2-16-7165/87 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue OÜ CENTRALE INVEST (hageja) esitas 05.05.2016 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja täpsustas hagi 17.05.2016. Hageja palus kostjalt välja mõista 13 335,67 eurot, millest 6457,95 on põhivõlgnevus ja 6877,72 eurot on viivise võlgnevus. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.10.2012 notariaalse laenulepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt hageja kui laenuandja andis kostjale kui laenusaajale laenu summas 10 000 eurot. Laenulepingu kohaselt kohustus laenusaaja maksma laenuandjale laenusummalt intressi 5% aastas ning tagastama laenusumma hiljemalt 15.04.2013. Laenulepingu punktis 1.5 leppisid pooled kokku, et laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses laenusaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,15% laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtajaks kokku lepitud 15.04.2013 kostja oma kohustusi ei täitnud. Kostja tasus laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 03.06.2014 10 000 eurot. Antud kuupäevaks (03.06.2014) oli kogunenud laenulepingust tulenev viivisevõlgnevus 6210 eurot ning intressivõlgnevus 247,95 eurot. Laenuandja arvestas kostja poolt tasutud summast 10 000 eurot esmalt maha viivisevõlgnevuse 6210 eurot, seejärel intressivõlgnevuse 247,95 eurot ning seejärel põhivõlgnevuse tasumise 3542,05 eurot. 14.04.2016 esitas hageja kostjale nõudekirja nõude tasumiseks. 15.04.2016 vastas kostja, et ei tunnista nõuet, kuna on väidetvalt tasunud kogu laenu ja lisaks 600 eurot sularahas kolmandale isikule AA-le. Hagejale ei ole vastavat sularaha makset tasutud. Kostja vastuväited Kostja oma vastuses hageja nõuet ei tunnistanud. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid notariaalse laenulepingu. Nii laenu andmise eelsed läbirääkimised, laenu saamine kui ka laenu tagastamine ja sellega seonduvad toimingud tehti kostja ja AA vahel. AA oli kogu laenu andmise ja tagastamise vältel esinenud hageja esindajana. Kostja ja AA muutsid juulis 2013 laenulepingus toodud laenu tagastamise tähtaega ning määrasid uueks tähtajaks oktoober 2013. 24.10.2013 tagastas kostja sularahas laenu ning sellelt kogunenud intressi, kokku summas 10 600 eurot. Vastavalt AA soovile andis kostja nimetatud summa sularahas üle kostja pojale JJ-le. 01.06.2014 esitas AA kostjale ettepaneku, et laenusumma tagastamine oleks vaja teha ikkagi ülekandega. Kostja oli sellega nõus, tingimusel, et hageja tagastab kostjale

24.10.2013 makstud summa. 02.06.2014 tagastas AA laenumakse põhiosa 10 000 eurot kostjale. Kostja tegi saadud summa ulatuses sularahasissemakse kostja arveldusarvele ning seejärel ülekande hageja arveldusarvele. Asjaolu, et laen ja sellelt kogunenud intressid tagastati tähtaegselt ning kostjal polnud laenu tagastamise kohta pretensioone, kinnituseks kustutati kostja kasuks seatud kinnistule hüpoteek. Kui kohus peaks rahuldama hagi, siis taotleb kostja nõude suuruse vähendamist. Kostja on arvamusel, et intress ei saa olla suurem kui 500 eurot. Samuti palub kostja vähendada viivise suurust, kuna arvestades laenu summat ületab viivis oluliselt laenusummat ning on ülemääraselt suur. Maakohtu otsus 31.10.