Jätta rahuldamata TN hagi EE vastu intressi 1 753.03 euro väljamõistmiseks.
4.Jätta rahuldamata TN hagi EE vastu viivise väljamõistmiseks.
5.Rahuldada TN apellatsioonkaebus osaliselt.
6.Esimese astme kohtu menetluses kantud menetluskulud ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta 84% ulatuses EE kanda ja 16% ulatuses TN kanda. Edasikaebamise kord
1(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.16.08.2014 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmis EE (kostja) OÜ-ga Xxxxxxxxxxx (äriregistrist kustutatud 13.09.2013) kolm laenulepingut: 18.08.2006 summas 40 000 krooni, 12.12.2006 summas 45 000 krooni ja 05.04.2007 summas 115 000 krooni. Kõik laenulepingu olid tähtajaga 5 aastat ja intressiga 5% aastas. TN (hageja) omandas OÜ-lt Xxxxxxxxxxx 13.07.2013 avalikul enampakkumisel eelnimetatud nõuded kostja vastu, mil pankrotihaldur kinnitas, et nõuete müügi hetkel ei ole kostja saadud laene tagastanud. Hageja on pöördunud kostja poole võlgnevuse tasumiseks, kuid kostja võlgnevust tasunud ei ole väites, et on oma kohustuse OÜ Xxxxxxxxxxx ees täitnud. Ühtegi tõendit esitanud ei ole. Hageja hinnangul isegi kui oleks olemas vastav tõend kohustuse täitmise kohta, siis on see ilmselt võltsitud ja tehtud tagantjärgi, kuna hagejale on nõuete omandamise hetkel kinnitatud, et nõuded on kostja poolt täitmata. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 12 853.47 eurot (200 000 krooni), intressid 3 213.46 eurot ning viivised 5% aastas kuni kohustuse täitmiseni.
2.20.11.2014 täpsustas hageja haginõuet paludes kostjalt välja mõista võlgnevus 12 779.55 eurot ja intressid 3 194.88 eurot. Viivisenõuet hageja ei esita. Kostja vastuväited hagile
3.Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ning palub jätta hagi rahuldamata. Hagejal puudub kostja vastu mistahes sissenõutavaks muutunud nõue ja seda eelkõige põhjusel, et kostja on oma mistahes kohustused OÜ Xxxxxxxxxxx ees täitnud. Kostja on laenu tagasimaksmise kohta saanud OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmelt PT “Kinnituse“.
4.Hageja ei nõustu kostja seisukohaga väidetava kohustuse täitmise osas, kuna 26.05.2008 Viru Maakohtus OÜ Xxxxxxxxxxx parkrotiavalduse läbivaatamise kohtumenetluse istungil on pankrotihaldur Sirje Tael kinnitanud, et nõue on endiselt tasumata ning ka OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liige PT on märkinud, et tema ei tea kas võlgnevus on tasutud ning tema hinnangul ei ole kostjal võimalusi võlgnevuse tasumiseks. Samuti puuduvad kassa sissetuleku orderid või maksekorraldused võlgnevuse tasumiseks, lisaks ei kinnita pankrotihaldur võlgnevuse tasumist, sest temale seda tehtud ei ole, kuigi pankrotiseaduse kohaselt saab pankrotis oleva äriühingu varasid käsutada vaid pankrotihaldur.
5.Kostja hageja käsitlusega ei nõustu. “Kinnitus“ tõendab, et võlg on tasutud ning ilmselt siis peale 26.05.2008 toimunud kohtuistungit. Puudub vajadus muude tõendite esitamiseks võlgnevuse tasumise kohta. Võlgnevuste tasumiste vastuvõtmist juhatuse liikme poolt ei keela seadus. Kostja palub kohaldada aegumist. Viivisenõue on vähemalt osaliselt alusetu, kuna on esitatud väljamõistmiseks intressidelt, mis on lubamatu. Edasine menetluse käik
6.09.10.2015 kohtuotsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata põhjendusel, et “Kinnitus“ on VÕS § 95 lg-s 1 mõttes kohaseks tõendiks võlgnevuse tasumise tõendamisel ja enne OÜ Xxxxxxxxxxx pankroti väljakuulutamist jäi ajavahemik, mil juhatuse liige oli õigustatud vastu võtma võlgnevuse tasumist, ning tulenevalt võlgnevuse tasumise tõendamisest 2(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 ei kuulu hagi rahuldamisele. Aegumist kohus ei kontrolli, kuna hagi jäi rahuldamata.
7.Hageja esitas 09.10.2015 kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
8.23.05.2016 kohtuotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 09.10.2015 otsuse ja saatis tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.11.10.2016 hagiavalduse tervikteksti kohaselt sõlmis EE (kostja) äriühinguga Xxxxxxxxxxx OÜ (pankrotis) kolm laenulepingut intressiga 5% aastas: - 18.08.2006, laenusumma 40 000 krooni (2 556.47 eurot), laenu tagastamise tähtaeg 18.08.2011; - 12.12.2006, laenusumma 45 000 krooni (2 876.02 eurot), laenu tagastamise tähtaeg 12.12.2011; - 05.04.2007, laenusumma 115 000 krooni (7 349.84 eurot), laenu tagastamise tähtaeg 05.04.2012. Kostja laene Xxxxxxxxxxx OÜ-le tähtajaks ei tagastanud. 06.06.2008 kohtuotsusega kuulutas Viru Maakohus välja OÜ Xxxxxxxxxxx pankroti. Pankrotihalduriks nimetati ST. 02.07.2008 andis OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liige PT võlgniku vande, milles kinnitas, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on juhatuse liikmele teadaolevalt õiged. Kohustuste nimekirjas oli muu hulgas ka OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) poolt kostjale antud laenud kogusummas 200 000 krooni. 2008. aastal PT suhtes läbiviidud kriminaalmenetluses nr 08240101221 andis viimane ütlusi, millest nähtub, et 31.12.2008 seisuga ei ole kostja OÜ-le Xxxxxxxxxxx (pankrotis) laene tagastanud 22.08.2013 kinnitas Viru Maakohus tsiviilasjas nr 2-08-16087 OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotihalduri esitatud lõpparuande, milles võlgniku varana oli kajastatud ka OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) nõuded kostja vastu. TN (hageja) omandas Xxxxxxxxxxx OÜ-lt (pankrotis) 13.07.2013 enampakkumisel laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu. Xxxxxxxxxxx OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ST kinnitas hagejale nõuete müügi hetkel, et kostja ei ole Xxxxxxxxxxx OÜ-le laene tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista 15 977.92 eurot, millest põhivõlg on 12 772.33 eurot ja intress 3 195.59 eurot, lisaks viivis perioodi 16.08.2014-16.08.2015 eest summas 1 021.79 eurot, perioodi 17.08.2015-16.08.2016 eest summas 1 021.79 eurot ning alates 17.08.2016 kuni kohtuotsusega väljamõistetud põhivõla kohase täitmiseni VÕS § 113 sätestatud määras (tl 58-62 kd III).
