Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Levikom Eesti OÜ hagi OÜ HT Management, Tarco Grupp OÜ ja Fortis Consulting OÜ vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.08.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Levikom Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
30 835 eurot 71 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Levikom Eesti OÜ (endine ärinimi Unitcom Eesti OÜ; registrikood 12678473), lepinguline esindaja Kerli Kase Kostja (vastustaja) OÜ HT Management (registrikood 10408088) Kostja (vastustaja) 11172394)
Tarco
Grupp
OÜ
(registrikood
Kostja (vastustaja) Fortis Consulting OÜ (registrikood 12217288) Kostjate ühine esindaja vandeadvokaat Andreas Veeret Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 28.08.2017 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja, Levikom Eesti OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Levikom Eesti OÜ (hageja) esitas 13.07.2016 Harju Maakohtule hagi OÜ HT Management (kostja I), Tarco Grupp OÜ (kostja II) ja Fortis Consulting OÜ (kostja III) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palub kostjalt I välja mõista 30 835 eurot 71 senti ning nii kostjalt II kui ka kostjalt III solidaarselt kostjaga I 13 794 eurot 50 senti.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid 27.10.2014 kostjad (müüjad) ja hageja (ostja) ning teised käesolevasse vaidlusesse mittepuutuvad osapooled Unity Internet OÜ ja Unity Systems OÜ (edaspidi US) osade müügilepingu ja muud tehingud (edaspidi leping). Nimetatud lepingut muudeti 09.01.2015 kokkuleppega. Lepingu p-i 2.1, lepingu lisa nr 1 ja kokkuleppe nr 1 kohaselt hõlmas leping muuhulgas järgmisi müügitehinguid: kostja I müüs hagejale US-i osa nimiväärtusega 2106 eurot hinnaga 212 299 eurot; kostja II müüs hagejale US-i osa nimiväärtusega 288 eurot hinnaga 27 589 euro; kostja III müüs hagejale US-i osa nimiväärtusega 288 eurot hinnaga 27 589 eurot. Leping täideti mõlema poole poolt 13.01.2015. Lepingu p-i 7 kohaselt andsid kõik müüjad ostjale lepingu lisas nr 3 loetletud kinnitused, mh kinnitasid müüjad, et kõik ostjale esitatud raamatupidamisaruanded annavad tõese ja õige ülevaate äriühingute finantsseisundist, maksejõulisusest, varadest ja kohustustest ning et äriühingut ei ähvarda maksejõuetuse oht ning äriühingu netovaraväärtus ei ole peale lepingus kajastatud bilansipäeva oluliselt vähenenud. Peale lepingu täitmist selgus, et müüjate antud kinnitused ei vastanud tõele ning audiitor ja ostja tuvastasid puudujäägid äriühingute raamatupidamisest.
3.Esiteks, US-i 31.12.2013 bilansi kohaselt oli äriühingu kassajääk 31.12.2013 seisuga 8568 eurot 10 senti. US-i 2014. a majandusaasta aruande kohaselt oli kassajääk 31.12.2014 seisuga 0 eurot. Audiitori 2014. a majandusaasta aruande ülevaatuse kohaselt ei ole vaadeldaval perioodil tuvastatud, et kassas olevat summat oleks inkasseeritud pangakontole ning samuti puudusid mistahes muud tõendusmaterjalid
2(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782 (kassaraamat koos kassa sissetuleku ja väljamineku orderitega) reaalse kassa olemasolu kohta. Audiitor märkis, et arvestades US-i äritegevust, marginaalset liikumist finantsraamatupidamise kassakontol ja üldist käibevahendite piiratust, ei peakski US-il olema vajadust kassa järele. Seega on kostjate antud kinnitus raamatupidamisdokumentatsioonis sisalduvate andmete tõesuse kohta vale ning hageja on saanud kahju tulenevalt kassa puudujäägist 8568 eurot 10 senti.
4.Teiseks, US-i 2014. a majandusaasta aruandes toodud bilansi kohaselt oli US-i varadeks 31.12.2014 seisuga nõuded ja ettemaksed summas 51 842 eurot. 2014. a majandusaasta aruande ülevaatuse kohaselt tuvastas audiitor, et nõuded ostjate vastu sisaldas 31.12.2014 seisuga lootusetuid nõudeid summas 10 616 eurot 93 senti (sellest 5515 eurot 95 senti 2010. a arvete alusel Baltic Broadband AS (pankrotis) vastu, kelle pankrot kuulutati välja 16.09.2010, 2510 eurot 18 senti 2009. a arvete alusel Iloprint AS (pankrotis) vastu, kelle pankrot kuulutati välja 03.07.2013 ning 2599 eurot 80 senti 2009–2012. a arvete alusel Allando Trailways AS vastu). Seega on kostjate poolt antud kinnitus raamatupidamisdokumentatsioonis sisalduvate andmete tõesuse kohta vale ning hageja on saanud kahju tulenevalt ebaõigesti kajastatud lootusetute nõuete sissenõudmise võimatusest summas 10 616 eurot 93 senti.
