Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
2-17-15712 30. aprill 2018, Narva
Kohtuasi
R Ti (T) hagi Aktsiaseltsi (lühend AS) PR PÕHJARANNIK vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise, mittevaralise kahju hüvitamise ja kahju tekitava tegevuse lõpetamise nõuetes 10 500 € Hageja: R T (isikukood xxx) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Diana Minumets (Advokaadibüroo LEXTAL; e-post xxx) Kostja: AS PR PÕHJARANNIK (registrikood 10177277; e-post xxx) Kostja seaduslik esindaja: E G Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Arvo Suuban (Ida-Viru Advokaadibüroo; e-post xxx) Hagimenetlus 19.03.2018 kohtuistungil
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
Tamara Šabarova
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehes Põhjarannik 30.10.2015.a. artiklis pealkirjaga „x“ ja 25.03.2017 artiklis „x?“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“ ja
Tsiviilasi nr 2-17-15712
b. Teade on valge tagapõhjaga, ilma illustratsioonide või kolmanda isiku kommentaaride vms lisamaterjalita, tähesuurusega vähemalt 20 ning järgmise tekstiga:
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehe Põhjarannik interneti-versiooni veebilehel 30.10.2015.a. artiklis pealkirjaga „x“ ja 26.03.2017 artiklis „x?“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“
Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. 2(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
R T (hageja) esitas 20.10.2017 Viru Maakohtu Rakvere kohtumajja hagi AS PR PÕHJARANNIK (kostja) vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise, mittevaralise kahju hüvitamise ja kahju tekitava tegevuse lõpetamise nõuetes (tsiviilasi nr 2-17-15712). Rakvere kohtumaja saatis tsiviilasja TsMS § 79 lg 1 ja § 74 lg 2 alusel lahendamiseks Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajja. Tsiviilasi jagati lahendamiseks Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kohtunik P R. 01.11.2017 tegi Viru Maakohtu kohtunik P R määruse taandumiseks tsiviilasja nr 2-17-15712 menetlemisest ning esitas vastavalt TsMS § 23 lg 7, § 27 lg 2 taandamistaotluse kohtu esimehele. Viru Maakohtu kohtu esimehe 9.11.2017 määrusega taandati Viru Maakohtu kohtunik P R tsiviilasja nr 2-17-15712 menetlusest ning jagati tsiviilasi Kohtute Infosüsteemi (KIS) kaudu arutamiseks Viru Maakohtu Narva kohtumajas tsiviilasju arutavale kohtunikule. Viru Maakohus 28.11.2017 määrusega võttis hagi Narva kohtumaja menetlusse.
Kohtule 20.10.2017 esitatud hagiavalduses nõuab hageja: Põhinõuded:
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehes Põhjarannik 16.07.2016.a. artiklis pealkirjaga „x. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“ ja
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehe Põhjarannik interneti-versiooni veebilehel 18.07.2016.a. artiklis pealkirjaga „x“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T lõi naisterahvast rusikaga näkku. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“ ja 3(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehes Põhjarannik 30.10.2015.a. artiklis pealkirjaga „x“ ja 25.03.2017 artiklis „x?“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“ ja Alternatiivnõue põhinõudele nr 3 Juhul, kui kohus peab hagi resolutiivosa punktis 3 esitatud väidet hoopis väärtushinnanguks, siis selle väärtushinnangu osas palub hageja alternatiivselt rahuldada ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude asemel üksnes hagi resolutiivosa punktis 5 esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehe Põhjarannik interneti-versiooni veebilehel 30.10.2015.a. artiklis pealkirjaga „x“ ja 26.03.2017 artiklis „x?“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“ ja Alternatiivnõue põhinõudele nr 4 Juhul, kui kohus peab hagi resolutiivosa punktis 4 esitatud väidet hoopis väärtushinnanguks, siis selle väärtushinnangu osas palub hageja alternatiivselt rahuldada ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude asemel üksnes hagi resolutiivosa punktis 5 esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
Tsiviilasi nr 2-17-15712
b) „K-N volikogu liige R T lõi rusikaga näkku naisterahvale, kes pahaaimamatult oli sattunud tema krundile ning seal kivi otsas istudes jalgu puhkas.“ c) „Naise sõnul ei teinud mees ta selgitusi kuulmagi, vaid räuskas edasi. “Tõusin siis kivi pealt püsti ja küsisin, mis õigusega ta mu peale niimoodi karjub, ning soovitasin tal kutsuda politsei, kes olukorra lahendaks. Selle peale lõi ta mulle rusikaga täiest jõust näkku, nii et ma kukkusin pikali. Suu verd täis, tõusin püsti ning ütlesin, et ma pildistan siis teda ka. Ta tuli mulle uuesti kallale, üritades telefoni mu käest jõuga ära võtta. Siis viskas mu käekoti tänavale ning käratas, et kadugu ma oma kotile järele. Pärast seda läks autosse ja sõitis minema.” Artikkel 1 avaldati samas sisus ka 18.07.2016 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ pealkirjaga „x“ (edaspidi: Artikkel 2). 30.10.2015.a. avaldati ajalehe Põhjarannik paberväljaande 4 lehel artikkel pealkirjaga „x“ (edaspidi: Artikkel 3; vt Lisa 3: Ajalehe Põhjarannik 30.10.2015 artikkel), mis sisaldas lisaks pealkirjas esitatud väitele ka järgmiseid tekstilõike: a) „K kaevanduspargi-muuseumi territooriumilt kokku kogutud vanaraud ladestus ootamatult ümber x vallavolikogu revisjonikomisjoni liikme ja sotsiaalkomisjoni esimehe R Ti firma õuele.“ b) „Jalad alla võtnud ja minema kõndinud vanarauda ei tulnud siiski kaugelt otsida: värsked kopajäljed viisid mõnikümmend meetrit eemale naaberkinnistule, kus asub endine K saeveski. Kinnistu hoonestusõigus kuulub OÜ-le Xxx Xxx, mille juhatuse liige on K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees R T.“ Artikkel 3 avaldati samas sisus ka 30.10.2015 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ pealkirjaga „X firma õuelt leiti 2000 euro väärtuses varastatud vanarauda“ (edaspidi: Artikkel 4). 25.03.2017.a. avaldati ajalehe Põhjarannik paberväljaande 6 lehel artikkel pealkirjaga „x?“ (edaspidi: Artikkel 5), mis sisaldas järgmiseid tekstilõike: „Vanaraua vargus Kaevandusmuuseum on saanud just uue direktori. Esimest korda juhib muuseumi tööd inimene väljastpoolt Virumaad, Tallinnast tulnud A K . K helistab Tile ning annab mõista, et temaga nalja ei ole: kui T vanarauda tagasi ei too, annab ta asja politseisse. Ti firma tegutseb kaevandusmuuseumi vahetus naabruses, endises K saeveskis. Pärast telefonikõnet pannakse seal kopale hääled sisse ning vanaraud lükatakse lihtsalt üle krundi piiri. Ti jalgealune ähvardab minna tuliseks, sest muuseumi direktor on volikogu juhtumist teavitanud ning Põhjarannik küsib volikogu esimehelt T K kommentaari. “Vargus on alati ebaeetiline, olenemata sellest, kes on selle toime pannud. Ainult enne kui varga silt avalikult külge kleepida, peame olema selles 100 protsenti kindlad,” ütleb X ning nimetab meediaga suhtlemist ebameeldivaks. X ja T tegutsevad üheskoos K-N suusamajas, kuuludes vallavalitsuselt selle nullrendiga majandada saanud x juhatusse. Kuna muuseum kahju ei kannatanud − vanaraud toodi tagasi, seda oli 2000 euro väärtuses −, politseile avaldust ei esitata ning T jätkab volikogus rahva orjamist. Ti jalgealune on selsamal platsil, kust varastatud vanaraud üles leiti, aga reaalselt põlenud, mitte ainult piltlikult öeldes.“ Artikkel 5 avaldati samas sisus ka 26.03.2017 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ pealkirjaga „x?“ (edaspidi: Artikkel 6). Ajalehes Põhjarannik (nii paber kui ka interneti-versioonis) ilmunud Artiklite 1 – 6 (Artiklid 1-6 edaspidi ühiselt nimetatud: Artiklid) väljaandjaks on AS PR Põhjarannik (edaspidi: kostja). Seega on kostja käsitatav Artiklites avaldatud andmete avaldamise eest vastutava isikuna VÕS § 1047 lg 4 tähenduses. 5(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Artiklites 1 ja 2 on avaldatud hageja kohta ebaõige väide, et hageja on löönud naisterahvast rusikaga näkku, ning Artiklites 3-6 ebaõige väide, et hageja on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Selliste tõele mittevastavate ja negatiivse sisuga väidete avaldamine rikub hageja au ja head nime, mistõttu nõuab hageja käesoleva hagiga kostjalt hageja kohta avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamist, mittevaralise kahju hüvitamist ja jätkuvalt avaldatud ning hageja õigusi jätkuvalt rikkuvate Artiklite 2, 4 ja 6 eemaldamist Internetist. Lisaks, arvestades kostja tegevust hageja osas ebaõigete faktiväidete korduval esitamisel, palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja ka preventiivne kahjuhüvitis. Hageja põhjendab oma nõudeid VÕS §-dega 1043, 1045, 1046, 1047, 1050, 1055, 128, 134; TsMS §-ga 366.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hinnaks hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hagihinnaks hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Hageja põhinõudeks on ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue, mittevaralise kahju hüvitamise nõue ning õigusvastase tegevuse lõpetamise nõue, esitati ka alternatiivsed nõuded. Vastavalt TsMS § 132 lg-le 1 mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot, kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks nõudeks muuhulgas au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. TsMS § 134 lg 1 sätestab, et hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi. Lähtudes eeltoodust, käesoleva tsiviilasja hagihind on 10 500 € (3 500 x 3).
