Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-21794
Tsiviilasi
M.P. hagi E.P. vastu vara väljaandmiseks
Tsiviilasja hind
11 111 eurot 97 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. aprilli 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.P. apellatsioonkaebus
Kohtuistungite toimumise ajad
3. oktoober 2017 ja 30. jaanuar 2018
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): M.P. (isikukood XXX), esindaja advokaat Marko Paabumets Vastustaja (kostja): E.P. (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Robert Sarv
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 27. aprilli 2017 otsuse resolutsioon muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.
2.Jätta M.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus M.P. kanda.
4.Välja mõista M.P. lt E.P. kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus 1693.80 eurot (koos km-ga) ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses väljamõistetud menetluskulult lahendi jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.P. (hageja) esitas 10. juunil 2014 hagi E.P. (kostja) vastu, milles palus rahuldada hagiavaldus vara väljaandmiseks, kohustada kostjat kandma hageja arveldusarvele 13 764,69 USD (10 115,15 eurot) ning kohustada kostjat esitama vara valitsemise aruande. Hageja palus kohustada kostjat maksma viivitusintressi summas 220,89 USD (162,32 eurot) ning maksma viivitusintressi rahalise kohustusega täitmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 11. juunist 2014 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi asjaolude kohaselt on kostja hageja isa. Hagejale on Ameerika Ühendriikide Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud sotsiaalkindlustushüvitis, mis on laekunud aastate jooksul kostja pangakontole. Kostja valduses on hagejale kuuluvad rahalised vahendid summas 13 764,69 USD. Kostja kohustus muutus sissenõutavaks 1. aprillil 2014, millest tulenevalt on viivitusintress hagi esitamise seisuga 220,89 USD. Hagejale määratud sotsiaalkindlustushüvitise haldamise õigus oli kostjal kui hageja lapsevanemal, sest hageja ise oli alaealine. Kostja hooldusõigus hageja üle on lõppenud, hageja on saanud täisealiseks, mistõttu on õiguslik alus hagi menetluseks olemas. Asjaolu, et kostjal polnud õigust hüvitist oma suva järgi kulutada, tõendab see, et USA sotsiaalkindlustuse reeglite alusel oli hagejal kohustus pidada tehtud kulutuste kohta arvestust ja selle kohta kord aastas raport esitada. Arvestades sotsiaalkindlustuse poolt rangelt kehtestatud reegleid vara kulutamise arvepidamise üle ning nõuet hüvitise saaja ja hüvitise haldaja varade eraldamise kohta, võib järeldada, et hüvitis on määratud hagejale. Kostja ei ole kogu määratud hüvitist hageja huvides ära kasutanud, mistõttu peab kostja hagejale välja andma kulutamata hüvitise. Hageja ja kostja valduses on olemas USA õigusnormistik, mis sätestab toetuse kuuluvuse, omandiõiguse, selle maksmise alused ja korra ning kuidas toetuse saaja esindaja peaks makstud toetustega käituma, mistõttu ei ole põhjendatud REÕS § 4 lg 4 kohaldamine antud tsiviilasjas.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt ei kuulu vaidlusalune riiklik toetus hagejale, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda toetuse väljaandmist. Hageja pole suutnud oma omandiõigust nimetatud toetusele tõendada. Kostja on teinud hageja huvides kulutusi, kuid on teinud seda muude rahaliste vahendite arvelt. Kuna toetuse maksmise eesmärk on aidata vanemaid lastega seotud kulutuste kandmisel, siis on loomulik, kui vanem kasutab enda muid vahendeid laste huvides ning jätab konkreetselt üle kantud toetuse alles. Hageja viivisenõue on ebaseaduslik ning viivisearvestus arusaamatu. Asi tuleks lahendada Eesti õiguse kohaselt.