10.Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ning palub jätta hagi rahuldamata. Hagejal puudub kostja vastu mistahes sissenõutavaks muutunud nõue ja seda eelkõige põhjusel, et kostja on oma mistahes kohustused OÜ Xxxxxxxxxxx ees täitnud. Kostja on laenu tagasimaksmise kohta saanud OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liikmelt PT “Kinnituse“ (tl 71 II kd). Hageja nõuab viivist ka intressilt, mis VÕS § 113 lg 6 kohaselt on lubamatu. Kostja leiab, et hageja nõude aluseks olevatele laenulepingutele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid. Kuna nendes laenulepingutes puuduvad andmed krediidikulukuse määra kohta, siis rakendub VÕS § 408 lg 4 ning hageja ei saa nõuda intressi kõrgemas määras, kui VÕS §-s 94 sätestatud. Samuti ei saa hageja nõuda VÕS § 415 lg 1 järgi kõrgemat viivist kui VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud. 25.01.2017 kohtuistungil täpsustas kostja, et maksis laenu tagasi 2008 kevad-suvi sularahas osade kaupa 5-6 osas PT kätte. Tagasimaksete suurused olid nii, nagu parasjagu anda oli. Rahad andis kostja PTle üle kord Tartus, kord Jõgeval, Rakveres jne. “Kinnituse“ tõi PT talle siis, kui ta oli viimase osa ära maksnud. See võis olla juuni algus kuni keskpaik 2008. aastal. Kostja ja PT said kokku Tartus, kus PT andis “Kinnituse“. “Kinnituse“ vormistas PT ning “Kinnituse“ 3(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 üleandmisel oli tema allkiri. Kostja ei osanud tähelepanu pöörata, et kuupäev puudub. OÜ Xxxxxxxxxxxi pankrotimenetluses ei osalenud kostja mingil moel. “Kinnitust“ ei saanud kohe kohtule esitada, sest kostja ei leidnud seda üles, kuid teadis, et see peab olemas olema. OÜ Xxxxxxxxxxxi pakrotimenetluse ajal 2012. aastal helistas kostjale keegi, kes väitis, et tegeleb pankrotiasjadega ning et kostja on OÜ-le Xxxxxxxxxxx võlgu. Kostja kinnitas telefonis, et võlgnevust ei ole. Kui ilmus välja hageja, ka siis kinnitas kostja, et võlgnevus nimetatud lepingute järgi puudub. 10.02.2017 seisukohas avaldas kostja, et sai kinnituse 04.06.2008. Nimetatud kuupäev tuli kostjale meelde, kuna see juhtus päeval, kui on kostja õe sünnipäev. Kostja esitas ka endapoolse intressiarvestuse vastavalt seaduses sätestatule, milline kohaldub tarbijakrediidilepingule, ning leiab, et põhjendatud võiks olla intressinõude summas 1 455.30 eurot. Kostja hinnangul on viivisenõue aegunud.
11.25.01.2017 rahuldas kohus hageja taotluse PT tunnistajana ülekuulamiseks, kuid hageja, vaatamata kohtu korduvatele nõudmistele, ei esitanud andmeid, mis võimaldaks PTle kohtukutse kätteandmist, mistõttu jättis kohus taotluse 12.09.2017 istungil läbi vaatamata. Esimese astme kohtu otsus
12.Pärnu Maakohtu 30.11.2017 otsusega jäeti hagi rahuldamata, hagejalt mõisteti riigituludesse välja 250 eurot tasumisele kuulunud riigilõivuna, millisest hageja menetlusabi korras hagi esitamisel vabastati, menetluskulud jäeti hageja kanda ning kostja menetluskulud suuruses 1 880 eurot mõisteti hagejalt välja koos tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisega.
13.Maakohus luges vaidlustamata asjaoludeks, et kostja sõlmis OÜ-ga Xxxxxxxxxxx (pankrotis) järgmised laenulepingud (edaspidi Lepingud): 18.08.2006 summas 40 000 krooni, 12.12.2006 summas 45 000 krooni ja 05.04.2007 summas 115 000 krooni, kokku 200 000 krooni. Kõik Lepingud sõlmiti tähtajaga 5 aastat, intress 5% aastas. 06.06.2008 kohtumäärusega kuulutas Viru Maakohus välja OÜ-u Xxxxxxxxxxx pankroti ja nimetas pankrotihalduriks STa. Hageja omandas OÜ-lt Xxxxxxxxxxx (pankrotis) 17.06.2013 avalikul enampakkumisel Lepingutest tulenevad nõuded kostja vastu ning kostja ei ole Lepingutest tulenevat laenukohustust täitnud hagejale ega OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotihaldurile.
