2-16-12456/20 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

5.Kohus analüüsib esmalt, kas Harju Maakohtul on pädevus vaidluse lahendamiseks ning kas vaidluse saab lahendada kohaldades Eesti materiaalõigust. Kostja on seisukohal, et pakettreisilepingule kohaldub Saksa õigus. Hageja on selgitanud, et pöördus Harju Maakohtusse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 90 alusel, mille esimene lause sätestab, et tarbija võib võlaõigusseaduse §-is 866 nimetatud lepingust (pakettreisileping) tuleneva hagi esitada ka oma elukoha järgi. Praegusel juhul on TsMS § 90 kohaldamise eeldused täidetud. Kohus on tuvastanud, et kostja on Saksamaa äriühing (I tl 9). Kohus on seisukohal, et hageja on tarbija ning ta sõlmis kostjaga VÕS §-is 866 nimetatud pakettreisilepingu. Harju Maakohtul on pädevus käesoleva vaidluse lahendamiseks. Kohus märgib, et selgitas juba oma 27.12.2017 määruses (tl II 100-101), et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) artikkel 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse määrust tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii). Eeltoodud määruse artikkel 17 lg 1 punkti c kohaselt asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse. Määruse nr 1215/2012 artikkel 18 lg 1 kohaselt võib tarbija algatada menetluse teise lepingupoole vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud poole alaline elukoht, või, olenemata teise poole alalisest elukohast, selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht. Hageja elab püsivalt ja töötab Eestis. Eeltoodust tulenevalt on Harju Maakohtul pädevus käesoleva tsiviilasja sisuliselt lahendamiseks. Materiaalõiguse kohaldumine on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EU) nr 593/2008, 17. juunist 2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”), artiklis 6. Viidatud artikli alapunkti 1 alusel kohaldub praegusel juhul tarbija ehk hageja hariliku viibimiskoha riigi õigus. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008, 17.06.2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta, artikli 6 lg –test 1 ja 2 ning lõike 4 punktist b, rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 34 lg-test 2 ja 3, samuti kostja ja Cherry Media OÜ vahel sõlmitud agendilepingust lähtuvalt kohaldatakse kostja ja reisijate vahel sõlmitud pakettreisilepingutele Eesti Vabariigi õigust.

Kostja on esitanud ka vastuväite, et hageja ei ole tarbija. TsMS § 90 ega muud TsMS sätted tarbija mõistet ei defineeri. Ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012, 12. detsembrist 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud), millele TsMS § 90 baseerub, tarbija mõistet ei sisusta. Euroopa Parlamendi 2015 aasta analüüsi „Consumer Protection in the EU. Policy Overview“1 lk-l 4, alapunktis 1.2 „The notion of consumer“ selgitatakse, et mõiste tarbija defineeritakse iga valdkonna direktiivis eraldiseisvalt ning üldist Euroopa Liidu ülest tarbija definitsiooni pole. Kokkuvõtvalt saab siiski öelda, et tarbijaks on igal juhul (i) füüsiline isik, (ii) kes sõlmib lepingu väljaspool enda kutse- ja majandustegevust. Tuuakse esile, et tarbija definitsioon on eriti avar pakettreisilepinguid käsitlevas direktiivis, kus lisaks füüsilistele isikutele võivad tarbijateks olla ka juriidilised isikud, et hõlmata ka ärireise. Kohus selgitas kostjale oma 27.12.2017 määruses (II tl 100-101) ka seda, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 artikkel 6 lõike 1 punkti b kohaselt ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija”) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja”), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik ning et leping jääb nende tegevuste raamesse. Kohus nõustub hageja käsitlusega, et praegusel juhul on hageja kvalifitseeritav tarbijana. Hageja puhul on tegemist tarbijaga, kuna ta on füüsiline isik ning asjaoludest nähtuvalt on ta sõlminud lepingu väljaspool enda kutse- ja majandustegevust isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki. Eelnevast tulenevalt kohaldab kohus vaidluse lahendamisel Eesti õigust.

