Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kadri Lember Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal
Kohtuistungi toimumise aeg
15.01.2018, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 05.06.2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud XX kanda.
4.Välja mõista XX-lt ringkonnakohtu menetluskulud 880 eurot YY kasuks.
Välja mõista XX-lt YY kasuks viivised ringkonnakohtu menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaksmäärava kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 04.03.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus YY-lt (kostja) välja mõista kahjuhüvitise 132 000 eurot, viivise 320,24 eurot ja viivise edasiulatuvalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise avalduse, mille Harju Maakohus rahuldas 07.03.2016 määrusega osaliselt ning seadis hagi tagamiseks kostjale kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXX (registriosa nr XXXXX) kohtuliku hüpoteegi summas 132 000 eurot hageja kasuks.
2.Hagiavalduse kohaselt otsustas hageja ja kostja isa RR 17.09.2008 koostatud testamendiga jätta temale kuuluva kinnisasja asukohaga XXX, võrdsetes osades hagejale ja kostjale. 25.11.2009 kinkelepinguga kinkis RR XXX kinnistu kostjale. Detsembris 2011.a teavitas RR hagejat kinkelepingust ning avaldas, et kahetseb tehingu tegemist. 16.01.2012 allkirjastasid hageja, kostja ja nende isa kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja 2015.a ehitama kinnistule kilpmaja, mille omandiõigus pidi jääma kostjale ja mille suhtes seatakse hageja ja RR kasuks tähtajatu isiklik kasutusõigus. RR suri 11.11.2015. Koheselt pärast RR surma pani kostja kinnisvaraportaalidesse üles kinnistu müügikuulutuse. Hageja on seisukohal, et poolte vahel 16.01.2012 sõlmitud leping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 33 lg 1 tähenduses eelleping isikliku kasutusõiguse seadmise lepingule, mille kõrvaltingimusena kohustus kostja ehitama kinnistule kilpmaja. Kostja on poolte vahel sõlmitud lepingut rikkunud. Hageja on edastanud kostjale kolmel korral pöördumise läbirääkimiste alustamiseks, millele kostja ei ole reageerinud.
3.Lepingu rikkumise tõttu jääb hageja ilma õigusest kasutada kinnistule kostja poolt ehitatavat maja isikliku kasutusõiguse alusel ning talle tekib sellega seoses otsene varaline kahju kasutuseelise kaotamise näol. Lepingu rikkumisega kaasnevaks kahjuks on kulutused, mis hageja on kohustatud kandma samaväärse eluaseme üürimisega, mille tasuta kasutamise õigus tal oleks oma eluajal lepingu täitmisel olnud. Hageja nõudis kahju hüvitamist lähtuvalt keskmisest mõistlikust üürihinnast 550 eurot kuus 20 aasta eest. Hageja teatas kostjale oma kahjunõudest 22.02.2016, hagi esitamise seisuga oli kostja kahju hüvitamisega viivituses 11 päeva. TsMS § 367 alusel nõuab hageja viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 05.03.2016 kuni kohustuse täieliku tasumiseni. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 16.01.2012 dokument ei oma VÕS § 33 lg-s 1 sätestatud eellepingu tunnuseid, vaid tegemist on kostja avaldusega lepingueelsete läbirääkimiste alguse ja läbirääkimiste objekti kohta. Dokument ei sätestanud siduvaid kokkuleppeid kinnistu hoonestamiseks ja isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Kostja ei ole võtnud endale kohustust ehitada hagejale omal kulul maja ja seada hageja kasuks kinnistule tähtajatu ning tasuta isiklik kasutusõigus. Kostja on seni kandnud XXX kinnistu ning selle korrashoiuga seonduvad kulud, parendanud kinnistul olevat maja omal kulul ning samuti on tasunud RR varasema laenu. Lepingueelsed läbirääkimised ebaõnnestusid hagejast tulenevatel asjaoludel. Ühestki tõendist ei tulene, et kostja oleks pidanud läbirääkimisi pahauskselt või need pahauskselt katkestanud. Hagejale ei ole tekkinud kahju ning kahju ei saa tekkida ka tulevikus. Hageja tuginemine kasutuseeliste kaotamisele on alusetu. Kasutuseeliste saamiseks peaks olema rikutud omandit või valdust. Hageja elab oma abikaasale kuuluvas majas, mistõttu puudub hagejal vajadus teise eluaseme järgi ja hagejale ei ole tema väidetud kahju tekkinud. Kahjunõue ei ole sissenõutavaks muutunud, kuna hageja ei ole üürile kulutusi teinud ega tee seda ka mõistlikult ettenähtavas tulevikus. Hagejal puudub õigus abikaasa lahusvara hulka kuuluvat elamut välja üürida, mistõttu ei saa hagejale tekkida kahju saamata jäänud üüritulu näol. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 05.06.2017 otsusega hagi rahuldamata ja tühistas 07.03.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 2063 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1sätestatud määras.
