Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kaasiku Mahetalu OÜ (hageja) esitas 15.04.2015 hagi AS Evemar (kostja) vastu kahju hüvitise summas 46 731,90 euro ning viivise väljamõistmiseks. 07.07.2016 suurendas hageja nõuet ja palus kostjalt välja mõista põhinõudena 95 270,09 eurot ja viivise põhinõude täitmiseni. Kohus võttis suurendatud nõude menetlusse 06.09.2016 määrusega. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti kostja ja hageja vahel 02.05.2012 põllumajanduslik rendileping, mille kohaselt rendileandja andis ja rentnik võttis rendile kostjale kuuluva õunaaia kinnistu tähtajaga 5 aastat, s.o kuni 02.05.2017. Hageja on rentnikuna täitnud rendilepingut: tasunud renti, kasutanud rendile võetud maad sihipäraselt tootmiseks, sh teinud aias mahetootmiseks vajalikke hooldustöid. Rentnik deklareeris Nava Õunaaia PRIA-s ning taotles sellega seoses erinevaid põllumajandustoetusi. Muuhulgas arvestas ta õunaaia pidamise võimalusega mahepõllumajandusliku tootmise toetuse (mahetoetus) ning ühtse pindalatoetuse taotlemisel. Hagejale määrati nii pindala- kui mahetoetusi 2012., 2013. ja 2014. aastal. Hageja tegeles õunaaia hooldamisega, et saada vanast õunaaiast parimat võimalikku õunasaaki ja täita ühtlasi hageja poolt viljelevale mahepõllumajanduslikule tootmisele kehtestatud nõudeid. Kostja lasi 2014. a suvel hageja teadmata omavoliliselt maaüksusel kasvanud õunapuud maha saagida. Sellega rikkus kostja oma lepingulisi kohustusi ning hagejal tekkis kahju. Kostja ütles lepingu 03.10.2014 üles korduva lepingu ülesütlemise teatega. Hagejale on õunapuuaias kasvanud puude maha saagimise tulemusena tekkinud järgmine kahju: 1) õunasaagi turustamisest saamata jäänud müügitulu näol summas 21 400 eurot. Eeldatavalt oleks aed andnud 10 tonni saaki 2014. ja 2016. aastal. Erinevates õunaaedades kasvatatud ja müüdud õunte keskmine müügihind oli 2014. a 1,37 eurot/kg. Õunasaagi turustamisega kaasnevad mõistliku kulud moodustavad hageja ettevõttes keskmiselt 0,3 eurot/kg. Hageja suurendas menetluse käigus saamata jäänud müügitulu nõuet 56 924 euroni lähtudes asjatundja K. Tiirmaa arvamusest, mille kohaselt oleks saak moodustanud 26,6 tonni aastas. 2) PRIA poolt varem makstud ja hagejalt tagasinõutavate mahetoetuste näol summas 6936,06 eurot ja samuti PRIA poolt tulevikus määramata ja hagejale välja maksmata jäävate maheja pindalatoetuste näol vähemalt summas 16 591,84 (4555,28 + 9110,56 + 2926) eurot.
Hageja suurendas hiljem nõuet PRIA poolt varem makstud ja hagejalt tagasinõutavate mahetoetuste, samuti PRIA poolt tulevikus määramata ja hagejale väljamaksmata jäävate mahe-, pindala- ning puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetuste osas 29 606,03 euroni. Hageja poolt viljeletava mahepõllumajandusliku tootmise toetuseks PRIA-lt toetuste taotlemine ja saamine oli samuti üheks hageja eesmärkidest lepingu sõlmimisel. Kostja poolt õunaaias kasvanud puude maha saagimise tulemusena asus PRIA hagejalt tagasi nõudma õunaaiale vastavas osas 2012. ja 2013. aastal makstud mahetoetuseid ning jättis mahetoetuse määramata 2014. a eest summas 4555,28 eurot (ühikumäär 349,6 eurot/ha). Eeldusel, et mahetoetuse ühikumäärasid järgnevatel aastatel ei muudeta, jääb hagejal saamata mahetoetus ka järgnevate aastate eest, s.o kahe aasta eest kokku 9110,56 eurot. PRIA otsusest nähtuvalt pidas PRIA hagejale määratud ja väljamaksmisele kuuluvatelt muudest mahetoetustest kinni ehk sisuliselt nõudis tagasi osaliselt ka 2012. a ja 2013. a eest õunaaia pealt makstud mahetoetused summas kokku 6936,06 eurot. Kuna õunaaed enam hageja kasutuses ei ole, ei ole hagejal võimalik taotleda PRIA-lt pindalatoetust ülejäänuid lepingujärgse rendiperioodi aastate, s.o 2015 ja 2016. a eest. Esialgse arvestuse kohaselt oleks hagejal olnud õigus taotleda ja saada pindalatoetust 1463 eurot (13,3 ha × 110 eurot) aasta kohta, kokku 2926 eurot. Hilisemate täpsustuste kohaselt jäi hagejal kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu 2015. a saamata ühtset pindalatoetust ning kliima- ja keskkonnatoetust kokku 1538,15 eurot ning 2016. aastal kokku 3001,15 eurot. Alates 2015. a oleks hagejal olnud rendilepingu