Harju Maakohus
Kohtunik
Hannes Olev
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. aprill 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-17-11985
Tsiviilasi
Xxxhagi Xxx, Xxx, Xxxvastu võla nõudes 14 650 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Xxx (isikukood xxx, asukoht xx Tallinn, e-post xx); Kostja I Xxx ( isikukood xx, aadress xx6; e-post: xxx) Kostja II Xxx ( isikukood xx; xx e-post xxx); Kostja III xxx, ( isikukood xx, aadress xx maakond; e-post: xx).)
Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 7000 eurot, intressid 270 eurot, leppetrahv 45 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks 11.08.2017 sissenõutavaks muutunud viivised summas 385 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt (7000 eurot) alates 12.08.2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni 0,25% põhivõlgnevuselt päevas. Hageja leiab, et kostja võlgneb hagejale raha tulenevalt laenulepingust.
Kostjad ei võta nõuet omaks ja leiavad, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja I väidab, et on küll saanud hagejalt „rahalisi vahendeid“, kuid need ei ole antud hageja poolt käesolevas tsiviilasjas esitatud laenulepingute alusel. Kostjad II ja III hinnangul hageja on laenulepinguid sõlmides laenuandjana tegutsenud majandusja kutsetegevuse raames, seega tuleb sõlmitud lepingud pidada seaduse mõistes tarbijakrediidilepinguteks. Muuhulgas paluvad kostjad kohaldada hageja poolt kostjatele laenatud rahalistele vahenditele VÕS § 4034 lg 7 alusel VÕS § 94 järgne intressimäär. Ühtlasi leiavad kostjad, et hagejal puudus õigus laenuleping üles öelda e-mailiga 19.07.2017. Kostjate hinnangul saabub laenulepingu lõpptähtaeg 15.05.2019.
Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tulenevalt TsMS § 367 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: Hageja ja kostjad sõlmisid laenulepingud järgnevalt: - 16.11.2016 laenuleping 5000 euro laenamiseks. - 8.02.2017 laenuleping 16.11.2016 väljastatud laenu refinantseerimiseks summas 4375 eurot ja täiendava laenusumma väljastamiseks summas 2990eurot. - 31.05.2017 laenuleping 8.02.2017 väljastatud laenu refinantseerimiseks summas 7000eurot. Kohus peab antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama:
2-17-11985 VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Hageja ja kostjate vahel sõlmitud laenulepingutes sh. 31.05.2017 laenulepingu punktis 4.1 on kirjas, et laenuandjal on õigus leping üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenuvõtja ei täida lepingut. Punkt 4.2 kohaselt võib lepingu üles öelda e-kirja teel, mille saatmise päevast alates loetakse leping ülesöelduks. Lepingu osaliste kontaktid on toodud punktis 8. Hageja esitas meili väljavõtte, kust on näha, et hageja saatis kostjatele e-kirja, millega muuhulgas ütles ta üles 7000euro laenamise lepingu. E-kiri on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Täiendavaid vorminõudeid ei ole lepingus toodud. Seega peab kohus tõendatuks, et hageja ütles laenulepingu üles oma 19.07.2017 e-mailiga kostjatele. Põhinõue Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 31.05.2017 sõlmitud laenulepingu alusel põhinõudena 7000 eurot. Kostja I möönab oma vastuses hagile, et on saanud hagejalt rahalisi vahendeid muude kokkulepete alusel, kuid mitte hagiavalduse aluseks olevate laenulepingute alusel ja hagiavalduses märgitud ulatuses. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega ei ole vahet, millisel alusel tegelikkuses on kostjad rahalised vahendid hagejalt saanud. Kui pooled on kokku leppinud, et rahasumma võlgnetakse laenuna, siis on neil õigus selle kohta vormistada laenuleping, mida antud juhul on ka tehtud. Lisaks on hageja tõendanud raha ülekandmist kontoväljavõttega. Seega on põhjendatud hageja nõue põhivõlgnevuse 7000 eurot ulatuses, mis tuleb välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks. Intress VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on 31.05.2017 laenulepingu punktis 2.2 kokku leppinud, et laenuintress on kogu perioodi kohta 2000 eurot. Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei muutu intressi summa suurus. Hagis nõuab hageja intressi tasumist summas 270eurot. Kostjad leiavad, et hageja tegutseb krediidiandjana oma majandus- ja kutsetegevuse raames. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu
sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 järgselt, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et hageja on krediidiandja, kes tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuse raames ja kelle sõlmitud lepinguid tuleb pidada seaduse mõistes tarbijakrediidilepinguteks. Ainuüksi meili-aadressi domeen seda ei tõenda. Füüsilistel isikutel on õigus sõlmida laenulepinguid nendel tingimustel, mis nad kokku lepivad. Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust selles osas, et 31.05.2017 sõlmiti laenuleping. Selles lepingus on kokku lepitud, et intress kogu laenuperioodiks on 2000 eurot, mis ei muutu lepingu ennetähtaegsel tasumisel. Kostjad on laenulepingut alla kirjutades sellise hinnaga nõustunud. Hageja nõuab hagis intressi tasumist summas 270 eurot. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Seega on põhjendatud hageja nõue intressi tasumiseks 270 euro ulatuses, mis tuleb välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks. Leppetrahv 31.05.2017 sõlmitud laenulepingu punkti 2.10 kohaselt laenu osamakse tähtpäeva rikkumise korral kohaldub leppetrahv, mis on 5 eurot iga päeva eest, mis ületab kokkulepitud maksetähtpäeva. Hageja nõuab hagis leppetrahvi summas 45eurot. Kostjad ei ole sellele summale vastu vaielnud. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista leppetrahv 45 eurot. Viiviste nõue TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja esitas nõude kostjatele tasuda hagiavalduse esitamise ajaks 11.08.2017 sissenõutavaks muutunud viivised summas 385 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt (7000 eurot) alates 12.08.2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni 0,25% põhivõlgnevuselt päevas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostjad leppisid 31.05.2017 sõlmitud laenulepingu punktis 3 kokku, et laenu tagastamisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivise tasumist 0,25% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.
2-17-11985 Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal (RK lahend 3-2-1-66-05 p 18). Võlausaldaja ei ole väitnud ega põhjendanud, et tal oleks tekkinud kahju suuremas ulatuses. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise ajaks 11.08.2017 sissenõutavaks muutunud viivised summas 385 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt (7000 eurot) alates 12.08.2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni 0,25% põhivõlgnevuselt päevas, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlgnevus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.