Kostja hagi ei tunnista täies ulatuses (tl 111-112). Hagi vastuse kohaselt kostja leiab, et artiklid ei sisaldanud valeväiteid ja esitatud nõuded on alusetud. 16.07.2016 avaldatud artiklid põhinesid toimetusse pöördunud isiku sündmuste kirjeldusel. Kostjal puudus alus mitte usaldada K Ki poolt antud teokirjeldust. Ka politsei poolt alustati seoses juhtunuga kriminaalmenetlust. Hageja keeldus andmast selgitusi juhtunu kohta, millele on viidatud ka avaldatus („pange mu number endale seina peale, et te ei helistaks sellel enam kunagi“). Kohaliku avaliku elu tegelase keeldumine enne artikli avaldamist selgitustest lisas täiendavat usutavust K. Ki versioonile juhtunust. Asjakohaste selgituste andmine hageja poolt (näiteks teise poole väidete ümberlükkamine) oleks võinud välistada avaldamise sellisel moel. 30.10.2015 ja 25.03.17 artiklid ei sisalda väidet, et hageja R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Artiklid sisaldavad väidet, et vanaraud leiti OÜ Xxx Xxx territooriumilt, mille juhatuse liige on hageja ning R. T tegeles vanaraua tagastamisega. Avaldatus on selgelt eristatavad füüsiline ja juriidiline isik. Avaldatust ei saa teha mõistlikku järeldust, et R.T on seotud vargusega. Hageja ei soovinud enne 30.10.2015 artikli avaldamist ajakirjanikuga suhelda. 6(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Kostja on seisukohal, et pole tekitanud kannatanule õigusvastaselt kahju. Kahjunõue on alusetu ja tõendamata. Avaldajal oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning avaldatud andmeid kontrolliti võimaliku rikkumise raskusele vastavalt. Hageja on kohalik avaliku elu tegelane (volikogu liige), kelle käitumise vastu on avalikkusel kõrgendatud huvi ning õigus teada tema vastu esitatud süüdistustest. 16.07.2016 artiklis olid esitatud juhtunust avaldajale teadaolevad faktid, muu hulgas märgitud, et politsei on algatanud menetluse kehalise väärkohtlemise osas, kuid kedagi kahtlustatavaks tunnistatud ei ole. Kuivõrd hageja ei soovinud anda enne artikli avaldamist selgitusi, siis avaldati 19.07.2016 Põhjarannikus tema poolt ajalehele Postimees antud intervjuu väljavõte hageja seisukohtadega tagamaks objektiivne sündmuste kirjeldus (Põhjarannik 19.07.2016 koopia lisatud vastusele). 30.10.2015 ja 25.03.2017 artiklites on vahendatud A.K i kaudu ka hageja seisukoht seoses 2015 aastal juhtunuga. 25.03.2017 artikkel avaldati kajastamaks selleks ajaks selgunut. Artiklis on välja toodud, et menetlus hageja vastu seoses kehalise väärkohtlemisega on lõpetatud. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p. 1.2. kohaselt ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist. Kui kostja sai info, et x vallavolikogu liige ja vallavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees ründas naist, vääris see möödapääsmatult vaba ajakirjandusega riigis kajastamist meedias. Toimetus tegi kõik endast sõltuva, et edastada avalikkusele toimunust võimalikult tõene, aus ja igakülgne ülevaade. On elementaarne, et avaliku elu tegelane esitab sellises olukorras oma selgitused. Kuigi R. T seda ei teinud, edastas ajaleht teistest allikatest teatavaks saanud uusi asjaolusid esimesel võimalusel. Hageja nõue andmete ümberlükkamise viisist pole põhjendatud. Puudub regulatsioon selle kohta, kuidas ja kus saab ümberlükkamist nõuda. Vaidlustatud artiklid katsid hagiavalduse kohaselt paberväljaandes lehekülgedel umbes A4 formaadis ja umbes 80% leheküljest katvat ala. Samas sisaldasid artiklid ka informatsiooni, mida pole vaidlustatud. Väite ümberlükkamiseks nõude rahuldamise korral oleks piisav teksti paigutamine samas väljaandes ja samale leheküljele, kus algne artikkel paiknes. Kostja palub kuulata tunnistajatena üle K K 16.07.2017 avaldatud ja vaidlustatud väite tegelikkusele vastamise kontrollimiseks ning T L artiklites avaldatud eelneva kontrollimise osas. Kostja taotlus oli rahuldatud Viru Maakohtu 2.03.2018 määrusega (tl 131-132).
Hageja arvamuse kohaselt hagi vastuse kohta (tl 118-121) kostja materiaalõiguse käsitlus hagi esemeks olevate nõuete osas on väär ega lükka ümber hagis esitatud õiguslikku hinnangut hagi esemeks olevate nõuete eelduste täidetuse kohta. Hageja jääb kõigi hagis esitatud väidete ning seisukohtade juurde. Ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude osas esitatud vastuväited Kostja hinnangul on ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue alusetu, kuna hagi esemeks olevates Artiklites ei ole avaldatud valeväiteid. Esiteks ei ole Artiklites 1 ja 21 (Põhjarannik 16.07.2016 artiklis ja Põhjarannik internetiversiooni 18.07.2016 artiklis) avaldatud väide, et hageja lõi naisterahvast rusikaga näkku, kostja 7(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
arvates vale. Teiseks ei sisalda Artiklid 3-62 kostja arvates üldse väidet, et hageja on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Kostja eelnimetatud seisukohad on väärad. Hageja ei ole löönud naisterahvast rusikaga näkku Kostja hinnangul ei ole Artiklites 1 ja 2 avaldatud faktiväide vale, kuna kostja tugines fakti esitamisel andmete allika K Ki poolt esitatud teokirjeldusele ning kostjal puudus põhjus K Ki ütlustes kahelda. Kostja poolt teise isiku poolt esitatud andmetele tuginemine ei muuda kostja poolt Artiklites avaldatud faktiväidet õigeks ega vabasta kostjat VÕS § 1047 lg 4 tulenevast kohustusest ebaõiged andmed ümber lükata. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et andmete taas-avaldaja vastutab avaldatud andmete eest täpselt samadel alustel kui andmete algallikas või andmete esma-avaldaja. Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ja avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Seega peab kohus VÕS § 1047 lg 4 nõude rahuldamiseks üksnes tuvastama, et kostja on Artiklite 1 ja 2 avaldaja ning et Artiklites 1 ja 2 avaldatud naise löömist puudutava väite õigsus ei ole menetluses tõendamist leidnud. Asjaolu, et kostja ajakirjandusväljaandena tugines K Ki ütlustele, ei muuda avaldatud väidet tema löömise kohta tõeseks. Fakti tõesus on objektiivne näitaja, mille tõeväärtus ei saa sõltuda kellegi ütluste usaldusväärtusest ega andmete algallika poolt loodud muljest. Seepärast ei ole ka faktiväidet võimalik põhjendada ega tõlgendamise kaudu kuidagi “õigeks lugeda või pidada”. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. Nii asjaolu (st fakt) ise kui ka selle kohta avaldatud väide on objektiivsed kriteeriumid, mille omavahelise võrdlemise tulemus on alati konstant (tulemus kas kattub või ei kattu). Käesoleval juhul on hageja põhjalikult hagiavalduse punktis 23 selgitanud ja tõendanud, et hageja ei ole K Ki rusikaga näkku ega muul viisil löönud. Hageja ei löönud K Ki poolt Artiklites 1 ja 2 kirjeldatud juhtumil mitte mingil moel, isegi ei puutunud teda kordagi (olukord oli hoopis vastupidine, kuna K K lõi hoopis hagejat korduvalt). K Ki ebaõiged väited ei leidnud kriminaalmenetluses tõendamist, mistõttu lõpetati nimetatud kriminaalasi hageja suhtes 17.01.2017. Seega on käesolevas asjas hoopis objektiivselt tõendatud, et hageja ei löönud naisterahvast K Ki rusikaga näkku. Artiklites 1 ja 2 esitatud valeväidet ei muuda tõeseks ka asjaolu, et kostja ise ei astunud aktiivseid samme nimetatud väidete ümberlükkamiseks. On ilmselge, et iga inimene ärritub selle peale, kui temale heidetakse alusetult ette tegusid, mida ta tegelikult toime ei pannud. Seda eriti veel meesterahvale sedavõrd jõhkra teo toimepanemises süüdistamist nagu naisterahva löömine rusikaga näkku. Hageja oli ajakirjaniku pöördumisel šokeeritud esitatud etteheite sisust. Artiklitest 3-6 tuleneb faktiväide, et hageja on seotud K kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega Kostja Vastuse kohaselt ei sisalda Artiklid 3-6 väidet, et hageja R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega, vaid need sisaldavad väidet, et vanaraud leiti OÜ Xxx Xxx territooriumilt, mille juhatuse liige on hageja ning et hageja tegeles vanaraua tagastamisega. Kostja sõnul on avaldatus selgelt eristatavad füüsiline ja juriidiline isik, mistõttu ei saa teha mõistlikku järeldust, et hageja on seotud vargusega. Kostja kirjeldatud seisukohad on väärad ega ole kooskõlas Artiklite 3-6 sisu ega kontekstiga. Esiteks on Artikleid 3-6 analüüsinud hageja palvel keeleteadlased Dr M A ja Dr T K , kelle ekspertarvamus kinnitab, et Artiklitest 3-6 tuleneb väide, et hageja on seotud Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Teiseks nähtub Artiklite 3-6 pealkirjadest ja sisust, et Artiklite keskmeks on üksnes hageja ja tema tegemised, mitte hageja firma kui juriidilise isiku tegemised. Juba Artikli 3 ja 4 8(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
pealkirjades on viidatud „xle“ ning Artiklis 3 on selle kohal esitatud esimese pealkirjana suurelt hageja nimi ja hageja poolt ajakirjanikule antud kommentaar. Ka kogu Artiklite 3 ja 4 sisu räägib hagejast ja tema positsioonist xna ning arutletud selle üle, kas hageja peaks oma ametikohalt tagasi astuma. Artiklid 3-6 sisaldavad ka volikogu esimehe T K kommentaari, mille kohaselt tuleb enne, kui kellelegi varga sildi külge kleepida, olla selles 100 % kindel. Samuti on näiteks Artiklites 3, 5 ja 6 esitatud vanaraua vargusega seotud valeväitele „tausta“ loomiseks kajastatud just hageja varasemaid õigusrikkumisi, millest lugejad peaksid justkui järeldama, et ju on siis hageja seotud ka selle õigusrikkumise episoodiga. Kolmandaks ei ole kostja sellekohane vastuväide ka sisult loogiline, kuivõrd juriidiline isik kui õiguslik fiktsioon ei saa iseseisvalt mitte ühtegi kuritegu toime panna, vaid juriidiline isik saab tegutseda ainult oma esindusorganite kaudu. Seega, isegi kui kostja eesmärgiks Artiklites 3 ja 4 oli seostada vanaraua vargusega üksnes hageja ettevõte (kuigi see tegelikult nii ei olnud, vaid Artiklite 3-6 sisust nähtuvalt kajastatakse selles hageja tegemisi lihtsalt läbi tema firmaga seotud asjaoludega), siis ei saa seda etteheidet kuidagi hagejast eraldada või hageja seost selle vargusega mitte puudutada. Hageja on Artiklites 3-6 kajastatud äriühingu juhatuse liige ja omanik. Kokkuvõtvalt, avaldatud väiteid tuleb võtta sellistena nagu need on ning kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Artiklite 3-6 sisust ja kontekstist tuleneb üheselt faktiväide, et hagejat seostatakse K Kaevandusmuusemi vanaraua vargusega (sellega nõustuvad ka keele-eksperdid). Isegi kui kohus asub seisukohale, et see väide ei tulene kostja poolt avaldatud Artiklitest 3-6 otse, on see väide Artiklites 3-6 hageja kohta esitatud igal juhul kaudselt. Senise kohtupraktika kohaselt ei pea isiku kohta käivad ebaõiged faktid olema avaldatud otse (sõna-sõnalt), vaid Riigikohus on korduvalt leidnud, et andmete avaldaja vastutab ka kaudselt avaldatud faktide tõelevastavuse eest. Kaudse faktiväite avaldamine tähendab, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta. Hageja taotletud andmete ümberlükkamise viis on põhjendatud Hageja ei nõustu Vastuse p 2.4 esitatud kostja seisukohaga, et puudub regulatsioon selle kohta, kuidas ja kus saab ümberlükkamist nõuda. Andmete ümberlükkamise viisi osas on Riigikohus selgitanud, et ebaõigete andmete ümberlükkamist saab nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati. Kui andmed avaldati meediaväljaandes, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samas meediaväljaandes. Eelnev tähendab ka seda, et ebaõigeid andmeid ümberlükkav tekst peaks olema proportsioonis ebaõigete andmete avaldamise viisi ja ulatusega – ehk pälvima lugejatelt sama tähelepanu kui avaldatud ebaõige faktiväide. Kostja ei arvesta, et hagi esemeks olevad valeväited esitati Artiklites korduvalt ning kirjeldatud valeväited olid ka kõigi Artiklite kandvaks sisuks. Seepärast ei piisa, kui valeväiteid ümberlükkav tekst avaldataks teiste ja suurte pealkirjadega artiklite vahel tavapärases kirjas, kuna seda lugejad tähele ei paneks. Seega ei oleks sellisel kujul ümberlükkamisel tagatud selle eesmärk ja hageja õiguste taastamine – saada kujutatud üldsuse ees tõeselt. Igal juhul on kohtul võimalik hageja poolt taotletud andmete ümberlükkamise viisi vastavalt vajadusele TsMS § 445 lg 1 alusel täpsustada. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue Kostja Vastuse p 2.3 kohaselt ei ole Artiklites kajastatud ebaõigete faktiväidete avaldamine õigusvastane, kuna esinevad VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud kostja teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Kostja hinnangul oli tal Artiklites esitatud väidete avaldamiseks õigustatud huvi ning kostja kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.