jätkumise korral õigus taotleda ja saada eraldi ka puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetust kokku 12 939,04 eurot. Hageja suurendas oma nõuet nimetatud summa osas. 3) Õigusabikulud summas 1804 eurot, mis hagejal tekkisid seoses kohtueelses menetluses esindamise, sh kahju kindlakstegemise, täiendava kahju ärahoidmise ning kostjale kahju hüvitamise nõude esitamise ja kompromissläbirääkimiste pidamisega. Hageja leidis, et kostjale pidi olema lepingut sõlmides ettenähtav rendilepingu rikkumisest rentnikule tekkiv kahju. Kostjale oli teada, et hageja eesmärgiks õunaaia rentimisel oli saada sellelt õunasaaki ning selle töötlemisest ja turustamisest müügitulu, samuti taotleda ja saada PRIA-lt erinevaid toetusi (lepingu p 4.3). Puude mahasaagimise ja kahju tekkimise, sh järgnevatel aastatel toetuste saamata jäämise, vahel on põhjuslik seos. Hagejal oli alust loota, et 2014. a saanuks ta õunaaiast oma esimese korraliku õunasaagi. Hageja märkis, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, millised õunasordid aias kasvasid. Hageja on turustanud peamiselt lauaõunu, mahlaõunu üksnes vähesel määral.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja võttis menetluse käigus omaks asjaolu, et ta oli teadlik õunapuude maha saagimisest ja selle teostajale suuliselt selleks ka nõusoleku andnud. Kostja leidis, et hagejal langes õunasaagi tootmise ja PRIA toetuste taotlemise võimalus ära rendilepingu lõppemise tõttu, mitte õunapuude langetamise tõttu. Kostja ütles lepingu 2015. a septembris üles, kuna hageja oli pikaajaliselt (alates lepingu sõlmimisest) rikkunud lepinguga võetud põhikohustust – kasutada õunaaeda sihipäraselt ning teha selleks vajalikke hooldustöid. Õunaaias tulnuks reavahesid niita vähemalt 2-3 korda vegetatsiooniperioodi, eemaldada kuivanud oksi, harvendada võrasid, noorendada võrasid, kasutada maheviljeluseks sobivaid putukate ja haiguste tõrje vahendeid.
Kostja leidis, et õunaaia hooldamata jätmise tõttu puudub väidetava kahju – õunte müügist saamata jäänud tulu – ja õunapuude langetamise vahel põhjuslik seos. Hageja ei oleks õunasaaki saanud ka siis, kui õunapuud oleks jäänud langetamata, sest arvestades õunapuude vanust ning pikaaegset hooldamata jätmist ei oleks puud saaki andnud ka järgnevatel aastatel. Hageja ei ole tõendanud saamata jäänud müügitulu asjaolusid: et kõnealuses aias oli just 1500 õunapuud ega seda, kui palju üks üle 50 aasta vanune õunapuu annaks saaki; mis liiki õunapuud aias kasvasid, milline võis olla nende saagikus ja kilohind. Kostja leidis, et hagejal ei olnudki kavatsust õunaaias tegeleda tootmisega ning tema ainsaks eesmärgiks õunaaia rendile võtmisel oli põllumajanduslike toetuste saamine. Kostja esitas ka VÕS § 127 lg-st 3 tuleneva vastuväite, sest kostja ei teadnud ega pidanudki teadma erinevate toetuste taotlemisest ning ei saanud toetustest ilma jäämist ette näha. Kahju ettenähtavuse seisukohast saavad omada tähtsust üksnes asjaolud, mis olid pooltele teada lepingu sõlmimisel ja enne õunapuude langetamist. Kostjale oli lepingu sõlmimise ajal ettenähtav vaid ühtse pindalatoetuse osas võimalik kahju. Rendilepingu punkti 4.3 kohaselt oli hagejal õigus kõnealust õunaaeda kasutada ainult hektaritoetuse saamiseks. Kostja ei teadnud mahetoetustest, sest kostja ei tegele mahepõllumajandusliku tootmisega. Samuti ei nõustunud kostja hageja käsitlusega lepingus kasutatud terminile „hektaritoetus“ ja teatas, et kostja mõistis selle all ikkagi vaid ühtset pindalatoetust. Hageja tõenditest ei nähtu, et hageja oleks taotlenud ja saanud ühtset pindalatoetust ja mahepõllumajandusliku tootmise toetust just vaidlusaluse õunaaiaga seoses. Ka varem saadud ühtne pindalatoetus tulnuks hagejal PRIA-le tagasi maksta. Hageja ei tegelenud põllumajandusliku tegevusega ning ei kasutanud seda maad sihtotstarbeliselt. Ilma lisakuludeta – muude puuliikide eemaldamine, niitmine – ei oleks seda saanud kasutada järgmisel perioodil põllumajanduslikuks tootmiseks. Järelikult oleks tulnud hagejal maa ühtne pindalatoetus tagasi maksta PRIA-le sõltumata sellest, kas puud langetati 2014. a või oleks jäänud langetamata. Hageja ei ole käesolevas menetluses