nimel), kui klient on elektroonilises vormis nõustunud käsundiandja tingimustega ja hoiustanud agendi juures toodete ostuhinna (I tl 15-16); -21.01.2016 väljastas Cherry kostjale järgmised vautšerid pakettreisile Horvaatias perioodil 05.06.2016 kuni 12.06.2016: vautšer nr XXXX (I tl 39), vautšer nr XXXX (I tl 40), vautšer nr XXXX ( I tl 41) , vautšer nr XXXX (I tl 42) , vautšer nr XXXX (I tl 43), vautšer nr XXXX (I tl 44), vautšer nr XXXX (I tl 45), vautšer nr XXXX (I tl 46); - 21.01.2016 tasus kostja enda kontolt nr XXXX pakettreisi eest reisitasu 549 eurot (I tl 47) ning krediitkaardiga seotud kontolt nr XXXX pakettreisi eest reisitasu 3 843 eurot (I tl 48). Kokku maksis kostja reisitasu 4 392 eurot; - 30.05.2016 e-kirjas ((I tl 49) kinnitas Cherry, et kostja sai reisitasu kätte: „Kõik lähiajal toimuvad reisid on Cherry poolt reisikorraldajale makstud ning peaksid toimuma (I tl 73-74); - 21.01.2016 sai kostja hageja aadressilt [email protected]) neli e-kirja kinnitustega ülal nimetatud vautšerites kirjeldatud tingimustel pakettreisilepingute sõlmimise kohta. Vastavate ekirjade tekst on suures osas sama. Nendes on muuhulgas kirjas: „See e-kiri on kinnitus ja pakettreisi leping XXXX (vahendaja Cherry Media OÜ) korraldatud Horvaatia reisile. /.../ Teie puhkusepakett sisaldab: lend Tallinn-Split-Tallinn, 7 ööd pakkumises märgitud hotellis, „kõik hinnas“ toitlustust, transfeeri, tasuta Wifi, registreeritud pagasit. /.../ Käesolevas kinnituses ja pakettreisilepingus on vastutavaks reisikorraldajaks XXXX (registrikood XXXX).“ (I tl 52-57). Kohtu hinnangul on tõendatud, et kostja ja Cherry Media OÜ (kustutatud) vahel sõlmiti 01.01.2014 agendileping. VÕS § 670 lg 1 kohaselt agendilepinguga kohustub üks isik (agent) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Agendilepingu punktide 6.1 ja 6.2 alusel vahendas Cherry Media OÜ (kustutatud) oma kodulehe kaudu hageja ja kostja vahel müügilepingu sõlmimist. Agendilepingu punkti 6.2 esimese lause kohaselt „Agendi (Cherry) vahendusel sõlmitav müügileping loetakse sõlmituks käsundiandja (kostja) ja kliendi (hageja) vahel (st käsundiandja eest ja nimel), kui klient (hageja) on elektroonilises vormis nõustunud käsundiandja (kostja) tingimustega ja hoiustanud agendi (Cherry Media OÜ) juures toodete ostuhinna (I tl 15-16). TsÜS § 115 lg 1 kohaselt tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Üheks tarbijaks, kes Cherry vahendusel kostjaga pakettreisilepingu sõlmis, oli ka hageja. Sõltumata sellest, et pakettreisileping sõlmiti agendi vahendusel, on lepingupoolteks saanud hageja ja kostja. Hageja ja kostja sõlmisid 21.01.2016 neli pakettreisilepingut, mille kohaselt kohustus kostja korraldama ja osutama reisiteenuste kogumi hagejale ja tema perekonnale. Toodeteks olid agendilepingu järgi kostja reisiteenused, mis on kliendile müüdud Cherry Media OÜ (kustutatud) vahendusel. Hageja oli agendilepingu tähenduses kliendiks, kes hoiustas Cherry Media OÜ (kustutatud) juures toote ostuhinna. On tõendatud, et 21.01.2016 tasus hageja Cherryle reisitasu kokku 4 392 eurot ning 21.01.2016 väljastas Cherry hagejale vautšerid. Kuigi kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud reisitasu maksmist kostjale ning kostja pole reisitasu saanud, on kohtule tõendatud, et kostja ja Cherry leppisid agendilepingu punktis 6.2 kokku, et tarbijad maksavad reisitasu Cherryle ning selliselt loetakse reisitasu tarbija poolt makstuks. Hagi lisadena 5 ja 6 esitatud maksekorraldused (I tl 47-48) kinnitavad, et hageja maksis Cherryle kokku 4 392 eurot. Seega on tõendatud, et hageja on reisitasu kostjale maksnud. On ka tõendatud, et Cherry kandis hageja poolt makstud reisitasu omakorda kostjale üle. Seda asjaolu kinnitab Cherry likvideerija XXXX oma 30.09.2016 e-kirjas järgmiselt: „XXXX , isikukood XXXX. 05.06-12.06