5.Kolmandaks, US-i 2014. a majandusaasta aruandes oli muuhulgas kajastatud laenunõuetena 958,68 eurot, kuid raamatupidamisandmete kontrollimisel ei olnud võimalik tuvastada, kelle vastu nimetatud nõue on suunatud. Seega on kostjad andnud hagejale selles osas valekinnitusi ning hageja on saanud kahju nimetatud asjaolust tulenevalt 958 eurot 68 senti.
6.Neljandaks, US-i 2013. a majandusaasta aruandes on kajastatud nii 01.01.2013 kui ka 31.12.2013 seisuga negatiivne oma osa summas 5706 eurot. Samas sätestab äriseadustiku § 162, et oma osa omandamine on lubatud üksnes juhul kui osaühingule kuuluva osa nimiväärtus ei ületa 1/3 osakapitalist ja osa omandamine ei too kaasa netovara vähenemist alla osakapitali ja reservide kogusumma. Oma osa ei tohi hoida bilansis üleval kauem kui 12 kuud, peale millist perioodi peab selle liitma eelmiste perioodide kasumisse/kahjumisse. Nimetatud toiming oli US-il tegemata ning peale seda, kui hageja nimetatud kande 2014. a audiitori nõudmisel ära tegi, vähenes nimetatud summa võrra US-i eelmiste perioodide kasum ehk hageja vara. Seega ei olnud kostjate kinnitused bilansis sisalduvate eelmiste perioodide kasumi kohta tõesed ning hageja on saanud kahju nimetatud asjaolust tulenevalt 5706 eurot.
7.Viiendaks, peale US-i osaluse üle võtmist ja raamatupidamisdokumentide kontrollimist on hagejale saanud teatavaks, et kostjad on perioodil juuni 2014 kuni novembri lõpp 2014 tasunud Advokaadibüroo Fort OÜ arveid kogusummas 4986 eurot. Nimetatud arvete spetsifikatsioonidest nähtub, et kõik Advokaadibüroo Fort OÜ konsultatsioonid olid tegelikkuses osutatud kostjatele seoses hageja ja kostjate vahelise müügitehingu ettevalmistamisega. Ka nimetatud osas ei vasta tõele kostjate
3(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782 kinnitused raamatupidamise korrektsuse osas ning hageja on saanud kahju nimetatud asjaolust tulenevalt 4986 eurot.
8.Hageja on seisukohal, et kostjate poolt lepingus ja enne lepingu sõlmimist antud kinnitusi tuleb käsitleda ühtse tervikuna. Juhul, kui hageja oleks teadnud, et eelpool märgitud asjaolud esinevad, ei oleks hageja sõlminud müügilepingut lepingus toodud tingimustel, vaid oleks nõudnud lepingu sõlmimist 30 835 euro 71 sendi võrra väiksemas summas. Nimetatud ulatuses on kostjad hagejale valekinnituste ja tegelikkusele mittevastavate andmete esitamisega ka kahju tekitanud. Lepingu p 8.2 kohaselt vastutavad müüjad kõigi lepinguga seoses tõusetuvate nõuete ja/või kohustuste eest solidaarselt. Praegusel juhul on hageja tõendanud, et kostjad on andnud müügilepingut sõlmides võõrandatava osaluse raamatupidamisliku ja varalise seisundi osas valekinnitusi ning on kajastanud bilansis mitmeid ridu selliselt, et hagejal jäi ebaõige arusaam US-i osaluse väärtusest. Sellega on hagejale tekkinud kahju kokku 30 835 eurot 71 senti. Kuivõrd lepingu p 8.1.4 kohaselt vastutab iga müüja lepingust tuleneva kohustuse, sh kinnituse rikkumise, eest kokku kuni 50 % ulatuses konkreetsele müüjale tasutud ostuhinna osast, siis palub hageja kostjalt II mitte välja mõista suuremat summat kui 13 794 eurot 50 senti ja kostjalt III mitte välja mõista suuremat summat kui 13 794 eurot 50 senti. Kostjate vastuväited
9.Kostjad ei nõustu hagis esitatud nõuetega ning vaidlevad hagile tervikuna vastu.
