Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja poolte seisukohad Argo Raid (hageja) esitas 19.02.2018 Tartu Maakohtule hagi Seesam Insurance AS-i (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 212 eurot ning viivis alates 19.02.2018 kuni põhinõude 212 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled koguriski kindlustuslepingu perioodiga 27.11.2016-26.11.2017. 07.04.2017 toimus kindlustusjuhtum, mille käigus sai kahjustada kindlustatud kodune vara, mobiiltelefon. Kostja maksmisotsusega määrati hagejale kahjuhüvitis 53 eurot. Hageja soetas samaväärse telefoni järelturult 360 euroga, kuid kostja keeldub tasumast 212 eurot (360 eurot telefoni soetamine – 95 eurot omavastutus – 53 eurot hüvitatud osa). Hageja esitas kostjale hüvitise suuruse peale pretensiooni, mille kostja jättis rahuldamata. Hageja hinnangul on kostja ebaõigesti lähtunud eeldusest ja maksnud hüvitise, mille alusel hageja peaks taassoetama ühe SIM-kaardiga telefoni. Hageja leiab, et kostja eksitas teda sellega, millise tüüptingimuste punkti alusel hüvitis makstakse. Kostja ei kaasanud hagejat hävinud telefoni hinna määramise menetlusse. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta hagi rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei oleks ka kahe SIM-kaardiga telefoni turuhinna arvestamisel kahjuhüvitis olnud suurem hüvitisest, mille kostja oli hagejale hüvitanud. Hageja on endale ostnud järelturult telefoni, mille ostuhind on põhjendamatult kõrge ega peegelda telefoni tegelikku turuhinda. 21.06.2017 kirjas on kostja selgitanud tüüptingimuste tõlgendamise järjekorda ja hüvitamise põhimõtteid. Kindlustusandja teeb hüvitise suuruse kindlaks kindlustusvõtja abita, kuna hinna kujunemise aluseks võetakse vastavate portaalide müügikuulutused. Hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt leitud turuhind on alusetult väike. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus leiab, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: -

-

Pooled sõlmisid koguriski kindlustuslepingu perioodiga 27.11.2016-26.11.2017 (tl 7-8). 07.04.2017 toimus kindlustusjuhtum hageja mobiiltelefoniga Samsung S5 Mini Dual SM-G800H Dual Sim. 27.04.2017 maksmisotsuses hinnati kasutatud telefoni keskmiseks turuhinnaks 148 eurot ja määrati hagejale makstavaks kahjuhüvitise suuruseks 53 eurot (148 eurot omavastutus 95 eurot) (tl 29-30). Hageja ostis 21.05.2017 mobiiltelefoni Samsung S5 Mini Duos eraisikult 360 euroga.

Poolte vahel on vaidlus kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suuruse üle. Hageja palub kostjalt välja mõista 212 eurot (hageja poolt ostetud telefoni ostuhind 360 eurot – omavastutus 95 eurot – väljamakstud kahjuhüvitis 53 eurot). Kostja on seisukohal, et mobiiltelefoni turuväärtus oli 148 eurot ning hüvitis vastas taassoetamisväärtusele. Kohus on seisukohal, et kahju suuruse hindamiseks tuleb võrrelda, kas kindlustusandja makstud hüvitis oli vastavuses hävinud mobiiltelefoni turuväärtusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 423 lg 1 kohaselt kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. VÕS § 422 lg 1 koosmõjust § 423 lg-tega 1 ja 2 tulenevalt on kindlustusandjal kindlustusjuhtumi saabumisel kohustus täita oma lepingust tulenev kohustus, seega maksta välja kindlustushüvitis. VÕS § 426 lg 1 kohaselt kindlustusandja peab kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). See ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 477 sätestatut. VÕS § 477 