9(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
On õige, et ajakirjanduse ülesandeks on kajastada ühiskonnas toimuvaid sündmuseid. Samuti nõustume, et kostjal on ka teatav huvi hageja kui kohaliku omavalitsuse volikogu liikme käitumise kajastamiseks. Eelnev ei õigusta aga hageja kohta selliste andmete avaldamist, mis on kontrollimata ning mille tõesuses kostja veendunud ei ole. Ühiskonnal ei saa olla kõrgendatud huvi ebaõigete andmete teadasaamise vastu. Hageja ei nõustu, et kostja kontrollis avaldatud andmeid hoolsusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele, kuna tugines Artiklites 1 ja 2 kajastatud löömise väite osas K Ki ütlustele ning Artiklites 3-6 kajastatud vanaraua varguse väite osas kaevandusmuuseumi direktori A Ki infole. Vastupidi, kostja esitas Artiklites hageja kohta väga tõsised ja hageja mainet tugevalt kahjustavad süüdistused pelgalt ühe isiku paljasõnalistele väidetele tuginevalt. Samuti ei ole õige väide, et hageja ajakirjaniku pöördumise peale ühtegi kommentaari ei andnud ega küsitud väiteid ümber ei lükanud. Artikli 4 viimasest lausest nähtub, et hageja ütles ajakirjanikule seoses vanaraua varguse episoodiga, et tema ei võtnud midagi. Artiklis 1 ja 2 kajastatud naise löömist puudutava episoodi osas ajakirjaniku pöördumisele aga ei suutnud hageja tol hetkel adekvaatselt kommentaare jagada, kuna oli K Ki poolt esitatud süüdistustest šokeeritud. On mõistetav, et iga inimene ärrituks sellise uudise ja ajakirjaniku pöördumise peale, kuna nende avalik kajastamine kahjustab ju isiku au ja väärikust äärmiselt tugevalt. Pärast informatsiooni ja uudise seedimist suutis hageja anda ka toimunu osas Postimehe ajakirjanikule Vastuse lisas 1 kajastatud kommentaarid, kus hageja vastavad süüdistused selgelt ümber lükkab. Hageja ei nõustu, et kostja toimetus tegi kõik endast oleneva, et edastada avalikkusele mõlema juhtumi osas toimunust võimalikult tõene, aus ja igakülgne ülevaade. Vastupidi, arvestades hageja suhtes esitatud väidete tugevalt negatiivset ja mainet kahjustavat sisu, saanuks kostja kajastada hageja suhtes K Ki poolt esitatud etteheidet ka objektiivselt ja tõeselt – edastadeski avalikkusele informatsiooni selle kohta, et üks naisterahvas süüdistab hagejat rusikaga näkku löömises ning et selle süüdistuse alusel on politsei alustanud menetlust, kuid asjaolusid ja süüdistuste tõesust alles uuritakse. Artiklite 1 ja 2 pealkirjast „X rusikahoop naisterahvale näkku“ ning järgnevatest tekstilõikudest (kõik kasutavad kindlat kõneviisi): Artikli alguses oleva hageja foto all on esitatud lause: „x vallavolikogu liige ja sotsiaalkomisjoni esimees R T lõi naisterahvast rusikaga näkku.“ „x volikogu liige R T lõi rusikaga näkku naisterahvale, kes pahaaimamatult oli sattunud tema krundile ning seal kivi otsas istudes jalgu puhkas.“ nähtub, et K Ki poolt etteheidetud teod on hagejale juba omistatud. Samuti saanuks kostja Artiklites 3-6 kajastatud K kaevandusmuuseumi vanaraua osas tekkinud segadust kajastada objektiivselt ja ilma konkreetset „varguse“ silti sündmustele omistamata (näiteks seda terminit mitte kasutades). Just vanaraua nimetamine artiklite pealkirjas ja sisus „varastatud vanarauaks“ tähendab kaudselt faktiväite esitamist, et see varastati ning et Artiklites kajastatud isik (hageja) on selle vargusega kuidagi seotud. Hagejat ja tema tegevusi kajastavates Artiklites 5 ja 6 on näiteks kirjeldatud vanaraua varguse episoodi uuesti kajastatud ning sildistatud vastav tekstiosa selget väidet kajastava pealkirjaga nagu „Vanaraua vargus“. Samuti tuleb kostja tegevuse õigusvastasuse hindamisel arvestada asjaolu, et algselt Artiklites 1 ja 2 esitatud väide naise löömise ning Artiklites 3 ja 4 kajastatud väide vanaraua vargusega seotuse kohta on esitatud pea aasta ja kaks aastat hiljem sündmuste toimumist uuesti ka Artiklites 5 ja 6 – ehk hageja õigusi on rikutud korduvalt. Kusjuures kogu Artikli 5 ja 6 eesmärk ning kontekst on suunatud hageja halvustamisele, kuna kajastab hagejaga seotud asjaolusid minevikku jäänud õigusrikkumiste valguses. Just kirjeldatud asjaolude uuesti kajastamine ja hageja õiguste korduv ja jäme rikkumine tingiski hageja poolt kohtusse pöördumise. Kahju tekitava tegevuse lõpetamise nõude osas esitatud vastuväited 10(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Kuna kostja Vastus ei sisalda mistahes vastuväited kahju tekitava tegevuse lõpetamise nõude osas, võib eeldada kostja nõustumust nii nõude aluseks olevate asjaolude kui ka nõude õigusliku käsitlusega. KOHTUISTUNG (tl 155-176) 19.03.2018 toimunud kohtuistungil jäid pooled oma varem kirjalikult esitatud nõuete, väidete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Kohus kuulas üle tunnistajad K K ja T L. Hageja täiendavalt seletas, et talle helistas ajakirjanik nii K Kiga kui ka metallivargusega seonduvalt. Hageja mäletab, et ta palus ajakirjanik K Kiga toimunu kohta järgmine päev tagasi helistada, kuna ta helistas kell 19 õhtul ja hageja mäletab täpselt, et tegi veel lastele, perele süüa. Hageja ütles, et ei löönud, aga ajakirjanik ei helistanud järgmine päev. Politsei kuulas hageja üle alles kaks nädalat hiljem. Hageja arvates kui oleks selline sündmus tõesti toimunud, siis oleks teda kohe politsei poolt üle kuulatud, kohapeal. Kui hageja aru sai, siis K K kuulati kohapeal üle, aga hagejat ei kuulatud. Hageja seletas, et tal ei piisa kahju hüvitamise mõttes kindlasti, kui kostja vabandab tema ees, kuna oleks üks lugu, aga see on süstemaatiline. Peab mingi karistus olema, hagejat karistati, igaüks saab oma karistuse. Hageja tahaks tunda ennast, et ta ei ole süüdi ja kõik ülejäänud teavad seda. Hageja täiendavalt seletanud, et tema hingelised üleelamised seisnesid selles, et tal oli ebamugavuse ja piinlikkuse tunne, öösel ei saanud magama. Peale neid lugusid läks ta oma kodupanka SEB, kus on koguaeg laenu saanud ja mille peale tema haldur, kellega oli aastaid läbi saanud, ütles, et hageja taust ei luba komisjonis laenu anda. See lugu oli konkreetne, kuigi aastaid oli hageja nende klient. Hageja lapsed läksid 16.07 hommikul Otepääle laagrisse, ta pidi ka lastele selgitama, kuna treenerid, täiesti võõrad inimesed, küsisid, mis su isal juhtus? Lapsed pidid Otepääl spordilaagris andma aru, mis nende isa tegi, nad ei teadnud ise. Kostja seletas, et kõne all olnud artiklid ei sisaldanud valeväiteid. Seoses sellega on põhjendamata ja tõendamata ka kahjuhüvitise nõue. Löömist käsitlev artikkel sisaldab vaieldamatult faktiväited. Seda, et need faktiväited vastasid tegelikkusele, kavatseb kostja tõendada tunnistaja ütlustega. Mis puudutab vanarauda vaadeldavat artiklit, siis kostja arvates on täiesti põhjendamatu ja asjakohatu mingi ekspertarvamuse küsimine artikli kohta, mis sisaldab piisavalt selgeid ja ühemõttelisi väiteid. Väited seisnesid selles, et varastatud vanaraud leiti Xxx territooriumilt, mille juhatuse liige on hageja. Selles artiklis ei ole ühtegi lauset, mis räägiks sellest, et R T või Xxx Xxx juriidilise isikuna oleksid toime pannud varguse. Seal konstateeritakse fakti, kust leiti vanaraud, mitte, kes selle sinna toimetas. Kostja on rõhutanud, et nende juhtumite puhul on toimetus teinud omalt poolt kõike, et saada võimalikult objektiivne pilt sellest, mis on toimunud. Asjaolud uuritakse, selle käigus räägitakse kõikide võimalike allikatega, püütakse saada ühendust ka selle inimesega, kelle puhul on süüdistus esitatud. Loogiline on, et poliitik, kes on sotsiaalkomisjoni esimees vallas, kes peab hoolitsema seal elavate inimeste sotsiaalse heaolu ja toimetuleku eest, ta võtab sellisel juhul kätte, ise püüab selgitada, mis toimus. On võimalik, et see oli arusaamatus, aga hageja ütles korduvalt "Põhjaranniku" ajakirjanikule: “Pange oma toimetuses seinale, et te unustaksite minu numbri ära. Kõik. Ärge mulle helistage.“ Seda väidet, et hageja ütles, et ta ei löönud, isegi seda ta ei öelnud ajakirjanikule, ta lõpetas kohe selle kõne. Peale artikli ilmumist ei esitanud R T enam kui poole aasta jooksul ühtegi pretensiooni ajalehele, et olete eksinud, olete midagi valesti teinud. Ta helistas kostja seaduslikule esindajale esimest korda umbes 8 kuud hiljem, ütles, et nüüd tahab raha saada, kuna politsei ei suutnud tõestada, et 11(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