10.Hageja ei ole järginud lepingus kokkulepitud õigust lõpetavat tähtaega, mistõttu on kahjunõuded välistatud. Lepingu p-i 8.3 kohaselt kohustus hageja (ostja) kahju hüvitamise aluseks oleva asjaolu esinemisel, mis on seotud müüjate antud kinnituste rikkumisega, esitama müüjatele vastava teate esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 14 kalendripäeva jooksul päevast, mil hageja sai teada või pidi teada saama kinnituse rikkumisest. Samast punktist tuleneb, et hageja pidi teavitama müüjaid kinnituste rikkumisest ka siis, kui kinnituste rikkumisega seoses ei ole kahju tekkinud või kahju tekkimine on tõenäoline või võimalik tulevikus, ning eelmärgitud tähtaja jooksul teate esitamata jätmise korral ei vastuta müüjad kinnituste rikkumise eest ning hageja minetab õiguse kinnituste rikkumisele tugineda. Lepingu p-dest 15.1-15.4 tulenevalt pidi hageja p-s 8.3 viidatud teate esitama kirjalikus vormis, kostjatele üle andma kas isiklikult, saatma eraldi igale konkreetsele kostjale kulleriga või e-postiga p-s 15.3 märgitud kostjate kontaktandmetele (millisel juhul loeti teade edastatuks üksnes juhul, kui adressaat kinnitab e-kirja kättesaamist). Hageja pidi igal juhul kõigi hagi esemeks olevate kahjunõuete puhul kinnituste väidetavast rikkumisest teada saama juba oluliselt varem, kui 14 päeva jooksul enne hagi esitamist. Seetõttu ei saa ka hagiavaldust käsitada tähtaegse teatena lepingu p 8.3 mõttes.
11.Hagi rahuldamine on välistatud ka seetõttu, et hageja viis enne lepingu sõlmimist läbi põhjaliku auditi. Hageja ei väida, et ta ei saanud auditit soovitud mahus läbi viia või et kostjad jätsid hagejale üle andmata viimase küsitud dokumendid või teabe.
4(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782 Vastupidi, lepingu p-s 7.11.6 kinnitas hageja sõnaselgelt, et ta sai teostada auditi mahus, milles ta seda läbi viia soovis, ta on avaldanud müüjatele kõik auditi käigus tuvastatud negatiivsed leiud, mis lahendati lepingus hagejale sobival viisil. Järelikult puudub kostjate poolne kohustuse rikkumine kui võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 kohane kahjunõude primaarne eeldus. Lepingu p-st 8.1.2 tuleneb, et hagejal ei ole õigust nõuda kinnituste rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, kui rikkumise aluseks olev asjaolu oli kostjate poolt mõistlikult avaldatud enne lepingu sõlmimist, sh kui selline asjaolu oli mõistlikult avaldatud auditi käigus või kättesaadav avalikest registritest. Kostjad ei ole lepingut rikkunud ega vastuta väidetavate rikkumiste eest.
12.Kostjad ei ole rikkunud ka lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevaid kohustusi (VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tulenevat tõe- ja teavitamiskohustust). Kostjad ei andnud hagejale lepingueelsete läbirääkimiste käigus ebaõigeid kinnitusi. Teavitamiskohustuse osas rõhutavad kostjad veelkord, et hageja viis enne lepingu sõlmimist läbi US-i juriidilise, ärilise ja finantsauditi. VÕS § 14 lg 2 kontekstis tuleb arvestada, et hageja näol on tegemist äriühingu ja professionaalse turuosalisega, kes kaasas auditi teostamisele täiendavalt professionaalsed finants- ja juriidilised nõustajad. Kostjad andsid hagejale üle kogu asjakohase raamatupidamisdokumentatsiooni. Samuti kohustus hageja lepingu p-de 7.3 ja 7.11.6 järgi analüüsima auditi käigus avalikest registritest kättesaadavat teavet. Maakohtu otsus
13.Harju Maakohus jättis 28.08.2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad on lepingus ja enne lepingu sõlmimist andnud võõrandatava osaluse raamatupidamisliku ja varalise seisundi osas valekinnitusi, s.o kas kostjad on lepingut rikkunud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja saab lepingu rikkumisele tugineda ning kahju ulatuse üle.
15.Maakohus luges tuvastatuks, et hagejale tehti tehingueelse analüüsi käigus kättesaadavaks andmeruumi teave, s.o lepingu lisas nr 6 loetletud dokumendid, ning kirjalikud vastused kõigile hageja ja tema nõustajate küsimustele ja teabesoovidele. Maakohus tuvastas ka, et lepingu punkti 7.1. kohaselt andsid kõik kostjad hagejale lepingu lisas nr 3 loetletud kinnitused. Lepingu p-i 7.11.6. kohaselt viis hageja enne lepingu sõlmimist läbi professionaalsete finants- ja õigusnõustajate kaasabil äriühingute juriidilise ja ärilise auditi ning finantsauditi, lähtudes kostjate poolt esitatud dokumentatsioonist ja informatsioonist ning p-s 7.3. nimetatud avalikest registritest kättesaadavatest andmetest. Hageja kinnitas lepingus, et ta sai äriühingu auditi teostada mahus, milles ta seda läbi viia soovis, on kostjatele avaldanud kõik auditi käigus tuvastatud negatiivsed leiud ning need on lepingu tekstis lahendatud hagejale sobival viisil.
