Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ Kodila Mõis hagi mittetulundusühingu Linnuse Jahiselts vastu 2846 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mittetulundusühingu Linnuse Jahiselts kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3379 eurot 26 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja OÜ Kodila Mõis, esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann Kostja mittetulundusühing vandeadvokaat Martin Triipan
Asja läbivaatamise kuupäev
Linnuse
Jahiselts,
esindaja
15. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21613427 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
1.OÜ Kodila Mõis (hageja) esitas 6. septembril 2016. a Pärnu Maakohtule hagi mittetulundusühingu Linnuse Jahiselts (kostja) vastu ning palus kostjalt välja mõista 2846 eurot, viivise 305 eurot 42 senti ja hagi esitamisest viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti palus hageja jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista need temalt välja koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni kulude täieliku tasumiseni. Maakohtu menetluskuludena esitas hageja 2536 eurot, millest 300 eurot oli riigilõiv. Hagiavalduse kohaselt on hageja 2013. a-st Kaitseriba (registriosa nr 2042937), Siimu-Hansu (registriosa nr 3268637) ja Vanasauna (registriosa nr 2042837) kinnistute (kinnistud) rentnik.
2-16-13427 Kinnistud kuuluvad ühisomanikele Raul Maasikale ja Moonika Maasikale. 1. juunist 2013. a on kinnistute asukohtade järgseks jahipiirkonna kasutajaks kostja ning R. Maasikas edastas 28. aprillil 2014. a kostjale ulukikahjustuste ennetamise teatise. Kaitseriba (suurus 46,04 ha) ja Siimu-Hansu (suurus 14,77 ha) kinnistud on elektrikarjusega ühendatud võrkaiaga piiratud, Vanasauna kinnistu on tarastamata. Maaomanike ja kostja vahel ei ole jahiseaduse (JahiS) § 25 lg 1 järgi lepingut sõlmitud. Perioodil 2014–2015 kahjustasid metssead kinnistuid, lõhkudes karjamaad ümbritsevat võrkaeda ning tuhnides olulisel määral üles karja- ja heinamaana kasutusel olevate kinnistute maapinda. Ühisomanikud saatsid kostjale 9. aprillil 2015. a e-kirjaga kutse tulla 27. aprillil 2015 kell 11.00 hindama Kaitseriba kinnistul kahju, kuid kostja esindaja kohale ei ilmunud. Tunnustatud taimekasvatuse konsulendi Lilia Kulli koostatud kahjustuse hindamise akti järgi on metssead tekitanud kahjustusi Siimu-Hansu kinnistul 3,97 ha, Kaitseriba kinnistul 17,37 ha ja Vanasauna kinnistul 7,12 ha ulatuses. Kahjustatud ala suurus kokku on 28,46 ha ja kahju suurus 2846 eurot ehk 100 eurot iga hektari eest. Jahipidamise lepingu puudumisel hüvitatakse kahju JahiS § 44 alusel. Kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid ei esine. Kinnistute ühisomanikud ei ole keelanud kostjal kinnistutel jahipidamist, vaid on andnud selleks nõusoleku. Tarastatud kinnistutel ei olnud jahipidamine takistatud. R. Maasikas on juba 2014. a kevadest viidanud jahipidamise vajadusele ning palunud ka endale metssea küttimiseks luba väljastada. R. Maasikas edastas 8. mail 2015. a ekirjaga kostjale kahjustuse hindamise akti ja esitas 2846 euro suuruse kahju hüvitamise nõude, kuid kostja ei ole kahju hüvitanud. Keskkonnaministri 1. aprilli 2014. a määrus nr 9 „Põllumajanduskultuuridele ning metsamaal kasvavatele okaspuudele uluksõraliste tekitatud kahju hindamise alused ja metoodika, nõuded hindamisakti kohta, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning hüvitatavate okaspuude nimekiri“ (määrus nr 9) piirab maaomaniku kahjuhüvitusnõuet jahiseadusega võrreldes ning on põhiseadus vastane ja tuleks jätta kohaldamata. Kinnistute ühisomanikud on loovutanud kahjustustest tuleneva kahju hüvitamise nõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Hageja võib kostjalt nõuda ka viivist VÕS § 113 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel, seda alates 8. maist 2015. a, mil kostja sai kahju tekitamisest teada. Hageja esitas vastuväiteid ka kostja menetluskuludele.