Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTartu Maakohus Jõgeva kohtumaja · 04.04.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
Kohtuasja number: 2-17-5197/42
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 04.04.2018
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 6215

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

2-17-5197

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.04.2018. a, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-5197

Tsiviilasi

Rxxxx Sxxx hagi Mxxxx Jxxxxxxx vastu laenulepingust tuleneva põhivõla, intressi ja viivise nõudes

Hagihind

41 964,95 eurot Hageja: Rxxxx Sxxx (isikukood xxxxxxxxxxx; surnud xxxxxxxxxx. a); Hageja üldõigusjärglane: Jxxxx Sxxx (isikukood xxxxxxxxxxxx; Hageja lepinguline esindaja: Tanel Riivits (Themis Õigusbüroo OÜ;e-post: [email protected]);

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kohtuistungi aeg

Kostja: MxxxxxJxxxxxxx(isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxx telefon 5xxxxxxx; e-post: x Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Rene Varul (Advokaadibüroo Lillo&Lõhmus; e-post: [email protected]) 04.09.2017. a; 04.03.2018. a

RESOLUTSIOON

1.Hagi rahuldada.

2.Välja mõista MxxxxxJxxxxxxxxx Jxxxx Sxxxxkasuks 41 072,75 eurot, millest 31 000 eurot on põhivõlg, 1000 eurot intress ja 9072,75 eurot 04.04.2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.

3.Välja mõista MxxxxxJxxxxxxxxx Jxxxx Sxxx kasuks alates 05.04.2018. a viivis põhivõlalt (31 000 eurolt) VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulude jaotus

Sarnased lahendid

Võlaõigus

2.2.Hageja esitas 19.05.2017. a kohtule kirjaliku arvamuse kostja vastuse kohta. Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud ja jäi hagis esitatud nõude juurde. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et ta ei ole hagejalt laenu saanud ning hageja ei ole enne kohtumenetlust laenu tagastamist nõudnud. Hageja esitas täiendava tõendina maksekorralduse, millega kostja on oma isiklikult kontolt 17.05.2014. a kandnud hageja abikaasa kontole 500 eurot. Hageja arvates tõendab nimetatud maksekorraldus, et kostja on tasunud tagasi võlgnevust. Hageja kinnitab, et ei tema ega tema abikaasa ja kostja vahel ei olnud tol ajal muid võlasuhteid peale võlakirjast tuleneva. Hageja jäi selle juurde, et ka peale lepingu sõlmimist kostja abikaasa kontolt hageja abikaasa kontole kantud 200 eurot tehti võlakirjast tulenevate kostja kohustuste katteks. Kostja poolt välja toodud asjaolu, et ülekande poolte vahel on sugulussuhe, ei oma siinjuures tähendust. Kostja on tõstatanud kahtluse, kas hagejal oli üldse piisav laenusumma olemas. Hageja esitab kohtule tõendid, mis tõendavad laenuraha olemasolu selle üleandmisel. Laenuraha oli pärit hageja perekonna kinnisvara müügist summas 14 539 eurot, ca 8800 eurot sai hageja abikaasa Jxxxx xxxx oma Venemaal elavalt emalt ema kinnisvara müügist ning ülejäänud raha oli hagejal endal olemas, mis olid tema mitme aasta säästud. Hageja leiab, et kostja väited selle kohta, et ta ei ole laenuraha saanud, ei ole usutavad. Iga mõistlikult kaalutlev isik, kes annab võlakirja, nõuaks kas selle tühistamist, kui raha üleandmist ei kaasnenud või laenuraha üleandmist. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole kumbagi nõudnud. Hageja taotles, et kohus kuulaks asjas tunnistajana üle hageja abikaasa Jxxxx Sxxx, kes saab oma ütlustega tõendada, et tema ja hageja elukohas toimus kostjale laenuraha üleandmine, tema kontole on laekunud osaliselt summad kostja võla katteks nii kostjalt endalt kui kostja abikaasalt, ta on saanud osa kostjale laenatud rahast oma Venemaalt elavalt emalt ning ta on korduvalt käinud koos hagejaga kostjalt võla tasumist nõudmas. Samuti taotles hageja, et kohus kuulaks vande all ära tema selgitused kostjale laenuraha üleandmise, võlakirja sõlmimise, võlanõuete esitamise ja piisavate rahaliste vahendite olemasolu kohta.

