Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind Riigikohtus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-36-17 Tartu, 10. mai 2017 Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik Pindi Kinnisvara OÜ hagi Osaühingu Sholas vastu 27 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4694 14 423 eurot 74 senti Osaühingu Sholas kassatsioonkaebus Hageja Pindi Kinnisvara OÜ Kostja Osaühing Sholas, esindaja vandeadvokaat Margus Sorga 10. aprill 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4694 osas, millega ringkonnakohus hagi rahuldas, ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4694 on jõustunud osas, millega hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks jäeti osaliselt rahuldamata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada kautsjon kassatsioonkaebuses märgitud pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pindi Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 24. märtsil 2016 Pärnu Maakohtule hagi Osaühingu Sholas (kostja) vastu 27 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise saamiseks. Samuti palus hageja kohustada kostjat täitma hageja ja OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel 26. veebruaril 2012 sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingust ning 30. juunil 2015 sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingu muutmise ja loovutamise kokkuleppest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust kuni 15. novembrini 2018 (k.a). Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on hageja (endise ärinimega Aktsiaselts Pindi Kinnisvara) ja OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel 26. juunil 2012 sõlmitud maakleriteenuste osutamise leping (edaspidi maakleriteenuse leping). Hageja, kostja ning OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel on 30. juunil 2015 sõlmitud maakleriteenuse lepingu muutmise ja loovutamise kokkulepe, mille alusel loovutas OÜ Tõnisson ja Partnerid lepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjale (edaspidi loovutamise kokkulepe). Loovutamise kokkuleppe ja maakleriteenuse lepingu p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt oli kostja kohustatud sõlmima hageja nimel lepinguid kinnisvaraobjektidega tehtavate tehingute vahendamiseks
ning osutama eksperdihinnangute koostamise teenust. Lepingu p 4.1 järgi oli kostja kohustatud lepingu kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma hageja ärisaladust, milleks on hagejaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sealhulgas teave klientide kohta), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada kahju tellijatele. Maakleriteenuse lepingu p 4.4 järgi kohustus kostja mh tagama ja vastutama, et tema juhtorgani liikmed, töötajad või muul viisil otseselt või kaudselt tema kontrollitud isikud, kes hagejale vahetult teenust osutavad, tegutsevad kooskõlas lepingu eesmärkidega ning täidavad lepingu p-s 4 nimetatud ärisaladuse hoidmise kohustust ja konkurentsi osutamise keeldu. Eelnimetatud isikute rikkumine omistatakse lepingu järgi kostjale. Lepingu p-s 4.5 on ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise eest ette nähtud sanktsioonina leppetrahv 3000 eurot iga rikkumise fakti kohta. Hageja on maksnud kostjale tasu ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppe täitmise eest vastavalt lepingu p-s 4.5 kokku lepitule.
11.novembril 2015 sõlmisid hageja ja kostja maakleriteenuse lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille järgi oli lepingu kehtivuse viimaseks päevaks 15. november 2015. Hageja hinnangul on kostja rikkunud maakleriteenuse lepingu p 4.1. Hageja peab ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumiseks seda, et kostja ainuosanik ja juhatuse liige A. Linnamägi on asunud pärast maakleriteenuse lepingu lõppemist tegutsema Nord Property OÜ kasuks ja avaldanud selle äriühingu veebilehel müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis olid A. Linnamäe hallata eelneva koostöö ajal hagejaga. Samad kinnisvarakuulutused olid varem avaldatud hageja veebilehel ja erinevates veebiportaalides. Selliste tegudega on kostja andnud hageja ärisaladusena kvalifitseeritava info konkurendi valdusesse. Arvestades iga rikkumise fakti kohta kohaldatavat leppetrahvi nõuet 3000 eurot, kujuneks hageja arvutuste kohaselt leppetrahvi nõudeks 87 000 eurot. Hageja on tasaarvestanud leppetrahvi nõudega kostja 1033 euro 44 sendi suurused nõuded hageja vastu ning vähendanud arvestuslikku leppetrahvinõuet 27 000 euroni, mille palub kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakleriteenuse lepingust tulenevalt lasub kostjal hageja ärisaladuse hoidmise kohustus kuni 15. novembrini 2018. Lisaks nõuab hageja kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates 16. jaanuarist 2016 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 403 eurot 92 senti.