Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
19. märts 2018 Tartu
Tsiviilasja number
2-17-118332
Tsiviilasi
PlusPlus Baltic OÜ hagi Oksana Solovjova põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. veebruari 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
PlusPlus Baltic OÜ määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (hageja): PlusPlus Baltic OÜ (registrikood 12273105), lepinguline esindaja Marjana Šestel Vastustaja (kostja): Oksana Solovjova (isikukood XXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 7. veebruari 2018 määrus ja saata PlusPlus Baltic OÜ hagi Oksana Solovjova vastu põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks menetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Edasikaebamise kord Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule.
1.PlusPlus Baltic OÜ (hageja) esitas 25. augustil 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Oksana Solovjova (kostja) vastu põhivõlgnevuse summas 458,28 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 72,04 eurot ja jooksva viivise väljamõistmiseks. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
13.oktoobri 2017 hagiavalduse kohaselt oli kostjal 15. detsembril 2010 sõlmitud Tele2 liitumislepingu nr 10452648 alusel tekkinud hageja ees võlgnevus. Kuna kostja võlgnevust kogu ulatuses tasuda ei suutnud, sõlmisid pooled 15. novembril 2016 kompromissilepingu/ võlatunnistuse/vahekohtu kokkuleppe nr 24060602, millega hageja võimaldas kostjal tasuda kohustust igakuiste osamaksetena summas 20 eurot alates 5. detsembrist 2016 kuni viimase osamakseni 5. septembril 2018 summas 18,28 eurot. Kokku pidi kostja hagejale tasuma kompromissisumma 458,28 eurot. Kostja lepingut täitma ei asunud.
MAAKOHTU LAHEND
2.Tartu Maakohus jättis 7. veebruari 2018 määrusega hagi läbivaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel lähtuda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätetest. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 18 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Maakohus leidis, et tegemist on tarbija vastu esitatud nõudega. Hagiavalduses esitatud aadressilt on dokumendid tagastatud hoiutähtaja möödumisel. Rahvastikuregistri andmebaasi kohaselt on kostja elukohaks alates 9. augustist 2017 Tartu linn. Kostja ise on telefoni teel teatanud, et elab Saksamaal. Kohtul puuduvad andmed, mis kinnitaks, et kostja tegelik elukoht on Eestis. Kohus edastas kostja palvel materjalid tema e-posti aadressile. Kostja ei vastanud hagile ega pöördunud Eesti kohtu poole. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 28 lg 1 sätestab, et kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest. Maakohtu hinnangul on kostja isikuks, kelle alaline elukoht ei ole Eestis. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et Eesti kohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev asja menetlema ning jättis hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbivaatamata.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 7. veebruari 2018 määrus ja jätkata menetlust. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt oli maakohtul Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 62 p 1 alusel kohustus teha TsÜS § 14 alusel kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eestis. Maakohus on jätnud selle kindlaks tegemata. Alaline elukoht tähendab kohta, kus isik alaliselt viibib ja kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud. Peamine elukoht tähendab, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas. Elukohaks ei ole koht, kus isik viibib ajutiselt. Maakohus on kostja elukoha tuvastamisel tuginenud end kostjaks nimetanud isiku paljasõnalistele ja tõendamata väidetele. Asjaolust, et end kostjaks nimetanud isik on menetluses kinnitanud, et tema elukoht asub Saksamaal, esitamata tõendeid oma väidete
kinnitamiseks, ei saa teha järeldust, et kostja elukoht on ka tegelikult Saksamaal. Maakohus on viidatud seisukohale jõudnud üksnes kostja poolt telefoni teel esitatule tuginedes, mistõttu on kohtu seisukoht oletuslik ja ei põhine ühelgi tõendil. Olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eesti Vabariigis, tulnuks Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 p 2 alusel kohaldada Saksamaa õigust selgitamaks välja, kas kostja alaline elukoht on Saksamaal. Maakohus ei ole seda teinud. Maakohus ei ole kaalunud ka TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist, mille järgi võib isikul olla elukoht üheaegselt mitmes kohas. Riigikohus on selgitanud, et igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16). Rahvastikuregistrist on tuvastatav, et kostja elab jätkuvalt Eestis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 7. veebruari 2018 määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 alusel tühistada ja hagi tuleb saata menetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
