Arhitektuuribüroo Zero OÜ hagi Wismari 43 OÜ vastu põhivõla 12 000 euro ja viivise 1998 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5931,79 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Wismari 43 OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Arhitektuuribüroo Zero OÜ (10812213), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Kostja Wismari 43 OÜ (12807676), lepinguline esindaja Margus Rebane
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Jätta Wismari 43 OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud maakohtus jäävad poolte endi kanda ja apellatsiooniastmes Wismari 43 OÜ kanda.
Määrata Arhitektuuribüroo Zero OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 360 eurot ja mõista see välja Wismari 43 OÜ-lt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka
1(12)
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Arhitektuuribüroo Zero OÜ (hageja) esitas 15.06.2016 Harju Maakohtule hagi Wismari 43 OÜ (kostja) vastu põhivõla 12 000 euro ja viivise 1998 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18.03.2015 lepingu, mille kohaselt tegi hageja Wismari 43 OÜ korterelamu eelprojekti tööd. Tööde maksumus oli 17 400 eurot, millest kostja tasus ettemaksuna 3 600 eurot ja tööde teostamise käigus 1 800 eurot. Hageja andis kostjale tööd üle 11.02.2016 ja esitas 19.02.2016 arve nr AZ-190216 summas 12 000 eurot tasumistähtajaga 24.02.2016. Punkt 3.4 sätestab tellija poolt tasumisega hilinemisel viivise 0,15% päevas, millest tulenevalt oli hagiavalduse esitamise seisuga viivis 111 päeva eest 1998 eurot. Hageja andis 19.04.2016 pretensiooniga kostjale täiendava tähtaja arve tasumiseks hiljemalt 29.04.2016. 19.05.2016 vastuses pretensioonile esitas kostja tasaarvestusavalduse. 30.05.2016 esitas hageja kostjale korduva pretensiooni, milles selgitas kostja nõude alusetust ja andis veelkord tähtaja põhivõlgnevuse ja kogunenud viivise kokku 13 728 euro tasumiseks hiljemalt 10.06.2016. Kostja ei tasunud arvet ka peale korduva pretensiooni saamist. Kostja ei esitanud vastuväiteid töö teostamise ja üleandmise kohta. Tööde üleandmine venis hagejast sõltumatutel põhjustel. Tööde lõpetamise tähtajaks lugesid pooled vastavalt lepingu punktidele 2.1 ja 2.2.3 eelprojekti esitamise Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (TLPA), mitte ehitusloa väljastamise kuupäeva. Punkti 4.1 kohaselt määras hageja tööle esitatud arhitektuursed, tehnilised, majanduslikud ja muud nõuded 05.05.2010 otsusega kehtestatud Wismari tn 43 kinnistu ja lähiala detailplaneeringuga. Detailplaneering nägi kinnistule ette maksimaalseks korterite arvuks 7, kuid pärast lepingu sõlmimist soovis kostja korterite arvu oluliselt suurendada s.o vähemalt 13 korterini ja esitas hagejale ka vastava nõude. Kostja soovile vastu tulles, käis hageja vastutav arhitekt HK 2015 aprillis TLPA piirkonnaarhitekti vastuvõtul, kes andis lootust muudatustele vastava eskiisprojekti esitamisel korterite arvu suurendamise võimalikkuse kohta. Hageja koostas muudatustega eskiisprojekti ja esitas selle 16.06.2015 TLPA-le, kuid TLPA lükkas selle 20.07.2015 koos märkustega tagasi. Peale eskiisprojektile eitava vastuse saamist koostas hageja TLPA märkustega arvestava eelprojekti ning esitas eelprojekti koos ehitusloa taotlusega TLPA-le 04.09.2015. Eelprojekti menetlemise käigus esitas TLPA korduvaid lisanõudeid ning väljastas ehitusloa 15.03.2016. Seega täitis hageja lepingulised kohustused kostja ees TLPA-le eelprojekti esitamisega 04.09.2015, mitte 2016 märtsis. Hageja esitas kostjale tööde üleandmise-vastuvõtuakti alles 11.02.2016 ning arve tööde eest 19.02.2016. Hagejal puudub süü kortermaja eelprojekti valmimise viibimisel ning kostja leppetrahvi nõue on alusetu. Hageja leiab, et kostja kahjuhüvitise nõue on täies ulatuses alusetu ja tasaarvestuse avaldus summas 16944,17 tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole tal tekkinud kahju ka tõendanud.