5(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782
16.Maakohtu hinnangul on tuvastatud, et äriühingu raamatupidamises esinesid audiitori selgitavas kirjas esitatud puudujäägid (I kd, tl-d 101–103), mis on lisaks tõendatud majandusaasta aruannete (I kd, tl-d 66–80, 81–100), hageja seadusliku esindaja vande all antud ütluste (III kd, tl 47) ja kaudselt ka hageja seadusliku esindaja kirjaga (II kd, tl-d 161–164). Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kostjate antud kinnitused ei olnud tõesed.
17.VÕS § 218 lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Lepingu p 8.1.2. kohaselt ei ole hageja õigustatud nõudma kostjate kinnituste rikkumisega tekkinud kahju hüvitamist, kui rikkumise aluseks olev asjaolu on kostjate poolt mõistlikult avaldatud enne lepingu sõlmimist, sh kui selline asjaolu oli mõistlikult avaldatud hagejale andmeruumi teabe või avalikustatud teabena või oli kättesaadav registritest.
18.Maakohtu hinnangul ei olnud vaidlust selles, et enne lepingut pidasid pooled läbirääkimisi, kaasates nõustajaid ning läbi viidi ka müügieelne analüüs äriühingute finantsnäitajate ja muude näitajate osas. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja puhul oli tegemist nn strateegilise ostjaga, st valdkonna kompetentsi omava ostjaga. Hageja ei väida, et ta ei saanud auditit soovitud mahus läbi viia või et kostjad jätsid hagejale üle andmata viimase küsitud dokumendid või teabe. Lepingu punktist 7.11.6. järeldub, et hageja tutvus kogu vajaliku raamatupidamisdokumentatsiooniga ning kõik raamatupidamist (ja US-i finantsnäitajaid) puudutavad küsimused lahendati hageja jaoks sobival viisil lepingus. See, et hagejale anti auditi läbiviimiseks üle kogu asjakohane raamatupidamisdokumentatsioon, nähtub ka müügilepingu lisast nr 6 (I kd, tl-d 53–54). Samuti olid hagejale kättesaadavad andmed ja teave avalikest registritest. Seega, sai hageja teavet selles ulatuses, mida hageja oluliseks pidas ning teavitamiskohustuse rikkumist kostjatele süüks panna ei saa.
19.Maakohtu hinnangul tõlgendasid pooled lepingus olevat sõna „audit“ erinevalt. Kohus asus seisukohale, et hageja viis lepingu sõlmimise eelselt läbi äriühingu auditi, mille käigus oli võimalik tuvastada müügieseme lepingutingimustele mittevastavus, praegusel juhul äriühingu raamatupidamise aruannete puudujäägid. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et hageja puhul oli tegemist professionaalse ostjaga (turuosalisega) ning auditi tegemiseks olid hagejal kaasatud professionaalsed finantsnõustajad ja juriidilised nõustajad. Samas asus maakohus isikuliste tõendite alusel sisukohale, et äriühingu audit tehti nn „red flag“ analüüsina, mis aga ei tähenda seda, et hagejal kui professionaalsel ostjal ei oleks olnud võimalik enne lepingu sõlmimist läbi viia auditit sellises mahus, et tuvastada võimalikud vead raamatupidamise aruannetes enne lepingu sõlmimist. Asjas ei ole tuvastatud, et kostjad seda oleksid takistanud.
20.Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja pidi lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadma,
6(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782 mistõttu ei vastuta kostjad asja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lg 4 alusel. Muid poolte seisukohti ja vastuväiteid kohus seetõttu ei analüüsinud. Apellatsioonkaebus
21.Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
22.Hageja hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud asjaolu, et äriühingu raamatupidamises esinesid audiitori selgitavas kirjas esitatud puudujäägid. Samuti leidis kohus õigesti, et kostjad ei ole ümber lükanud asjaolu, et äriühingu raamatupidamise aruannetes olid audiitori kirjas avaldatud puudujäägid. Eelnevast tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et kostjate poolt lepingus antud kinnitused ei olnud tõesed.
23.Maakohus asus õigesti seisukohale, et äriühingu audit tehti nn „red flag“ analüüsina, kuid järeldas valesti, et kuna ei ole tuvastatud, et kostjad oleksid takistanud hagejal põhjaliku auditi tegemist, siis pidi hageja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavusest teadma, mistõttu ei vastuta kostjad lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lg 4 alusel. Kohtumenetluse käigus on tõendatud asjaolu, et hageja ei teadnud asja lepingu tingimustele mittevastavusest ning et kostjad andsid hagejale lepingu eseme osas vale kinnitusi, mis tõi kaasa kahju tekkimise hagejale. Samuti on tõendatud asjaolu, et hageja ei teostanud põhjalikku auditit ega kontrollinud iga raamatupidamiskande ja selle alusdokumentide õigsust, vaid lähtus sellest, et hagejale esitatud andmed ja info vastavad tõele. Alles peale lepingu sõlmimist ning audiitori poolset US-i raamatupidamise auditeerimist selgus, et esitatud andmetes on hulgaliselt puudusi. Seega on arusaamatu, mille pinnalt järeldas kohus seda, et hageja teadis või pidi teadma asjaolust, et lepingu ese ei vastanud lepingu sõlmimisel lepingu tingimustele. Hageja on seisukohal, et maakohus on nimetatud järeldusele jõudnud meelevaldselt ja asjas kogutud tõendeid ebaõigesti hinnates.