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 10 247,95 eurot, s.o põhivõlgnevuse 6 457,95 eurot ning viivise 3 790 eurot. Menetluskulud jäeti 77% ulatuses kostja kanda ja 23% ulatuses hageja kanda. Maakohus tuvastas, et pooled on sõlminud laenulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostjapoolne kohustus on kohaselt täidetud, mh kas pooltevahel oli kokkulepe laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks. Lepingust tulenevalt pidi kostja laenusumma koos intressiga tagastama hiljemalt 15.04.2013. Vaidlus puudub selles, et 15.04.2013 kostja hagejale laenusummat koos intressiga ei tagastanud. Maakohus kohaldas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1, § 117 lg 2, § 118 lg 2 ja asus seisukohale, et ei ole tõendatud, et AA oleks tegutsenud hageja esindajana, m.h ei ole tõendatud, et AA oleks kostjaga läbirääkimisi pidanud ning laenu tagastamise tähtaega pikendanud. Kohus põhjendas, et hageja seadusliku esindaja TT vande all antud ütlustega, tunnistaja MK ning tunnistaja AA antud ütlustega on tõendatud, et AA ei ole olnud hageja volitatud esindaja ega ole omanud õigusi pidada hageja nimel läbirääkimisi või teha tehinguid. Samuti ei ole esitatud tõenditega ega tunnistajate poolt antud ütlustega tõendatud, et AA oleks osalenud laenulepingu läbirääkimistel. Laenulepingust nähtub, et hagejat on esindanud laenulepingu sõlmimisel hageja juhatuse liige TT, mitte AA (kd I lk 5). Hageja seaduslik esindaja TT on 27.03.2017 toimunud kohtuistungil vande all selgitanud, et lepingueelseid läbirääkimisi pidas MK ning et AA-ga ettevõte otseselt seotud ei ole ning seaduslik esindaja ei mäleta, et osaühing oleks AA-le volitusi andnud (kd I lk 182 pöördel). Tunnistaja MK on 27.03.2017 kohtuistungil kinnitanud, et võttis hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu läbirääkimistest osa ning koostas laenulepingu tingimused (kd I lk 184, 185), mida kinnitab ka MK e-kiri notar RK-le (kd II lk 6). Tunnistaja MK on ka kinnitanud, et AA-l puudub igasugune puutumus hagejaga (kd I lk 185). Tunnistaja AA on 21.08.2017 toimunud kohtuistungil selgitanud, et ei ole kunagi hagejaga seotud olnud (kd II lk 38 pöördel). Nimetatud tunnistajad ega ka hageja seaduslik esindaja ei ole ka kinnitanud, et laenu tagastamise tähtaega kostjaga oleks pikendatud. Kohus leidis, et ka tunnistaja JJ ütlustest ei saa järeldada, et AA oleks olnud hageja esindaja. See, et tunnistaja arutas väidetavalt AA-ga laenuasju (kd II lk 39) nimetatut ei kinnita. Samuti ei tulene kostja poolt esitatud Skype vestluse väljavõttest, et AA oleks tegutsenud hageja esindajana või oleks pidanud läbirääkimisi laenu andmiseks (s.o vestlus JJ ja AA vahel, kd I lk 88, 89). Kohus leidis, et see, et kostja poeg JJ on 2012 vestluses välja toonud soovitava laenusumma ja tagatise, ei kinnita laenu andmise läbirääkimisi hagejaga. Kohtu asus seisukohale, et ka järgnev vestlus (aastal 2013, 2014) on üldine ja sellest ei saa järeldada, et jutt käiks konkreetselt vaidlusalusest laenulepingust või et AA esindaks hagejat.

