Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 21. veebruar 2018. a
Tsiviilasja number
2-17-102251
Tsiviilasi
Scandinavian Window OÜ hagi EST Facade OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3095 eurot 39 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2017. a otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
EST Facade OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): EST Facade OÜ (registrikood 12129472), esindaja Lauri Liblik Vastustaja (hageja): Scandinavian Window OÜ (registrikood 12047685), esindaja advokaat Andres Kalm
RESOLUTSIOON
1.Jätta EST Facade OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2017 otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud EST Facade OÜ kanda.
4.Keelduda asja juurde võtmast EST Facade OÜ ja Scandinavian Window OÜ vahelist kirjavahetust ja lugeda see EST Facade OÜ-le tagastatuks.
5.Rahuldada Scandinavian Window OÜ avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus osaliselt. Mõista EST Facade OÜ-lt Scandinavian Window OÜ kasuks välja menetluskuluna õigusabikulu 948 eurot (ilma käibemaksuta). Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Scandinavian Window OÜ (hageja) esitas 3. veebruaril 2017 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse EST Facade OÜ (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 13. märtsi 2017 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus seoses kostja poolt vastuväite esitamisega. Hageja esitas 21. märtsil 2017 Maakohtule hagi kostja vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista põhinõudena 1373 eurot 73 senti tasumata arvest nr 1612-008 ja 564 eurot kahjuna VÕS § 128 lg 3 alusel. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised 232 eurot 60 senti ning viivised hagiavalduse esitamisest kuni nõude (564 euro) kohase täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivised (põhinõudelt, mis on enne hagi esitamist rahuldatud ja mida hagis ei nõuta) 853 eurot 12 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. augustil 2016 töövõtulepingu nr SW16-025, millega kostja tellis hagejalt akende paigalduse aadressil Rahu 3a Tartu. Hageja esitas kostjale lepingu järgi tehtud tööde alusel 30. novembril 2016 akti nr 2 summas 1938 eurot 35 senti, millele lisandub käibemaks. Kostja ei esitanud lepingu p-s 9.3 ettenähtud aja jooksul akteeritud töödele vastuväiteid ning tööd loeti vastu võetuks. Hageja väljastas akti alusel 5. detsembril 2016 arve nr 1612-008, summas 2326 eurot 2 senti (koos käibemaksuga) maksetähtajaga 19. detsember 2016. Kostja tasus arve osaliselt summas 952 eurot 59 senti. Arvest nr 1612-008 on tasumata 1373 eurot 73 senti (2326,02 – 952,59). Lepingu p 4.10 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 1% arve summast iga tähtaega ületanud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% tasumata summast. Seega on hagejal kostja vastu tasumata arve summast viivisenõue 10% summas 232 eurot 60 senti. Hagejal on kostja vastu täiendav viivise nõue akti nr 1 alusel. Hageja esitas kostjale lepingu järgi teostatud tööde alusel 30. septembril 2016 akti nr 1 summas 13 787 eurot 29 senti,
millele lisandub käibemaks. Akti nr 1 alusel väljastas hageja kostjale 30. septembril 2016 arve nr 1609-022 summas 14 218 eurot 73 senti (koos käibemaksuga) maksetähtajaga 14. oktoober 2016. Kostja tasus arve nr 1609-022 alles 20. oktoobril 2016 ehk 6-päevase viivitusega. Tulenevalt lepingu p-st 4.10 on hagejal kostja vastu arve tasumise viivitamisest viivisenõue 6% summas 853 eurot 12 senti. Kuna kostja alustas võlgnetava arve nr 1612-008 tasumist alles 26. jaanuaril 2017, pärast õigusabi kaasamist hageja poolt 10. jaanuaril 2017, siis palub hageja kostjalt VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel välja mõista kohtuvälise nõude esitamisega tekkinud õigusabikulud summas 564 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandub viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule on ettenähtav, et kohustuse rikkumisel võib kahjustatud lepingupool oma õiguste maksmapanekuks pöörduda advokaadi poole ning hageja lepingulise esindaja tunnitasu on kohtupraktikas aktsepteeritud suuruses (120 eurot/h). Kostja ei vaidlusta asjaolu, et akt nr 1 edastati talle 30. septembril 2016 allkirjastamata kujul, sest leping ei nõua akti edastamisel akti allkirjastamist. Kostja sai 30. septembril 2016 esitatud aktiga tutvuda lepingus sätestatud tähtaja (kolme tööpäeva) jooksul, mille järel akt allkirjastati hageja poolt 7. oktoobril 2016 ja kostja poolt 10. oktoobril 2016. Kostja on
