3-21-1688 Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ kaebus Keskkonnaameti 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine“ ja Keskkonnaameti 28.06.2021 teate nr 1-7/21/52-4 „Vaide tagastamine“ tühistamiseks
Haldusasi
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Saata määrus kaebajatele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts MTÜ esitas Keskkonnaametile (KeA) taotluse, milles soovis Märjamaa jahipiirkonna (JAH1000052) kasutusõiguse loa nr Rapla-10 (luba) pikendamist järgmiseks 10 aastaks. Hetkel kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivus lõpeb 31.05.2023.
2.KeA otsustas 26.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/201 jahiseaduse (JahiS) § 18 lõigete 1-5 ning peadirektori 10.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/230 „Keskkonnaameti looduskaitse korraldamise osakonna põhimäärus“ punkti 2.3.2 alusel pikendada Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr Rapla-10 kuni 23.04.2031.
3.Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid KeA-le vaide Kea 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201 kehtetuks tunnistamiseks. KeA palus vaide esitajatel 08.06.2021 kirjas selgitada, milliseid nende seadusega kaitstud õigusi korraldus rikub. KeA märkis, et vaide esitamise õigus on maaomanikul, kelle JahiS § 6 loetletud õigust on rikutud. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid 17.06.2021 KeA-le kirja „Vaide puuduste kõrvaldamine“. KeA tagastas vaide 28.06.2021 teatega nr 1-7/21/52-4, kuna vaide esitajate 17.06.2021 kirjast ei selgu, millist JahiS §-s 6 sätestatud õigust vaidlustatud korraldus rikub. KeA on seisukohal, et vaide esitajad ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 2 p 4 mõttes isikud, kelle õigusi ja vabadusi
vaidlustatud korraldus rikub. Vaide esitajad saavad igasuguste vaidlustatud korraldusest tulenevate takistusteta kasutada kõiki JahiS §-s 6 sätestatud õigusi.
4.Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid 26.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluvad tühistada KeA 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201 ja KeA 28.06.2021 teate nr 1-7/21/52-4 (vaide tagastamine). Kaebuse kohaselt vaidlusalune KeA 26.04.2021 korraldus nr 1-3/21/201 rikub oluliselt ja vahetult kaebajate subjektiivseid õigusi ja vabadusi, kuivõrd sellega on õigusvastaselt pikendatud Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsile väljastatud Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba kuni 23.04.2031 piirkonnas, kus asuvad kaebajate omandis olevad kinnisasjad. JahiS § 6 sätestab jahipiirkonna maaomanikele kuuluvate subjektiivsete õiguste ja vabadustena, et maaomanikul on õigus seadusega sätestatud ulatuses ja korras sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal (p 2), seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (p 3) ning algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine (p 4). JahiS § 25 lg 1 sätestab imperatiivselt kohustusliku nõudena, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb kinnisasja omanikuga sõlmida leping. Kaebajatega ei ole sõlmitud mis tahes kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks nende kinnisasjadel ning KeA poolt ei ole neid kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise haldusmenetlusse. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljaandmise eelduseks peaks olema maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu. Maaomanikud ei saa mis tahes õiglast ega kohest hüvitist oma kinnisasjade tahtevastase kasutamise ja kahjustamise eest. Kõik jahiga seonduv mõjutab oluliselt maaomanike subjektiivseid õigusi ja vabadusi, kuivõrd ulukid toituvad maaomanike kinnisasjadel kasvavatest taimedest ja puudest, sh kasutavad jahimehed küttimise eesmärgil maaomanike kinnisasju. Maaomanike subjektiivseid õigusi ja vabadusi kahjustavad ulukite poolt pinnasele ja puudele tekitatud kahjud (nn ulukikahju). Riigikohtu poolt on rõhutatud, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine, kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. JahiS § 25 lg 1 kohaselt tuleb jahiseltsil sõlmida jahipidamiseks maaomanikega lepingud ning omanik võib alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise, mida võib teha ka kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega (vt RKHKo nr 3-17-1268, p 11). Nii põhiseaduse § 32, asjaõigusseaduse § 68 lg 1 kui ka JahiS § 6 punktidest 2, 3 ja 4 ning JahiS § 25 lg-st 1 tulenevad seadusega kaitstavad maaomaniku subjektiivsed õigused ja vabadused, mida kaevatava haldusaktiga otseselt rikutakse või vähemalt riivatakse.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebajad taotlevad nii KeA 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201 kui ka KeA 28.06.2021 teate nr 1-7/21/52-4 (vaide tagastamine) tühistamist. Kohus selgitab, et vaide tagastamine on menetlust lõpetav toiming, millega ei tekitata isikule õigusi või kohustusi ning millega on haldusorgan üksnes tuvastanud vaidemenetlust mittevõimaldava asjaolu. Kaebajad ei saa seega taotleda vaide tagastamise teate tühistamist. Arvestades kaebuse eesmärki, saab kaebajate tegelikuks tahteks antud juhul pidada seda, et kohus lahendaks ise vaides esitatud nõude ja tühistaks KeA 26.04.2021 korralduse, millega pikendati Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba kuni 23.04.2031.