Samuti ei tõenda kostja esitatud kirjavahetus kostja ja AA vahel, et kostja ja AA oleksid pidanud kirjavahetust hagejaga sõlmitud laenulepinguga seoses (kd II lk 55, 55 pöördel). Nimetatud kirjavahetusest ei nähtu, et AA oleks hagejat esindanud, andnud hageja eest lubadusi või oleks olnud teadlik hageja ja kostja vahelisest laenulepingust. Samuti on kostja enda vande all antud ütlused tunnistajate ütlustega selles osas vastuolus. Nii hageja seaduslik esindaja kui ka tunnistajad MK ja AA ei ole kinnitanud AA seotust hagejaga. Ka 09.07.2013 e-kirjast nähtub, et kostja on suhelnud laenu tagastamise osas hagejaga, mitte AA-ga (kd II lk 7). Kohus asus seisukohale, et tõendamata on ka kostja väited selle kohta, et temale tuli üllatusena, et laen tuli hagejalt ning ta eeldas, et laenuandjaks on AA. Hageja on esitanud kohtule kostja ja hageja juhatuse liikme TT e-kirjavahetuse ajavahemikul 12.10.2012- 16.10.2012 (kd II lk 5), mis kohtu hinnangul tõendab, et kostja pidi teadma, et laen tuleb hagejalt ning seega ei saanud talle laenu kandmine hagejalt tulla üllatusena. Kirjavahetusest nähtub, et kostja on pöördunud laenulepinguga seonduvalt hageja poole, mitte AA poole. Arvestades, et kostja ja hageja viibisid 12.10.2012 ka koos notaris lepingut sõlmimas, siis pidi kostja teadlik olema, et laenu andjaks on hageja. Ka 12.10.2012 e-kiri JJ-lt kostjale ei viita sellele, et laenuandjaks võiks olla AA (kd II lk 54). Lisaks maakohus põhjendas, et juhul kui laenu tagastamise tähtaega oleks pikendatud, siis oleks see pidanud toimuma kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tulenevalt laenulepingu punktist 1.9. Kohtu hinnangul saab pikendamise soovi avaldamist ning pikendamises kokkuleppimist lugeda nimetatud punktis märgitud teateks. Kostja on küll menetluses väitnud, et pooled muutsid laenulepingu tingimusi sh laenu tagastamise tähtaega, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks laenulepingu tingimuste muutmine. Laenulepingu muutmist ei ole kinnitanud ka istungitel hageja seaduslik esindaja ega ka tunnistaja MK. Kostja enda ütlused ning tunnistaja JJ ütlused on selles osas teiste tunnistajate ütlustega vastuolus. TsÜS § 77 lg 3 teine lause näeb ette, et poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Antud juhul on pooled kokku leppinud, et laenulepingut saab muuta üksnes kirjalikus vormis. Ühtegi tõendit laenulepingu muutmise kohta kostja esitanud ei ole. Maakohus kohaldas VÕS § 76 lg 1 ja 3. Kohus märkis, et täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikuks VÕS § 79 lg 1 kohaselt olla ka kolmas isik, kes ei ole võlausaldaja ja kes ei ole juba eelnevalt õigustatud võlausaldaja asemel täitmist vastu võtma. See on lubatav, kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik on andnud selleks oma nõusoleku või on sellise täitmise hiljem heaks kiitnud. Võlgnik kannab riski, et vaidluse korral, ei saa lugeda tema täitmist kohaseks ning tema kohustus ei ole lõppenud ning ta peab kohustuse täitma ikkagi võlausaldajale. Kuna käesoleval juhul ei ole leidnud kinnitust, et AA oleks olnud hageja esindaja, siis ei saa väidetavat laenu tagastamist sularahas AA-le lugeda ka laenu tagastamise kohaseks täitmiseks. Kohus leidis, et sularaha üleandmist äriühingule saaks kinnitada vastav kassaorder sularaha sissetuleku kohta või muu kirjalik dokument, millest nähtuks laenu tagastamine. Ei ole ka eluliselt usutav, et isik annab suure summa ulatuses raha teisele isikule ilma ühtegi dokumenti koostamata, seda enam kui laenulepingu sõlmimine toimus notariaalses vormis. Muuhulgas on pooled laenulepingu punktis 1.4. kokku leppinud, et laenusaaja kohustub laenusumma ja intressi tagastama laenuandja kontole, mitte sularahas. Maakohus leidis, et kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks tagastanud hagejale laenu sularahas 24.10.2013. Tunnistaja MK ega ka hageja seaduslik esindaja ei ole kohtuistungil oma ütlustega kinnitanud, et kostja oleks sularahas laenu tagastanud. See, et kostja on võtnud 24.10.2013 arvelduskontolt välja 12 000 eurot, ei kinnita laenu tagastamist hagejale või üleandmist AA-le.