14.Arvestades laenude tagasimakse tähtaega (5 a), oli 18.08.2006 lepingu alusel saadud laenu tagastamise tähtaeg 17.08.2011, 12.12.2006 lepingu alusel saadud laenu tagastamise tähtaeg 12.12.2011 ja 05.04.2007 lepingu alusel saadud laenu tagastamise tähtaeg 05.04.2012.
15.Kostja on esitanud kohtule OÜ Xxxxxxxxxxx “Kinnituse“, milles OÜ Xxxxxxxxxxx (Laenuandja) juhatuse liige PT kinnitab, et EE (Laenusaaja) on tagastanud Laenuandjale sularahas poolte vahel 18.08.2006, 12.12.2006 ja 05.04.2007 sõlmitud laenulepingute alusel nii laenusumma kui ka intressi ning et Laenuandja kinnitab, et tal puuduvad EE vastu mistahes varalised või mittevaralised nõuded ja pretensioonid“. Kohus leidis, et kostja esitatud “Kinnitus“ on kohane tõend VÕS § 95 lg 1 mõttes, millega kostjal on võimalik kohustuse täitmist tõendada. Sellise “Kinnituse“ esitamisel tuleb eeldada, et kostja on Lepingutest tuleneva laenu tagastamise kohustuse Laenuandjale täitnud. Hageja, väites et kostja ei ole laenu kohaselt tagastanud, peab oma väidet tõendama.
16.Hageja on seadnud kahtluse alla kostja esitatud tõendi (“Kinnitus“) usaldusväärsuse. Hageja leiab muu hulgas, et kostja poolt laenu mittetagastamine on tõendatud 02.07.2008 OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liikme PT poolt antud võlgniku vandega, milles PT kinnitas pankrotimenetluse käigus, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on juhatuse liikmele teadaolevalt õiged, kusjuures oli kohustuste nimekirjas ka OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) poolt kostjale antud laenud kogusummas 200 000 krooni. Võlgniku vande koopiast nähtub, et 02.07.2008 andis PT võlgniku vande tekstiga “Mina PT OÜ Xxxxxxxxxxx
4(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 (pankrotis) juhatuse liige, kinnitan oma au ja südametunnistuse juures, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on mulle teadaolevalt õiged“. Kuna võlgniku vandest ei selgu, millise konkreetse vara ja võlgade kohta esitatud andmete õigsust PT nimetatud vandega kinnitas, leidis kohus, et 02.07.2008 PT antud võlgniku vanne ei võimalda tuvastada, et kostjal olid sel ajal laenud tagastamata.
17.Kuna võlgniku vande tagaküljel on märgitud, et PT vannub, et “äriühingu nimele ei ole kehtivaid lepinguid“, ka Viru Maakohtu 02.07.2008 kohtuistungi protokollist nähtub, et PT on võlgniku vande andmise kohtuistungil kinnitanud, et “võlgniku nimel ei ole hetkel ühtegi kehtivat lepingut“, nõustus kohus antud asjaoluga ja asus seisukohale, et Võlgniku vandega ei ole hageja tõendanud laenude mittetagastamist kostja poolt.
18.Hageja tugines veel asjaolule, et 22.08.2013 Viru Maakohtu kohtumäärusest tsiviilasjas 2-08-16087, millega kohus kinnitas OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotihaldur S. T esitatud lõpparuande nähtub, et võlgniku varaks olid nõuded E E (kostja) vastu, kellele võlgnik oli andnud laenu ning kohustatud isik laene tagastanud ei ole. Kostja leidis, et hageja viide Viru Maakohtu 22.08.2013 kohtumäärusele ei ole õige, kuna hageja ei ole nimetatud määrust menetluses varasemalt esitanud. Kuna hageja antud asjas ei ole Viru Maakohtu 22.08.2013 kohtumäärust tõendina üldse esitanud, ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas ja milliste andmetega pankrotihalduri lõpparuande kohus kinnitas.
19.Veel leiab hageja, et kriminaalmenetluse raames PT poolt antud ütlustest nähtub, et seisuga 31.12.2008 ei ole kostja OÜ-le Xxxxxxxxxxx (pankrotis) laene tagastanud. Kohus, analüüsides nimetatu kohta esitatud tõendit, leidis, et Viru Ringkonnaprokuratuuri määruse väljavõttest ei selgu määruses märgitud kahtlustatava PT ütluste andmise aeg. Pealegi ei kajasta määruses märgitud PT ütlused kostjale antud laenude tagastamist või mittetagastamist kostja poolt. Seega leidis kohus, et antud tõend ei kinnita hageja väidet, et laenud olid seisuga 31.12.2008 kostja poolt tagastamata.