2(12)
Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja pidi vastavalt poolte vahel 18.03.2015 sõlmitud lepingule koostama Tallinnas, Wismari tn 43 kinnistule planeeritud eelprojekti 01.06.2015, kuid ei täitnud lepingut tähtaegselt ja lõpetas tööd alles 2016 märtsis. Hageja oli pikalt viivituses ja andis kostjale korduvalt erinevaid katteta lubadusi. Kostjale oli lepingu tähtajast kinnipidamine oluline ning seda ta ka hagejale rõhutas. Hageja väitis 30.05.2016 korduvas pretensioonis, et tööde teostamise tähtaeg lükkus edasi hagejast sõltumatutel asjaoludel ja kostja ei ole hagejale sellega seonduvalt esitanud ühtegi nõuet. Kostja saatis hagejale järelepärimisi iganädalaselt s.h 04.08.2015, 13.08.2015, 18.08.2015, 03.09.2015. Hageja teadlikkus viivitusest nähtub ka poolte 25.09.2015 kirjavahetusest, kus hageja edastas Tallinna Linnavalitsuse ametnikule kirja, milles selgitab, et on hädas eelprojekti koostamisega ning teavitab, et arendajal on ülioluline saada ehitusluba hiljemalt oktoobri alguseks. Peale hageja ja kostja vahel lepingu sõlmimist asus kostja sõlmima võimalike ostuhuvilistega võlaõiguslikke müügilepinguid. Kostja nõuab hagejalt leppetrahvi 6759,90 euro ja kahju 16 944,17 euro hüvitamist. Kostjal on kooskõlas lepingu punktiga 3.4 õigus nõuda projekti valmimise viibimise puhul viivist 0,15% päevas. Lepinguga tellitud tööd said valmis 15.03.2016, mil kostjale väljastati ehitusluba ning hageja andis kostjale üle lepingu dokumendid. Seega oli hageja viivituses 289 päeva. Kostja on esitanud hagejale leppetrahvinõude vaid 259 päeva eest summas 6759,90 eurot ja nõuab selle tasumist. Lisaks laenuintressidele on kostja pidanud müügilepingute sõlmimisel tasuma maakleritasusid ostjate ja müügi vahendamise eest. Kostja on tasunud Epicenter Kinnisvara OÜ-le maakleritasusid eluruumi nr 10 vahenduselt 2292 eurot, eluruumi nr 2 vahenduselt 1956 eurot ja eluruumi nr 7 vahenduselt 1860 eurot. Kokku summas 6108 eurot. Kokku on kostja kahjunõue hageja vastu summas 16 944,17 eurot, millest laenuintresside kulu on 10 836,17 eurot ja maaklertasude summa 6108 eurot. Kostja vastunõue hageja vastu kokku on 23 704,07 eurot, millest leppetrahvi nõue on 6759,90 eurot ja kahjunõue on 16 944,17 eurot. Seega juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja nõue kuulub rahuldamisele, siis tasaarveldab kostja oma vastunõude hageja nõudega. Hagejale oli algusest peale teada töö sisu ja kostja soov püstitada 13 korteriga kortermaja. Seega ei ole pooled lepingut muutnud sh sisu ja tähtaegu, detailplaneeringu piirangud ei oma käesoleval juhul tähtsust. TLPA-le taotluse üleandmine ei ole samastatav lepingulise töö üleandmisega tellijale. Hageja soovis tööd üle anda 11.02.2016 koostatud aktiga (millele viitab korduvalt ka hagis), kuid tegelikkuses andis tööd üle märtsis, peale ehitusloa väljastamist. Kostja nõudis veel 10.03.2016, et hageja annaks tööd üle vastavalt lepingus fikseeritule paberkandjal ja digitaalselt 4 eksemplaris, millele vastates soovis hageja ära oodata ehitusloa väljastamise. Kiri tõendab asjaolu, et pooled lugesid lepingu lõpuks ehitusloa väljastamise, mitte taotluse esitamise TLPA-le. Kostja esitas hagejale leppetrahvinõude esmakordselt 12.04.2016 e-kirjas ja uuesti 19.05.2016. Isegi kui võtta aluseks hageja poolt koostatud üleandmise akti koostamise kuupäev, siis on leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja s.o 2 kuu jooksul. Maakohtu lahend
3.Harju Maakohtu 17.02.2017 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti tasaarvestuse tulemusel kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 5240,10 eurot ja viivis 691,69 eurot. Menetluskulud jäeti mõlema poole enda kanda.
3(12)
Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja pidi koostama korterelamu eelprojekti 7 või 13 korteriga; kas hageja täitis lepingu tähtaegselt; juhul, kui hageja oli lepingu täitmisega viivituses, siis kas hageja rikkumine on vabandatav; kas hageja lepingurikkumine andis kostjale õiguse leppetrahvi nõude esitamiseks ja tekitas kostjale kahju. Maakohus kvalifitseeris poole 18.03.2015 sõlmitud lepingu töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1 mõttes. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 18.03.2015 töövõtulepingu Wismari 43 korterelamu eelprojekti tööde teostamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja pidi korterelamu eelprojekti koostama 7 või 13 korterile. Lepingu lisast 1 s.o detailplaneeringu põhijooniselt nähtub, et Wismari 43 kavandatav korterite arv on 7 (II kd lk 43). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et lepingu allkirjastamise hetkeks olid pooled saavutanud konsensuse lepingu hinna ja elamu Wismari tn 43 korterelamu eelprojekti koostamise osas. Hageja võttis lepingu punkti 1.1 osas täitmiseks vastavalt lepingu juurde kuuluvale lisale. Lepingu lisast 1 tulenevalt pidi eelprojekt vastama kehtestatud detailplaneeringule ning detailplaneering nägi maksimaalseks korterite arvuks ette 7 (II kd lk 43). Kohus asus seisukohale, et lepingu punktist 1.1 ja selle lisast 1 tulenevalt pidi hageja koostama korterelamu eelprojekti 7 korterile. Poolte kirjavahetusest (II kd lk 44-45) nähtub, et kostja soovis peale lepingu allkirjastamist, et hageja koostaks 13 korteriga st detailplaneeringule mittevastava eelprojekti. Vaidlus puudub selles, et hageja, tulles kostjale vastu, nõustus 13 korteriga eelprojekti koostamisega. Seega saavutasid pooled peale kirjaliku lepingu sõlmimist suulise kokkuleppe 13 korteriga eelprojekti koostamiseks, muutmata seejuures töö valmimise tähtaega või hinda. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja esitas TLPA-le muudatustega eskiisprojekti 15.06.2015, mille TLPA lükkas 20.07.2015 märkustega tagasi (II kd lk 46). Parandustega eelprojekti koos ehitusloa taotlusega esitas hageja TLPA-le 04.09.2015 (II kd lk 48), millele TLPA esitas korduvalt muutmise nõudeid. Lõpuks väljastas TLPA ehitusloa 7 korteriga elamule 15.03.2016 (I kd lk 84; II kd lk 49-53). Väljastatud ehitusloast järeldub, et pooled muutsid suuliselt veelkord lepingut ning jõudsid kokkuleppele detailplaneeringule vastava (kirjalikus lepingus kokkulepitud) 7-korteriga eelprojekti koostamises. Seega täitis hageja lepingu st valmistas kirjalikus lepingus kokkulepitud projekti. Kooskõlas VÕS § 636 lg 1 esimese lausega kui töövõtulepingu esemeks on asja valmistamine, muutmine või muu tulemuse saavutamine, mida on võimalik üle anda, tuleb see tellijale üle anda. Pooled vaidlevad selle üle, millal andis hageja kostjale töö üle. Samuti selle üle, et juhul, kui lugeda tööd üle antuks hilinenult, siis kas hilinemine oli vabandatav. Lepingu punkti 2.1 (I kd lk 7) järgi leppisid pooled kokku tööde lõpetamise tähtajaks 01.06.2015. Punkti 2.2 järgi jaotati töö kolmeks etapiks. Viimaseks etapiks pidi eelprojekti esitama TLPA-le ehitusloa taotlemiseks 01.06.2015. Punktist 7.1 tulenevalt pidi töövõtja esitama töö etappide 2 ja 3 (vastavalt lepingu lisale 1) lõpetamisel töö üleandmise-vastuvõtmise akti, milles on märgitud projekti etapi valmiduse aste, mille tellija on kohustatud 7 tööpäeva jooksul arvates esitamisest alla kirjutama ja töövõtjale tagastama või argumenteeritult ja kirjalikult vaidlustama. Lisa 1 (I kd lk 11) kohaselt oli kolmandaks etapiks eelprojekti eriosade VK, KV, EL-EN, G koostamine, projekti komplekteerimine, kooskõlastamine, menetlemine TLPA-s, võimalik projekti parandamine ja täiendamine. Kohus asus seisukohale, et poolte kokkulepe tööde lõpetamise tähtaja ja üleandmise osas on vastuoluline. Lepingu punkti 2.2.3 järgi loetakse lepingu lõpetamiseks 01.06.2015 eelprojekti TLPA-le ehitusloa taotlemiseks
4(12)
esitamist, kuid lepingu lisa 1 loeb selleks eelprojekti eriosade VK, KV, EL-EN, G koostamist, projekti komplekteerimist, kooskõlastamist, menetlemist TLPA-s, võimalikku projekti parandamist ja täiendamist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja esitas esmakordselt eelprojekti TLPA-le 15.06.2015 (II kd lk 46), mida kumbi pool ei pea lepingu lõpetamiseks. Järgmisel korral esitas hageja eelprojekti TLPA-le 04.09.2015 (II kd lk 47). Samas on pärast seda kuupäeva TLPA projekti tagastanud kolmel korral ning 22.02.2016 materjalide TLPA-le esitamisele järgnes ehitusloa taotluse rahuldamine 15.03.2016. Kohus märkis, et hageja on menetluse kestel olnud vastuolulistel seisukohtadel, lugedes hagis töö üleandmiseks ja lepingu lõpetamise kuupäevaks 11.02.2016 ning hilisemates menetlusdokumentides 04.09.2015. Kostja loeb töö üleandmiseks ja lepingu lõpetamiseks 15.03.2016 s.o ehitusloa taotluse rahuldamist. Vaidlus puudub selles, et hageja koostas töö üleandmise-vastuvõtu akti 11.02.2016 (I kd lk 13). Poolte kirjadest nähtuvalt (I kd lk 85-92) küsis kostja korduvalt 2015. aasta augustis-septembris hagejalt, kas ta on lõpuks ehitusloa taotluse TLPA-le ära esitanud. Samuti pöördus (I kd lk 83) kostja veel 10.03.2016 hageja poole, et saada projektid neljas eksemplaris paberkandjal ja digitaalselt. Hageja leidis vastuses, et ootab ehitusloa ära, siis annab kostjale kõik eksemplarid üle (I kd lk 83). Kohtu hinnangul ei saa tööd lugeda üleantuks ja lepingut lõpetatuks 04.09.2015. Hageja käitumisest s.o üleandmise-vastuvõtu akti esitamisest alates 11.02.2016, saab järeldada, et ka hageja ise ei pidanud töö lõpetamise ajaks 04.09.2015. Samuti ei pidanud hageja töid üleantuks 11.02.2016, kuivõrd hageja soovis ehitusloa ära oodata ning alles seejärel kõik projekti eksemplarid kostjale üle anda. Hageja käitumisest saab järeldada, et hageja soovis tööde üleandmist koos TLPA poolt ehitusloa taotluse rahuldamisega. Taotlus rahuldati 15.03.2016. Kohus asus seisukohale, et tööd saab lugeda üleantuks ja lõppenuks 15.03.2016. Seega hilines hageja tööde üleandmisega 288 päeva (02.06.2015-15.03.2016). Hageja lepingurikkumine ei ole vabandatav. Hageja on arhitektuuribüroo, kes majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna võttis poolte vahel sõlmitud lepinguga kohustuse korterelamu eelprojekti koostamiseks. Hageja pidanuks majandus- ja