Kuivõrd kohus otsustas 16. septembri 2016 kirjaga kohaldada Eesti õigust, ei ole hageja tegevused välisriigi õiguse väljaselgitamisel enam asjakohased. Ei vasta tõele hageja väide, et tal polnud varem võimalik USA õiguse sisu välja selgitada. Hageja dokumentidest ei nähtu USA õiguse sisu piisavalt täpselt. Hageja poolt 25. novembri 2016 menetlusdokumendis nimetatud lingid ei ole õigusaktid, ka hageja ise on neid nimetanud selgitava sisuga kommentaarideks. Vara omanikuks Eesti õiguse kohaselt on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha. Sisuliselt on kostja kontole makstud lastetoetust riiklike peretoetuste seaduse tähenduses. Lapsevanem, kelle kontole toetus kantakse, on õigustatud rahasummat kasutama omal äranägemisel. Lapsevanema aruandekohustuse puudumise tõttu ning Eesti õigusest tulenevalt ei ole võimalik lapsel täiskasvanuks saades esitada vanema vastu täiskasvanuks saades hagi kasutamata jäänud toetuste väljamõistmiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 27. aprilli 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 2640 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
4.Maakohtu põhjenduste kohaselt on pooltel vaidlus kostja kontol olevate rahaliste vahendite omandiõiguse üle ning omandiõiguse näol on tegemist asjaõigusega. REÕS § 18 lg 1 alusel tuleks omandiõigus kindlaks määrata USA õiguse järgi, kuna rahalised vahendid maksti välja USA õiguse järgi ja kanti USA Sotsiaalkindlustusameti poolt kostjale kuuluvale USA-s registreeritud pangakontole. USA on föderaalriik, mistõttu on REÕS § 3 lg 1 järgi võimalik, et vaidluse lahendamise tuleks kohaldada nii USA üleriiklikku kui ka vastava osariigi õigust. Maakohus on teinud mitmeid pingutusi välisriigi õigusinfo väljaselgitamiseks ning samuti andnud pooltele võimaluse esitada omapoolseid seisukohti ja päringuid välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks. Samuti on kohus teinud korduvalt hagejale ettepaneku vastavat õigusinfot kohtule ise esitada. Maakohtu pingutused välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks ei olnud tulemuslikud ning maakohus selgitas seda ka 16. septembri 2016 kirjas pooltele. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja põhjendused, mille kohaselt hageja esitas õigusinfo kohtule alles 7. oktoobril 2016, kuna avastas selle teise tsiviilasja materjale läbi vaadates ning ei teadnud varem, et kohtul on õigusinfo väljaselgitamisega raskusi, ei ole eluliselt usutavad. Maakohus leidis, et käesoleva tsiviilasja lahendamisel ei ole samas tähtsust sellel, kas hageja on esitanud USA õigusinfo hilinemisega või mitte, mistõttu maakohus nimetatud küsimuses seisukohta ei võtnud. Maakohtu hinnangul ei ole hageja esitatud õigusinfo materjalid piisavalt usaldusväärsed, täpsed ja põhjalikud, mistõttu ei saa nendest käesoleva tsiviilasja lahendamisel juhinduda. Hageja ise möönas samuti, et tema poolt esitatud õigusinfo on üldine õigusteave ega pidanud seda õigustloovaks aktiks, millest tuleneksid otseselt isikute õigused ja kohustused. Ka FBU e-kirjast nähtub, et tegemist ei ole mitte õigusakti, vaid ametiasutuse juhendmaterjaliga. Maakohus selgitas hagejale korduvalt, et üksnes selgitavatest väljavõtetest kohtule välisriigi õiguse tõendamiseks ei piisa ning on vajalik esitada mh ka õigusaktide või haldusaktide tekstide väljavõtted, millest tuleneb hageja omandiõigus nimetatud toetusele. Maakohtul ei õnnestunud saada piisavalt täpseid, ülevaatlikke ja usaldusväärseid andmeid välisriigi õiguse sisu kohta. Maakohtule esitatud kokkuvõtlik õigusinfo ei võimaldanud üheselt välja selgitada, kas makstud hüvitis kuulub lapse või lapsevanema vara hulka. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et vaidluse lahendamisel tuleb REÕS § 4 lg 4 alusel lähtuda Eesti õigusest.