6.Maakohtu otsuse kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et 17.09.2008 testamendiga otsustas hageja ja kostja isa RR jätta temale kuuluva kinnisasja asukohaga XXX, võrdsetes osades hagejale ja kostjale. 25.11.2009 kinkelepinguga kinkis RR XXX kinnistu kostjale. 16.01.2012 allkirjastasid hageja, kostja ja nende isa dokumendi, mille kohaselt avaldas kostja, et soovib edaspidi hagejaga pidada läbirääkimisi oma krundile kilpmaja ehitamise suhtes. Avaldatu kohaselt peale ülikooli lõpetamist kostja kinnistule ehitatava maja omandiõigus jääb kinnistu omanikule. Selle ehitatava maja kasutusõigus pidi jääma hagejale ja RR-le hilisemas lepingus määratud tingimustele ja kokkulepetele tuginedes.
7.VÕS § 33 lg 1 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Lõike 2 kohaselt, kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Kuna isikliku kasutusõiguse seadmise leping peab tulenevalt AÕS §-st 228, §-st 203 ja §-st 641 olema sõlmitud notariaalses vormis, pidi ka vastav eelleping olema VÕS § 33 lg 2 kohaselt sõlmitud notariaalses vormis. Antud juhul ei ole vastav vorminõue 16.01.2012 kokkuleppe sõlmimise puhul täidetud ning tegemist ei ole isikliku kasutusõiguse seadmise eellepinguga VÕS § 33 lg 1 tähenduses. Kuna poolte vahel puudub eelleping isikliku kasutusõiguse seadmiseks, ei ole kostja saanud seda rikkuda, millest lähtuvalt võiks hagejal tekkida kahju hüvitamise nõudeõigus.
8.Kohus leidis, et tegemist ei ole ka sisult eellepinguga. Kokkuleppe esimesest lausest järeldub, et tegemist on sooviga pidada tulevikus läbirääkimisi. Viimasest lausest nähtub, et tingimused ja kokkulepped pidi kindlaks määratama hilisemas lepingus. Tegemist on kostja poolt antud lubadusega läbirääkimiste pidamiseks, mille pinnalt ei saa hageja nõuda lepingu rikkumisest ja kasutuseeliste kaotamata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist.
Hagejal puudub kahjunõue ka VÕS § 14 ja § 15 alusel, mis reguleerib lepingueelseid läbirääkimisi. Pooled on vaidlusaluse kinnistu osas pidanud kirjavahetust, kuid hilisemalt kokkuleppeni ega lepinguni ei ole jõudnud, mistõttu ei tulenenud läbirääkimistest neile ka õiguslikke tagajärgi. Kohtule esitatud tõenditest ei tulene, et kostja oleks pidanud läbirääkimisi pahauskselt või need pahauskselt katkestanud.
9.Riigikohus on leidnud lahendi nr 3-2-1-86-08 p-s 28, et kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on omaniku või valdaja valduse rikkumine. Antud juhul ei ole hageja omanik ega valdaja, kuna isikliku kasutusõiguse seadmise eellepingut ega lepingut ei ole kehtivalt sõlmitud. Hageja ei ole tõendanud ka kahju tekkimist. Puudub vaidlus, et hageja elab oma abikaasa lahusvarasse kuuluvas elamus aadressil YYY, Tallinn. Hageja kinnitas kohtuistungil, et hageja ei ole maksnud üüri praeguse eluaseme kasutamise eest ning üürilepingut, millest hagejal oleks tekkinud üüri maksmise kohustus, hageja sõlminud ei ole. Seega ei ole hagejale tekkinud üüri tasumisega seoses kulutusi. Samuti ei ole hageja kahjunõue etteulatuvalt 20 aasta eest sissenõutavaks muutunud. Põhjendamatu on hageja tuginemine saamata jäänud tulule seoses võimatusega üürida välja hageja abikaasale kuuluvat elamut. Hagejal puudub õigus üürida välja hageja abikaasa lahusvarasse kuuluvat elamut ja sellelt üüritulu teenida. Lisaks puuduvad tõendid, et esineks kavatsus vastavat tulu teenida ning et see on jäänud kostja rikkumise tõttu teenimata.
