Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud 1(5)

2-15-18371 taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue ja faktilised asjaolud Hageja väitel andis ta suulise laenulepingu alusel kostjale laenu 8000 eurot, kandes 4000 eurot kostja arveldusarvele 30. juunil 2014 ja 4000 eurot 01. juulil 2014, kostja pidi laenu tagastama hiljemalt kuue kuu jooksul, s.o. hiljemalt 01. jaanuariks 2015. Hageja edastas 20. aprillil 2015 kostjale nõudeavalduse, millega hageja esitas laenulepingust tuleneva nõude ja palus kostjal tagastada laenulepingu alusel saadud võlgnevus summas 8000 eurot ning kanda nimetatud summa hageja arveldusarvele. Kostja ei ole hagiavalduse esitamise ajani lepingus võetud kohutusi täitma hakanud ega hagejale võlasummat tagastanud. Hageja on arvestanud hagejale viivist seadusest tulenevas määras. Hageja poolt nõutava viivise summaks on 601,65 (8000€ x 8,05% / 365p x 341p = 601,65 eurot). Lisaks palub hageja kohtul arvestada lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele viivist laenulepingu järgselt põhinõudelt seadusjärgses määras kuni kostja poolt nõude täitmiseni. Hageja palub hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus 8000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 601,65 eurot ja viivis alates hagi esitamisest laenulepingu järgselt põhinõudelt seaduses sätestatud määras kuni kostja poolt nõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus hagiavaldusele Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Kostja teatab, et ta ei ole kunagi sõlminud hagejaga laenulepingut. Hageja poolt avaldatud laenuleping oli sõlmitud hageja ja D Š vahel ja seega on hagi esitatud vale isiku vastu, käeoleva vaidluse puhul on õigeks kostjaks just D.Š, mitte aga kostja. Põhjusel, et D.Š puudus arveldusarve pangas, kandis hageja poolte kokkuleppel hageja ja D.Š vahel sõlmitud laenulepinguga ettenähtud laenu kostja arveldusarvele selleks, et kostja annaks ülekantud laenu D.Š. Peale D.Š jaoks ettenähtud laenu ülekandmist kostjale andis kostja ülekantud laenu D.Š. Iseendast asjaolu, et hageja kandis laenu kostja arveldusarvele, ei tõenda seda, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. Oma sõnade tõendamiseks esitab kostja D.Š poolt antud seletus ja kinnitus, et tema sai kostjalt hageja ja D.Š vahel sõlmitud laenulepingu alusel ülekantud laen. Seega oli laenuleping tegelikkuses sõlmitud hageja ja D.Š vahel ning just D.Š, mitte aga kostja, on laenusaaja. Seega, kuna kostja ei ole laenulepingu pool, siis hagi on esitatud vale isiku vastu ning see ei saa olla esitatud kostja vastu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja jääb hagiavalduses esitatu juurde ning leiab, et kostja väide, et laenu sai kolmas isik ehk D Š on ebaõige ning esitatud eesmärgil vabaneda laenu tagastamise kohustusest. Kostja poolt esitatud väited, et kuigi kasutati tema pangakontot, siis tema tegelikult laenu ei saanud, on ebaõiged ning ei ole usutavad. D.Š seletuskirjast nähtub, et 2014. aasta juunis palus ta kostjat, et 2(5)

