J.W hagi N.Z-i (N.Z) ja L.M-i (N.Z) vastu alusetult saadud raha tagasinõudmiseks N.Z-i ja L.M-i vastuhagi J.W vastu valduse rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamise nõudes Pärnu Maakohtu 19.05.2017 otsus
Vaidlustatud kohtulahend
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
17 320 eurot
N.Z-i ja L.M-i apellatsioonkaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja/apellatsioonimenetluses vastustaja): J.W (isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Saame (e-post: XXX) Kostja I (vastuhagis hageja I/apellatsioonimenetluses apellant I): N.Z (isikukood XXX, elukoht XXX-i)
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482 Kostja II (vastuhagis hageja II/apellatsioonimenetluses apellant II): L.M (isikukood XXX, elukoht XXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Marko Tammann
N.Z-i ja L.M-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt N.Z-i ja L.M-i kanda.
4.Mõista välja solidaarselt N.Z-ilt ja L.M-ilt J.W kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 1200 eurot.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja J.W esitas 18.11.2016.a. (täiendatud 21.12.2016.a.) hagi, milles palub kostjatelt N.Z-ilt ja L.M-ilt solidaarselt J.W kasuks välja mõista põhinõudena 58 751,45 eurot ja viivise seadusjärgses määras arvestatuna tähtaegselt tasumata põhinõudelt kindla summana hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni ning edasi seadusjärgses määras arvestatuna tähtaegselt tasumata põhinõudelt.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 05. juunil 2011 hageja ja tema abikaasa ühelt poolt kui ostjad ja kostjad kui müüjad lihtkirjaliku ostu-müügilepingu, millega kostjad müüsid kinnistu (XXX; registriosa nr XXXXXX) hagejatele. Lepingu kohaselt oli müügihinnaks 49 920 eurot, mida hagejad pidid kostjatele tasuma 13 aasta jooksul 320 eurot kuus. Vormipuuduse tõttu oli leping tühine, kuid pooled täitsid seda lepingut ning kostjad andsid hagejatele lepingu täitmise korras kinnistu valduse.
3.Hageja koos abikaasaga, uskudes kas lepingu kehtivust või et kostjad lepingu täidavad ja leping muutub kehtivaks AÕS § 119 lg 2 alusel, hakkas kostjatele perioodiliselt kinnistu ostuhinda tasuma. Kokku on hageja tasunud kinnistu ostuhinnana kostjatele kokku 11 127,82 eurot.
4.Eeldades omandi olemasolu või vähemalt selle tekkimist, hakkas hageja koos abikaasaga kinnistut korda tegema ja arendama. Hageja ja tema abikaasa on kinnistu korrastamiseks ja arendamiseks teinud tööd ja kandnud kulusid. Hageja hindab, et elumaja eelviidatud parenduste materjalikulu on kokku ca 12 500 eurot, tööjõukulu
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482 samuti ca 12 500 eurot; õueala osas on vastavad kulud 11 000 eurot ja 11 000 eurot. Seega kokku on hageja investeerinud kinnistusse vähemalt ca 47 000 eurot.
5.Vormipuuduse tõttu on kinnistu omandamisele suunatud leping tühine, kuid hageja on lepingut täitnud ja lepingu täitmise korras kostjatele tasunud kokku 11 127,82 eurot. Lisaks on hageja parendanud kostjatele kuuluvat kinnistut ca 47 000 euro ulatuses ning teinud kulutusi kinnistu kindlustamiseks summas 623,63 eurot. Hageja leiab, et VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 kohaselt on õigus nõuda eeltoodud summade tasumisega viivitamise tõttu viivist seadusjärgses määras.
6.16.01.2017.a., 13.02.2017.a. ja 20.02.2017.a. on hageja esitanud vastuse kostjate vastuväidetele. Hageja on seisukohal, et aegumisele tuginemine kostjate poolt antud asjaoludel oleks vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu ei saa seda kohaldada.
7.Kostjad on pikema aja jooksul ja korduvalt võtnud vastu neile ostuhinnana tasutud summasid ja seejuures ka korduvalt hagejale (ja tema abikaasale) lubanud ja kinnitanud, et neil on jätkuvalt plaan kinnistu omand üle anda. Hageja esitab alljärgnevaga vastava fakto- ja kronoloogia: 1) 05. juunil 2011 andis kostja 1 hagejale kirjaliku kinnituse, kus kinnitas, et kinnistu on tema poolt hageja ja tema abikaasa „käsutusse ja kasutusse“ antud „kuni juriidilise vormistamiseni“; 2) juulis 2013 soovitas kostja 2 hagejale, et hageja võiks EAS-i hajaasustuse programmi abiga rajada kinnistule puurkaevu. Novembris 2013 võttis kostja 2 teadmiseks, et puurkaev rajatakse vana kaevu kohale; 3) 2013.a. jooksul vestlesid hageja ja kostja 2 korduvalt kinnistu „juriidilise vormistamise“ ehk tegeliku omandi ülekandmise teemal. Kostja 2 andis korduvalt selgeid lubadusi, et kostjad kindlasti annavad kinnistu omandi hagejale ja tema abikaasale üle. Kostja 2 on eelnimetatut kinnitanud Facebook’i vestlustes. Hageja on niisuguse vestluse käigus 11.09.2013 viidanud, et „meie poolt veel makstav [ostusumma on] umbes 40 000“ eurot, millele vastuseks kostja 2 sisuliselt seda ka möönis, rääkides üksnes, et „kuid hüpoteegi summa on jääv“. Samas vestluses rääkisid hageja ja kostja 2 ka selgelt müügist, st pooled arutlesid, et kuna pank ei näe müügiks takistust, siis saabki müügiga kinnistu hageja ja tema abikaasa omandisse „vormistada.“ Eeltoodud kinnitusi ei ole võimalik mõistlikult tõlgendada teisiti kui kostjate vastavaid lubadusi, et kostjatel on jätkuvalt plaan ja tahe kinnistu omand vastavalt (tühisele) ostu-müügilepingule üle anda.