10.TsMS § 386 lg 4 alusel tühistas kohus 07.03.2016 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et kostja menetluskulud summas 2063 eurot on põhjendatud ja vajalikud ning need kuuluvad hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.Hageja esitas 26.06.2017 Harju Maakohtu 05.06.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtuotsus üllatuslik osas, milles kohus leidis, et kuna poolte vahel 16.01.2012 sõlmitud kokkulepe ei ole notariaalses vormis, siis ei saa tegemist olla eellepinguga isikliku kasutusõiguse seadmise lepingule. Asjas ei ole kordagi arutatud kokkuleppele kohalduvaid vorminõudeid ega analüüsitud asjassepuutuvaid seadusesätteid ning pooled ei ole kokkuleppe võimaliku tühisuse ja vorminõuete osas saanud oma seisukohti esitada.
13.Kohus on kohaldanud vääralt AÕS § 203 ja § 641 ning VÕS § 33 lg-t 2, kui asus seisukohale, et eelleping isikliku kasutusõiguse seadmise kohustustehingule oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud. AÕS § 203 sätestab kohustusliku notariaalselt tõestatud vorminõude üksnes isikliku kasutusõiguse seadmise asjaõiguslepingule. Kostja on rikkunud eellepingut kohustustehingule, mille osas ei ole seaduses kohustuslikku vorminõuet ette nähtud.
14.Hageja esitas 16.09.2016 taotluse enda vande all ülekuulamiseks. Kohus jättis 25.04.2017 kohtuistungil hageja taotluse rahuldamata, kuid ei ole selle rahuldamata jätmist põhjendanud. Hagejalt vande all ütluste võtmata jätmisega on kohus põhjendamatult piiranud hageja võimalusi oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Kohus ei ole arvestanud, et olukorras, kus kokkuleppe sõlmimise asjaolude ja poolte avalduste kohta ei
ole dokumentaalseid tõendeid, ei ole hagejal muude tõenditega võimalik oma väiteid tõendada.
15.Kohus on ebaõigesti leidnud, et vaidlusalune dokument ei ole sisult eelleping. Eellepingu kehtimiseks ei ole vajalik, et see sisaldaks üksikasjalikult kõiki põhilepingu tingimusi, vaid oluline on põhilepingu peamiste tingimuste sätestamine. Käesoleval juhul on kokkuleppe põhjal võimalik tuvastada, et pooled on kokku leppinud põhilepingu olulistes põhitingimustes. 16.01.2012 saadetud RR e-kirjast on võimalik tuvastada, et täiendavalt pidasid pooled silmas tähtajatu kasutusõiguse seadmist ning maja ehitamise kohustus lasus kostjal. Fakti, et kokkuleppe sõlmimisel pidasid pooled silmas tasuta isiklikku kasutusõigust tõendab kostja 16.05.2012 e-kiri. Kohus on põhjendamatult pidanud eelviidatud tõendeid kokkuleppe sisustamise juures asjakohatuteks ja on jätnud need tähelepanuta. Eellepingus lahtiseks jäetud kõrvaltingimused ei väära, et eellepingus juba saavutatud põhikokkulepped on pooltele siduvad ja täitmiseks kohustuslikud.
16.Kokkuleppe tõlgendamine ei tohiks viia olukorrani, kus kokkulepet ei olekski nagu kunagi sõlmitud. On ilmne, et kokkuleppe koostamisel ja allkirjastamisel pidasid pooled silmas mingit kindlat eesmärki, mida kokkuleppega saavutada üritati. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus pooled oleksid heas usus pidanud läbirääkimisi, kuid leping jäi sõlmimata. Läbirääkimiste tulemusena sõlmiti osapoolte vahel kokkuleppe, mis kajastas kostja õiguslikult siduvaid lubadusi isa ja õe ees. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud kostja 16.05.2012 e-kiri tõendab, et pärast kokkuleppe sõlmimist on ka kostja ise silmas pidanud isikliku kasutusõiguse seadmist hageja kasuks.