10.oktoobri 2016 e-kirjas hagejale ning arve tasumise maksekorralduses arve tasumise tähtajaks märkinud 14. oktoober 2016, millega kostja nõustus, et kohustus muutus sissenõutavaks 14. oktoobril 2016 ning hageja ei ole käitunud viivisenõude esitamisel pahauskselt. Viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna viivis on maksimaalselt piiratud 10 protsendiga arve summast ning tegemist on poolte vahel eraldi läbi räägitud lepingutingimustega (lepingu p 4.10). Kostja leppetrahvi nõue ei ole põhjendatud. Tööde lõplikuks valmimiseks oli vajalik viimaste välimiste teipide paigaldamine väikestel akendel, mis eeldas, et objekti teljele C paigaldataks tellingud. Kostja viivitas tellingute paigaldamisega. Tulenevalt lepingu p-dest 3.4.2 ja 3.4.3 pikeneb lepingu tähtaeg automaatselt kui muudatuste tegemise vajadus on põhjustatud tellija poolt oma kohustuste rikkumisest või kui töövõtjale ei anta tööfronti õigel ajal üle. Seetõttu esitas hageja akti nr 2 nii 12. oktoobril 2016, 11. novembril 2016 kui ka
23.novembril 2016. Viimases aktis oli maha arvatud välimiste teipide hind 79 eurot 68 senti. Hageja lubas teibid paigaldada siis, kui tellingud on püsti. Kuigi kostja tugines varasemate aktide puhul just teipide paigaldamata jäämisele, keeldus kostja ka 23. novembri 2016 akti aktsepteerimast. Kostja saatis 29. novembril 2016 hagejale kirja, milles teatas, et tellinguid on paigaldatud ja aknad saab ära teipida. Hageja lõpetas tööd järgmisel päeval, s.o
30.novembril 2016 ja edastas arve aluseks olnud lõppakti. Hageja kohustuseks ei olnud akendelt kleebiste eemaldamine. 30. novembril 2016 akti esitamise hetkeks olid kleebised jäänud 5 aknale ning kuna kostja keeldus kleebistele tuginedes järjepidevalt esitatud arvet maksmast, eemaldas hageja ka viimased kleebised ning saatis kostjale selle kohta 16. jaanuaril 2017 nn null-akti. Osas, milles kostja on hagejale ette heitnud viivitust, tulenes viivitus kostjast endast. Seega tekkis kostjal kohustus tasuda võlgnetav arve hiljemalt 14 päeva jooksul akti esitamisest alates 30. novembrist 2016. Kostja on arve maksmisega viivitanud vähemalt 10 päeva, mistõttu tuleb kostjal maksta arvelt viivist 10%. Hagejal tekkis õigus nõuda arve tasumist hiljemalt 16. jaanuaril 2017 esitatud akti alusel. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja on tööde tegemisega viivitanud ja see viivitus ei tulene kostjast, palub hageja vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel.
2.Kostja esitatud hagiga ei nõustunud. Kostja esitas hageja 30. novembri 2016 aktile nr 2 summas 1938 eurot 35 senti ettenähtud aja jooksul vastuväited nii enne akti esitamist kui ka sellele järgnevalt. Aktis nr 2 kirjeldatud tööd esitas hageja kostjale akteerimiseks ka
12.oktoobril 2016, 11. novembril 2016 ja 23. novembril 2016. a. Vastuväited 12. oktoobri 2016 aktile nr 2 esitas kostja 13. oktoobril 2016. Hoolimata asjaolust, et kostja poolt välja toodud puudused jäid kõrvaldamata, fabritseeris hageja järjepidevalt uusi samasisulisi akte. Hageja lõpetas lepingulised tööd objektil alles 16. jaanuaril 2017, mille kohta esitas hageja kostjale akti nr 3. Tulenevalt eeltoodust ei saanud 30. novembril 2016 hageja poolt esitatud akt nr 2 kui objekti lõppakt kuidagi sisaldada kõiki töövõtulepingu alusel teostatavaid töid ning seega ei muutunud selle akti alusel 19. detsembril 2016 sissenõutavaks hageja lõplik lepingust tulenev tasunõue. Hageja viivisenõue on alusetu. Kostja ei nõustu hageja arvutuskäiguga, mille tulemusena oleks kostjal arvest nr 1612-008 tasumata 1373 eurot 73 senti. Kostja edastas 2. veebruaril 2017 hagejale parandatud viivise arve, mille aluseks on töövõtulepingu punktis 3.3 sätestatud tööde lõpliku üleandmise tähtaeg. Lepingu punkti 3.6. järgi on tellijal tööde tähtaja ületamise korral õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0,1% kokkulepitud töö maksumusest iga töö üleandmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 5% töö maksumusest. Tööde lõpliku üleandmise päevaks on akti nr 3 kohaselt 16. jaanuar 2017, mistõttu on leppetrahvi kohaldamine summas 1373 eurot 73 senti, s.t 5% ulatuses lepingu maksumusest põhjendatud ning vastava summa on kostja tasaarveldanud hagejale tasumisele kuuluvast lõppsummaga. Seega puudub hagejal kostja vastu arvest nr 1612-008 tulenev nõue. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt muutusid 7. oktoobril 2016 esitatud akti alusel üleantavad tööd vastuvõetuks ja tasunõue sissenõutavaks 30. septembril 2016 esitatud akti ja arve alusel, mistõttu ei ole kostja arve tasumisega viivitanud. Kostja tasus arve 10 päeva pärast akti allkirjastamist. Kostja hinnangul on viivisenõudest teavitamine ja viivisenõude esitamine 3 kuud pärast väidetavat lepingurikkumist vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. Juhul, kui kohus peab hageja viivisenõuet põhjendatuks, palub kostja kohtul viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada, sest antud asjaoludel on viivisesumma määras 1% päevas summas 853 eurot 12 senti ebamõistlikult suur. Kostja põhikohustused hageja ees on täidetud. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtuleping on hageja tüüpleping, millest tulenevate õiguste ja kohustuste mõistmiseks ei ole hageja poolt näidatud ulatuses ja maksumuses õigusabi kasutamine põhjendatud. Kostja tegi makse pärast kõigi lepingujärgsete tööde tegemist ning aktiga nr 3 üleandmist 16. jaanuar 2017. Kuivõrd hageja rahalised nõuded kostja vastu on tervikuna alusetud, siis ei kuulu rahuldamisele ka hageja kahjunõue.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2017 otsusega hageja hagi kostja vastu ja mõistis kostjalt hageja kasuks 30. septembri 2016 arve nr 1609-022 tasumisega viivitamise eest välja viivise 853 eurot 12 senti, arve nr 1612-008 alusel lepingujärgse põhivõlgnevuse 1373 eurot 73 senti ja viivise 232 eurot 60 senti, kahju 564 eurot, viivise kahjult 26 eurot 82 senti alates
21.märtsist 2017 kuni 23 oktoobrini 2017 ja viivise kahjult alates 24. oktoobrist 2017 kuni kahjunõude täieliku täitmiseni VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 2748 eurot. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 11. augustil 2016 töövõtulepingu nr SW16-025, mille p-i 2.1 kohaselt kohustus hageja paigaldama aknad aadressil Rahu 3a Tartus. Hageja on lepingus kokkulepitud tööd teostanud.
Poolte vahel on vaidlus, kas: 1) hagejal on õigus nõuda viivist 30. septembri 2016 esitatud akti nr 1 alusel väljastatud arve tasumisega viivitamise eest summas 853 eurot 12 senti; 2) 30. novembri 2016 akt nr 2 kui objekti lõppakt sisaldas kõiki töövõtulepingu alusel teostatud töid; 3) kas akti nr 2 alusel muutus hageja tasunõue sissenõutavaks või mitte; 4) kostja poolt esitatud tasaarvestus on põhjendatud; 5) hageja õigusabikuludest tulenev kahjunõue summas 564 eurot on põhjendatud. Maakohus leidis, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja esitas 30. septembril 2016 akti nr 1 (tl 38) ja arve nr 1609-022 (tl 40) summas 14 218 eurot 73 senti ning et kostja maksis arve 20. oktoobril 2016 (tl 41). Tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust pidi kostja arve nr 1 tasuma hiljemalt 14. oktoobril 2016. Lepingu p-st 9.3 ei tulene, et arve tasumise tähtaeg hakkab kulgema akti allkirjastamisest. Seega hilines kostja arve maksmisega 6 päeva ning hageja nõue kostjalt viiviste väljamõistmiseks on põhjendatud. Maakohus on seisukohal, et kuigi lepingu p-s 4.10 kokkulepitud viivisemäär 1% tähtajaks tasumata summast iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% tasumata arve summast, on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele akti nr 1 alusel väljastatud arve nr 1609-022 tasumisega viivitamise eest viivised summas 853 eurot 12 senti. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja lõpetas oma tööd alles
16.jaanuaril 2017, mille kohta esitas akti nr 3 (tl 63). Aktist nr 3 on üheselt näha, et hageja on eemaldanud 5 kleebist ning et tegemist on nn null aktiga. Töövõtulepingu tellimuse kirjeldusest nähtuvalt pidi töövõtja demonteerima vanad aknad ja paigaldama uued aknad. Muuhulgas pidi töövõtja väljast paigaldama teibi. Hind ei sisaldanud akende pesemist ja klaasilt liimi eemaldamist, samuti ei kuulunud töövõtja kohustuste hulka aknaklaasidelt kleebiste eemaldamine. Vaidlust ei ole selles, et tellija pidi olulisemate lepingutingimuste (tl 27) järgi võimaldama töövõtjale objektile ligipääsu ning poolte kirjavahetusest nähtub, et kostja on paigaldanud nõutavad tellingud akende teipimiseks alles 29. novembril 2016 (tl 51).