ta on seda naist löönud. Paar päeva hiljem hageja „Postimehele“ antud intervjuus ütles paar väidet, et ta ei löönud, siis kostja momentaalselt avaldas lõigud omas lehes, esimesel võimalusel. Kostja tegi kõik omalt poolt võimalik, et saada objektiivne pilt. Kui R T ei suhtle ajakirjandusega, siis see ei käi kaasa hea tavaga, tema positsiooniga kohaliku poliitikuna ja sellest tulenevalt ilmus see lugu. Kui tuli politsei lõpetamise teade, kostja kirjutas ka sellest. Kõik, mida hageja nõuab, on kostja juba kõigest sellest juba kirjutanud, kõik on juba avaldatud. Tänapäevases meediamaailmas ei ole võimalik lõpuni kuriteo uurimist oodata kaks aastat ja alles peale seda avaldada teadet. Inimesed suhtlevad, uudised liiguvad kiirelt. R Ti probleem selles juhtumis on see, et ta ei suhtle ja saadab pikalt ja ülbelt ajakirjanikke. Nii võib teha tavaline kodanik, aga nii ei saa tegutseda kohalik poliitik. Kui R T oleks selgitanud, siis seda oleks ka kirjutatud. Hageja oletus, et need artiklid sai tehtud selleks, et teenida kasumit, siis kostja nende artiklite puhul ei ole teinud suurema tiraaži, pole teinud mingit „kõõmunumbrit“ ega eraldi neid välja reklaaminud. Ka veebireklaami tulud on kogu käibest alla ühe protsendi. „Põhjarannik“ ei ole klikimeedia. Käive ei näita seda, et kohalik ajakirjandus on mingi rahamasin. Raha on selleks, et on võimalik teha maksimaalselt head ajakirjandust kohalikul tasandil, täita oma rolli, et jälgida kohalikku tegevust: kus toimub korruptsioon ja nii edasi. Kostja ei teeni praktiliselt mingit kasumit. Mitu aastat peab olema kahjumis selle nimel, et teha head ajakirjandust. Mida paremat ajakirjandust teha, seda suurem oht on majanduslikult hävida. Kostja leiab, et antud juhul on see hagi pahatahtlik, eesmärgiga piirata sõnavabadust, kohalikku ajakirjandust, halvendada tema olukorda ja teenida põhjendamatult tulu. Kostja seletas täiendavalt, et 26.03.2017 oli avaldatud artikkel „x?“ ainuüksi sel eesmärgil, et tutvustada lugejale selleks ajaks selgunud asjaolusid. Jätta lugejal hinnata, keda uskuda. Hageja leiab, et kostja ei ole oma vaidlusaluseid väiteid ümber lükanud mitte üheski ajakirjandusväljaandes. Tema artiklis „x?“ ei ole midagi ümber lükatud, vaid vastupidi, isegi pärast tõendite saamist ja pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist ei ole kostja ikkagi seda ümber lükanud, et nemad olevat esitanud valeandmed hageja kohta. Kostja on küll natuke täpsustanud oma seisukohti, aga ta pole kordagi valeväidet ümber lükanud. Kahju saanud hageja mainet.
Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtade ja toimikus olevate kirjalike materjalidega ning kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tunnistajate ütlused, hinnanud TsMS § 232 lg-st 12(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Ajaleht Põhjarannik, mille väljaandjaks on AS PR Põhjarannik ehk kostja, avaldas: paberväljaande 4. lehel 30.10.2015 artikkel pealkirjaga „x“ ning samas sisus ka 30.10.2015 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes; paberväljaande esilehel 16.07.2016 artikkel pealkirjaga „x“ ning samas sisus ka 18.07.2016 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes; paberväljaande 6. lehel 25.03.2017 artikkel pealkirjaga „x?“ ning samas sisus ka 26.03.2017 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes. Hageja väidab, et artiklites esitati tema kohta ebaõigeid faktiväiteid, mis rikkuvad hageja au ja head nime, mistõttu nõuab hageja kostjalt hageja kohta avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamist, mittevaralise kahju hüvitamist ja jätkuvalt avaldatud ning hageja õigusi jätkuvalt rikkuvate kostja internetiväljaandes avaldatud artiklite eemaldamist Internetist. Lisaks, arvestades kostja tegevust hageja osas ebaõigete faktiväidete korduval esitamisel, palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja ka preventiivne kahjuhüvitis. Juhul, kui kohus peab esitatud väiteid hoopis väärtushinnanguks, siis selle väärtushinnangu osas palub hageja alternatiivselt rahuldada ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude asemel üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja nõuded põhinevad: VÕS § 1047 lg-l 4, mille kohaselt võib kannatanu ebaõigete andmete avaldamise korral andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane VÕS §-l 1043, mille kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele VÕS § 1045 lg 1 p-l 4, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Isiku õigus au ja hea nime kaitsele on isiklik õigus VÕS § 1045 lg 1 p 4 tähenduses VÕS § 1055 lg-l 1, mille kohaselt kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Riigikohtu 31.05.2006 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 p-st 13 lähtuvalt peab kohus vaidluses ebaõigete andmete ümberlükkamise üle selgitama, mis kostja avaldatust on faktiväited ja mis väärtushinnangud ning missuguste faktiväidete ümberlükkamist hageja nõuab. Alles seejärel saab kohus selgitada VÕS § 1047 lg 4 kohaldamiseks vajalike asjaolude tõendamiskoormist. Vastavalt Riigikohtu 01.12.1997 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97 mõistele „andmed“ annab täpse tähenduse termin „faktiväide“. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu (väljendi) või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Juhul, kui au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuivõrd selline informatsioon ei sisalda andmeid. Tõendamiskoormise osas on Riigikohus 31.05.2006 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 p-s 13 märkinud, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber 13(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
lükata või parandada. Tuleb kohaldada VÕS § 1047 lg-st 2 tulenevat tõendamise koormuse jagamise põhimõtet. VÕS § 1047 lg 2 sätestab, et teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. VÕS § 1047 lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut. Kui isik nõuab § 1047 lg 4 alusel selliste faktiväidete ümberlükkamist või parandamist, mis tema mainet ei kahjusta, mis ei ole tema suhtes majanduslikult kahjuliku loomuga või millega ei põhjendata negatiivset väärtushinnangut, lasub temal avaldatud faktiväidete ebaõigsuse tõendamise koormus. Riigikohus on 26.11.2010 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10 p-s 12 leidnud, et au ja head nime kahjustav on mis tahes viisil ja vormis levitatav informatsioon, mis sisaldab või mis võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid. Faktiväide (kohtupraktikas on faktiga samatähenduslikud „andmed“ ja „asjaolu“) ei sisalda hinnanguid, vaid fakte. Kuid faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku „väärtustamist“ negatiivse hinnanguga. Artikkel pealkirjaga „x“ (tl 26-29) Hagiavalduse kohaselt avaldati 30.10.2015 ajalehe Põhjarannik paberväljaande 4. lehel artikkel pealkirjaga „x“, mis sisaldas lisaks pealkirjas esitatud väitele ka järgmiseid tekstilõike: a) „K kaevanduspargi-muuseumi territooriumilt kokku kogutud vanaraud ladestus ootamatult ümber x vallavolikogu revisjonikomisjoni liikme ja sotsiaalkomisjoni esimehe R Ti firma õuele.“ b) „Jalad alla võtnud ja minema kõndinud vanarauda ei tulnud siiski kaugelt otsida: värsked kopajäljed viisid mõnikümmend meetrit eemale naaberkinnistule, kus asub endine K saeveski. Kinnistu hoonestusõigus kuulub OÜ-le Xxx Xxx, mille juhatuse liige on K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees R T.“ Artikkel avaldati samas sisus ka 30.10.2015 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ pealkirjaga „X “. Hageja väitel artiklite pealkirjas „X “ ning nendes kajastatud järgmistes tekstilõikudes: a) K kaevanduspargi-muuseumi territooriumilt kokku kogutud vanaraud ladestus ootamatult ümber K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liikme ja sotsiaalkomisjoni esimehe R Ti firma õuele.“ b) „Jalad alla võtnud ja minema kõndinud vanarauda ei tulnud siiski kaugelt otsida: värsked kopajäljed viisid mõnikümmend meetrit eemale naaberkinnistule, kus asub endine K saeveski. Kinnistu hoonestusõigus kuulub OÜ-le Xxx Xxx, mille juhatuse liige on K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees R T.“ avaldas kostja hageja kohta väite, et hageja on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Kohus leiab, et: artikli pealkiri „xxx“ sisaldab faktid, et on olemas küll mingi rahvasaadik, et temal on firma ja firmal on õue, et firma õuelt leiti varastatud vanarauda, et vanarauda on varastatud ning et varastatud vanaraua väärtus on 2000 eurot; tekstilõik „K kaevanduspargi-muuseumi territooriumilt kokku kogutud vanaraud ladestus ootamatult ümber K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liikme ja sotsiaalkomisjoni esimehe R Ti firma õuele“ sisaldab faktid, et K kaevanduspargi-muuseumil on territoorium, et sellelt territooriumilt koguti kokku vanaraud, et see vanaraud leiti ja et leiti R Ti firma õuelt ning et R T on K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees; 14(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
tekstilõik „Jalad alla võtnud ja minema kõndinud vanarauda ei tulnud siiski kaugelt otsida: värsked kopajäljed viisid mõnikümmend meetrit eemale naaberkinnistule, kus asub endine K saeveski. Kinnistu hoonestusõigus kuulub OÜ-le Xxx Xxx, mille juhatuse liige on K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees R T“ sisaldab faktid, et vanarauda leiti kohast, kus asub endine K saeveski, et see koht asub naaberkinnistul, et naaberkinnistu hooneõigus kuulub OÜ-le Xxx Xxx, et selle osaühingu juhatuse liige on R T, et R T on K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees. Puudub vaidlus selles, et artikli „X firma õuelt leiti 2000 euro väärtuses varastatud vanarauda“ avaldamise ajal oli hageja R T K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees, samuti et ta on OÜ Xxx Xxx juhatuse liige ning et K kaevanduspargi-muuseumi territooriumilt kadunud vanaraud leiti üles OÜ Xxx Xxx territooriumil. Vastavalt keeleteaduse ekspertarvamuse (tl 36-55) kokkuvõttele (tl 47) muuhulgas Põhjaranniku artikkel „x“ väidab, et R T on seotud vanaraua vargusega. Artikkel väidab sõnasõnaliselt, et mainitud vanaraud varastati. Samuti seostas artikkel varastatud vanaraua R Ti firmaga, sest väidetavalt leiti varastatud vana raud firma territooriumilt. Sellega loodi lugejale sõnasõnalisel tasandil seos R Ti ja vanaraua varguse vahel. Artikkel ei väida sõnasõnaliselt, et R T oli see, kes isiklikult vanaraua varguse toime pani. Samas viitab artikkel vanaraua varastamise osas pigem R Tile kui kellelegi teisele. Artikkel lubab sisustada varguse toimepanija R Ti või R Ti rentnikuga. Lugeja võib veel formaalselt järeldada, et varguse toimepanija isik on endiselt