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu menetluskuludena palus kostja hagejalt välja mõista esindajakulud 3714 eurot 50 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kulude kindlaksmääramise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja väitel ei olnud pooled sõlminud jahipidamiseks lepingut ning tulenevalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §st 32 ja JahiS §st 25 ei olnud kostjal võimalik hagejale kuuluvatel tarastatud maadel jahti pidada. Kaitseriba ja Siimu-Hansu kinnistud ei ole piiramata või tähistamata kinnisasjad. Kostjal ei tekkinud kohustust JahiS § 44 kohaselt ulukikahju hüvitada, kuna JahiS § 44 lg 5 p 8 kohaselt ei ole jahipiirkonna kasutaja kohustatud hüvitama uluksõraliste tekitatud kahju, kui maaomanik või tema nõusolekul muu isik on takistanud ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas jahipidamist. Eelnimetatud käsitlust on toetanud ka Keskkonnaamet oma 26. mai 2015. a kirjas. Kostja on korduvalt oma e-kirjades avaldanud soovi ja valmisolekut sõlmida hagejaga jahipidamise leping, hageja ei ole sellega nõustunud. Kinnisasja jahindusliku kasutamise lepingu puudumisel ei ole kostjal tarastatud ja kariloomade karjatamiseks kasutataval maal võimalik jahti pidada. Hageja ei tõendanud, et 28. aprillil 2014. a edastatud kahjuennetusteates nimetatud kaitseabinõusid on ka tegelikult kasutatud. Kostja esindajad ei leidnud kinnistutel väidetavalt kasutusel olevaid
2(11)
2-16-13427 lõhnaainega immutatud riideribasid. Hageja on nentinud, et kaitseabinõuna kasutusel olevad aiad ei pea loomi aias sees, seega ei saa eeldada, et need aiad saaksid hoida metssigu eemal. Kahju ei ole nõuetekohaselt tõendatud, sest kahju hindamisel ei järgitud määruses nr 9 sätestatud nõudeid. Kahjustatud ala mõõdeti kostja juuresolekuta ja kostjal on kahtlusi, kas mõõdistamist tegelikult toimuski. Kostja oleks soovinud hindamisel osaleda, kui seadmed oleksid olnud nõuetekohased. Hindamist teinud konsulendi oli tellinud hageja ning ainus hindamisel osalenud isik oli hageja. Ei ole infot ja tõendeid, kas mõõtmisel kasutatud GPS-seade oli nõuetekohaselt taadeldud. Kuivõrd kostjal ei võimaldatud viibida hindamise juures ning mõõtevahendit ja selle näitu kontrollida ega tuua enda taadeldud ja nõuetele vastav mõõtevahend, ei ole võimalik veenduda, et nõude aluseks olevad asjaolud esinesid.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 30. detsembri 2016. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2846 eurot, viivise 217 eurot 37 senti ja VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras viivise 2846 eurolt 20. oktoobrist 2016. a kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis temalt hageja kasuks välja 2536 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et lepingu puudumisel ei ole tarastatud ja kariloomade karjatamiseks kasutataval maal jahipidamine võimalik. KeÜS § 32 lgd 1 ja 2 on üldnormid, millest jahiseadus kui erinorm sätestab jahipidamise ja võõral maal viibimise osas erisusi. Nimelt sätestab JahiS § 6 p 3, et kui maaomanik ei ole talle kuuluval maal jahipidamist keelanud, on jahipidamine lubatud. Jahipidamine on lubatud ka olukorras, kus maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel ei ole sõlmitud jahipidamise lepingut. Maakohus tuvastas R. Maasika 19. mail 2015 ja 30. juunil 2015 kostjale saadetud e-kirjadega, et kinnistute ühisomanikud on andnud nõusoleku metssigade küttimiseks kinnistutel ja sellega on kostjale antud nõusolek seal viibida. Jahiseadus ei sätesta, et tarastatud alad ei kuulu jahimaa hulka või et tarastatud aladel veiste pidamine on takistuseks jahipidamisel. JahiS §d 44 ja 45 ei välista jahiuluki tekitatud kahju hüvitamise nõude maksmapanekut, kui poolte vahel puudub leping. Veised on talvise söötmisperioodi ajal tihedalt sööda juures ega takista jahipidamist. Vanasauna kinnistu on tarastamata, kuid ka seal ei pidanud kostja 2014–2015 jahti päikesetõusust päikeseloojanguni. Hageja ei ole kostjaga jahipidamise lepingu sõlmimisest keeldunud. Hageja on kasutanud kaitseabinõudena tarastamist, elektrikarjuse paigaldamist ja repellente. Seadusandja ei täpsusta maaomanikule kohustuslike kaitseabinõude loetelu, see on teatise esitaja valik ja jahipiirkonna kasutaja ei saa teha ettekirjutusi kaitseabinõude rakendamiseks või keelduda kahju hüvitamisest, kui need