30.novembril 2016 vastas hageja, et teibid on paigaldatud (tl 50). Tõendamist on leidnud, et hageja oli viivituses (teipide paigaldamine) kostja tegevusetuse tõttu ning tegelikkuses lõpetati lepingujärgne põhitöö hageja poolt objektil Tartus Rahu 3a juba 5. oktoobril 2016 (tl 102). Maakohus juhtis tähelepanu poolte vahel sõlmitud lepingu p-ile 3.4.2, millest tulenevalt pikeneb lepingu täitmise tähtaeg automaatselt juhul kui lepingu õigeaegset täitmist takistab tellija poolne kohustuste rikkumine. Kostja on hagejale 2. detsembril 2016 vastanud, et ta on nõus akteerima 1338 eurot 35 senti, millele lisandub käibemaks ja soovib hagejalt sellele summale arvet 3. detsembriks 2016, kuna on puhkusel perioodil 4. detsembrist 2016 kuni 5. jaanuarini 2017 (tl 50). Seega on kostja saanud akti kätte hiljemalt 2. detsembril 2016. Oma kirjas hagejale ei ole kostja põhjendanud, miks ta ei akteeri akti terves ulatuses ja miks soovib arvet maksta väiksemas summas. Tulenevalt lepingu p-st 9.4 pidi kostja hiljemalt 5. detsembril 2016 akti allkirjastama või esitama põhjendused töö vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kuna antud juhul on poolte vahel sõlmitud töövõtuleping seotud kostja majandus- või kutsetegevusega, siis sätestab VÕS § 643 tellijale töövõtuobjektiks oleva töö ülevaatamise kohustuse. Maakohus asus seisukohale, et kuna kostja ei ole lepingus nimetatud tähtaja jooksul akti allkirjastanud ega esitanud põhjust mis andnuks talle aluse töö vastuvõtmisest keelduda, saab lugeda töö VÕS § 638 teise lause alusel 6. detsembriks 2016 vastu võetuks.
Maakohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et hageja oleks tellitud töödega olnud viivituses. Seega ei ole kostjal õigust keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel ja kostjal ei ole ka hageja vastu tasaarvestatavat nõuet VÕS § 197 lg 1 alusel. Tõendatud on, et kostja on olnud arve tasumisega viivituses tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-st 4.10. Konto väljavõttest nähtuvalt (tl 37) on kostja arvest nr 1612-008 (tl 36) tasunud hagejale 26. jaanuaril 2017. a 671 eurot 55 senti ja 2. veebruaril 2017. a 280 eurot 74 senti, kokku 952 eurot 29 senti. Arve tasumise tähtaeg oli 19. detsembril 2016. Kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele akti nr 2 alusel väljastatud arvest nr 1612-008 tulenev lepingujärgne põhivõlg 1373 eurot 73 senti ja viivis 232 eurot 60 senti. Maakohus leidis, et tõendamist on leidnud, et kostja on lepingut rikkunud. Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamist tuleb VÕS § 128 lg 3 järgi jaatada eeldusel, et need on mõistlikud, vajalikud ja põhjendatud. Pooled pidasid kohtueelselt läbirääkimisi arvete tasumise osas ning kostja on peale hageja esindaja kirja arve nr 1612-008 ka osaliselt tasunud(tl 89-90). Kulude aruandest (tl 43) nähtuvalt on hagejat nõustatud 4,7 tunni ulatuses ja 20. märtsi 2017 arves nr 170399 (tl 42) kajastuv 120 euro suurune tunnimäär ei ole erakordne ning õiguslikku vaidluse sisu silmas pidades ei ole kahtlust õigusteenuse osutamise vajalikkuses. Advokaadi kaasamine on aidanud pooli mingis osas kokku leppida ning sellega seotud kulud on antud juhul hüvitatavad. Põhjendatud on ka hageja viivise nõue kahjult.