4.Jätta Tamme Inkasso OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Tamme Inkasso OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tamme Inkasso OÜ (hageja) esitas hagi Janek Uibu (kostja) vastu lepinguliste kohustuste täitmiseks ja nõudis kostjalt põhinõude 7034,93 euro, intressi 1586,53 euro, viivise 2988,15 euro ja alates 5. jaanuarist 2024 põhinõudelt (7034,93 eurot) viivise 0,0657% päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue, ning sissenõudekulu 50 euro väljamõistmist. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Berger Financial Group OÜ (laenuandja), Tuuliku Autoaed OÜ (müüja) ja kostja sõlmisid 6. augustil 2019 järelmaksulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille alusel laenuandja laenas kostjale 4900 eurot. Laen kanti otse müüjale, sest selle sihtotstarbeks oli müüjalt sõiduki ost. Laenusaaja kohustus laenu põhisumma ja sellelt arvutatud intressid laenuandjale tagastama hiljemalt 10. augustil 2023 vastavalt lepingu lisas 1 toodud maksegraafikule (iga kuu 10. kuupäevaks 194,77 eurot). Intressiks oli kokku lepitud 36% aastas, so 0,1% päevas, intressi periood oli üks kuu. Krediidi kulukuse määraga 46,06% aastas kujunes laenu brutosummaks 9540,30 eurot. Viivist kohustus kostja tasuma 0,099% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Laenuandja, müüja ja kostja sõlmisid 17. aprillil 2020 järelmaksulepingu nr 212004170001, mille alusel laenuandja laenas kostjale veel 4995 eurot. Laen kanti samuti otse müüjale. Laenusaaja kohustus laenu põhisumma ja sellelt arvutatud intressid laenuandjale tagastama hiljemalt 15. oktoobril 2023 vastavalt lepingu lisas 1 toodud maksegraafikule (iga kuu 15. kuupäevaks 199,28 eurot). Intressiks oli kokku lepitud 32,2% aastas, so 0,089% päevas, intressi periood oli üks kuu. Krediidi kulukuse määraga 41,108% aastas kujunes laenu brutosummaks 8564,67 eurot. Viivist kohustus kostja tasuma 0,088% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Kostja ei täitnud laenulepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt, jättes maksed alates 10. detsembrist 2021 tasumata. Laenuandja ütles 12. aprillil 2022 laenulepingud üles. 26. aprillil 2022 saabusid kõigi osamaksete tähtajad ja kostjal tekkis põhinõude võlgnevus 7034,93 eurot. Kostja nõudele vastuväiteid esitanud ei ole. Laenuandja loovutas 16. mail 2022 laenulepingutest tulenevad nõuded koos kõrvalnõuetega hagejale. Hageja nõuab kostjalt põhinõude, intressi, viivise ja sissenõudekulu tasumist.
2.Kostja sai hagiavalduse kätte ja küsis maakohtult selgitust, kuid hagile sisuliselt ei vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 12. aprilli 2024 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse 1560,13 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 263,42 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot ja viivise alates 6. jaanuarist 2024 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1560,13 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus jättis rahuldamata nõude põhivõlgnevuse 5474,80 2
euro, intressi 1586,53 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 2724,73 euro ja sissenõudmiskulu 35 euro välja mõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleneb nõue tarbijakrediidilepingutest, mille puhul peab kohus omal algatusel kontrollima laenuandja lepingueelsete kohustuste täitmist ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka ilma kostja vastuväiteta. Hageja esitas kohtule krediidiinfo 6. augusti 2019 ja 17. aprilli 2020 päringud ning kostja arvelduskontoväljavõtte (1. november 2019 – 16. aprill 2020). Krediidiinfo päringutest ei ole võimalik tuvastada, kelle kohta on päringud tehtud. Tegemist ei ole asjakohaste tõenditega. Kuna kontoväljavõte on alates 1. novembrist 2019, ei ole järelikult kostja krediidivõimelisust enne järelmaksulepingu nr XXXXXXXXXXXX sõlmimist kontrollitud. Tegemist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb tarbija krediidivõimelisust hinnata enne iga uue krediidilepingu sõlmimist. Hageja ei ole selgitanud, kuidas krediidiandja enne järelmaksulepingu nr XXXXXXXXXXXX sõlmimist kostja krediidivõimelisust hindas. Kostja kontoväljavõttest nähtuvalt töötas kostja XXX AS-is ja tema töötasu oli