ei ole tema arvates piisavad. Kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Kostjat on hindamise ajast ja kohast teavitatud 25 päeva ette ning kui kostja ei soovinud hindamisel osaleda, oli kahju hindamist korraldaval isikul õigus kahju hinnata. Kahju hindas 27. aprillil 2015. a kutsestandardite alusel antud kutsetunnistusega taimekasvatuse konsulent L. Kulli. Kohus ei lugenud tõendatuks, et maaomanik jättis pahatahtlikult ja seadusvastaselt kostja esindajad hindamisest kõrvale. Vanasauna kinnistul oli üks suurem metssigade kahjustus suurusega 7,12 ha; Siimu-Hansu kinnistul oli üks suurem kahjustus suurusega 3,97 ha ning Kaitseriba kinnistul oli neli eraldi kahjustatud ala kokku suurusega 17,37 ha. Kahjustusi oli kokku 28,46 hektaril. Metssigade kahjustuse akti, kalibreerimistunnistuse ja plaanidega on tõendatud, et kahju kindlakstegemisel kasutati esimeses järjekorras markeerimist ja seejärel mõõdeti kahjustatud alad üle taadeldud GPS seadmega. Hindajaks oli tunnustatud konsulent L. Kulli ning kostja ei tõendanud, et konsulent ei ole kahjustuse
3(11)
2-16-13427 hindamisel järginud määruse nr 9 nõudeid. Mõõtmisi tehti vähem kui viis aastat vana mõõdulindiga, seega oli olemas tootja antud taatlus. 30. aprillil 2015. a mõõtis PRIA esindaja Merle Võigas kahjustatud alad üle kalibreeritud GPS seadmega. Kahjustuse hindamise aktis on ekslikult SiimuHansu kinnistut nimetatud Peetriks, kuid aktis on katastriüksuse number õige ning tähistab SiimuHansu kinnistut. Hindamisakt vastab nõuetele. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud: • kinnistu omanik on esitanud kostjale ulukikahjustuste ennetamise teatise hiljemalt 2014. a
1.maiks; • metssead kahjustasid ühisomanike vara perioodil 2014–2015; • metssigade põhjustatud kahjustuste tulemusena tekkis ühisomanikel varaline kahju, mille kostjale langeva osa suurus on 2846 eurot; • kostja on keeldunud kinnistutel jahipidamisest metssigade küttimise eesmärgil; • kinnistute ühisomanikud on kahju hüvitamise nõude 2846 eurot koos kõrvalnõuetega loovutanud hagejale. Kuivõrd jahipidamise lepingut ei ole sõlmitud, kohaldub kahju hüvitamisel JahiS § 44. JahiS § 44 lgs 5 nimetatud kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid ei esine. Hageja peab tegema kahjustatud rohumaade uuendamiseks kulutusi 2846 eurot. Need kulud oleksid olemata, kui kostja pidanuks kinnistutel metssigadele jahti või lubanuks seda teha maaomanikul. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistada JahiS § 44 lg 4 ja määrus nr 9 põhiseadusega vastuolus olevaks. JahiS § 44 lg 4 määrab volituse piisava selgusega ega piira kahju hüvitamist ning määrus nr 9 on volitusnormiga kooskõlas. Viivis tuleb välja mõista 8. novembrist 2015. a. Kuna kostja ei nõustunud hageja pakutud kompromissiga, tuleb TsMS § 163 lgte 1 ja 2 alusel jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei või nõuda menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda ja mõista temalt apellatsiooniastme kuludena välja 3029 eurot 50 senti (sh riigilõiv 300 eurot). Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Apellatsiooniastme menetluskuludena palus hageja mõista kostjalt välja 957 eurot ja lisaks istungikulud. Hageja vaidles vastu kostja menetluskuludele. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juuni 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ning mõistis temalt hageja kasuks välja 888 eurot 80 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. Ringkonnakohus leidis, et kuna poolte vahel ei ole JahiS § 25 lgs 1 nimetatud lepingut sõlmitud, on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist JahiS § 44 lg 1 alusel. Maakohus leidis õigesti, et hageja on rakendanud JahiS § 44 lgs 3 nimetatud ulukikahjustuse ennetamise teatises nimetatud meetmeid ning seega ei esine JahiS § 44 lg 5 ps 7 nimetatud kahju hüvitamist välistavat asjaolu. Hageja on oma vara kaitseks ja ulukikahju ennetamiseks astunud mõistlikke samme ning kostja ei ole tõendanud, et hageja ei ole teatises nimetatud abinõusid kasutanud. Asjaolust, et kasutatud abinõud ei ole metssigu eemale hoidnud, ei saa järeldada, et nimetatud abinõusid ei ole kasutatud.