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub asja materjalide juurde võtta poolte e-mailid, millega kostja soovib tõendada asjaolu, et akti 30. septembri 2016 kuupäeval ei esitatud ega koostatud ja et akt valmis ajavahemikus 3. oktoober 2016 kuni 7. oktoober 2016 ning esitati 7. oktoobril 2016. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu väide otsuse punktis 16 esimeses lauses, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja esitas talle 30. septembril 2016 akti nr 1 (tl 38) ja arve nr 1609-022 (tl 40) summas 14 218 eurot 73 senti ekslik, arusaamatu ja üllatuslik. Hageja on väitnud, et esitas kostjale akti ja arve 30. septembril 2016, kuid ei ole seda väidet millegagi tõendanud. Kostja ei ole kunagi kinnitanud, et on hageja käest saanud akti
30.septembril 2016. Hageja saatis kostjale akti projekti esimest korda e-mailiga 3. oktoobril 2016, mille kostja tagastas e-mailiga koos omapoolsete kommentaaridega, millele omakorda järgnesid hageja täpsustused, mis päädis akti esitamisega 7. oktoobril 2016. Kostja ei saanud kinnitada akti kättesaamist 30. septembril 2016, kuna selleks kuupäevaks akti veel ei olnud. Kuna akt esitati 7. oktoobril 2016 ja arve selle akti eest tasuti 20. oktoobril 2016 ehk 14 päeva jooksul, ei ole kostja olnud viivituses ja viivisenõue 30. septembri 2019 arve nr 1609-022 tasumisega viivitamise eest summas 853 eurot 12 senti tuleb jätta rahuldamata. Kostja tasaarveldusavaldus tugineb leppetrahvi nõudele, mis on esitatud seetõttu, et hageja hilines tööde üleandmisega. Tähtajaks tegemata tööde puhul oli tegemist küll mahult väikeste, kuid sisuliselt oluliste töödega. Hageja ei eita, et koristamine oli tema kohustus, kuid väidab, et seda ei saanud teha, sest ei olnud tellinguid. Lepingust ei tulene kostjale tellingute paigaldamise kohustust ja selliste akende paigaldamine koos igasuguste abitöödega toimubki tellinguteta. Tuuletõkketeipide paigaldamine oli tehniliselt võimalik ka tellinguteta. Tellingud paigaldati mitte hageja tööde tegemise võimaldamiseks vaid fasaaditöödeks. Mitte miski ei takistanud hagejal kõik tööd lõpetada tähtajaks, s.o 7. oktoobriks 2016. Seega on kostja
tasaarveldus kehtiv ja selle tulemusena ei ole hagejal kostja vastu nõuet 1373 euro 73 sendi ja viivise 232 eurot 60 sendi tasumiseks. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta ka menetluskulud ja kahju hageja kanda. Isegi kui apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, tuleb menetluskulude ja kahju väljamõistmine ümber vaadata. Sellise õigusliku keerukusastme ja mahuga vaidlusega tegelemiseks ei ole kulu kokku 25,10 tundi.