24.Hageja jaoks on üllatuslik asjaolu, et kohus on jätnud hagiavalduse rahuldamata tuginedes VÕS § 218 lg 4, pidamata vajalikuks muid poolte seisukohti ja vastuväiteid analüüsida. Tutvudes tsiviilasja materjalidega on hageja tuvastanud, et kostjad ei ole tegelikkuses tuginenud kordagi VÕS § 218 lg 4 sättele ega palunud kohtul nimetatud sätet kohaldada. Samuti ei ole kohus viidatud sätte kohaldamise võimalusele istungil tähelepanu juhtinud. Nimetatust tulenevalt on hageja hinnangul kohtulahend üllatav ning ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku TsMS § 436 lg-le 4.
25.Samuti on kohus jätnud oma otsuses analüüsimata asjas esitatud tõendid ning on lähtunud üksnes vaidlusalusest lepingust ja tunnistajate ütlustest. Samas on menetluses esitatud ka mitmeid muid tõendeid, mida kohus oma otsuse põhjendavas osas ei ole üldse käsitlenud.
7(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782
Vastustajate seisukoht
26.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
28.Hageja on esitanud asjas nõude tulenevalt poolte vahel 27.10.2014 sõlmitud osade müügilepingu rikkumisest. Hageja on hagis ja selle 28.04.2017 esitatud täpsustuses olnud kokkuvõtvalt seisukohal, et kostjad on andnud osade müügilepingus ja enne lepingu sõlmimist hagejale valekinnitusi, tekitanud sellega hagejale kahju ning vastutavad tekkinud kahju eest. Maakohus on järeldanud, et kostjate antud kinnitused ei olnud tõesed, kuna US-i majandusaasta aruannetes kajastatud andmed ei olnud hagis nimetatud aspektides õiged. Samas leidis maakohus, et hageja pidi müügilepingu sõlmimisel lepingutingimustele mittevastavusest teadma, mistõttu ei vastuta kostjad lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lg 4 alusel. Seetõttu jättis maakohus hagi rahuldamata ning ei analüüsinud poolte muid väiteid ega seisukohti.
29.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja etteheiteid müügilepingu rikkumise osas üksteisest piisavalt eristanud ning on hinnanud osaliselt ebaõigesti tõendeid. See on viinud osaliselt ebaõigete järeldusteni müügilepingu rikkumise osas. Need minetused ei anna praegusel juhul siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuna kohtu lõppjäreldus hagi põhjendamatuse kohta on õige. Samas peab kolleegium vajalikuks muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
30.Kolleegium nõustub maakohtu õigusliku hinnanguga vaidlusalusele õigussuhtele. Tegemist on müüdud eseme (osaühingu osa) lepingutingimustele väidetavast mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõudega. Müügiesemel peavad olema kokkulepitud omadused VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Müüja müügieseme omaduste kohta antud kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi olema tõesed sõltumata müügiesemest. Müügieseme kohta lepingueelsetel läbirääkimistel asjaolude avaldamise kohustuse ulatust täpsustavad VÕS § 14 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 95. Müügieseme mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
8(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782
kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
31.Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav (vt nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15).
32.Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad ka VÕS §-de 217-227 erireeglid. Nii määratakse müügieseme lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 (ja § 77) alusel, §-d 218-221 reguleerivad müüja vastutust ja asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemist ning § 222 sätestab lepingu täitmise nõude erisused (vt ka Riigikohtu 20.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27 koos seal viidatud varasema praktikaga). Müüja vastutab müüdud eseme puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2).
33.Hageja on tuginenud nõude esitamisel viiele US-i raamatupidamises pärast osade omandamist väidetavalt avastatud puudusele: 31.12.2013 seisuga koostatud bilansis on kajastatud olematut kassajääki 8568 eurot 10 senti. US-i varadena on seisuga 31.12.2014 bilansis kajastatud mh lootusetuid nõudeid summas 10 616 eurot 93 senti. US-i 2014. a majandusaasta aruandes on kajastatud laenunõue 958 eurot 68 senti, kuid raamatupidamisandmete kontrollimisel ei ole olnud võimalik tuvastada, millise isiku vastu see nõue on suunatud. US-i 2013. a majandusaasta aruandes on raamatupidamise nõudeid rikkudes kajastatud US-i oma osa (5706 eurot), mis tuli hagejal pärast müügilepingu sõlmimist ühingu eelmiste perioodide jaotamata kasumist maha arvata.
9(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782
US on tasunud ajavahemikul 2014. a juunist kuni novembri lõpuni alusetult Advokaadibüroo Fort OÜ arveid, mis olid esitatud kostjatele osutatud õigusabi eest.