kutsetegevuses tegutseva professionaalse projekteerijana, olukorras, kus kostja soovis detailplaneeringust erinevat eelprojekti, täpselt määratlema uute tingimustega eelprojekti valmimise tähtaja. Juhul, kui hageja leidis, et detailplaneeringust erineva projekti valmimine ei ole võimalik, saanuks hageja lepingu muutmisest keelduda või kui ta soovis kostjale vastu tulles püüda saavutada kehtestatud detailplaneeringust erinevat tulemust, siis pikendada töövõtulepingus töö valmimise tähtaega. Seetõttu ei ole hageja lepingu rikkumine vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Kostja on tasaarvestuse avalduses märkinud, et vastavalt lepingu punktile 3.4 on tellijal õigus nõuda projekti valmimise viibimise puhul viivist 0,15% päevas. Lepinguga tellitud tööd said valmis 15.03.2016, mil kostjale väljastati ehitusluba ning hageja andis kostjale üle lepingu dokumendid. Seega oli hageja viivituses 289 päeva ning kostjal on õigus nõuda leppetrahvi 289 päeva eest. Kostja on esitanud hagejale leppetrahvi nõude 259 päeva eest summas 6759,90 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja pidi lepingu järgi tööd üle andma 01.06.2015. Kohus tuvastas eelnevalt, et tööd saab lugeda üleantuks 15.03.2016. Seega hilines hageja tööde üleandmisega 288 päeva. Kostja on nõudnud leppetrahvi 259 päeva eest. Kohus luges kostja vastusega pretensioonile ja võlgnevuse tasumise nõudega (I kd lk 17-18) tõendatuks selle, et kostja esitas esmakordselt leppetrahvi nõude 19.05.2016 s.o umbes 2 kuud peale tööde üleandmist, mida saab kohtu hinnangul lugeda mõistlikuks leppetrahvi maksmise
5(12)
nõude esitamise tähtajaks (VÕS § 159 lg 2). Osundatust tulenevalt tuleb lugeda põhjendatuks kostja leppetrahvinõue summas 6759,90 eurot. Kostja esitas tasaarvestuse avalduse ka kahju hüvitamise nõudes. Kokku on kostja kahjunõue hageja vastu summas 16 944,17 eurot, millest laenuintresside kulu on 10 836,17 eurot ja maaklertasude nõue summa 6108 eurot. Kostja esitatud asjaoludel ei ole kahjunõue põhjendatud. Hageja rikkus lepingut jättes tööd õigeaegselt kostjale üle andmata. Kohus on eespool ka põhjendanud, et hageja oleks professionaalse projekteerimistöid pakkuva isikuna saanud selgitada kostjale lepingu muutmise tagajärgi ning keelduda lepingu muutmisest või pikendada lepingu täitmise tähtaega. Seega ei saa hageja rikkumist lugeda vabandatavaks ja hageja vastutab rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1). Kohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole tõendanud kostjale kahju tekkimist (VÕS § 127 lg 1, § 128) – laenulepingud ja maksekorraldused (I kd lk 94-206; II kd lk 1-29) ostjatele ettemaksusummade tagastamiseks ei tõenda kostjal kahju tekkimist. Kostja ei ole tõendanud laenu saamist ja laenult intressi tasumist. Kostja ei ole tõendanud maakleriteenuse eest tasumist. Kostjal müügilepingutest ja maaklerlepingutest tulenev kahju ei ole hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Samuti ei saanud viidatud kahju tekkimine olla kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) ning rikkumise ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Hageja ei saanud kohtu hinnangul ette näha, et kostja sõlmib müügilepingud, mille eest võtab ettemaksu, mida kasutab investeerimiseks ning nende tagasinõudmisel puuduvad kostjal selleks omavahendid. Hageja ei saanud mõjutada müügi- ja maaklerlepingute sisu ja tingimusi. Osundatud põhjustel ei ole kostja kahjunõue põhjendatud ning ei kuulu hageja nõudega tasaarvestamisele. Tasaarvestades hagejalt kostjale väljamõistmisele kuuluva summa 12 000 eurot kostjalt hagejale tasaarvestusavalduse alusel väljamõistmisele kuuluva summaga 6759,90 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 5240,10 eurot. Hageja nõuab kooskõlas lepingu punktiga 3.4 kostjalt viivist 19.02.2016 esitatud arve tasumise tähtajast alates s.o 25.02.2016 tasumata summalt 12 000 eurolt 0,15% päevas. Pooled on lepingu punktis 3.4 leppinud kokku, et tellija kohustub tasuma kõik arved 5 tööpäeva jooksul peale töö vastuvõtmist. Tellija süül hilinenud ülekannetelt arvestatakse töövõtja kasuks viivist 0,15% päevas. Tööde üleandmise tähtpäevaks saab lugeda 15.03.2016. Seega sai kooskõlas lepingu punktis 3.4 sätestatuga tekkida kostjal 19.02.2016 esitatud arve tasumise kohustus alates 20.03.2016 s.o 5 päeva peale töö vastuvõtmist. Arvestades asjaolu, et kohus pidas põhjendatuks kostja leppetrahvinõuet summas 6759,90 eurot, siis tuleb viivist arvestada 5240,10 eurolt (12 000- 6759,90). Kostja kohustub tasuma viivist kokku 691,69 eurot. Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda, arvestades tsiviilasja asjaolusid ja hagi ning tasaarvestuse avalduse rahuldamise ulatust. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5240,10 eurot ja viivised 691,69 eurot ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Samuti palus kostja jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust ja tõendite igakülgse hindamise kohustust, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.