4.3.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab üldjuhul kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega vaidluse korral on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal. Kui hageja nõuab kostjalt laenulepingu täitmist, siis nõude eeldusena peab ta vaidluse korral tõendama laenulepingu kehtivust ja omapoolse laenu väljamaksmise kohustuse täitmist. Laenulepingule ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi. Seega võib VÕS § 11 lg 1 alusel teha laenutehingu teha mistahes vormis, sh suuliselt. Ka laenulepingu alusel raha üleandmisele ei ole sätestatud kohustuslikku vormi ja raha võib üle anda nii pangaülekandega kui ka sularahas. Et pool saaks raha üleandmise kohustuse täitmist tõendada, on tal VÕS § 95 lg 1 alusel õigus nõuda teiselt poolelt kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjalikku tõendit (täitmise kviitungit). Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis saab eeldada, et kohustus on täidetud ning tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise üle läheb üle teisele poolele, kellel on võimalik tõendada, et kohustus on siiski täitmata. Riigikohus on 02.04.2014. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-162-13 leidnud, et kui lepingus on tingimus, et raha on makstud lepingu sõlmimisel või enne seda, on see samuti käsitletav VÕS § 95 mõttes kviitungina raha kättesaamise kohta. Kui pool täitmise kohta kirjalikku tõendit ei anna ja eitab kohustuse täitmist, võib kohustuse täitmist tõendada ka teiste tõenditega. TsMS § 229 kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses olla tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis, muu hulgas tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande alla antud seletus, dokumentaalne tõend jne. Ka Riigikohus on 17.11.2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-96-11 asunud seisukohale, et laenulepingu võlakohustuse täitmise tõendamine on liigi- ja vormivaba. Võlgnik võib raha üleandmist tõendada nii VÕS § 95 lg-s 1 nimetatud tõendiga, aga samuti muude kirjalike dokumentidega ja ka tunnistajate ütlustega. Lisaks VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungile on poolel raha üleandmise kohustuse täitmise tõendamiseks võimalik võtta teiselt poolelt võladokument, näiteks kohustuse täitmise lubadus, millega luuakse iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes) või kinnitus kohustuse olemasolu kohta, eesmärgiga loobuda võimalikest vastuväidetest võlale (kohtupraktikas tunnustatud kui deklaratiivne võlatunnistus). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Deklaratiivse võlatunnistuse korral võib võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.

4.5.Hageja on esitanud kohtule tõendina poolte poolt allkirjastatud 26.03.2014. a kuupäeva kandva dokumendi, pealkirjaga „Võlakiri“, milles kostja Mxxxx Jxxxxxx avaldab, et laenab Rxxxx Sxxxxx (hagejalt) 31 000 eurot ja kohustub 03.04.2014. a tagastama 32 000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et 26.03.2014. a allkirjastatud „Võlakiri“ on kehtiv. Pooled sisustavad aga seda dokumenti erinevalt. Hageja leiab, et „Võlakirja“ puhul on tegemist laenulepinguga, milles kostja on ühtlasi tunnistanud laenusaamisest tekkinud rahalise kohustuse olemasolu. Hageja selgitas 21.06.2017. a kirjalikus seisukohas (tl 48), et poolte tegelikuks tahteks oli sõlmida laenuleping, millest tekkiva rahalise kohustuse täitmise üle kostjal vaidlust ei ole ega tekiks. Kohtuistungil (tl 69 p) möönis hageja esindaja, et võlakirja sõnastus oleks võinud olla selgem. Hageja arvates ei saa aga mõnetist asjatundmatust pooltele kui kutsetegevuses mitte tegutsevatele isikutele ette heita ja tuleb lähtuda sellest, mis oli nende tegelik tahe taolise dokumendi koostamisel. Kostja leiab, et „Võlakirja“ puhul on tegemist laenulepinguga, millega hageja lubas laenu, kuid seda ei väljastanud. Kostja väitel ei tunnistanud ta „Võlakirja“ allkirjastamisega laenu tagasimaksmise kohustust, kuna ta ei olnud siis veel laenu saanud. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 7 järgi, kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Kohus leiab, et kuna poolte ühine tahe 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamisel ei ole selge, tuleb „Võlakirja“ VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades sealjuures VÕS § 29 lg-tes 5, 6 ja 7 sätestatud asjaolusid. 26.03.2014. a on pooled allkirjastanud dokumendi pealkirjaga „Võlakiri“, milles kostja Mxxxx Jxxxxxx avaldab, et laenab Rxxxx Sxxxxx (hagejalt) 31 000 eurot ja kohustub 03.04.2014. a tagastama 32 000 eurot. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. VÕS § 16 lg 1 kohaselt on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule

nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud ja VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kuigi antud juhul on „Võlakirjale“ alla kirjutanud mõlemad pooled, sisalduvad selles vaid kostja ühepoolsed tahteavaldused, sh laenu võtmise ja selle tagasimaksmise kohustuse kohta. Dokumendis ei sisaldu hageja nõustumust ehk aktsepti laenulepingu sõlmimise kohta ega kohustusi, mida hageja endale võtab. Seda arvestades leiab kohus, et „Võlakirja“ ei saa käsitleda laenulepingu kui kahepoolse tehinguna, mis annaks kostjale õiguse nõuda teiselt poolelt laenuraha üleandmise kohustuse täitmist nagu kostja seda käsitleb. Kohus kuulas kohtistungil vande all ära kostja ja hageja üldõigusjärglase, tema abikaasa ja pärija Jxxxx Sxxx. Hageja taotles ka tema enda vande all ärakuulamist, kuid hageja terviseseisundi ja seejärel surma tõttu temalt seletusi saada ei õnnestunud. Kostja vande all antud seletuste (tl 68p-70) kohaselt allkirjastas ta 26.03.2014. a „Võlakirja“ eesmärgiga saada hagejalt laenu. Kostja sõnul oli tal plaan osta vilja ja müüa see kasu saamise eesmärgil edasi. Kostja tundis hagejat, kuna viimane ja kostja elukaaslane olid sugulased. Kostja küsis hagejalt vilja ostmiseks laenu. Kostja lootis vilja müügist saada raha ja hagejale tagasi maksta paari päeva jooksul. Hageja oli laenu andmisega nõus. Kostjale teadaolevalt ei olnud hagejal seda raha olemas, kuid hageja pidi saama ühe veoauto ja järelkäru maha müüa ning sealt raha saama, et see siis kostjale vilja ostmiseks laenata. 26.03.2014. a vormistasid pooled hageja nõudmisel võlakirja, kuna hageja tahtis kindlust, et laen tagasi makstakse. Paar päeva pärast võlakirja vormistamist oli poolte vahel vestlus ja selgus, et hageja ei saa raha laenata. Kostja hagejalt raha ei saanud ja plaanitud vilja ostmise tehing jäi ära. Hageja üldõigusjärglane Jxxxx xxxx andis vande all ütlusi (tl 116-118) selle kohta, et tema abikaasa Rxxxx xxxxxandis 2014. a aasta märtsi alguses kahel korral sularahas kostjale laenu, sh esimesel korral vähemalt 10 000 eurot ja teisel korral 21 000 eurot. Jxxxx Sxxx sõnul nägi ta, kui abikaasa RxxxxxSxxx pani rahasummad valmis ja viis need nende maja ees all autos oodanud kostjale. Ta kinnitas, et kostjale üle antud sularaha oli neil kodus olemas, et see oli kogutud raha laste pulmadeks, samuti korteri müügist saadud raha ja tema ema pärandiks olnud maja müügist saadud raha. Jxxxx Sxxx seletuste kohaselt vormistasid hageja ja kostja laenu kohta kirjaliku dokumendi peale teisel korral kostjale raha üleandmist. Kohus hindab, et lepingupooltega sarnase mõistliku isiku seisukohalt, ei saa pidada usutavaks kostja väiteid selle kohta, et 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamisel oli poolte tahe sõlmida tulevikku suunatud laenuleping, millega hageja lubas kostjale laenu. Mõistlikult võttes ei ole usutav kostja väide, et olukorras, kus ta ei olnud veel hagejalt raha saanud ja ei olnud ka veel selge, kas hagejal üldse see raha olemas oli, allkirjastas ta dokumendi pealkirjaga „Võlakiri“, millega lubas laenusumma ja intressi tagastamist, eriti veel nii lühikese tähtaja jooksul (Võlakiri allkirjastati 26.03.2014. a, kostja lubas laenu koos intressiga tagastada 03.04.2014.a, s.o 8 päeva pärast). Arvestades, et 26.03.2014. a „Võlakirjas“ sisalduvad üksnes kostja kui laenusaaja ühepoolsed tahteavaldused laenu võtmise ja selle tagasimaksmise kohustuse kohta, võib kohtu hinnangul lepingupooltega sarnase mõistliku isiku seisukohalt järeldada, et õiged on hageja väited ja Jxxxx Sxxx vande all antud ütlused selle kohta, et enne 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamist oli hageja kostjale suuliselt sõlmitud laenulepingu alusel laenuraha juba üle andnud. Mõistlikult võib järeldada, et 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamise eesmärk oli vormistada võladokument, millega kostja laenusaajana tunnistab laenu ja intressi maksmise kohustuse olemasolu. Kohus leiab, et selline kinnitus kohustuse olemasolu kohta vastab kohtupraktikas tunnustatud nn deklaratiivsele võlatunnistusele, mille eesmärk on muuta kohustus vaieldamatuks ja kergendada võlausaldaja tõendamiskoormust. Riigikohus on 8 (13)