4(11)
2-16-13427 Kostjat ei vabasta kahju hüvitamise kohustusest ainuüksi asjaolu, et tal ei olnud maaomanikuga lepingu puudumise tõttu võimalik kinnistutel jahti pidada. Kostja ei ole enne 2014–2015 metssigade põhjustatud kahju tekkimist püüdnud ühisomanike või hagejaga jahipidamiseks vajalikku lepingut sõlmida. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks enne kahju tekkimist kostjaga jahipidamise lepingu sõlmimisest keeldunud. Seega ei esine kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid ning maakohus leidis õigesti, et hagejal on JahiS § 44 lgst 1 tulenevalt õigus nõuda kostjalt metssigade poolt põllumajanduskultuuridele tekitatud kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebuse väited kahju hindamisel toimunud rikkumiste kohta ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole tahtlikult kostjat kahju hindamisest kõrvale jätnud. Hageja 9. aprilli 2015. a e-kirjast kostjale nähtub, et hindamine oli kavandatud 27. aprillile 2015 algusega kell 11.00 Kaitseriba kinnistul. 27. aprillil 2015 kell 9.35 saadetud e-kirjas teatas kostja, et tema konsulent Alar Lugu jõuab viivituse tõttu alles kell 12. Arvestades kirja saatmise kellaaega, ei pruukinud hagejal olla võimalust sellega enne hindamiseks kokku lepitud aega tutvuda. 27. aprillil 2015 kell 11.00 kostja Kaitseriba kinnistule ei ilmunud ning hageja ja taimekasvatuse konsulent L. Kulli alustasid kahju hindamisega. Kahjustatud kohad markeeriti kileribadega varustatud puuokstega. 30. aprillil 2015 tegi PRIA esindaja kahjustatud alade tehnilise mõõtmise, kostja nõudmise kohaselt tehtud taadeldud GPS-seadmega. Ei ole alust asuda seisukohale, et 27. aprillil 2015. a kahju hindamist ei toimunud. Põhjendamatud on kostja etteheited, et GPS-seadme taatlemistunnistus on väljastatud pärast mõõdistamist. Hageja on esitanud tõendina 10. aprillil 2015. a väljastatud kalibreerimistunnistuse, millest nähtub, et mõõtmiseks kasutatud seade on kalibreeritud 24. märtsil 2015. a ning seega oli seade mõõtmise ajal taadeldud. See, et taatlemist tõendav tunnistus anti välja pärast mõõtmist, ei mõjuta mõõtmistulemusi. L. Kulli kirjalikest selgitustest nähtub, et kahju markeerimisel on lähtutud määruse nr 9 §s 6 sätestatud nõuetest ning mõõdistamisel on kasutatud määruse nr 9 § 8 lgs 3 nimetatud mõõtmisvahendit. Hagi lisa 9 plaanidest 1–3 ei nähtu, et määruse nõudeid oleks selgelt rikutud. Markeeritud alade mõõtmistulemusi saab pidada piisavalt usaldusväärseks, et võtta need hüvitamise määramisel aluseks. Maakohus leidis metssigade tekitatud kahjustuse aktile tuginedes õigesti, et kahjustatud alade kogusuurus on 28,46 ha, ning mõistis vastavalt sellele kostjalt JahiS § 44 lg 1 alusel hageja kasuks välja hüvitise 2846 eurot (s.o 100 eurot hektari kohta).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda ning mõista kostjalt välja kassatsiooniastme esindajakulud 3532 eurot 30 senti (käibemaksuta). Kostja arvates kehtib tarastatud kinnistute puhul KeÜS § 32 lgtest 1 ja 2 tulenevalt eeldus, et seal viibimine on keelatud. Kuna hageja ei ole kostjale andnud luba tema tarastatud kinnistutel viibimiseks, ei olnud kostjal õigust hageja maal viibida. JahiS § 25 lg 2 ei rakendu, kuna SiimuHansu ja Kaitseriba on piiratud ja tähistatud kinnistud. Territooriumi mõttes on jahipidamisõigus piiratud ka piiramata ja tähistamata kinnistutel, lisaks on see piiratud päevase ajaga. Ringkonnakohus ei ole KeÜS kohaldamist analüüsinud. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et hageja on andnud kostjale loa kinnistutel viibida, luba ei saa järeldada kahju hüvitamise teatisest. Ka järelevalveasutuseks olev Keskkonnaamet on leidnud, et kostjal ei olnud võimalik tarastatud kinnistutel jahti pidada. Ringkonnakohus ei ole seda seisukohta analüüsinud. Kahju hüvitamine on JahiS § 44 lg 5 p 8 kohaselt välistatud. Ringkonnakohus on põhjendamatult pannud lepingu puudumise riski kostja kanda. Kostja on püüdnud jõuda lepingu sõlmimiseni, siiani ei ole see
5(11)
2-16-13427 õnnestunud. Kostja on metssigu lasknud hageja kõrvalkinnistutel, lisaks on kostja lasknud neid rohkem, kui talle seatud norm ette näeb. Kahju hüvitamise eelduseks oleva hindamismetoodika kasutamine ei ole tõendatud. GPS-seadmel ei olnud mõõtmise ajal kehtivat taatlust. Mõõteseadme näit ei ole olnud kostjale nähtav ega kontrollitav, kostja ei ole saanud toorfaile. Mõõtmisel ei ole järgitud määruse nr 9 § 5 lgt 6. Näiteks on hagi lisana esitatud plaanilt näha, et mõõtmispiir ja massiivi piir jooksevad kokku, aga määruse nr 9 § 6 lg 2 järgi ei hinnata kahjustusi esimese 10 meetri ulatuses välispiirist. Samuti ei ole võimalik kindlaks teha, kas mõõdeti kokku lapid, mille vahe on kuni 20 meetrit ja kahjustatud ala üle 100 ruutmeetri. Ringkonnakohus viitas, et liiguti kahjustatud ala välist serva mööda, aga määruse kohaselt tuleb tuvastada konkreetsed üle 100 ruutmeetri suurused kahjustatud maalapid.