teadmata. Kuid artikli analüüsi järgi esineb mitmeid vihjeid R Tile kui varguse toimepanijale. Samas puuduvad vihjed sellele, et varguse toimepanija isik on teadmata. Kohus ei nõustu kostja väitega, et ekspertarvamuse küsimine artikli kohta on põhjendamatu ja asjakohatu. Hageja peab muuhulgas tõendama, et kostja avaldas hageja kohta väite, et hageja on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Pool ise otsustab, mis tõenditega ta oma väidet tõendab. Kohus leiab, et „Keeleteaduse ekspertarvamus“ on dokumentaalne tõend TsMS § 272 mõttes, mille lg 1 sätestab, et dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Keeleteaduse ekspertarvamuse autoriteks on keeleteaduse ekspert M A ja semiootika ekspert T K , seega eriteadmistega isikud. Semiootika on teadus, mille keskseks uurimisobjektiks on märgid ja märgisüsteemid. Semiootika huvitub märkide ja märgisüsteemide tekkest, struktuurist, tähendustest ja toimimisest (http://www.semiootika.ee/semiootika/). Semiootika on teadus tähendusloomest – märkidest, märgisüsteemidest ja märgiprotsessidest. Semiootika tegeleb tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniprotsesside ja -nähtuste uurimisega, nii nende teooria kui empiirilise analüüsiga (https://et.wikipedia.org/wiki/Semiootika). Pealkirjas, ülal toodud tekstilõikudes sisalduvatest väidetest ning keeleteaduse ekspertarvamusest lähtudes leiab kohus tõendatuks, et artikli pealkirjast ja toodud tekstilõikudest tuleneb faktiväide ja mõistlik inimene saab aru, et on toimunud Kaevandusmuuseumi vanaraua vargus ning et 15(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
hageja R T on vanaraua varguse osaline või selle vargusega seotud. See väide, et hageja R T on vanaraua varguse osaline või selle vargusega seotud, ei tulene küll artiklist otse, kuid esitatakse kaudselt hageja kohta. Kohus nõustub hageja käsitlusega, et isiku kohta käivad ebaõiged faktid ei pea olema avaldatud otse (sõna-sõnalt), vaid Riigikohus on korduvalt leidnud, et andmete avaldaja vastutab ka kaudselt avaldatud faktide tõelevastavuse eest. Kaudse faktiväite avaldamine tähendab, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi (RKTKo) 31.05.2006 otsus nr 3-2-1-161-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-5-07, p 27; RKTKo 3-2-1-145-07, p-d 13, 17; RKTKo 3-2-1-161-15, p 14). Samuti nõustub kohus hagejaga, et ükski juriidiline isik ei saa panna ühtegi kuritegu toime ilma, et selle teo taga ei oleks mingit inimest, kes on juriidilise isiku esindusorgan. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja on Xxx Xxx OÜ ainuomanik. Tuleb arvestada konteksti, nii artikli sisu, pealkirja kui ka esitamise viisi, tegelikult nähtub juba artikli pealkirjast, et tegu heidetakse ette hagejale. Sisuks on hageja tegude käsitlus. Hageja on leidnud, et hagiavalduses väljatoodud faktiväited ei vasta tegelikkusele. Hageja seostamine vanaraua vargusega on täiesti alusetu ning sellise väite avaldamisega on kujutatud hagejat avalikkuse ees ebaõigesti ning riivatud hageja au ja nime põhjendamatult. Selliste tõele mittevastavate ja negatiivse sisuga väidete avaldamine rikub hageja au ja head nime. Kohus on juba tuvastanud, et vaidlusaluse väite näol on tegemist faktiväitega. Faktiväide väljendab andmeid tegelikkuse kohta ehk kas keegi on midagi teinud või öelnud. Avaldatud väiteid tuleb võtta sellistena nagu need on. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. VÕS § 1047 lg-st 2 lähtuvalt loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Lähtudes VÕS § 1047 lg-st 2, peab kostja tõendama, et tema poolt avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Tunnistajana ülekuulatud artikli „x“ autor T L (tl 166-173) andis ütlusi selle kohta, et ta sai vihje, et on selline asi K-Nl toimunud. Vihje kontrollimiseks kõigepealt helistas tunnistaja muuseumi direktorile, härra Kile, kas see vihje vastab tõele. Ta kinnitas, et nemad on korrastanud territooriumi, korjanud vanaraua kokku, tahtsid viia kokkuostu, aga veel ei jõudnud viia, kui see vanaraud oli kadunud. See vanaraud leiti firma territooriumilt, mille firma omanik on härra T. Muuseumi direktor härra K rääkis tunnistajale, et ta oli helistanud härra Tile ja öelnud, kui see vanaraud tagasi ei tooda, siis ta teeb avalduse politseile. Muuseumi direktor rääkis ka seda, et härra T on talle kinnistanud, et „jah, mina teisaldasin selle vanaraua oma territooriumile, et kaitsta seda varaste eest“. Aga pärast seda, kui härra K oli öelnud, et kui seda vanarauda tagasi ei tooda, siis ta pöördub politsei poole, siis vanaraud toodi tagasi muuseumi territooriumile. Pärast Ki helistas tunnistaja härra Tile. Härra Ti sõnad võisid olla sellised: „Mis see teie asi on?“. Tunnistajal ei õnnestunud kuulda R. Ti versiooni sellest loost ja seda ka kajastada. Tunnistaja käis ka kohapeal, vist rääkis kellegagi töömeestest ka, aga sealt ei tulnud midagi muud.
16(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Lisaks Ki käest tunnistaja küsis, kas ta tegi politseile avalduse, ta ütles, et ei teinud, kuna vanaraud toodi tagasi. Tunnistaja kontrollis seda ka politseilt, avaldust ei olnud tehtud. Hiljem kuulis tunnistaja, et K mõni aeg tagasi oli siiski selle avalduse teinud, aga see uurimine on vist lõpetatud. Kuna tunnistaja ei ole materjaliga seotud, siis puudub tal ülevaade. Tunnistaja mäletamist mööda rääkis ta veel nii volikogu esimehega kui ka komisjoni esinaisega. Nende sõnum tunnistajale oli, et Til on asjast teine versioon ja nemad ka ei tea, kumb seal õigust räägib. Kohus leiab, et kostja ei tõendanud artiklis avaldatud faktiväidete vastavust tegelikkusele. Tunnistaja T. Li ütluste kohaselt sai ta vihje, mida on kajastatud artikli pealkirjas. Muuseumi direktor vaid kinnitas tunnistajale, et territooriumi korrastamisel on nemad korjanud vanaraua kokku kokkuostu viimiseks, aga veel ei jõudnud viia kui see vanaraud oli kadunud. See vanaraud leiti R. Ti firma territooriumilt. Tunnistajal oli teada, et muuseumi direktor ei teinud avaldust politseile, mida kinnitati ka politseis. Vanaraud sai tagastatud. Sellistel andmetel ei olnud kohtu arvates kostjal põhjust väita, et vanarauda oli just varastatud ja et hageja on varguse osaline või on sellega seotud ning et kostja ei olnud hoolikalt kontrollinud fakte. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et kostja on 30.10.2015 ajalehe Põhjarannik paberväljaande 4. lehel ja ka 30.10.2015 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ artiklis pealkirjaga „x“ avaldanud hageja kohta faktilist laadi andmed eksitaval viisil, luues lugejale muljet, et on varastatud vanaraud ja et hageja on osalenud või seotud vanaraua vargusega. Seega on tegemist kostja poolt ebaõigete andmete avaldamisega. Kohus leiab, et kostja poolt avaldatud tegelikkusele mittevastavad faktiväited teotavad hageja au ja väärikust. Kohus nõustub kostjaga, et hageja kui K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees on avaliku elu tegelane, kelle tegemiste vastu tunneb avalikkus kõrgendatud huvi, kuid see ei anna meediale õigust avaldada hageja suhtes ebaõigeid faktiväited või hagejal ei oleks õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt. Artikkel pealkirjaga „Keda uskuda?“ (tl 30-35) Hagiavalduse kohaselt avaldati 25.03.2017 ajalehe Põhjarannik paberväljaande 6. lehel artikkel pealkirjaga „x?“, mis sisaldas järgmiseid tekstilõike: „Vanaraua vargus Kaevandusmuuseum on saanud just uue direktori. Esimest korda juhib muuseumi tööd inimene väljastpoolt Virumaad, Tallinnast tulnud A K. K helistab Tile ning annab mõista, et temaga nalja ei ole: kui T vanarauda tagasi ei too, annab ta asja politseisse. Ti firma tegutseb kaevandusmuuseumi vahetus naabruses, endises K saeveskis. Pärast telefonikõnet pannakse seal kopale hääled sisse ning vanaraud lükatakse lihtsalt üle krundi piiri. Ti jalgealune ähvardab minna tuliseks, sest muuseumi direktor on volikogu juhtumist teavitanud ning Põhjarannik küsib volikogu esimehelt Tarmo Kütilt kommentaari. “Vargus on alati ebaeetiline, olenemata sellest, kes on selle toime pannud. Ainult enne kui varga silt avalikult külge kleepida, peame olema selles 100 protsenti kindlad,” ütleb X ning nimetab meediaga suhtlemist ebameeldivaks. X ja T tegutsevad üheskoos K-N suusamajas, kuuludes vallavalitsuselt selle nullrendiga majandada saanud x juhatusse. 17(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Kuna muuseum kahju ei kannatanud − vanaraud toodi tagasi, seda oli 2000 euro väärtuses −, politseile avaldust ei esitata ning T jätkab volikogus rahva orjamist. Ti jalgealune on selsamal platsil, kust varastatud vanaraud üles leiti, aga reaalselt põlenud, mitte ainult piltlikult öeldes.“ Artikkel avaldati samas sisus ka 26.03.2017 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ pealkirjaga „x?“ Hageja arvamusel 25.03.2017 paberväljaande ja 26.03.2017 samas sisus internetiväljaande artikli „x?“ üleval toodud artikliosa tekstilõigud sisaldavad ebaõiget faktiväidet, et hageja on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Kohus leiab, et ülaltoodud tekstilõik sisaldab järgmised väited, et: kaevandusmuuseum on saanud uue direktori; muuseumi tööd juhib A K; A K on Tallinnast tulnud; K helistas Tile; K ütles Tile, et kui T vanarauda tagasi ei too, annab ta asja politseisse; Ti firma tegutseb kaevandusmuuseumi vahetus naabruses, endises K saeveskis; pärast telefonikõnet vanaraud tagastati; muuseumi direktor on volikogu juhtumist teavitanud; Põhjarannik küsis volikogu esimehelt Tarmo Kütilt kommentaari; X ja T tegutsevad üheskoos K-N suusamajas; X ja T kuuluvad x juhatusse; X ja T said x vallavalitsuselt nullrendiga majandada; muuseum kahju ei kannatanud; vanaraud toodi tagasi; vanaraua väärtus oli 2000 eurot; politseile avaldust ei esitata; T jätkab volikogus rahva orjamist; Ti jalgealune on selsamal platsil, kust varastatud vanaraud üles leiti, aga reaalselt põlenud, mitte ainult piltlikult öeldes. Keeleteaduse ekspertarvamuse (tl 36-55) kokkuvõttest (tl 47), mis on dokumentaalne tõend TsMS § 272 mõttes, tuleneb, et ka Põhjaranniku artikkel „x?