8.Kostjate väide, justkui oleks kostjate ühelt poolt ja hageja ja tema abikaasa vahel teiselt poolt kokkulepe, et kindlustusmaksed tasuvad viimased kui üürnikud, ei vasta tõele. Kostjate vastus hagile
9.Kostjad N.Z ja L.M esitasid 05.01.2017.a. vastuse hagiavaldusele, mille järgi kostjad ei nõustu hagiga. Kostjad leiavad, et poolte vahel allkirjastatud lepingust ei nähtu selgelt ja arusaadavalt, kelle vahel millised võlasuhted olid ehk milliste kohustuste täitmises täpselt kokku lepiti. Hageja pidi 5. juunil 2011 lihtkirjaliku ostumüügilepingut vormistades vähemalt põhijoontes aru saama või vähemalt möönma, et kinnistu ostu-müügileping on tühine, s.t õiguslike tagajärgedeta. Sellises olukorras ei saanud hageja oodata ega loota, et sellest lepingust võib talle tuleneda nõue kostjate vastu. Hagejal ei ole soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei ole tõendanud, et kostjad said temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja poolt kostjatele ülekandega tasutud summad on hinnatavad tasuna asja (kinnistu) kasutamise eest.
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482
10.Kostjad leiavad, et põhjendatu on hageja nõue summas 127 euro ja 82 sendi (ehk 2010. aastal kehtinud vääringus 2000 krooni) osas, mille kohta hageja on esitanud kohtule väljavõtte pangakontolt (hagiavalduse lisa 4, lk 3), sest väidetav tehing tehti
5.juunil 2011.a.
11.Kostjad esitasid aegumise vastuväite. Hageja sai rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostjatest) teada hetkel, kui ta tegi kostja N.Z-ile esimese raha ülekande 31. jaanuaril 2012. Edasi on hageja teinud kostja L.M-ile erinevaid ülekandeid kuni 9. detsembrini 2013, mille aegumistähtaeg algab erinevatel aegadel (s.t konkreetsete ülekannete tegemisel). Kuna nõuetekohane hagi esitati kohtusse 22. detsembril 2016, siis kõik need nõuded, mis on esitatud enne nimetatud kuupäeva tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 1 aegunud. Peale 22. detsembrit 2013 ehk hageja poolt nõuetekohase hagi kohtusse esitamist on hageja teinud L.M-ile ülekandeid viiel korral, kokku 1600 eurot (5 x 320).
12.Hageja väidab, et lisaks on hageja tasunud Kinnistu kindlustamise eest (soodustatud isikuks kostja 1) kindlustusmakseid kokku summas 623,63 eurot. Nimelt on hageja ja kostjad kokku leppinud, et asjaga seotud kindlustusmaksud kannab hageja ja tema elukaaslane.
13.13.02.2017.a. ja 20.02.2017.a. on kostjad pärast eelistungit täiendanud enda seisukohti, leides, et hageja nõue kostjatelt alusetult rikastumise korras saadu nõudmiseks ei ole põhjendatud, sest pooltel oli kokkulepe, et juhul, kui ostu müügi lepingut ei sõlmita, siis jääb makstud raha tasuna kostjatele kinnistu kasutamise eest. Kostjad tõendavad seda Facebook väljavõttega, kus L.M on J.W-le 11.09.2013. a kirjutanud, et „oled ju ise ka praegu üürniku saatuses.“ Vastuhagi
14.20.02.2017.a. esitasid kostjad vastuhagi, mille alusel paluvad seisuga 21. jaanuar 2017 kohtul mõista J.W-lt ja R. J.W-lt solidaarselt L.M-i kasuks välja 5120 eurot ja J.W-lt ja R. J.W-lt solidaarselt N.Z-i kasuks välja 5120 eurot.
15.Hageja J.W ja tema abikaasa R. J.W on saanud kasutuseelise, kuna kasutasid koos teiste pereliikmetega kostjatele kuuluvat kinnistut (elumaja ning selle juurde kuuluvaid abihooneid ja põllumaad), tasumata selle eest üüri, kuid mida pidanuks tasuma seal piirkonnas muid eluruume üürides ja kinnistu juurde kuuluvat maad kasutades. Hageja pole nimetatud kinnistu omanikele kinnistu kasutamise eest muuhulgas 2014. aasta mais, juunis, augustis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris (7 kuud) ning 2015. aastal (12 kuud), 2016. aastal (12 kuud) ja 2017. aasta jaanuaris seisuga 21. jaanuar (1 kuu) – seega kokku 32 kuud – tasunud.
