Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

kohtuotsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Viru Maakohtule on 21.09.2017.a esitatud A K hagi L K vastu vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Kohtule esitatud hagiavaldusest ja hageja seisukohtadest nähtub, et hageja (laenusaaja), kostja (kaaslaenusaaja) ja Swedbank AS-i õiguseellase Hansapank AS-i vahel on sõlmitud 20.10.2006.a laenuleping nr 06-190688-EV (edaspidi laenuleping), mille alusel said pooled laenu summas 16 564.00 eurot. Laen kanti hageja kontole. Laen võeti kahekümneks aastaks ning see tuli tagastada osamaksetena kuni 25.09.2026.a. Nimetatud summast tasuti laenulepingu sõlmimise lepingutasu 165.53 eurot ning tehti kostja eelnevate laenulepingute refinantseerimiseks makseid (põhiosa, intress) kogusummas 4 119.42 eurot ning hageja eelnevate laenulepingute refinantseerimiseks makseid (põhiosa, intress) kogusummas 3 581.13 eurot. Ülejäänud laenusumma kasutati kostjale kuuluva korteri renoveerimiseks ning poolte ühistes huvides. Laenu tagatisena seati kostja omandis olevale korterile hüpoteek, millest said pooled võrdselt kasu – nimelt on hüpoteegiga tagatud laenule oluliselt väiksem intress, kui ilma tagatiseta saadud laenul. Hüpoteegita oleksid igakuised osamaksed olnud oluliselt suuremad. Hageja on seisukohal ka, et Swedbank AS-ist võetud laen on poolte ühisvara koosseisu kuuluv ühiskohustus, pooled olid abielus 04.11.2006.a kuni 25.02.2013.a. 06.02.2013.a sõlmisid pooled Swedbank AS-iga laenulepingu nr 06-190688-EV lisa, millega lepiti kokku, et laenulepingust tulenevad maksed tasutakse hageja kontolt. Kuivõrd hageja sissetulek oli suurem kui kostjal ning pooled soovisid abielu lahutada, oli hageja nimetatud kokkuleppega nõus. Pooled leppisid aga omavahel suuliselt kokku, et kannavad kohustusi võrdselt, s.o kostja tasub hagejale igakuiselt 1⁄2 hageja poolt pangale tasutud osamaksetest. Kuivõrd kostja ei ole kohustust täitnud, palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse perioodi märts 2013.a kuni 31.07.2017.a eest summas 1 587.86 eurot ning viivise alates 01.08.2017.a. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 13.10.2017.a määrusega kohus keeldus A K hagi L K vastu võlgnevuse perioodi märts 2013.a kuni 31.03.2016.a eest väljamõistmise nõude osas menetlusse võtmast (tlk 35-36). Kohus selgitas, et samade poolte vahel oli kohtumenetluses vaidlus tsiviilasjas nr 2-16-9082. Antud menetluses palus A K kostjalt välja mõista laenulepingust nr 06-190688-EV tuleneva võlgnevuse perioodi märts 2013.a kuni 31.03.2016.a eest. Menetlus nimetatud asjas oli lõpetatud hageja hagist loobumise tõttu. Seega on poolte vahel jõustunud menetluse lõpetamise määrus võlgnevuse väljamõistmise nõude osas perioodi märts 2013.a kuni 31.03.2016.a eest. Kohus võttis hagi menetlusse võlgnevuse perioodi aprill 2016.a kuni juuli 2017.a väljamõistmise nõude osas (tlk 38). Kostja vastuväited Kostja on seisukohal, et hagi on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on

tõendamata ning nõude summa perioodi aprill 2016.a kuni juuli 2017.a eest arusaamatu. Kostja leiab, et poolte vahel võetud laen ei ole hageja ja kostja ühisvara koosseisu kuuluv ühiskohustus ning PKS § 38 sätestatu ei ole antud juhul kohaldatav. Pooled olid abielus alates 04.11.2006.a kuni 25.02.2013.a, laenuleping sõlmiti aga 20.10.2006.a. Ka hilisem laenulepingu lisa sõlmimine ei muuda laenusuhte õiguslikku olemust. Laenuleping oli sõlmitud ja selle alusel hagejale laenusumma väljamakse tehtud enne abielu sõlmimist. Hageja on