20.Kostja avaldas vande all antud ütlustes, et vajas sularaha ning laenas 200 000 krooni healt sõbralt PT, kellega oli tutvunud Soomes ehitusega tegeledes. Priit tegi laenulepingud ja tõi raha kolmes osas. Mingi hetk tahtis ta raha tagasi saada ja siis tema 2008 paari kuu jooksul osade kaupa, 5-6 osas, maksis nii nagu parasjagu raha oli. Raha tagastas ta PTle Jõgeval, Rakveres, Tartus tanklates. Raha tagasimaksmiseks tegi tööd, töötas ehitusel nii Eestis kui Soomes. 2008 tal mingit vara, st kinnisvara, autosid, mootorsõidukeid ei olnud. Laenu maksis tagasi palgarahast. Raha tagastas osaliselt eesti kroonides ja osaliselt eurodes, ei mäleta, kui suured olid osamaksed. PT ütles ette, mis summat tal oli vaja. Laenulepingutest tulenevalt andis PT 04.06.2008 kinnituse, et ta on raha saanud. Kohtuteesides palub hageja jätta kostja vande all antud ütlused arvestamata. Lisaks eelnevalt kajastatud asjaoludele teeb hageja arvates kostja ütlused laenu tagasimaksmise kohta ebausaldusväärseks vastuolu PT ütlustega. Samuti see, et kostja ei mäletanud, et ta oleks sel perioodil töötanud. Kui PT kinnitas veel 26.05.2008, et kostja ei ole laenu tagastanud, siis ei vasta tõele kostja väide, et ta tasus laenu kolme kuu jooksul, so aprill kuni juuni 2008. Kostja vande all antud ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et ainuke asi, mida kostja väga täpselt mäletab, on see, et ta raha tagastas, kuid see millistes summades, millal täpselt jne, ta ei mäleta. Ta ei mäleta isegi seda, kus PT elas ja millistes “bensiinijaamades“ väidetav raha tagastamine käis. Oma elu ja tegevuse kohta sellel perioodil kostja midagi ei mäleta. Isegi seda mitte, kas ta töötas ja kui töötas, siis kus. Samuti ei ole kostja tõendanud oma majanduslikku võimekust üldse võla tasumiseks. Kostja ka ise kinnitas, et tal puudus vähemalt sellel perioodil vara, mille arvel võlga tasuda. Kohtu hinnangul ei anna hageja esitatud asjaolud alust tunnistada kostja vande all antud ütlusi ebausaldusväärseks. Kostja vandus suuliselt, et räägib asja kohta kogu tõe, midagi varjamata, lisamata või muutmata ning allkirjastas ka “Menetlusosalise vande“. Hageja ei ole põhistanud, et kostja seletust andes varjas tõde, muutis või lisas asjaolusid. Eelnevalt on kohus tuvastanud, 5(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 et ei PT antud Võlgniku vande tekstist ega ka tema poolt kriminaalmenetluse raames antud ütlustest nähtu, et kostjal on laenud tagastamata. Seega ei saa kostja vande all antud ütlused laenu tagastamise kohta olla kuidagi vastuolus PT poolt väljaspool käesolevat kohtumenetlust avaldatuga ja seetõttu ebausaldusväärsed. Kohtu hinnangul ei muuda kostja ütlusi laenu tagastamise kohta ebausaldusväärseks ka see et kostja, vastates hageja esindaja küsimustele, ei mäletanud millistes summades, millal täpselt ja millistes bensiinijaamades raha tagastamine toimus ega ka täpseid andmeid oma elu ja tegevuse kohta sellel perioodil. On eluliselt usutav, et kostja ei mäleta kõiki üksikuid asjaolusid (üksikute summade suurus, konkreetsed kuupäevad jne), mis toimusid aastal 2008. Samas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber kostja vande all antud ütlused, sh ütluse PT “Kinnituse“ saamisest laenu tagastamise kohta 04.06.2008. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kostja vande all antud ütlused, sealhulgas laenu tagastamise ja tagastamise aja osas, on tõendina arvestatavad.
21.Kohtule esitatud ja uuritud tõendeid kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et kostja on tagastanud Lepingute alusel saadud laenu ja intressid sularahas Laenuandja juhatuse liikmele, st Laenuandja seaduslikule esindajale. Viimane on kostjalt kohustuse täitmise vastu võtnud ja andnud kostjale kohustuse täitmise kohta 04.06.2008 ka kirjaliku “Kinnituse“.
Vaidlusalusel ajal kehtinud pankrotiseaduse (28.12.2007 - 31.12.2008 redaktsioonis) alusel leidis kohus, et alles pankroti väljakuulutamisega omandas pankrotihaldur õiguse OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) vara (pankrotivara) valitseda ja käsutada ning juriidilisest isikust võlgniku (OÜ Xxxxxxxxxxx) seaduslik esindaja (juhatuse liige) kaotas õiguse teha mistahes tehinguid, seega võtta kostjalt vastu rahaliste kohustuste täitmist OÜ-le Xxxxxxxxxxx. OÜ Xxxxxxxxxxx pankrot kuulutati välja 06.06.2008. Seega ei olnud OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmel äriühingu seadusliku esindajana enne 06.06.2008 takistatud äriühingu nimel kostjalt Lepingutest tuleneva kohustuse täitmist vastu võtta. Seda enam ei olnud kostjal takistusi täita kohustust Laenuandjale.
23.Kõike eeltuvastatut kogumis hinnates leidis maakohus, et hageja hagi esitatud asjaoludel ja tõendite puhul ei ole põhjendatud ega tõendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab eeltuvastatud asjaoludel hagi rahuldamata, puudub nii alus kui ka vajadus analüüsida hageja viivise nõude lubatavust ja põhjendatust. Apellatsioonkaebus
24.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Hageja palub rahuldada hagi ja mõista kostjalt välja võlg 12 772.33 eurot, intressid 3 195.59 eurot ja seaduses sätestatud määras viivised alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.
25.Maakohus on jätnud põhjendamatult PT tunnistajana ülekuulamise taotluse läbivaatamata. Kohtul oli võimalus edastada kutse politseiga, kuid kohus ei teinud seda.
