Mõista M.P.lt E.P. menetluskulude hüvitisena välja 2640 eurot (kaks tuhat kuussada nelikümmend eurot ja 0 eurosenti) E.P. kasuks.
3.Mõista M.P.lt välja viivis menetluskuludelt (2640 eurot) VÕS § 113 l2 2 sätestatud määras E.P. kasuks alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tausmiseni. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et kui apellatsioonkaebuse esitaja taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab menetlusabi taotleja TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,
Tsiviilasi nr 2-14-21794
eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.M.P. esitas kohtusse hagi E.P. vastu võla nõudes. Hageja nõudeks oli kostja arvele makstud sotsiaalkindlustushüvitise tagasinõue koos viivisenõudega. Hagiavalduse kohaselt on Ameerika Ühendriikide Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud M.P. ́le (hageja) sotsiaalkindlustushüvitis, mis on laekunud aastate jooksul E.P. (kostja, hageja isa) pangakontole. Kostja valduses on hagejale kuuluvad rahalised vahendid summas 13764,69 USD (10 115,15 EUR). Kostja ei ole nimetatud rahasummat hagejale edasi andnud ega teinud M.P. kasuks selle raha arvelt tehinguid. Tegemist on sihtotstarbelise rahaga, mis on mõeldud kasutamiseks üksnes laste vajaduste katmiseks. Hageja palus kohustada kostjat nimetatud summa hagejale välja andma koos viivistega. Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt (tlk 87) ei ole tegemist lapsevanemale alaealise lapse kasvatamise eest määratava hüvitisega, mida lapsevanem kasutab omal äranägemisel ja täielikult oma suva järgi. M.P.le määratud sotsiaalkindlustushüvitis on kindlatel alustel ja määratud summas hagejale määratud toetus, mille haldamise õigus oli kostjal kui hageja lapsevanemal. Hageja esitas USA õigusinfo viivitusega, kuna hageja on 25. septembri 2015.a. avalduses nimetanud asutuste nimed, mille kaudu pidas hageja võimalikuks saada teadmisi USA õiguskorrast ning sõnastanud konkreetse päringu. Nende tegevuste kaasabil uskus hageja, et kohtul on võimalik USA õigus kindlaks teha. Teadmine, et kohtul ei ole võimalik USA õigust kindlaks teha saabus alles 16.09.2016, kuni selle ajani uskus hageja, et tema kaasabi välisriigis kohalduva õiguse kindlaks tegemisel on ennast ammendanud. Seetõttu ei olnud hagejal põhjust korduvalt kostja esitatud dokumente teises tsiviilasjas läbi vaadata ning seal kogutud materjale varem kohtule esitada. Kuivõrd USA õigusinfo ei olnud varasemalt hagejale teada, esineb mõjuv põhjus tõendi hilisemaks esitamiseks TsMS § 331 lg 1 mõttes. Viidatud õigusinfo pärineb USA sotsiaalkindlustusameti veebilehekülgedelt, millel sisalduva informatsiooni õigsuses kahtlemiseks alust ei ole. Samuti on õigusinfot võimalik kontrollida USA Valitsuse kodulehelt. REÕS § 4 lg 4 on erandlik norm. Kuna USA õiguse sisu on võimalik kindlaks teha, puudub vajadus REÕS § 4 lg 4 kohaldamiseks. