3-21-1688/2 - Keskkonnaõigus - Jahindus - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

8.Sisuliselt leiavad kaebajad, et vaidlustatud KeA 26.04.2021 korraldus ehk Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsile väljastatud Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine toob kaasa nende omandiõiguse olulise kahjustamise, kuna nendega ei ole sõlmitud lepingut ega küsitud nõusolekut nende kinnisasjadel jahipidamiseks ning nad ei saa õiglast ja kohest hüvitist oma kinnisasjade tahtevastase kasutamise ja kahjustamise, sh nn ulukikahju eest. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega kaebajate subjektiivsete õiguste riivet ei kaasne. 8.1 Kaebajad on õigesti viidanud JahiS §-6 sätestatud maaomaniku õigustele jahinduses ning § 25 lg-st 1 tulenevale kohustusele sõlmida kinnisasjal jahipidamiseks kinnisasja omanikuga leping. Kohtule ei ole aga äratuntav, mil moel vaidlustatud haldusakt – kolmandale isikule väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine – takistab kaebajatel kasutada JahiS §-s 6 ettenähtud maaomaniku õigusi. See, et kaebajatega ei ole enne vaidlustatud korralduse andmist sõlmitud kokkuleppeid nende kinnisasjadel jahipidamise korraldamiseks, ei tähenda, et kaebajate kinnisasjadel on õigus korraldada jahipidamist nende tahte vastaselt. Kaebajatel on ka vaidlustatud korralduse kehtimise korral õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal, seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine üldse keelata (JahiS § 6 p-d 2 ja 3). Kaebuseski viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-17-1268 on kinnitatud, et omanik võib alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise, mida võib teha mh kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega (p 11). Seega on asjakohatu kaebajate viide neile kuuluvate kinnisasjade tahtevastasele kasutamisele. 8.2 JahiS-i sätetest ei tulene, et ühes jahipiirkonnas tegutsev kasutusluba omav isik oleks kohustatud sõlmima lepingud kõigi või enamuse selle piirkonna kinnistute omanikega. Jahipiirkonna kasutusõiguse luba antakse tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5). Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel (JahiS § 14 lg 6). Seda, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise/pikendamise eeltingimuseks ei ole kõikide jahipiirkonnas asuvate kinnisasjade omanikega sõlmitud lepingud, toetab muu hulgas ka asjaolu, et tulenevalt JahiS § 25 lg-st 2 tohib ka ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni (mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest), kui maaomanik ei ole maal jahipidamist keelanud (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 määrus nr 2-17-101031, p 15). Maaomanike kinnistute kasutamine vastuolus JahiS § 25 lg-ga 2 ei ole lubatav ja on karistatav (vt JahiS § 57). KeA-l ei olnud kohustust kaasata haldusmenetlusse kõiki konkreetsesse jahipiirkonda kuuluvate kinnisasjade omanikke. KeA ei pidanud keelduma kolmanda isiku jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisest põhjusel, et kaebajatega ei ole (veel) lepingut sõlmitud või kaebajad ei ole

nõus nende kinnisasjadel jahipidamisega. Kaebajatel on õigus JahiS §-s 6 ettenähtud õigusi kasutada sõltumata loa kehtivuse pikendamisest. 8.3 Vaidlustatud korralduse andmine iseenesest ei saa kaasa tuua ka kaebuses väidetud kinnisasjade kahjustamist (kinnistute tahtevastane kasutamine küttimise eesmärgil ja ulukikahju). Jahimeestel ei ole õigust viibida kaebajate kinnisasjadel, kui kaebajad selle keelavad. Seda, kas ja millises ulatuses metsloomad kahjustavad kaebajate kinnisasjadel pinnast ja puid, ei saa seostada kolmandale isikule jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisega. Kohtul pole mõistlikku põhjust arvata, et loomad teavad, et kaebajad on enda kinnistutel jahipidamise keelanud (eeldades, et kaebaja ilmselt loa saajaga lepingut sõlmida ei soovi) ning kogunevad kõik kaebajate kinnistutele. Seadus näeb ette konkreetsed võimalused ulukikahju eest hüvitise nõudmiseks. JahiS §-d 43 ja 44 annavad kahjustatud kinnistu omanikule eraõigusliku kahju hüvitamise nõude. JahiS § 43 järgi on ette nähtud hüvitamiskohustus vastavalt JahiS § 25 lg 1 kohasele lepingule kinnisasja omanikuga jahipidamise korraldamise kohta tema maal. JahiS § 44 näeb aga ette jahipiirkonna kasutaja kohustuse hüvitada ulukikahju jahipiirkonnas olevate kinnisasjade omanikele ka lepingu olemasoluta, kuid selles paragrahvis ja selle 4. lõike alusel kehtestatud määruses nr 9 ettenähtud ulatuses ja korras. Konkreetsemalt võib kinnisasja omanik JahiS § 44 lg 1 järgi nõuda põllumajanduskultuuridele ning metsamaal kasvavatele okaspuudele uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist ühe vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 100 eurot hektari kohta aastas ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas. Uluksõraliste tekitatud kahju hüvitamise kohustust ei ole JahiS § 44 lg-s 5 ettenähtud tingimustel, mh kui maaomanik või tema nõusolekul muu isik on kirjalikult keelanud jahipidamise oma kinnisasjal, ei ole jooksva aasta 1. maiks esitanud jahipiirkonna kasutajale ulukikahjustuste ennetamise teatist või rakendanud teatises toodud kaitsemeetmeid või on takistanud ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas jahipidamist. Jahipiirkonna kasutajale on vastutus piirkonnas metsloomade põhjustatud kahju eest pandud sisuliselt koormisena riigi antud ainuõiguse eest selles piirkonnas jahipidamist korraldada. Ulukikahju hüvitamist jahipiirkonna kasutaja poolt toetab JahiS § 45 järgi ka Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus, esmajärjekorras JahiS §-s 44 kirjeldatud nõuete osalist katmist. Kuna metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest. Tegu on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille eelduseks ei ole jahipiirkonna kasutaja süü ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Tegemist ei ole seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju ega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Kuigi JahiS § 43 näeb jahipiirkonna kasutaja vastutuse põhijuhuna ette vastutuse vastavalt maaomanikuga sõlmitud lepingule, ei muuda see vastutuse olemust lepinguliseks, kui tegu ei ole just jahipiirkonna kasutaja võetud lepinguliste kohustuste rikkumisega põhjustatud kahjuga. Ka lepingu olemasolul saab lähtuda sellest, et nõude aluseks on JahiS § 44 lg 1, mis näeb ette jahipiirkonna kasutaja vastutuse maaomanike ees. Lepinguga saab muuta või täpsustada kahju hüvitamise eeldusi, samuti hüvitatava kahju ulatust (vt Riigikohtu 14.02.2018 otsus nr 2-16-13427, p-d 11 ja 12). Eeltoodust lähtuvalt, kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada, hüvitab jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju, sh lepingu olemasoluta. Ühtlasi on maaomanikule antud korraldusõigus, et võimaldada neil endil ennetada väikeulukite tekitatud kahjustusi. Nimelt on JahiS § 6 p-s 1 sätestatud maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukijahti. Sellisel juhul otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks jahiloa anda ja kui kaua jahiluba kehtib (JahiS § 22 lg 3 p 1, JahiS § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4). Seejuures võimaldab JahiS maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti (vt Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p-d 13 ja 14).