34.Hageja leiab, et nimetatud punktides on kostjate müügilepingus antud kinnitused raamatupidamisdokumentatsioonis sisalduvate andmete tõesuse kohta ebaõiged ning müüdud US-i osad ei vasta seetõttu lepingutingimustele. Maakohtu järelduste kohaselt ei olnud ükski kõnealustest kinnitustest tõene. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtu sellise järeldusega nõustuda. Maakohus on järelduse tegemisel hinnanud osaliselt ebaõigesti tõendeid ning eksinud TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 ning § 442 lg 8 vastu. Maakohtu otsuse põhjenduste (p-st 12) nähtuvalt on maakohus nimetatud järelduse rajanud audiitori AH selgitavale kirjale (I kd, tl-d 101–102) ning majandusaasta aruannetele (I kd, tl-d 66–80 ja 81–100), hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustele (III kd, tl 47) ja hageja seadusliku esindaja kirjale (II kd, tl-d 161–163). Audiitor AH kirjast ega teistest maakohtu otsuses viidatud tõenditest ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik midagi järeldada Advokaadibüroo Fort OÜ-le väidetavalt alusetult tasutud arvete kohta. Selles osas ei ole võimalik kostjate kinnituste tõesuse üle otsustada ka teiste esitatud ja kogutud tõendite põhjal. Seega ei ole hageja väited kostjate kinnituste ebaõigsuse kohta kolleegiumi arvates selles osas tõendatud. Hageja ei ole väitnud, et arved ise raamatupidamise nõuetele ei vasta. Hinnang sellele, kas arved olid esitatud advokaadibüroo poolt US-ile alusetult või mitte, ei puuduta kostjate lepingu p-st 7 ja lepingu lisast 3 tulenevate kinnituste tõesust.
35.Muude vaidlusaluste kinnituste osas nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et need ei olnud tõesed. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu otsus selles osas ka piisavalt põhjendatud ning kolleegium ei pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata.
36.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et ebaõigeks osutunud kinnituste osas pidi hageja müügilepingu sõlmimisel vaidlusalustest puudustest teadma, mistõttu ei vastuta kostjad lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lg 4 alusel. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi täiendada seonduvalt hageja erinevate etteheidetega müügilepingu rikkumise kohta.
37.Vaidlusaluse kassajäägi 8568 eurot 10 senti osas nähtub tunnistaja AR ütlustest (III kd, tl 46 pöördel), et jäägi õige kajastamisega seotud küsimusi pooled enne lepingu sõlmimist ja täitmist arutasid. Sama võib järeldada hageja juhatuse liikme PP vande all antud seletustest, mille kohaselt informeeris AR PP sellest, et US-i kassas on ca 8000 eurot vähem kui bilansis kajastatud (III kd, tl 47). Kaudselt kinnitab AR ütlusi ka tema ja PP vaheline e-kirjavahetus 04.07.2014, 07.07.2014 ja 22.07.2014 (II kd, tl-d 136 ja 137–139). Isegi kui pooled küsimuse arutamise tulemusena kokkuleppele ei jõudnud, pidi hageja mõistlikult aru saama, et raamatupidamises 31.12.2013 seisuga kajastatud 8568 euro 10 sendi suurust kassajääki tegelikult ei eksisteeri ning hageja sai müügilepingu sõlmimisel selle mittevastavusega arvestada.
10(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782
38.Samuti pidi hageja kolleegiumi arvates teadma US-i bilansis 31.12.2014 seisuga kajastatud nõuete sissenõutavuse perspektiivist (ja võimalikust lootusetusest). Müügilepingu lisa nr 6 ("Andmeruumi teave") järgi oli müügitehingu eelseks auditeerimiseks esitatud dokumentide hulgas mh US-i laekumata arvete analüüs 31.12.2013 ja 31.03.2014 seisuga (I kd, tl 54). Toimikust nähtub, et auditi käigus on palutud US-i juhtkonnal 14.05.2014 ka täpsustada, kas hagis märgitud kolme nõuet (s.o nõuded Baltic Broadband AS-i (pankrotis), Aktsiaseltsi Iloprint (pankrotis) ja Aktsiaseltsi Allando Trailways vastu) peetakse jätkuvalt laekuvateks ja kas nende tasumise osas on võlgnikega sõlmitud kokkuleppeid (II kd, tl 147). Kostjate esindaja on 19.05.2014 e-kirjas vastanud, et esimene nimetatud kolmest nõudest tuleb pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist kindlasti maha kanda ning teist kahte nõuet peab US-i juhtkond hetkel veel laekuvateks (II kd, tl 146). Seega pidi hageja juba US-i raamatupidamise auditeerimisel (enne müügilepingu sõlmimist) aru saama, et bilansis US-i varana kajatatud nõue Baltic Broadband AS-i (pankrotis) vastu on tegelikult lootusetu ning teise kahe võlgnevuse sissenõudmine võib osutuda majanduslikult otstarbetuks ja võib esineda alus ka nende nõuete lootusetuks tunnistamiseks. Kolleegium lisab, et teatud piirini ja häid raamatupidamistavasid silmas pidades on nõuete (raamatupidamislik) lootusetuks tunnistamine ka ühingu juhtkonna hinnangu küsimus. Nii ei nähtu asja materjalidest, et nõuet Aktsiaseltsi Allando Trailways vastu ei oleks tegelikult võimalik veel ka praegu õiguslikult maksma panna.