26.Kohus on omistanud põhjendamatult suurt tähtsust kostja esitatud tõendile “Kinnitus“, arvestamata, et seal puudub kuupäev. Ja seda olukorras, kus vastupidist tõendavad hageja tõendid PT kriminaalmenetluses ja OÜ Xxxxxxxxxxx pankrotimenetluses antud ütlustena. “Kinnitus“ on ebausaldusväärne, sest kostja esitas selle alles kohtumenetluses. Kõik hageja esitatud tõendid kinnitavad, et kostja kohustus on täitmata. Arusaamatu on kohtu järeldus Viru Maakohtu 22.08.2013 määruse kohta, kuna see on avalikult kättesaadav. Kohus on hinnanud hageja esitatud tõendeid vääralt, mistõttu on lõppjäreldus vale. Vastus apellatsioonkaebusele
27.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kohus on tuvastanud õigesti kõik asjaolud, sh ei ole kohtu ülesanne koguda käesolevas
6(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 menetluses ise tõendeid, mistõttu oli hageja riisiko Viru Maakohtu 22.08.2013 määruse esitamata jätmisel. Maakohus on teinud endast kõik oleneva tunnistajana PT kohtusse kutsumiseks, mistõttu on sellele etteheited põhjendamatud. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit selle kohta, nagu “Kinnitus“ ei oleks kehtiv. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusnormi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning jaotab menetluskulud teisiti. Hageja apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
29.Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
30.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled vähemalt järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: • kostja ja OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) vahel sõlmiti kolm laenulepingut (edaspidi laenulepingud): 18.08.2006 sõlmitud laenulepingu alusel laenas OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) kostjale 40 000 krooni, 12.12.2006 sõlmitud laenulepingu alusel laenas OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) kostjale 45 000 krooni ja 05.04.2007 laenulepingu alusel laenas OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) kostjale 115 000 krooni (I kd tl 12-14), kokku summas 200 000 krooni, so 12 782.33 eurot tagasimakse tähtajaga 5 aastat ja intressiga 5% aastas. • Viru Maakohtu 06.06.2008 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-16087 kuulutati välja OÜ-u Xxxxxxxxxxx pankrot ja nimetati pankrotihalduriks ST. • hageja omandas Laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu OÜ-lt Xxxxxxxxxxx (pankrotis) 17.06.2013 avalikul enampakkumisel; • kostja ei ole Laenulepingutest tulenevat laenukohustust täitnud hagejale ega OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotihaldurile.
31.Hageja on esitanud kostja vastu loovutuse teel saadud laenulepingust tuleneva nõude põhivõla 12 772.33 euro, intressi 3195.59 euro ja viivise saamiseks. Kolleegium märgib esmalt, et kuigi vaidlusalustest laenulepingutest nähtuvalt on laenusumma suuruseks kokku 200 000 krooni, mille ekvivalent eurodes on 12 782.33 eurot, millest lähtudes on hageja teinud ka oma intressiarvestuse, on hageja ringkonnakohtu 13.04.2018 istungil kinnitanud, et nõutav põhivõla summa on 12 772.33 eurot.
32.Laenulepingutest tulenevalt võiks hageja põhinõue kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Arvestades laenulepingutes sisalduvaid kokkuleppeid laenude tagasimaksmise tähtaja kohta (5 aastat), oli vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 2. lõikele 18.08.2006 laenulepingu alusel saadud laenu tagastamise tähtaeg 18.08.2011 mitte 17.08.2011, nagu maakohus on ekslikult märkinud, 12.12.2006 laenulepingu alusel saadud laenu tagastamise tähtaeg 12.12.2011 ja 05.04.2007 lepingu alusel saadud laenu tagastamise tähtaeg 05.04.2012. Seega oli pärast nimetatud tähtpäevi võlausaldajal õigus kohustuse täitmist nõuda. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejal puudub kostja vastu
7(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 sissenõutavaks muutunud kohustus, sest ta on laenulepingutest tulenevad kohustused OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) ees täitnud.
33.Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et asja lahendamiseks on vajalik tuvastada, kas kostja on laenulepingutest tulenevad omapoolsed kohustused kohaselt täitnud või mitte, kuid ei ole ringkonnakohtu arvates lepingu kohase täitmise tuvastamisel esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 tähenduses igakülgselt hinnanud.
34.Vastavalt VÕS § 76 lg-le 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise kohustuse võib täita sularahas või maksega kontole (VÕS § 91 lg-d 1 ja 2).
35.Maakohus on Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2016 otsuses antud juhiste kohaselt 25.01.2017 kohtuistungil täpsustanud kostja väiteid seoses laenu tagastamisega. Kostja on istungil selgitanud, et ta täpselt ei mäleta, aga arvab, et tagastas laenu 2008. Kuupäeva ei mäleta, aga see oli kevad-suvi. Samuti avaldas kostja, et maksis laenu tagasi osade kaupa, täpselt ei mäleta, aga arvab, et 5-6 osas. Kõik 5-6 osamakset maksis ühe kuu sees. 10.02.2017 menetlusdokumendis s.o. 2,5 aastat pärast hagi esitamist, avaldas kostja, et sai laenu tagasimaksmise kohta OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liikmelt PTl “Kinnituse“ 04.06.2008 (tl 88-90 III kd). Tsiviilasjas on tuvastatud, et OÜ Xxxxxxxxxxx suhtes kuulutati Viru Maakohtu 06.06.2008 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-16087 pankrot ja nimetati pankrotihaldur. Tsiviilasja materjalides sisaldub OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) pankrotiavalduse läbivaatamiseks korraldatud 26.05.2008 kohtuistungi protokoll, millest nähtuvalt avaldas ajutine pankrotihaldur kohtuistungil, et on esitanud kohtule ajutise pankrotihalduri aruande, milles sisalduvad andmed pärinevad võlgniku seaduslikult esindajalt PT ning muuhulgas on välja antud laen E. Ele (protokollis nimi märgitud E. Evilaid, tl 23 I kd). Samal istungil avaldab PT võlgniku seadusliku esindajana vastuseks kohtu küsimustele, et ta ei oska öelda, kas kostja maksab võla ära ja hinnanguna märgib, et ta ei usu kostjal sellisel võimaluse olemasolu ... //“Ma ei oska öelda, kas ta maksab võla ära, s.t ma ei usu, et tal on selline võimalus”//... ning, et on kostjaga laenu tagasimaksmisest rääkinud, kuid ei ole vastust saanud ... //“Ma olen rääkinud EEga, kuid ta ei räägi, kas ta saaks laenu tagasi maksta või mitte. Meil oli omavaheline leping, et ma aitan teda”// ... (tl 23 I kd). Osundatud tõendist saab teha järelduse, et seisuga 26.05.2008 laenulepingust tulenevaid kohustusi täidetud ei olnud ning seda kinnitab kostja ka oma 10.11.2016 vastuses (tl 69 III kd). Kostja märgib samas menetlusdokumendis, et OÜ Xxxxxxxxxxx pankrot kuulutati välja alles 16.06.2008 ning seega kinnitab kostja, et laenu tagastamine toimus ajavahemikus 26.05.2008-16.06.2008 (ibid). Kolleegium märgib, et kuna on tuvastatud, et OÜ Xxxxxxxxxxx pankrot kuulutati välja 06.06.2008, peab kostja eelduslikult silmas just seda kuupäeva ning menetlusdokumendis on 16.06.2008 märgitud ekslikult.
