2-16-4694/42 - Võlaõigus - Muud võlaõigusasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Pindi Kinnisvara OÜ (hageja, endise ärinimega Aktsiaselts Pindi Kinnisvara) esitas 24.03.2016 Pärnu Maakohtule hagi Osaühing Sholas (kostja) vastu 27 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise saamiseks. Samuti palus hageja kohustada kostjat täitma hageja ja OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel 26.02.2012 sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingust ning 30.06.2015 sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingu muutmise ja loovutamise kokkuleppest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust kuni 15.11.2018 (k.a). Hageja ning OÜ Tõnisson ja Partnerid, keda esindas juhatuse liige AL, vahel sõlmiti 26.06.2012 maakleriteenuste osutamise leping. Hageja, kostja ning OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel sõlmiti 30.06.2015 maakleriteenuse lepingu muutmise ja loovutamise kokkulepe, mille alusel loovutas OÜ Tõnisson ja Partnerid 26.06.2012 lepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjale (loovutamise kokkulepe). Loovutamise kokkuleppe ja maakleriteenuse lepingu p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt oli kostja kohustatud sõlmima hageja nimel lepinguid kinnisvaraobjektidega tehtavate tehingute vahendamiseks ning osutama eksperdihinnangute koostamise teenust. Lepingu p 4.1 järgi oli kostja kohustatud lepingu kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma hageja ärisaladust, milleks on hagejaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sh teave klientide kohta), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada kahju tellijatele. Maakleriteenuse osutamise lepingu p 4.4 järgi kohustus kostja mh tagama ja vastutama, et tema juhtorgani liikmed, töötajad või muul viisil otseselt või kaudselt tema kontrollitud isikud, kes hagejale vahetult teenust osutavad, tegutsevad kooskõlas lepingu eesmärkidega ning täidavad lepingu p-s 4 nimetatud ärisaladuse hoidmise kohustust ja konkurentsi osutamise keeldu. Eelnimetatud isikute rikkumine omistatakse lepingu järgi kostjale. Lepingu p-s 4.5 on ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise eest ette nähtud sanktsioonina leppetrahv 3 000 eurot iga rikkumise fakti kohta. Hageja on maksnud kostjale tasu ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppe täitmise eest vastavalt lepingu p-s 4.5 kokku lepitule. 11.11.2015 sõlmisid hageja ja kostja maakleriteenuse lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille järgi oli lepingu kehtivuse viimaseks päevaks 15.11.2015. Kostja rikkus maakleriteenuse lepingu p-i 4.1. Nimelt asus kostja ainuosanik ja juhatuse liige AL pärast maakleriteenuse lepingu lõppemist tegutsema Nord Property OÜ kasuks ja avaldas selle äriühingu veebilehel müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis olid AL hallata eelneva koostöö ajal hagejaga. Samad kinnisvarakuulutused olid varem avaldatud hageja veebilehel ja erinevates veebiportaalides. Selliste tegudega andis kostja hageja ärisaladusena kvalifitseeritava info konkurendi valdusesse. Arvestades iga rikkumise fakti kohta kohaldatavat leppetrahvi nõuet 3 000 eurot, kujuneks hageja arvutuste kohaselt leppetrahvi suuruseks 87 000 eurot. Hageja tasaarvestas leppetrahvi