enne lepingu sõlmimist 862,06 eurot, märtsis 2020 oli kostjal väljaminekuid 4025,65 euro ulatuses, mis ületab kontoväljavõttes kajastuvaid töötasusid. See näitab seda, et kostja ei olnud krediidivõimeline. Hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, millest maakohus järeldas põhimõtte rikkumist (VÕS § 4034 lg 6). Laenusummaks mõlemast laenulepingust kokku oli 9895 eurot (4995+4900). Lepingud öeldi üles 26. aprillil 2022 ja nõuded loovutati hagejale 16. mail 2022. Kostja tasus lepingute alusel kokku 8334,87 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb tagasimaksed lugeda põhinõude katteks. Põhjendatud põhinõudeks on 1560,23 eurot (4995+4900=9895; 9895-8334,87=1560,13). Maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude 5474,80 euro ulatuses (7034,93-1560,13). Intressinõude jättis maakohus rahuldamata, viidates VÕS § 4034 lg-le 7, mille kohaselt loetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, mis ajal 1. aprillist 2021 kuni lepingute ülesütlemiseni oli 0. Hageja ei arvutanud sissenõutavaks muutunud nõudeid ümber, mistõttu ei ole võimalik hinnata, millises ulatuses on algsete laenusummade tagasimakse sissenõutavaks muutunud, seega jättis maakohus viivisenõude 131,79 eurot rahuldamata. Põhjendatud on sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 263,42 eurot (põhinõudelt 1560,13 eurot aja eest 27. aprillist 2022 kuni 5. jaanuarini 2024). Maakohus jättis rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise nõude 2724,73 eurot (2988,15-263,42). Maakohus pidas põhjendatud ja tõendatud sissenõudmiskuluks 15 eurot kolme meeldetuletuskirja eest ning jättis rahuldamata sissenõudmiskulude nõude 35 euro ulatuses.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. aprilli 2024 otsuse osalist tühistamist ning hagi täielikku rahuldamist, va sissenõudekulud 35 eurot. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on otsus vastuolus seaduse ja varasema kohtupraktikaga. Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt, tegi hinnatud tõenditest valed järeldused ja kohaldas valesti materiaalõigusena VÕS § 4034 lg-t 7. Hageja möönab, et esimese laenulepingu puhul ei esitanud kostja kontoväljavõtet, kuid kontoväljavõte ei ole ainukeseks laenusaaja maksevõime hindamise aluseks. Andmed, mille alusel laenuandja otsustas laenu anda, jõudsid hagejani hilinenult, alles pärast maakohtu 3
otsuse tegemist. Laenuandja hindas kostja maksevõimet autoostu sissemakse suuruse, maksehäirete registri, rahvastikuregistri ja pensionikeskuse päringute alusel ning tuvastas, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired. Varasemad maksehäired olid lahendatud. Kostja antud taustaandmed olid õiged. Tema brutotöötasu oli üle 2900 euro kuus. Laenuandja hinnangul võis kostja maksimaalne finantskohustuste ulatus kuus olla 945 eurot. Enne 16. juulit 2021 ei tekkinud kostjal võlgnevust, vaid ta tasus kuus rohkem kui graafiku järgi pidi. Maakohus tegi kostja kontoväljavõttest vale järelduse, et kostja töötasu enne lepingu sõlmimist oli 862,06 eurot ning märtsis 2020 oli kostjal väljaminekuid 4025,65 euro ulatuses, mis ületab kontoväljavõttes kajastuvaid töötasusid. Maakohus jättis arvestamata töövõimetushüvitise. Kontoväljavõttest on näha, et kostja sissetulekud on suuremad kui väljaminekud. Kostja sissetulek oli suurem kui 862,06 eurot ja märtsis 2020 ei olnud kostjal väljaminekuid 4025,65 eurot. Laenuandja hinnangul oli kostja sotsiaalmaksuga maksustav keskmine sissetulek viimase kuue kuu jooksul 1865 eurot. See tähendas, et tema maksimaalne igakuine finantskohustus sai olla 839,25 eurot (45%). Olemasolevaid finantskohustusi oli ca 450 eurot kuus. Seega oli igakuine vaba limiit 389 eurot. Pakutava järelmaksu igakuine makse oli 199,28 eurot. Pärast teise lepingu sõlmimist oli finantskohustuste summa 654 eurot kuus, mis moodustas 35% kostja keskmisest netopalgast. Hageja hinnangul kontrollis laenuandja piisavalt, et kostja ei jääks laenude võtmisel nö laenuorjusesse ja seega ei eksinud vastutustundliku laenamise põhimõtte vastu. Laenuandja ei saa näha ette muutusi laenusaaja maksevõimes. Lepingute sõlmimisel oli kostja maksevõimeline, makseraskused tekkisid alles ca 12 kuud pärast teise laenulepingu sõlmimist.