Samuti ei ole tunnistaja MK kinnitanud kostja väidet selle kohta, et ta oleks AA-le andnud 10 000 eurot, et AA saaks selle tagasi kostjale maksta (kd I lk 184 pöördel) ning AA on kinnitanud, et ei ole kostjale kunagi raha andnud (kd II lk 38 pöördel). Kohus leidis, et hüpoteegi kustutamine hageja poolt ei tõenda laenukohustuse täitmist kostja poolt. Hüpoteegi kustutamise avaldusest nähtub, et hageja on andnud nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks, kuid ei nähtu kinnitust, et laen oleks kogu ulatuses tagastatud või et nõuded kostja vastu puuduksid (kd I lk 55). Maakohus põhjendas, et puudub vaidlus selles, et kostja on hagejale tasunud 10 000 eurot 03.06.2014. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtajaks oli kokku lepitud 15.04.2013. Seega kostja õigeaegselt oma kohustust hageja ees ei täitnud. Maakohus märkis, et laenulepingu punktis 1.7. on pooled kokku leppinud, et laenusaaja poolt rahaliste kohustuste täitmisel loetakse esmalt makstuks laenuandja viivisenõuded, seejärel intress ning alles siis laenusumma ja laenuandja võimalikud kulud. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intresse, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohutuse katteks. Hageja on arvestanud kostja poolt 03.06.2014 tasutud summast 10 000 eurot esmalt maha viivisevõlgnevuse 6 210 eurot, seejärel intressivõlgnevuse 247,95 eurot ning seejärel põhivõlgnevuse summas 3 542,05 eurot. Seega jäi kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 6 457,95 eurot. Kostja ei ole väitnud, et nimetatud summa oleks tasutud. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul aluseid intressi vähendamiseks. Samuti pidas kohus vajalikuks märkida, et see, et nõue kostja vastu esitati vahetult enne võlanõude aegumist, ei näita, et kehtiv võlasuhe poolte vahel oleks puudunud. Kohus asus seisukohale, et hageja nõue võlgnevuse summa 6457,95 euro osas põhjendatud. Hageja on palunud välja mõista ka viivise hagiavalduse esitamise aja seisuga summas 6877,72 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. Laenulepingu p 1.5 sätestab, et laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses laenusaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,15% laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Kostja olles laenu tagastamisega viivituses, pidi arvestama seega viivise rakendumisega. Viivisearvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kostja on palunud oma esialgses vastuses vähendada üksnes viivise suurust, kuna viivis ületab oluliselt laenusummat ning on ülemääraselt suur (VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1). Kohus selgitas, et üldjuhul on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt ka Riigikohtu lahendid 3-2-1-87-10 p 12, 3-2-1-162-12 p 20). Hageja ei ole vastuväiteid viivise vähendamisele menetluses esitanud. Samuti ei ole esitanud hageja tõendeid kahju olemasolu kohta suuremas ulatuses. Kohus vähendas kostjalt väljamõistetava viivise suurust arvestades, et viivis ei ületaks laenusummat, s.o 10 000 eurot. Kohus pidas põhjendatud viivise suuruseks seega 3790 eurot (hageja on arvestanud kostja poolt 03.06.2014 tasutud summast 10 000 eurot maha viivisevõlgnevuse 6 210 eurot, seega 10 000 – 6210 = 3790). Hagi osalist rahuldamist arvestades jäeti menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 77 % ulatuses kostja kanda ning 23% ulatuses hageja kanda.