olid kvalifitseeritavad hageja ärisaladusena ehk ettevõtlusega seotud spetsiifilise teabena, mille avalikustamine võib kahjustada ettevõtja majandushuve. Kostja kasutas hageja nimel kolmandate isikutega lepingute sõlmimisel hageja loodud tehnilisi võimalusi, sh programmi Scoro, fotoaparaati ja hageja rahalisi vahendeid (objektide müügiportaalides avaldamise tasu, turunduskulu). Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja ja hageja vahelise lepingu lõppemise järgselt asus kostja lepingulisse suhtesse hageja konkurendi Nord Property OÜ juurde. Nord Property OÜ põhitegevusalaks on sarnaselt hagejale kinnisvarabüroode tegevus. Arvestades asjaoluga, et hageja majandustegevus kvalifitseerub konsultatsioonivaldkonnaks, kus peamiseks ärisaladuseks ja varakogumiks on ettevõttele tulu toovad ettevõtte kliendid, siis on mõistetav, et hageja mõistlikuks ja õiguspäraseks huviks on kliendisuhte jätkamine olukorras, kus klientidega lepingu raames tegelenud koostööpartner poolte vahelise lepingu lõpetab ja asub lepingulisesse suhtesse hageja konkurendi juurde. Ei olnud mõeldav ja majanduslikult mõistlik olukord, kus koostööpartneri või näiteks müügitöötaja lepingu lõpetamisega kaasneb hageja klientide „kaaperdamine“. Kohus jättis täielikult hindamata kliendibaasina kvalifitseeritud info majandusliku mõju ja tähtsuse hageja kui äriühingu jaoks, kelle müügitulu tekib klientide kinnistute müügitehingute/üüritehingute vahendamisest saadavatest rahalistest vahenditest. Hageja jaoks oli klientidega seonduv info kvalifitseeritud ärisaladusena põhjusel, et müügikuulutuse avaldamisel teostatakse mitmeid toiminguid, sh määratakse kinnistu esialgne turuhind, sõlmitakse maaklerileping, teostatakse objekti turundamisega seonduvaid tegevusi jpm. Kui konkreetse kinnistuga seonduv müügitulu maakleri/koostööpartneri tegevuse tõttu jääb saamata, sest maakler/koostööpartner liigub uute väljakutsete otsimisel konkureerivasse ettevõttesse, siis ei ole hagejal võimalik tehtud kulutusi müügitegevusest saadavate rahaliste vahendite arvelt katta ning hageja on saanud koostööpartneri/maakleri tegevuse tõttu otsest varalist kahju. Maakohus ei andnud hinnangut kostja tegevusele lähtuvalt KonkS-ist, sh kõlvatu konkurentsi sätetest. Klientidega seotud informatsiooni puhul tuleb eristada, kas see on või pole avalikkusele kättesaadav (nimed, aadressid või nt erilised vajadused, eelistused, ostuharjumused). Hageja jaoks omab ärisaladusena majanduslikku tähendust ja tähtsust klientide nimi, kontaktandmed ja konkreetse kliendi kinnistu suhtes sõlmitud maaklerileping koosmõjus, s.o kliendiandmete kogum, mis ei ole avalikkusele kättesaadav informatsioon. Kliendiandmete kogum on konsultatsioonivaldkonnas (kinnisvaravahendus) oluline teave, mille ärisaladusena fikseerimine on majanduslikult kriitilise tähtsusega. Hageja klientide andmete kopeerimise ja kolmandate isikute (sh hageja konkurendi) poolt nende taaskasutamisega (kostja tegevuse tulemusena) kaasneb reaalne oht hageja konkurentsivõimele ning hageja jääb seetõttu õigustamatult ilma loodetud müügitulust. Kostja rikkus hagejaga sõlmitud käsunduslepingut ning kasutas hagejaga sõlmitud lepingu kehtivuse ajal hageja nimel loodud kliendikontakte ja kliendiandmeid (kliendi nimi, e-post ja isiklik telefoninumber, kliendi ja hageja vahelise maaklerilepingu sisu, maakleritasu suurus, maaklerilepingu kehtivuse tähtaeg jms). Kinnistute andmed on küll avalik info, kuid mitte ühegi hageja esitatud kuulutuse juures ei ole avaldatud konkreetse kinnistu omaniku andmeid.