“ väidab, et R T on seotud vanaraua vargusega. Artikkel väidab sõnasõnaliselt, et mainitud vanaraud varastati. Samuti seostas artikkel varastatud vanaraua R Ti firmaga, sest väidetavalt leiti varastatud vana raud firma territooriumilt. Sellega loodi lugejale sõnasõnalisel tasandil seos R Ti ja vanaraua varguse vahel. Artikkel ei väida sõnasõnaliselt, et R T oli see, kes isiklikult vanaraua varguse toime pani. Samas viitab artikkel vanaraua varastamise osas pigem R Tile kui kellelegi teisele. Lugeja võib veel formaalselt järeldada, et varguse toimepanija isik on endiselt teadmata. Kuid artikli analüüsi järgi esineb mitmeid vihjeid R Tile kui varguse toimepanijale. Samas puuduvad vihjed sellele, et varguse toimepanija isik on teadmata. Kohus leiab, et väited „T jätkab volikogus rahva orjamist“ ja „Ti jalgealune on selsamal platsil, kust varastatud vanaraud üles leiti, aga reaalselt põlenud, mitte ainult piltlikult öeldes“ on väärtushinnangud, ülejäänud väited on aga faktiväited. Lähtudes artikli „x?“ üleval toodud tekstilõikudest ning keeleteaduse ekspertarvamusest, tuleb kohus järeldusele, et ka selle artikli toodud tekstilõikudest tuleneb kaudselt faktiväide ja mõistlik 18(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
inimene saab aru, et hageja R T on osaline või tal on seos Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. VÕS § 1047 lg-st 2 lähtuvalt peab kostja tõendama, et tema poolt avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Tunnistajana ülekuulatud artikli „x?“ autor T L (tl 166-173) andis ütlusi selle kohta, et kuna avalik huvi selle juhtumi vastu oli olemas, oli avaliku elu tegelane, omavalitsuse poliitik sellega seotud, oli lehelugeja kursis eelnevaga, siis tunnistaja pidas vajalikuks teavitada lugejat, kuhu see juhtum välja jõudis. See oligi selle loo (artikli) eesmärk: mis sellest loost sai, millest on tunnistaja varem teada andnud lugejale. Hageja esindaja küsimusele selle kohta, et kui tunnistaja sõnumiks ei olnud süüdistada vanaraua varguses hagejat, miks siis ta läks vallavolikogu esimehelt hageja tegevuste kohta seoses selle sündmusega küsima, vastas tunnistaja, et küsis kuidas tema on kursis selle sündmusega, et öeldakse, et see vanaraud oli seal ja pärast on ta härra Ti territooriumil. Tunnistaja ei eitanud, et pöördus vallavolikogu poole ja küsis, kas härra T peaks tagasi astuma, kuna ta on rahva esindaja. Tunnistaja ei süüdistanud hagejat, vaid püüdis aru saada, mis toimub. Tunnistaja arvates toimus (vanaraua) vargus ja kes selle varastas, ta ei tea. Taust oli niisama taustaks toodud härra Ti tegevused, mis inimesega on tegemist, sest enne seda lugu ei teadnud ka tunnistaja, kellega on tegemist. Kohus juba leidis seoses artikliga „X firma õuelt leiti 2000 euro väärtuses varastatud vanarauda“, et kostja ei tõendanud artiklis avaldatud faktiväidete vastavust tegelikkusele. Kuna artiklis „x?“ avaldatud faktiväited pärinesid valdavalt artiklist „x“ ja kordasid selles avaldatud fakte, leiab kohus, et ka artiklis „x?“ avaldatud faktiväidete vastavust tegelikkusele ei ole kostja tõendanud. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et kostja on 25.03.2017 ajalehe Põhjarannik paberväljaande 6. lehel ja ka 26.03.2017 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ artiklis pealkirjaga „x?“ avaldanud hageja kohta faktilist laadi andmed eksitaval viisil, luues lugejale muljet, et vanarauda varastati ja et hageja on osalenud või hagejal on seos vanaraua vargusega. Seega on tegemist kostja poolt ebaõigete andmete avaldamisega. Kohus leiab, et kostja poolt avaldatud tegelikkusele mittevastavad faktiväited teotavad hageja au ja väärikust. Hageja on küll K-N vallavolikogu revisjonikomisjoni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees ehk avaliku elu tegelane, kes peab taluma, et tema tegemiste vastu tunneb avalikkus kõrgendatud huvi, kuid see ei anna meediale õigust avaldada hageja suhtes ebaõigeid faktiväited või hagejal ei oleks õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt. Hageja kohta avaldatud ebaõiged andmed omistavad hagejale ühiskonnas laia hukkamõistu pälviva ja kriminaalselt karistatava tegu – varastamine – toimepanemise. Ebaõigete andmete ümberlükkamine VÕS § 1047 lg 4 järgi võib kannatanu ebaõigete andmete avaldamise korral andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Riigikohus leidis tsiviilasja nr 3-2-1-17-05 p-s 27, et ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustuse panemine nende avaldajale on nii kannatanu efektiivse õiguste kaitse kui ka ajakirjandusvabaduse huvides. Tõepärase informatsiooni levitamise nõude tagamine ebaõigete andmete avaldajale nende ümberlükkamise kohustuse panemisega, ei ole ajakirjandusvabaduse piirang. VÕS § 1047 lg 4 sätestatud kaitsevahend teenib avalikkuse teavitamise korral ka kannatanule suunatud eesmärki - tagada isiku õigus olla üldsuse ees kujutatud tõeselt. Seetõttu ongi andmete ümberlükkamise kohustus sätestatud seaduse objektiivse vastutusena, sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest ja avaldaja süüst (VÕS § 1043). 19(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Hageja nõuab ebaõigete andmete ümberlükkamist selliselt, et:
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehes Põhjarannik 30.10.2015.a. artiklis pealkirjaga „x“ ja 25.03.2017 artiklis „x?“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“;
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehe Põhjarannik interneti-versiooni veebilehel 30.10.2015.a. artiklis pealkirjaga „x“ ja 26.03.2017 artiklis „x?“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“ Üldjuhul saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati (vt RKTKo nr 3-2-1-5-07, p 29). Kohtul on igal konkreetsel juhul õigus otsustada, millisel viisil ja kujul tuleb kostjal avaldatud ebaõiged andmed ümber lükata lugemaks kostja VÕS § 1047 lg 4 sättest tulenev kohustust täidetuks. Kohus leiab, et hageja poolt pakutud ebaõigete andmete ümberlükkamise viis vastab viisile ja kohale, kuidas ja kus on neid avaldatud. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjal avaldada viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ajalehe „Põhjarannik” paberlehes 4. leheküljel vähemalt 80% ulatuses lehepinda katval pinnal, valge tagapõhjaga, ilma illustratsioonide, kommentaaride vms lisamaterjalita tähesuurusega vähemalt 20 teade järgmise tekstiga:
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehes Põhjarannik 30.10.2015.a. artiklis pealkirjaga „x“ ja 25.03.2017 artiklis „x?“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“ Samuti peab kostja avaldama viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ajalehe “Põhjarannik” interneti-versiooni veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ esiuudisena ja püsima esiuudisena tööpäeval vähemalt 8 tunni jooksul järjest ajavahemikul 8.00-18.00 teade valge tagapõhjaga, ilma illustratsioonide või kolmanda isiku kommentaaride vms lisamaterjalita, tähesuurusega vähemalt 20 ning järgmise tekstiga:
20(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
AS PR Põhjarannik avaldas ajalehe Põhjarannik interneti-versiooni veebilehel 30.10.2015.a. artiklis pealkirjaga „x“ ja 26.03.2017 artiklis „x?“ R Ti kohta ebaõige väite, et R T on seotud K Kaevandusmuuseumi vanaraua vargusega. Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele ja me lükkame selle käesolevaga ümber.“ Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus täies ulatuses hageja artiklite „X “ ja „x?“ avaldamisega seotud nõuded. Seoses põhinõuete rahuldamisega jätab kohus alternatiivnõuded rahuldamata. Artikkel pealkirjaga „x“ (tl 22, 23-25) Hagiavalduse kohaselt avaldati 16.07.2016 ajalehe Põhjarannik paberväljaande esilehel artikkel pealkirjaga „x“. Artikli juures avaldati ka suur foto hagejast. Artikkel sisaldas lisaks pealkirjas esitatud väitele ka järgmiseid tekstilõike: a) Artikli alguses oleva hageja foto all on esitatud lause: „K-N vallavolikogu liige ja sotsiaalkomisjoni esimees R T lõi naisterahvast rusikaga näkku.“ b) „K-N volikogu liige R T lõi rusikaga näkku naisterahvale, kes pahaaimamatult oli sattunud tema krundile ning seal kivi otsas istudes jalgu puhkas.“ c) „Naise sõnul ei teinud mees ta selgitusi kuulmagi, vaid räuskas edasi. “Tõusin siis kivi pealt püsti ja küsisin, mis õigusega ta mu peale niimoodi karjub, ning soovitasin tal kutsuda politsei, kes olukorra lahendaks. Selle peale lõi ta mulle rusikaga täiest jõust näkku, nii et ma kukkusin pikali. Suu verd täis, tõusin püsti ning ütlesin, et ma pildistan siis teda ka. Ta tuli mulle uuesti kallale, üritades telefoni mu käest jõuga ära võtta. Siis viskas mu käekoti tänavale ning käratas, et kadugu ma oma kotile järele. Pärast seda läks autosse ja sõitis minema.” Artikkel avaldati samas sisus ka 18.07.2016 ajalehe Põhjarannik internetiväljaandes veebilehel http://pr.pohjarannik.ee/ pealkirjaga „x“. Hageja leiab, et artikli pealkirjas ning toodud tekstilõikudes avaldas kostja hageja kohta väite, et hageja lõi naisterahvast rusikaga näkku ning et see väide ei vasta tegelikkusele. Kohus leiab, et artikli pealkiri „X rusikahoop naisterahvale näkku“ sisaldab faktid, et on mingi rahvasaadik, et rahvasaadik lõi mingi naisterahvast rusikaga näkku. Artikli alguses oleva hageja foto all esitatud lause: „K-N vallavolikogu liige ja sotsiaalkomisjoni esimees R T lõi naisterahvast rusikaga näkku.