5.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja ei vaidlustanud maakohtus akti esitamise aega. Kostja vastuväidet akti esitamise aja kohta ei saa apellatsioonimenetluses arvestada. Kostja ise nõudis hagejalt, et arve esitataks septembri kuupäevaga (tl 86), seda sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks septembrikuu deklaratsioonil (istungi protokoll lk 3). Samuti on kostja arve tasumise maksekorralduses arve tasumise tähtajaks märkinud 14. oktoober 2016 (tl 41). Kuna puudub vaidlus selles, et kostja tasus arve 20. oktoobril 2016 ehk kuus päeva hiljem, on hageja viivisnõue kuue päeva eest põhjendatud. Kostja apellatsioonkaebuse punktis 12 esitatud väited, et hageja poolt 30. septembril 2016 esitatud akt ei vasta nõuetele, on esitatud esmakordselt ringkonnakohtus ja tuleb jätta tähelepanuta. Leping ei sätesta aktile erinõudeid. Viivismäär ja viivisearvutus vastavad lepingule ja kostja ei ole seda apellatsioonkaebuses ka eraldiseisvalt vaidlustanud. Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et hageja ei ole tööde teostamisega viivitanud. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja üldsõnaliselt väidetavalt tegemata jäänud koristusele, väide on esmakordselt esitatud ringkonnakohtus ja tuleb jätta tähelapanuta. Kostja ei ole väidetavalt tegemata jäänud koristusele tuginenud ka kohtueelselt, olles konkreetselt nõudnud teipide paigaldamist (tl 51) ja kleepsude eemaldamist (tl 52). Ebaõiged ning vastuolus poolte varasema käitumise ja kirjavahetusega on kostja väited, et tellingute paigaldamine ei olnud kostja kohustuseks ega hagejale tööde tegemiseks vajalik. Lepingutingimuste kohaselt oli ligipääsu tagamine kostja kohustuseks. Antud juhul oli vajalik ligipääs väljastpoolt. Tulenevalt lepingu punktidest 3.4.2 ja 3.4.3 pikeneb lepingu tähtaeg automaatselt, kui muudatuste tegemise vajadus on põhjustatud tellija poolt oma kohustuste rikkumistest või kui töövõtjale ei anta tööfronti õigel ajal üle. Kuna teipide paigaldamise viibimise põhjustas kostja, ei saa ta sellele tuginedes hagejalt leppetrahvi nõuda. Maakohus on otsuse punktis 26 õigesti tuvastanud, et töövõtja kohustuste hulka ei kuulunud aknaklaasidelt kleebiste eemaldamine ning kostjal ei ole leppetrahvinõuet. Kõik korteriomanikud on seisuga 5. oktoobri 2016 allkirjalehel kinnitanud teostatud tööde nõuetekohasust (tl 102). Kostja asus kleebiste eemaldamist nõudma alles siis, kui hageja ei nõustunud kostja alusetute nõudmistega lepingulise hinna alandamiseks (tl 50). Poolte vahel sõlmitud lepingu p 4.7 näeb ette, et kui tellija viivitab arve maksmisega, on töövõtjal õigus koheselt ettemaksuna nõuda kogu töö maksumuse tasumist. Punkti 4.6 järgi on töövõtjal õigus kuni tellija maksekohustuse täieliku täitmiseni töö teostamise jätkamisest keelduda. Kuna kostja viivitas akti nr 1 alusel esitatud arve tasumisega, muutus kogu tasunõue koheselt sissenõutavaks ja hagejal oli õigus tööde teostamine kuni kogu lepingu maksumuse tasumiseni katkestada. Kuna tööde maksumust ei ole hagejale siiani täielikult tasutud, ei ole siiani saabunud ka tööde teostamise tähtaega ja kostja ei saa leppetrahvi nõuda. Alternatiivselt tuleb leppetrahvi vähendada. Osas, milles kostja on hagejale ette heitnud viivitust (teipide paigaldamine 3 aknale), tulenes viivitus kostjast. Osas, milles kostja on tuginenud kleebiste eemaldamata jätmisele, on vastuväide põhjendamatu, sest kleebiste
eemaldamine ei olnud osa kokkulepitud tööst. Kostjal tekkis kohustus tasuda võlgnetav arve hiljemalt 14 päeva jooksul akti esitamisest 30. novembril 2016. Kostja on arve maksmisega viivitanud vähemalt 10 päeva, seega tuleb kostjal maksta arvelt viivist 10%. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja on tööde teostamisega viivitanud ja see viivitus ei tulene kostjast, palub hageja vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel. Sama taotlus esitati alternatiivsena ka maakohtus (tl 80). Arvestades VÕS § 162 lõiget 1 on kostja nõutav leppetrahv summas 1373 eurot 73 senti võrrelduna vaidlusaluse töö summaga 79 eurot 68 senti selgelt ebaproportsionaalne (vahe on 17-kordne). Maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määrates diskretsioonipiire ületanud. Kostja ei ole välja toonud, millises osas on hageja menetluskulud kostja arvates liiga suured.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud kostja kanda. Hageja nõuab kostjalt 11. augustil 2016 poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust nr SW16-025 tuleneva võlgnevuse tasumist. Hageja väitel koosneb kostja võlgnevus tasumata põhivõlast, viivisest, hilinenult täidetud kohustuse eest võlgnetavast viivisest ning õigusabikuludest. Maakohus rahuldas hageja nõude, apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse tervikuna.