16.Kostjad leiavad, et portaalist „Kinnisvara City24“ tehtud väljatrükkide põhjal võib põhimõtteliselt järeldada, et kostjatele kuuluva kinnistu (asukohaga XXX) kasutusvõimalus on selle väljaüürimise korral ühes kuus majanduslikult väärt vähemalt 320 eurot. Selle kasuks kõneleb ka asjaolu, et nimetatud summa – või vähemalt kostjate poolt hagejatele kuulunud ja kuuluva kinnistu igakuise kasutamise suurusjärk – lepiti hageja ja tema abikaasa ning kostjate vahel 5. juunil 2011 põhimõtteliselt kokku.
17.Kostjad esitavad kohtule väljavõtted kinnistusraamatust, millest nähtub, et N.Z on XXX kinnistu omanik ning et selle kinnistu pindala 16,1 hektarit. Kuna kostjatele kuuluva kinnistu pindala on võrreldes hagejate poolt kohtule esitatud üürikuulutuste aluseks olevate kinnistute pindaladega oluliselt suurem (vastavalt 1000 m2, 690 m2 ja 8883 m2), siis see asjaolu võimaldab hagejate hinnangul neile kuuluva kinnistu ühe 4(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482 kuu üürihinda pidada 320 eurost pigem suuremaks. Kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes ei ole praegusel juhul hõlmatud üksnes kostjate ja nende pereliikmete poolt hagejatele kuuluva elumaja kasutamisega, vaid selle elumaja juurde kuuluva – ja äratuntavalt suure pindalaga – maa kasutamisega. Seda kinnitab see, et J.W-le ja tema abikaasale R. J.W-le kuuluv äriühing Y OÜ on taotlenud ja saanud ajavahemikul 2012-2016 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt mitmel korral toetusi. Samuti see, et J.W ja tema abikaasa R. J.W tegelesid kinnistul põllumajanduse ja loomakasvatusega.
18.17.03.2017.a. esitas hageja J.W vastuhagile vastuväited. Kasutuseeliste osas on põhjendatud kahtlus, kas kostjad oleksid üldse saanud kinnistu välja üürida. Kostjate poolt esitatud üürikuulutused on esitatud selgelt parematele ja turu mõttes atraktiivsematele kinnistutele, kui seda on kõnealune kinnistu, mis hagejale ja tema perele üleandmise ajal oli sisuliselt elamiskõlbmatu. Kostjate viide, justkui oleksid pooled kokku leppinud kinnistu kasutusvõimaluse maksumusena 320 eurot kuus (vastuhagi p 13) on ekslik. Hageja on korduvalt menetluses selgitanud, et mitte mingil juhul ei oleks ta sõlminud sellele kinnistule üürilepingut. Kostjate viited kinnistu suurusele ja PRIA toetusele (vastuhagi p 14) on arusaamatud. Kui kostjad soovivad väita, et nad oleksid oma kinnistu saanud välja üürida isegi suurema tasu eest, kui seda on 320 eurot kuus, siis oleks kostjad pidanud esitama oma väite tõendamiseks ka ilmselt mingid teistsugused tõendid (nt kuulutused, kus käsitletakse sarnase põllu- või metsamaa üürimist vmt). Kostjad ei ole esitanud mingisuguseid arusaadavaid väiteid, rääkimata tõenditest, selle kohta, milline võiks olla kostjatele kuuluva ja hageja poolt kasutatava põllumajandus- ja metsamaa reaalne üüri-/rendimäär. Menetluse käik
19.22.12.2016.a. rahuldas kohus hageja J.W taotluse menetlusabi saamiseks ja vabastas hageja riigilõivu tasumisest summas 1100 eurot. 22.12.2016.a. määrusega võttis Pärnu Maakohus hagi menetlusse ja alustas eelmenetlust.
20.23.01.2017.a. toimunud eelistungil jäid pooled kirjalike seisukohtade juurde. Kohus määras täiendavate seisukohtade, tõendite esitamise tähtajaks 13.02.2017.a. ning eelmenetlust lõpetavaks tähtajaks 20.02.2017.a. Eelistungil on kohus TsMS § § 340 1 lg 1 ja 2 alusel kohustanud hagejat oma nõuet summas 47 000 eurot põhjendama.