tõendanud, et tal oleks üldse õigus taotleda mahetoetust. Õunaaed ei vastanud Põllumajandusministri 08.04.2010 määrusele nr 44. Hageja enda esitatud hinnangu kohaselt kasvas õunaaias 109 istikut hektari kohta, kuid määruse § 3 lg 5 p 11 kohaselt on toetuse taotlemise korral minimaalne ühtlaste ridadena istutatud õunapuu keskmise kasvuga alusel 300 istikut hektari kohta. Kostja palus VÕS § 139 alusel vähendada hageja kahjuhüvitist nullini. Kostja ei nõustunud hageja viivise nõudega, sest hageja on arvestanud viivise kogu summalt alates hagi esitamisest, kuigi osa kahjust sai tekkida alles tulevikus - kogu summalt ei saa seega kohe viivist arvestada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. detsembri 2016 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 32 742,69 eurot ja viivise 29.12.2016 seisuga 2479,77 eurot. Maakohus mõistis kostjalt lisaks välja viivise seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
3.1.Kohtuotsuses märgitu kohaselt ei vaidle pooled asjaolude üle, et kostjale kuulub Õunaaia kinnistu, Palamuse vallas, mille kostja andis 02.05.2012 sõlmitud rendilepingu alusel 5 aastaks hagejale rendile. Kostja seaduslik esindaja on menetluses õigeks võtnud, et tema teadmisel ja suulisel nõusolekul saagis kolmas isik õunaaias kasvavad õunapuud 2014. a juuni lõpus maha.
Selle tagajärjel kaotas hageja rendilepingu jätkumise vastu huvi, kuna maaüksust ei saanud enam rendilepingus silmas peetud eesmärgil kasutada. Lepingu p 5.1 kohaselt oli rendileandjal (kostjal) keelatud sekkuda rentniku majandustegevusse. Kohus leidis, et oma tegevusega rikkus kostja oluliselt rendilepingut. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et tema vastutus lepinguliste kohustuste rikkumise osas on lõppenud 12.09.2014 ülesütlemisega (03.10.2014 korduva avaldusega). Lepingu erakorraline ülesütlemine lepingut rikkunud poole poolt pärast rikkumist ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus möönis, et ka rikutud lepingut saab iseenesest üles öelda, kuid see ei saa rikkujat vastutusest vabastada. Kohus pidas asjakohatuks kostja vastuväiteid, nagu ei omaks õunapuude maha saagimine või selle lubamine asjas tähtsust, sest hageja ise on lepingut rikkunud.
3.2.Kohus märkis, et hageja kirjeldatud kahju puhul on kõigis komponentides tegemist varalise kahjuga (VÕS § 128 lõiked 2, 3 ja 4). Kostja vaidles kahjule vastu põhjusel, et täidetud ei ole kahju ettenähtavuse põhimõte (VÕS § 127 lg 3). Kohus leidis, et ühtse pindalatoetuse mittesaamisest tekkiv kahju pidi olema kostjale ettenähtav. Lepingu p 4.3 kohaselt oli hagejal (rentnikul) õigus taotleda hektaritoetust rentniku poolt kasutatava pinna ulatuses. Samuti pidi kahju olema ettenähtav tootmisest saamata jääva müügitulu osas, sest lepingu eesmärgiks oli põllumajandussaaduste tootmine (lepingu p 3.1). Kohtu hinnangul ei olnud võimalik selgitada välja poolte ühist tahet mahetoetuste osas. Kostja ei pidanud lepingut sõlmides teadma hageja kavatsust taotleda mahetoetusi. Kohus asus seisukohale, et hageja nõue saamata jäänud mahetoetuste osas tuleb jätta rahuldamata, kuna selles ulatuses ei olnud kahju tekkimine kostjale ettenähtav. Kohus pidas põhjendamatuks ka hageja kahjunõuet tulenevalt puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetuste saamata jäämisest. Nimetatud toetus kehtestati alles 2015. aastal.
3.3.Kohus leidis, et hageja kahjunõue õunte korjamisest ja realiseerimisest saamata jäänud tulu osas on põhjendatud summas 28 462 eurot. Hageja arvestuse kohaselt oleks ta saanud kahel aastal, 2014. a ja 2016. a korjata aiast õunu, neid realiseerida ning saada sellest tulu. Hageja on omaks võtnud, et 2012. a ja 2013. a ta aiast õunu ei korjanud, nendel aastatel puudel õunu ei olnud. Küll aga täitis hageja õunaaia hooldamise kohustust. Kohus luges tõendatuks hageja väite, et 2012 ja 2013 toimus õunaaias reavahede niitmine, kuid ei niidetud võrade aluseid pindu, mida tulnuks teha vastavalt põllumajandusministri 08.04.2010. a määrusele nr 44. Hageja ei ole täitnud heaperemehelikult ka võrade lõikamise nõuet. Maakohus asus seisukohale, et hageja tegutsemine Nava Õunaaias ei olnud suunatud sealt toodangu saamisele.