5.Maakohus märkis, et pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas kostja peab sotsiaalkindlustushüvitise toetussummad summas 13 764,69 USD hagejale välja andma. Maakohus nõustus kostjaga, et Eesti mõistes on tegemist lapsetoetusega riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 3 lg 1 p 1 mõttes. Maakohus lähtus riiklike peretoetuste seadusest, kuna nimetatud akt reguleeris lapsetoetusega seonduvat toetuse väljamaksmise ajal. Maakohus selgitas, et ühegi õigusaktiga ei ole sõnaselgelt välistatud vanemale makstava toetuse arvestamine lapse vara hulka. Kehtiv õigus ei sätesta üheselt, kas lapsetoetuse omanikuks on vanem või laps. Maakohus leidis lapsetoetuse olemusest ja selle väljamaksmise asjaoludest tulenevalt, et tegemist on lapsevanema, mitte lapse, varaga. Toetust saab taotleda lapsevanem ja see makstakse välja lapsevanemale. Üksnes asjaolu, et lapsevanem peaks toetust kasutama eelkõige lapse huvides ning toetuse eesmärgiks on lapsevanemale lapse kasvatamisega kaasnevate kulutuste osaline hüvitamine, ei muuda toetust lapse vara hulka kuuluvaks. Seda kinnitab asjaolu, et Eesti seadused ei sätesta sõnaselgelt eraldi kohustust lapsetoetuse üle arvestuse pidamiseks, selle kasutamise osas aruannete esitamiseks, lapsetoetuse jäägi lapsele väljaandmiseks või selle vanemate varast eraldi hoidmiseks. Samuti ei ole vanemale kehtestatud sanktsioone või lapsetoetuse summade riigile tagasimaksmise või lapsele hüvitamise kohustust, kui vanem ei kasuta toetust lapse huvides. Maakohtu hinnangul ei saa kohustust toetuse jäägi lapsele väljamõistmiseks tuletada ka PKS §-st 141, kuna see kohaldub üksnes lapse vara osas. Kui vanemal oleks kohustus lapsetoetuse jääk lapsele välja anda, eeldas see ka vanema poolt arvepidamist, millest nähtuks, millises ulatuses ja milliste vahendite arvelt on vanem last üleval pidanud. Lapsetoetuse osas sellise arvepidamise kohustuse sisseseadmine oleks vastuolus tavapäraste peresuhete olemuse ja eesmärgiga ning perekonnaliikmete vastastikkuste õiguste ja kohustustega. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et kuna USA Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud lapsetoetuse omanikuks on kostja, kuuluvad toetussummad kostja varade hulka ning kostjal puudub kohustus toetussummade jäägi hagejale väljamaksmiseks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 27. aprilli 2017 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on välisriigi õigus kohtule teada, mistõttu ei ole REÕS § 4 lg 4 koosseis täidetud. Nimetatud sätte kohaldamine on erandlik võimalus kohaldada Eesti õigust näiteks põhjusel, et välisriigi õigusallikad on hävinenud või puudub võimalus küsida välisriigi õiguse kohta informatsiooni eksperdilt. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja esitatud õigusinfo materjalid ei ole piisavalt usaldusväärsed, täpsed ja põhjalikud. Õigusinfo pärineb USA Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt, mis on ametlik allikas ja milles sisalduva informatsiooni õiguses kahtlemiseks alust ei ole. Lisaks sellele on hageja esitanud konkreetse internetiviite USA valitsuse kodulehele, kus on samad õigusaktid dubleeritud, mistõttu on kohtul täiendavalt võimalik nende kehtivust kontrollida. Hageja on 7. oktoobri 2016 ja 25. novembri 2016 menetlusdokumentides esitanud konkreetsed normid ja regulatsiooni, millele hageja tugineb. Täpsemalt on hageja viidanud USA Sotsiaalkindlustuse üldregulatsiooni koodeksi osale 404, mille osas maakohus oleks pidanud seisukoha võtma. Kui teave on avalikult kättesaadav, on sellest võimalik juhinduda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta ei ole kohtu korraldust täitnud ja õigusakte esitanud. Omandiõigus toetusele tuleneb USA Sotsiaalkindlustuse üldregulatsiooni koodeksi