“ sisaldab faktid, et R T on K-N vallavolikogu liige ja sotsiaalkomisjoni esimees ning et just R T lõi mingi naisterahvast rusikaga näkku. Tekstilõik „K-N volikogu liige R T lõi rusikaga näkku naisterahvale, kes pahaaimamatult oli sattunud tema krundile ning seal kivi otsas istudes jalgu puhkas.“ sisaldab faktid, et R T on K-N vallavolikogu liige, et just tema lõi rusikaga näkku naisterahvale, et see naisterahvas pahaaimamatult oli sattunud R. Ti krundile ning et naisterahvas istus krundil kivi otsas ja puhkas jalgu. Tekstilõik „Naise sõnul ei teinud mees ta selgitusi kuulmagi, vaid räuskas edasi. “Tõusin siis kivi pealt püsti ja küsisin, mis õigusega ta mu peale niimoodi karjub, ning soovitasin tal kutsuda politsei, kes olukorra lahendaks. Selle peale lõi ta mulle rusikaga täiest jõust näkku, nii et ma kukkusin pikali. Suu verd täis, tõusin püsti ning ütlesin, et ma pildistan siis teda ka. Ta tuli mulle uuesti kallale, üritades telefoni mu käest jõuga ära võtta. Siis viskas mu käekoti tänavale ning käratas, et kadugu ma oma kotile järele. Pärast seda läks autosse ja sõitis minema.” sisaldab faktid, et naisterahvas soovitas R. Tile kutsuda politsei, et selle peale lõi R. T naisterahvale rusikaga näkku, et naisterahvas kukkus pikali, et naisterahva lubadusele pildistada R. Traumit tuli ta uuesti naisterahvale kallale, et R. T viskas naisterahva käekoti tänavale ning et käskis kaduda oma kotile järele. 21(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Keeleteaduse ekspertarvamuse (tl 36-55) kokkuvõttest (tl 47), mis on dokumentaalne tõend TsMS § 272 mõttes, tuleneb, et Põhjaranniku artikkel “X ” väidab, et R T lõi naist rusikaga näkku. Lähtudes artikli „x“ pealkirjast, üleval toodud tekstilõikudest ning keeleteaduse ekspertarvamusest, tuleb kohus järeldusele, et selle artikli pealkirjast ja toodud tekstilõikudest tuleneb otseselt faktiväide ja mõistlik inimene saab aru, et hageja R T lõi naisterahvast rusikaga näkku. VÕS § 1047 lg-st 2 lähtuvalt peab kostja tõendama, et tema poolt avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Tunnistajana ülekuulatud artikli „x“ autor T L (tl 166-173) andis ütlusi selle kohta, et ta sai toimunu kohta vihje. Vihje oli selle kohta, et selline intsident on K-Nl toimunud. Enne seda ei öelnud tunnistajale härra Ti nimi mitte midagi, siis selgus, et tegemist on K-N volikogu liikmega, seda enam sotsiaalkomisjoni esimehe ja revisjonikomisjoni liikmega, järelikult on tegemist avaliku elu tegelasega ja see vihje vääris uurimist. Tunnistaja täpsustas, et enne artikli vanarauda kohta ei öelnud hageja nimi tunnistajale midagi. Enne, kui tunnistaja tööalaselt ise nende teemadega kokku ei puutunud, ei tundnud ta hagejat. Kuna vihjes ei olnud mul kannatanu täisnime, siis juhtumi kontrollimiseks tunnistajal tuli teda kõigepealt üles otsida, tunnistaja leidis kannatanu üles ja kuulis ära tema versiooni. Naisterahvas rääkis tunnistajale, et ta oli tulnud Tartust, et tähistada oma ema 90. juubelit. Tegemist oli musikaalse perekonnaga, kes oli tahtnud esitada emale klaverilaulu. Ta oli tulnud sealt proovilt, istunud kivi peale, puhanud jalga, siis oli autoga kohale sõitnud tema jaoks tundmatu meesterahvas, kes oli hakanud teda pildistama ja kurjustama, miks ta on tema territooriumil. Naine õigustas ennast, et, kuna territoorium ei ole piiratud ja seal puudus ka igasugune märgistus, et tegemist on eramaaga, kuhu on minek keelatud. Aga tema jaoks tundmatu meesterahvas ei võtnud seda kuulda, neil puhkes sõnasõda, mis tipnes sellega, et see tundmatu meesterahvas lõi näkku nii, et K (kannatanu) kukkus. Et tegemist on hagejaga ütles pärast kannatanu ise, et ta oli seda teada saanud täditütre käest kirjelduste järgi, kellega koos nemad olid harjutanud, tegemist on E K , kes on Ida-Virumaa rahvakultuurispetsialist. Selleks ajaks kui tunnistaja kannatanuga rääkis, oli kannatanu juba aru saanud, kes see tema jaoks esialgu tundmatu meesterahvas oli, see oli hageja. Sealt edasi läks tunnistaja K jutu jälgedes. Ta ütles, et ta kutsus välja politsei ja hakkas politseile vastu minema, seal tänaval maja hoovis või seal ees oli üks naine ja üks meesterahvas, kelle juurde ta läks, kes teda nägid, kellega nemad rääkisid juttu. Siis tunnistaja püüdis tuvastada ja tuvastaski ära, kes see naine oli, rääkis ise selle naisega, kes kinnitas K juttu, et nad olid kohtunud ja see naine ja see mees olid enne kuulnud kõrgendatud toone, nad ei näinud, aga nad kuulsid kõrgendatud toonil rääkimas ühte meesterahvast ja ühte naisterahvast. Pärast oli tulnud K, kellel oli suu verine ja nad nägid ka Tit, tunnistaja enam ei mäleta, kas enne Kt või pärast Kt, kes oli autoga mööda sõitnud. Nad olid ka vist omavahel rääkinud ja Til ei olnud silmaga nähtuvaid kahjustusi, erinevalt Kst. Tunnistaja rääkis inimestega, kes olid kannatanu loetud aeg pärast seda juhtumit näinud ja nad kinnitasid tunnistajale, et K suu oli verine ja kinnitasid seda juttu, et K on neile öelnud, et üks meesterahvas lõi teda rusikaga näkku. Nad kinnitasid tunnistajale täpselt seda sama, mida tunnistaja oli kuulnud K käest. 22(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Siis rääkis tunnistaja täditütrega, kes kinnistas seda juttu, et nemad on teinud proovi ja K läks pärast seda. Tunnistaja küsis veel politsei käest, kas selline väljakutse oli ja kas on uurimine alustatud. Seda juba kinnistas prokuratuur. Tunnistaja pöördus ka R Ti poole, vastuseks R. T soovitas tunnistajal kirjutada tema telefoninumber toimetuse seina peale ja sellele mitte kunagi enam helistada. Ta ei vastanud tunnistaja küsimusele, kuigi ta esitas ennast, kes ta on ja mille pärast teda tülitab. Tunnistaja küsis ka, kas ta lõi Kt nagu K väidab, selle peale sai tunnistaja vastuseks, et tunnistaja kirjutaks R. Ti numbri toimetuse seina peale ja mitte kunagi enam sellele helistaks. R: T ei öelnud, et ta ei löönud naist. Tema häälest ei olnud tunda et ta on jahmunud või šokeeritud. R. T ei palunud talle hiljem tagasi helistada. Tunnistaja mäletamise järgi ta helistas uuesti, välistades selle, et võis olla lihtsalt telefoniühenduse katkestus, aga see kõne jälle katkestati ära. R T ka hiljem ise ei püüdnud tunnistajaga ühendust võtta ja selgitada toimunud. K Ki osas tunnistaja taustauuringuid teinud. Tunnistaja uuris seda, kas on temal olnud varasemaid kokkupuuteid politseiga, kas ta on karistatud kohtu poolt. Kõigepealt veendus tunnistaja, et ta on õpetaja Tartu Muusikakoolis, klaveriõpetaja ja ta ei ole varem kohtu poolt karistatud. Samuti uuris tunnistaja ka Ti erinevat käiku ja seal oli kriminaalkaristuse korras karistusi õige mitmeid, sealhulgas ka füüsilise vägivalla kasutamise eest. Tunnistaja kinnitas, et on tutvunud R Ti suhtes K Ki avalduse alusel alustatud kriminaalasja materjalidega, lugenud toimiku. Tunnistajal on teada, et kriminaalasi lõpetati, see kajastub temal loos, abiprokuröri sõnad, et nad ei saa väita, et härra T ei löönud Kt, aga küll saavad öelda, et neil ei ole selleks piisavalt tõendeid, et öelda, et ta lõi teda. Tunnistajana kuulas kohus üle ka K K (tl 163-165 pöördel), kes andis ütlusi selle kohta, et ta viibis 1.07.2016 K-Nl. Tunnistaja istusin kivi peal tänava ääres. Mingi räpane aed oli seal ja siis oli katkine aiavärav, mis oli lahti, ja seal oli kivi. Tunnistaja istus kivi peale korraks, ilus ilm oli, natuke kõndis seal, tahtis lilli korjata. Tunnistaja istus ja korraga sõitis kaubik ette, tormas välja R. T, hakkas tunnistajat pildistama. Tunnistaja küsis, miks te mind pildistate, milles asi on? Siis ta käratas tunnistajale, et mis te nuhite siin? See on minu krunt, miks te minu krundi peal nuhite? Tunnistaja ei osanud midagi öelda. Ütles, et ta ei ole millestki süüdi, et võib politseid kutsuda, kui midagi on valesti. Selle peale lõi R. T rusikaga tema näkku, tunnistaja oli pikali, esihammas oli lahti ja suu verine. Siis sõitis R. T minema, loopis veel tunnistaja koti tänavale koos nootidega. Tunnistaja oli närvis, suutnud pildistada tema autonumbrit, aga siis jooksis järgi, läks edasi, sugulane E K elab sealsamas lähedal, tunnistaja käis tema juurest korra läbi ja tema ütles, et see krunt kuulub ilmselt R Tile. Tunnistaja kutsus politseid, politsei tuli, viis tunnistajat Jõhvi politseijaoskonda, kus tunnistaja rääkis kõik ära, täpselt seda sama. Kõik pandi kirja, tehti pilte vigastustest. Tunnistaja ütles politseile, et ta teab, kes on tema ründaja ja kus ta tõenäoliselt elab, et nemad võiksid minna sinna ütlused võtma. Sinna tuli ka E K kohale ja mainis ka, et see krunt kuulub R Tile. Politsei ei reageerinud sellele kuidagi. Rünnaku tagajärjel tunnistaja esihammas oli täiesti lahti, kukkumise järel külje peale verine oli küünarnukk. R. T ei püüdnud tunnistajat kuidagi aidata. Ta ütles veel midagi halvustavalt, käratas, tahtis veel tunnistajal mobiiltelefoni käest ära kiskuda, mida tal ei õnnestunud. Tunnistaja on teadlik, et kriminaalmenetlus lõpetati kuna ei leitud piisavalt tunnistajaid. Tunnistaja ei kaevanud määruse edasi.
