Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-17-120935

Kohtu selgitused ja põhjendused -

Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust TsMS § 415 lg 1 p-des 1–3 sätestatud aluse esinemise korral.

-

Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja oma väidete kohta tõendid.

2-17-120935

-

Kaja osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon, kaja rahuldamata jätmise korral arvatakse riigituludesse. Kautsjonit ei tagastata, kui hagi toimetati kätte nõuetekohaselt, sh avalikult, ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus võib eelnimetatud juhul kautsjoni tagastada, kui kostja ei saanud hagile vastata õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, millest ei olnud võimalik kohut teavitada.

-

Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest.

Tagaseljaotsuse teeb kohus ilma kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3), pidades siiski vajalikuks teatud järeldusi põhjendada. Kui kostja esitab kaja ja kohus jätab kaja rahuldamata, siis täiendab kohus tagaseljaotsust kirjeldava ja põhjendava osaga kaja lahendamise määruses (Riigikohtu 17.12.2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-14, p 11 kolmas lõik). Tagaseljaotsuse tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 2). Kohus teeb tagaseljaotsuse põhjusel, et kostja, kellele hagi on käsipostiga, ei vastanud hagile kohtu määratud tähtaja jooksul (TsMS § 407 lg 1). Kostja vastuse esitamise tähtpäev oli 30.04.2018. Sellisel juhul loetakse hageja märgitud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ja kohus kontrollib ainult hagi õiguslikku põhjendatust. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt võlgnevuse 1507,71 euro (1228,61 eurot, mis sisalda käsitlustasusid kogusummas 210 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 229,10 eurot) tasumist. Hageja palub kostjalt välja mõista ka edasiulatuv viivis 0,022% päevas tasumata põhivõlalt (1228,61) alates 16.01.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud. Kohus leiab, et hageja põhinõue on ainult osaliselt õiguslikult põhjendatud. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt hõlmab hageja põhinõue lisaks telekommunikatsiooniteenuse osutamise tasule ka käsitlustasusid summas 210 eurot. Kohus leiab, et hageja telekommunikatsiooniteenuse osutamise tasu nõue on õiguslik ult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt kostja ja Elisa Eesti AS sõlmisid 21.12.2014. a osamaksetega vara müügilepingu nr. 3587455, 19.05.2015. a osamaksetega vara müügilep ingu nr. 3877363, 20.04.2015. a osamaksetega vara müügilepingu nr. 3802066, 20.04.2015. a liitumislepingu nr. 3802057, 17.12.2014. a liitumislepingu nr. 3578938, 19.05.2015. a liitumislepingu nr. 3877353. Lepingute kohaselt kohustus kostja tasuma osutatud telekommunikatsiooniteenuse eest kostjale esitatud arvete alusel. Kostja ei ole ajavahemikul 01.06.2015- 01.09.2015 esitatud arveid tasunud. Elisa Eesti AS ütles kostjaga sõlmitud lepingud 27.08.2015. a võlgnevuse tõttu üles. Elisa Eesti AS loovutas kostja vastase nõude 16. detsembril 2016. a. hagejale. Hageja põhinõue on seega telekommunikatsiooniteenuse osutamise tasu, s.o kokku 1018,61 (1228,61-210) euro, osas muutunud sissenõutavaks. Hagejal on seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 järgi õigus nõuda selle täitmist.

2-17-120935 Kohus leiab, et hageja käsitlustasu nõue summas 210 eurot ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt tuleneb käsitlustasu maksmise kohustus osamaksetega vara müügilepingute tingimustest, mille kohaselt, kui Elisa Eesti AS lõpetab kliendiga lepingu kliendi poolse rikkumise tõttu, siis on Elisa Eesti AS-l õigus nõuda lepingu lõpetamisega seotud kulutuste katteks käsitlutasu ja antud hetkeks vara eest tasumata kõigi osamaksete korraga tasumist. Hagi materjalidest nähtub, et hageja käsitlustasu nõue tuleneb osamaksetega vara müügilepingu tingimustest. Liitumislepingu nr 3802057, 3877353 , 3578938 lisa nr 3802066, 3877363, 3587455 osamaksetega vara müügilepingu lõige 4 näeb ette, et kui klient peatab või lõpetab Elisaga sõlmitud liitumislepingu osamaksetega vara müügilepingus fikseeritud osamaksete tasumise perioodi vältel või liitumisleping lõpetatakse Elisa initsiatiivil kliendi poolse rikkumise tõttu või klient lõpetab kohustusliku MiNT mobiilis lisateenuse või klient muudab kohustusliku MiNT mobiilis lisateenuse paketi väiksema miinimumarvega või kuutasuga paketi vastu, on Elisal on õigus lõpetada ühepoolselt osamaksetega vara müügilep ing ja nõuda kliendilt osamaksetega vara müügilepingu lõpetamisega seotud kulude katteks käsitlustasu summas 70 ning antud hetkeks vara eest tasumata kõigi osamaksete korraga tasumist. Arvestades hagiavalduses toodut ja lepingu teksti on käsitlustasu sisuliselt leppetrahv võlgnikust tuleneva asjaolu tõttu liitumislepingu ennetähtaegse lõpetamise eest. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku kohustust korrektselt täitma. Kuivõrd käsitlustasu tasumise kohustus tekib lepingu alusel juhul, kui kostja rikub kohustust olla Elisa Eesti AS-i klient järelmaksu perioodi vältel, ning käsitlustasu alusel kuulub hüvitamisele lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kahju, on sellise kokkuleppe eesmärk lihtsustada kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning motiveerida võlgniku olema Elisa klient järelmaksu perioodi vältel, st tegemist on olemuslikult leppetrahvi kokkuleppega. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid, sh tüüptingimuste tühisust (vt nt Riigikohtu 30. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Ka Euroopa Kohus on leidnud, et kohus peab tarbijalepingu puhul omal algatusel kontrollima tüüptingimuste kehtivust (vt Euroopa Kohtu 14. juuni 2012. a otsus C-618/10 Banco Español de Crédito SA versus Joaquín Calderón Camino). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Hagi kohaselt tuleneb leppetrahvi maksmise kohustus liitumislepingu lisast, st tegemist on VÕS § 35 lg 1 tähenduses tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlik ult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlik ult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoo le lt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ebamõistlikult kõrge leppetrahvi

