Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. veebruar 2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-16-17795
Kohtuasi
Seesam Insurance AS-i hagi Tallinna linna vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. veebruari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Seesam Insurance AS-i apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1669 eurot 22 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) Seesam Insurance AS (registrikood 10055752, asukoht Vambola 6, Tallinn), lepinguline esindaja Martin Petermann Kostja (vastustaja) Tallinna linn (Tallinna Kommunaalameti kaudu, registrikood 75014913, asukoht Mündi 2, Tallinn), volitatud esindaja Natalja Kutepova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 8. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17795 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud Seesam Insurance AS-i kanda. Tallinna linnal ei ole tekkinud apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-16-17795 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Seesam Insurance AS (hageja) esitas 25. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista Tallinna linnalt (kostja) välja kahjuhüvitise 2749 eurot 25 senti ja kuni hüvitise täieliku tasumiseni seaduses sätestatud määras viivise. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt kindlustas Rimi Eesti Food AS hageja juures oma sõiduki Toyota Corolla (registreerimismärk XXX XXX) (sõiduk). 3. veebruaril 2015 esitas XX (sõiduki juht) hagejale kahjuavalduse, mille kohaselt sai sõiduk kahjustada, kui ta sõitis
26.jaanuaril 2015 Tallinnas Printsu teel sõidukiga üle sõiduteel olnud jääkonaruse. Sündmuskohal fikseeris olukorra politsei avariigrupp. Hageja hüvitas kindlustuslepingu ja 9. veebruari 2015. a remondikalkulatsiooni alusel sõiduauto taastamise kulud, millest oli maha arvatud omavastutus (2749 eurot 25 senti). Sellega omandas hageja sõidukiomaniku nõude kahju tekitaja vastu. Kuna kostja oli tee omanik, esitas hageja 19. märtsil 2015 kostjale regressinõude 2749 euro 25 sendi saamiseks. Kostja ei rahuldanud nõuet. Kuna kostja rikkus õnnetuse toimumise ajal kehtinud teeseaduse (TeeS) § 10 lg-t 1, sest teel ei olnud ohutu liigelda (teel olid löökauk ja jääkonarus), on kostja TeeS § 37 lg 6 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi kohustatud hüvitama kannatanule tekkinud kahju. Sõiduki juhile ei saa heita ette kahju tekitamist ega kohustuste rikkumist, sest kuigi jääkonarus oli vahetult tähistatud liiklusmärgiga, oli märk ohukoha lähedal (ca 15–20 m märgist), teel oli lausjää ning tänav oli valgustamata. Kuna lumisel ja jäisel teel on sõiduki peatumisteekonna pikkus 50 km/h kiiruse juures 111 meetrit, siis ei olnud sõiduki juhil võimalik kahju ära hoida. Samuti on ebamõistlik oodata, et juht peab peatuma iga takistuse ees. Kostja vastuväited
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt ja palus rahuldada hagi pooles (1374 euro 63 sendi) ulatuses. Kostja nõustus hageja esiletoodud asjaoludega ega vaielnud neile vastu, kuid palus kahjuhüvitist vähendada. Kostja ei ole rikkunud kohustust tahtlikult ega raskelt hooletult, st tema süü on vähene (tee oli tähistatud hoiatava liiklusmärgiga nr 152 „Ebatasane tee“). Kuna
2-16-17795 teel oli hoiatav märk, pidi sõiduki juht vähendama kiirust ja vajadusel peatuma. Seda tegemata on sõiduki juht oma hooletu käitumisega osaliselt ise kahju põhjustanud. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 8. veebruari 2017. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 1374 eurot 63 senti, kohtuotsuse tegemise ajal sissenõutavaks muutunud viivise 209 eurot 7 senti ja alates 9. veebruarist 2017 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras viivise. Menetluskulud jättis maakohus 50% ulatuses kostja ja 50% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 375 eurot. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: - Toyota Corolla (registreerimisnumber XXX XXX) sõitis 26. jaanuaril 2015 Tallinnas Printsu teel üle jääkonaruse, mille tulemusena sai sõiduki esiosa vigastada; - kostja on Printsu tee omanik; - jääkonarus Printsu teel oli tähistatud liiklusmärgiga nr 152 „Ebatasane tee“; - liiklusmärk oli paigutatud ohukoha ette; - õnnetuse toimumise ajal oli Printsu tee valgustamata ja libedustõrje tegemata, teelõigul ei olnud liiklust piiratud ega suletud; - sõidukil oli õnnetuse toimumise ajal hageja täiskindlustus omavastutusega 200 eurot; - hageja kalkulatsiooni järgi vajas sõiduk remonditöid maksumusega 2949 euro 25 senti; - hageja maksis sõiduki remondi eest 2749 eurot 25 senti; - hageja esitas 19. märtsil 2015 kostjale kahju hüvitamise nõude, kuid kostja keeldus