36.Arvestades, et OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liikme seletuse kohaselt seisuga 26.05.2008 laenulepingust tulenevaid kohustusi täidetud ei olnud, pidi raha tagasimaksmine toimuma ajavahemikus 26.05.2008 kuni 04.06.2008. Kostja pidi seega tõendama, et on täitnud laenulepingutest tulenevad kohustused sularahas OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmele ajavahemikus 26.05.2008 kuni 04.06.2008. Kostja on esitanud laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tõendamiseks OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikme PT poolt väljastatud kirjaliku kinnituse (tl 71 II kd). Osundatud “Kinnitus” on antud järgmises sõnastuses: “Käesolevaga kinnitan mina PT, isikukood 38204244911, osaühing Xxxxxxxxxxx registrikood 10404715 (edaspidi Laenuandja), juhatuse liikmena, et EE, isikukood 37712144912) (edaspidi Laenusaaja), on tagastatud Laenuandjale sularahas poolte vahel 18.08.2006, 12.12.2006 ja 05.04.2007 sõlmitud laenulepingute alusel nii laenusumma kui ka intressi. Laenuandja kinnitab, et tal puuduvad EE vastu mistahes varalised või mittevaralised nõuded ja pretensioonid.“ Osundatud “Kinnitusel“ kuupäeva märgitud ei ole. 8(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 Hageja toob esile, et kostja esitas maksmise kohta kinnituse alles siis, kui hageja pöördus kostja vastu kohtusse. Hageja hinnangul pole usutav, et alles siis leidis kostja kinnituse üles ning hageja ei välista, et dokument koostati selle kohtumenetluse tarbeks ning tegelikult pole kostja laenulepingutest tulenevaid kohustusi OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) ees kunagi täitnud.
37.Maakohus on lugenud “Kinnituse“ VÕS § 95 lg 1 tähenduses täitmise kviitungiks ning tuvastanud “Kinnituse“ ja kostja vande all antud seletuse alusel, et laenulepingust tulenevad kohustused täideti OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmele 04.06.2008. Ringkonnakohus leiab, et poolte väiteid analüüsides ja tõendeid kogumis hinnates ei saa teha järeldust, et vaidlusalustest laenulepingutes tulenevate kohustuste täitmine nimetatud kuupäevaks on usaldusväärselt tõendatud.
38.10.11.2016 menetlusdokumendis on kostja esitanud taotluse enda vande all ülekuulamiseks, täpselt märkimata, millist konkreetset asjaolu ta oma vande all antud seletusega tõendada tahab. TsMS § 267 lg 1 järgi võib pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, asjaolu tõendamiseks taotleda vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist. TsMS § 268 kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Poole vande all ülekuulamist reguleerivate sätete kohaselt ei saa pool teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. 25.01.2017 kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus on kostja taotluse rahuldanud, kuid ei nähtu, et hageja oleks taotluse rahuldamise eeldusena andnud kostja ülekuulamiseks nõusoleku (tl 83-85 III kd). Apellatsioonkaebuses ei ole hageja maakohtu tegevust selles osas vaidlustanud ning kuna TsMS § 2681 järgi on poole ülekuulamine võimalik kohtu algatusel, leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud. Siiski märgib ringkonnakohus, et poole vande all ülekuulamist tuleb pidada erandiks ja see eeldab olukorda, kus kostjal ei ole võimalik oma väidet muude tõenditega tõendada. Seega olukorras, kus kostja täitmise kviitungil puudus kuupäev ning kostja väidetud päevaks kohustuse täitmise kohta saanuks anda tunnistajana ütlusi ka raha vastu võtnud isik, tuleb hagimenetluses poole vande all antud seletust hinnata kriitiliselt ning arvestamata ei saa jätta poole enda seletuse tõendamisväärtust võrreldes teiste tõendiliikidega. Kolleegium juhib tähelepanu, et toimiku materjalidest nähtuvalt vaidles kostja vastu hageja taotlusele kuulata “Kinnituse” välja andnud OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) juhatuse liige PT tunnistajana üle (tl 69 III kd).