3.4.Kohus leidis, et lähtuda tuleb statistikaameti keskmisest saagikusest aastatel 2005-2014 ning luges põhistatuks, et hea saagiga aastad on vanades õunaaedades üle aasta. Seega olnuks hagejal võimalik korjata saaki 2014. a ja seejärel 2016. a. Kokku saanuks hageja koguda saaki 26,6 tonni. Hageja esitatud andmetel, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, oli lauaõunte keskmine kilohind oli 1,37 eurot/kg ning tootmiskulu 0,30 eurot/kg. Kasum oleks sellisel juhul 1,07 eurot/kg. Seega saanuks hageja kohtu hinnangul õunaaia korralise rentimise jätkamisel kasumit 28 462 eurot (26,6 × 1,07) (s.o ühel saagiaastal 14 231 eurot). Nimetatud tulu jäi hagejal saamata ja see moodustab hageja kahju.
3.5.Kohus leidis, et põhjendatud on hageja nõue saamata jäänud ühtse pindalatoetuse osas summas kokku 2116,69 eurot. Asja materjalidest nähtub, et hagejale oli määratud aastatel 2012, 2013 ja
2014 PRIA poolt ühtne pindalatoetus ja Nava Õunaaia osas määratud summad maksti hagejale ka välja. Kuni 2015. aastani määrati Põllumajandusministri 18.02.2014 määruse nr 10 „Ühtse pindalatoetuse saamise nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ alusel ning algselt esitas hageja oma nõude nimetatud määrusest tulenevalt. Alates 17.04.2015 jõustus uus kord: maaeluministri määrus nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“. Renditud õunaaed oleks vastanud määruse nr 32 § 10 sätestatud nõuetele ja seega oleks hageja saanud § 15 alusel esitada taotluse ühtse pindalatoetuse saamiseks. Hageja esitatud tõendite kohaselt oli 2015. aastal ühtse pindalatoetuse määr 79,51 eurot ja 2016. aastal 79,64 eurot abikõlbuliku hektari kohta. Seega jäi hagejal saamata ühtse pindalatoetusena 2015. a 1057,48 eurot ja 2016. a 1059,21 eurot, kokku 2116,69 eurot. Alates 2015. a aprillist lisandunud täiendavate otsetoetuste osas leidis kohus, et kostja ei saanud lepingut sõlmides olla neist teadlik ega neid ette näha, mistõttu täiendavad otsetoetused hageja kahjuna hüvitamisele ei kuulu. Kohus pidas põhjendatuks ka hageja kulutusi kohtueelsele õigusabile summas 2164 eurot.
3.6.Kohus leidis kokkuvõtvalt, et hageja on tõendanud kahju tekkimise, mida kostja sai lepingu sõlmimisel ette näha, kokku summas 32 742,69 eurot. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse kahjuhüvitise vähendamiseks ning vähendada hüvitis nullini. Kohus rahuldas hageja nõude viivise saamiseks seaduses sätestatud ulatuses vastavalt kohtu poolt põhjendatuks peetud nõude suurusele, s.o kohtuotsuse tegemise seisuga 2479,77 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ning mõistis kostjalt välja 32 742,69 euro suuruse kahjuhüvitise ning viivise. Kostja palub kohtul teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg 4. Hagejale on tekkinud kahju seetõttu, et kostja ütles hagejaga sõlmitud rendilepingu 12.09.2014 avaldusega üles. Isegi kui õunapuid ei oleks 2014. a juunis langetatud, siis ei oleks hagejal ikkagi olnud võimalik õunaaiast saaki korjata ega õunaaeda erinevate toetuste taotlemiseks kasutada. Sisuliselt on kohus asunud seisukohale, et kostjat tuleb lepingurikkumise eest karistada, kuid millise kaaluga oli hageja enda lepingurikkumine ja kas see andis alust kostja poolseks lepingu lõpetamiseks, on kohus jätnud tähelepanuta. Rendilepingu lõpetamise tahe väljendus selgelt juba õunaaia langetamises. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et Nava õunaaiast oleks hageja rendilepingu jätkumise korral saanud saaki 26,6 tonni. Kohus on ekslikult lähtunud statistikaameti keskmisest saagikusest. Kohtuotsusest ei nähtu, millise tõendi alusel on kohus tuvastanud statistikaameti andmed ja kostjale teadaolevalt, ei ole kohtutoimikus ühtegi statistikaameti ülevaadet. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 2 nõuet ning TsMS § 442 lg 8 tulenevat põhjendamiskohustust. Kohus ei arvestanud, et Nava õunaaed on väga vana ning osaliselt hävinenud. Kohus on lugenud õunaaia saaki kandva osa suuruseks 13,3 ha, mis ei ole kooskõlas hageja 14.08.2015 esitatud spetsialisti K. Tiirmaa arvamusega, mille kohaselt on Nava õunaaias säilinud 60-70 % algselt istutatud puudest. Isegi kui saagikus oleks heal saastal 1000 kg/ha, siis oleks heal saagiaastal saanud õunu 8,6 tonni, s.o 17,2 tonni kahe aasta peale kokku.