5.Kostja sai apellatsioonkaebuse ja hageja esitatud muud dokumendid kätte ning küsis selgitust hageja tasutud riigilõivu ja menetluskulude nimekirja kohta, kuid ei vastanud apellatsioonkaebusele sisuliselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, kuid tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda.
7.Apellatsioonkaebusele lisas hageja esialgselt laenuandjalt saadud andmed kostja krediidivõimelisuse kontrollimise kohta, mille ta sai laenuandjalt hilinenult, täpsustamata, millal. Kaebuse täpsustusena esitas hageja laenuandja selgitused eraldi dokumendina ja taotles selle tõendina vastuvõtmist. Laenuandja selgitused esitas hageja MS Wordi dokumendina, millel ei ole kuupäeva, dokumendile ei ole keegi alla kirjutanud, see ei ole ka ühegi äriühingu blanketil. Dokumendi metaandmetest on näha, et selle on loonud hageja juhatuse liige Remo Reinsalu 10. mail 2024, seega pärast maakohtu otsuse tegemist. Eelnevast tulenevalt käsitab ringkonnakohus dokumenti hageja täiendava selgitusena, mitte tõendina. Lisaks esitas hageja ringkonnakohtule Hellika Luige ja kostja e-kirjavahetuse 12.–14. jaanuarist 2021 ja 11. maist kuni 19. oktoobrini 2021 ning kostja kontoväljavõtte 1. oktoobrist 2019 kuni 16. aprillini 2020. Hageja on maakohtus esitanud sama kontoväljavõtte ja Hellika Luige e-kirjad hagejale. Kontoväljavõtet ei ole vaja teist korda asja juurde võtta, kuid kuna e-kirjad on maakohtule esitatud osaliselt, võtab ringkonnakohus hageja 27. veebruaril 2025 esitatud e-kirjavahetuse asja õigema lahendamise huvides asja juurde (TsMS § 652 lg 4). Kostja ei ole täiendavatele tõenditele vastu vaielnud. 4
8.Hageja heidab maakohtule ette, et kohus on ekslikult järeldanud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, sest maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja tegi hinnatud tõenditest valed järeldused, mistõttu kohaldas maakohus valesti materiaalõigusena VÕS § 4034 lg-t 7.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 5 järgi hindab ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks.
10.Hageja meelest on maakohus teinud vale järelduse, et kostja töötasu enne laenulepingu sõlmimist oli 862,06 eurot ning märtsis 2020 oli kostjal väljaminekuid 4025,65 euro ulatuses, mis ületab kontoväljavõttes kajastuvaid töötasusid ning seetõttu ei olnud kostja krediidivõimeline. Maakohus jättis aga tähelepanuta märtsi lõpus saadud töövõimetushüvitise 834,98 eurot, mis tähendab, et aprilli sissetulek oli kokku 1697,04 eurot. Lisaks olid kogu väljavõttes kajastatud aja jooksul kostja sissetulekud suuremad kui väljaminekud (17 700 vs. 17 200 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda see, et maakohtul jäi töövõimetushüvitis märkamata, maakohtu lõppjäreldust valeks. Laenuandja on kostja kontoväljavõtte järgi iseenesest korrektselt välja arvutanud, et kostja sotsiaalmaksuga maksustav keskmine sissetulek oli 1865 eurot ja kui finantskohustusi võib olla 45% sissetulekust, siis on see 839,25 eurot. Kostja olemasolevad kohustused olid ca 450 eurot kuus, mis jättis vabaks limiidiks 389 eurot. Pakutava järelmaksu kuumakse oli 199,28 eurot, mis tähendas, et pärast lepingu sõlmimist oli kostjal finantskohustusi kokku 654 eurot ehk 35% keskmisest netopalgast (dtl 249). Samas ei pööranud laenuandja tähelepanu kontol toimuvale sisuliselt. Väljavõttest on näha, et kontojääk on aeg-ajalt isegi alla 10 euro, kuu teises pooles on kostjal palk tegelikult otsas ja kostja kasutab kulutusteks