17.Kohus on põhjendamatult leidnud, et hagejal ei ole kasutuseelise kaotamise tõttu kahju tekkinud, kuna ta ei ole kinnistu omanik ega valdaja. Kohus on kostja väidete põhjal teinud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-86-06 p-st 28 meelevaldse ja väära järelduse. Viidatud lahend käsitleb olukorda, kus kostjalt nõutakse võõra asja kasutamise eest kasutuseelise väljaandmist alusetu rikastumise sätete alusel ning viidatud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Asjakohatu on maakohtu käsitlus, mille kohaselt ei ole hagejale tekkinud kahju seoses üüri tasumise kohustusega. Hageja ei olegi sellist kahju kostjalt nõudnud. Seaduse ja Riigikohtu praktikaga on vastuolus maakohtu seisukoht, et hageja kahjunõue ei ole etteulatuvalt 20 aasta eest sissenõutavaks muutunud, mistõttu ei saa hageja sellise kahju hüvitamist nõuda.
18.Kuna kohtuotsus on ebaõige, siis on kohus lähtunud menetluskulude jaotamisel ebaõigest alusest. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostja kanda. Kohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud riigilõivu 50 eurot ja õigusabikulud 550 eurot, mis seonduvad kostja põhjendamatu määruskaebusega hagi tagamise määruse peale ja menetluskulude katteks tagatise nõudmisega. Kostja määruskaebus ning taotlus menetluskulude katteks tagatise saamiseks on jäetud rahuldamata. Mõlema menetlusdokumendi puhul oli tegemist selgelt põhjendamatu ja alusetu taotlusega, mille rahuldamist ei olnud põhjust kohtupraktikat arvestades eeldada. Lisaks ei ole viidatud menetlustoimingud vahetult seotud põhivaidluse lahendamisega, mistõttu ei ole selliste kulude hagejalt väljamõistmine õigustatud. Isegi, kui maakohtu menetluse kulud peaksid lõppastmes jääma hageja kanda, siis tuleb väljamõistetavaid kulusid vähendada kokku 600 euro ulatuses.
Vastus apellatsioonkaebusele
19.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
21.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et 16.01.2012 kokkulepe ei vasta eellepingu tunnustele. VÕS § 33 lg 1 sätestab, et eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Vastavalt VÕS § 29 lg 8 eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. 16.01.2012 on pooled ja nende isa RR allkirjastanud dokumendi, mille kohaselt soovib kostja edaspidi pidada hagejaga läbirääkimisi oma krundile kilpmaja ehitamise suhtes. Peale ülikooli lõpetamist kostja kinnistule ehitatava maja omandiõigus jääb kinnistu omanikule. Ehitatava maja kasutusõigus jääb RR-le ja hagejale hilisemas lepingus määratud tingimustele ja kokkulepetele tuginedes (I kd tl 24). Ringkonnakohtu arvates on 16.01.2012 dokumendis tuvastatav osapoolte kokkulepe selle kohta, et kinnistule ehitatakse elamu ja sellele seatakse isiklik kasutusõigus hageja ja RR kasuks. Seega vastab kokkulepe eellepingu tunnustele.