39.Kostja tõi laenu tagastamisega seonduvate asjaoludena esile, et tagastas laenu osade kaupa 2008 kevad-suvel, täpselt ei mäleta, aga arvab, et 5-6 osas ning maksis kõik osamaksed ühe kuu sees. Asjas leidis tuvastamist raha tagasimaksmise toimumine ajavahemikus 26.05.2008 kuni 04.06.2008 s.o 9 päeva jooksul (vt käesoleva kohtuotsuse p 36). Kostja on aga 12.09.2017 maakohtu istungil vande all antud seletuses avaldanud, et maksis PT pealekäimisel laenu osade kaupa tagasi nii, kuidas tal raha oli ning tegi seda viies või kuues osas, kuid erinevalt algselt esile toodust seletab, et tegi seda paari kuu jooksul ...//”Mingi hetk tahtis ta raha tagasi saada ja hakkas mulle peale käima. Siis ma talle jupihaaval raha tõingi. Osade kaupa maksin, nii nagu mul parasjagu raha oli. See toimus paari kuu jooksul 2008. Ja kui Plt kinnituse sain, see oli 4. juuni 2008 paiku.” ... “Ma maksin raha tagasi viies või kuues osas. Ma ei oska öelda, palju ma korraga tagasi maksin.”// (tl 169-170 III kd). Seega saab kostja vande all antud seletusest teha järelduse, et raha maksti tagasi mitme kuu jooksul, millest tekib aga kostja algselt esiletoodud väite justkui maksnuks ta raha tagasi perioodi sees, mis jäi kuu piiresse ja vande all antud seletuse vahel vastuolu. Kostja ise on menetluses kinnitanud, et laenu enne 26.05.2008 tagasi ei makstud ning avaldas vande all, et
9(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 raha ta maksis tagasi oma töötasust ...//“Raha tagasimaksmiseks ma tegin tööd. Ma töötasin ehitusel. Ma töötasin nii Eestis kui Soomes.” ... “2008 mul vara ei olnud, aga laenu maksin tagasi palgarahast“// (tl 170 III kd). Kui võtta aluseks kostja nimetatud väited, on neis kolleegiumi arvates loogiline ebakõla, sest ei ole eluliselt usutav, et üle 200 000 krooni maksti tagasi ehitaja töötasust üheksa päeva jooksul 5-6 osas, mis tähendab, et kostja kohtus laenuandjaga raha tagastamiseks vähemalt üle päeva ning pidi märkimisväärset palka saama. Vande all antud seletuse usaldusväärsust kahandab ka see, et kostja avaldatu kohaselt ei mäletanud ta, kus ta vaidlusalusel perioodil elas või töötas, mistõttu tekib küsimus, kuidas talle meenus detailina kuupäev, mil ta “Kinnituse” sai. Kostja on seda küll seletanud, et kuupäev meenus talle, kuna ta õel on sel päeval sünnipäev. Siiski puudub mõistlik seletus, miks ei õnnestunud kostjal meenutada üldisi fakte oma elust samal viisi s.o antud eluperioodil aset leidnud sündmuste kaudu.
40.Ringkonnakohtu arvates ei võimalda ka OÜ Xxxxxxxxxxx pankrotimenetluses võlgniku vande andmisel 02.07.2008 kohtuistungil PT antud kinnitus justkui ei oleks võlgniku nimel hetkel ühtegi kehtivat lepingut, teha ühest järeldust, et vaidlusalustest laenulepingutest tulenevad kohustused olid täidetud, sest kohtuistungi protokollist ei nähtu ja seetõttu ei ole teada, mida PT kehtivate lepingute all silmas pidas (tl 110 III kd). Ka oleks tõenäoline, et kui PT avaldus puudutanuks vaidlusaluseid laenulepinguid, tekkinuks kohtuistungil viibinud pankrotihalduril ja ka kohtul eelduslikult küsimus laenulepingu täitmisena saadud raha pankrotivarasse laekumise kohta.
41.Hageja on esitanud tõendina ka väljavõtte Viru Ringkonnaprokuratuuri 31.12.2008 määrusest kriminaalasjas nr 08240101221, millest nähtuvalt alustati nimetatud kriminaalasjas menetlust 01.04.2008, et asjas on andnud ütlusi kahtlustatavana PT ning üle on kuulatud ka kostja, kes on andnud ütlusi vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ja laenusumma väljamaksmisega seotud asjaolude kohta (tl 16-17 I kd). Õige on, et osundatud tõendist ei nähtu konkreetselt PT ja kostja ütluste andmise aeg, kuid määrusest saab järeldada, et ütlused on antud ajavahemikus 01.04.2008 kuni 31.12.2008, seega hõlmab võimalik ütluste andmise aeg ka laenu tagastamise järgset perioodi. Ühelt poolt ei nähtu määruse väljavõttest, et kostja oleks andnud ütlusi laenu tagastamata jätmise kohta, teisalt ei nähtu sealt ka ütlusi selle kohta, et laen oleks tagastatud, mistõttu ei saa tõendist teha järeldust selle kohta, et kostja kohustused oleks täidetud.
42.Eeltoodud põhjendustel ei ole kostja esitanud ringkonnakohtu arvates usaldusväärseid tõendeid, et laenulepingutest tulenevad kohustused on ajavahemikus 26.05.2008 kuni 04.06.2008 sularahas OÜ Xxxxxxxxxxx juhatuse liikmele täidetud. Seega on kostja rikkunud raha maksmise kohustust ning VÕS § 108 lg 1 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks põhivõlana välja mõista 12 772.33 eurot.
43.Hageja on esitanud põhinõude (12 772.33 eurot) kõrval ka nõude intressi väljamõistmiseks summas 3195.59 eurot (tl 62 III kd). Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Seega eeldatakse antud sättest tuleneva põhimõtte kohaselt, et teistsuguse kokkuleppe puudumise korral on laenuandja poolt majandusja kutsetegevuses antud laen tasuline ning laenult tuleb arvestada intressi. Menetluses ei ole esitatud väiteid, et laenu andmine oli OÜ Xxxxxxxxxxx (pankrotis) jaoks tavapärane majandustegevus, kuid õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi tuleks arvestades VÕS § 397 lg 1 eesmärki tõlgendada sätet laialt st selliselt, et see hõlmab kõiki juhtumeid, kus laenuandja sõlmib laenulepingu majandus- ja kutsetegevuses sõltumata sellest, kas nimetatud majandus- või kutsetegevust seondub laenude andmisega (vt Varul, P jt Võlaõigusseadus II, Kommenteeritud väljaanne, lk 389). Hageja on lähtunud intressinõude esitamisel vaidlusaluste laenulepingute p-is 2.1 sisalduvast 10(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 kokkuleppest, et laenusaaja tasub laenuandjale intressi 5% aastas. Kostja on asunud seisukohale, et laenulepingute näo oli tegemist tarbijale suunatud lepingutega, millistele kohalduvad tarbijakrediidi kohta käivad sätted. 25.01.2017 kohtuistungil nõustus hageja, et kostjale antud laenude näol oli tegemist tarbijakrediidiga (tl 84 III kd). Ringkonnakohus on pooltega laenulepingutele tarbijakrediidi sätete kohaldamist arutanud ning pooled ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust jätta tarbijakrediidi regulatsioon kohaldamata. Seega peavad laenulepingud vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse redaktsioonis (s.o 01.01.200611.12.2007). VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (vt RKTKo nr 3-2-1-66-14). Asjas ei ole esitatud väiteid, et kostja poleks kirjalikult sõlmitud laenulepingute alusel raha saanud. Seega ei ole 18.08.2006, 12.12.2006 ja 05.04.2007 sõlmitud laenulepingud tühised. Laenulepingutes puuduvad aga andmed krediidi kulukuse määra ja krediidi kulukuse esialgse määra kohta, mistõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 94 sätestatud intressimäär.