39.Laenunõude 958 eurot 68 senti aluseks olevate dokumentide väidetav puudumine või ebapiisavus pidi kolleegiumi hinnangul hagejale samuti selgeks saama US-i raamatupidamise auditeerimisel enne müügilepingu sõlmimist. US-i 959 euro suurune nõue seotud osapoole vastu nähtub juba ühingu 2013. a majandusaasta aruande lisast nr 11 (I kd, tl 78). Müügilepingu p-de 7.3 ja 7.11.6 järgi pidi hageja analüüsima kostjate poolt avaldatud teabe kõrval ka äriregistrist kättesaadavat teavet (seega ka majandusaasta aruandeid). Müügilepingu lisa nr 6 järgi oli müügitehingu eelselt auditeerimiseks esitatud dokumentide hulgas ka US-i seotud osapoolte koondtabel. Kolleegiumi hinnangul ei ole tõenäoline, et US-i raamatupidamise auditeerimisel seotud osapooltega (sh osanikega) seotud tehingutele ja nendest tekkinud nõuetele tähelepanu ei pööratud. Ka hageja juhatuse liikme 16.06.2015 e-kirjast raamatupidajale (II kd, tl-d 132–133) järeldub, et tegelikult oli laenunõude võlgniku isik (s.o kostja I) hagejale teada või vähemalt on see õnnestunud pärast müügilepingu sõlmimist ja täitmist välja selgitada. Nendel asjaoludel on müügilepingu rikkumise tõttu hagejal kahju tekkimine igal juhul tõendamata, isegi kui kostjad vastutaks lepingu rikkumise eest.
40.Samuti nähtub US-i oma osa (5706 eurot) kajastamine ühingu 2013. a majandusaasta aruandest (I kd, tl 69). Aruandest järeldub, et oma osa oli samas suuruses bilansis kirjendatud nii 31.12.2012 kui 31.12.2013 seisuga. Müügilepingu lisa nr 6 järgi anti müügitehingu eelseks auditeerimiseks hagejale üle veel ka US-i 2012. a ja 2013. a koondbilansid, bilansid 2013. a kuude kaupa ja 2014. a esimese kvartali kohta, samuti
11(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782 kasumiaruanded samade ajavahemike kohta ning 2012. a kasumiaruanne. Seega oli hagejal enne müügilepingu sõlmimist kolleegiumi hinnangul piisavalt infot järeldamaks, et omaosalus oli ühingu bilansis kajastatud pikema kui aastase perioodi vältel.
41.Seega on kolleegiumi hinnangul põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et hagi ei saa rahuldada, kuna hageja pidi lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadma, mistõttu ei vastuta kostjad asja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lg 4 alusel. Kolleegium lisab, et hageja nõuded välistaks nendel asjaoludel ka müügilepingu p 8.1.2, mille järgi ei ole ostja õigustatud nõudma müüjatelt seoses müüjate kinnituste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui rikkumise aluseks olev asjaolu on müüjate poolt mõistlikult avaldatud enne sama lepingu sõlmimist. Mõistlik avaldamine tähendab sama lepingupunkti järgi olukorda, kus müüja on avaldanud ostjale müüja poolt antavat kinnitust piirava faktilise asjaolu sellise detailsusega ja sellisel arusaadaval viisil, et see võimaldaks mõistlikul ostjal samas olukorras hinnata vastavat asjaolu ning selle mõju müüja kinnitusele.
42.Hageja on väitnud, et lepingu sõlmimisel lisati lepingusse hulgaliselt müüjate poolseid erinevaid kinnitusi just selle pärast, et ostja ei teostanud põhjalikku auditit vaid üksnes "red flag" ostuanalüüsi, mis tähendab, et ostja lähtus müüja poolt antud kinnitustest, et esitatud andmed on õiged, kuid ei kontrollinud põhjalikult kõikide esitatud andmete õigsust. Maakohus on otsuses (p-s 13) asunud hageja juhatuse liikme poolt vande all antud seletuste ja tunnistaja AR ütlusete põhjal seisukohale, et äriühingu (US-i) audit tehti nn "red flag" analüüsina, mis aga ei tähenda, et hagejal kui professionaalsel ostjal ei oleks olnud võimalik enne lepingu sõlmimist läbi viia auditit sellises mahus, et tuvastada võimalikud vead raamatupidamise aruannetes enne lepingu sõlmimist. Maakohtu hinnangul ei ole tuvastatud, et kostjad seda oleks takistanud.