osa nr-st 404. Tegemist on üleriigilise regulatsiooniga, mis kehtib kõigile osariikidele. Regulatsioonist tuleneb, et toetuse omandiõigus kuuluv lapsele. Osariigi õigus ei saa olla selle regulatsiooniga vastuolus. Kostja on korduvalt märkinud, et asjas tuleb kohaldada USA õigust. Isegi juhul, kui kohaldada Eesti õigust, ei ole võimalik Eesti õigusnormidest järeldada, et tegemist on lapsevanema, mitte lapse, varaga. Riiklike peretoetuste seadusest ei tulene, et lapsetoetuse õigus (omandiõigus) kuulub lapsele ning vanemal on üksnes toetuse taotlemise õigus. PKS § 141 sätestab vanema kohustuse lapsele tema vara väljaandmiseks.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata ning menetluskulude hageja kanda jätmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamata jätmisel. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Hagi on esitatud 10. juunil 2014 hagejale määratud USA sotsiaalkindlustushüvitise väljaandmise ja viivise nõudes. Täpsemalt nõuab hageja kostjalt 10 115,15 euro (13 764,69 USD) väljamõistmist, mis on laekunud kostja (hageja isa) Astoria Federal Savings pangakontole nr 900017400811. Nõutavast rahasummast 7564 USD laekus nimetatud pangakontole 2012. aastal ja ülejäänud rahasumma enne 2012. aastat. Hageja on seisukohal, et nimetatud rahasummad kuuluvad talle, kuna tegemist on temale Ameerika Ühendriikide Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud sotsiaalkindlustushüvitisega. Kostja on seisukohal, et vaidlusalune toetus ei kuulu hagejale, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt toetuse väljaandmist. Maakohus pidas vaidlusalust hüvitist lapsetoetuseks RPTS § 3 lg 1 p 1 mõttes, määras toetuse kuuluvuse kindlaks sama seaduse alusel ning tuvastas Ameerika Ühendriikide Sotsiaalkindlustusameti (Social Security Administration) poolt makstud toetuse omanikuna kostja, kellel puudub kohustus toetussummade jäägi hagejale väljamaksmiseks. Maakohus jättis otsusega võtmata seisukoha hageja nõudes kohustada kostjat esitama vara valitsemise aruanne. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu otsust selles osas vaidlustanud ja avaldas ringkonnakohtu istungil, et enam ta vara valitsemise aruande esitamist kostjalt ei nõua.
10.Hageja on esitanud vara väljaandmise nõude PKS § 141 alusel, mille kohaselt vanema hooldusõiguse lõppemisel või peatumisel annab vanem lapsele tema vara välja ja esitab lapse või tema seadusliku esindaja taotlusel vara valitsemise aruande. Vara väljaandmise nõude esitamise eeldusteks PKS § 141 alusel on vanema, kelle vastu nõue esitatakse, hooldusõiguse lõppemine või peatumine lapse suhtes ning lapse omandiõigus vara suhtes, mille väljaandmist kostjalt nõutakse. Käesoleval juhul on hageja kostja täisealine laps, kelle suhtes lõppes kostja hooldusõigus hageja täisealiseks saamisel 16. septembril 2013. Pooled vaidlevad selle üle, kas Ameerika Ühendriikide Sotsiaalkindlustusameti poolt enne 1. jaanuari 2013 makstud sotsiaalkindlustushüvitise jääk kuulub hagis nõutavas summas hagejale ja kas kostjal on selle summa osas väljaandmiskohustus hageja ees Eesti õiguse ja eelkõige PKS § 141 alusel.
11.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et USA sotsiaalkindlustushüvitise kuuluvuse väljaselgitamiseks tuleb kohaldada rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) sätteid. Rahvusvaheline eraõigus reguleerib millise riigi õigust rakendada eraõigusliku vaidluse korral. Asjas ei ole vaidlust, et tegemist on USA poolt makstava avalik-õigusliku
sotsiaalkindlustushüvitisega. Sotsiaalkindlustusõigus ei kuulu eraõiguse hulka, seega ei ole antud juhul vajalik kohaldada asjaõiguse tekkimist ja lõppemist käsitlevaid sätteid. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et vaidlusalune USA sotsiaalkindlustushüvitis on võrreldav lapsetoetusega, mida makstakse riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 3 lg 1 p 1 alusel. Maakohus asus sellisele järeldusele üksnes seetõttu, et jättis USA sotsiaalkindlustuse hüvise olemuse välja selgitamata. Maakohus leidis, et hageja esitatud USA õigusinfo materjalid ei ole piisavalt usaldusväärsed, täpsed ja põhjalikud, mistõttu ei saa nendest asja lahendamisel lähtuda. Ka heidab maakohus hagejale ette kohtu korralduse täitmata ja asjakohaste õigusaktide esitamata jätmist. Ringkonnakohus peab võimalikuks USA sotsiaalkindlustushüvitise olemus ja kuuluvus selgitada välja poolte esitatud asjakohaste tõendite, õigusaktide, juhendmaterjalide ja muu toimiku ning avalikult kättesaadava teabe alusel.