21.07.03.2017.a. on kohus võtnud J.W suhtes vastuhagi menetlusse ja keeldunud R. J.W suhtes vastuhagi menetlusse võtmisest. Kohus jättis hagiavalduse osaliselt, s.o summas 47623,32 eurot läbi vaatamata. 17.03.2017.a. esitas hageja määruskaebuse osas, millega hageja nõue jäi osaliselt läbi vaatamata. Kohus rahuldas määruskaebuse. 21.03.2017.a. võttis Pärnu Maakohus vastuhagi menetlusse. 06.04.2017.a. jättis kohus hageja J.W hagi N.Z-i ja L.M-i vastu osaliselt läbi vaatamata, s.o summas 47 000 eurot, kuna hageja ei kõrvaldanud puuduseid hagiavalduses. 06.04.2017.a. võttis kohus kostjate N.Z-i ja L.M-i taotluse vastuhagi põhinõude suurendamiseks menetlusse, millega kostjad paluvad kohtul J.W-lt välja mõista hüvitis valduse rikkumise teel saadud kasutuseelise 10 240 euro hüvitamiseks. 20.04.2017.a. toimunud kohtuistungil jäid pooled kirjalike seisukohtade juurde. Esimese astme kohtu otsus
22.Maakohus rahuldas hageja J.W ́i hagi osaliselt, s.o põhinõude osas summas 11 000 eurot ja viivise perioodi 18.11.2016.a. kuni 19.05.2017.a. eest summas 440,92 eurot, kokku summas 11 440,92 €. Maakohus rahuldas kostjate N.Z-i ja L.M-i vastuhagi osaliselt, s.o summas 4800 eurot. Maakohus mõistis vastastikuste nõuete 5(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482 tasaarveldamise korras kostjatelt N.Z-ilt ja L.M-ilt solidaarselt hageja J.W kasuks välja 6640,92 € ja viivise põhinõudelt (6640,92 €) alates 20.05.2017.a kuni põhinõude täitmiseni 8% aastas, millele lisandub Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit. Maakohus mõistis vastastikuste menetluskulude tasaarvestamise korras J.W-lt kostjate N.Z-i ja L.M-i kasuks 2 620,50 eurot ning viivise menetluskulude tasumisega viivitamisel.
23.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja J.W tasunud ajavahemikul 05.06.2011.a. kuni 09.07.2014.a. sõlmitud lepinguga võetud kohustuse täitmiseks kostjatele N.Z ja L.M-ile kokku 11 127,82 eurot ning on teinud kulutusi kinnistu kindlustamiseks summas 623,63 eurot. Hageja leiab, et ostuhinna tasumise kohustust lepingu tühisuse tõttu tegelikult ei tekkinud, seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt tühise lepingu alusel tasutud 11 127,82 euro tagastamist. Kostjad on väitnud, et nõue summas 127,82 euro (2000 EEK) osas on põhjendamatu, sest hageja poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõtte on ülekanne tehtud 14.05.2010.a., s.o enne 05.06.2011.a. sõlmitud lepingut. Kohus leiab, et kostjate vastuväide 127,82 euro tagastamise kohta on põhjendatud, sest nimetatud ülekanne eelnes poolte kokkuleppele kinnistu hagejatele müümiseks ning ülekande juures on selgitusena märgitud „abi,“ millest võib järeldada, et kõnealune makse ei ole seotud 05.06.2011.a. müügilepinguga.
24.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostja arvelduskontole 11 000 eurot. Kostjad on väitnud, et hageja ei teinud neile mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli teine võlasuhe, millest tulenevalt kostjatel on õigus raha saada ning et nad ei pea seda tagasi maksma. Poolte vahel on samast võlasuhtest tekkinud vaidlus lahendatud tsiviilasjas nr 2-15-2814, kus kohtud on leidnud, et 05.06.2011.a. sõlmitud lepingu näol on tegemist lihtkirjaliku kinnistu müügilepinguga (vt jõust. – Pärnu MKo 27.06.2016., p 7 ja Tln RingKo 28.09.2016., p 14). Kostjad ei ole käesoleva tsiviilasja menetlemisel uusi asjaolusid esitanud, mille põhjal võiks saada kinnitust asjaolule, et pooled on sõlminud üürilepingu. Kohus leiab, et kostjad N.Z ja L.M on rikastunud tühise lepingu täitmise tulemusena hageja J.W arvel ning alusetu rikastumine ei ole ära langenud (VÕS § 1033 lg 1).
25.Kostjad on esitanud kohtule aegumise vastuväite, mille järgi 22. detsembril 2016.a. kui nõuetekohane hagi esitati kohtusse, oli enne seda kuupäeva tehtud ülekanded on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg-st 1 alusel aegunud.
26.Hageja on olnud seisukohal, et aegumisele tuginemine kostjate poolt antud asjaoludel oleks vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu ei saa seda kohaldada. Kostjad on pikema aja jooksul ja korduvalt võtnud vastu neile ostuhinnana tasutud summasid ja seejuures ka korduvalt hagejale lubanud, et neil on jätkuvalt plaan kinnistu omand hagejale üle anda.
27.Kohus leiab, et hageja nõue summas 11 000 eurot ei ole aegunud, sest kostjate poolt aegumise vastuväitele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Seega, kohus mõistab kostjalt N.Z ja L.M-ilt kostja J.W kasuks välja 11 000 eurot.
28.Hageja nõuab kostjatelt kindlustusmaksete tagastamist summas 623,63 eurot, mille hageja on tasunud kinnistu kindlustamise eest (soodustatud isikuks kostja 1 N.Z ). Hageja on leidnud, et kulutuste hüvitamist võib kinnistu valdaja (hageja) nõuda vastavalt VÕS §-le 1042. Kostja on esitanud vastuväite, mille järgi on pooled leppinud kokku, et asjaga seotud kindlustusmaksud kannab hageja ja tema elukaaslane.