ekslikult seisukohal ka, et poolte laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise osad solidaarvõlgnikena on võrdsed. Kostja möönab, et poolte vahel puudub kirjalik kokkulepe laenulepingu täitmise kohta. Küll aga tuleneb kohustuse olemusest, et omavahelistes suhetes puudub hagejal VÕS § 69 lg 2 kohane tagasinõudeõigus (s.o kas puudub üldse või ei ole selle suurus 50 % pangale täidetud kohustusest). Kostja on seisukohal, et laenulepingust tuleneva kohustuse peab täitma hageja kuna: laenusumma maksti välja hagejale, kes kasutas seda oma tarbeks; kostjal puudus igasugune kontroll (sh võimalus kontrollida) laenusumma kasutamise üle või võimalus suunata laenusumma kasutamist ühistes huvides; väär ja tõendamata on hageja väide, et laenu kasutati kostjale kuuluva korteriomandi remondiks, laenusummat korteri remondiks kasutatud ei ole; laenu tagatisena on kostja seadnud hüpoteegi tema ainuomandis olevale korteriomandile ning ei ole selle eest hagejalt mingit tasu nõudnud. Seega ei ole hageja ja kostja saadud laenu kasutanud ühistes huvides. Kuivõrd laenusummast tasuti lepingutasu 165.53 eurot ning tehti kostja eelnevate laenulepingute sulgemiseks makseid (põhiosa, intress) kogusummas 4 059.75 eurot ja hageja eelnevate laenulepingute sulgemiseks makseid (põhiosa, intress) kogusummas 3 581.13 eurot, on pooled sisuliselt samas proportsioonis katnud laenulepingu alusel saadud laenu arvelt oma eelnevaid kohustusi. Kostja huvides on kasutatud laenulepingu alusel saadud laenust summas 16 564.00 eurot ainult 4 059.75 eurot. Samuti ei ole ülejäänud summat kasutatud ühistes huvides, kuigi laenumakseid erioodil 04.11.2006.a - 25.02.2013.a on tasutud ühisvara arvelt. Kostjal küll puuduvad täielikud andmed viidatud perioodil tasutud laenumaksete kohta kuid arvestades, et laen oli võetud 20-ks aastaks ja igakuise laenumakse suurus koos intressiga on ca 100.00 eurot, siis kostja ja hageja abielu ajal on ühisvara arvelt tasutud laenumakseid summas ca 7 600.00 eurot (76 kuud x 100.00 eurot). Ehk siis kostja ühisvara osa arvelt on tasutud ca 3 800.00 eurot. Lisaks on kostja hagile lisatud väidetava võlgnevuse arvestusest (ruudulised lehed) nähtuvalt tasunud hagejale 1 030.00 eurot. Seega on kostja täies mahus täitnud laenulepingu alusel saadud laenust kostja huvides kasutatud osa (s.o 4 059.75 eurot) tagastamise kohustuse (s.o kostja ühisvara osa arvelt tasutud ca 3 800.00 eurot pangale ja kostja on 1 030.00 eurot tasunud ka hagejale) ning hagejal puudub tulenevalt kohustuse iseloomust üldse õigus nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjalt. Konto väljavõttest nähtub, et hageja on laenulepingu alusel saadud laenusummast ca 12 500.00 eurot (so üle 75,5 %) kasutanud enda huvides. Lisaks sellele, et hageja on 3 581.13 euro suuruses summas täitnud oma eelnevaid kohustusi, on ta ka perioodil 04.11.2006.a kuni 23.12.2006.a võtnud sularahaautomaatidest välja kokku 120 000.00 Eesti krooni (7 669.40 eurot), kusjuures 23 - 24.11.2006.a on välja võetud 10 000.00 Eesti krooni kaupa 8korral, s.o kokku 80 000.00 Eesti krooni. Lisaks on teostanud arusaamatuid ja koosellu kostjaga mittepuutuvaid tehinguid A ja I K. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et tulenevalt kohustuse iseloomust (s.o laenulepingu alusel saadud laenu kasutamine) hagejal puudub hageja ja kostja omavahelistes suhetes VÕS § 69 lg 2 kohane tagasinõudeõigus või saab selle suurus olla maksimaalselt 5 % pangale täidetud kohustusest). Kuna hageja põhinõue on põhjendamatu ja alusetu, on alusetu ka hageja nõue viivise väljamõistmiseks.