12.Hageja on 7. oktoobri 2016 menetlusdokumendile (kd I, tl 187-190) lisanud kostja
23.detsembri 2015 taotluse tsiviilasjas nr 2-14-52316 ja selle lisa, milleks on kostja kirjavahetus USA ametiasutusega Federal Benefits Unit (FBU) (kd I, tl 192-198). Federal Benefits Unit’i 21. detsembri 2015 vastusest kostja 17. detsembri 2015 e-kirjale nähtub, et sotsiaalkindlustushüvitise maksmise nõuded tulenevad Social Security Act (SSA) paragrahvist 202(d). SSA paragrahv 202(d) esimene lõige sätestab, et isiku, kes on õigustatud saama vanaduspensioni- või töövõimetuskindlustushüvitist või isiku, kes sureb, olles täielikult või hetkeseisuga kindlustatud isikuks, iga laps on õigustatud igakuiselt saama lapse kindlustushüvitist, kui on täidetud sätte punktides a-c toodud nõuded. Eeltoodud nähtub, et vaidlusalune hüvitis on kindlustushüvitis, mida on õigustatud saama laps, kui tema vanem vastab teatud tingimustele. Laps peab olema soodustatud isiku, kellel on õigus saada vanaduspensioni kindlustushüvitist (RIB) või töövõimetus kindlustustoetuse (DIB) hüvitist, oma, ülalpeetav soodustatud isiku poolt, vallaline, alla 18- aastane, või kui 18 aastane või üle selle, siis kas puudega, mis algas enne 22. eluaastat või täiskohaga alg- või põhikooli õpilane alla 19 eluaasta. Kostja on 23. detsembri 2015 menetlusdokumendis tsiviilasjas nr 2-14-52316 ka ise märkinud, et Ameerika Ühendriigid tasuvad hagejale toetusi seoses sellega, et kostja lapse isana on pensionär. Hageja on 7. oktoobri 2016 menetlusdokumendi juurde tõenditena lisanud Code of Federal Regulations (CFR) väljavõtte ja Sotsiaalkindlustusprogrammi tegevuste juhendid RS 00203.001 (Child’s Benefits for Entitlement and Non-Entitlement Provisions) ja GN02402.055 (Direct Deposit for Representative Payee Cases). Juhendist RS 00203.001, millele FBU on viidanud ka vastuses kostja e-kirjale, sisaldub viide juhendi aluseks olevatele seadustele, milleks on SSA ja Code of Federal Regulations (CFR). CFR § 404.1. sätestab, et osas 404 sisalduvad regulatsioonid (alajaotised A-V) on seotud SSA II peatüki sätetega. SSA II peatükk reguleerib föderaalset vanaduspensioni-, toitjakaotusja töötuskindlustushüvitist ning selles sisaldub ka varasemalt märgitud hüvitise maksmise aluseks olev § 202(d). CFR § 404.1.(u) järgi reguleerib alajaotis U toetuse saaja esindaja valimist toetuse saaja nimel ja toetuse saaja esindaja kohustusi. Toetuse saaja esindaja valib Sotsiaalkindlustusamet, esindajaks võib olla nii füüsiline kui juriidiline isik. Alajaotis U § 404.2001.(b)(1) kohaselt on üldjuhul igal toetuse saajal õigus hallata enda toetusi. Mõned toetuse saajad võivad aga mh oma vanuse tõttu olla võimetud seda tegema. Sellises olukorras võidakse otsustada, et toetuse saaja huvid on paremini kaitstud, kui toetusmakseid tehakse teisele isikule, kelleks on toetuse saaja esindaja. § 404.2010.(b) järgi makstakse toetusi üldiselt toetuse saaja esindajale, kui toetuse saaja on alla 18 aasta vana. Sellegipoolest makstakse teatud juhtudel toetust otse alla 18-aastasele toetuse saajale, kui ta näitab võimet toetusi ise hallata. § 404.2035. sätestab, et toetuse saaja esindaja on kohustatud: (a) kasutama toetuse saaja nimel