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja leiab et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja vastuse (tlk 79) kohaselt puudub hagejal kostja vastu nõudeõigus, kuna vaidlusalune riiklik toetus ei kuulu hagejale. Hageja pole suutnud oma omandiõigust nimetatud toetusele tõendada. Isegi, kui hagejal oleks toetusele omandiõigus, ei oleks tal õigus nõuda kogu toetust tagasi. Kostja on toetust kasutanud sihtotstarbeliselt. Kostja teinud hageja huvides kulutusi, kuid on teinud seda enda muude rahaliste vahendite arvelt. Kuna toetuse maksmise eesmärk on aidata vanemaid lastega seotud kulutuste kandmisel, siis on loomulik, kui vanem kasutab enda muid vahendeid laste huvides ning jätab konkreetselt üle kantud toetuse alles. Ka tsiviilasjas nr 2-12-23474 ei ole hageja ema K. P. vaidlustanud, et kostja on tasunud perega seotud kulutusi, st kasutanud saadud toetust hageja huvides. Ka hageja viivisenõue on ebaseaduslik ja nõude kujunemine arusaamatu. Täiendavalt märkis kostja (II kd, tlk 51-57, I kd lk 86 jj), et asi tuleks lahendada Eesti õiguse kohaselt. Kuivõrd kohus otsustas 16. septembri 2016. a kirjaga kohaldada Eesti õigust, ei ole hageja üritused välisriigi õiguse väljaselgitamisel enam asjakohased tulenevalt TsMS § 238 lg 1 p 1 ja § 329 lg-st 1. Kohus andis menetlusosalistele 11. septembri 2015. a kirjaga USA õiguse sisu ja kohaldamise osas seisukohtade ja taotluste esitamiseks tähtaja 14 päeva vastavate välisriigi õigusaktide esitamiseks Hageja venitab siinse tsiviilasja kiiret ja efektiivset menetlemist. Samuti
Tsiviilasi nr 2-14-21794
ei vasta tõele hageja väited, et tal polnud varem võimalik USA õiguse sisu välja selgitada. Nähtub, et USA õiguse sisu oli hagejale teada juba 9 kuud enne selle kohtule esitamist. Hageja dokumentidest ei nähtu USA õiguse sisu piisavalt täpselt. Samas ei ole hageja ise süsteemselt ja veenvalt selgitanud, kas ja kuidas viidatud veebilinkidelt nähtuvad või lisatud dokumendid siinses menetluses kohalduvad ning milline on väidetavalt kohalduvate dokumentide omavaheline seos. hageja poolt 25.11.2016 menetlusdokumendi punktis 6.2 nimetatud lingid ei ole õigusaktid. Hageja ise on neid nimetanud „selgitava sisuga kommentaarideks“. Seega ei ole need võrdsustatavad kehtiva õigusega. Jääb selgusetuks, milliseid konkreetseid õigusakte ja -norme nimetatud kommenteeritakse. Lisaks ei ole hageja esitanud kõikide viidatud veebilinkide või esitatud dokumentide tõlkeid, eirates TsMS § 33 lg-t 1. USA-s omavad märkimisväärsust tähtsust osariikidesisesed seadused. Siinsel juhul ei ole hageja tõendanud tema poolt esitatud õigusaktide kohaldatavust USA vastavas osariigis. Kui kohus peab vajalikuks ja võimalikuks vaidluse lahendamist USA õiguse järgi, tuleks anda täiendav tähtaeg 3 kuud kohalduva õiguse võimalikult täpseks väljaselgitamiseks. Vara omanikuks on Eesti õiguse kohaselt reeglina isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha. Hageja nõuab endale raha, mis on kostja pangakontol ning mille USA riiklikud asutused on kandnud sinna õigusliku aluse olemasolul. Sisuliselt on kostjale makstud lapsetoetust riiklike peretoetuste seaduse tähenduses. Eestis kehtiva õiguse kohaselt ei kontrolli lapsetoetuse maksja (riik) lapsetoetuse eesmärgipärast kasutamist. Lapsevanem, kelle kontole toetus kantakse, on õigustatud rahasummat kasutama omal äranägemisel. Lapsevanema aruandekohustuse puudumise tõttu ning Eesti õigusest tulenevalt ei ole võimalik lapsel täiskasvanuks saades esitada vanema vastu hagi kasutamata jäänud toetuste väljanõudmiseks.