Horvaatia. Pakkumise kood: XXXX. Reisi eest makstud WOW Travelile 03.02.2016. Reis makstud täielikult.“ (II tl 77) 21.01.2016 saatis kostja hagejale e-kirja, milles kinnitas, et pakettreisileping hageja ja kostja vahel on sõlmitud. Seega nõustus kostja sõlmima pakettreisilepingu hagejaga. Eelnevast tulenevalt on poolte vahel leping sõlmitud ning kostjat saab pidada määruse nr 1215/2012 artikkel 17 lg 1 p-s c nimetatud isikuks, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki. Kostja poolt hagejale 21.01.2016 saadetud e-kirjas broneeringu kinnituse kohta on märgitud, et vastutavaks reisikorraldajaks on kostja. Ka hagejale saadetud vautšerites on kirjas, et reisi eest on vastutav Saksa reisikorraldaja WOW Travel. Seega on ümber lükatud ka kostja seisukoht, et kostja pole reisikorraldaja seetõttu, et kostja ei ole väljastanud hagejale reisikinnitust. Eelmärgitud kinnitused vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ, artiklis 7 sätestatud kinnituse tunnustele. Tuleb nõustuda hageja seisukohaga ka selles, et kostja on käsitletav reisikorraldajana lisaks turismiseaduse (TurS) alusel. TurS § 5 lg 2 sätestab, et reisikorraldaja on reisiettevõtja, kes koostab pakettreise ja pakub neid müügiks või müüb ise või teise reisiettevõtja kaudu. TurS § 5 lg 1 kohaselt reisiettevõtja on ettevõtja, kes pakub müügiks või müüb enda või teise reisiettevõtja koostatud pakettreise ja üksikuid reisiteenuseid. Pakettreisi definitsioon on omakorda esitatud TurS §-is 7. Selle kohaselt on pakettreisitunnusteks: (1) ühtne hind kõigile pakettreisiteenusega hõlmatud teenustele, (2) pakettreisiteenusega hõlmatud teenused on eelnevalt kindlaks määratud, (3) teenuseid osutatakse vähemalt 24h jooksul, (4) teenuste kogum sisaldab vähemalt kahte teenust järgmistest: sõitjateveoteenus, majutusteenus, muu reisiteenus. Praegusel juhul müüs kostja Cherry vahendusel Eesti tarbijatele pakettreise. Vautšeritest ja kostja 21.01.2016 e-kirjast broneeringu kinnituse kohta nähtub, et kostja poolt pakutav teenus on kvalifitseeritav just pakettreisina. See hõlmab endas muuhulgas lennureisi teenust, majutusteenust 7 ööd ning ka muid teenuseid. Seega oli kostja reisikorraldajaks. Kohus on tuvastanud, et lepingute alusel kohustus kostja osutama hagejale ja tema perekonnaliikmetele reisiteenuste kogumi Horvaatias perioodil 05.06.2016 kuni 12.06.2016 ning hageja kohustus maksma selle eest reisitasu, mille hageja tasus 21.01.2016 kokku summas 4 392 eurot. Peale käesolevas asjas hagi esitamist, 24.08.2016 sai hageja teada, et makset vahendanud pank Swedbank AS rahuldas hageja krediitkaardimakse tühistamise taotluse ning 16.08.2016 sai hageja oma krediitkaardiga seotud kontolt nr XXXX reisitasu osaks tehtud makse summas 3 843 eurot tagasi. Eeltoodust tulenevalt hageja vähendas oma nõuet kostja vastu. Hageja tugineb nõude vähendamisel TsMS § 206 lõikele 1, mis sätestab, et lisaks menetlusosalise õigustele on hagejal õigus muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist, kostjal aga õigus hagi õigeks võtta ning TsMS § 376 lg 4 punktile 2, mis reguleerib, et hagi muutmiseks ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Peale 10.10.2016 nõude vähendamist nõuab hageja kostjalt reisitasu summas 549 eurot tagastamist (I tl 152-155).