Hageja on esitanud ka tasutud kindlustusmaksete osalise hüvitamise nõude. Nimetatud nõue on ilmselgelt alusetu, kuna hageja ei tasu laenulepingu kohaselt kindlustatud tagatisvara (korter asukohaga XXX) kindlustusmakseid. Hageja lõpetas 2012 aastal kindlustuslepingu ja pärast hageja poolset kindlustuslepingu lõpetamist tasub makseid kostja. Seega on hageja nõue põhjendamatu ja kindlustusmaksete osalise hüvitamise nõue ei ole seotud mingilgi viisil hagile lisatud laenulepinguga. Kohtuistungil esitatud väited ja poolte lõplikud seisukohad Kohtuistungil 26.03.2018.a selgitas hageja, et nõudesummaks on 329.51 eurot, s.o 1⁄2 hageja poolt pangale laenulepingust tulenevalt perioodi aprill 2016.a kuni juuli 2017.a tasutud osamaksetest (tlk 92). Pärast laenusumma saamist refinantseeriti poolte varasemaid laenukohustusi ning ülejäänud laenusumma kasutati ühiselt, s.o auto ostmiseks, kostja korteri remondiks jne. Kuivõrd 2006 aastal olid kõik hageja pangakaardid ühes paroolidega ja internetipanga paroolidega kostja kasutuses põhjusel, et hageja usaldas kostjat, on kostja hageja kontol olevat raha enda huvides kasutanud. 06.04.2018.a teatas hageja, et perioodi aprilll 2016.a kuni juuli 2017.a on hageja poolt tasutud laenu põhiosa summas 1 173.45 eurot, intress summas 385.13 eurot ning kindlustusmaksed summas 231.94 eurot. Nimetatud perioodi jookul on kostja tasunud vaidlusaluste kulutuste katteks hageja pangarvele ainult 230.00 eurot. Hageja on küll lõpetanud tagatisvara (s.o korteri XXX) kindlustusmaksete tasumise, kuid jätkab laenu kindlustusmaksete tasumist. 12.04.2018.a leidis kostja täiendavalt, et tõendamata ja väärad on hageja esitatud väited, et laenu kasutati perekonna huvides (sh osteti auto või remonditi kostja lahusvaraks olevat korterit) ning et kostja kasutas hageja pangakaarte ning internetipanga paroole ja kasutajatunnust. 06.04.2018.a esitatud hageja menetlusdokumendi lisast nähtub, et hageja tasub elukindlustusmakseid. Nimetatud maksed on seotud ainult hageja isikuga ja selle kohustuse osas ei ole kostja solidaarvõlgnikuks mingilgi viisil. Ka kostja tasub elukindlustusmakseid ja see on tema isiklik, mittejagatav kohustus. Laenulepingu tagatisvaraga (korteriomand) seonduvaid makseid tasub pangale kostja. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud nõudega ning tõenditega, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja (laenusaaja), kostja (kaaslaenusaaja) ja Swedbank AS-i õiguseellase Hansapank AS-i vahel on sõlmitud 20.10.2006.a laenuleping nr 06-190688-EV, mille alusel said pooled laenu summas 16 564.00 eurot (tlk 14-19). Laen kanti hageja kontole. Laen võeti

kahekümneks aastaks ning see tuli tagastada osamaksetena kuni 25.09.2026.a. Nimetatud summast tasuti laenulepingu sõlmimise lepingutasu 165.53 eurot ning tehti kostja eelnevate laenulepingute refinantseerimiseks makseid (põhiosa, intress) summas 4 119.42 eurot ning hageja eelnevate laenulepingute refinantseerimiseks makseid (põhiosa, intress) summas 3 581.13 eurot. Pooled ei vaidle ka, et 06.02.2013.a sõlmisid hageja (laenusaaja 1) ja kostja (laenusaaja 2) Swedbank AS-iga laenulepingu nr 06-190688-EV lisa, millega lepiti kokku, et laenulepingust tulenevad maksed tasutakse hageja kontolt (tlk 10-13). Poolte vahel puudub vaidlus ka, et kostja ja hageja abielu ajal on ühisvara arvelt tasutud laenumakseid kokku ca 7 600.00 euro ulatuses ning pärast poolte abielu lahutamist on laenulepingust tulenevaid makseid tasunud hageja. Hageja on hagis muuhulgas märkinud, et pangast võetud laen on poolte ühisvara koosseisu kuuluv ühiskohustus. Kohus nimetud hageja väitega ei nõustu. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et hageja ja kostja olid abielus alates 04.11.2006.a kuni 25.02.2013.a. Vaidlusalune laenuleping sõlmiti aga 20.10.2006.a, s.o enne abielu sõlmimist. Kohus selgitab, et nii abielu sõlmimise kui ka käesoleval ajal kehtiva perekonnaseaduse (PKS) sätete kohaselt tekib abikaasade ühisvara (varaühisus) abielu sõlmimisest. Laenuleping oli sõlmitud ja selle alusel ka laenusumma väljamakse tehtud enne abielu sõlmimist ja seega käesoleval juhul ei kohaldu ühisvara jagamist reguleerivad PKS-i sätted. Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et ka hilisem laenulepingu lisa sõlmimine (s.o 06.02.2013.a laenulepingu uues redaktsioonis kehtestamine) ei muuda laenusuhte õiguslikku olemust (s.o laenulepingu täitmine ja selles sätestatud kohustused ei allu PKS regulatsioonile). Nii laenulepingust kui ka selle lisast nähtub, et laenusaajad vastutavad laenulepingu ja selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt (tlk 11, 18). Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejal on solidaarvõlgniku tagasinõudeõigus kostja vastu. Kostja on seisukohal, et kohustuse olemusest tulenevalt puudub hagejal omavahelistes suhetes VÕS § 69 lg 2 kohane tagasinõudeõigus (s.o kas puudub üldse või ei ole selle suurus 50 % pangale täidetud kohustusest). Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostjad võlausaldaja ees solidaarselt vastutatavad võlgnikud. VÕS § 69 lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega saab solidaarvõlgnik pärast võlausaldajale kohustuse täitmist nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt sama, mida saanuks nõuda neilt võlausaldaja, kuid seda üksnes osas, milles tema täidetu ületab tema enda osa. Tagasinõude tekkimise esmaseks eelduseks on seega solidaarvõla täielik või osaline täitmine solidaarvõlgniku poolt ning solidaarkohustus peab olema täidetud suuremas ulatuses, kui on kohustuse täitnud solidaarvõlgniku enda osa suhetes solidaarvõlgnikega (Riigikohtu 21.06.2013.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-54-13). Eeltoodut arvestades tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude rahuldamiseks teha esmalt kindlaks, millises ulatuses vastutavad solidaarvõlgnikud võlausaldaja nõude täitmise eest omavahel (sisesuhtes). VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse

üldjuhul võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Hageja leiab, et hageja ja kostja omavahelises suhtes peab jagunema vastutus võrdsetes osades, ehk igaüks peab täitma võlausaldaja ees kohustuse 1⁄2 ulatuses. Kostja on seisukohal, et laenulepingust tuleneva kohustuse peab täitma hageja kuna: laenusumma maksti välja hagejale, kes kasutas seda oma tarbeks; kostjal puudus igasugune kontroll (sh võimalus kontrollida) laenusumma kasutamise üle või võimalus suunata laenusumma kasutamist ühistes huvides; väär ja tõendamata on hageja väide, et laenu kasutati kostjale kuuluva korteriomandi remondiks, laenusummat korteri remondiks kasutatud ei ole; laenu tagatisena on kostja seadnud hüpoteegi tema ainuomandis olevale korteriomandile ning ei ole selle eest hagejalt mingit tasu nõudnud. Kostja