29.Kohtule esitatud hageja J.W pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on teinud Seesam Insurance AS kontole ülekandeid summas 623,63 eurot, mis olid kinnistu
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482 kindlustamiseks ettenähtud maksed. Nimetatud maksete võrra ei tulnud kostjatel kulutusi teha.
30.Kohus leiab, et hageja ei ole õigusliku aluseta kulutusi teinud, sest pooled on leppinud kokku, et hageja tasub kinnistu kindlustusmaksed. Kokkuleppe tulemusena on hageja kindlustust maksnud, mille kohta on kostjad esitanud Facebooki 17.12.2012.a. väljavõtte, millelt nähtub, et kostja L.M on saatnud hageja J.W meilile edasi teate kindlustuse kohta. Kohtu hinnangul ei olnud hagejal ka kostjate rikastamise eesmärki, sest asudes kinnistul asuvaid hooneid kasutama on eluliselt usutav kostjate väide, et poolte ühiseks huviks oli tagada hoonete taastamine õnnetusjuhtumi korral. Eelnimetatud väljavõtte põhjal saab kinnitust kokkuleppe olemasolu, mille järgi tasub hageja kostjate eest kindlustusmakseid. Seega ei ole kostjad hageja arvel kindlustusmaksete tasumise tõttu rikastunud, mistõttu jätab kohus selles osas hagi rahuldamata.
31.Hageja palub kostjatelt N.Z-ilt ja L.M-ilt solidaarselt välja mõista hageja kasuks viivise seadusjärgses määras arvestatuna tähtaegselt tasumata põhinõudelt kindla summana hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni ning edasi seadusjärgses määras arvestatuna tähtaegselt tasumata põhinõudelt.
32.Hageja nõuab kostjalt viivist alates hagi esitamisest 18.11.2016.a. kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus rahuldab hagi summas 11 000 eurot, millele lisandub viivis alates 18.11.2016.a. kuni 19.05.2017.a. summas 440.92 eurot ning alates 20.05.2017.a. viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
33.Vastuhagi kohaselt on hageja J.W ja tema abikaasa R. J.W saanud kasutuseeliseid, kuna kasutasid koos teiste pereliikmetega hagejatele kuuluvat kinnistut. Hageja ei ole kostjatele tasunud kinnistu kasutamise eest 2014. aasta mais, juunis, augustis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris (7 kuud) ning 2015. aastal (12 kuud), 2016. aastal (12 kuud) ja 2017. aasta jaanuaris seisuga 21. jaanuar (1 kuu), s.o kokku 32 kuud. Kasutuseelised ei piirdu kostja hinnangul elumaja kasutamisega, vaid selle elumaja juurde kuuluva maa kasutamisega põllumajanduseks ja loomakasvatuseks (pindala 16,1 ha). Hageja poolt maa kasutamine majanduslikel eesmärkidel on kohtu hinnangul tõendatud PRIA pindalatoetuste (hagiavaldusele esitatud vastuse lisa 11) ja kohtule tõendina esitatud J.W ja R. J.W 08.02.2017.a kohtutäiturile esitatud avaldusega, millest nähtuvad hageja poolt kinnistu kasutamine. Kostjad leiavad, et TsMS § 233 lg 2 alusel võib kohus määrata kasutuseeliste väärtuse kohtu õiglase hinnangu järgi, kui täpne kindlakstegemine ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik.
34.Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause). Kostjad nõuavad hagejalt hüvitist summas 10240 eurot (32 kuud x 320€). Kostjad leiavad portaalist „Kinnisvara City24“ tehtud väljatrüki põhjal, et kostjatele kuuluva kinnistu kasutusvõimalus on selle väljaüürimise korral ühes kuus majanduslikult väärt vähemalt 320 eurot (I kd, tl 125-127). Nimetatud väljatrükkidel on majade üürikuulutused, mille igakuiseks üüriks on märgitud 350€ kuni 370€ ning tegemist on eluruumidega, mis ei vaja remonti ja on kasutamiseks valmis. Kohus nõustub hagejaga selles, et kõnealune kinnistu ja kostjate poolt tõenditena esitatud kinnistud ei ole võrreldavad. Esiteks ei olnud kostjate poolt hagejale üle antud eluruumid sellises seisus, et neid oleks saanud ilma remondita kasutada (hageja esitatud fotomaterjal – I kd, tl 61-72). Järeldust toetab AS Pindi Kinnisvara 28.03.2008.a. eksperthinnang, millest nähtub, et kinnistul asuv hoone on pooliku viimistlusega ja vajab remonti (II kd, tl 135-136). Samuti on olnud probleemiks kinnistule juurdepääs, sest kinnistu naaber on keelanud seni kasutuses
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482 olnud tee kasutada andmisest ja uue teelõigu rajamine on pooleli (II kd, tl 63-75), eelnimetatud asjaolud mõjutavad oluliselt kinnistu kasutamist ja ka selle üürihinda.