23(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Tunnistaja K. K ise tunnistajaid ei näinud, seal olid põõsad, 100-200 meetri kaugusel, nemad olid kuskil põõsaste taga, aga nemad ilmselt seda nägid pealt, mis toimus, aga tunnistaja neid ei näinud. Vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri17.01.2017 määrusele kriminaalasjas nr 16244000855 (tl 56), mis oli alustatud 01.07.2016 KarS § 121 lg 1 alusel K K avalduse alusel, lõpetati kriminaalmenetlus R. Ti suhtes ja kogu kriminaalasjas juhindudes KrMS § 199 lg 1 p 1, kuna puudub kriminaalmenetluse alus. Kohus leiab tunnistajate T. L ja K. K ütlustega tõendatuks, et ajalehes „Põhjarannik“ avaldatud artiklis „x“ sisalduvad väited, et R. T lõi K. K rusikaga näkku, vastavad tegelikkusele. Kohus leiab, et artikli autor on piisava põhjalikkusega uurinud temale teatavaks saanud asjaolud. Esiteks, tunnistajate ütlused ühtivad. Teiseks, artikli autor peaaegu kohe peale juhtunut nägi K. K, kelle suu oli verine ja kes rääkis põhjalikult mis on temaga juhtunud. Artikli autor rääkis ka inimestega, kes nägid juhtunu pealt. Just nemad rääkisid kelle krundil ja mis on toimunud. Nende ütlused vastasid sellele, mida rääkis artikli autorile K. K. R. T ei kasutanud võimalust rääkida artikli autorile enne artikli avaldamist oma versiooni. Kohus leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei tõenda, et R. T ei löönud K. Ki näkku. Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-5-07, p-s 28 selgitanud, et au ja väärikuse kaitse hagides puudub iga kord vajadus süüteo tuvastamiseks. Näiteks kui isiku kohta väidetakse, et ta on varastanud, kuna ta võttis võõrast kuurist võõra jalgratta, siis ei olegi vaja tuvastada süüteo toimepanemist karistusõiguslikus mõttes, vaid väidetava teo (võõrast kuurist võõra jalgratta võtmine) tegemist ja kui tegu on faktidena tuvastatud (vastab tegelikkusele), siis saab hinnata, kas see tegu on tavapärase arusaama järgi isiku au teotav või mitte, ning samuti nõuda andmete (varastamise, s.o jalgratta võtmise) ebaõigsuse korral nende ümberlükkamist. Kohus on tuvastanud, et ajalehes „Põhjarannik“ avaldatud artiklis „x“ sisalduvad väited, et R. T lõi K. K rusikaga näkku, vastavad tegelikkusele. Kriminaalmenetluse lõpetamine ei lükka tsiviilkohtu poolt tuvastatud ümber. Lähtudes eeltoodust jätab kohus selles osas hagi täies ulatuses rahuldamata. Mittevaraline kahju Hageja nõuab ka mõista kostjalt tema kasuks välja õiglane rahasumma hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus on varasemalt tuvastanud, et kostja on artiklites pealkirjaga „x“ ja „x?“ avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid ning omistavad hagejale ühiskonnas laia hukkamõistu pälviva ja kriminaalselt karistatava tegu – varastamine – toimepanemise. Kohtu hinnangul on nimetatud faktiväidete näol tegemist hageja au teotavate ja mainet kahjustavate väidetega. VÕS § 1050 lg 1 ja 2 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ning isiku süü hindamisel arvestatakse muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Seega vastutab kostja hagejale kahju tekitamise eest.
24(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 128 lg 1 kohaselt on hüvitamisele kuuluvaks kahju nii varaline kui ka mittevaraline kahju, mis sama §-i lg 5 järgi hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõigete 5 ja 6 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete valdamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse rikkumise või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel arvestab kohus muu hulgas poolte majanduslikku olukorda. Kohus nõustub hagejaga, et kostja poolt hageja kohta avaldatud ebaõiged väited on äärmiselt halvustava ja negatiivse sisuga, kuivõrd hageja on selle väite tõttu seostatud avalikult vargusega. Kahju tekitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada, et hageja kohta esitatud ebaõigetest väidetest tehti eraldi „uudised“ ebaõigeid väiteid sisaldavate pealkirjadega ja kirjutati terved pikad leheartiklid, mis avaldati hageja elu- ja tegutsemiskohaks oleva piirkonna populaarseimas päevalehes. Ka kostja kirjeldab oma 2016 majandusaasta aruandes (tl 61-81) ajalehte Põhjarannik järgmiselt (tl 63) „Põhjarannik/Severnoje Poberežje on Kirde-Eesti päevaleht, mis ilmub viis korda nädalas nii eesti kui vene keeles trükiarvuga 6000 eksemplari. Alates 1945. aastast ilmuv (praeguse nimega alates 1990. aasta detsembrist) ajaleht on Eesti ühe suurema maakonna mõjukaim meediakanal, mille sisu tsiteeritakse sageli ka üleriigilises meedias. Turu-uuringute ASi poolt 2016. aasta teisel poolaastal läbiviidud Eesti lugejauuringu andmetel oli väljaandel 23 400 püsilugejat.“ Artiklites 30.10.2015 avaldatud ebaõige väide hageja seotuse kohta K Kaevandusmuusemi vanaraua vargusega avaldati ajalehes korduvalt – s.t uuesti 25.03.2017 paberlehes ja 26.03.2017 internetis ilmunud artiklites. Arvestades ebaõigete andmete avaldamise korduvust ja jätkuvat kestvust on hageja kohta selliste negatiivsete andmete avaldamisel hageja mainele eriti kahjustav tagajärg. Kohtul ei ole alust kahelda hageja väidetes, et ta on saanud kostjate poolt avaldatud ebaõige väite tõttu halvustava suhtumise osaliseks ning pidanud tundma piinlikkust, et hagejal on tulnud anda artiklites esitatud ebaõigete väidetega seoses selgitusi oma perele, tuttavatele ja sõpradele, et selliste ebaõigete väidete avaldamine on mõjutanud negatiivselt tema kodurahu ning põhjustanud ebamugavustunnet ja piinlikkust tema perele ja lähedastele. Riigikohus on 09.04.2008.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 13 märkinud, et kui varalise kahju nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. 25(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
TsMS § 233 lg 1 kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Mittevaralise kahju kompenseerimiseks väljamõistetava hüvitise leidmisel peab kohus arvestama varasemat kohtupraktikat, samuti peab hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hüvitise suuruses, mis omaks preventatiivset eesmärki vastavalt kostja majanduslikule olukorrale. Vastavalt kostja äriregistrist väljavõttele (tl 87) tema aktsiakapitali suuruseks on 33 361,20 eurot 2016. aasta majandusaasta aruande kohaselt (tl 61-81) teenis kostja 2016. aastal müügitulu 750 886 euro. Hageja leiab, et on ilmne, et n.ö tavapärane hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ei mõjutaks kostja majanduslikku seisu selliselt, et kostja hoiduks seetõttu edasiselt samasest tegevusest (s.o kahju tekitamisest). Hageja palub kohtul mittevaralise kahju hüvitamiseks mõeldud rahasumma suuruse määramisel võtta VÕS § 134 lg 6 alusel arvesse vajadust mõjutada kostjat hoiduma edasisest kahju tekitamisest. Riigikohtu poolt 2017 aprillis läbiviidud „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades asjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ kohtupraktika kordusanalüüsi (vt. https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju%20 h%C3%BCvitamine%20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf) kohaselt isiklike õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju korral väljamõistetud hüvitiste suurused jäid vahemikku 100–10 000 eurot, keskmine hüvitise suurus oli 2900 eurot ja mediaan 1000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks on ka mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, kuid seda erinevusega, et kohus võib isiklike õiguste rikkumise puhul arvesse võtta ka kahju tekitanud isiku varalist seisundit. Käesoleval juhul on kostja näol tegemist meediaväljaandega, kellel 2016.a majandusaasta aruande kohaselt 746 412 € käive juures oli kasum -19 080 €. Seega, ühelt poolt, hageja kasuks välja mõistetav hüvitise suurus peab vastama hüvitisele, mis omaks preventatiivset eesmärki ehk hoiaks ära kostja poolt edaspidiselt selliste ebaõigete faktiväidete avaldamist, mis riivavad isiku au ja väärikust, teiselt poolt, peab hüvitise suurus vastama kostja majanduslikule olukorrale. Lähtudes eeltoodust on kohtu hinnangul põhjendatud hageja nõude rahuldamine 500 euro ulatuses. Kahju tekitava tegevuse lõpetamine Hageja nõuab viitega VÕS § 1055 lg-le 1 kohustada kostjat eemaldama ajalehe Põhjarannik interneti-versiooni veebilehelt artiklid. VÕS § 1055 lg 1 järgi, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Hageja väidete kohaselt, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, ebaõigeid andmeid sisaldavad artiklid on jätkuvalt Internetis avaldatud. 26(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Lähtudes eeltoodust nõustub kohus hageja käsitlusega, et hageja au teotavaid ning ebaõigeid väiteid sisaldavad artiklid jätkuvalt avaldatud (avalikkusele kättesaadavad) ning hageja õiguste rikkumine on kestev. Lähtudes kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on põhjendatud hageja nõude kohustada kostjat eemaldama ajalehe Põhjarannik interneti-versiooni veebilehelt artiklid „X “ ja „x?“. Artikli „X “ puhul ei kuulu hagi rahuldamisele. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt.
Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt, määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid, menetluskulude rahalise suuruse. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab õiglaseks, lähtudes hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osast, jätta menetluskulud poolte võrdsetes osades kanda. Hageja kanda jääb 50% kostja menetluskuludest ning 50% hageja menetluskuludest jääb hageja enda kanda. Kostja kanda jääb 50% hageja menetluskuludest ning 50% kostja menetluskuludest jääb kostja enda kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Mõlemad pooled esitasid menetluskulude nimekirjad ja palusid menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Vastavalt TsMS § 174 lg 4 esimesele lausele kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab poolte menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. 27(28)
Tsiviilasi nr 2-17-15712
Kostja tasus 5.03.2018 tunnistajatasu ettemaksuna 63,20 eurot (tl 140). Tunnistajad olid ülekuulatud 19.03.2018 toimunud kohtuistungil, seega TsMS § 160 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 19.06.2018, tunnistajatel on õigus nõuda tasu väljamaksmist. Kohus pöörab kostja tähelepanu, et kui tunnistajad ei nõua TsMS § 160 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul tasu väljamaksmist, on kostjal õigus, lähtuvalt TsMS § 150 lg-st 7, esitada taotlus tunnistajatasu tagastamiseks. Vastavalt TsMS § 150 lg 6 menetluskulude tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal menetluskulud tasuti. Seega tunnistaja tasu ettemaksu tagastamise nõue aegub 31.12.2020. Taotlus tuleb esitada Viru Maakohtu Narva kohtumajale aadressil 1.Mai 2, 20308 Narva või eposti aadressil [email protected], taotluses märkida tsiviilasja number 2-17-15712 ning pangarekvisiidid ülekande tegemiseks (saaja nimi, pangakonto number). /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2018 kohtuotsusega.
28(28)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.