6.KeA tagastas kaebajate vaide põhjusel, et kaebajatel puudub vaide esitamise õigus (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1). Õiguskirjanduses on selgitatud, et vaideõigus vaidemenetluses ja kaebeõigus halduskohtumenetluses on oma sisult kattuvad (vt Anno Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk 393-394). Seega, kui kohus nõustub, et kaebajatel puudus õigus KeA-le vaide esitamiseks, siis puudub kaebajatel vaides esitatud nõude osas ka kohtumenetluses kaebeõigus.
7.HMS § 71 lg 1 sätestab, et isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Vaide- ja kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab (vt Riigikohtu 23.03.2005 otsus nr 3-3-1-86-04, p 13). Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (vt Riigikohtu 07.03.2002 otsus nr 3-3-1-9-02, p 10). Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981/16, p 11). Kaebeõigus puudub ilmselgelt juhul, kui vaidlustatud haldusaktiga ei saa kaasneda kaebaja subjektiivsete õiguste riivet.
8.Sisuliselt leiavad kaebajad, et vaidlustatud KeA 26.04.2021 korraldus ehk Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsile väljastatud Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine toob kaasa nende omandiõiguse olulise kahjustamise, kuna nendega ei ole sõlmitud lepingut ega küsitud nõusolekut nende kinnisasjadel jahipidamiseks ning nad ei saa õiglast ja kohest hüvitist oma kinnisasjade tahtevastase kasutamise ja kahjustamise, sh nn ulukikahju eest. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega kaebajate subjektiivsete õiguste riivet ei kaasne. 8.1 Kaebajad on õigesti viidanud JahiS §-6 sätestatud maaomaniku õigustele jahinduses ning § 25 lg-st 1 tulenevale kohustusele sõlmida kinnisasjal jahipidamiseks kinnisasja omanikuga leping. Kohtule ei ole aga äratuntav, mil moel vaidlustatud haldusakt – kolmandale isikule väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine – takistab kaebajatel kasutada JahiS §-s 6 ettenähtud maaomaniku õigusi. See, et kaebajatega ei ole enne vaidlustatud korralduse andmist sõlmitud kokkuleppeid nende kinnisasjadel jahipidamise korraldamiseks, ei tähenda, et kaebajate kinnisasjadel on õigus korraldada jahipidamist nende tahte vastaselt. Kaebajatel on ka vaidlustatud korralduse kehtimise korral õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal, seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine üldse keelata (JahiS § 6 p-d 2 ja 3). Kaebuseski viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-17-1268 on kinnitatud, et omanik võib alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise, mida võib teha mh kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega (p 11). Seega on asjakohatu kaebajate viide neile kuuluvate kinnisasjade tahtevastasele kasutamisele. 8.2 JahiS-i sätetest ei tulene, et ühes jahipiirkonnas tegutsev kasutusluba omav isik oleks kohustatud sõlmima lepingud kõigi või enamuse selle piirkonna kinnistute omanikega. Jahipiirkonna kasutusõiguse luba antakse tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5). Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel (JahiS § 14 lg 6). Seda, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise/pikendamise eeltingimuseks ei ole kõikide jahipiirkonnas asuvate kinnisasjade omanikega sõlmitud lepingud, toetab muu hulgas ka asjaolu, et tulenevalt JahiS § 25 lg-st 2 tohib ka ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni (mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest), kui maaomanik ei ole maal jahipidamist keelanud (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 määrus nr 2-17-101031, p 15). Maaomanike kinnistute kasutamine vastuolus JahiS § 25 lg-ga 2 ei ole lubatav ja on karistatav (vt JahiS § 57). KeA-l ei olnud kohustust kaasata haldusmenetlusse kõiki konkreetsesse jahipiirkonda kuuluvate kinnisasjade omanikke. KeA ei pidanud keelduma kolmanda isiku jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisest põhjusel, et kaebajatega ei ole (veel) lepingut sõlmitud või kaebajad ei ole