2-17-120935 sätestamine tüüptingimustes toob seega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa vastavate tüüptingimuste tühisuse. Leppetrahvi peamine eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisest tekkinud kahju arvestamist ning hüvitamist. Leppetrahvi teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt täitma. Leppetrahvi eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgnik u makseraskustelt. Seega on tüüptingimustes sätestatud leppetrahvi nõue ebamõistlikult kõrge ning VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine juhul, kui tüüptingimuse kasutajale kohustuse rikkumisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes leppetrahvi nõudega, ning ka väiksem leppetrahv oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikk u kohustust korrektselt täitma. Liitumislepingu lisast (kolm lisa) tulenev leppetrahvi nõue on 70 eurot (kokku 210 eurot). Leppetrahvi eesmärgina on hagis ja liitumislepingu lisas välja toodud katta Elisa Eesti AS-le lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kulu. Kuivõrd praeguses asjas on hagiavalduse kohaselt leping üles öeldud, tuleb võrrelda lepingu alusel tasumisele kuuluvat leppetrahvi lepingu lõpetamise kuluga. Elisa Eesti AS-i põhitegevusalaks on telekommunikatsioonitee nuse osutamine, mille lahutamatu osana Elisa Eesti AS või tema klient lõpetavad lepinguid. Seejuures tavapäraselt ei ole lepingu lõpetamine tasuline. Kohus järeldab sellest, et lepingu lõpetamise tegelikult tekkiv kulu on minimaalne ja peab jääma tunduvalt alla 210 euro. Hageja ei ole ka välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, milline kulu tal lepingu lõpetamisel tekib ja kui suur see on. Kohus leiab seega, et Elisa Eesti AS-le lepingu lõpetamisega tekkinud kahju on, võrreldes hageja vastava leppetrahvi nõude suurusega, ebaproportsionaalselt väike. Samuti tagaks kohtu hinnangul ka tunduvalt väiksem leppetrahv võimaluse korral mõistliku kliendi poolse lepingu täitmise, arvestades mh teenuse osutamise tasu suurust. Liitumislepingu lisas sätestatud leppetrahvi kokkulepe on seega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine. Hageja käsitlustasu (leppetrahvi) nõue summas 210 eurot ei ole seega õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt on hageja telekommunikatsiooniteenuse osutamise tasu nõue muutunud sissenõutavaks alljärgnevalt: summas 53,75 eurot alates 18.06.2015, summas 142,71 eurot alates 18.07.2015, summas 95,62 eurot alates 18.08.2015 ja summas 726,33 eurot (936,53-210) alates 18.09.2015. Hagiavaldusest ei nähtu, et kostja oleks tasunud võlgnevuse katteks. Kohus leiab, et Elisa Eesti AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste punkt 7.11 on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine osas, mis sätestab viivisemääraks 0,15% päevas. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Hagiavalduse kohaselt hageja arvestas sissenõutavaks muutunud viiviseid alates viimase arve maksetähtajale järgnevast kuupäevast 18.06.2015 kuni hagiavalduse koostamise kuupäevani 15.01.2018. Kohtu hinnangul tuleb sissenõutavaks muutuvat viivist arvestada sellisel alusel nagu hageja seda hagiavalduses tegi. Seadusjärgne viivis telekommunikatsiooni teenuse tasult 1018,41 eurot kuni 19.12.2017 on 211,28 eurot.

Arvestades hagiavalduses märgitut, et hageja palub välja mõista tulevikus sissenõuta vaks muutuvat viivist, tuleb kostjalt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni välja mõista viivist päevas võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 1018,41 eurot.

2-17-120935 Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kuivõrd kohus rahuldab hagi (arvestades sh edasiulatuva viivise nõuet) ligikaudu 86% ulatuses, peab kohus juhindudes TsMS § 163 lgst 1 põhjendatuks jätta kostja menetluskulud tema enda kanda ning hageja menetluskulud 14% ulatuses hageja ja 86% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmäära mise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Kohus, tutvunud hageja menetluskuludega (riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 950 eurot), leiab, et need kuuluvad rahuldamisele osaliselt (sh riigilõiv 225 eurot ja põhjendatud õigusabikulu 100 eurot). Tegemist on nn masshagiga, kus hageja kasutab hagiavalduse na väljatöötatud standardset vormi. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmise l asja keerukust ja mahtu, hageja esindaja reaalselt tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude na välja mõista 279.50 eurot (s.o 325-st eurost 86%).

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.