2-15-18371 saada raha 8000 eurot, mida oli vaja kanda kostja pangakontole. Edasisest nähtub, et raha oli vaja firma P OÜ äri edendamiseks, kusjuures raha anti edasi hoopis G P, kes oli hageja sõber. Hageja viitab äriregistri väljavõttele, millest nähtub, et P OÜ (registrikood 12724401) asustati alles 23. septembril 2014., seega ei saanud kuidagi 2014. aasta juunis kasutada laenuks võetud raha ettevõtte huvides, mida selleks ajaks ei olnud veel loodud. Seega on seletuskirjas esitatud väide ebaõige ning vastuolus hageja poolt esitatud tõendiga. Samuti ei ole eluliselt usutav D.Š poolt seletuskirjas esitatud versioon, kuidas hagejalt laenuks võetud 8000 eurot edasiselt kasutati. Nimelt nähtub seletuskirjast, et kuigi kasutati kostja pangakontot laenu saamiseks, siis raha küsis hagejalt, nagu selgub seletuskirjast, hoopis hageja väga hea sõber G.P. Hageja leiab, et kostja ei ole oma seisukohtade esitamisel järjekindel, kuna ei ole võimalik aru saada, millise versiooni juurde ta jääb – kostja vastusest nähtub, et laenu sai D.Š, samas D.Š seletuskirjast nähtub, et raha palus hagejalt G.P. Samuti jääb esitatu põhjal hagejale arusaamatuks, et kui seletuskirjast nähtuvalt oli G.P hageja hea sõber, siis miks oli temale raha ülekandmiseks kasutada kostja pangakontot ja D.Š vahendamist, kes aga kostja vastusest nähtuvalt sai ise hoopis hagejalt laenu. Sellisel juhul oleks G.P ise hageja, kui oma sõbra poole laenu saamiseks pöördunud. Seega on kostja vastuväited ebausutavad ja vastuolulised. Hagejalt sai laenu kostja ning kostja kohustus selle ka hagejale tagastama, mida aga ei ole kuni käesoleva ajani teinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole, et hageja kandis kostja pangakontole 30. juunil 2014 raha 4000 eurot ja 01. juulil 2014 veel 4000 eurot. Hageja väitel oli poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping, millega hageja kohustus andma kostjale laenu 8000 eurot ning kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 01. jaanuariks 2015. Hageja on omapoolse kohustuse täitnud ja raha kostja pangakontole üle kandnud, kostja raha tagastamise kohustust täitnud ei ole. Kostja ei nõustu, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Kostja pangakontole laekunud 8000 eurot oli mõeldud selleks, et kostja annaks raha üle kolmandale isikule, mida kostja on ka teinud. Kuna kostja laenulepingut sõlminud ei ole, puudub kostjal kohustus hagejale raha maksmiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Vastavalt VÕS § 11 lg 1 võib laenuleping olla sõlmitud suuliselt, kuna seaduses ei ole sätestatud laenulepingule lepingu kohustuslikku vormi. Kohtul tuleb välja selgitada, kas hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu või mitte. Laenulepingu sõlmimist peab tõendama hageja. Lähtuvalt VÕS § 9 lg 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vastavalt VÕS § 16 lg 1 on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud ning VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. 3(5)