Samuti ei nähtu, kas statistikaameti andmed puuduvad maheõunaaedu või tavatootmise õunaaedu. K. Tiirmaa hinnangul oli 2013. a mahepõllumajanduslikult kasvatatud puuviljade saagikus alla 0,5 t/ha. Seega oleks asjakohasem lähtuda mahepõllumajanduslikult kasvatatud puuviljade saagikusest, s.o 475 kg/ha kohta. Arvestades Nava õunaaias säilinud õunapuude osakaalu (65 %) ja mahetootmisele omast saagikust, oleks kahel aastal võinud Nava õunaaiast saaki saada kokku vaid 8,6 tonni. Kui arvestada asjaolu, mida kohus pidas oluliseks, et hageja oleks ära korjanud vaid lauaõunteks sobivad õunad ja ülejäänud jätnud korjamata, oleks tegelik saak olnud veelgi väiksem. Mh tuvastas maakohus, et hageja ei olnud õunte saagikuse parandamiseks midagi teinud. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks asus kohus seisukohale, et õunaaia langetamata jätmise korral oleks hageja tegelikult soovinud saaki korjata. Kohus on asunud eespool seisukohale, et hageja jättis varasematel aastatel saagi korjamata, kuigi tal oli selleks võimalus. Õunte müügist saamata jäänud tulu ei saa lugeda hagejale tekkinud kahjuks, kui hagejal ei olnud huvi saaki saada. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kostja kahjuhüvitise vähendamise taotluse asjaolud ei ole põhjuslikus seoses. Hagejale on kahju tekkinud hageja enda poolt toime pandud lepingu rikkumisest.
5.Hageja (vastustaja/vastuapellant) palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud, mille üle pooled ei vaidle, samuti kostjapoolse olulise lepingurikkumise ning vastutuse. Kohus järeldas õigesti, et alates juulist 2014 ei täitnud kostja enam talle rendilepinguga pandud kohustust, s.o anda hagejale rendile (kasutusse) Nava õunaaed. Kuivõrd tegemist oli kostja põhikohustusega, siis on tegemist kostja olulise lepingu rikkumisega. Väär on kostja seisukoht, mille kohaselt õigustab kostjapoolset lepingurikkumist väidetav hagejapoolne varasem lepingurikkumine. Maakohus leidis õigesti, et lepingut rikkunud poolte poolt pärast rikkumist lepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Maakohus jättis põhjendatult analüüsimata kostja väited osas, kas kostjal oli tegelikkuses lepingu ülesütlemiseks õigus või mitte. Hageja nõustub hagi rahuldamise osas maakohtu põhjendustega ning jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
6.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi summas 52 065,05 eurot ning sellele lisanduva viivise nõudes rahuldamata jäeti. Hageja palub teha selles osas uus otsus, millega hagi vastavalt rahuldada. Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et Nava õunaaiast oleks hageja lepingu jätkumise korral saanud saaki 26,6 tonni. Hageja nõustub kostjaga, et kohus on ekslikult lähtunud statistikaameti keskmisest saagikusest aastatel 2005-2014 ning rikkunud TsMS § 436 lg-t 2 ja TsMS § 442 lg-t 8. Samas ei nõustu hageja ei kostja ega ka maakohtu muude põhjendustega saamata jäänud müügihinna osas. Hageja jääb varasemas menetluses esitatud põhjenduste ja tõendite juurde. Tähendust ei oma asjaolu, et hageja aastatel 2012-2013 saaki ei korjanud ning see ei anna alust järeldada, et hageja tegutsemine Nava õunaaias ei olnud suunatud sealt toodangu saamisele. Kostja vastuväited saamata jäänud tulu nõudele, sh selle suurusele, on paljasõnalised ning tuleb jätta tähelepanuta. Kohus on õigesti märkinud, et kuigi õunaaed kuulus kostjale ja kostja ise oleks pidanud õunasorte igal juhul teadma, ei ole kostja hageja väidetud müügihinda vaidlustanud ega esitanud väiteid ega tõendeid tegelikult kinnistul kasvanud õunasortide müügihinna kohta. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse põhjendused ja järeldused selles osas, milles kohus PRIA-lt saamata jäänud ja PRIA poolt tagasi nõutud toetusi kui kahju nõuet põhjendatuks ei pidanud (v.a