5.Käesolevas asjas on hageja nõude aluseks hageja ja kostja vahel 15. novembril 2016 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistus/vahekohtu kokkulepe, millega kostja kohustus hagejale maksegraafiku alusel tasuma kompromissisumma 458,28 eurot. Maakohus proovis kostjale hagiavaldust kätte toimetada tähtsaadetisena aadressile Puiestee 79-32 Tartu linn ning epostiga aadressile [email protected]. Tähtsaadetisena ei õnnestunud kostjale hagi ja selle lisasid kätte toimetada. Maakohtu määrusest nähtuvalt teatas kostja kohtule telefoni teel, et elab Saksamaal ning palus materjalid edastada e-posti aadressile [email protected], mida maakohus ka tegi. Kostja hagile sellegipoolest ei vastanud ega kinnitanud ka dokumentide kättesaamist. Ringkonnakohus märgib, et nii pabertoimikus kui ka kohtute infosüsteemis (KIS-s) puuduvad märkmed või muud andmed maakohtu suhtluse kohta kostjaga. Teadmata on sidevahendi number, millelt maakohus väidetavalt kostjaga ühendust sai. Kostja rahvastikuregistri väljavõttes (kd I, tl 26) kajastatud telefoninumbri juurde on tehtud märge, et 20. detsembril 2017 ei olnud see kasutusel. Maakohtu väidetav suhtlus kostjaga on asjas ebapiisavalt dokumenteeritud ning seetõttu ei ole see kontrollitav.
6.Samas on maakohus talle teatavaks saanud olukorras TsMS § 75 lg 1 alusel õigesti kontrollinud, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Samuti kohaldas maakohus kohtualluvuse kontrollimisel õigesti Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust (1215/2012). Määruse art 4 lg 1 kohaselt võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi selle liikmesriigi kohtusse ning art 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teise liikmesriigi kohtusse üksnes määruse II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et hageja nõude aluseks on tarbijaleping. Tarbijalepingute kohtualluvust reguleerib Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse II peatüki 4. jagu. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Eelnevast tulenevalt pidi maakohus kindlaks tegema kostja alalise elukoha. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 63 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust. Elukoht tuleb kindlaks määrata TsÜS § 14 alusel. TsÜS § 14 lg 1 järgi on isiku
elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. TsÜS § 14 lg 3 kohaselt loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommentaaridest nähtuvalt tuleb isiku peamine või alaline elukoht välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline elamine tähendab sealjuures kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas. Elukohana ei ole käsitletavad kohad, kus isik võib viibida küll pikemat aega vabatahtlikult, kuid teatud põhjusel või eesmärgil, ilma soovita või võimaluseta asuda vastavasse kohta alaliselt elama. Elukoha määramisel on oluliseks kriteeriumiks vastavasse kohta elama asumise tahe (vt selles osas P. Varul, M. Torga. TsÜSK § 14/3.2.1. – P. Varul jt (koost). Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010).
7.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on jätnud hagi ennatlikult TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel pädevuse puudumise tõttu läbivaatamata. Riigikohus on leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Seda seisukohta toetab Brüsseli I määruse art 26 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12312, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu seisukohad kohaldatavad ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse kohaldamisel ja ülekantavad ka olukorrale, kus hagi Eesti kohtule allumise küsimus tekib pärast hagi menetlusse võtmist. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks küsinud kostja seisukohta hagi allumise osas. Maakohtu määrusest nähtub üksnes see, et kostja on maakohtule teatanud, et ta elab Saksamaal. Igal juhul oleks maakohus pidanud kostjale kätte toimetama hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kuivõrd määruskaebuse lahendamine puudutas otseselt kostja huve ning kostjale tulnuks tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 11; 1. juuni 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, 33).