3.Kostja on 04.04.2017 esitanud vastuväite kohtu tegevusele. Vastuväite kohaselt on kohus eelmenetluses juba otsustanud Eesti õiguse kohaldamise 16.09.2016 kirjast nähtuvalt. Seega tuleb asja lahendamisel kohaldada Eesti õigust. 20.03.2017 määrusega andnud pooltele mh võimaluse esitada kokkuvõtvalt oma lõplik hinnang selle kohta, millise riigi õigust tuleks käesoleva tsiviilasja lahendamisel kohaldada. Kohus on rikkunud TsMS § 392 lg 1 p 41, kuna 20.03.2017 määrusest ei ole selge, kas kohus on otsustanud eelmenetluses kohaldatava õiguse valiku ning missuguse riigi õigust ikkagi kohaldatakse. Tegemist oleks igal juhul üllatusliku otsusega, kuivõrd pooled ei tea, missuguse riigi õigusest tulenevalt kohus nt tõendamiskoormist (jms) jagab. Kohus peaks lahendama asja eesti õiguse kohaselt nagu 16.09.2016 kirjast nähtus. Asjaolud ja kohtu seisukoht
4.Esmalt võtab kohus seisukoha kohtu tegevusele esitatud vastuväite osas (I), seejärel määrab kindlaks kohaldatava õiguse (II), lahendab asja sisuliselt (III) ja viimaks määrab kindlaks menetluskulud (IV). I
5.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsusega seni lahendamata taotlused. Seega võtab kohus esmalt seisukoha kostja kohtu tegevusele esitatud vastuväite osas. TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kohus ei nõustu kostja 04.04.2017 esitatud vastuväitega ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 392 lg 1 p 41 kohaselt selgitab kohus eelmenetluse käigus välja kohalduva õiguse. Käesoleval juhul kohus seda ka tegi. 20.03.2017 määruses märgitud võimalus avaldada veelkord seisukohti selle üle, millist õigust kohaldada, oli tingitud sellest, et hageja esitas pärast 16.09.2016 kirja kohtule materjalid välisriigi õiguse kohta ning põhjendas materjalide esitamist sellega, et varem ei olnud need hagejale kättesaadavad. Kohus pidas menetluslikult õiglaseks ja otstarbekaks
Tsiviilasi nr 2-14-21794
anda ka kostjale võimalus õiguse kohaldamise aspektist nimetatud materjalide osas oma seisukoht esitada. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et 20.03.2017 kirjaliku menetluse määramise määrusega ei ole kohus rikkunud kostja õigusi kohtumenetluses, samuti puudub kohtu tegevuses vastuolu kostja poolt osundatud TsMS § 392 lg 1 p-ga 41. Seega tuleb vastuväide jätta rahuldamata. II
6.Järgnevalt selgitab kohus, millise riigi õigust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada. Käesolevalt on pooltel vaidlus kostja kontol olevate rahaliste vahendite omandiõiguse üle. Omandiõiguse näol on tegemist asjaõigusega. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 18 lg 1 kohaselt asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse selle riigi õiguse järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal. Kuna rahalised vahendid maksti välja USA õiguse järgi ja kanti USA Sotsiaalkindlustusameti poolt kostjale kuuluvale USA-s registreeritud pangakontole, tuleks nende omandiõigus kindlaks määrata USA õiguse järgi. USA on üldiselt teadaolevalt föderaalriik. REÕS § 3 lg 1 kohaselt kui käesoleva seaduse säte viitab mitme õiguskorraga riigi õigusele, kohaldatakse selle riigi õigusega ettenähtud õiguskorda. Kui selle riigi õiguses vastavad sätted puuduvad, kohaldatakse õiguskorda, millega õigussuhte asjaolud on kõige tugevamalt seotud. Seega on võimalik, et vaidluse lahendamisel tuleks kohaldada nii USA üleriiklikku õigust kui ka vastava osariigi õigust. Samuti tuleks selgeks teha üleriigilise ja osariigisisese õiguse vahekord nimetatud küsimuse reguleerimises.