7.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista temalt hageja kasuks välja 792 eurot ja viivise. Hageja vaidles vastu ka kostja menetluskulude suurusele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kolleegium käsitleb esmalt jahipiirkonna kasutaja vastutust metsloomade tekitatud kahju eest üldiselt (I), seejärel aga hageja kahju hüvitamise nõude eelduste täidetust (II) ja kahjuhüvitise määramist (III) ning teeb lõpuks menetluslikud otsustused (IV). I
10.JahiS §d 43 ja 44 panevad jahipiirkonna kasutajale kohustuse vähemalt osaliselt hüvitada piirkonnas olevate kinnisasjade omanikele ulukite tekitatud kahju. JahiS § 43 järgi on ette nähtud hüvitamiskohustus vastavalt JahiS § 25 lg 1 kohasele lepingule kinnisasja omanikuga jahipidamise korraldamise kohta tema maal. JahiS § 44 näeb aga ette jahipiirkonna kasutaja kohustuse hüvitada ulukikahju jahipiirkonnas olevate kinnisasjade omanikele ka lepingu olemasoluta, kuid selles paragrahvis ja selle 4. lõike alusel kehtestatud määruses nr 9 ettenähtud ulatuses ja korras. Konkreetsemalt võib kinnisasja omanik JahiS § 44 lg 1 järgi nõuda põllumajanduskultuuridele ning metsamaal kasvavatele okaspuudele uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist ühe vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 100 eurot hektari kohta aastas ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas. Uluksõraliste tekitatud kahju hüvitamise kohustust ei ole JahiS § 44 lgs 5 ettenähtud tingimustel, mh kui maaomanik või tema nõusolekul muu isik on kirjalikult keelanud jahipidamise oma kinnisasjal, ei ole jooksva aasta 1. maiks esitanud jahipiirkonna kasutajale ulukikahjustuste ennetamise teatist või rakendanud teatises toodud kaitsemeetmeid või on takistanud ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas jahipidamist.
11.Jahipiirkonna kasutajale on vastutus piirkonnas metsloomade põhjustatud kahju eest kolleegiumi arvates pandud sisuliselt koormisena riigi antud ainuõiguse eest selles piirkonnas jahipidamist korraldada.
6(11)
2-16-13427 Nimelt on Keskkonnaamet jaotanud JahiS § 3 lg 1 järgse jahimaa (st jahiuluki elamiseks sobiva ja jahipidamiseks kasutatava ala) JahiS §de 5 ja 11 järgi jahipiirkondadeks, s.o suurulukijahi pidamiseks moodustatud aladeks, millest jahimaa pindala ühes ringpiiris on vähemalt 5000 hektarit. Iga jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks antakse ühele taotlejale kümneks aastaks jahipiirkonna kasutusõiguse luba (JahiS § 14), st jahipiirkonna kasutajal on JahiS § 13 järgi ainuõigus korraldada jahipiirkonnas jahti ja teha jahiulukite seiret seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud alustel ja korras. Jahipiirkonnale n-ö eraldatakse iga-aastane küttimismaht ja struktuur (JahiS § 22), mille piires annab jahipiirkonna kasutaja omakorda konkreetseid jahilube (JahiS § 40). Vastutasuks jahipiirkonna ainukasutusõiguse eest peab jahipiirkonna kasutaja korraldama piirkonnas nii ulukite seiret (JahiS § 21) kui ka ulukikahju hüvitamist (JahiS §d 43 ja 44). Ulukikahju hüvitamist jahipiirkonna kasutaja poolt toetab JahiS § 45 järgi ka Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus, esmajärjekorras JahiS §s 44 kirjeldatud nõuete osalist katmist.
12.Metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, mistõttu ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus seetõttu võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 mõttes. Tegu on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille eelduseks ei ole jahipiirkonna kasutaja süü ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Tegemist ei ole seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju ega õigusvastaselt (deliktiga) tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Selle nõude aluseks ei ole täiendavalt VÕS § 115 lg 1, § 1043 ega ka riskivastutuse alussäte VÕS § 1056 lg 1. Kuigi JahiS § 43 näeb jahipiirkonna kasutaja vastutuse põhijuhuna ette vastutuse vastavalt maaomanikuga sõlmitud lepingule, ei muuda see vastutuse olemust lepinguliseks ega anna alust kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 alusel, kui tegu ei ole just jahipiirkonna kasutaja võetud lepinguliste kohustuste rikkumisega põhjustatud kahjuga. Ka lepingu olemasolul saab lähtuda sellest, et nõude aluseks on JahiS § 44 lg 1, mis näeb ette jahipiirkonna kasutaja vastutuse maaomanike ees. Lepinguga saab aga muuta või täpsustada kahju hüvitamise eeldusi, samuti hüvitatava kahju ulatust.