22.Samas järeldub kokkuleppest, et eellepingus ei olnud määratletud mitmeid põhilepingu tingimusi, vaid need olid jäetud järgnevate läbirääkimiste objektiks. 16.01.2012 kokkuleppes ei ole määratletud, kuidas toimub majaehituse finantseerimine ja millistele tingimustele peab kilpmaja vastama. Kokkuleppest selgub, et maja ehitamise osas tulevad läbirääkimised. Kokkuleppe sõlmimise päeval on küll RR 16.01.2012 saatnud hagejale ekirja, mille kohaselt laseb kostja kokkupandava kilpmaja püsti panna (I kd tl 25), kuid ekiri ei tõenda, et 16.01.2012 kokkuleppe sisuks oli, et elamu ehitatakse kostja kulul. E-kiri tõendab RR tahet, kuid mitte kostja tahet. 16.01.2012 kokkuleppes ei ole maja ehitamise kulude kohta midagi märgitud. Kolleegium lisab, et hageja väited 16.01.2012 e-kirja saatmise aja kohta on vastuolulised. Hagiavalduses märkis hageja, et e-kiri saadeti enne 16.01.2012 kokkuleppe sõlmimist (I kd tl 2). 16.09.2016 menetlusdokumendis on hageja aga väitnud, et 16.01.2012 e-kiri saadeti pärast kokkuleppe sõlmimist (I kd tl 157). Ka kostja poolt hagejale 16.05.2012 saadetud e-kirjast ei tulene, et uue elamu ehitamine toimub kostja kulul (I kd tl 26). Selles kirjas ei käsitleta uue maja ehitamist. Samuti ei ole 16.01.2012 kokkuleppes määratletud, millistel tingimustel RR ja hageja kasuks isiklik kasutusõigus seatakse (nt isikliku kasutusõiguse tasu küsimus ja isikliku kasutusõiguse täpse ulatuse küsimus), vaid isikliku kasutusõiguse tingimused on jäetud edaspidiste läbirääkimiste objektiks. Ei 16.01.2012 kokkulepe ega muud asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja väidet, et pooled olid leppinud kokku tasuta isiklikus kasutusõiguses. Ka kostja 16.05.2012 e-kirjas kasutatud fraasist, et isiklik kasutusõigus annab hagejale turvatunde ja paberi, et hagejal on Mõigus elamine olemas ilma suurt laenu võtmata, ei saa järeldada poolte kokkulepet, et kinnistule uue maja ehitamise korral on sellele seatav isiklik kasutusõigus tasuta.
23.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et eelleping pidi olema sõlmitud notariaalses vormis. Tulenevalt AÕS §-st 641 peab küll isikliku kasutusõiguse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud, kuid asjaõigusseadusest ei tulene, et
kohustustehing peab olema notariaalselt tõestatud. Ka erialakirjanduses on märgitud, et seadus ei näe isikliku kasutusõiguse seadmiseks kohustava lepingu osas ette vorminõuet (vt. P. Varul jt. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. 2014, lk 56). Seega ei vaja ka eelleping, millega kohustutakse sõlmima isikliku kasutusõiguse kohustustehingut, notariaalset vormi (VÕS § 33 lg 2).
24.Hageja leiab, et kostja on eellepingut rikkunud, kuna kostja ei ole hagejale kasutamiseks maja ehitanud ega kinnistule isiklikku kasutusõigust seadnud. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kahju hüvitamise nõude esitamisel ja eellepingu rikkumise tuvastamisel tuleb siiski arvestada asjaoluga, et reeglina kohustab eelleping lepingupooli üksnes heas usus omavaheliste läbirääkimiste pidamiseks. Kui läbirääkimised tulemust ei anna ja pooled ei saa põhilepingu kõigis tingimustes kokkuleppele, ei ole tegemist eellepingu rikkumisega. Seega ei pruugi põhilepingu sõlmimata jäämine veel iseenesest olla piisavaks tõendiks eellepingu rikkumise kohta, kui eellepingus ei olnud määratud tulevase põhilepingu tingimusi, vaid need olid jäetud järgnevate läbirääkimiste objektiks (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 186). Asjast nähtub, et pooled on põhilepinguga seotud olulistes tingimustes erimeelt. Hageja leiab, et kostja pidi maja ehitama oma vahenditega ning hageja isiklik kasutusõigus pidi olema tasuta. Kostja on seisukohal, et maja ehitamine ei pidanud toimuma tema kulul ning isiklik kasutusõigus ei pidanud olema tasuta. Kuna eellepingus olid jäänud need küsimused lahtiseks, siis ei saa asjaolu, et pooled ei ole jõudnud põhilepingu olulistes tingimustes kokkuleppele, ning kostja ei ole nõustunud oma kuludega ehitama elamut ja seadma hageja kasuks tasuta isiklikku kasutusõigust, pidada kostja poolseks eellepingu rikkumiseks. 2012.a mais on pooled arutlenud võimaluse üle, et kinnistu omanikuks saab hageja, kuid ka selles osas ei jõutud kokkuleppeni (I kd tl 162-163). Ülaltoodule tuginedes asub kolleegium seisukohale, et kostja ei ole eellepingut rikkunud, mistõttu ei teki küsimust kahju hüvitamisest ning puudub vajadus käsitleda menetlusosaliste väiteid, mis puudutavad kahju küsimust. Maakohus on lõppjärelduses õigesti jätnud hagi rahuldamata.