7.REÕS § 4 lg 1 esimese lause kohaselt kohaldatava välisriigi õiguse sisu tehakse kindlaks asja menetleva kohtu poolt. Kohus on teinud korduvaid pingutusi USA üleriikliku ja vastava osariigi õiguse väljaselgitamiseks. Lg 3 kohaselt on kohtul õigus pöörduda abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole, samuti kasutada eksperte. Eelnimetatud sätetest juhindudes pöördus kohus õigusinfo väljaselgitamiseks Justiitsministeeriumi poole. Justiitsministeeriumist selgitati, et USA-st vastuste saamine võtab igal juhul väga kaua aega. Samuti ei ole Eesti kohtul võimalik esitada rahvusvaheliste konventsioonide alusel päringut USA Sotsiaalkindlustusametile (toetust maksnud asutusele) saamaks teada, millisel õiguslikul alusel ja kellele asutus toetust maksab. TsMS § 234 kohaselt tuleb väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust pooltel kohtule tõendada. REÕS § 4 lg 1 teise lause kohaselt on menetleval kohtul õigus kohalduva välisriigi õiguse väljaselgitamiseks nõuda selleks poolte kaasabi. 16.12.2014 määrusega (I kd, tlk 54) palus kohus hagejal välja tuua oma nõude alusnorm ning selgitas, et kui hageja tugineb välisriigi õigusele, tuleb tal välisriigi õiguse sisu TsMS § 234 alusel kohtule tõendada. Hageja vastas, et õiguse sisu väljaselgitamine on kohtu ülesanne ning kohtul on välisriigi õiguse väljaselgitamiseks paremad võimalused (I kd, tlk 57). 18.05.2015 kirjaga (I kd, tlk 92) tegi kohus hagejale ettepaneku oma väiteid täiendavalt tõendada. Kohus selgitas, et hagejal oleks otstarbekas esitada väljavõtted õigusaktidest või haldusaktist, mille kohaselt on hüvitise omanikuks hageja, mitte kostja. 08.06.2015 taotles hageja, et kohus teeks välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks päringu USA saatkonnale. 11.09.2015 kirjaga (I kd, tlk 126-127) andis kohus pooltele võimaluse esitada omapoolseid küsimusi seoses õigusinfo taotlusega ning samuti edastada kohtule nende asutuste kontaktandmed, kelle poole kohus saab õigusinfo väljaselgitamiseks pöörduda. Kohus selgitas, et kui pooled ei esita 14-päevase tähtaja jooksul vastavaid kontaktandeid või välisriigi õigusakte koos tõlgetega, kohaldab kohus asja lahendamisel Eesti õigust. Hageja taotlusel pöördus kohus päringuga USA Suursaatkonna poole (I kd, tlk-d 167-169 ja 171181). Hoolimata korduvatest kirjadest ja suhteliselt pikast ajaperioodist (28.10.2015 – 12.09.2016) ei õnnestunud kohtule USA Suursaatkonnast vastust saada. Eelnevast nähtub, et kohus on teinud ise mitmeid pingutusi välisriigi õigusinfo väljaselgitamiseks ning samuti andnud pooltele (eriti hagejale, kelle hinnangul tuli asja lahendamisele kohaldada USA õigust) võimaluse esitada
Tsiviilasi nr 2-14-21794
omapoolseid seisukohti ja päringud välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks. Samuti on kohus teinud korduvalt hagejale ettepanku vastavat õigusinfot kohtule ise esitada. Kohtu pingutused välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks ei olnud tulemuslikud. 16.09.2016 kirjas (I kd, tlk 182) on kohus seda ka pooltele selgitanud.
8.REÕS § 4 lg 2 kohaselt on pooltel õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. Kohus ei ole kohustatud poolte esitatud dokumentidest juhinduma. 07.10.2016 esitas hageja kohtule õigusinfo väljavõtted, mis peaksid tõendama hageja omandiõigust vaidlusalusele toetusele (I kd, tlk 187 – II kd, tlk 48). Kostja hinnangul on hageja välisriigi õigusinfo esitanud hilinenult ega ole hilisemat esitamist piisavalt põhistanud. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja põhjendused mille kohaselt esitas ta õigusinfo kohtule alles 07.10.2016, kuna avastas selle teise tsiviilasja materjale läbi vaadates ning ei teadnud varem, et kohtul on USA õigusinfo väljaselgitamisega raskusi, ei ole eluliselt usutavad. Nii nt on kohtu algne päring USA saatkonnale ning samuti ka 18.02.2016 korduv päring KIS-is nähtavaks tehtud nii hagejale kui ka tema esindajale.