aga maksma tasu (reisitasu). Kostja on hagejaga sõlmitud lepingus reisikorraldajaks. Kostja oli kohustatud osutama hagejale reisiteenuse kogumi. VÕS § 76 lg 1 ja 2 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kohtu hinnangul on tõendatud, et kostja on jätnud täitmata hagejaga sõlmitud pakettreisilepingust tulenevad kohustused hageja ees. Tarbijakaitseameti järelevalvemenetluse käigus on Tarbijakaitseamet tuvastanud, et hagejale ega tema pereliikmetele ei ole ühelgi ajahetkel tehtud broneeringuid lendudele ega majutusasutustele, mis pidid olema pakettreisi osaks (I tl 78). Hageja saatis kostjale 27.05.2016, 31.05.2016 ja 01.06.2016 e-kirjad, uurides, millal ta vajalikud lennupiletid saab ning paludes kinnitada, et reis toimub (I tl 58-61). 27.05.2016 saatis Tarbijakaitseamet seoses Cherrylt tegevuse lõpetamise teate saamisega kostjale kirja nr XXXX, paludes teatada 02.06.2016, kas kostja kavatseb Eesti tarbijatega sõlmitud pakettreisilepinguid täita (I tl 62-68). 03.06.2016 kirjas nr XXXX teatas Tarbijakaitseamet hagejale järgmist: „Olles ühendust võtnud nii lennuvedaja kui ka majutusasutusega ning saanud kinnituse, et kehtivaid broneeringuid 03.06.2016 seisuga teie nimele tehtud ei ole, teavitab Tarbijakaitseamet siira kahetsuse ja nördimusega, et suure tõenäosusega teie reis ei toimu. Oleme välja selgitanud, et Cherry Media OÜ on reisitasud edasi kandnud vastutavale reisikorraldajale XXXX, kes paraku hoolimata kõigist ametipoolsetest püüdlustest ja võimalikest viisidest ei ole andud arvestatavat tagasisidet ega adekvaatseid põhjendusi selle kohta, miks reisilepingut kokkulepitud tingimustel ei täideta.“ (I tl 73-74). 10.06.2016 sai hageja Cherry kaudu Tarbijakaitseameti 10.06.2016 kirja nr XXXX, millest selgus järgnev: „26. mail teavitas Cherry Media OÜ Tarbijakaitseametit kogu oma tegevuse lõpetamisest. Olles tutvunud Cherry Media OÜ ja XXXX vahel sõlmitud agendilepinguga, mille kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu teiseks pooleks XXXX, ühtlasi tuginedes võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa vastavatele agendilepingu sätetele, kuivõrd lepingule kohaldub Eesti õigus, asusime seisukohale, et lepingu täitmise eest vastutab XXXX ning seda sõltumata sellest, kas Cherry Media OÜ on reisitasud täies ulatuses edasi kandnud või mitte. /.../ 9. juunil edastas XXXX Tarbijakaitseametile vastuse, milles teavitab, et ei pea end vastutavaks reisikorraldajaks, keeldub tunnistamast broneeringukinnituste väljastamist ning kahtleb XXXX ja Cherry Media OÜ vahel sõlmitud lepingu kehtivuses, keeldudes pakettreisilepingute täitmisest ning reisitasude tagastamisest. Eeltoodut arvesse võttes on tänaseks selge, et mitte ükski XXXX poolt korraldatud reis ei toimu (I tl 93-96). 22.06. 2016 sai hageja Tarbijakaitseameti kirja, milles on selgitatud: „Olete Cherry Media OÜ-lt ostnud vautšeri Saksamaa reisikorraldaja XXXX korraldataval reisil osalemiseks. 26.05.2016 teavitas Cherry Media OÜ kogu oma tegevuse lõpetamisest. 09.06.2016 teavitas reisikorraldaja XXXX Tarbijakaitseametit, et ei kavatse täita pakettreisilepingust tulenevaid kohustusi. /.../ (I tl 97).“ Seega, 05.06.2016 kuni 12.06.2016 hageja ja kostja vahel kokkulepitud pakettreisi ei toimunud. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohtu hinnangul on tõendatud, et kostja ei ole hagejaga sõlmitud pakettreisilepingut täitnud. Kostja ei ole sellele ka vastu vaielnud. VÕS § 877 lg 1 kohaselt reisikorraldaja vastutab lepingu täitmise eest reisija ees, sõltumata sellest, kas lepingulised kohustused peab täitma tema ise või keegi teine. TsÜS § 132 lg 1 kohaselt isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Kostja kasutas Cherry Media OÜ-d oma majandus- ja kutsetegevuses vahendajana, lubades vahendajal vahendada pakettreisilepingute sõlmimist selliselt, et pakettreisilepingute poolteks said kostja ja tarbija (hageja). Kostja on vastutav vastavate