puuviljatoetuste puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetuste nõudes). Hageja jääb kõigi oma varasemate seisukohta juurde. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et kostja ei pidanud lepingut sõlmides teadma hageja kavatsust taotleda mahetoetusi ning 2015. a lisandunud otsetoetusi. Kostjale oli teada, et hageja eesmärgiks õunaaia rentimisel oli saada sellelt õunasaaki ja müügitulu, aga samuti taotleda ja saada PRIA-lt erinevaid toetusi. Hageja on tõendanud, et mahetoetuste taotlemine oli kostjale ettenähtav kohtuistungil antud ütlustega. Hageja ei nõustu kohtu tõlgendusega lepingu sõnastuse osas. Terminit „hektaritoetus“ kasutatakse üldnimetusena erinevate põllumajandustoetuste tähistamiseks. Kui rendi maksmise aluseks on lepingus 50 % ühtsest pindalatoetusest, siis toetuste taotlemise juures on kasutatud mõistet hektaritoetus. Põhjendamatu on väide, nagu ei oleks olnud hagejale tekkinud kahju kostjale ettenähtav. Kokku jäi hagejal mahetoetusi saamata summas 13 665,84 eurot ning pindalatoetusi summas 3001,15 eurot. Hageja nõuab kostjalt PRIA poolt tagasi nõutud mahetoetust summas 6936,06 eurot ning tulevikus määramata ja väljamaksmata jäävaid mahetoetusi summas 13 665,84 eurot ning pindala otsetoetusi 3001,15 eurot.. Viivisenõue tuleb rahuldada kohtu poolt rahuldatuga võrreldes suuremas ulatuses, kuna suuremas ulatuses tuleb rahuldada ka põhinõue.
7.Kostja palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja jääb maakohtus avaldatud juurde ega korda kõiki seisukohti eraldi üle. Kostja ei nõustu vastuapellatsioonkaebuses avaldatuga, et kuna kostja on põllumajandusettevõtja, siis teadis kostja lepingu sõlmimisel, et vana õunaaia majandamisel on mõtet üksnes siis, kui selleks taotletakse ühtlasi ka põllumajandustoetusi. Hageja ei ole varem sellist väidet esitanud, mistõttu palub kostja jätta see tähelepanuta. Kostja ei ole õunakasvatusega tegelenud ning oma oskusteabe puudumise tõttu andis õunaaia hagejale rendile. Samuti palub kostja jätta tähelepanuta hageja esmakordselt alles vastuapellatsioonkaebuses esitatud faktiväited hektaritoetuse mõiste sisustamise kohta. Hageja teavitas kostjat ettenähtavuse osas viidatud asjaoludest alles pärast õunaaia langetamisest teada saamist, millega kostja ei arvestanud lepingu sõlmimisel ega lepingu lõpetamisel (puude langetamisel). Kostja ei nõustu hageja väitega, et informatsiooni kättesaadavust saab võrdsustada informatsiooni omamisega. Kostjal puudus vajadus kontrollida PRIA avaldatud andmeid toetuste saajate kohta, kuna pooled olid rendilepingus kokku leppinud, et millist toetust võib hageja taotleda. Isegi kui hageja kahjunõue saamata jäänud üldpinna toetuse osas 3001,15 eurot kuuluks rahuldamisele, tuleks sellest maha arvata 50 % eeldatavast tulust, kuna rendilepingu jätkumise korral, oleks hageja pidanud poole, s.o 1500,58 maksma õunaaia eest rendihinnana kostjale.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha asjas ise uut otsust, mistõttu saadab ringkonnakohus tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole nõuetekohasel ja usutaval viisil kindlaks tehtud hagejal tekkinud kahju suurus. Seega ei ole asja arutatud ammendavalt ning täidetud ei ole TsMS §-st 392 tulenevad eelmenetluse ülesanded. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus kuuluvad seega rahuldamisele osas, milles taotleti maakohtu otsuse tühistamist.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on esmalt õigesti ja põhjendatult asunud seisukohale, et kostja rikkus oluliselt hagejaga sõlmitud rendilepingut sellega, et kostja teadmisel ja suulisel nõusolekul saagis kolmas isik rendilepingu esemeks olnud Õunaaia kinnistul kasvanud õunapuud 2014. a juuni lõpus maha. Selle asjaolu üle ei ole apellatsioonimenetluses enam ka sisulist vaidlust. Kostja on vaidlustanud kohtu seisukoha küsimuses, kas hagejal tekkis kahju just kostja tegevuse tagajärjel, s.o kas hagejal jäi tulu saamata seetõttu, et kostja laskis õunapuud maha saagida (põhjuslik seos vastavalt VÕS § 127 lõikele 4). Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et hagejal tekkis kahju mitte kostja tegevuse tõttu õunapuude mahasaagimisel, vaid seetõttu, et kostja ütles rendilepingu 12.09.2014 avaldusega üles. Samuti väljendus rendilepingu lõpetamise tahe juba õunaaia langetamises, mida kostja on käsitanud kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg 3) rendilepingu ülesütlemiseks. Väär on kostja seisukoht, justkui võinuks rendilepingu üles öelda kaudse tahteavaldusega ehk järelduslikult. Kuivõrd tegemist oli põllumajandusliku rendilepinguga, siis kohaldub VÕS § 354, mille kohaselt kehtib põllumajandusliku rendilepingu, samuti ruumide rendilepingu ülesütlemine üksnes juhul, kui see on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