9.Samas ei ole käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust sellel, kas hageja on esitanud USA õigusinfo hilinemisega või mitte. Seetõttu kohus nimetatud küsimuses seisukohta ei võta. Hageja esitatud õigusinfo-materjalid ei ole kohtu hinnangul piisavalt usaldusväärsed, täpsed ja põhjalikud, mistõttu ei saa nendest käesoleva tsiviilasja lahendamisel juhinduda. Ka hageja ise möönab, et tema poolt esitatud õigusinfo on üldine õigusteave (I kd, tlk 188) ega pea seda õigustloovaks aktiks, millest tuleneksid otseselt isikute õigused ja kohustused. Ka FBU e-kirjast (I kd, tlk 196198) nähtub, et tegemist ei ole mitte õigusaktiga, vaid ametiasutuse juhendmaterjaliga, täpsemalt sotsiaalkindlustuse programmi tegevuste juhendiga. Seda kinnitab kirjast nähtuv viide, mille kohaselt „sotsiaalkindlustuse lapsetoetuse õigusnõuded on loetletud sotsiaalkindlustuse programmi tegevuste juhendi süsteemis“ ning kirja lõpus olev viide, mille kohaselt „nõuded põhinevad sotsiaalkindlustuse akti paragrahvile 202d“ (I kd, tlk 198). Kohtu veendumust kinnitab ka asjaolu, et õigusinfo sisaldab mitmeid näiteid (nt II kd, tlk 43-48). Kohus on aga korduvalt selgitanud hagejale, et üksnes selgitavatest väljavõtetest kohtule välisriigi õiguse tõendamiseks ei piisa ning on vajalik esitada mh ka õigusaktide või haldusaktide teksti väljavõtted, millest tuleneb hageja omandiõigus nimetatud toetusele (nt I kd, tlk 54 ja I kd, tlk 92). Hageja ei ole nimetatud kohtu korraldust täitnud ega esitanud vastavaid õigusakte. Hageja esitatud juhendmaterjalid on selgitava sisuga ega oma õigusjõudu, nende alusel ei teki isikutele õigusi ega kohustusi. REÕS § 4 lg 4 kohaselt kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha, kohaldatakse Eesti õigust. Kohus on andnud pooltele võimaluse korduvalt esitada omapoolseid seisukohti selles osas, millise riigi õigust kohaldada ning samuti andnud hagejale korduvalt võimaluse välisriigi õiguse sisu tõendamiseks. Kohus on teinud ka ise päringuid välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks. Hoolimata sellest ei ole õnnestunud saada piisavalt täpseid, ülevaatlikke ja usaldusväärseid andmeid välisriigi õiguse sisu kohta. Kohtule esitatud kokkuvõtlik õigusinfo ei võimalda kohtu hinnangul üheselt välja selgitada, kas makstud hüvitis kuulub lapse või lapsevanema vara hulka. Seetõttu leiab kohus, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb REÕS § 4 lg 4 alusel lähtuda Eesti õigusest. Kuna kohus leidis, et hageja esitatud õigusinfost ei saa asja lahendamisel lähtuda, ei käsitle kohus täpsemalt kostja väiteid hageja esitatud tõlgete kohta. III
10.Hagi kohaselt on kostja valduses hagejale kuuluvad rahalised vahendid summas 13764,69 USD (10 115,15 EUR). Tegemist on USA sotsiaalkindlustushüvitisega. Hüvitise hagejale määramist ja selle suurust tõendavad vastavad USA Sotsiaalkindlustusameti otsused (I kd, tlk 10-19). Kostja ei ole esitanud matemaatilisi vastuväiteid summa suurusele ega selle kujunemise arvutuskäigule. Pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas kostja peab nimetatud toetussummad hagejale välja andma.