4.6.Riigikohus on 11.01.2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-14-58735 korranud juba varasemates lahendites (nt Riigikohtu 24.03.2017. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-103-16) avaldatud seisukohta, et kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, millega võlgnik on tunnistanud kohustuse olemasolu, siis on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja on tuginenud hageja nõude puudumise võimalikkusele ja välja toonud, et hagejal ei saanud olla sularaha, mille ta väidetavalt kostjale laenuna üle andis. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei põhjenda hageja nõude rahuldamata jätmist. Kostja on võlakirjas andnud võlatunnistuse, millega on tunnistanud laenu tagasimaksmise kohustuse olemasolu. Kostja kohustus on tõendada, et tal ei ole hageja ees võlatunnisega tunnistatud laenu ja intressi maksmise kohustust. Kostja vastavat asjaolu ei ole tõendanud. Hageja väitel oli ta enne 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamist andnud kostjale sularahas kahes osas üle 31 000 eurot. Tõendamaks, et hagejal oli kostjale üleantud raha sularahas olemas, esitas hageja pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et vahemikus 08.2012. a kuni 03.2014. a võeti hageja enda ja tema abikaasa Jxxxx Sxxx pangakontodelt sularahas välja kokku 19 000 eurot (tl 50-54). Hageja väitel müüs ta samas ajavahemikus maha oma sõiduki, mille eest sai sularahas 6000 eurot või enam ning hageja väitel oli neil abikaasaga ka eelnevalt kodus sularaha, mis pärines korteri müügist ja hageja abikaasa ema pärandiks olnud maja müügist. Jxxxx Sxxx kinnitas vande all antud ütlustega, et 2014. a märtsis oli neil kodus olemas sularaha, sh laste pulmadeks kogutud raha, korteri müügist saadud raha ja tema ema pärandiks olnud maja müügist saadud raha, mille hageja kahes osas, kokku vähemalt summas 31 000 eurot, andis laenuna üle kostjale. Hageja väitel on kostja asunud temale laenu tagasi maksma, mis omakorda kinnitab kostja kohustuse olemasolu ja selle tunnistamist. Hageja esitas kohtule tõendina maksekorralduse (tl 16), millest nähtub, et 10.11.2016. a kandis Kxxxxxxxx Sxxxx(kostja abikaasa) Jxxxx Sxxx