35.Kohus asub seisukohale, et kinnistu kasutada andmine, et selle väljaüürimisest tulu teenida oli faktiliselt võimalik, sest kinnistul olid hooned ja suur maa-ala, mida on ka hageja põllumajanduseks kasutanud, milles puudub vaidlus (vt 20.04.2017.a. kohtuistungi protokolli). Hageja esitatud kinnisvaramaaklerite seisukohad ei väära kohtu järeldust, sest hageja on maakleritele esitanud andmed, mille järgi ei saa kinnistut elamiseks kasutada, mis ei ole õige. Kohus leiab, et kostjad olid ka tegelikult valmis ja võimelised kinnistut välja üürima, samuti oli võimalik kinnistut, arvestades hooneid ja maa-ala suurust, faktiliselt välja üürida. Kohus aga ei nõustu kostjate pakutud üüri suurusega, sest kinnistul olid eelviidatud puudused. Kostjad on vastuhagis palunud kasututuseeliste väärtus määrata kohtu õiglase hinnangu järgi, kui täpset väärtust ei ole võimalik kindlaks teha. Antud juhul peab arvestama kinnistu remondivajadusega ja kasutamisega seotud probleeme, mistõttu tuleb igakuist üüri vähendada 150 euroni.
36.Seega mõistab kohus hagejalt J.W-lt kostjate N.Z ja L.M-i kasuks välja hüvitise summas 4800 eurot (32 kuud x 150€). TsMS § 373 lg 1 p 1 alusel on vastuhagi suunatud põhihagi tasaarvestamisele, seega on pärast tasaarvestamist hageja nõude suuruseks 6640,92 eurot. Apellatsioonkaebus
37.Apellatsioonkaebuse esitasid maakohtu otsuse peale N.Z ja L.M. Apellandid paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, mille maakohus rahuldas hageja J.W hagi osaliselt, jättis osaliselt kostjate N.Z ja L.M-i vastuhagi rahuldamata ning teha asjas uus otsus, millega jätta J.W põhinõue summas 11 000 eurot ja viivise perioodi 18.11.2016 kuni 19.05.2017 summas 440 eurot ja 92 senti rahuldamata, rahuldada N.Z-i ja L.M-i vastuhagi täielikult, so summas 10 240 eurot. Tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtus kantud menetluskulud J.W kanda, mõista J.W-lt L.M-i ja N.Z-i kasuks välja nende poolt maakohtus kantud menetluskulud 4 200 eurot.
38.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu apellandid maakohtu käsitlusega, et kostjate poolt aegumise vastuväitele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. 23.01.2017 eelistungil selgitas L.M, et poolte vahel oli kokkulepe, et kui ostutehingut ei toimu, siis jääb raha kinnistu kasutamise eest selleks summaks ning, et sellist kompromissi, et hagejad saaksid kinnistu välja osta ei tule. Seda kinnitas ka N.Z , et hagejatele on antud 3 aastat kinnistu väljaostmiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta apellantide faktiliste väidetega ei nõustu. Apellandid taotlesid maakohtus nende ärakuulamist vande all, kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt ei jaga apellandid maakohtu arusaama, et kostja on käitunud vastuoluliselt, võttes pikema aja jooksul vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid ja jättes samas hagejale mulje, et ta siiski tagab notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Seetõttu ei olnud maakohus õigustatud jätma kostjate aegumise vastuväidet hageja 11 000 euro nõude osas seoses selle vastuoluga hea usu põhimõttega arvestamata.
39.Apellandid toovad esile ka selle, et hageja ei tõendanud oma väidet, et hagejad pidid tasuma kostjatele 13 aasta jooksul 320 eurot kuus.
40.Maakohus luges kostjate poolt hinnatud kasutuseelise objektiivse väärtuse asemel õigemaks rohkem kui poole väiksema väärtuse. Apellantide hinnangul ei olnud kasutuseelise väärtuse täpne kindlakstegemine esitatud tõendeid arvestades võimalik, mistõttu tuli kasutuseelise väärtus määrata kohtu õiglase hinnangu järgi. Maakohus
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482 sellest põhimõtteliselt ka lähtus, kuid tegi seda ebaõiglase hinnangu põhjal. Maakohus ei ole arvestanud mitmete tõenditega ja mh ka sellega, et kasutuseeliseid ei arvestatud ainult elumaja kasutamisega seoses vaid elumaja juurde kuulus ka maatükk. Apellandid leiavad, et õiglane ei ole see, et tõendamine jäi vaid nende kanda, kuna võrreldava kinnistu üürimine ei ole tavapärane. Apellandid on seisukohal, et elumaja remondivajadust kompenseerib kinnistu juurde kuulunud suur maatükk. Sellest tulenevalt leiavad apellandid, et kinnistu kasutuseelise väärtus tuleb ümber määrata, ning kasutuseeliseks tuleb määrata 320 eurot või vähemat sellega ligilähedane summa kuus. Vastus apellatsioonkaebusele
41.Vastustaja vaidles apellantide poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellantide kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
42.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
43.Poolte vahel puudub asja materjalidest nähtuvalt vaidlus selles, et: - kostjale 1 N.Z-ile ja kostjale 2 L.M-ile kuulub XXX (registriosa nr XXXXXX; edaspidi: kinnistu); - 05.06.2011.a. sõlmisid hageja J.W ja kostjad lihtkirjaliku ostu-müügilepingu, millega kostjad müüsid kinnistu lihtkirjaliku lepingu alusel hagejale (I kd, tlk 51); - lepingu kohaselt oli kinnistu müügihinnaks 49 920 €; - kokku on hageja J.W ja tema abikaasa R. J.W tasunud kostjatele kokku 11 000 eurot, sh ajavahemikul 31.01.2012- 22.12.2013 9400 eurot ja peale 22.12.2013 kokku 1 600 eurot.; - 05.06.2011.a. andis kostja 1 N.Z kirjaliku kokkuleppe alusel hagejale J.W-le ja R. J.W-le kinnisasja otsese valduse (I kd, tlk 52); - alates juuni 2011.a. kuni aprill 2017.a. olid hageja J.W ja tema abikaasa R. J.W olnud kostjatele kuuluva kinnistu valdajateks. - 05.06.2011 leping on tühine vormipuuduse tõttu.