Tsiviilasi nr 2-14-21794
11.Kohus leidis eelnevalt, et praegusel juhul tuleb toetussummade omandiõiguse väljaselgitamisel lähtuda Eesti õigusest. Kohus nõustub kostjaga selles, et Eesti mõistes on tegemist lapsetoetusega riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 3 lg 1 p 1 mõttes. Sama on võimalikuks pidanud ka Tartu Ringkonnakohus 8.12.2014 määruse p-s 10. Kuigi käesoleva otsuse tegemise ajal reguleerib lapsetoetusega seonduvat perehüvitiste seadus, lähtub kohus praeguse kohtuasja lahendamisel riiklike peretoetuste seadusest, kuna nimetatud akt reguleeris lapsetoetusega seonduvat toetuse väljamaksmise ajal.
12.Hageja hinnangul on tema täisealiseks saamisel kostja hooldusõigus tema üle perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 alusel lõppenud. Seetõttu on kostjal kohustus hagejale PKS § 141 alusel hagejale välja anda enda valduses olev hageja vara. Kohus leiab, et hagejal saaks olla kostja kontole kantud lapsetoetuse väljaandmise nõue kostja vastu üksnes siis, kui nimetatud toetussummad kuuluksid hageja, mitte kostja vara hulka, s.t, et toetussummade omanikuks oleks hageja. Ühegi õigusaktiga ei ole sõnaselgelt välistatud vanemale makstava toetuse arvestamine lapse vara hulka. Kehtiv õigus ei sätesta aga üheselt, kas lapsetoetuse omanikuks on vanem või laps. RPTS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lapsetoetusele õigus igal lapsel vastava vanuse täitumiseni. § 15 lg 1 pde 1-21 kohaselt on toetuse taotlemise õigus lapsevanemal või last kasvataval isikul. Sama paragrahvi p-de 3-4 kohaselt saab laps erandina lapsetoetust ise taotleda siis, kui ta on vähemalt 15-aastane ja ilma vanemliku hoolitsuseta. Toetus makstakse RPTS § 24 lg 1 p 1 kohaselt välja toetuse saaja, kelleks on toetuse taotleja ehk lapsevanem, pangakontole. Sarnastest põhimõtetest on lähtutud ka vaidlusaluse hüvitise määramisel. Kostja kirjavahetusest USA saatkonnaga (I kd, tlk 193-198) nähtub, et toetus määrati kostja taotlusel ja maksti kostja pangakontole ning toetuse määramise aluseks oli asjaolu, et kostja on pensionär. Lapsetoetuse olemusest ja selle väljamaksmise asjaoludest tulenevalt leiab kohus, et tegemist on lapsevanema varaga, mitte lapse varaga. Toetust saab taotleda lapsevanem ja see makstakse välja lapsevanemale. Üksnes asjaolu, et lapsevanem peaks toetust kasutama eelkõige lapse huvides ning toetuse eesmärgiks on lapsevanemale lapse kasvatamisega kaasnevate kulutuste osaline hüvitamine, ei muuda toetust lapse vara hulka kuuluvaks. Kohtu veendumust kinnitab asjaolu, et Eesti seadused ei sätesta sõnaselgelt eraldi kohustust lapsetoetuse üle arvestuse pidamiseks, selle kasutamise osas aruannete esitamiseks, lapsetoetuse jäägi lapsele väljaandmiseks või selle vanemate varast eraldi hoidmiseks. Samuti ei ole kehtestatud vanemale mingeid sanktsioone või lapsetoetuse summade riigile tagasimaksmise või lapsele hüvitamise kohustust, kui vanem ei kasuta toetust lapse huvides. Seadusest ei tulene lapsevanemale otsest kohustust kasutamata lapsetoetuse jäägi lapsele väljaandmiseks. Kohtu hinnangul ei saa kohustust toetuse jäägi lapsele väljamõistmiseks tuletada ka PKS § 141. PKS § 141 sätestab vanema üldise kohustuse anda lapse vara lapsele välja pärast vanema hooldusõiguse lõppu. PKS § 141 kohaldub üksnes lapse vara osas, mitte vanema varale. Ei RPTS ega PKS ei sätesta lapsele ka õigust vanemalt lapsetoetuse kasutamata jääki välja nõuda. Kuna lapsevanem ei ole seaduse alusel kohustatud toetuse kasutamise üle arvestust pidama ega aruandeid esitama, ei ole võimalik hinnata, kas lapsevanem on lapse ülalpidamiskohustust täitnud eeskätt lapsetoetuse arvelt või oma muu vara arvelt ja lapsetoetuse hoiustanud. Kui vanemal oleks kohustus lapsetoetuse jääk lapsele välja anda, eeldaks see ka vanema poolt arvepidamist, millest nähtuks, millises ulatuses ja milliste vahendite arvelt (kas lapsetoetuse või vanema isiklike vahendite) arvelt on vanem last üleval pidanud. Lapsetoetuse osas sellise arvepidamise kohustuse sisseseadmine oleks vastuolus tavapäraste peresuhete olemuse ja eesmärgiga ning perekonnaliikete vastastikkuste õiguste ja kohustustega.