on seisukohal, et hageja on laenulepingu alusel saadud laenusummast ca 12 500.00 eurot (s.o üle 75,5 %) kasutanud enda huvides ning vaid 24,5 % kostja huvides (s.o kostja varasemate laenude refinantseerimiseks). Käesoleval juhul peab seega kostja tõendama asjaolusid, mis annaksid alust pidada tema osa solidaarvõlgnike sisesuhtes väiksemaks. Kohus peab hindama ehk tegema kindlaks, kas esineb asjaolusid, mis annaksid aluse kõrvale kalduda VÕS § 69 lg 1 võrdsetes osades kohustuse täitmise üldnormist. Toimiku materjalidest nähtub, et pooled sõlmisid pangaga vaidlusaluse laenulepingu, kui kaaslaenusaajad. Pooled on seega ühiselt laenu saamise soovi avaldanud. Vaatamata sellele, et laenusumma kanti hageja kontole ning kohtule ei ole usaldusväärseid tõendeid laenu kasutamise kohta esitatud, on kostja väited, et hageja kasutas peale poolte eelnevate kohustuste refinantseerimist laenulepingu alusel saadud laenusummast ca 12 500.00 eurot vaid enda huvides, kohtu hinnagul ebausaldusväärsed ja tõendamata. Toimiku materjalidest nähtub, et pooled abiellusid 04.11.2006.a, s.o vähem kui kuu aja pärast laenulepingu sõlmimisest ja laenu saamist. Pooled olid abielus kuni 25.02.2013.a. Kohtu hinnagul ei ole seega eluliselt usutav, et kostjal puudus igasugune kontroll (sh võimalus kontrollida) laenusumma kasutamise üle või võimalus suunata laenusumma kasutamist ühistes huvides. Ka vaatamata sellele, et hageja kontoväljavõttest nähtub, et sellelt on peale laenu saamist korduvalt välja võetud suurtes summades sularaha ning pooled ei ole kohtule usaldusväärseid tõendeid ega ütlusi sularaha kasutamise kohta esitanud, on kohus siiski seisukohal, et kostjal kui kaaslaenusaajal pidi olema õigus ja kohustus kontrollida laenu kasutamise otstarvet ning selle „väära“ kasutamise kohta hagejale etteheiteid teha. Kohtule ei ole aga esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks laenu mitteühistes huvides kasutamise kohta hagejale varasemalt etteheiteid teinud. Kostja sellekohased väited on seega kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. Ka kostja etteheited, et laen kanti hageja kontole, on kohtu hinnagul samuti alusetud, kuna vaidlusaluse laenulepingu p 4.1 tulenevalt võis ka kostja esitada laenusumma väljamaksmiseks pangale korralduse (tlk 15). Kostja aga asjaoludest tulenevalt nimetatud korraldust pangale esitanud ei ole. Ka kohustuse olemusest tulenevalt (s.o hageja ja kostja poolt ühiselt laenu taotlemine ja saamine) on kohtu hinnagul pooltel kohustus seda täita võrdsetes osades. Kuivõrd kohtule ei ole vastupidist tõendatud, on kohtu hinnagul poolte näol tegemist solidaarvõlgnikega, kes peavad omavahelistes suhetes täitma kohustuse võrdsetes osades. Kostja on kohtule tetanud ka, et laenu tagatisena on kostja seadnud hüpoteegi tema ainuomandis olevale korteriomandile ning ei ole selle eest hagejalt mingit tasu nõudnud. Laenulepingu p 4.2 nähtub, et laenusumma saamise ja väljamaksmise tingimuseks ongi olnud panga kasuks tagatise seadmise lepingu sõlmimine (tlk 15). Kuna kostja on panga nimetatud tingimusega nõustunud, on ka nimetatud etteheited hagejale kohtu hinnangul alusetud. Toimiku materjalidest nähtub, et perioodi aprill 2016.a kuni juuli 2017.a eest on hageja poolt Swedbank AS-ile tasutud laenu põhiosa summas 1 173.45 eurot, intress summas 385.13 eurot ning elukindlustusmaksed summas 231.94 eurot (tlk 98-100).

Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et hageja poolt tasutud elukindlustusmaksed (tlk 100) on seotud ainult hageja isikuga ja selle kohustuse osas ei ole kostja solidaarvõlgnikuks mingilgi viisil. Tegemist on isikliku, mittejagatava kohustusega. Kohus arvestab samas, et hageja tasus vaidlusalusel perioodil põhilaenu ja intresse kokku summas 1 558.58 eurot. Kuivõrd VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse üldjuhul võrdsetes osades, on antud juhul iga solidaarvõlgniku kohustus tasuda võlausaldajale 779.29 eurot (1 558.58 : 2). Hageja on kohtule tetanud, et vaidlusaluse perioodi jookul on kostja tasunud kohustuse katteks hageja pangarvele 230.00 eurot (s.o 779.29 – 230.00 = 549.29 eurot). Kohus arvestab ka, et kostja on vaidlusalusel perioodil tasunud laenulepingu tagatisvaraga (korteriomand) seonduvaid kindlustusmakseid summas 142.40 eurot (tlk 79), kuna laenulepingu p 11 tulenevalt on tagatisvara kindlustamine vaidlusaluse laenulepingu üks tingimustest (tlk 17) ning mida kohustuse olemusest tulenevalt tuleb samuti tasuda pooltel ühiselt. Kohtuistungil 26.03.2018.a selgitas hageja, et tema nõudesummaks on 329.51 eurot (perioodi aprill 2016.a kuni juuli 2017.a tasutud osamaksete eest) (tlk 92). Eeltoodust tulenevalt, on hageja nõue summas 329.51 eurot põhjendatud ja tõendatud (s.o 1 558.58 / 2 - 230.00 - 71.20 (s.o 142.40 /2)) ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 329.51 eurot. Ühes põhinõudega on hageja palunud hagis välja mõista viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates 01.08.2017.a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui põhivõla summa. Kostja leiab, et hageja viivisenõue on alusetu. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hageja ei ole kolme aasta jooksul mingeid nõudeid kostja vastu esitanud ning tsiviilasjas nr 2-16-9082, millises menetleti hageja nõuet laenulepingu alusel perioodi märts 2013.a kuni 31 märts 2016.a eest, on hageja loobunud hagist, on viivisenõude esitamine hageja poolt hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja on seisukohal ka, et viivisesumma on põhjendamatult suur, selle esitamine on hea usu põhimõttega vastuolus ning kostja palub viivisesummat vähendada 0.00 euroni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 3 järgi kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Hinnates esitatud asjaolusid, on kohus seisukohal, et solidaarkohustuse tagasinõudelt, kui kulutuste nõudelt tuleb viivist arvestada lähtudes VÕS § 113 lg 3 ja tulenevalt hageja taotlusest alates 01.08.2017.a, kuni selles osas põhinõude täieliku rahuldamiseni. Kostja väited, et viivisenõue on alusetu, on kohtu hinnagul põhjendamatud ja otsitud. Kuna hageja on vastavad kulutused teinud, s.o tasunud poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust suuremas ulatuses, on hagejal VÕS § 113 lg 3 alusel õigus neilt ka viivist nõuda. Kostjal oli ühes hagejaga kohustus laenulepingu alusel võlgnevuse tasumiseks ning kostja, kui solidaarvõlgnik, pidid olema teadlik, et võlgnevuse mittetasumise korral, tekib hagejal tagasinõudeõigus. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue seega õiguslikult põhjendatud ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates 01.08.2017.a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui põhivõla summa.

Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.