 0,8h. Hagi tuleks professionaalse esindaja poolt eelduslikult esitada puudusteta ja puuduste kõrvaldamisega seotud kulusid ei pea vastaspool hüvitama. Samuti vähendas kohus seoses kostja vastuse analüüsiga, sellele vastuse koostamise ja menetluskulude nimekirja koostamisega seotud ajakulu kokku 2,2h võrra, leides, et hageja esindaja ajakulu nimetatud toimingutele on ülemäärane. Mh juhtis kohus hageja tähelepanu Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-14 punktile 12, mille kohaselt ei nõua menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine õigusalaseid eriteadmisi ja selle saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lõike 1 mõttes. Arvestades eeltoodut rahuldas kohus hageja taotluse esindajakulude hüvitamiseks 10h eest summas 1300 eurot. Hageja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jäi rahuldamata 3h ulatuses summas 390 eurot. Eelnevat arvestades mõistis kohus kostjalt hagejale välja menetluskulud 2200 eurot (900+1300) eurot. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 märkis kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
33.14.09.2017 apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning hageja menetluskulud tema enda kanda.
34.Kohus on vääralt eeldanud, et protokoll lepinguna kehtib. Riigikohus on lahendi nr 32-1-106-13 punktis 24 leidnud, et sarnaselt tüüptingimuste tühisuse arvestamisele peab kohus omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega. Praegusel juhul kohus seda ei teinud. Kostja viitab TsÜS § 117 lõikele 2 ja § 129 lõikele 1. Kostja töötajal, kes allkirjastas ehituskoosoleku protokolli, ei olnud õigust riigile kohustusi võtta ning sellist tehingut ei ole ka hiljem heaks kiidetud. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 44 lõike 3 kohaselt esindab riigiasutust vastavalt asutuse põhimäärusele asutuse juht või tema poolt volitatud isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt VV 20.03.2014 määruse nr 42 „Sotsiaalministeeriumi põhimäärus“ § 6 lõike 2 punktile 19 sõlmib minister lepinguid või volitab selleks vajaduse korral kantslerit või teisi isikuid. Põhimääruse § 9 punkti 19 kohaselt sõlmib kantsler ministeeriumi nimel lepinguid ning esindab ministeeriumi seoses teenistuskohustuste täitmisega ja ministrilt saadud volituste piires. Seega on kostja nimel õigus lepinguid sõlmida üksnes eelnimetatud isikutel ja protokolli allkirjastanud töötajat ei ole lepingute sõlmimiseks volitatud. Seetõttu on isegi juhul, kui 21.04.2015 protokolli lugeda kokkuleppeks, selline tehing tühine.
35.Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kostja on korduvalt väitnud, et protokolli näol on tegemist dokumendiga, milles fikseeritakse objekti olukord ja tööde ajagraafik. Meelevaldne on järeldus, et protokolli allkirjastamise näol on tegemist
tahtega, mis on suunatud õiguslike tagajärgede kaasatoomisele. Kuna peatöövõtja esindaja on protokollis märkinud, et peatöövõtja on alltöövõtjale esitanud nõudeõiguse loovutamise kohta kirjaliku teate, pidi E&G OÜ teadma kostja tahet, et protokollis olev sõnastus sai tähendada üksnes kostja töötaja poolset sedastamist, et olemasolevate või tulevikus tekkivate nõuete loovutamise korral on kostja kohustatud tasuma alltöövõtjale. Siinjuures tuleb arvestada, et kostja oli peatöövõtjale vaidlusaluste tööde eest juba tasunud. Kohus jättis tahteavalduse tõlgendamisel tähtsust omavad asjaolud tähelepanuta.
36.Juhul, kui kohus asub seisukohale, et protokolli allkirjastamise näol oli tegemist otsese või kaudse tahteavaldusega, palub kostja kaebuse rahuldada põhjusel, et maakohus kohaldas lepingu tõlgendamisel vääralt VÕS § 29, jättes arvestamata sätte lõikes 2 sätestatu. Protokolli eeltoodud viisil tõlgendamine on vastuolus hea usu põhimõttega ja saab teenida üksnes peatöövõtja huve varjata oma tegelikku tahet lükata kohustus tasuda hagejale teostatud tööde eest kostja kanda. Samuti on kohus vääralt kohaldanud VÕS § 29 lõike 5 punkti 3. Kohus leidis, et puudub vaidlus, et kostja on tasunud hagejale 5798.41 eurot, milline kohustus sai kostjale pooltevahelise töövõtulepingu puudumisel tuleneda üksnes 21.04.2015 protokollist. Kohtu järeldus on väär, sest protokollist nähtub üheselt, et peatöövõtja loovutas oma nõude alltöövõtjale, millist asjaolu tõendab kostjale E&G OÜ poolt 08.05.2015 esitatud arve. Seetõttu sai protokolli allkirjastamine sellises sõnastuses tähendada üksnes nõude loovutamisel tekkiva olukorra sedastamist. Eeltoodu on ka ainuke põhjus, miks kostja on otse alltöövõtjale tasunud. Kohus jättis poolte tahte tõlgendamisel arvestamata VÕS § 29 lõike 7. Ehituskoosoleku protokollis esitatud väljendi „juba teostatud tööd“ mõistmisel tuleb arvestada, et peatöövõtja loovutas alltöövõtjale oma nõude kostja vastu. E&G OÜ poolt 08.05.2015 kostjale esitatud arvele on märgitud järgnev: „Käesolev arve kuulub raamkokkuleppe alusel tasumisele K.K.M. Plekksepatööd OÜ arveldusarvele“. Tuginedes eeltoodule on ilmne, et protokollis esitatud sõnastus sai tähendada üksnes E&G OÜ poolt alltöövõtjale nõude loovutamisel tekkiva olukorra sedastamist. Vastustaja seisukoht
37.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
38.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt tsiviilasja lahendamisel olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus jääb muutmata ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ega korda neid käesolevas lahendis (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud.