8.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja taganemisavalduse kehtivuse eeldused on täidetud. Hageja on käesoleva tsiviilasja hagiavalduses esitanud kostjaga 21.01.2016 sõlmitud pakettreisilepingutest taganemise avalduse, kuna kostja rikkus lepinguid oluliselt. Oluline rikkumine seisneb pakettreisi korraldamata ja osutamata jätmises. VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kostja rikkumine on kohtu hinnangul kvalifitseeritav olulise lepingu rikkumisena, kuna hageja jäi täielikult ilma sellest, mida ta pakettreisilepingute alusel saama pidi. VÕS § 116 lg 2 p 1 sätestab, et olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Lepingu põhikohustuse täielikult täitmata jätmine on kahtlusteta oluline lepingu rikkumine. VÕS § 116 kohaselt oli hagejal seetõttu õigus lepingust taganeda ja nõuda kostjalt reisitasu tagastamist. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ei ole pakettreisilepingust taganenud õigeaegselt. On tõendatud, et hageja taganes kostjaga sõlmitud pakettreisilepingust hagiavalduses, mis on kohtule esitatud 17.08.2016 ning kostja on hagiavalduse ning selles sisalduva taganemisavalduse kätte saanud. Seega taganes hageja pakettreisilepingust ligikaudu 2,5 kuud pärast lepingu olulisest rikkumisest teada saamist, kuivõrd 03.06.2016 sai hageja Tarbijakaitseametilt teada (I tl 73-74), et kostja jätab talle pakettreisiteenuse osutamata. Kohtu hinnangul 2,5 kuud on mõistlik aeg lepingust taganemiseks. Riigikohus lahendi nr 3-2-1-43-15 punktis 13 on selgitanud: „Kolleegiumi hinnangul ei saa lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt, st kuus kuud alates pettusest, eksimusest, seega taganemise alusest teadasaamisest.“ Seega tuleb lugeda mõistlikuks, kui taganemine toimub 6 kuu jooksul alates olulisest rikkumisest teada saamisest. Kohus asub seisukohale, et hageja on esitanud taganemisavalduse õigeaegselt. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28). (p 14). Kohus on tuvastanud, et kostja rikkus lepingut oluliselt ning taganemisavaldus on esitatud õigeaegselt. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31; Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-129-06, p 27). (p 18). On tõendatud, et hageja on reisitasu kostjale maksnud. Peale hageja poolt põhinõude vähendamist on hageja põhinõue kostja vastu summas 549 eurot. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Kohus rahuldab hageja põhinõude reisitasu tagastamiseks ning kostjal tuleb hagejale tagastada 549 eurot.

õigustatud menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamisele. Tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2 p 1-st ei maksustata käibemaksuga kindlustusteenust, sealhulgas edasikindlustus- ja kindlustusvahendusteenust. Kohtu hinnangul on riigilõivu näol tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kohtu hinnangul on hageja õigusabile kulunud aeg kokku 30,5 tundi ning õigusabi osutaja tunnitasu määr 93 eurot, põhjendatud. Tsiviilasjas tõusetunud õiguslik küsimus ei olnud igapäevane, eeldades mõnevõrra põhjalikumat õiguslikku käsitlust, hageja esindaja poolt osutatud õigusteenus oli kvaliteetne, hageja kasutas oma menetlusõigusi venitamata ning hageja esindajal on advokaadi kvalifikatsioon. Kohus märgib ka, et hageja poolt kantud tõlkekulud on käesolevas asjas põhjendatud, kuna kostja keeldus hagimaterjale esialgselt keele tõttu vastu võtmast. Käesolevas tsiviilasjas on hageja menetluskulude suuruseks kokku 7 124,11 eurot, milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis menetluskuludelt (7 124,11 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja palub kostjal menetluskulu tasuda ERGO Insurance SE arveldusarvele nr XXXX selgitusega ”Menetluskulud tsiviilasjas 2-16-12456”. Kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.