8.Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks kostja elukoha kindlaksmääramisel lähtunud TsÜS § 14 sätestatust. Rahvastikuregistri väljavõttest tulenevalt on kostja elukoht määratud kindlaks linna täpsusega ning tema elukohaks on Tartu linn. Kuigi rahvastikuregistrisse kantud andmetel on rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 järgi informatiivne ja statistiline tähendus ning see ei oma õiguslikku tähendust kohtualluvuse määramisel, on tegemist tõendiga TsMS § 229 lg-te 1 ja 2 mõttes, mida saab arvestada isiku elukoha kindlaksmääramisel. Ühtegi tõendit, mis tõendaks kostja elamist Saksamaal, asjas esitatud ei ole. Kostja telefoni teel edastatud väidetav teave, et ta elab Saksamaal, ei ole tõendiks, mistõttu on tõendamata kostja elamine mujal kui Eestis. Olukorras, kus maakohus sai kostjaga kontakti, saanuks maakohus teha kostjale ettepaneku esitada tõendeid, mis kinnitavad tema elamist Saksamaal. Samuti oleks maakohus pidanud olukorras, kus tal oli kahtlus kostja elukoha suhtes, võimaldama hagejal teha päringuid Politsei- ja Piirivalveametile ja kohalikule omavalitsusele täpsustavate andmete esitamiseks.
9.Eelnevast tulenevalt tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohtul tuleb menetlust jätkates kindlaks teha kostja alaline elukoht TsÜS §-st 14 lähtuvalt. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui maakohus leiab, et kostja alaline elukoht ei ole Eestis, tuleb Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg-st 2 lähtuvalt kohaldada Saksamaa õigust, et selgitada, kas kostja alaline elukoht on Saksamaal. Ka juhul, kui maakohus jõuab järeldusele, et kostja alaline elukoht on Saksamaal, võib maakohtu alluvus tuleneda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 26 lg-st 1, kui kostja ilmub Eesti kohtusse (välja arvatud juhul, kui kostja ilmub Eesti kohtusse kohtualluvuse vaidlustamiseks). Kuna kostja on tarbija, tuleb teda Eesti kohtusse ilmumisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 26 lg-st 2 tulenevalt teavitada õigusest kohtualluvus vaidlustada ning kohtusse ilmumise või ilmumata jätmise tagajärgedest. Kui maakohus teeb kindlaks, et kostja elukoht on teises liikmesriigis ja kostja kohtusse ei ilmu, on maakohtul võimalik Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 28 lg-st 1 tulenevalt omal algatusel deklareerida, et ta ei ole asjas pädev.
10.Ringkonnakohus märgib, et Sotsiaalkindlustusametile tehtud päringu vastusest nähtuvalt on kostjale makstud Eestis lapse Milana Solovjova eest peretoetust viimati juulis 2017. Maksu- ja Tolliameti vastusest ringkonnakohtu päringule nähtub, et kostjale on viimane väljamakse tehtud Tartu Linnavalitsuse poolt mais 2017 ning kostja abikaasale detsembris 2016. Eelnev võib viidata sellele, et kostja on oma perega asunud elama välismaale.
11.Määruskaebuse esitaja on taotlenud määruskaebuse rahuldamisel riigilõivu 50 eurot tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel. TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Antud juhul ei kuulu TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaldamisele, sest tegemist on hagimenetluses esitatud määruskaebusega (s.o menetluses osaleb teisi menetlusosalisi) ning menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.
12.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab hagi läbivaatamiseks maakohtule, ei ole määrus edasikaevatav Riigikohtule (TsMS §-st 427 tulenevalt on edasikaevatav hagi läbivaatamata jätmise määrus).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.