10.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja teinud hagejale rendilepingu ülesütlemise kohta kirjaliku avalduse 12.09.2014 ja korduva avalduse 03.10.2014. a. Maakohus ei pidanud oluliseks analüüsida, kas kostjal oli õigus rendileping üles öelda leides, et lepingu ülesütlemise asjaolud nõude alusesse ei kuulu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kuna kostja poolt lepingu ülesütlemise ajaks oli kostja juba toime pannud olulise lepingurikkumise, siis ei vabane kostja vastutusest lepingu rikkumise tagajärgede eest. Tegemist oli tähtajalise rendilepinguga, mille ülesütlemine on võimalik üksnes erakorraliselt, VÕS §-de 341 ja 313 koostoimest tulenevalt peaks ülesütlemisel olema mõjuv põhjus, mis ei võimalda kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et leping saaks jätkuda. Erakorralist ülesütlemist õigustavad asjaolud on sätestatud eelkõige VÕS §-des 314 – 319. Rendileandja poolseks ülesütlemise aluseks saaks olla eeskätt VÕS § 315, s.o asjaolu, et rentnik rikkus oluliselt ja vaatamata rendileandja eelnevale hoiatusele kohustust kasutada üürilepingu eset (kinnisasja) hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest rendileping sõlmimisel lähtuti. Lepingu rikkumisi võib iseenesest esineda mõlemal poolel ning nii võib mõlemal olla õigus ka õiguskaitsevahenditele tuginemiseks. Praegusel juhul on kostja rendileandjana käitunud viisil, mis välistas rendilepingu edasise täitmise kuni lepingu tähtaja saabumiseni. Seega olnuks rentnikul võimalik rendileping VÕS § 314 lg 1 alusel erakorraliselt üles öelda. Rentnik ei kaotanud kahju hüvitamise nõude õigust sellega, et rendileandja esitas omalt poolt rendilepingu ülesütlemise avalduse pärast seda, kui rentnikul oli tekkinud alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Rendileandja (kostja) ei ole esitanud käesolevas menetluses nõudeid rentniku (hageja) vastu, mis seostuksid rendilepingu ülesütlemisega kostja poolt, nt rendileandjale rentniku käitumise tagajärjel tekkida võinud kahju hüvitamiseks. Rendileandja väited rentniku poolsete võimalike lepingurikkumiste kohta võivad siiski iseenesest olla hageja kahjunõude vähendamise aluseks.
11.Küll aga on ringkonnakohtu hinnangul ebapiisavalt välja selgitatud hagejal kostjapoolse lepingurikkumise tõttu tekkinud kahju suurus, sh selle aluseks olevad asjaolud. Hageja (rentnik) on üldjoontes põhistanud kahju tekkimise (TsMS § 235) saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) näol. Rendileping oli sõlmitud õunaaia kasutamiseks tulunduslikul eesmärgil –
põllumajandussaaduste tootmiseks – ning eelduslikult tegeletakse ettevõtlusega tulu saamise eesmärgil, mis loob esmase eelduse, et hagejal oli võimalus rendilepingu jätkumise korral varalist tulu saada. Kostja tegevuse tulemusena (õunapuude likvideerimine) kadus täielikult võimalus rendilepingu täitmist algsel eesmärgil jätkata.
12.Asja materjalidest nähtuvalt seisnes hagejal saamata jäänud tulu näol tekkinud kahju esmalt õunte realiseerimisest (müügist) saamata jäänud müügitulust. Selleks tuli hagejal tõendada, et ülekaaluka tõenäosusega oleks tema poolt rendile võetud õunaaed andnud rendilepingu ülejäänud kestvusaja vältel teatud koguses saaki ning hagejal oli tõsiselt võetav võimalus ja kavatsus saada selle saagi realiseerimisest tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt tuleb hagejal kahjustatud isikuna tõendada asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb kannatanud võimalikust sissetulekust arvata maha vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Kohtuotsus on osaliselt vastuoluline. Maakohtu otsuses tuvastatu kohaselt ei olnud hageja tegutsemine Nava õunaaias suunatud sealt toodangu saamisele. Samas asus kohus siiski seisukohale, et hageja nõue toodangu realiseerimisest saadava tulu kaotuse osas on põhjendatud, s.o et hagejal oli nii kavatsus kui ka võimalus õunaaiast saaki saada ja seda kasumlikult realiseerida. Pooled vaidlesid tänaseks kostja poolt likvideeritud õunaaiast potentsiaalselt saadava saagi hulga ja realiseerimisväärtuse üle. Maakohus võttis aluseks asjatundja Krista Tiirmaa arvamuses (I kd tl 182-183) väljendatud teabe Statistikaameti andmete kohta. Nii hageja kui kostja esitasid neile andmetele tuginemise osas vastuväiteid.