raha, mis on laekunud kas tema enda teiselt kontolt, sh krediitkaardilt, või eraisikutelt. Sisuliselt näitab kontoväljavõte, et kostjal ei jätku palgast järgmise palgapäevani, vaid kuu teises pooles on kontol kuni paarsada eurot ja siis peab kostja hakkamasaamiseks kasutama vahendeid, mida ei saa pidada igakuiseks püsivaks sissetulekuks. Kui inimene selgelt näeb vaeva, et palgapäevani hakkama saada, ei ole mõistlik talle laenu juurde anda. Ülekanded enda teiselt kontolt ja sularahamaksed võivad küll tähendada, et kostjal oli veel sissetulekuid, kuid need võivad ka tähendada, et kostjal oli täiendavaid kohustusi, nt teenindati teiselt kontolt laene, mida uue laenu taotlemisel ei näidatud. Ka hageja esitatud tabelist (dtl 323–324) on näha, et kuude kaupa on laekumised ja väljaminekud enam-vähem võrdsed, mingit ülejääki ei ole. Nt oktoobris 2019 oli laekumisi kokku 2123,34 eurot ja väljaminekuid 2163,20 eurot, novembris 2019 laekumisi 2219,10 eurot ja väljaminekuid 2181,03 eurot, detsembris 2019 laekumisi 2106,76 eurot ja väljaminekuid 2016,62 eurot, jaanuaris 2020 laekumisi 2459,62 eurot ja väljaminekuid 2607,37 eurot, veebruaris 2020 laekumisi 2217,55 eurot ja väljaminekuid 2213,27 eurot, märtsis 2020 laekumisi 4793,67 eurot ja väljaminekuid 4339,65 eurot ning aprillis 2020 laekumisi 1780,06 eurot ja väljaminekuid 1679,23 eurot. Sellise käibe pinnalt pidi laenuandjal tekkima vähemalt põhjendatud kahtlus kostja krediidivõimelisuses. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada. Laenuandja arvutustest sellist hinnangut ei nähtu. 5
11.Hageja viitab, et laenuandja ei saanud ette näha makseraskuste tekkimist tulevikus ning need tekkisid alles ca 12 kuud pärast teise laenulepingu sõlmimist. Maksevõime olulist muutust ei saa laenuandja tõesti ette näha, kuid hageja väide ei ole päris õige. Teise laenulepingu sõlmis kostja 17. aprillil 2020, esimene maksehäire tekkis mitte 16. juulil 2021, vaid juba jaanuaris 2021, kui laenuandja saatis kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta ja kostja küsis maksepuhkust (dtl 289–291). See oli ca üheksa kuud pärast teise laenulepingu sõlmimist. Järgmine teade võlgnevuse kohta saadeti kostjale mais 2021 (dtl 300) ja alles kolmas juulis 2021 (dtl 299).
12.Laenulepingud sõlmiti 6. augustil 2019 ja 17. aprill 2020. Esimese lepingu puhul lähtus laenuandja sissemakse suurusest ning maksehäirete registri, rahvastikuregistri (dokumentide kehtivus, laste arv) ja pensionikeskuse andmetest (dtl 317– 319). Õige on küll hageja viide, et kontoväljavõte ei ole ainus maksevõime hindamise alus, aga ka maksehäirete puudumine ei välista, et inimesel igapäevaste kulutuste kõrvalt midagi üle ei jää, mistõttu ei saa ka seda kasutada peamise laenu andmise kriteeriumina. Pensionikeskusest nähtuv summa annab küll viite töötasu suurusele, kuid mitte kulude suurusele ega iseloomule. Ringkonnakohus nõustub lõppastmes maakohtu järeldusega, et kummagi laenulepingu puhul ei kontrollinud laenuandja piisavalt kostja krediidivõimelisust – esimese lepingu puhul ei kogunud piisavalt andmeid ja ning teise lepingu puhul tegi kontoväljavõttest ebaõiged järeldused. Eelnevast tulenevalt kohaldas maakohus õigesti materiaalõigusena VÕS § 4034 lgt 7.
13.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole pidanud tasuma riigilõivu, samuti ei ole tal menetluses olnud esindajat, menetluskulude nimekirja ei ole ta esitanud, mistõttu kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.