sätestab, et kindlustusandja ei ole kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Seega kohaldub kindlustuslepingutele kahju hüvitamise üldprintsiip, milline on toodud VÕS § 127 lg-s 1. Nimelt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kahju hüvitamine ei saa olla rikastumise allikas. VÕS § 479 lg 2 järgi asendatava vallasasja kindlustusväärtuseks loetakse summat, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist. Vastavalt kindlustusandja kodukindlustuse tingimuste 1/2013 (varakindlustus) punktile 9.7.5 mobiiltelefonide kahju hüvitatakse samaväärse kasutatud asja taassoetamise väärtuses (tl 27). Seega ei saa kindlustusvõtja nõuda kindlustatud asja hävimise korral uue samasuguse asja soetamiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Seadus tagab omanikule nõude saada hüvitise eest võimalikult sarnane, st funktsionaalselt lähedane asi. Riigikohus on leidnud, et uue samaväärse asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-13, p 13). Sealjuures kohaliku keskmise turuhinna ehk asja hariliku väärtuse määramisel ei ole välistatud lähtuda selle keskmisest müügihinnast Eesti piirest väljaspool, kui see on mõistlik (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7708, p 15). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. TsMS § 5 lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja tõenditest nähtub, et Samsung S5 Mini Dual SM-G800H Dual Sim tuli turule 2014. aasta augustis ning nähtuvalt Germalo AS-i kirjast (tl 58) on selle tootmine lõpetatud.

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et hävinenud telefoni turuväärtus oli 360 eurot. Hageja on kohtule esitanud üheainsa müügikuulutuse, milles pakutakse Eesti müügiportaalis okidoki.ee telefoni Samsung S5 Mini Duos hinnaga 360 eurot (tl 61) ning on selle nimetatud hinnaga eraisikult ostnud, esitades maksekorralduse (tl 63). Samas ei ole võimalik nimetatud tõendist järeldada, et 360 eurot on hävinud telefoni keskmine turuhind. Kohus leiab, et kuigi kostja võttis kahjuhüvituse suuruse arvestamisel aluseks ühe SIMkaardiga telefonide müügikuulutused, on kostja tõendanud, et kahe SIM-kaardiga telefonide müügihind ei olnud kõrgem ühe SIM-kaardiga mobiiltelefonidest. Kostja on esitanud www.e-bay.com portaalist hinnapakkumise Samsung S5 G870a telefonile (2 SIMkaardi võimalus) hinnaga 152.67 eurot koos saatmisega (tl 84-85, tõlge tl 86-87), Samsung S5 SM-G900F telefonile hinnaga 136.38 eurot (tl 88-89, tõlge tl 90-91), samuti Samsung S5 Mini-Dual Sim (kahe SIM-kaardi võimalusega) telefonile hinnaga 100 Inglise naela (tl 92-94, tõlge tl 95-97). Seega oleks hagejal olnud võimalik kostjalt saadud hüvitise eest soetada järelturult endale kahe SIM-kaardiga telefoni, lisades hüvitisele omavastutuse määra. Kohus on seisukohal, et kostja on tõendanud, et tema poolt makstud kindlustushüvitise, millele lisandub lepingus märgitud omavastutuse summa 95 eurot, eest oleks hageja saanud endale soetada Samsung S5 kahe SIM-kaardiga telefoni. Eeltoodust tulenevalt oleks hagejal olnud võimalik soetada kostja poolt tasutud hüvitisega endale sarnane telefon kahe SIM-kaardi pesaga ning sellega oleks taastatud kindlustusjuhtumi eelne olukord. Järelikult vastas määratud hüvitis kahju suurusele. Juhul kui hageja on endale ostnud järelturult telefoni, mille ostuhind on põhjendamatult kõrge, on hageja rikkunud VÕS § 139 lg-st 2 tulenevat kahju vähendamise kohustust. Samuti ei vastaks hageja poolt nõutud hüvitise suurus VÕS § 127 lg 5 