44.Kohus võttes aluseks www.viivisekalkulaator.ee intressiraporti (tl 38 kd IV), peab põhjendatuks 18.08.2016 sõlmitud laenulepingu alusel välja mõista VÕS § 94 sätestatud määras intressi summalt 2 556.47 eurot kuni laenu tagastamise tähtajani, s.o 18.08.2011 summas 311.49 eurot. 12.12.2006 laenulepingu alusel nõuab hageja laenusummat 45 000 krooni (2 876.02 eurot), intressi 5% aastas kuni laenu tagastamise tähtajani, s.o 12.12.2011, tähtajaks tasumata põhivõlgnevust 2 866.02 + intress (5 aastat x 143,80 eurot) summas 719.01 eurot. Kokku on hageja arvestanud põhivõlgnevuse koos intressiga 12.12.2006 sõlmitud laenulepingu eest 3 595.03 eurot. Hageja on 13.04.2018 kohtuistungil jäänud seisukohale, et põhivõlgnevuse summaks kolme laenulepingu eest kokku on 12 772.33 eurot, mis 11.10.2016 hagiavalduse tervikteksti kohaselt on 10 eurot vähem, kui kogu laenusumma laenulepingute alusel (200 000 krooni = 12 782,33 eurot). 11.10.2016 hagiavalduse terviktekstist nähtub, et hageja on vähendanud põhivõlga just 12.12.2006 laenulepingust tuleneva nõude osas, kus on märkinud, et põhivõlgnevuse summaks on 2 866.02 eurot. Kuna hageja nõuab kostjalt 12.12.2006 laenulepingu alusel väiksemat summat, s.o 2 866.02 eurot, tuleb võtta intresside arvestamisel aluseks nõutav summa, millelt on intressid VÕS § 94 sätestatud määras perioodi 12.12.200612.12.2011 eest www.viivisekalkulaator.ee intressiraporti (tl 39 kd IV) kohaselt 323.85 eurot. www.viivisekalkulaator.ee intressiraporti (tl 40 kd IV) kohaselt on laenusummalt 7 349.84 eurot VÕS § 94 sätestatud määras intresside suuruseks perioodi 05.04.2007-05.04.2012 eest 807.22 eurot. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks välja mõista kostjalt 18.08.2006, 12.12.2006 ja 05.04.2007 sõlmitud laenulepingute alusel intressid VÕS § 94 sätestatud määras kogusummas 1 442.56 eurot (311.49 + 323.85 + 807.22).
45.Hageja esitas 16.08.2014 hagiavalduses ka viivisenõude VÕS § 113 lg 1 alusel nõudes viivist alates hagiavalduse esitamisest põhivõlalt 12 772.33 eurot, kuni kohustuse täieliku
11(12)
Tsiviilasi nr 2-14-56014 täitmiseni. 20.11.2014 menetlusdokumendis loobus hageja viivisenõudest (tl 145 I kd). Kohus on võtnud hagiavalduse menetlusse 09.01.2015 määrusega (tl 169 I kd), st ilma viivisenõudeta. Hageja on esitanud viivisenõude uuesti 11.10.2016 hagiavalduse terviktekstis (tl 58-63 III kd). Kostja on esitanud viivisenõude osas aegumise vastuväite. Ringkonnakohus leiab, et viivise maksmise täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, mille järgi algab iga üksiku kohustuse kolmeaastane aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. 18.08.2006 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 18.08.2011, seega algas aegumise tähtaeg 2011. aasta lõpust. 12.12.2006 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 12.12.2011, seega algas aegumise tähtaeg samuti 2011. aasta lõpust. 05.04.2007 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 05.04.2012, mistõttu algas aegumistähtaja arvestamine 2012. aasta lõpust. Seega möödus 18.08.2006 ja 12.12.2006 sõlmitud laenulepingutest tulenevate nõuete osas viivisenõude aegumistähtaeg 31.12.2014 kell 24.00 ning 05.04.2007 sõlmitud laenulepingust tuleneva viivisenõude osas 31.12.2015 kell 24.00. Hageja esitas viivisenõude kohtule 11.10.2016, seega hilinenult. Arvestades kostja poolt viivise nõudele esitatud aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist ringkonnakohtu poolt, jätab ringkonnakohus hagi viivise väljamõistmiseks rahuldamata (TsÜS § 142 lg 1 ja § 143). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
46.Maakohtu otsuse tühistamise, apellatsioonkaebuse ja hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna kohus rahuldas hagi ca 84% ulatuses tulenevalt hagihinnast, siis on põhjendatud jätta hageja menetluskulud 84% ulatuses nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.
47.Kuna maakohus on määranud kindlaks kostja menetluskulude suuruse, kuid ei ole hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, tuleb maakohtul määrata menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 (TsMS § 173 lg 5, RKTKo 3-2-1-142-15, p 21-22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.