9.aprillil 2015 kahju hüvitamast. Pooled ei vaidle selle üle, et kahju tekkimise kohal oli kahjujuhtumi toimumise ajal ohutu liiklemine raskendatud. Kostja võttis õigeks, et tee seisund ei vastanud nõuetele ja kostja on tekitanud kannatanule kahju. Seega vastutab kostja tekitatud kahju eest TeeS § 37 lg 6 ja VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. Hageja nõutava kahju suurus on kalkulatsiooni kohaselt 2749 eurot 25 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas kahju tekkis osaliselt kannatanust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest vastutab kannatanu VÕS § 139 lg 1 tähenduses. Arvestades Riigikohtu seisukohti, saab viidatud sätet kohaldades arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Oht lähtub eelduslikult igast sõidukist. Kahjuhüvitise saab jätta vähendamata üksnes kahju tekitaja raske eksimuse korral olukorras, kus kannatanul ei olnud võimalik seetõttu enam õnnetust vältida. Praegusel juhul realiseerus sõidukile iseloomulik oht selliselt, et sõiduki juht ei saanud jääkonarust märgates sõidukit kohe pidama. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
17.detsembri 2002. a määruse nr 45 „Tee seisundinõuded“ (Tee seisundinõuded) § 3 lg 1 kohaselt pidi jääkonarusest tingitud liikluspiirang olema tähistatud liikluskorraldusvahendiga. Pooled on ühel meele selles, et auk, mis sõidukit kahjustas, oli eraldi tähistamata, kuid teele oli paigaldatud liiklusmärk nr 152 „Ebatasane tee“. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
22.veebruari 2011. a määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ (Liiklusmärkide määrus) § 5 lg 17 kohaselt hoiatab nimetatud märk lähenemisest ebatasasele teelõigule, kus sõiduteekatte ebatasasused (näiteks augud, lained) järgnevad üksteisele. Liiklejaid ohustavas olukorras on tee omanik TeeS § 37 lg 1 p 4 järgi kohustatud paigaldama tee kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorraldusvahendid. Hageja esitatud fotode väljatrükkidelt nähtub, et liiklusmärk oli paigutatud ohukoha ette ning
2-16-17795 liiklusmärgi ja ohukoha vahel oli ca 15–20 m, liiklusmärgile oli lisatud ebatasase teelõigu kogupikkust tähistav lisatahvel 821 „Mõjupiirkond“ 50 m, mis Liiklusmärkide määruse § 21 lg 1 p 5 kohaselt näitab hoiatusmärgiga tähistatud ohtliku teelõigu pikkust, milleks praegusel juhul oli 50 meetrit. Seega oli jääkonarus sobivas kauguses etteulatuvalt tähistatud. Hoiatusmärgid teatavad juhile Liiklusmärkide määruse § 4 lg 1 järgi eesoleva ohu iseloomu ning vastavalt ohu iseloomule peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. Ebatasase tee märk annab juhile mh infot selle kohta, et sõiduki kiiruse olukorrale mittevastavaks kohandamise korral võib tee läbimine sõidukit kahjustada. Pooled olid küll ühel meelel selles, et tee seisundinõuded olid täitmata, kuid hageja ei ole tuginenud hagiavalduses asjaolule ega esitanud tõendeid selle kohta, et seisundinõuetele mittevastavus tähendas mh kostja kohustust paigaldada jääkonaruse ette eraldi liikluskorraldusvahend. Jääkonarusega ala oli tähistatud ebatasase teelõigu liiklusmärgiga koos ala pikkust tähistava lisatahvliga. Sellega oli kostja oma hoolsuskohustuse täitnud ning tegu ei olnud kostja raske eksimusega. Kostja ei pidanud teed liikluseks sulgema ega suunama liiklust ümber. Majandus- ja taristuministri 5. jaanuari 2015. a määruse nr 1 „Liikluspiirangute avalikustamise ja liikluskeelu alasse loa taotlemise ja loa väljastamise kord“ § 2 p 1 järgi on liikluspiirang kõikidele sõidukitele või mõnele sõidukiliigile kehtestatud täielik või tingimuslik territoriaalne liikluskeeld. Jääkonarus ei olnud talvisel ajal ohuks, mis oleks pidanud kaasa tooma vajaduse liikluse täielikuks sulgemiseks nimetatud teelõigul. Ühestki õigusaktist ei tulenenud kostjale kohustust tee sulgeda. Teelõigul, millel ei ole tagatud nõutav seisunditase ning kus seetõttu on ohutu liiklemine raskendatud, tähistatakse liikluspiirangud Tee seisundinõuete määruse § 3 lg 1 järgi vastavate liikluskorraldusvahenditega. Juhul, kui kehtestatud piirangud ei loo tingimusi ohutuks liiklemiseks, peab tee omanik tee sulgema. Seega on tee sulgemine viimaseks abinõuks ning juhul, kui ohust on teavitatud, võib liigelda ka teel, millel ei ole nõutavat seisunditaset. Sõiduki juht rikkus liiklusseaduse (LS) § 50 lg 3 p-s 1 sätestatud kohustusi. Hagis esiletoodud asjaoludel (valgustamata ja libedusetõrjeta tee) oli sõiduki juhil eriline hoolduskohustus kohandada sõiduki kiirus teeoludele (libedusele, halvale nähtavusele) vastavaks, et ta suudaks seisma jääda sõiduki nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama. Kuna sõiduk libises kahte järjestikusse auku, ei olnud sõiduki kiirus enne õnnetuse toimumist vaidlusalusele teelõigule kohane. Kuna sündmus toimus talvel, mil saab eeldada, et teed võivad olla libedad, ei kohandanud sõiduki juht sõiduki kiirust ilmastikuoludele vastavaks ega ei täitnud liikluses osaledes ise piisavalt hoolsuskohustust. Potentsiaalsest ohust hoiatas juhti teele paigaldatud liiklusmärk. Juhile pidi olema ettenähtav, et teeolud võivad meie kliimas olla talvel muutlikud, ning ta pidi vähemalt aimama ohtu. Iga liikleja peab LS § 14 lg 2 kohaselt järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Seega ei olnud kostja omaksvõetud rikkumine sellise intensiivsusega, et see elimineeris sõidukist lähtuva ohu või juhi hooletuse täielikult, st kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Kuna sõiduki juht eiras vähemalt osaliselt ülalmärgitud nõudeid, tuleb kahjuhüvitist poole võrra vähendada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 1374 eurot 63 senti. Sõidukijuhi kahju hüvitamise nõue ja koos sellega ka viivisenõue on VÕS § 492 lg 1 alusel hagejale kui kindlustusandjale üle läinud. Alates 20. märtsist 2015 tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitiselt välja mõista ka seaduses sätestatud määras viivis.
2-16-17795
TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on riigilõiv 300 eurot ja tõlkekulud 450 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja ei kinnitanud, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada 50% menetluskuludest, s.o 375 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt VÕS § 139 ja vähendas sõiduki juhi enda tegevuse (rikkumise) tõttu põhjendamatult kahjuhüvitist 50%, kuigi kostja ei olnud esitanud rikkumise kohta ühtegi tõendit. Kostja ei ole tõendanud, et teel oli nähtav takistus ja sõiduki juht ületas kiirust. Üksnes kahjuliku tagajärje saabumisest ei saa järeldada, et kostja rikkus LS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatud kohustust. Maakohtu järeldus, et suurema ohu allikast tuleneva ohu tõttu tuleb hüvitist vähendada 50%, kuigi kehtiva kohtupraktika kohaselt saab sel põhjusel vähendada kahju maksimaalselt 10%. Maakohus jättis arvestamata hageja esiletoodud kohtupraktika seisukohad. Maakohus tuvastas tõendeid vääralt hinnates ekslikult, et liiklusõnnetuse koha ees oli hoiatusmärk koos mõjupiirkonna märgiga, kuigi tegelikult oli seal märk koos lisatahvliga „Jääkonarused“. See tõi endaga kaasa ebaõige lahendi. Maakohus tuvastas vääralt ja ühelegi tõendile tuginemata, et sõiduki juht ületas kiirust LS § 50 lg 3 p 1 tähenduses. Maakohus jättis tähelepanuta hageja tõendi peatumisteekonna pikkuse kohta, mis tõendas seda, et juhilt ei saanud eeldada sõiduki pidama saamist enne jääkonarust. Kostja oli raskelt hooletu, kui ei piiranud ega keelanud liiklemist teel, kus oli 6 cm kõrgune jääkonarus. Ebatasase tee märk ei anna juhile hoiatust, et tee on ohtlik ega ole sõidukit kahjustamata läbitav. Juhil ei olnud võimalik kahju ära hoida. Kuna tee omanik peab tagama ohutu liiklemise, ei ole põhjendatud jätta suurema ohu allika valdaja kanda sellist riski, mille realiseerumise saab ära hoida üksnes teeomanik. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäädes kõigi maakohtus esitatud vastuväidete juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
2-16-17795
7.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kohaldanud vääralt VÕS § 139 ega rikkunud selle aluseks olevaid asjaolusid tuvastades menetlusõiguse norme viisil, mis oleks toonud endaga kaasa ebaõige otsuse. Maakohus juhindus asja lahendades Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadest ja leidis õigesti, et kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist tuleb VÕS § 139 lg 1 järgi poole võrra vähendada, sest kuigi kostja rikkus oma kohustusi ja vastutab seetõttu kahju põhjustamise eest, ei olnud kostja rikkumine selline, mis oleks täielikult elimineerinud kannatanu sõidukist lähtuva ohu ja kannatanu enda käitumisest tuleneva riski. Sellest tulenevalt arvestas maakohus kahjuhüvitist välja mõistes õigesti asjaolu, et kahju tekkis osaliselt sõidukijuhist tulenevatel asjaoludel.