44.Maakohtus esitasid kostjad aegumise vastuväite 31.01.2012-22.12.2013 tehtud maksete osas. Maakohus leidis otsuses, et kuna kostja on käitunud vastuoluliselt, võttes pikema aja jooksul vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid, jättes mulje, et ta tagab vorminõuetele vastava lepingu sõlmimise kinnistu müügiks, on kostja poolt aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Apellatsioonkaebuses vaidlustavad kostjad maakohtu nimetatud järeldust. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu.
45.Õige on küll kostjate seisukoht, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning oluline ei ole see, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust. Sellest tulenevalt algas alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega ning osaliselt on hageja nõuded aegunud, arvestades seda, et hagi esitati kohtusse alles 18.11.2016.
46.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus valesti hinnanud seda, et kostjate tuginemine aegumisele on antud vaidluses vastuolus hea usu põhimõttega ning aegumist käesolevas asjas kohaldada ei saa. Maakohus on asjakohastele tõenditele
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482 tuginedes teinud põhjendatud järelduse, et kostjad jätsid hagejalt ja tema abikaasalt raha vastu võttes mulje, et poolte vahel sõlmitakse leping, mille kohaselt läheb kinnistu omandiõigus üle hagejale. Nagu asjast nähtub, sellist lepingut ei sõlmitud.
47.Maakohus leidis ringkonnakohtu arvates ka õigesti, et asjas puuduvad veenvad tõendid poolte kokkuleppe kohta, mille kohaselt jääb hageja poolt tasutu tasuks kinnistu kasutamise eest, kui vormikohast müügilepingut ja asjaõiguslepingut kinnistu omandamiseks ei sõlmita. Apellatsioonkaebuses heidavad kostjad ette, et maakohus jättis arvestamata kostjate poolt istungil väidetu, et selline kokkulepe sõlmiti ning, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostjate vande alla ülekuulamise taotluse, millise rahuldamisel oleks olnud kostjatel võimalik viidata oma väidete tõendamiseks tõenditele – kostjate vande alla antud seletustele.
48.Ringkonnakohus osutab, et ainuüksi kostjate esitatud väidetega (kas kirjalike või suulistega) ei saa mingit asjaolu tõendada. Antud asjas ei andnud teine pool nõusolekut kostjate vande alla ärakuulamiseks, seega oli võimalik poole vande alla ärakuulamine vaid kohtu algatusel. Kohus kuulab poole vande alla ära vaid juhul, kui esitatud tõendite pinnalt ei ole kohtul tekkinud kindlat veendumust, kuidas vaidlus lahendada. Täiendavalt toob ringkonnakohus esile, et poole vande all ärakuulamist kohtu algatusel kasutatakse ainult möödapääsmatutel juhtudel. Antud vaidluses ringkonnakohtu arvates sellist olukorda ei esinenud.
49.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on valesti määranud kasutuseelise väärtuse. Kuigi õige on see, et kostjate poolt esitatud tõendid kinnistute üüripakkumiste kohta ei ole võrreldavad selles mõttes, et hageja kasutuses olnud kinnistu oli kordades suurem, tõi hageja esile ja tõendas, et hageja kasutuses olnud kinnistul asuv elumaja on tunduvalt kehvemas olukorras võrreldes teistega ning samuti esines probleeme kinnistule juurdepääsuga.
50.Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostjad seda, et hageja kasutuses olnud kinnistul asuv elamu oli pooliku siseviimistlusega. Kostjad väidavad seda, et kinnistule juurdepääsuks takistusi ei olnud. Asjas esitatud tõendid lükkavad nimetatud kostja väite ümber. Esiteks nähtub juurdepääsu takistus sellest, et avalduse kinnistule juurdepääsu määramiseks esitas kohtusse kostja I ise ning see vaidlus läbis kaks kohtuastet. Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2015 määruse (II kd, tlk 65-75) p-st 43 nähtub kohtu tuvastatu, et kostjale I kuuluv kinnistu ei külgne avalikult kasutatava teega ning selleks, et kinnistu omanik saaks avalikult kasutatavale teele, tuleb ületada võõras kinnisasi. Hageja esitas asja materjalide juurde foto (II kd, tlk 63, foto nr 1), millest nähtub juurdepääsu olukord üle naabri kinnistu. Nimetatud fotoga on tõendatud hageja väide, et naaber keeldus lubamast kasutada juurdepääsu tema kinnistu kaudu ning see seletab ka asjaolu, miks kostja I avalduse kohtusse juurdepääsu määramiseks esitas.