Kõikide kuulutuste puhul on kontaktisik konkreetne hageja esindaja (maakler). Hageja oli õigustatult huvitatud, et klientide andmed ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Seega ei ole asjakohane asuda seisukohale, et müügikuulutuse avaldamisel ei lasu hagejal teenuse osutajana (kliendilt käsundi saanud isikuna) kohustust mitte avaldada kinnistu omanikuga sõlmitud maaklerilepingu sisu, kliendi kontakte vms. Ei olnud eluliselt usutav, et kliendid soovisid ise koostöölepingud hagejaga lõpetada ja jätkata oma kinnisasjade müüki Nord Property OÜ vahendusel. Kostja kasutas ära ja kuritarvitas hageja ärisaladusena kvalifitseeritavat konfidentsiaalset infot (kliendiandmete kogumit) KonkS § 52 lg 1 mõistes. Kostja avaldas hageja konkurendi veebilehel hagejaga sõlmitud lepingu kehtivuse ajal kostja seadusliku esindaja poolt hageja fotoaparaadiga tehtud fotosid ja vähendas oluliselt kinnistute müügihinda. Selline tegevus ei olnud kinnistute omanike mõistlikes majandushuvides. Kõlvatuks konkurentsiks KonkS § 50 lg 1 p 2 järgi on ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine. Praegusel juhul tuleb hinnata, kas kostja sai seadusevastaselt hageja konfidentsiaalse teabe ja kasutas seda iseenda või hageja konkurendi majandushuvides. Samuti tuleb hinnata, kas teave, mille kostja väidetavalt sai, oli konfidentsiaalne. Konfidentsiaalse teabe mõiste ei ole KonkS-is selgelt sisustatud. Konfidentsiaalse teabe mõiste sisustamisel saab kasutada intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi TRIPS-leping), millega Eesti Vabariik ühines 13.11.1999, art 39. Hageja kliendiandmeid sisaldav andmebaas Scoro sisaldas klientide esindajate mobiiltelefonide numbreid ja sünnipäevi, mis on hageja jaoks konfidentsiaalne teave oma klientide kohta TRIPS-lepingu art 39 p 2 mõttes. Sellisel teabel on kaubanduslik väärtus (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p b), selle üksikud nimetatud detailid on saanud teabe omajale teatavaks vaid oma lepinguliste suhete tulemusena (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p a) ning on kaitstud sellega, et teabele on juurdepääs vaid hageja lepingulistel koostööpartneritel (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p c). Seega on tuvastatud KonkS § 52 lg-s 1 nimetatud kõlvatu konkurentsi osutamine. Kostja rikkus eelnimetatud kliendiandmete kasutamisega hagejaga sõlmitud käsunduslepingust tulenevat keeldu. Lisaks mõistis kohus ebaõigesti hagejalt välja kostja lepingulise esindaja kulu menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele

9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 227,6 eurot ja teeb uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 161,6 eurot. Muus osas on maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Seega on maakohus menetlusõigusnormi rikkunud. Eelnev ei viinud aga ebaõige lahendi tegemiseni ja ringkonnakohtul on võimalik kirjeldatud menetluslik minetus parandada. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud käsundusleping VÕS § 619 mõttes, millega käsundisaaja kohustus vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid, käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles oli kokku lepitud. VÕS § 625 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmise ajal hoidma saladuses talle käsundiga seoses teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on käsundiandjal õigustatud huvi, eelkõige hoidma käsundiandja tootmis- või ärisaladust. Saladuse hoidmise kohustust ei ole, kui käsundisaajal on asjaolude avalikustamiseks käsundiandja luba või kui ta on avalikustamiseks kohustatud seadusest tulenevalt. Pärast käsunduslepingu lõppemist säilib käsundisaajal eelnevalt nimetatud kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Kusjuures ärisaladuse hoidmise kohustus saab VÕS § 625 lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult tähendada vaid teatud asjaolude saladuses hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte iseseisvat keeldu konkurentsi osutada.

Täiendavalt oli poolte vahel sõlmitud leping, mille p-i 4.1 järgi oli kostja kohustatud lepingu kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma hageja ärisaladust, s.o hagejaga seotud tehnoloogilist ja ärilist teavet, mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada kahju tellijatele. Kuivõrd hageja hinnangul rikkus kostja eelnevalt kirjeldatud kohustust koosmõjus lepingu p-ga 4.4, mille järgi oli AL tegevus omistatav kostjale, oli tal lepingust tulenev õigus nõuda kostjalt leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1) ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest maakleriteenuse lepingu p-i 4.5 alusel. Samas asjas tehtud Riigikohtu lahendis selgitati, et leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused (kõikide alljärgnevate asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal): 1) poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); 2) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); 3) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160); 4) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Teise põhinõudena on hageja esitanud ärisaladuse hoidmise kohustuse täitmise nõude. Ka sellise nõude esitamise esmane eeldus on VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi kehtivast võlasuhtest (praegusel juhul lepingust) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, s.t see on muutunud sissenõutavaks. Täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg 2 p-des 1-4, osaliselt ka lg-s 6. Nende välistavate asjaolude tõendamise koormis on võlgnikul (s.t kostjal). Kontrollides eelnevalt nimetatud nõude eeldusi, kõrvutades need hageja väljatoodud asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega, tuleb nentida, et kohtul ei ole võimalik tuvastada kõikide elementide esinemist nõude rahuldamiseks, sest hageja ei ole piisavalt määral täitnud endal lasuvat asjaolude esile toomise ja nende tõendamise koormist. Nimelt, kui pooltel puudus vaidlus selles, et nende vahel oli olemas kehtiv leping, sh kehtiv leppetrahvikokkulepe, siis selles, missugune oli kokkuleppe sisu ja kas kostja oli lepingulist kohustust rikkunud, pooled ühel nõul ei olnud ning hageja piisaval määral neid asjaolusid ka kohtule ei avaldanud. Ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada kohustuse sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus (vt Riigikohtu 09.12.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08, p 20). Maakleriteenuse lepingu p-s 4.1 kokku lepitu kohaselt on hageja ärisaladuseks temaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sh teave osanike, töötajate ja lepingupartnerite ning klientide kohta, kasutatavad infosüsteemid ja tarkvara), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada hagejale kahju. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel esmalt aluseks võtta lepingupoolte ühine tegelik tahe ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12.05.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 12.11.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-10214, p 18). Terminiga "ärisaladus" tähistatud mõiste sisustamisel saab tugineda KonkS § 63 lgle 1 ja TRIPS-lepingu sätetele. TRIPS-lepingu art 39 p 2 alapunktidest tulenevalt on ettevõtja

klientide kohta käiva teabe konfidentsiaalseks pidamise üheks eelduseks, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu sel teabel on kaubanduslik väärtus. Seega on praegusel juhul ärisaladuse mõiste sisustamiseks oluline selgitada välja, mida sisaldasid kliendiandmed (vastav andmekogu). Ringkonnakohus juhtis 02.10.2017 määruses hageja tähelepanu, et praeguste andmete pinnalt ei ole võimalik hinnata hageja klientide kohta käivat teavet selle kogumis ja tegi ettepaneku esitada selle kohta täpsustavad andmed ja neid kinnitavad tõendid (II kd lk 93-94) hiljemalt 18.10.2017. Hageja sai määruse kätte 10.10.2017 (II kd lk 95), kuid tähtaegselt täpsustavaid andmeid ja tõendeid kohtule ei esitanud. Hageja ei esitanud täiendavaid asjaolusid ka täiendavalt antud tähtaja jooksul (II kd lk 99). Ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu tuvastamata, ei saa ringkonnakohus teha põhjendatud järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta. Lisaks sellele, et hageja ei toonud menetluses esile ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu, jättis hageja menetluses põhjendamata ning tõendamata kellele ja millistel asjaoludel kostja väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes. Veel jättis hageja ammendavalt kirjeldamata leppetrahvinõude kujunemise asjaolud. Nimelt on hageja ühelt poolt välja toonud rikkumised üheksa kinnisvaraobjekti suhtes ning märgitud, et iga rikkumise fakti kohta kohaldub leppetrahv 3 000 eurot. Teiselt poolt on hagis väidetud, et Nord Property OÜ veebilehel on avaldatud müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis olid AL hallata eelneva koostöö ajal hagejaga, ja et leppetrahvi kogusuuruseks oleks 87 000 eurot. Eelnevast tulenevalt, kuna hageja ei selgitanud hoolimata Riigikohtu samas asjas antud juhistest ja hiljem ringkonnakohtu poolt sellele tähelepanu juhtimisest ning täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks tähtaja andmisest ja tähtaja pikendamisest (II kd lk 93-94, 99), mida vaidlusalused kliendiandmed (vastav andmekogu) sisaldasid, ei olnud võimalik teha põhjendatud järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta. Samuti ei olnud võimalik teha järeldusi lepingutingimuse rikkumise kohta kostja poolt, sest hageja ei toonud jätkuvalt esile kellele ja millistel asjaoludel kostja väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuivõrd hageja jättis hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud esile toomata, tuli hageja leppetrahvi nõue jätta rahuldamata. Kuna hageja teise nõude rahuldamise eelduseks on samuti kehtivast võlasuhtest (praegusel juhul lepingust) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, s.t see on muutunud sissenõutavaks ja kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei toonud välja asjaolusid, millest nähtuks ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu, millistel asjaoludel kostja väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes, ei olnud võimalik ka seda nõuet rahuldada. Pealegi oli sooritusnõue formuleeritud ebatäpselt, s.t see ei olnud esitatud selliselt, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli ka hageja teine nõue jätta rahuldamata.