8.Põhjendatud on küll apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tuvastas ekslikult, et liiklusõnnetuse koha ees oli hoiatusmärk koos mõjupiirkonna märgiga, kuigi tegelikult oli seal märk koos lisatahvliga „Jääkonarused“. Siiski ei ole hageja apellatsioonkaebuses selgitanud, kuidas mõjutas nimetatud asjaolu ekslik tuvastamine maakohtu lõppjäreldust. Kolleegiumi hinnangul ei saanud see kuidagi maakohtu lõppjäreldust mõjutada, sest maakohus tuvastas õigesti, et hoiatusmärk oli teel asunud jääkonarustest 15–20 m kaugusel. See, kas hoiatusmärgile oli lisatud lisatahvel mõjupiirkonna pikkuse (50 m) kohta või ebatasasuse olemuse kohta („jääkonarused“), ei muuda asjaolu, et teel oli ebatasase tee kohta hoiatusmärk, millest sõidukijuht pidi juhinduma. Mh märgib kolleegium, et maakohtu ekslik järeldus oli tingitud sellest, et hageja esitas küll maakohtule sündmuskoha fotod, kuid ei selgitanud, millist asjaolu ta iga üksiku fotoga tõendada soovib.
9.Põhjendatud ei ole ka hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei saanud kahjuhüvitist vähendada, kuna sõidukijuhi rikkumise ja teel olnud jääkonaruse nähtavuse kohta ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit. Esmalt märgib kolleegium, et hageja on ekslikult apellatsioonkaebuses leidnud, et maakohus heitis sõidukijuhile ette lubatud piirkiiruse ületamist. Maakohus heitis sõidukijuhile ette seda, et juht jättis hoiatusmärgist hoolimata oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks kohandamata (s.o hoiatusmärgilt nähtuva ohu ärahoidmiseks kiiruse ohutu kiiruseni vähendamata) ega ole leidnud, et sõidukijuht ületas lubatud piirkiirust. Hoiatusmärgi „ebatasane tee“ mõjualas pidi sõidukijuht LS § 50 lg 3 p 1 järgi valima sellise kiiruse, mille juures ta suudaks eesnähtavuse ulatuses sõiduki libedal valgustamata teel ebatasasuse (jääkonaruse) ees pidama või ohutu kiiruseni vähendatud saama. Seda, et sõidukijuht jättis kiiruse oludele vastavaks kohandamata, järeldas maakohus juhi enda kahjuavalduses märgitud asjaoludest, sh sellest, et tänav oli valgustamata, tänaval puudus libedustõrje, pidurdamisest ei olnud kasu ning auto libises ilma igasuguse kiiruse vähendamiseta kahte järjestikusesse auku. Kuigi asjas ei olnud tõendeid selle kohta, millise kiirusega sõiduk hoiatusmärgi mõjualasse sisenes, järeldas maakohus ülalmärgitud asjaolusid arvestades õigesti, et õigesti valitud sõidukiiruse juures oleks juht saanud vähemalt kahju vähendada (kui mitte ära hoida). Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et hageja esitatud tõendi kohaselt on keskmise sõiduauto pidurdusteekond jäisel teel 50 km/h sõidukiiruse korral peatumiseni 111 m. Hageja väitel ei saanud 111-meetrise pidurdustee tõttu juhilt oodata, et ta saaks sõiduki enne jääkonarust pidama, kuna hoiatusmärk oli jääkonarustele sedavõrd lähedal (15–20 m), st juht ei saanud