13.JahiS §d 43 ja 44 annavad kahjustatud kinnistu omanikule eraõigusliku kahju hüvitamise nõude. Kahju hüvitamisel kohalduvad kahju hüvitamise üldsätted (eelkõige VÕS §d 127, 128, 132, 139, 140), kuivõrd jahiseadusest ei tulene teisiti. II
14.Hageja nõuab kostjalt 2846 euro ja viivise maksmist põhjusel, et metssead kahjustasid 2014– 2015 kolme kinnistut.
15.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • kinnistud kuuluvad R. Maasika ja M. Maasika ühisomandisse; • hageja on kinnistute rentnik, kellele omanikud on loovutanud kahju hüvitamise nõude koos kõrvalnõuetega; • kinnistute asukohtade järgseks jahipiirkonna kasutajaks on kostja; • kinnistu ühisomanik R. Maasikas edastas 28. aprillil 2014. a kostjale ulukikahjustuste ennetamise teatise kinnistute kohta; • Kaitseriba ja Siimu-Hansu kinnistud on elektrikarjuse ja võrkaiaga piiratud, Vanasauna kinnistu on tarastamata; • kinnistute omanikud ja kostja ei ole sõlminud kinnistute kohta JahiS § 25 lgs 1 nimetatud lepingut; 7(11)
2-16-13427 •
2014–2015 kahjustasid metssead kinnistuid, lõhkudes karjamaad ümbritsevat loomavõrkaeda ning tuhnides üles karja- ja heinamaana kasutusel olevate kinnistute maapinda.
16.Kuna kinnistu omanike ja kostja vahel lepingut jahipidamise korraldamiseks kinnistutel sõlmitud ei olnud, saab hageja nõude alusena tulla kõne alla üksnes JahiS § 44 lg 1. Hageja viivisenõude aluseks saavad olla VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause ja lg 2 esimene lause ning TsMS § 367. Viivisenõude lahendus sõltub põhinõude lahendamisest. Eraldi vastuväiteid viivisenõudele ei ole kassatsioonkaebuses välja toodud.
17.JahiS § 44 lg 1 eeldustest ei ole vaidluse all, et hagejal on õigus kinnistute omanike kahju hüvitamise nõudeid esitada, kostja on jahipiirkonna kasutaja, kinnistute ühisomanik oli kostjale õigel ajal edastanud kinnistute kohta kahjustuse ennetamise teate ja metssead kui uluksõralised olid 2014–2015 kinnistuid kahjustanud. Kassatsioonkaebuses tugineb kostja oma vastutuse välistamise alusena esmajoones JahiS § 44 lg 5 ple 8, mille järgi vabaneb jahipiirkonna kasutaja vastutusest, kui maaomanik või tema nõusolekul muu isik on takistanud ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas jahipidamist. Muu hulgas ei vaielda selle üle, et kinnistu omanikud ei ole jahipidamist kinnistutel kirjalikult keelanud, st kostja vastutus ei ole välistatud JahiS § 44 lg 5 p 1 alusel. Samuti ei tugine kostja kassatsioonimenetluses sellele, et tema vastutus oleks välistatud JahiS § 44 lg 1 p 7 alusel, kuna maaomanik või tema nõusolekul muu isik ei ole rakendanud kahjustuste ennetamise teatises toodud meetmeid. Kuigi pooled ei ole vaielnud selle üle, et kinnistute (rohumaad) kahjustamine on hinnatav põllumajanduskultuuridele kahju tekitamisena jahiseaduse ja määruse nr 9 raames, tuleks see selgelt tuvastada, sest tegu on seaduse kohaldamise ühe eeldusega. JahiS § 44 lg 2 järgi on põllumajanduskultuurid sama paragrahvi 1. lõike tähenduses komisjoni määruses (EÜ) nr 1200/2009, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1166/2008, mis käsitleb põllumajandusettevõtete struktuuriuuringuid ja põllumajanduslike tootmismeetodite uuringut loomühikute koefitsientide ja karakteristikute määratluste osas (ELT L 329, 15.12.2009, lk 1–28), nimetatud põllumajanduskultuurid.
18.Kostja arvates välistab kahju hüvitamise kohustuse asjaolu, et kaks kinnistut kolmest olid tarastatud, mistõttu ei olnud tal nendel võimalik ega kohustust jahti pidada. JahiS § 25 lg 1 eeldab, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb kinnisasja omanikuga sõlmida leping. Sellist lepingut tuvastatud asjaoludel sõlmitud ei ole. Jahipidamist vaidlusalustel kinnistutel on küll nende ühisomanikuga arutatud, kuid lepinguni ei ole jõutud. Kuna kinnistute ühisomanikud ei ole samas tuvastatud asjaoludel ka keelanud kinnistutel jahti pidada, tohtis JahiS § 25 lg 2 järgi seda piiramata või tähistamata kinnisasjal teha päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest. Sellega haakub KeÜS § 32 lg 2, mille järgi luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest.