7.Esmalt peatub ringkonnakohus hageja 853 euro 12 sendi suurusel viivisenõudel
30.septembri 2016 arve nr 1609-022 tasumisega viivitamise eest. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja sellele, et ta ei ole arve tasumisega viivituses olnud, kuna menetluses ei ole tõendatud, et kostja oleks 30. septembril nimetatud arve kätte saanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on poolte e-kirjavahetuse esitanud apellatsioonimenetluses hilinenult ning tagastab selle kostjale. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud ühelegi TsMS § 652 lõikes 3 nimetatud asjaolule, mis oleks aluseks tõendi vastuvõtmisele ringkonnakohtus. Kostjale oli hageja viivisenõue teada hagiavalduse esitamisest alates, samuti olid talle teada viivisenõude kujunemise asjaolud: selle arvestamise algus ja lõpp. Seega oli kostjal maakohtus võimalik esitada tõendeid viivsenõude arvestamise ajahetke kohta. Maakohus on asjas esitatu põhjal õigesti tuvastanud, et kostja pidi poolte kokkuleppe alusel tasuma arve hiljemalt 14. oktoobril 2016 (maakohtu otsuse p 16). Kostja on 20. oktoobri 2016 maksekorraldusele märkinud: „arve 1609-22, tähtaeg 14.10.16“ (tl 41). Seega on kostja olnud arve tasumisega viivituses 6 päeva. Ringkonnakohus on seisukohal, et õiguslikult põhjendatud on ka maakohtu hinnang viivisemäärale, mille kohaselt ei ole poolte lepingus kokkulepitud viivisemäär vastuolus seadusega. Maakohtu menetluses on kostja lepingujärgset viivisemäära vaidlustanud (tl 71), apellatsioonkaebuses ei ole kostja sellele tuginenud. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab tulenevalt VÕS § 35 lg-test 1 ja 2 esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt Riigikohtu 8. mai 2007 otsus tsiviilasjas 3-2-1-45-07, p 11). Kostja leidis vastuses hagile, et töövõtuleping on hageja tüüpleping. Hageja väitel on viivisenõue poolte vahel eraldi läbiräägitud (tl 77). Ringkonnakohus leiab, et poole kinnitus lepingutingimustega nõusolemise kohta ei tähenda läbirääkimisi, kirjavahetusest tuleneb, et kostja võimalused lepingutingimusi muuta olid
piiratud. Hageja esitatud kirjavahetusest ei tulene, et kostja oleks saanud lepingujärgset viivisemäära muuta või mõjutada (tl 94 jj). Esitatud kirjavahetus puudutas konkreetse lepingu täitmise tingimusi (maksetähtaja kuupäeva, lepingujärgset hinda). Vaidlust ei ole selles, et lepingutingimused olid hageja poolt eelnevalt välja töötatud. Kirjavahetusest selgub, et selle lepingu („põhja“) peal tehakse aastaid tööd ja probleeme pole. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tüüptingimustel leping VÕS § 35 lg 1 tähenduses ning tüüptingimused hõlmasid ka lepingujärgset viivisemäära. Maakohus on õigesti kontrollinud hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel tüüptingimuste tühisust (maakohtu hinnangul vastavust seadusega).
8.VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suur kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 3 p 5 laieneb Riigikohtu hinnangul ka ebamõistlikult kõrgele viivisele (vt Riigikohtu 10. mai 2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-25-16, p 13). VÕS § 44 järgi eeldatakse, et nimetatu kehtib ka lepingutele, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Pooltevahelise lepingu p-i 4.10 järgi on tasumisest põhjendamatu keeldumise või tasumisega viivitamise korral töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 1% tasumata arve summast iga tähtaega ületanud päeva eest, kuid kokku mitte rohkem kui 10% tasumata arve summast. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-139-14, p-d 10-13). Praegusel juhul ületab viivise päevamäär küll Riigikohtu hinnangul lubatud kokkulepitud viivisemäära viiekordselt, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaatamata sellele tegemist teist poolt ebamõistlikult kahjustava lepingutingimusega. Kohtumenetluses tuleb majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Hageja põhjendusel on sellise kõrge päevamääraga viivise arvestamise (maksmisega viivituses olev pool kannab võrreldes seaduses sätestatuga suuremat riski maksmisega viivitamise alguses) eesmärgiks efektiivselt motiveerida tellijat arve tasuma võimalikult lähedasel ajal kokkulepitud maksetähtajale, mis on ehituse valdkonnas tegutsevate ettevõtete maksedistsipliini arvestades eesmärgipärane. Hageja hinnangul on viivise maksimaalne piiramine 10%-ga arve summast kostjale kui tellijale soodne kokkulepe, sest kohtupraktikas tunnustatakse muu kokkuleppe puudumisel õigust nõuda viivist kokku kuni põhinõude ulatuses (vt Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja tõi esile asjaolud, mis põhjendasid nii kõrge viivise päevamäära kohaldamist, kuna 10% jääb n-ö lõplikuks viivise summaks, seega ei ole lepingupartner asetatud olukorda, mis tõstaks tema lepingujärgse riski põhjendamatult kõrgeks. Kostja ei ole viivise arvutuskäiku (summa kujunemist) vaidlustanud, seega on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt välja viivise 853 eurot 12 senti 30. septembri 2016 arve nr 1609-022 tasumisega viivitamise eest
9.Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue põhivõla 1373 euro 73 sendi ja viivise 232 euro 60 sendi saamiseks on põhjendatud. Kostja ei tugine apellatsioonimenetluses nõude arvutuskäigule, vaid sellele, et kostja on nimetatud nõude kehtivalt tasaarvestanud.
TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja soovib hageja nõude tasaarvestada lepingust tuleneva leppetrahvi nõudega lepingu p-i 3.3 ja 3. 6 järgi lepingujärgsete tööde üleandmise lõpptähtaja ületamise tõttu. VÕS § 197 lg 1 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et kostja vastuväited tööde üleandmisega viivitamise osas ei ole põhjendatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et hageja on menetluses tõendanud, et tööde lõplik valmimine oli seotud kostjapoolsete kohustuste täitmata jätmisega. Kostja väide, mille kohaselt oleks saanud teibid paigaldada ka ilma tellinguteta, on paljasõnaline ja ei vasta asjas esitatud tõenditele. Kostja on
29.novembri 2016 e-mailis hagejat teavitanud sellest, et tellingud on üleval ning tööga saab alustada (tl 51), kostja ei esitanud hagejale vastuväiteid selle kohta, et see ei ole tema kohustus. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, et kostja paigaldas tellingud alles 29. novembril 2016. Ka apellatsioonkaebuses kostja väidetud koristamise kohustus hõlmab töid, mille tegemiseks oli vaja tellinguid. Hageja 24. novembri 2016 e-mailis kostjale jättis ta paarilt aknalt eemaldamata kiled, kuna „....teie kile oli ees. Objektijuht Eero palus, et me ei lõhuks teie kilet ära“. Maakohus on põhjendatult tuginenud lepingu p-le 3.4.2, mille järgi pikeneb lepingu tähtaeg, kui muudatuste tegemise vajadus on põhjustatud tellija kohustuste rikkumisest. Kostja ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et tööd saab lugeda tema poolt vastuvõetuks 6. detsembril 2016.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult VÕS § 128 lg 3 järgi rahuldanud hageja kohtuväliste õigusabikulude hüvitamise nõude. Kostjale oli õigusabi kasutamise hageja poolt kohtuvälises menetluses teada, seega oli see kulu talle ettenähtav VÕS § 127 lg 3 järgi. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta tasus peale hageja esindaja kirja arve nr 1612-008 osaliselt (tl 89-90). Hagejat on nõustatud 4,7 tunni ulatuses ja 120 euro suurune tunnimäär ei ole liiga kõrge. Hageja viivisenõue õigusabikulude hüvitamise nõudelt on põhjendatud.
11.Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on poolte menetluskulude kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire ning määranud hageja menetluskulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kuigi maakohus ei ole vastavalt TsMS § 176 lg-tele 7 ja 8 toimetanud hageja menetluskulude nimekirja kätte kostjale ega määranud tähtaega seisukoha esitamiseks, ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses välja toonud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse muutmiseks. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja menetluskulude spetsifikatsioonile ega välja toonud, millises ulatuses ei ole hageja menetluskulud põhjendatud. Asjaolu, et kostja hinnangul ei saanud hagejal kuluda õigusabile kokku 25,1 tundi, ei tähenda, et maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel analüüsinud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude
jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esindaja ajakulu 8,60 tundi ringkonnakohtus vajalik ega põhjendatud, kokku summas 1032 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulu suurusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja menetluskulud 23. oktoobril 2017 maakohtu otsuse analüüs ja e-kirja edastamine kliendile (0,5 tundi) ja 22. novembril 2017 etoimiku kontroll ja suhtlus kliendiga (0,2 tundi). Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse menetlusse 11. detsembril 2017. Seega ei ole 23. oktoobri 2017 ja 22. novembri 2017 ajakulu õigusteenuse osutamisel seotud apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetlusega. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulu apellatsiooniastmes põhjendatud ja vajalik 7,9 tunni ulatuses (8,6-0,5-0,2). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 948 (7,9×120) eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt ringkonnakohtus 948 eurolt (ilma käibemaksuta), kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.