Apellatsioonkaebus 30.11.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja vähendada maakohtu otsusega välja mõistetud võlgnevuse summat. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg-t 1, TsÜS § 117 lg-t 2 ja VÕS § 118 lg-t 2 ning hinnanud ebaõigesti tõendeid, millega luges tõendatuks, et AA ei ole olnud hageja volitatud esindaja ega ole omanud õigusi pidada hageja nimel läbirääkimisi või teha tehinguid. Kostja leiab, et AA on käitunud selliselt, et tegutseb OÜ Centrale Invest nimel, pidades läbirääkimisi ning vahendades osapooli. Centrale Invest OÜ pidi teadma, et isik esineb esindajana ning talus sellist käitumist. AA tegutsemine hageja esindajana on tõendatud eelkõige tunnistaja JJ ütlustega. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta luges tunnistajate AA ja MK ütlused tõesemaks, kui tunnistaja JJ ütlused. AA ja JJ tunnistusi kogumis vaadates on selge, et AA ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 77 lg-t 3 ning laenulepingut, mille kohaselt sai laenulepingut muuta ainult kirjalikus vormis. Kostja viitab VÕS § 11 lg 1 ja 13 lg 1 ja 2. Lepingu p-s 5.4. toodud selgituse kohaselt ei pea laenuleping olema notariaalselt tõestatud. Laenulepingu tähtaja pikendamine on tõestatud asjaoluga, et hageja ei ole saatnud kostjale mitte ühtegi teavitust, nõuet, meeldetuletust ega arvet alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja käitumisest nähtub, et laenu tagastamise kuupäev oli edasi lükatud ning laenu tagastamine vastu võetud ehk kohustus täidetud nõuetekohaselt, kuna hageja ei esitanud mitte ühtegi pretensiooni. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et laenulepingu punkti 1.9 seab tingimuse lepingu muutmiseks. Laenulepingu punkt 1.9. räägib teadete esitamisest. Teadete esitamise all tuleb silmas pidada näiteks viivise ja intressi nõuet või lepingu täitmise nõuet või leppetrahvi nõuet. Kindlasti ei saa käsitleda teadete esitamist lepingu muutmisena. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 76 lg 1 ja lg 3, VÕS §-e 79 ja 80, VÕS § 79 lg-t 1 ning tõendeid, millega ei lugenud tõendatuks, et laen on kohaselt täidetud. Kostja soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et nii laenu andmise eelsed läbirääkimised, laenu saamine kui ka laenu tagastamine ja sellega seonduvad toimingud tehti XX ja AA vahel. AA on kogu laenu andmise ja tagastamise vältel esinenud OÜ Centrale Invest esindajana. TsÜS § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja kaudu. TsÜS § 118 lg 2 järgi, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Antud juhtumil on AA käitunud selliselt, sh ise kinnitades, et tegutseb OÜ Centrale Invest nimel. Kohus on asunud väärale järeldusele, et hüpoteegi kustutamine hageja poolt ei tõenda laenukohustuse täitmist kostja poolt ja, et hüpoteegi kustumisest oleks pidanud nähtuma kinnitus laenu tagastamise kohta. Tavapärane ja üldteada on asjaolu, et hüpoteegipidaja annab oma nõusoleku kustutamiseks siis, kui laen on tagastatud ning laenu tagastamine lõpetab automaatselt laenulepingu. Skype-vestluses (esitatud kohtule 05.09.2016 vastuse lisana), mis eelnes hüpoteegi kustutamisele, ei leidu ühtegi viidet väidetavale võlgnevusele. Samuti ei toimunud hageja ja kostja vahel mingeid arutelusid teemadel „uued kokkulepped“ ja „lubadus, et makstakse ära intress ja viivised“. Sellisteks aruteludeks polnud põhjust, kuna võlgnevus oli täies ulatuses tasutud. Kui eeldada, et kostja oli laenu tagastamisega viivituses (mida ta ei olnud), oleks

pidanud hageja pärast kolme kuu laenu tagastamise viivitamisega laenulepingust taganema, mida aga hageja pole teinud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 88, mille alusel leidis, et laenusaaja poolt rahaliste kohustuste täitmisel loetakse esmalt makstuks viivisenõue. VÕS § 88 lg-st 1 tulenevalt võib võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Maakohus on kohtuotsuses jätnud kõrvale VÕS § 88 ning kostja asjakohased väited ja peamise tõendi, maksekorralduse, mille selgituselt nähtub „laenu põhiosa tagasimakse“. Hageja ei ole selle kohta esitanud mitte ühtegi vastuväidet ega teatanud mõistliku aja jooksul, et on arvestanud raha teistsuguse kohustuse täitmiseks. VÕS § 415 lg-st 2 tuleneb, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks ning neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kuna kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes, leiab kostja, et seisukoht nagu oleks kostja tasutud summast esmalt tasutuks loetud viivised, on vale. Kostja jääb seisukoha juurde, et tasutuks tuleb lugeda esmalt põhivõlgnevus ning alles seejärel viivised (kui need kohalduvad). Kostja palub vähendada viivise nullini. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Lisaks on laenulepingus määratud viivisenõude rakendamine on hea usu põhimõttega vastuolus, kuna viivisenõue on esitatud alles kohtumenetluses. Hageja on käitunud vastuoluliselt ning jätnud kostjale mulje, et ta on oma nõude sisse nõudmisest loobunud. Kui kohus leiab, et viiviseid ei saa vähendada nullini, palub kostja alternatiivselt vähendada viiviseid seadusejärgse viivisemäärani. Kostja oli rahaliselt raskes seisundis, XX oli 2012-2014 töötukassas töötuna arvel. Laenu põhiosa oli täielikult tagastatud sularahas 24.10.2013. Kui lugeda, et laenulepingut ei pikendatud ning nõue muutus sissenõutavaks 16.04.2013, siis seadusejärgse viivise määra korral oleks viivis alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni sularahas tasumiseni 24.10.2013 452,33 eurot. Kui kohus ei pea tõendatuks, et laenulepingut pikendatu ja laen tagastati sularahas 24.10.2013, siis viivis alates sissenõutavaks muutumisest kuni pangaülekande tegemiseni 03.06.2014 oleks seadusejärgse viivise korral 958,77 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 31.10.2017 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas saab teha uue otsuse, millega rahuldada hagi 1 209,11 euro ulatuses. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas AA oli hageja volitatud esindaja, kas laenu tagasimaksmise tähtaega pikendati, kas laen tagastati sularahas 24.10.2013, kas laenuandja on õigesti arvestanud kostja poolt 03.06.2014 hagejale tasutud 10 000 eurot lepingust tuleneva viivise ja intressi nõude katteks ning kas esinevad alused nõude ja viivise vähendamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 115 lg-t 1, TsÜS § 117 lg-t 2 ja TsÜS (otsuses ebaõigesti märgitud VÕS) § 118 lg-t 2 ning hinnanud ebaõigesti tõendeid, millega luges tõendatuks, et AA ei ole olnud hageja volitatud esindaja ega ole omanud õigusi pidada hageja nimel läbirääkimisi või teha tehinguid. Kolleegiumi arvates

on maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning maakohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses jälgitav (TsMS § 232 lg 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ega pea vajalikuks maakohtu põhjendusi muuta, välja arvatud TsÜS § 118 lg 2 asemel ilmselt ekslik viide VÕS § 118 lg-le 2 (TsMS § 654 lg 6). TsÜS § 118 lg 2 kohaselt loetakse, et esindatav on volituse andnud, st esindajal on talumisvolitus, kui 1) esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks; 2) esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana; 3) esindatav talub selle isiku sellist tegevust (RKTKo 3-2-1-49-15, p 16). Kolleegium on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et ei ole alust arvata, et AA käitumine ja avaldused mõjutasid kostjat mõistlikult uskuma, et AA-l on volitus tegutseda hageja nimel. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui AA suhtles JJ ja XX-ga, ei saa ainuüksi laenulepingu teemal suhtlemisest järeldada esindusõigust. Kostja väited tunnistaja ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus jätab TsMS § 633 lg 5, § 651 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel tähelepanuta kostja uued väited MK-le varasemalt meedias tehtud etteheidete kohta ja AA ja MK ühise äritegevuse kohta. Ringkonnakohus keeldub TsMS § 651 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel apellatsioonkaebusele lisatud uute tõendite vastuvõtmisest, kuna kostja ei ole põhjendanud nende tõendite varasemat esitamata jätmist ega on ka esitanud taotlust nende tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ka õigesti leidnud, et kuna pooled on kokku leppinud, et laenulepingut saab muuta üksnes kirjalikus vormis ja kostja ei ole tõendanud laenulepingu muutmist, siis ei ole alust asuda seisukohale, et laenulepingut on muudetud tagasimaksmise