6(12)
Kostja on koos 15.07.2016 vastusega esitanud kohtule koopiad laenulepingutest, mille alusel on kostja saanud laenu. Laenulepingutes on märgitud intress ning lisaks on kostja esitanud ka laenuintresside arvestuse. Kohus ei ole otsuses analüüsinud eelnevalt viidatud laenusuhet tõendavaid tõendeid. Kohus on lihtsalt ühe lausega märkinud, et kostja ei ole tõendanud laenu saamist ja laenult intresside tasumist, mis on üllatuslik. Intressi suurus ja tasumise kohustus tuleneb laenulepingust ning asjaolu, kas intressi tasumise kohustus oli täidetud või mitte, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Oluline on, et kostjal on kohustus vastav kulu kanda ning selle kulu näol ongi tegemist kostja kahjuga. Kohus ei ole menetluse jooksul kordagi viidanud asjaolule, et laenusuhe ei ole piisavalt tõendatud. Kohus on kohtuistungil arutanud üksnes võimaliku kahju ettenähtavuse küsimust hageja poolt, kuid kordagi pole tõusetunud küsimus, et laenusuhe ei ole tõendatud. Kostja on esitanud kohtumenetluses Epicenter Kinnisvara OÜ arved kostjale, mis on esitatud korterite võlaõiguslike müügilepingute vahenduseteenuse eest, kokku summas 6108 eurot. Nimetatud tõendite osas ei ole kohus seisukohta võtnud. Samuti ole maaklerteenuste osutamise võimalikule täiendava tõendamise vajadusele kohus kordagi viidanud. Isegi kui kohus heidab ette, et ei ole esitatud maksekorraldusi (millele kohus pole kordagi tähelepanu juhtinud), siis jällegi on tõendatud tasumise kohustus, millest nähtub kahju suurus. Maaklerteenuste tasumine summas 6108 eurot nähtub üheselt kostja esitatud notariaalsetest müügilepingutest (vt kostja vastuse lisad 9, 14 ja 18). Kostja vastuse lisaks 9 olevast notariaalsest võlaõiguslikust müügilepingust nähtub, et müügihinnast kantakse Epicenter Kinnisvara OÜ arve tasumiseks otse 1956 eurot Epicenter Kinnisvara OÜ kontole. Kostja vastuse lisaks 14 olevast notariaalsest võlaõiguslikust müügilepingust nähtub, et müügihinnast kantakse Epicenter Kinnisvara OÜ arve tasumiseks otse 2292 eurot Epicenter Kinnisvara OÜ kontole. Kostja vastuse lisaks 18 olevast notariaalsest võlaõiguslikust müügilepingust nähtub, et müügihinnast kantakse Epicenter Kinnisvara OÜ arve tasumiseks otse 1860 eurot Epicenter Kinnisvara OÜ kontole. Seega on notariaalsete lepingutega tõendatud, et Epicenter Kinnisvara OÜ maaklerteenuste eest esitatud arved summas 6108 eurot, on tasutud. Kohus ei ole viidatud lepinguid kordagi analüüsinud ega ole märkinud, mis põhjusel kohus maaklerteenuste arveid või notariaalseid lepinguid tõendina ei arvesta. Hageja on professionaalne arhitektuuribüroo, kes igapäevaselt tegeleb erinevate arendajate projektide koostamisega ning teab väga hästi, et arendajad sõlmivad võimalike ostjatega võlaõiguslikke müügilepinguid, mille arvelt arendustegevust finantseeritakse. See on tavapärane praktika arendustegevuses ja hageja on sellega kursis. Lisaks eeltoodule on kostja hagejat eraldi informeerinud vastavast asjaolust. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et hageja oli teadlik, et kostja on sõlminud korterite osas võlaõiguslikud müügilepingud. Vastav asjaolu nähtub näiteks kostja vastuse lisaks olevatest 04.08.2015 ja 03.09.2015 e-kirjadest. Samuti on hageja ise märkinud Tallinna Linnale saadetud 25.09.2015 e-kirjas, et ehitusluba on arendajale ülioluline kätte saada hiljemalt 2015. aasta oktoobri alguseks. Seega oli võimalik kahju tekkimine hagejale ettenähtav. Kohus ei ole järeldust põhjusliku seose puudumise kohta põhjendanud. Kohtumenetluses esitatud tõenditest nähtub tööde teostamise tähtaeg ja et selle olulisus oli hagejale üheselt arusaadav. Samuti nähtub, et kostja on sõlminud võlaõiguslikud lepingud, mis olid seotud konkreetse tähtajaga. Kuivõrd hageja rikkus oma kohustust tööd tähtaegselt valmis teha, siis sellest tulenevalt taganesid kolmandad isikud kostjaga sõlmitud võlaõiguslikest lepingutest ning kostjal tekkis kahju – tasutud maaklertasud, ettemaksete tagastamiseks võetud laenude intressid. Kostja hinnangul on olemas väga otsene põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel.
7(12)
Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse lõppjärelduste muutmiseks ei ole alust, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). I
7.Maakohus tuvastas, et hageja rikkus lepingut, vastutab selle eest, rikkumine ei ole vabandatav ja kostja on esitanud leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled nimetatu üle, mistõttu võtab ringkonnakohus aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud nimetatud osas. Pooled vaidlevad, kas kostja sai tasaarvestada hageja kohustuse täitmise nõudega kostja kahju hüvitamise nõude. Kostja tegi menetlusliku tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma kahjunõude hageja tasunõudega. Kostja kahju on väidetavalt tekkinud kolmele ostjale müüdud korterite ettemaksu tagastamiseks võetud laenude intressimaksetest 10 836,17 euro ulatuses ja kostja poolt ostjate vahendamise eest Epicenter Kinnisvara OÜle tasutud maakleriteenuse tasust 6108 euro ulatuses. Maakohus leidis, et kostja kahju ei ole tõendatud. Alternatiivselt põhjendas maakohus tasaarvestusega arvestamata jätmist asjaoluga, et väidetav kahju ei ole hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, selline kahju ei saanud olla hagejale ettenähtav ning rikkumise ja kahju vahel puudub põhjuslik seos.