39.Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele. Iseenesest õige on apellandi väide, et kohus peab omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega. Riigikohus on nt lahendis nr 3-2-1-137-09 (punktis 12) selgitanud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava nõudeta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista. Samas saab kohus mistahes tühisuse aluseid analüüsida vaid juhul, kui
pooled on toonud kohtu ette elulised asjaolud, mille alusel tühisust järeldada saab. Kõik elulised asjaolud peavad pooled tooma kohtu ette nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning peale eelmenetluse lõppemist võib uusi asjaolusid esitada vaid juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada (TsMS § 329 lõige 1). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja ei toonud maakohtu ette mistahes faktiväiteid, mille alusel oleks maakohtul pidanud tekkima põhjendatud kahtlus 21.04.2015 sõlmitud kohustuse ülevõtmise tehingu kehtivuse kohta tellija (kohustuse ülevõtja) esindajal esindusõiguse puudumise tõttu. Vastupidi – tsiviilasja materjalidest nähtub, et nii kohtueelselt kui maakohtumenetluses lähtus kostja ise asjaolust, et 21.04.2015 tehing kehtib, kuid küsimuse all on tehingu maht, st kas kohustuti tasuma ainult märtsis/aprillis juba tehtud tööde eest ja sel hetkel veel alltöövõtulepingus kokkulepitud tegemata tööde eest või ka nende tööde eest, mille kohta oli alltöövõtja esitanud varasemalt arved nr 19 ja 27 peatöövõtjale. Kostja erinevad ametnikud (õigusala juht kantsleri ülesannetes, strateegia ja eelarve osakonna juhataja) olid kohtueelselt kinnitanud, et kohustuse tasuda otse alltöövõtjale oli tellija 21.04.2015 endale võtnud (t I kd lk 23, 27). Kohtumenetluses kinnitas sama ministri volikirjaga (t I kd lk 53) volitatud töötaja (t I kd lk 55pöördel viimane lõik). Seega isegi juhul, kui tellija esindaja RA volitustega seoses esines 21.04.2015 seisuga mistahes minetusi, on esindatav tema tehingud TsÜS § 129 lõike 1 mõttes heakskiitnud. Heakskiit kui kindlale isikule tehtud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lõige 1). Hageja on kostja 06.11.2016 ja 30.01.2017 kirjad kätte saanud (I kd lk 1 pöördel-2). Seega on kostja tahteavaldus jõustunud ja tegijale siduv. Ühepoolsest jõustunud tahteavaldusest ei saa taganeda ega seda tagasi võtta.
40.Kolleegium ei tuvastanud 21.04.2015 protokollis sisalduva tellija tahteavalduse ega pooltevahelise kokkuleppe ebaõiget tõlgendamist maakohtu poolt. Maakohus tuvastas, et tellija ja alltöövõtja sõlmisid VÕS § 175 lõike 2 mõttes kokkuleppe võlgnikust peatöövõtja kohustuse (tasuda seni alltöövõtjale 19.01.2015 ehituse alltöövõtulepingu alusel tehtud tööde eest maksmata summa ja tööde lõpetamisega seonduv summa) ülemineku kohta objekti tellijale. Seejuures analüüsis maakohus esitatud tõendeid kogumis (21.04.2015 protokoll; hageja 14.04., 13.05. ja 24.09.2015 e-kirjad kostjale; MM kinnituskiri) ja tuvastas TsÜS § 75 lõike 1 ja VÕS § 29 alusel poolte tegeliku tahte lepingu sõlmimisel – kostja soovis ehituse valmimist algselt kokkulepitud ajal, kuid see ei oleks olnud võimalik, kui alltöövõtja ei oleks nõustunud tegema töid lõpuni; alltöövõtja ei olnud nõus tegema töid edasi enne, kui sai kinnituse, et seni tekkinud võla ja edasi tehtavate tööde eest tasub tellija; tellija otsustas esitada peatöövõtja vastu leppetrahvi nõude ja nõustus tasuma võlgnevuse peatöövõtja eest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus märkis asjakohaselt, et see, kas peatöövõtja seejuures loovutas hagejale nõudeõiguse kostja vastu või mitte, ei ole määrav 21.04.2015 kokkuleppe täitmise seisukohalt. Kuna kohtule ei ole esitatud protokolli punktis 2.1 nimetatud peatöövõtja kirjalikku teadet alltöövõtjale nõudeõiguse loovutamise kohta, ei saa apellatsioonikohus seda asjaolu täpsemalt käsitleda. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
41.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
42.Vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes koosnevad lepingulise esindaja õigusabikuludest kokku 728 eurot (käibemaksuta), s.o kokku 5,6 h eest tunnitasuga 130 eurot (käibemaksuta). Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus on põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellises suuruses vandeadvokaadi tunnihind ei ole ülemääraselt kõrge. Samuti on põhjendatud ja vajalikud kliendiga sõlmitud käsunduslepingu kohaseks täitmiseks apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ja selleks kulutatud aeg: kaebusega tutvumine ja nõupidamine kliendiga 0,8h, vastuse koostamine ja selle kohtule esitamine 4,7h ning 11.04.2018 päringu tegemine kohtule 0,1h. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus vastustaja taotluse esindajakulude hüvitamiseks 5,6h eest summas 728 eurot.
43.Vastavalt vastustaja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt apellandil tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.