2-16-17795 kahjulikku tagajärge ära hoida. Kolleegium sellise käsitusega ei nõustu, sest sõidukijuht peab asuma vastavalt teeoludele aegsasti enne hoiatusmärgi mõjuala algust ohu vältimiseks kiirust vähendama, mitte tegema seda alles mõjupiirkonda sisenedes. Seega saanuks sõidukijuht õiget sõidukiirust aegsasti enne hoiatusmärki valides ohtu minimeerida. Hageja ei ole väitnud, et hoiatusmärk oli piiratud nähtavusega alas või ei olnud pimedal ajal mingil põhjusel nähtav. Liiklusseaduse § 2 p 54 järgi on pimedaajal loodusliku valguse vähesuse tõttu nähtavus küll alla 300 meetri, kuid see ei tähenda, et märk ei oleks olnud sõidukijuhile pimeduse tõttu vähemalt 111 meetri kauguselt märgatav. Seetõttu on ekslik hageja väide, et sõidukijuht ei saanud objektiivselt sõiduki kiirust enne jääkonarust ohu ärahoidmiseks piisavalt vähendada.
10.Eeltoodut arvestades ei ole õige ka hageja arusaam, et kahju tekkimise sai ja pidi ära hoidma üksnes kostja kui tee omanik. Kostjal oli küll tee omanikuna kohustus tagada ohutud sõidutingimused, kuid olukorras, kus teel olid talvistes oludes tekkinud 6 cm sügavused jääkonarused, ei pidanud kostja teed sulgema ning võimaliku kahju minimeerimiseks piisas sellest, et kostja tähistas konarused hoiatusmärgiga. Tee seisundinõuete § 12 I lause järgi peab üle 20 cm läbimõõduga ja üle 5 cm sügavusega auk olema tähistatud liikluskorraldusvahendiga. Seega ei saa pidada 6 cm sügavust jääkonarust selliseks, mis annaks alust järeldada, et tee ei ole üldse sõidukit kahjustamata läbitav ning tuleks sulgeda. Kostjat saaks pidada raskelt hooletuks, kui ta oleks jätnud jääkonarused tähistamata. Sellisel juhul võiks olla tegemist olukorraga, kus sõidukijuhilt ei saaks mõistlikult oodata kahju ärahoidmist, kui ta ei märka jääkonarust piisavalt kaugelt. Praegusel juhul oli aga kostja ajutise hoiatusmärgiga jääkonarused tähistanud, mistõttu ei saa kogu kahju tekkimise risk olla kostja kanda.
11.Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et sõidukijuhi kanda saaks jääda maksimaalselt 10% riskist. Seejuures on ekslik hageja arusaam, et kohus saab erinevaid kohtuasju lahendades lähtuda alati sellest, et sõidukist lähtuv oht on 10% kogu riskist, samuti see, et praegusel juhul pidas maakohus kahjuhüvitise vähendamise aluseks sõidukist kui suurema ohu allikast lähtuvat ohtu. Esmalt märgib kolleegium, et kohus peab iga vaidlust lahendades hindama alati kõiki asjas esiletoodud asjaolusid ning üksnes nende alusel saab kohus järeldada, millises ulatuses on kahju tekkinud kannatanust tulenevalt. Seetõttu ei pidanud maakohus arvestama hageja esitatud teistes kohtuasjades tehtud lahendeid. Lisaks on hagejal jäänud märkamata, et maakohus põhjendas hüvitise vähendamist sõidukijuhi käitumisest tulenevate asjaoludega, mitte sõidukist tuleneva ohuga. Seega isegi juhul, kui sõiduk kui suurema ohu allikas kätkeks endas ohtu, mis moodustab kogu riskist 10%, on praegusel juhul realiseerunud ka sõidukijuhi käitumisest tulenev oht, mis annab alust vähendada kahjuhüvitist kokku 50%. Kolleegiumi hinnangul on selline riskijaotus kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ning maakohus ei ole seda määrates ületanud diskretsioonipiire.
12.Neil põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjal ei ole toimikumaterjalidest nähtuvalt apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei ole kostjale
2-16-17795 hüvitatavate menetluskulude suurust vaja kindlaks määrata ega hüvitist hagejalt kostja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.