8.Esmalt märgib ringkonnakohus, et kahju tõendatuse küsimus maakohtu lahendis ei saanud kostjale tulla üllatusena, sest hageja oli vastavasisulised vastuväited menetluses esitanud. Maakohus on õigesti märkinud otsuses kohaldatava materiaalõiguse ja poolte tõendamiskoormuse. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole kahju tuvastamisel otsust nõuetekohaselt põhjendanud ega kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud (TsMS § 232 lg 1), mis on toonud kaasa maakohtu ebaõige järelduse kahju tõendatuse kohta.
9.Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud kahju tekkimist endal, kuna laenulepingud ja maksekorraldused ostjatele ettemaksusummade tagastamiseks ei tõenda kahju tekkimist. Kostja ei ole tõendanud laenu saamist ja laenult intressi tasumist, samuti maakleriteenuse eest tasumist. Nimetatud seisukoht ei ole piisavalt põhjendatud, mistõttu on maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 422 lg 8).
10.Kostja tõi esile, et sõlmis võimalike ostuhuvilistega äramuutva tingimusega müügilepingud, isikud tasusid ettemaksu ja kostja investeeris selle ehitusse. Notariaalsete lepingutega kostja ja MS (I kd, tl 93-133), KKP (I kd, tl 143-183) ning HL (I kd, tl 191-206, II kd, tl 1-21) vahel loeb ringkonnakohus tõendatuks, et lepingupooled sõlmisid äramuutva tingimusega lepingu, mille alusel müüja kohustus rajama Tallinnas Wismari tn 43 asuvale kinnistule korterelamu ja jagama kinnistu korteriomanditeks ning kinnistu jagamisel tekkivate korteriomandite äramuutva tingimusega võlaõiguslepingu. Samade lepingutega on tõendatud, et kostja leppis ostjatega lepingute p-des 1.9 kokku ka ettemaksu tagastamise kohustuses juhul, kui korterite võõrandamine tähtaegselt (01.10.2015) ei ole võimalik. On loogiline eeldada, et tulenevalt hageja poolt tööde üleandmisest alles 15.03.2016, ei olnud elamu ehitustöödega võimalik korterelamut kostja ja ostjate vahelises lepingus kokkulepitud tähtajaks valmis ehitada.
8(12)
11.Kostja tõi esile, et kolm ostjat taganes lepingust, kuna elamu valmis ei saanud. MS 01.09.2015 avaldusega kostjale (I kd, tl 134-135) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et ostja taganes kostjaga sõlmitud lepingust ja palus sooritada tagasimakse 15 päeva jooksul. 20.10.2015 maksekorraldusega (I kd, tl 140) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja tasus MS-le 49 351,90 eurot selgitusega „Kreeditarve 15010 (Wismari 43 korter 2 tagastus)“.
12.16.10.2015 laenulepingu esimese leheküljega (I kd, tl 138) on tõendatud, et kostja sõlmis OÜ-ga Professionals 16.10.2015 laenulepingu 35 000 euro laenamiseks, laen pidi kantama kostja arveldusarvele ühe tööpäeva jooksul ja laen tuli tagastada intressiga 15% aastas. Kostja on esile toonud, et 16.05.2015 laenulepingu alusel on kostjal intressi maksmise kohustus 3912,33 eurot ja laenusumma on käesoleva seisuga tagastamata. Samuti ei ole kostja leidnud korterile uut ostjat.
13.PP e-kirjadega (I kd, tl 184-185) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et 04.01.2016 uuris nimetatud isik, mis kuupäevaks ehitusluba väljastatakse, millal on Wismari 43-6 valmimise ja korterisse sissekolimise kuupäev ning palus kinnitada, et talle tagastatakse ettemaks. Saanud kostjalt vastuse, et ehitusluba tänase päeva seisuga ei ole, palus PP samal päeval hilisemalt saadetud e-kirjas raha tagastamist oma õe kontole. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et PP oli teise kostja poolt nimetatud ostja, KKP, vend ja esindaja suhtluses kostjaga. 06.01.2016 maksekorraldusega (I kd, tl 188) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja tasus KKP-le 38 200 eurot selgitusega „Wismari 43 korter10 tagastus“.
14.06.01.2016 laenulepinguga on tõendatud, et kostja laenas OÜ-lt Professionals 39 000 eurot, laen pidi kantama kostja arveldusarvele ühe tööpäeva jooksul ja laen tuli tagastada intressiga 15% aastas. Hageja on juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuigi numbriliselt on laenulepingus märgitud laenatavaks summaks 39 000 eurot, on sõnaliselt sulgudes „kakssada kolmkümmend tuhat“. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad tõenditena esitatud laenuleping koos maksekorraldusega asjaolule, et sulgudes on märgitud ekslikult erinev summa. Arvestades, et kostja tasus KKP-le 38 200 eurot, on usutav, et kostja laenas 39 000 eurot. Vea tegemine sulgudes märgitud laenusummas ei muuda tõendit antud juhul ebausaldusväärseks.