8(11)
2-16-13427
19.Kolleegiumi arvates ei saa võrdsustada JahiS § 44 lg 5 p 8 ja § 25 lgt 2 nii, et piiratud või tähistatud kinnisasi tuleks lugeda automaatselt selliseks, millel on jahipidamine takistatud JahiS § 44 lg 5 p 8 mõttes, ja seega sellisel kinnisasjal oleks ulukikahjustuste hüvitamine ka välistatud. Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Kinnisasja omanikul on õigus keelata kinnisasjal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Samas on kinnisasja omanikul ka õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada, seda ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, ja ka öisel ajal. Kui füüsiliselt on võimalik kinnisasjale saada ja seal loomade karjatamine jahipidamist ei takista, ei saa omaniku nõusoleku olemasolul rääkida jahipidamise takistamisest JahiS § 44 lg 5 p 8 mõttes. Seadusest ei tulene sellisele loale vorminõudeid, luba võib olla antud ka suuliselt. Seda, kas jahipiirkonna kasutaja sellisel kinnisasjal ka tegelikult jahti korraldab, on juba tema asi, kuid sel ei ole tema vastutuse hindamisel ulukikahju eest tähendust. Vastutuse hindamisel ei ole tähendust ka sellel, kas kostja on pidanud jahti kõrvalkinnistutel, ega sellel, kui metssigu on lastud üle normi.
20.Kohtud on leidnud, et kinnistute ühisomanik oli andnud kostjale kinnistutel jahipidamise õiguse. Seda tuvastades viitas maakohus aga oma otsuse lk-l 4 ühisomaniku e-kirjadele, mis olid saadetud kostjale pärast kahju hindamist 27. aprillil 2015. a, ega põhjendanud, kuidas ta sealt nõusolekut eelnevaks ajaks järeldas. Ringkonnakohus ei ole seda küsimust käsitlenud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kinnistute omanike nõusolekut tarastatud kinnistutel jahti korraldada uuesti hinnata. Loa andmist peab tõendama hageja, kuna seadusest tuleneb tarastatud kinnistute puhul eeldus, et seal ei või jahti pidada ja seal toimunud ulukikahjustuste eest kostja ei vastuta. Kolleegiumi arvates võib sellise nõusoleku andmise tahtele viidata mh ulukikahjustuste ennetamise teatise edastamine jahipiirkonna kasutajale eeldusel, et teatises nimetatud kinnistuid ei ole tarastatud selliselt, mis väljendab selgelt omaniku tahet, et seal jahti ei peetaks. Põhjendamatu oleks eeldada, et maaomanik soovib oma kinnisasja hõlmata alasse, millel esinevaid ulukikahjustusi peaks jahipiirkonna kasutaja hüvitama, kuid samas on vastu seal jahipidamisele. Vajadusel saanuks jahipiirkonna kasutaja ebaselge tähendusega teatise saamisel selle tähendust kinnisasja omanikuga täpsustada.
21.Vanasauna kinnistu oli tuvastatud asjaoludel tarastamata, st piiramata ja tähistamata JahiS § 25 lg 2 ja KeÜS § 32 lg 2 mõttes. Selle kinnistu puhul tuleks eeldada, et kostjal oli õigus kinnistul viibida ja jahti pidada, arvestades JahiS § 25 lg 2 piirangut päikesetõusust päikeseloojanguni. Kolleegium märgib, et piiramata ja tähistamata maal öise jahipidamise piirang ei vabasta jahipiirkonna kasutajat vastutusest JahiS § 44 lg 5 p 8 järgi, kuna vastasel juhul ei olekski selliste kinnisasjade kahjustamise eest vastutust. Kohtud ei ole kinnistuid aga eristanud, vaid on neid analüüsinud kogumis.
22.Eelneva põhjal on kohtud vääralt tõlgendanud ja kohaldanud JahiS § 44 lg 5 p 8. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb Jahis § 44 lg 1 tingimuste täidetuse korral tuvastada JahiS § 44 lg 5 p 8 kohaldamise eeldused kõigi kinnistute suhtes eraldi. Kolleegium ei saa hagi ise lahendada, nagu soovib kostja, kuna selleks tuleb hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid, mida kolleegium TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt ise teha ei saa. III
9(11)
2-16-13427
23.Hageja palus mõista kostjalt kahju hüvitisena välja 2846 eurot. Hageja arvestuse järgi tekitasid metssead kahjustusi Siimu-Hansu kinnisasjal 3,97 ha, Kaitseriba kinnisasjal 17,37 ha ja Vanasauna kinnisasjal 7,12 ha ulatuses. Kahjustatud ala suurus kokku on 28,46 ha ja hageja arvestas kahju suuruseks 100 eurot iga hektari eest. Kahju tõendab hageja esmajoones taimekasvastuse konsulendi L. Kulli aktiga.