ja VÕS § 477 tulenevale põhimõttele. Kohus leiab, et hageja väide kostja poolt kasutatavate tüüptingimuste tühisuse kohta ei ole põhjendatud, sest kindlustuslepingu üldtingimuste p-d 9.7.5. ja 9.7.4. on kooskõlas VÕS § 132 lg-s 1 toodud põhimõtetega. Kohus leiab, et ebaõige on hageja väide, et teda on eksitatud kohaldamisele kuuluvate tüüptingimuste osas. Kostja on juba vastuses hageja pretensioonile (21.06.2017 kiri tl 4546) põhjalikult selgitanud tüüptingimuste tõlgendamise järjekorda ja hüvitamise põhimõtteid, sh asjaolu, et kostja üldine lepingu täitmise kohustus tuleneb VÕS § 476 lg 1 esimesest lausest ning kindlustuslepingu p-dest 9.7.5. tuleneb erisäte mobiiltelefonide kohta ning p-st 9.7.4. on antud samaväärse kasutatud asja taassoetamisväärtuse mõiste. Samuti ei ole asjakohane hageja etteheide kostjale, et viimane ei kaasanud teda hävinud telefoni hinna määramisse. VÕS § 489 lg 1 kohaselt lasub kindlustusandjal kahju suuruse kindlakstegemise kohustus. Seega määrab hävinud asja hinna kindlaks kindlustusandja, võttes hinna kujunemise aluseks vastavate portaalide müügikuulutused. Juhul kui kindlustusvõtja ei ole kindlustusandja poolt määratud kahju suurusega nõus, siis on tal õigus esitada vastavasisuline vastuväide koos omapoolsete tõenditega, mida antud juhul hageja on ka teinud. Hageja põhjendused, et välismaalt telefoni tellides ei ole teada nende tehniline seisukord, õiguslikud garantiid ja tagastamise võimalused, ei ole asjakohased. Kasutatud telefoni järelturult ostmine kätkeb alati teatavat riski, mida ei saa aga jätta kindlustusandja kanda. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Kuivõrd põhinõue jääb rahuldamata, puudub alus ka viiviste väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jäetakse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja esitas oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuluks tõlkekulud 128.52 eurot. Kostja palub tõlkekulud välja mõista koos käibemaksuga. Hageja vaidles kostja menetluskuludele vastu. Hageja arvates puudub seos Luisa tõlkebüroo, esitatud arve, tasutud maksekorralduse ja lisadena esitatud tõlgete vahel. Kostja esitatud tõlked ei vasta TsMS § 33 nõuetele. Kuna puudub võimalus tõlkija persooni tuvastamiseks, ei ole teada, kas oli tegemist vandetõlgiga või mitte, mistõttu on alus seada kahtluse alla tõlke autentsus ja kulutuste kandmine seoses tõlkega. Esitatud lisadel puudub tõlkija allkiri. Kohus märgib, et TsMS § 33 lg-s 2 on sätestatud kohtu õigused seoses tõlke nõudmisega, mis käesoleval juhul ei kohaldu. Kostja on tõendanud kulutuste kandmist, esitades Luisa Tõlkebüroo arve (tl 101) ja tõendi arve tasumise kohta. Kohus märgib, et arvelt nähtub tellimuse seotus kahjujuhtumiga nr 2017003155, mistõttu ei ole põhjendatud hageja väide, et puudub seos arve ja lisadena esitatud tõlgete vahel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole tõlkekulusid tegelikkuses kandnud. Kohus on seisukohal, et tõendite tõlkimine võõrkeelest eesti keelde on vajalik ja põhjendatud kulu TsMS § 143 p 1 mõttes. Tõendite eesti keelde tõlkimise kulu on kohtukulu, kuna TsMS § 32 lg 1 kohaselt toimub menetlus eesti keeles. Seega on kostja menetluskulu 128.52 eurot vajalik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks kostja menetluskulud summas 128.52 eurot (sh käibemaks) ning mõistab need hagejalt kostja kasuks välja.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Aavastik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.