15.HP 04.11.2015 e-kirja (II kd, tl 22) kohaselt on viimane teatanud järgmist: “Kahjuks peame perekondlikest põhjustest tulenevalt selle korteri ostust loobuma. /.../ Kui peaks juhtuma ime ja poole aasta pärast korter alles on, oleks meie näol teil ostja olemas. Praegu palun kanna meile tagasi juba sissemakstud summa niipea kui võimalik.“ Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjaolus, et HP on eelnimetatud e-kirja saates esindanud HL suhetes kostjaga. 16.11.2015 maksekorraldusega (II kd, tl 24) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja tasus HL-le 31 000 eurot selgitusega „Kreeditarve 15011 (Wismari 43 korter 7 tagastus)“.
16.15.11.2015 laenulepingu esimese lehega (II kd, tl 23) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja laenas Eksklusiiv Kinnisvara OÜ-lt 39 000 eurot, laenusumma tuli üle kanda ühe tööpäeva jooksul ja laenusumma tuli tagastada 15.02.2016 intressiga 15 % aastas. Sarnaselt eelmise laenulepinguga märgib ringkonnakohus, et summa kajastamine sulgudes „kolmkümmend viis tuhat“ ei muuda ebausutavaks koosmõjus teiste tõenditega, et kostja laenas ostjale tagasimakse tegemises 39 000 eurot.
17.Kostja on esile toonud, et ta pole laenusummasid tagastanud ja on esitanud laenulepingute kohase intressiarvestuse 14.07.2016 seisuga (I kd, tl 142). Kokku on kostja laenuintresside kulu arvestuse kohaselt 10 836,17 eurot. Kostja kahjunõude matemaatilisele arvestusele ei ole hageja vastuväiteid esitanud.
9(12)
18.Epicenter Kinnisvara OÜ arvetega (II kd, tl 26-28) on tõendatud, et kostja tasus nimetatud äriühingule hagis käsitletud korterite eest kokku 2292+1956+1860 = 6108 eurot.
19.Põhjendamatu on hageja väide, et kostja ei ole tõendanud raha saamist ja asjaolu, et ta oleks pidanud laenulepingute alusel intressi tasuma, samuti maaklerteenuse osutamist. Kostja ei pidanud nimetatut tõendama, kuivõrd hageja ei ole väitnud, et kostja raha ei saanud ega maaklerteenust korterite suhtes ei osutatud. Oma kohustuste tekkimise tõendamiseks piisas kostjal seetõttu ka laenulepingute ja maaklerteenuste osutamise eest arvete esitamisest. Samuti oleks hageja kahtluse korral kohtu kaudu nimetatud tõendid saanud välja nõuda, kuid hageja ei ole vastavaid taotlusi maakohtus esitanud.
20.Hageja on tuginenud asjaolule, et maaklerteenuse osutaja juhatuse liige LJ, laenuandja Ekslusiiv Kinnisvara OÜ juhatuse liige IJ ja laenuandja OÜ Professionals juhatuse liikmed LJ ja IJ on ühtlasi kostja juhatuse liikmed. Ka nimetatu ei anna alust väita, et laenulepinguid ja maaklerlepinguid ei sõlmitud, sest tegemist on erinevate äriühingutega. Juhatuse liikmete kattuvusest ei saa järeldada, et lepinguid ei sõlmitud.
21.Eeltoodust tulenevalt on kostja endal kahju tekkimist 10 836,17 + 6108 = 16 944,17 euro ulatuses (VÕS § 127 lg 1 ja 2 mõttes) tõendanud.
22.Kahju hüvitamise eesmärk, põhjuslik seos ja diferentsihüpotees on omavahel seotud ja kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel peab VÕS § 127 lg-eid 1 ja 4 vaatlema ühtse tervikuna. Seega enne kaitsekohustuse normi-eesmärgi küsimuse analüüsimist tuleb vastata küsimusele tekkinud kahju ja hageja lepingurikkumise põhjusliku seose kohta. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku tööde lõpetamise tähtajaks 15.03.2016, kuid tööd valmisid 04.09.2015. Maakohus tuvastas, et hageja soovis tööde üleandmist koos TLPA poolt ehitusloa taotluse rahuldamisega, taotlus rahuldati 15.03.2016. On ilmne, et ehitusloa saamisest sõltus kostja õigus alustada ehitustegevusega. Seega ei olnud kostjal võimalik tagada tema ja korterite ostjate vahelisest lepingust tulenevat kostja kohustust müüa korteriomandid ja mitteeluruumid.
23.Hageja on põhjendatult märkinud, et HL-le tagasimakse sooritamine ei ole olnud tingitud hageja tegevusest. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et HL taganes lepingust perekondlikel põhjustel ja mitte seetõttu, et hageja hilines lepingu täitmisega. Seega ei ole kostjal 16 944,17 euro ulatuses tekkinud intressikahjust 3878,63 euro ulatuses ja maaklerteenuse osutamisest tulenevast kahjust 1860 euro ulatuses vastutav hageja. Kostja vastutus saaks kõne alla tulla 16 944,17 – 3878,63 - 1860 = 11 205,54 euro ulatuses, sest selles osas on hageja kohustuse rikkumise ja kostjal kahju tekkimise vahel põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4 mõttes). II
24.Järgnevalt tuleb analüüsida maakohtu hinnangut, kas sellise kahju hüvitamine on kooskõlas normi kaitse-eesmärgiga ja oli hagejale ettenähtav. Lepingulise kohustuse rikkumise korral piiratakse rikkuja vastutust VÕS § 127 lg 2 alusel sel teel, et hüvitamata jäetakse kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks, ning VÕS § 127 lg 3 alusel sel teel, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei loeta lepingut rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju. VÕS § 127 lõiked 2 ja 3 võimaldavad seega jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed
10(12)
tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla lepingulise kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Järelikult võib lepingu rikkumine teatud juhtudel olla kahju põhjuseks, kuid see ei anna alust rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rikutud kohustuse eesmärgi kindlakstegemisel tuleb muuhulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule (RKTKo 3-2-1-53-06, p 13).