24.Kohtud lugesid tõendatuks, et kinnistutel oli kahjustusi hageja väidetud ulatuses ning et kinnistute rohumaa uuendamiseks tuleb teha kulutusi kokku 2846 eurot, märkides detailselt ära ka hektarile tehtavad kulud (seemnesegu, randaalimine, libistamine, külv ja seemnete vedu, rullimine) (maakohtu otsuse lk 12). Kuigi nii JahiS § 44 lg 1 kui ka määruse nr 9 § 9 lg 1 näevad ette hüvitise määramise kuni 100 eurot hektari kohta, on kohtud tuvastanud, et see oli ka tegelik kahju. Kinnisasja kahjustamisest põhjustatud kahju hüvitis hõlmab VÕS § 132 lg 3 järgi eelkõige parandamise mõistlikud kulud ja asja väärtuse vähenemise. Kahjuhüvitise koosseisule ei ole kostja kassatsioonimenetluses vastuväiteid esitanud.
25.JahiS § 44 lg 1 järgi võib jahipiirkonna kasutajalt nõuda põllumajanduskultuuridele uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist ühe vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 100 eurot hektari kohta aastas ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas. JahiS § 44 lgs 4 on ette nähtud, et põllumajanduskultuuridele ning metsamaal kasvavatele okaspuudele uluksõraliste tekitatud kahju hindamise alused ja metoodika, nõuded hindamisaktile, kahju hüvitamise täpsustatud ulatuse ja hüvitamise korra ning hüvitatavate okaspuude nimekirja kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Selleks ongi kehtestatud määrus nr 9.
26.Kostja on märkimisväärselt palju energiat ja aega pühendanud kohtute veenmisele, et kahju on vääralt kindlaks tehtud, kuna seejuures ei järgitud määruses nr 9 sätestatud nõudeid. Kahjustatud ala mõõdeti kostja väitel tema juuresolekuta ja mittenõuetekohaselt. Kolleegium ei jaga kostja lähtekohta, et määruse nr 9 kõigi nõuete täpne järgimata jätmine välistab täielikult hageja kahju hüvitamise nõude. Määrus on kehtestatud kahju arvestamise ja hüvitamise lihtsustamiseks ja standardiseerimiseks. Selle mõte ei ole aga see, et tekkinud kahju ei hüvitata, kui mõnda detailregulatsiooni ei ole järgitud, kuid kui kahju on siiski tõendatud muul viisil piisavalt. Kui määruse nr 9 mingeid nõudeid ei ole järgitud ja seetõttu on kahtlus tekkinud kahju ulatuses või arvestuses, võib see anda alust kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 või 140 alusel või määrata kahju suurus hinnanguliselt, lähtudes VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest ja TsMS § 233 lgst 1.
27.Kolleegium nõustub kohtutega, et üldjoontes oli määruse nr 9 nõudeid kahju kindlakstegemisel tuvastatud asjaoludel järgitud. Kahju hindas konsulent ja hindamise juurde kutsuti ka kostja, kelle esindaja aga kohale ei ilmunud (vt määruse nr 9 § 5 lgd 2–4). Hindamise kohta on koostatud määruse nr 9 § 10 järgne hindamisakt. Kohtud on kostja vastuväidetele piisavalt vastanud ega ole seejuures menetlusnorme rikkunud. Kolleegium ise tõendeid TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt ei hinda.
28.Vaidlustades kahju kindlakstegemise korda, ei ole kostja ometigi väitnud, et metssead vaidlusaluseid kinnistuid ei kahjustanud ja kinnistute ühisomanikud üldse kahju ei kannatanud.
10(11)
2-16-13427 Kostja ei ole samas esile toonud, kuivõrd tema väidetud eksimused võisid mõõtmistulemusi ja seega ka kindlaks tehtud kahju suurust mõjutada, st mis ulatuses tuleks kahju hüvitada. Kostja ei ole mh selgitanud, kas ja kuivõrd võis mõõtmistulemusi mõjutada väidetavalt algselt taatlemata GPSseadme kasutamine (st väidetav vastuolu määruse nr 9 §ga 8) või määruse nr 9 § 6 lg 2 nõuete järgimata jätmine ala määramisel, millel ilmnenud kahju ei hinnata. Ringkonnakohus tuvastas pealegi, et vaidlusalune GPS-seade oli kasutamise ajal taadeldud, üksnes kalibreerimistunnistus väljastati hiljem (ringkonnakohtu otsuse p 38).
29.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse kahju hüvitamise kohustuse eelduste nõuetekohase kindlaks tegemata jätmise tõttu (vt otsuse p 22), tuleb nende eelduste tuvastamisel asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata ka hüvitamisele kuuluva kahju suurust eeldusel, et tegu on JahiS § 44 lgte 1 ja 2 ja määruse nr 9 mõttes põllumajanduskultuuridele kahju tekitamisega (vt ka otsuse p 17). IV
30.Kolleegium soovitab pooltel lahendada asja kompromissiga. Asjas kerkinud õigusküsimustele on kolleegium vastanud ja mõistlik ei tundu tõendamisele täiendav panustamine, eriti vaidlusalust summat juba oluliselt ületavaid menetluskulusid arvestades.
31.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
32.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Malle Seppik
Villu Kõve
Tambet Tampuu
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.