51.Kuigi põhimõtteliselt on asjakohane kostjate viide sellele, et kuna hageja tegeles põllumajandusega (mis kohtu hinnangul on tõendatud) ei ole loogiline see, et sellest saadud toodangu transportimiseks kasutas hageja juurdepääsu üle (kohati võsastunud) heinamaa, ei saa samas esitatud asjaolude ja tõendite alusel väita, et juurdepääsu kasutamine üle naabri kinnistu oleks olnud probleeme tekitamata võimalik.
52.Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2015 määrusest nähtuvalt seati kostjale I kuuluvale kinnistule juurdepääs selliselt, et kostja I taastab ja ehitab määratud juurdepääsu omal kulul. Hageja on asjas esitanud foto (II kd, lk 63 foto nr 2) kohtu määratud juurdepääsutee asukoha ja olukorra kohta. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et juurdepääs vastavalt kohtu määratud asukohale on rajatud. Seega asus kokkuvõtvalt maakohus õigesti seisukohale, et juurdepääsu puudumine vähendab kasutuseelise väärtust.
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482
53.Apellatsioonkaebuses kordavad kostjad maakohtus esitatud seisukohta, et maakohtul ei olnud võimalik esitatud tõendite alusel kasutuseelise väärtust täpselt kindlaks teha, mistõttu tuli kasutuseelise väärtus määrata kohtu õiglase hinnangu järgi, vastavalt kostjate poolt maakohtule esitatud taotlusele. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kasutuseelise väärtuse kohta tehtud otsuses arvestanud nii poolte väidete, kui ka neid kinnitavate tõenditega.
54.Kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnihind 125 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistliku suurusega. Kostjad märgivad, et Riigikohtus juurdunud praktika kohaselt on mõistlikuks tunnitasu suuruseks 120 eurot käibemaksuga. Ringkonnakohus kostjate väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus osutab, et Riigikohus on esitanud seisukoha, mille järgi tuleb pidada mõistlikuks tunnitasu suuruseks lepingulise esindaja teenuse kasutamise eest 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). 14. oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-198-13, tehtud määruses luges Riigikohus tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi ning maakohus on tunnitasu hindamisel lähtunud õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, samuti menetluses osalenud hageja esindaja kvalifikatsiooniga.
55.Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus ning kohtule on antud kaalutlusruum hindamaks, milliseid lepingulise esindaja kulusid peaks menetluskulusid kandma kohustatud isik vastaspoolele hüvitama. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja lepingulise esindaja ajakulu ja mõistlikkuse tuvastamisel diskretsioonipiire ületanud.
56.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse reolutsiooni punktis on ilmne kirjaviga. Maakohus on viidanud, et Euroopa Keskpanga põhirefinatseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär enne 01.01.2017 oli 0,00%. See esiletoodu on õige (vt www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar).
57.Apellatsioonkaebuses heidavad kostjad maakohtule ette, et maakohus ei nõudnud hagejalt menetluskulude kohta täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus kostjate etteheitega ei nõustu. Täiendavate tõendite esitamine on vajalik, kui menetluskulude osas tekib kohtul kahtlus. Antud asjas olid poolte menetluskulud enam-vähem võrdses suuruses, mistõttu puudus kohtul kahtluse tekkimiseks ning sellest tulenevalt täiendavate tõendite esitamise kohustamiseks alus.
58.Hageja esitas peale ringkonnakohtus toimunud istungit kirjalikult mitmeid selgitusi. Ringkonnakohus leiab, et otsuse tegemisel esitatuga arvestada ei saa, sest need selgitused on esitatud tähtaega järgimata. Apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks andis ringkonnakohus 04.07.2017 määrusega tähtaja 20 päeva määruse ärakirja kättesaamisest. Kohtuinfosüsteemi andmetel sai hageja määruse kätte 06.07.2017 (III kd, tlk 70) Menetluskulude jaotus
59.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-16-17482
60.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad tema kulud lepingulise esitaja poolt osutatud õigusteenuse tasust kokku summas 1 375 eurot koos käibemaksuga, tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks.
61.Ringkonnakohus leiab, et hageja on menetluskulud esitanud mõnevõrra ülepaisutatult. Arvestades vaidluse olemust ning seda, et apellatsioonkaebuses korratakse maakohtu menetluses juba esiletoodut, kusjuures väited on esitatud tunduvalt piiratumalt, kui maakohtus toimunud asja arutamisel, peab ringkonnakohus põhjendatud õigusteenuse osutamist järgmiselt: apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, sh kohtuotsuse analüüs, kliendiga suhtlus jm selline, kokku 6 tundi, istungi ettevalmistamine ja istungil osalemise aeg kokku 2 tundi. Seega on hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 125x8=1000 eurot+ käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole kostjate väide, et apellatsioonimenetluses on hageja lepingulise esindaja tunnitasu 125 eurot + km üleliia suur, jäädes otsuse p- 54 väljendatu juurde.
62.Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista seega hageja ringkonnakohtu menetluses kantud põhjendatud ja mõistlikud menetluskulud summas 1200 eurot.