43.Kolleegiumi hinnangul ei saa maakohtu nende järeldustega nõustuda ning maakohtu otsuse põhjendusi tuleb ka selles osas muuta. Hageja juhatuse liikme seletusest, AR ütlusetest ega muudest tõenditest ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada, et hagejad ja kostjad oleks saanud "red flag" analüüsi sisust ühte moodi aru. AR ei ole oma ütlustes kinnitanud hageja juhatuse liikme arusaamu "red flag" analüüsi olemusest, mille kohaselt võis ostja ostuotsuse tegemisel lähtuda üksnes müüjate poolt antud kinnitustest ning ei pidanud talle müüjate poolt esitatud andmeid ise põhjalikult kontrollima. Kolleegiumile teadaolevalt terminil "red flag" üldlevinud tähendust ei ole ning hageja ei ole tõendanud, et kostjad mõistsid või pidid mõistma müügilepingu sõlmimise ajal auditi tegemist "red flag" analüüsina sama moodi nagu hageja (VÕS § 29 lg 3). Müügilepingu tingimusi arvestades on hageja väiteid ka väheveenvad. Lepingus on küll mitmeid müüjate poolseid kinnitusi müügieseme omaduste ja avaldatud asjaolude tõesuse kohta. Samas on ka ostja müügilepingu p-s 7.11.6 mh kinnitanud, et ta on avaldanud müüjatele kõik auditi käigus tuvastatud negatiivsed leiud ja kõik negatiivsed leiud lahendati müügilepingu tekstis hagejale sobival viisil. Samuti sisaldub lepingu juba ülalviidatud p-s 8.1.2 piirang, et ostjal ei ole õigust
12(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782 nõuda müüjate kinnituste rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, kui rikkumise aluseks olev asjaolu oli müüjate poolt mõistlikult avaldatud enne lepingu sõlmimist, sh kui selline asjaolu oli mõistlikult avaldatud auditi käigus või kättesaadav avalikest registritest. Juhul kui nõustuda hageja käsitlusega enne müügilepingu sõlmimist ("red flag" analüüsina) läbi viidud auditi ulatusest, muutuksid lepingu p-de 7.11.6 ja 8.1.2 tingimused kolleegiumi arvates sisutühjaks.
44.Seega tuleb kokkulepet auditi tegemisest "red flag" analüüsina VÕS § 29 lg-te 4-6 alusel ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et see ei välistanud ostja kohustust talle müüjate poolt esitatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid majandustegevuses tegutsevalt isikult nõutava hoolsusega kontrollida.
45.Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele lisab kolleegium, et kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause). Seda on järjekindlalt kinnitanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendites. Õige on apellatsioonkaebuses märgitu, et kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla menetlusosalistele üllatusena ning kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4).
46.Samas on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu hageja väide, et kohtu tuginemine VÕS § 218 lg-le 4 oli talle üllatuslik. Kostjad on sellele sättele tuginenud juba oma esimeses sisulises hagivastuses (II kd, tl-d 119–129) ning ei ole normi rakendamise aluseks olevatele asjaoludele tuginemisest ka edasises menetluses loobunud. 29.03.2017 toimunud istungi protokollis on kajastatud maakohtu põhjalikud selgitused kohaldatava õiguse ja tõendamiskoormise kohta (II kd, tl 200 pöördel). Kuigi protokollist ei nähtu kohtu otsest viidet VÕS § 218 lg-le 4, ei ole menetluse järgneva käigu põhjal kahtlust, et hageja oleks valesti mõistnud vaidluse eset või tõendamiskoormist, sh vaidluse olemasolu küsimuses, kas ostja lepingu sõlmimisel müüdava eseme väidetavatest mittevastavustest teadis või pidi teadma. Apellatsioonkaebuses ei ole ka selgitatud, kuidas maakohtu väidetav minetus võis asja lahendamist mõjutada, st millised asjaolud jäid hagejal seetõttu välja toomata või millised tõendid, taotlused vms esitamata.
47.Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 sellega, et jättis otsuses analüüsimata asjas esitatud tõendid ning lähtus üksnes vaidlusalusest lepingust ja tunnistajate ütlustest. Esiteks ei ole apellatsioonkaebuses märgitud, millised tõendid on maakohus jätnud hageja arvates hindamata ning kuidas see võis mõjutada maakohtu lahendit. Teiseks on maakohus kolleegiumi arvates analüüsinud kõiki neid väiteid ja vastuväiteid puudutavad tõendeid, mille kohta maakohus otsuses on seisukoha võtnud. Osad poolte seisukohad ja vastuväited on maakohus jätnud analüüsimata ning seda otsuses (p-s 14) ka
13(14)
Tsiviilasi nr: 2-16-10782 märkinud. Menetlusökonoomia kaalutlusi arvestades oli maakohtu selline lähenemine ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul ka põhjendatud. Menetluskulude jaotus
48.Kolleegium ei näe alust muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
49.Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.