13.Teiseks saamata jäänud tulu komponendiks on hageja poolt esitatust lähtudes mitut eri liiki põllumajanduslikud toetused, mida hageja oleks enda kinnituste kohaselt PRIA-lt saanud, sh ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus, puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetus ning mahepõllumajandusliku tootmise toetus. Hageja ise on menetluses korduvalt selgitanud, et toetuste eesmärgiks oli see, et aedadest oleks üldse võimalik mõistlike kuludega saaki saada. Kui oleks soovitud saavutada noorele õunaaiale omast kvaliteeti, siis oleks selleks vajalike kulutuste määr ületanud mõistlikkuse piiri. Ringkonnakohus leiab, et hagis ja selle hilisemates täpsustustes esitatud kujul on hagejal tekkinud kahju suurus ebaselge ning selle kujunemine ei ole loogiliselt mõistetav. Lähtudes eeldusest, et põllumajanduslikud toetused on vajalikud selleks, et tootmine oleks üldse majanduslikult otstarbekas ning et mõistlike kuludega oleks võimalik saaki saada, siis peaksid toetused ringkonnakohtu arvates väljenduma selle tulu kaudu, mida hageja lootis õunaaia majandamisest saada. Praegusel juhul on hageja esitanud arvestused, mille kohaselt toetusi ei ole arvestatud tulu saamiseks vajalike kulutuste hulka. Sellest võib teha järelduse, et õunasaagi saamiseks ning realiseerimiseks hageja poolt esiletoodud kogustes ja hindadega ei olekski toetused tegelikult ära kulunud, kuivõrd tootmiskulude hulgas ei ole toetusi arvestatud. Selle asemel soovib hageja saamata jäänud toetuste hüvitamist veel lisaks sellele, mida hageja enda väidete kohaselt tuli saagi saamiseks ja turustamiseks kulutada. Nii on jäänud kõrvaldamata võimalus, et hageja nõuab sisuliselt ühe ja sama kahju hüvitamist sisuliselt kahekordselt, s.o nii toodangu realiseerimisest saamata jäänud tulu koosseisus kui ka eraldi hagejalt tagasi nõutavate või välja maksmata jäävate toetuste näol.
14.Ringkonnakohus ei pea sellisel kujul esitatud kahju arvestust eluliselt usutavaks. Hageja ei ole põhistanud, et pärast kõigi tootmiseks ning saagi turustamiseks vajalike kulude kandmist pidid PRIA toetused põllumajandustootjale laekuma sisuliselt veel täiendava boonusena. Hageja väited
on selles osas ka vastuolulised, kuivõrd tema enda kinnituste kohaselt ei oleks ilma toetusteta võimalik vana ja pikka aega hooldamata õunaaia puhul üldse võimalik mõistlike kuludega saaki saada. Põhjendatuks ei saa pidada hageja seisukohta, et maakohus ei pidanud kahju arvestuse aluseks olevate andmete omavahelistele seostele rohkem tähelepanu pöörama, kuivõrd kostja ei vaielnud hageja poolt esitatud kulu koosseisule vastu ega esitanud omalt poolt teistsugustele järeldustele viivaid andmeid või tõendeid. Kostja vaidles hageja kahju arvestusele tervikuna vastu. Kohtul tuli kohaldada VÕS § 127 lõiget 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuli analüüsida, kas juhul, kui kostja ei oleks lasknud õunapuid maha saagida, oleks hageja suure tõenäosusega saanud tõepoolest nii enda arvestustele vastavat tulu õunte realiseerimisest kui sellele lisaks ka erinevaid PRIA toetusi. Eeltoodust lähtudes tuleb tsiviilasi saata maakohtule hagejal tekkinud kahju suuruse osas uueks läbivaatamiseks.
15.Kahju ettenähtavuse osas märgib ringkonnakohus lisaks järgmist. Kohus kohaldas VÕS § 127 lõiget 3, mille kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Maakohus on jätnud analüüsimata, kas kostja tegutses lepingut rikkudes (s.o õunapuude mahasaagimiseks kolmandale isikule korraldust või nõusolekut andes) tahtlikult või raskelt hooletult. Tegemist on õigusnormi kohaldamise küsimusega (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1) ning seetõttu tuli kontrollida VÕS § 127 lg 3 eelduste esinemist kogu sätte ulatuses, mitte üksnes sättes sisalduva esimese alternatiivi piires. Olukorras, kus pooled vaidlesid kahju tekitamise ja selle asjaolude üle, oleks tulnud pöörata tähelepanu kostja süü vormile (VÕS § 104 lg 2 – 5), otsustamaks selle üle, kas ja missuguses ulatuses on põhjendatud kostja vabastada hagejale tekitatud kahju hüvitamisest.
16.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse otsustab maakohus vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele (TsMS § 173 lg 3 teine lause).
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.