nõus nende kinnisasjadel jahipidamisega. Kaebajatel on õigus JahiS §-s 6 ettenähtud õigusi kasutada sõltumata loa kehtivuse pikendamisest. 8.3 Vaidlustatud korralduse andmine iseenesest ei saa kaasa tuua ka kaebuses väidetud kinnisasjade kahjustamist (kinnistute tahtevastane kasutamine küttimise eesmärgil ja ulukikahju). Jahimeestel ei ole õigust viibida kaebajate kinnisasjadel, kui kaebajad selle keelavad. Seda, kas ja millises ulatuses metsloomad kahjustavad kaebajate kinnisasjadel pinnast ja puid, ei saa seostada kolmandale isikule jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisega. Kohtul pole mõistlikku põhjust arvata, et loomad teavad, et kaebajad on enda kinnistutel jahipidamise keelanud (eeldades, et kaebaja ilmselt loa saajaga lepingut sõlmida ei soovi) ning kogunevad kõik kaebajate kinnistutele. Seadus näeb ette konkreetsed võimalused ulukikahju eest hüvitise nõudmiseks. JahiS §-d 43 ja 44 annavad kahjustatud kinnistu omanikule eraõigusliku kahju hüvitamise nõude. JahiS § 43 järgi on ette nähtud hüvitamiskohustus vastavalt JahiS § 25 lg 1 kohasele lepingule kinnisasja omanikuga jahipidamise korraldamise kohta tema maal. JahiS § 44 näeb aga ette jahipiirkonna kasutaja kohustuse hüvitada ulukikahju jahipiirkonnas olevate kinnisasjade omanikele ka lepingu olemasoluta, kuid selles paragrahvis ja selle 4. lõike alusel kehtestatud määruses nr 9 ettenähtud ulatuses ja korras. Konkreetsemalt võib kinnisasja omanik JahiS § 44 lg 1 järgi nõuda põllumajanduskultuuridele ning metsamaal kasvavatele okaspuudele uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist ühe vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 100 eurot hektari kohta aastas ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas. Uluksõraliste tekitatud kahju hüvitamise kohustust ei ole JahiS § 44 lg-s 5 ettenähtud tingimustel, mh kui maaomanik või tema nõusolekul muu isik on kirjalikult keelanud jahipidamise oma kinnisasjal, ei ole jooksva aasta 1. maiks esitanud jahipiirkonna kasutajale ulukikahjustuste ennetamise teatist või rakendanud teatises toodud kaitsemeetmeid või on takistanud ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas jahipidamist. Jahipiirkonna kasutajale on vastutus piirkonnas metsloomade põhjustatud kahju eest pandud sisuliselt koormisena riigi antud ainuõiguse eest selles piirkonnas jahipidamist korraldada. Ulukikahju hüvitamist jahipiirkonna kasutaja poolt toetab JahiS § 45 järgi ka Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus, esmajärjekorras JahiS §-s 44 kirjeldatud nõuete osalist katmist. Kuna metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest. Tegu on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille eelduseks ei ole jahipiirkonna kasutaja süü ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Tegemist ei ole seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju ega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Kuigi JahiS § 43 näeb jahipiirkonna kasutaja vastutuse põhijuhuna ette vastutuse vastavalt maaomanikuga sõlmitud lepingule, ei muuda see vastutuse olemust lepinguliseks, kui tegu ei ole just jahipiirkonna kasutaja võetud lepinguliste kohustuste rikkumisega põhjustatud kahjuga. Ka lepingu olemasolul saab lähtuda sellest, et nõude aluseks on JahiS § 44 lg 1, mis näeb ette jahipiirkonna kasutaja vastutuse maaomanike ees. Lepinguga saab muuta või täpsustada kahju hüvitamise eeldusi, samuti hüvitatava kahju ulatust (vt Riigikohtu 14.02.2018 otsus nr 2-16-13427, p-d 11 ja 12). Eeltoodust lähtuvalt, kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada, hüvitab jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju, sh lepingu olemasoluta. Ühtlasi on maaomanikule antud korraldusõigus, et võimaldada neil endil ennetada väikeulukite tekitatud kahjustusi. Nimelt on JahiS § 6 p-s 1 sätestatud maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukijahti. Sellisel juhul otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks jahiloa anda ja kui kaua jahiluba kehtib (JahiS § 22 lg 3 p 1, JahiS § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4). Seejuures võimaldab JahiS maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti (vt Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p-d 13 ja 14).
Vaidlustatud korraldusega ei ole võetud kaebajatelt võimalust saada nende kinnistutel tekitatud ulukikahju eest ettenähtud hüvitist, sh täpsustada lepinguga hüvitamise eeldusi ja hüvitatava kahju ulatust. Samuti ei takista vaidlustatud korraldus kaebajatel keelata jahipidamine oma maal ja korraldada seal ise väikeulukijahti.
9.Eeltoodut kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud KeA 26.04.2021 korraldus ei välista ega piira kaebajatel JahiS-s maaomanikule ettenähtud õiguste kasutamist. Kaevatav korraldus ei too kaasa kaebajate kinnistute tahtevastast kasutamist ega takista kaebajatel kuidagi ka edaspidi oma kinnistuid vabalt vallata, kasutada ja käsutada ehk teisisõnu kaebajate omandiõigust ei rikuta. Kohtu hinnangul tagastas KeA seega kaebajate vaide õiguspäraselt ning kaebajatel puudub KeA 26.04.2021 korralduse vaidlustamiseks kaebeõigus ka kohtumenetluses. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebajatel asjas kaebeõiguse puudumise tõttu.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.