Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohtuotsus

tagatiseta

viivitamata

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesolevas asjas ei anna kohus luba edasikaebamiseks. Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.

Seega on käesoleva asja näol tulenevalt hagi hinnast tegemist lihtmenetluses menetletava asjaga. Lihtmenetluses menetletavas asjas võib kohus tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 5, 6, 7, 9 ja 10 kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all; kalduda kõrvale menetlusdokumentide kättetoimetamise ja menetlusosaliste esitatavate dokumentide vorminõuete kohta seaduses sätestatust, välja arvatud hagi kostjale kättetoimetamisel; loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist; teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata ning tunnistada asjas tehtud lahendi viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lõikes 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi ja realiseerida TsMS § 405 lg 2 sätestatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud (tl.35-36, 48). Kohus on seisukohal, et hageja nõue kostjalt võla väljamõistmiseks on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud. Kohtuotsuse tegemise õigusliku põhjendusena peab kohus vajalikuks märkida, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohtuse täitmist ja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsÜS §-s 138 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Tulenevalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tal oli lepinguline suhe Elisa Eesti AS-ga tulenevalt 4.07.2012.a ja 6.12.2012.a. sõlmitud liitumislepingutest ja 6.12.2012.a. sõlmitud liitumislepingu lisast. Kostja tunnistab põhivõlga 29 euro ulatuses, kuid kuna võlgnevuse kujunemine on olnud kostja jaoks arusaamatu, et ole ta võlgnevust tasunud. Kostja väitel käis ta arveid maksmas teenindusbüroos ning vormistas ka lepingu lõpetamise 2014.a. juulikuus. teenindusbüroos, kuid tal puudub sellekohane dokument. Seetõttu on 01.09.2014.a. arve esitatud alusetult, sest augustikuus kostjale enam teenuseid ei osutatud. Kostja väitel ei ole hagejal õigus nõuda temalt 01.09.2014.a. arvel kajastatud käsitlustasu 50 eurot, kuna ta ei ole ostnud Elisa Eesti AS-lt soodushinnaga vara. Hageja on kohtumenetluses väitnud, et lepingu lõpetamine toimus maksmata arvete tõttu 28.08.2014.a. , kuid eraldi dokumenti ülesütlemise kohta ei ole. Meeldetuletusi tasumata

arvete kohta ja võlateateid on Elisa Eesti AS saatnud kostjale posti teel aadressile xxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxx ning iseteeninduse kaudu, kuid neid ei ole säilitatud. Kostja on saanud Elisa Eesti AS-lt soodushinnaga vara, milleks on vastavalt 06.12.2012.a. liitumislepingu lisale 2209510 (soodushinnaga vara müügileping) Huawei E303 USB modem, väärtusega 20 eurot, mis on hagejale üle antud soodushinnaga 0 eurot. Nimetatud müügilepingus, mille kostja on allkirjastanud, on kokku lepitud, et soodushinnaga vara müügilepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga seotud SIM kaart peab olema avatud 24 kuu kestel pärast soodushinnaga vara ostmist. Kuna pooltel on vaidlus lepinguliste suhete lõppemise aja kohta ning kumbki pool ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks tema poolt väidetud lepingute lõpetamise aega, loeb kohus lepingu lõppenuks alates ajast, kui lepinguga seotud mobiiltelefonidelt ei ole enam kõnesid tehtud. Mobiiliteenuste arve nr 2010253547 alajaotusest (tl.25 pöördel) nähtub, et kostja kasutuses olnud mobiiltelefoni numbritelt ei ole toimunud kõnesid 2014.a. augustikuus. Seega tuleb lepingu lõppemise ajaks lugeda 31.juuli 2014.a. ning kostjal on kohustus tulenevalt VÕS § 76 lg 1 tasuda teenuste eest kuni 2014.a. augustikuuni kokku 48,44 eurot. Põhjendatuks tuleb lugeda ka käsitlustasu, summas 50 eurot nõuet, sest nimetatud tasu maksmine (sisuliselt leppetrahvi nõue) on kokku lepitud liitumislepingu lisas – soodushinnaga vara müügilepingus (tl.20 pöördel). Kostja ei ole tõendanud, et tema valdusse ei ole antud soodushinnaga vara – Huawei E303 USB modemit. Kuna müügilepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga seotud SIM kaart ei olnud avatud 24 kuu kestel pärast soodushinnaga vara ostmist, esineb alus lepinguga kokkulepitud käsitlustasu nõudmiseks.

Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda kostjalt kokku 98,44 euro tasumist, millele lisandub viivis tulenevalt lepingute lahutamatuks lisaks olevate Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p.7.8 0,15 % päevas tasumata summalt. Hageja on arvestanud viiviseid kuni hagi esitamiseni summas 160,95 eurot ning vähendanud viiviseid heas usus tegutsedes kuni põhivõla suuruseni, 119,74 euroni. Kuna kohus on leidnud, et kostja võlgnevus hageja ees on 98,44 eurot, mõistab kohus ka viivised välja põhinõude ulatuses. Hageja nõue TsMS § 367 alusel lisanduva viivise väljamõistmiseks kuni põhinõude täitmiseni tuleb jätta rahuldamata kuna lisanduv viivis ületaks hea usu põhimõtte vastaselt põhinõuet. Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuluna riigilõivu summas 75 eurot ning lepingulise esindaja tasu

summas 225 eurot. Tasutud riigilõivu suurus tuleneb riigilõivuseadusest. Kostjal ei ole eeldatavalt menetluskulusid esinenud, kuna ta ei osalenud menetluses esindaja vahendusel. Arvestades hagi osalist rahuldamist jaotab kohus käesolevas asjas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja taotles kostjalt kokku 239,53 euro ning lisanduvate viiviste väljamõistmist, hagi hinnaks oli TsMS § 133 lg 2 alusel 249,19 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hagi 196,88 euro ulatuses, mis on ca 79 % hagi hinnast, jätab kohus hageja menetluskuludest 21 % hageja kanda ning 79 % kostja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 237 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. See tähendab, et kui kostja ei tasu hagejale kohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulu –237 eurot, on hagejal õigus nõuda tasumata summalt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras (käesoleval ajal 0,022 % päevas) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni. Tulenevalt TsMS § 455 lg 1 toimetab kohus otsuse menetlusosalistele kätte. TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus kohtuotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.