saadud toetust ainult toetuse saaja peale toetuse saaja vajadusi ja parimaid huve silmas pidades sellisel viisil ja neil eesmärkidel, nagu toetuse saaja esindaja ise õigeks peab, järgides kõnealuses alajaotises sätestatud suuniseid; (b) hoidma toetuse saaja nimel saadud toetuse eraldi oma enda rahalistest vahenditest ja näitama toetuse saaja omandiõigust sellele toetusele, välja arvatud siis, kui esindaja on toetuse saaja abikaasa, bioloogiline või võõrasvanem või lapsendaja, kes elab toetuse saajaga samas majapidamises, või riik või kohalik omavalitsusasutus, kellele on selle nõude puhul tehtud erand. § 404.2040 sätestab reeglid toetuse kasutamiseks ja § 404.2045. sätestab reeglid allesjäänud toetuse hoiustamiseks ja investeerimiseks. § 404.2060. sätestab, et toetuse saaja esindaja, kes on toetusmakseid säilitanud või investeerinud, peab need fondid ja investeeritud fondidelt teenitud intressi andma Sotsiaalkindlustusameti täpsustusel üle kas toetuse saaja esindaja õigusjärglasele, toetuse saajale või Sotsiaalkindlustusametile.
13.Viidatud USA õigusnormidest tulenevalt kuulub hüvitis selle saajale, kuid hüvitise saaja vanuse tõttu võib talle olla määratud esindaja, kes haldab hüvitist ning peab seda kasutama hüvitise saaja parimates huvides. Kostja tegutses USA sotsiaalkindlustushüvitise saamisel hageja esindajana Sotsiaalkindlustusameti määramisel, mitte seetõttu, et ta oli toetuse taotlemise ajal hageja seaduslikuks esindajaks. Vaidlusaluse sotsiaalkindlustushüvitise saajaks on seega kogu selle maksmise perioodil olnud hageja, mida kinnitab asjaolu, et alates
1.jaanuarist 2013, mil hageja oli veel alaealine, makstakse toetus välja otse hagejale. Hüvitise määramist alaealisele võimaldab CFR § 404.2010(b) teine lause. Ka hageja esitatud juhendis GN 02402.055 on märgitud, et SSA II peatüki maksed, mida makstakse toetuse saaja esindajale, on mõeldud toetuse saajale ja kuuluvad talle. Kostja on tegutsenud hüvitise haldamisel hagejale määratud esindajana.
14.Toetuse otstarve on vastavalt CFR § 404.2040 toetuse saaja igapäevane ülalpidamine, sh kulude katmine toidule, eluasemele, riietele, tervishoiu teenustele ja ravile. Kuigi üldreeglina peab toetuse saaja esindaja vastavalt CFR § 404.2035(b) hoidma toetuse saaja nimel saadud toetusi eraldi enda rahalistest vahenditest ja näitama toetuse saaja omandiõigust toetusele, ei ole sellist kohustust siis, kui toetuse saaja esindaja on toetuse saaja bioloogiline vanem, kes elab toetuse saajaga samas majapidamises. Ringkonnakohtu hinnangul võib sellest järeldada, et ajal, mil hageja ja kostja elasid samas majapidamises, ei pidanud kostja toetust enda rahalistest vahenditest eraldi hoidma ja see võis seguneda tema enda varaga.