25.Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et maakohus jättis põhjendamatult tema vande all ülekuulamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Kuna kostja hageja vande all ülekuulamisega ei nõustunud, siis ei saanud maakohus taotlust TsMS § 268 alusel rahuldada. Hageja vande all ülekuulamiseks ei olnud alust ka TsMS § 2681 alusel. Ka ringkonnakohus jättis 15.01.2018 istungil ringkonnakohtule esitatud hageja vande all ülekuulamise taotluse rahuldamata. Menetluskulude jaotus
26.Kuna hagi jäi rahuldamata, siis jättis maakohus õigesti menetluskulud hageja kanda. Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et maakohus on temalt põhjendamatult välja mõistnud riigilõivu 50 eurot ja õigusabikulud 550 eurot, mis seonduvad kostja määruskaebusega hagi tagamise määruse peale ja menetluskulude katteks tagatise nõudmisega. Kolleegium ei nõustu hagejaga. Kostja esitas määruskaebuse maakohtu 07.03.2016 hagi tagamise määruse peale, mille ringkonnakohus jättis 29.04.2016 määrusega rahuldamata. 04.04.2016 esitas kostja maakohtule taotluse menetluskulude katteks tagatise saamiseks, mille maakohus jättis 14.06.2016 määrusega rahuldamata. TsMS § 169 lg 3 sätestab, et rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud võib menetluse tulemusest sõltumata jätta menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud. Eeltoodust nähtub, et TsMS § 169 lg 3 rakendamine
on kohtu diskretsiooniõigus. Käesoleval juhul ei olnud maakohtul TsMS § 169 lg 3 kohaldamiseks alust. Menetluse algatamisel peab hageja nägema ette, et kostjal on õigus esitada taotlusi ning määruskaebusi. Ainuüksi asjaolu, et need jäävad rahuldamata, ei saa olla aluseks nendega seotud kulu kostja kanda jätmiseks. Määruskaebust ja tagatise taotlust esitades ei saanud kostja ette teada kohtu seisukohta. Tegemist ei olnud ilmselgelt põhjendamatu määruskaebuse ja taotlusega, s.o kaebuse ja taotlusega, mida ei olekski õiguslikult saanud rahuldada. Lisaks täiendas ringkonnakohus 29.04.2016 määrusega kostja määruskaebuse tulemusel maakohtu 07.03.2016 hagi tagamise määrust ja määras TsMS § 385 alusel kindlaks rahasumma, mille maksmisel Rahandusministeeriumi arvelduskontole, või millises summas pangagarantii esitamisel, lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. Eeltoodust tulenevalt lähtus maakohus põhjendatult TsMS § 162 lõikest 1, jaotades menetluskulud lõpplahendi tulemuse järgi.
27.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Arvestades, et maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3).
28.Kostja palus hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 814 eurot, millele lisandub istungiga seotud kulu 30 minuti eest. Samuti palus kostja hagejalt välja mõista viivise. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindajal kulunud apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja sellele vastuse koostamisele 5 tundi 10 minutit ning istungiks ettevalmistamisele 1 tund. Ringkonnakohtu istung kestis 30 minutit. Kostja esindaja tunnitasu on 132 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Kostja palus õigusabikulud välja mõista koos käibemaksuga.
29.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse mahtu, peab kohus apellatsioonkaebuse analüüsimise ja sellele vastuse koostamise ajakulu 5 tundi 10 minutit põhjendatuks. Samuti on põhjendatud istungi ettevalmistamise ajakulu 1 tund ja istungi ajakulu 30 minutit. Seega on kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 6 tundi 40 minutit. Kostja esindaja tunnitasu 132 eurot (sisaldab käibemaksu) ei ületa keskmist turuhinda. Kostja on maakohtus kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seega tuleb hagejalt kostja menetluskulude katteks välja mõista 880 eurot ja TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.