Tsiviilasi nr 2-14-21794
Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuna USA Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud lapsetoetuse omanikuks on kostja, mitte hageja, kuuluvad toetussummad kostja varade hulka ning kostjal puudub kohustus toetussummade jäägi hagejale väljamaksmiseks.
13.Kostja väited kostja ja hageja ema omavaheliste kokkulepete kohta ühisvara jagamisel ning viited hageja ema varasemale käitumisele ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust, kuna hageja ema ei ole käesolevas tsiviilasjas menetlusosaliseks. IV
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
15.TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrab kohus menetluskulud ka rahaliselt kindlaks. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja on hagejalt menetluskulude hüvitisena taotlenud 3806,02 euro väljamõistmist (ajakulu 28 h ja 50 min). Hageja hinnangul on kostja menetluskulud osaliselt põhjendamatud. 16.09.2016 kirjale vastamise peale on kostja esindaja kulutanud kohtu kirjale vastamiseks 7h ja 05 minutit, millest 15 min 21.09.2016. 3 h ja 20 min 21.09.2016 2h ja 20 min 4.10.2016, 1 h 10 min 5.10.2016 ja 1h 45 min 6.10.2016. Hageja hinnangul on kostja esindaja tegevused olnud ebaproportsionaalselt mahukad ning seega põhjendamatud 50% ulatuses. Põhjendatud ajakulu oleks 3 h 30 min, seega tuleb ajakulu vähendada 3 h ja 35 min osas. 26.10.2016 vastuse koostamiseks 30 minutit (ajakulu tuleb vähendada 1h ja 15 min ulatuses), vastus ei sisalda õiguslikke väiteid ning käsitleb üksnes hagejapoolset menetlusega viivitamist. Kostja esindaja poolt kulutatud aega USA õigusaktidega tutvumiseks ning 04.04.2017 menetlusdokumendi koostamiseks tuleb lugeda põhjendamatuks. Põhjendatud ajakulu nimetatud toimingute tegemiseks on 3 tundi (seega ajakulu on põhjendamata 4h ulatuses). Kuna kostja esindaja ei pidanud ise USA õigust välja uurima, vaid seda on teinud hageja, ei ole kostja poolne ajakulu mahus 7 h põhjendatud. Uurimise tulemusena valminud seisukoht 4.04.2017 ei sisalda uut informatsiooni USA õiguse osas ning keskendub vaid hageja poolt esitatu kritiseerimisele. Samuti on 4.04.2017 menetlusdokumendis korratud ja ebaproportsionaalselt põhjalikult taasesitanud juba varem avaldatud seisukohti. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja esindaja õigusabi osutamise ajakulu on mõnevõrra ülepaisutatud. Kohus nõustub selles osas täielikult hageja esindaja põhjendustega ega hakka neid siinkohal üle kordama. Eelneva põhjal leiab kohus, et kostja esindaja ajakulu õigusabi osutamisele tuleb vähendada ning vajalik ja põhjendatud ajakulu on 20 h. Kostja lepingulise esindaja tasu 110 eurot/tund + käibemaks on esindaja kvalifikatsiooni ja asja mahukust ja keerukust arvestades vajalik ja põhjendatud. Seega on kostja hüvitatavad menetluskulud koos käibemaksuga kokku 2640 eurot (110 x 20 + käibemaks 20% = 2640). TsMS § 177 lg 4 alusel rahuldab kohus kostja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Tsiviilasi nr 2-14-21794
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.