5.2.2.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses jurist Tanel Riivits, kes ei ole advokaat, kuid vastab TsMS § 218 lg 1 2. punktis sätestatud haridusnõuetele ning saab olla tsiviilkohtumenetluses poole lepinguline esindaja. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja teinud õigusabi toiminguid kokku 16,30 tunni ulatuses, sh: 1) 2,9 tundi – hagiavalduse koostamine; 2) 2,5 tundi – kostja hagivastuse analüüs, kliendiga konsulteerimine ja vastulause esitamine; 3) 0,25 tundi – kohtu kirjaga tutvumine ja kliendile selgitused; 4) 2,5 tundi – kostja seisukoha analüüs, kliendiga konsulteerimine, tõendite ja taotluste esitamine; 5) 0,85 tundi – kohtuistungiks ettevalmistumine; 6) 2,25 tundi 04.09.2017. a kohtuistung; 7) 0,25 tundi – 26.09.2017. a hageja vande all küsitlemine Tartu haiglas; 8) 0,5 tundi – taotluse koostamine ja esitamine menetluse peatamiseks; 9) 0,15 tundi – kohtu 26.01.2018. a määrusega tutvumine ja kliendile edastamine koos selgitustega; 10) 1,5 tundi – kohtuistungiks ettevalmistumine, kliendiga konsulteerimine; 11) 2 tundi – 14.03.2018. a kohtuistung. Hageja esindaja taotleb tehtud toimingute eest tasu määraga 120 eurot ühe töötunni eest. Arvestades asja menetluse käiku ja keerukust, leiab kohus, et märgitud hageja esindaja toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Hageja esindaja on koostanud hageja nimel nõude, esitanud seisukohad kostja vastustele ning esindanud hagejat kohtuistungitel. Eeldatavalt kaasnevad nimetatud toimingutega ka ettevalmistavad toimingud, sh kliendiga konsulteerimine. Kohus hindab, et ka märgitud ajakulu toimingutele kokku 16,30 tunni ulatuses on mõistlik ja põhjendatud. Muu hulgas märgitud kohtuistungitel osalemise ajakulu vastab kohtuistungite tegelikule kestusele. Kohus ei nõustu kostjaga, et hüvitamisele ei kuulu 14.03.2018. a kohtuistungiga seotud kulud ja menetluse peatamise ja sellega seotud tegevuse kulud. Kohtuistungi edasilükkamine oli osaliselt tingitud hageja tervislikust seisundist ja asja menetluse peatamise põhjuseks oli hageja surm. Kohtu hinnangul ei saa seetõttu asja arutamise edasilükkamist ja menetluse peatamist käsitleda TsMS § 169 lg 1 mõistes menetluse venimisena menetlusosalise süül, millisel juhul tuleb menetluskulud jätta venimise põhjustanud menetlusosalise kanda. Kohus leiab, et hageja esindaja taotletav tasumäär, s.o 120 eurot ühe töötunni eest, on arvestades esindaja kvalifikatsiooni veidi ülemäärane. Riigikohus on 11.02.2015. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-115-14 (p 14) leidnud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegiumi hinnangul ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu praktika seisukohtades (vt Riigikohtu 01.10.2013. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013. a määrus kohtuasjas nr 3-2-193-13; 13. 11.2013. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-145-13) on peetud mõistlikuks advokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või –maksuta.

Antud juhul ei ole hageja lepingulise esindaja puhul tegemist advokaadiga. Üldjuhul on lepingulise esindaja, kes ei ole advokaat, taotletav tööühiku keskmine hind madalam kui advokaadist esindajal, kelle kvalifikatsioon on kõrgem. Arvestades keskmist sarnase õigusteenuse eest juristist esindajale makstavat tasu, loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja tasumäära 80 eurot ühe töötunni eest. Eespool hindas kohus, et vajalik ja põhjendatud on hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku 16,30 töötunni ulatuses. Tasumääraga 80 eurot ühe töötunni eest kujuneb tasu suuruseks 1304 eurot (16,30 x 80). Seega loeb kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu summas 1304 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja transpordikulud seoses menetlusest osavõtuga kokku summas 145,80 eurot. Kohus leiab, et hageja esindaja transpordikulud saab taotletud ulatuses lugeda põhjendatud ja vajalikuks. Hageja ei ole esitanud transpordikulude kohta tõendit, kuid kohtu hinnangul saab sellest olenemata transpordikulu lugeda põhjendatud ulatuses vajalikuks menetluskuluks. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Hageja esindaja on kahel korral sõitnud Tallinnast kohtuistungile Jõgeva kohtumajja ja tagasi. Linnadevaheline kaugus on ca 150 km ja ühel korral edasi-tagasi läbitud vahemaa seega ca 300 km. Arvestusega, et keskmiselt kulub autokütust 10 l/100 km kohta ja ühe liitri kütuse hind on olnud keskmiselt 1-1,1 eurot saab kohtu hinnangul pidada mõistlikuks transpordikulu Tallinnast Jõgevale ja tagasi sõitmise eest 45 euro ulatuses, s.o kahel korral Tallinnast Jõgevale ja tagasi sõitmise eest kokku 90 eurot nagu hageja esindaja seda taotleb. Lisaks on hageja esindaja ühel korral sõitnud hageja vande all ärakuulamiseks Tallinnast Tartusse. Linnadevaheline kaugus on ca 186 km ja edasi-tagasi läbitud vahemaa seega ca 372 km. Arvestades keskmist kütusekulu ja hindu loeb kohus mõistlikuks transpordikulu Tallinnast Tartusse ja tagasi sõitmise eest summas 55,80 eurot nagu hageja esindaja seda taotleb. Seega kokku loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja esindaja transpordikulu summas 145,80 eurot.