tähtaja osas. Kostja on kaebuses viidanud VÕS § 11 lg 1 (lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi) ja § 13 lg-dele 1 ja 2 (lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel ning kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti). Samuti on kostja märkinud, et lepingu p-s 5.4. toodud selgituse kohaselt ei pea laenuleping olema notariaalselt tõestatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja eelnimetatud väited alust asuda seisukohale, et pooled ei ole leppinud kokku lepingu muutmise kirjalikku vormi. Antud juhul on pooled VÕS § 11 lg-s 1 ettenähtud vormivabaduse põhimõtet lepinguga piiranud, nähes punktis 1.9 ette kirjaliku vormi. Asjaolu, et laenuleping ei pidanud olema notariaalselt tõestatud, ei välista punkti 1.9 toimet pooltevaheliste teadete (sh lepingu muutmise) vormile. Kuna käesoleval juhul ei ole esitatud tõendeid lepingu kirjaliku muutmise kohta, on maakohus õigesti TsÜS § 77 lg 3 kohaldades leidnud, et lepingu tagasimaksmise tähtaega ei ole muudetud. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust asuda seisukohale, et AA oleks tegutsenud hageja esindajana ja et laenu tagastamise tähtaega oleks pikendatud. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja ei ole tõendanud laenu tagasimaksmist sularahas 24.10.2013. Ringkonnakohus möönab, et tavapäraselt kustutatakse hüpoteek siis, kui laen on tagastatud. Siiski ei ole käesoleval juhul alust lugeda hüpoteegi kustutamisega tõendatuks sularaha üleandmist laenu tagasimaksmiseks. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjenduste ja järeldusega, et laenu ei ole kohaselt täidetud. Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et kostja on 03.06.2014 tasunud hagejale 10 000 eurot laenulepingust tuleneva nõude katteks. Ehkki kostja on maksekorraldusel märkinud, et tasub nimetatud summa laenu põhiosa katteks, tuleb ringkonnakohtul hinnata, millisel alusel ja mille katteks tuleb 10 000 eurot lugeda tasutuks. Kostja on esmakordselt apellatsioonkaebuses

viidanud sellele, et ta on tarbija, mistõttu kohaldub VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud järjekord lepingust tuleneva nõude täidetuks lugemisel. Maakohus ei ole pooltega arutanud ega hinnanud, kas laenulepingut on võimalik kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, ehkki hageja viitas hagiavalduses sellele, et tema arvates tarbijakrediidilepinguga tegemist ei ole (kd I tl 26). Ringkonnakohus peab vajalikuks muuta maakohtu poolt laenulepingule antud õiguslikku kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus on võimaldanud menetlusosalistel esitada omapoolsed seisukohad lepingule kohalduvate VÕS § 402 lg 1 ja § 415 lg 1 ja 2 osas (RKTKo 3-2-1-137-09, p 12). Ringkonnakohtu arvates on kostja tarbija VÕS § l lg 5 mõttes, st füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Toimiku materjalides on viide sellele, et kostja soovis laenu õigusabikulude kandmiseks ja et ta oli sel ajal töötu (t.l.183, I kd). Puudub alus arvata, et laenuleping oli seotud kostja majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja on ettevõtja, st tegutseb majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 1 lg 6). VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Ringkonnakohus märgib, et seejuures ei ole oluline, et krediidi andmine oleks hageja tavapärane majandustegevus. Lisaks eeltoodule on tunnistaja MK ütlustega tõendatud, et Centrale Invest OÜ tegeles investeeringutega kinnisvarasse ja erinevatesse laenudesse (t.l.184 pöördel, I kd). Seega tegutses hageja vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel oma tavapärases majandus ja kutsetegevuses. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu viide VÕS § 88 lg-le 8 ebaõige, kuna kohaldada tuleb erinormi VÕS § 415 lg 2. Ringkonnakohus märgib, et kui VÕS § 88 lg 8 ja 9 on ettenähtud võlausaldaja kaitseks (sh vältimaks seda, et võlgnik määrab makstud summa arvestamise põhivõla katteks), siis VÕS § 415 lg 2 on ettenähtud tarbija huvides. Pooled ei saa VÕS § 415 lg-s 2 ettenähtud järjekorda tarbija kahjuks muuta, mistõttu on tühine laenulepingu punkt 1.7, milles pooled on kokku leppinud, et laenusaaja poolt rahaliste kohustuste täitmisel loetakse esmalt makstuks laenuandja viivisenõuded, seejärel intress ning alles siis laenusumma ja laenuandja võimalikud kulud. VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Käesoleval juhul on hagejal kostja vastu nõue, mis koosneb põhivõlgnevusest ja viivisest. Hageja ei ole nõudnud sissenõudmiseks tehtud kulude hüvitamist. Seega tuleb kostja poolt hagejale 03.06.2014 tasutud 10 000 eurot arvestada VÕS § 415 lg 2 p-st 2 tulenevalt võlgnetava põhisumma katteks. Krediidilepingust tulenevat intressi ja viivise tasumise kohustust on kostja rikkunud, mille üle vaidlus puudub. Vaidlus puudub selle üle, et 03.06.2014 seisuga oli laenulepingust kogunenud kõrvalnõuded viivis 6 210 eurot ja intress 247,95 eurot (kd I tl 30, 32). Apellatsiooniastmes ei ole kostja enam esitanud vastuväiteid intressi nõudele summas 247,95 eurot. Samuti ei ole kostja vaidlustanud lepingus kokkulepitud intressimäära 5%. Intressinõue on põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lepingust tulenevalt pidi kostja tagastama hagejale laenu 15.04.2013. Hageja tagastas põhiosa makse 10 000 eurot 03.06.2014. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist, mis on kogunenud 03.06.2014 seisuga. Hageja arvestuse kohaselt (s.o viivisemääraga 0,15% päevas)

oli 03.06.2014 seisuga kogunenud intress 6 210 eurot. Kostja on palunud vähendada viiviseid nullini või alternatiivselt vähendada kuni seadusjärgse viivisemäärani. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Viivise vähendamise taotluse esitamisel on kostja tuginenud sellele, et hageja ei ole põhjendanud põhivõlast suurema viivise nõudmist. Lisaks on kostja tuginenud sellele, et viivisenõue on esitatud alles kohtumenetluses, hageja on aga käitunud vastuoluliselt ning jätnud kostjale mulje, et ta on oma nõude sisse nõudmisest loobunud. Samuti ei ole hageja käitunud heas usus, sest on esitanud nõude vahetult enne aegumistähtaja saabumist. Ringkonnakohus märgib, et hageja väidetele on maakohus juba vastanud ja on vähendanud väljamõistetava viivise suurust, et viivis ei ületaks laenusummat 10 000 eurot. Õige on maakohtu seisukoht, et nõude esitamine vahetult enne võlanõude aegumist ei näita, et kehtiv võlasuhe poolte vahel oleks puudunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja esiletoodud asjaolud alust viivise vähendamiseks nullini. Küll aga on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud vähendada viivist seadusjärgse määrani. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Arvestades, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, on põhjendatud rakendada seadusjärgset viivisemäära. Ringkonnakohus on palunud välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 13.05.2016 seisuga (kd I tl 32). Ringkonnakohus märgib, et kuna kostja täitis põhivõlgnevuse 03.06.2014, siis on hagejal õigus nõuda viivist üksnes perioodi eest 15.04.2013 (nõude sissenõutavaks muutumisest) kuni 03.06.2014. Ringkonnakohtu viivisearvestus on järgmine: perioodi 15.04.2013 - 30.06.2013 eest summalt 10 000 eurot viivisemääraga 8,75% aastas on viivis 184,58902 eurot; perioodi 01.07.2013 - 31.12.2013 eest summalt 10 000 eurot viivisemääraga 8,5% aastas on viivis 428,493128 eurot ja perioodi 01.01.2014 - 03.06.2014 eest summalt 10 000 eurot viivisemääraga 8,25% aastas on viivis 348,082196 eurot. Seega kokku on hageja viivisenõue põhjendatud summas 961,16 eurot. Ülaltoodu alusel tuleb kostja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress 247,95 eurot ja viivis 961,16 eurot, s.o kokku 1 209,11 eurot. Menetluskulud Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus põhjendatuks määrata menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja 13 335,67 euro suurusest nõudest kuulub rahuldamisele 1 209,11 eurot, s.o umbes 9%. Seega tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 9% ulatuses kostja kanda ja 91% ulatuses hageja kanda. Kuna apellatsioonimenetluses kuulub kostja kaebus rahuldamisele osaliselt, määrab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu menetluse kulude osas samamoodi nagu maakohtu menetluse kulude osas (TsMS § 171 lg 1, § 163 lg 1). Seega tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 9% ulatuses kostja kanda ja 91% ulatuses hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.