25.Käesoleval juhul on rikutud töö tähtaegse valmimise lepingulist kohustust, mis tuleneb pooltevahelisest lepingust, aga ka VÕS § 82 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Küsimus taandub sellele, milline peaks olema mõistlik riskijaotus võlasuhte poolte vahel ehk hinnangule, kumb lepingupooltest peab vastavat riisikot kandma.
26.Pooled sõlmisid teenuste osutamise lepingu ühe alaliigi alla kuuluva lepingu töövõtulepingu korterelamu eelprojekti koostamiseks. Selle täitmise tulemusel oli võimalik saada ehitusluba, et asuda korterelamut ehitama. Lepingupartnerite näol on tegemist majandustegevuses osalejatega, kellele peab olema teada lepingu mittetähtaegse täitmisega kaasnev risk. Samuti pidid mõlemad pooled arvestama sellega, et TLPA võib kohaldada avalikõiguslikke norme eelprojekti seadusele vastavuse hindamisel ja sellega seoses võib menetlus TLPA-s viibida ja hageja lepinguliste tööde üleandmine kostjale hilineda.
27.Majandus- ja kutsetegevuse käigus sõlmitud lepingute puhul on ettenähtavad kahjuhüvitamiskohustused, leppetrahvid ja viivised, mis ei ületa tavapärast ulatust ja mis tekivad võlausaldajal tema enda klientide suhtes seetõttu, et võlgnik täitis oma kohustused puudustega või hilinemisega (RKTKo 3-2-1-128-13, p 12). Kostja väide, et arendajate tavapärane praktika on sõlmida võõrandamislepinguid võimalike ostjatega ja investeerida vastav raha arendusse, on tõendamata. Nimetatu ei ole üldteada olev asjaolu (TsMS § 231 lg 1 mõttes). Töövõtulepingu hinnaks oli 17 400 eurot. Isegi kui jaatada, et selline kostja poolt väidetud praktika valitseb, ei saa eeldada sellise tasu eest lepingu sõlmimisel, et hageja võttis endale sellega riski tasuda kostjale seoses võõrandamislepingutest taganenud ostjatele raha tagasimaksmise võimatusega sõlmitud laenulepingutest tulenevad intressid. Pooled ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et töövõtulepingu hinna kujundamisel võeti arvesse asjaolu, et kostja hakkab kortereid müüma enne eelprojekti kinnitamist TLPA-s ja ehitusloa saamist; et kostja müüb kortereid võimalusega neist taganeda, kui korterelamu tähtaegselt ei valmi; et kostjal ei ole sellisel juhul vahendeid, et tagatisraha ostjatele tagastada ning ta peab sõlmima seetõttu laenulepingud ning tasuma intressi; et kostja müüb selliseid kortereid maaklerteenuse abil. Esile toodud asjaoludest tulenevalt ei ole võimalik väita, et hagejal oleks olnud võimalik tekkivat kahju kindlustada või vältida vastava kahju tekkimist ja et see oleks olnud hageja jaoks mõistlik. Kostja oleks saanud teoreetiliselt vältida kahju tekkimist, oodates ära ehitusloa saamise ja hakates alles siis võõrandamislepinguid ostjatega sõlmima ning ettemakseid oma arendusse investeerima, samuti sõlmides alles siis maaklerteenuse osutamise lepingud korterite müügiks.
28.Eeltoodut ei muuda apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostja on tõendanud hageja informeerituse müügilepingute sõlmimisest. Lepingu kaitsealas on vaid lepingu sõlmimise ajal mõistlikult ettenähtavad kahjuriskid. Apellandi poolt viidatud 04.08.2015 e-kiri ja 03.09.2015 e-kiri kajastavad asjaolusid, et kostja on informeerinud hagejat võõrandamislepingute sõlmimisest vastavatel kuupäevadel. Puuduvad tõendid, mille kohaselt oleks kostja teadnud sellest töövõtulepingu sõlmimisel 18.03.2015.
11(12)
29.Nimetatud põhjustel on õige maakohtu seisukoht, et intressikahju ja maakleritasu ei kuulu hüvitamisele, kuna see ei ole hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ega olnud kostjale lepingu sõlmimisel ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kokkuvõttes jättis maakohus seega hagi põhjendatult rahuldamata. III
30.Maakohus jättis menetluskulud, arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust ja kostja tasaarvestuse vastuväidet, poolte endi kanda ja neid kindlaks ei määranud. Maakohtu menetluskulude sellist jaotust puudub alus muuta.
31.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes.
32.Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja, milles taotleb kostjalt lepingulise esindaja kulude katteks 360 euro (käibemaksuta) väljamõistmist. Vastustajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on apellatsioonkaebuse analüüs ja sellele vastuse koostamine kolme tunni ulatuses hinnaga 120 eurot tund (ilma käibemaksuta). Vastustaja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Apellant vastustaja menetluskulude taotlusele vastuväiteid ei esitanud.
33.Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse mahtu peab ringkonnakohus apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu kolme tunni ulatuses põhjendatuks. Tunnihind 120 eurot ilma käibemaksuta on asjaolusid arvestades mõistlik. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele 360 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.