2-15-18371 Hageja vande all antud ütluste kohaselt (I kd, t.l.-27 pöördel) küsis kostja hagejalt laenu 8000 eurot ja hageja nõustus andma kostjale selle summa. Hageja pidi kokku lepitud summa maksma kostja pangakontole. Laenu tagastamise ajaks oli 2014. aasta lõpp (31. detsember 2014), laenu 8000 eurot pidi hagejale tagastama kostja. Vaidlust ei ole, et hageja pangakontolt laekus kostja pangakontole 30. juunil 2014 summa 4000 eurot ja 01. juulil 2014 samuti 4000 eurot (I kd, t.l.-7), pangakonto väljavõttel on maksete selgitusse märgitud „kredit“ ehk krediit. Hageja tunnistaja G.P ütlused ei kinnita ega ka lükka ümber hageja väiteid, et poolte vahel oleks sõlmitud laenuleping. Tunnistaja ütluste kohaselt (I kd, t.l.-51) ei viibinud ta poolte vestluse juures, tunnistaja lahendas enda küsimusi Š kui pooled rääkisid rahast, tunnistaja ei olnud juures ega kuulnud konkreetselt, milliseid tingimusi arutati. Hiljem sai tunnistaja teada hageja enda sõnadest, et hageja andis kostjale 8000 eurot äritegevuseks (I kd, t.l.-52). Kohus järeldab, et tunnistaja ütlused ei kinnita laenulepingu sõlmimist poolt vahel ega lükka seda ka ümber, kuna tunnistaja ei viibinud otseselt võimalike läbirääkimiste juures. Tunnistaja ei teadnud, millest oli poolte vahel konkreetselt juttu. Tunnistaja teadmised laenulepingust pärinevad hageja enda ütlustest, mille järgi hageja andis kostjale raha 8000 eurot. Kas tegemist oli laenulepingu täitmiseks antud rahaga või oli raha antud mingil muul eesmärgil äritegevuseks, ja kellele äritegevuseks, seda tunnistaja sõnadest ei selgu. Kostja vande all antud ütluste kohaselt (I kd, t.l.-31 pöördel) ei ole kostja hagejalt laenu küsinud. Kostja oli teatanud oma pangakonto numbri D.Š ja kostja jaoks ootamatult laekus tema pangakontole 8000 eurot, mille osas D.Š selgitas kostjale, et see raha on ette nähtud tema jaoks (I kd, t.l.-30). Kostja võttis laekunud summa oma pangakontolt sularahana välja ja andis selle üle D.Š. Kostja ütluseid kinnitab D.Š poolt 19. veebruaril 2016 kirjutatud selgitus (I kd, t.l.-145, tõlge I kd, t.l.-199), mille kohaselt võttis D.Š hagejalt laenu 8000 eurot, mille D.Š palus üle kanda kostja pangakontole, et kostja annaks saadud summa üle D.Š sularahas. D.Š kinnitab, et nimetatud summa on ta täies mahus kätte saanud. Samuti on D.Š koostanud 23. aprillil 2015 kirjaliku selgituse (I kd, t.l.-144, tõlge I kd, t.l.-200), millest selgub, et D.Š palus 2014. aasta juulis kostjalt saada hagejalt D.Š jaoks raha 8000 eurot, mis tuli kanda kostja pangakontole. Kohtuistungil (II kd, t.l.55) selgitas kostja, et sõna „saada“ tähendab vene keeles ka sellist olukorda, kus keegi soovib kaasabi millegi saamiseks, mis tähendab, et D.Š 23. aprillil 2015 kirjaliku selgituse esimest lauset tuleks tõlgendada selliselt, et D.Š palus kostjalt aidata saada raha hagejalt sellega, et kostja võimaldaks kasutada oma pangakontot raha üleandmiseks D.Š. Kostja vande all antud ütluste kohaselt ei olnud D.Š endal pangakontot Eestis, sest ta elas pikemat aega Venemaal. Kohus nõustub kostja tõlgendusega D.Š 23. aprillil 2015 kirjaliku selgituse esimese lause osas, kuna selline tõlgendus on kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega. D.Š kinnitab samuti 23. aprilli 2015 kirjalikus selgituses, et nimetatud summa on ta täies mahus kätte saanud. Kohus järeldab, et kostja ja hageja vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut. Kohus nõustub kostja vastuväitega, et kostja pangakontot kasutati kolmandate isikute poolt raha ülekandmiseks, sealjuures ei võtnud kostja endale mingeid kohustusi hageja ees. Kohus järeldab esitatud tõenditest, et hageja pole veenvalt tõendanud laenulepingu sõlmimist poolte vahel, mille alusel saaks hageja nõuda kostjalt laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Kostja on omapoolsete tõenditega hageja väited ümber lükanud. Kohus ei tuvastanud, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping, mille täitmist saaks hageja kostjalt nõuda. Samuti ei tuvastanud kohus, et hageja ja kostja vahel oleks olnud mõnest muust alusest (VÕS § 3) tulenev õigussuhe, millest tuleneva kohustuse täitmist saaks hageja kostjalt nõuda.

4(5)

2-15-18371 VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hageja ja kostja vahel puudub võlasuhe ja seega ei saa hageja nõuda kostjalt raha maksmise kohustuse täitmist. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu 8000 euro maksmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja palub välja mõista kostjalt hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 601,65 eurot ja viivis alates hagi esitamisest laenulepingu järgselt põhinõudelt seaduses sätestatud määras kuni kostja poolt nõude täitmiseni. Lähtuvalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus tuvastas, et kostjal ei ole kohustust maksta hagejale raha ja seega ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Kohus jätab hageja viivisenõude rahuldamata. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Hagi hind Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 8000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 601,65 eurot ja edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1; § 133 lg 1 ja lg 2 ja § 134 lg 1 on hagihind 9245,65 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus jättis hagi rahuldamata. Lähtuvalt TsMS § 162 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud hageja enda kanda, kostja menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 162 lg 2 kohaselt tuleb hagejal hüvitada ka kostja vajalikud kohtuvälised kulud. Kooskõlas TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.