15.Ringkonnakohus leiab, et vaidlused, mis tekivad hageja ja talle hüvitise saamiseks Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud esindaja (kostja) vahel seoses hagejale makstud USA sotsiaalkindlustushüvitise kasutamise ja kasutamata jäänud osa üleandmisega, ei ole käsitlevad vanema ja lapse vaheliste eraõiguslike ja perekonnaõiguslike vaidlustena, mida on võimalik lahendada lapse elukohariigi, st Eesti õiguse alusel. Kuna hageja esindajaks toetuse saajana oli tema vanem, teostas kostja ka selles osas hageja kui oma lapse varahooldust (PKS § 127), samas pidi ja võis kostja varahoolduse teostamisel USA sotsiaalkindlustushüvitise osas arvestama USA õiguses sätestatuga. Juhendmaterjalist toetuse saaja esindajale nähtub, et Sotsiaalkindlustusamet on sotsiaalkindlustushüvitise kasutamise järelevalveorganiks. Toetuse saaja esindajal on toetuse kasutamisel regulaarne aruandluskohustus Sotsiaalkindlustusameti ees (aruande blankett kättesaadav https://www.reginfo.gov/public/do/PRAViewIC?ref_nbr=201403-0960-003&icID=9006). CFR § 404.2050 annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse toetuse saaja esindaja vahetamiseks. Seda õigust on Sotsiaalkindlustusamet ka kasutanud, otsustades alates 1. jaanuarist 2013 teha väljamakseid otse hagejale kui toetuse saajale, kuigi viimane oli sel ajal veel alaealine. Juhise (A Guide for Representative Payees, I kd lk 209) kohaselt peab esindusõiguse lõppemisel toetuse saaja esindaja võtma kohe ühendust Sotsiaalkindlustusametiga ja tagastama kõik tema
haldamisel olevad toetuse saaja vahendid Sotsiaalkindlustusametile. CFR § 404.2060. sätestab, et toetuse saaja esindaja, kes on toetusmakseid säilitanud või investeerinud, peab need fondid ja investeeritud fondidelt teenitud intressi andma Sotsiaalkindlustusameti täpsustusel üle kas toetuse saaja esindaja õigusjärglasele, toetuse saajale või Sotsiaalkindlustusametile. Seega on hagejale makstud toetuse kasutamine USA Sotsiaalkindlustusameti järelevalve all ning see ametkond on õigustatud otsustama toetuse saaja esindaja poolt säilitatud või investeeritud toetusmaksete toetuse saajale üleandmisega seotud asjaolude üle. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi aluseks olevatel asjaoludel ei ole võimalik kvalifitseerida hageja nõuet kostja vastu PKS § 141 alusel vara väljaandmise nõudena vanema vastu ja nõuet sellel alusel rahuldada.
16.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et menetluslik olukord võrreldes Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 2014 määruse tegemise ajaga on muutunud. Viidatud määruses ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu seisukohaga jätta hagi menetlusse võtmata olukorras, kus USA sotsiaalkindlustushüvitise olemus oli välja selgitamata.
17.Maakohus jättis menetluskulud seoses hagi rahuldamata jätmisega hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu hüvitisena 2640 eurot. Apellatsioonkaebuses ei ole väljamõistetud menetluskulude suurust vaidlustatud.
18.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jätab ringkonnakohus seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega menetluskulud ringkonnakohtus kaebuse esitaja, st hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kulutuseks ringkonnakohtus õigusabile 2508,02 eurot (19h x 110 eurot + 20% km). Hageja pole kostja menetluskulude nimekirja osas seisukohta avaldanud. Ringkonnakohus peab kostja taotlust osaliselt põhjendatuks. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus pidas asjas kaks istungit ning koguti täiendavaid tõendeid. Taotlusele lisatud ajaarvestuse kohaselt on maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumisele ning nõupidamistele kliendiga kulunud kokku 4 h 5 min. Kohtupraktikas on asutud püsivalt seisukohale, et menetlusdokumentide koostamisele kulunud aeg peab hõlmama ka kliendiga kohtumistele kulunud aega. Ringkonnakohus peab seetõttu põhjendatud ajakuluks maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisele 1 h ja 15 minutit. Ülepaisutatud on ka
2.novembri 2011 ajakulu taotluste ja kirjaliku seisukoha ettevalmistamiseks, tõendite hankimiseks, kliendiga suhtlemiseks kokku 6 h 20 min. Arvestades 3. novembril 2017 esitatud kostja taotluse ja kirjaliku seisukoha mahtu (2,5 lk) ning esitatud tõendeid, peab ringkonnakohus mõistlikuks ja vajalikuks ajakuluks menetlusdokumendi koostamisele 3 h. Kokku on kostja põhjendatud ning vajalik õigusabikulu ringkonnakohtu menetluses 12h 50 min x 110 eurot + km = 1693.80 eurot (koos käibemaksuga), mis tuleb hagejalt välja mõista. Kostja taotleb välja mõistetud menetluskuludelt ka viivise välja mõistmist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.