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et hageja on ajanud segamini konkurentsi osutamise keelu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse. Kuivõrd konkurentsikeeld pärast maakleriteenuse lepingu lõppemist ei kehti, on hageja püüdnud tuletada ja omistada kostjale ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise. Ärisaladuseks ei saa olla avalik info, mis oli avaldatud hageja veebilehel. Seega on välistatud, et sellise info avaldamine kolmanda isiku veebilehel oleks ärisaladuse rikkumine. Hagist ei ole võimalik aru saada, millist 31 kinnisvaraobjekti hageja silmas peab, kuna viidatud on üheksale objektile. Hagis nimetatud kinnisvaraobjektide omanikud olid vabad otsustama, keda nad volitavad oma kinnistut müüma, ning konkreetsel juhul osutus müüjaks kolmas isik Nord Property OÜ. Hageja viidatud kinnisvaraobjektide omanikud on esitanud oma
kontaktandmed hageja konkurendile ise, kui nad avaldasid soovi müüa oma kinnisvara Nord Property OÜ vahendusel. Juhul kui kohus peab kostja lepingurikkumist tõendatuks, palus kostja VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada väljamõistetavat leppetrahvi mõistliku suuruseni. Hageja nõue oli kostja hinnangul olulises disproportsioonis hageja kahjuga ja kostjale makstud ärisaladuse hoidmise tasuga.
3.Pärnu Maakohus jättis 19. juuli 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 1227 eurot 60 senti. Maakohus nõustus kostjaga, et konkurentsiseaduse (KonkS) § 63 lg-st 1 ega lepingust tulenevalt ei ole võimalik hageja enda avaldatud ja avalikustatud teavet, s.o kinnisvaraobjektide müügikuulutusi, käsitada hageja ärisaladusena. Ka klientide isiku- ja kontaktandmed ei olnud kinnisvarabüroo ärisaladus ehk ettevõtlusega seotud spetsifiiline teave, mille avalikustamine võib ettevõtja huve kahjustada. Kliendid on vabad otsustama, kellele nad oma isiku- ja kontaktandmeid avaldavad ning millises ulatuses on teenusepakkujad õigustatud neid kasutama või avalikustama. Kinnisvara müügiga tegeleva büroo vahetamisel on kliendid uue lepingu sõlmimisel eelduslikult avaldanud oma andmed ise.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks, alternatiivselt palus teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 13 500 euro ulatuses ning viivise (sh edasiulatuvalt). Samuti rahuldas ringkonnakohus hageja nõude kohustada kostjat täitma ärisaladuse hoidmise kohustust vastavalt maakleriteenuse lepingu punktile 4.1 ja loovutamise kokkuleppele kuni 15. novembrini 2018. Apellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus osaliselt. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus 50% hageja kanda ja 50% kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuli hageja kui kinnisvarabüroo tegevusvaldkonda arvestades käsitada kinnisvara müügikuulutusi ja hageja kliendiandmeid "ühe komplektina". Kinnisvarakuulutust avaldades kasutab kinnisvara vahendaja andmeid kliendilt, kellega kinnisvara vahendajal on leping pakkumaks kliendi kinnisvara müügiks või üüriks. Ilma kliendilt andmeid saamata ei ole kinnisvarabüroo tegevus võimalik. Samas kliendi andmeid müügikuulutuse juures ei avalikustata, mis nähtub ka kohtule esitatud müügikuulutustelt. Kliendi andmed on teada üksnes kinnisvarabüroole, kes pakub kliendi kinnisvara müügiks või üüriks. Seega sai kliendi andmeid pidada hageja ettevõtlusega seotud spetsifiiliseks teabeks, mille avalikustamine võis hageja huve kahjustada. Eeltoodust tulenevalt sai ringkonnakohtu hinnangul pidada hageja avaldatud kinnisvarakuulutusi ja kliendiandmeid KonkS § 63 lg 1 ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-
lepingu) art 39 p 2 tähenduses kompleksselt hageja ärisaladuseks, mille hoidmise kohustus on kostjal tulenevalt maakleriteenuse lepingu punktist 4.1 ja loovutamise kokkuleppest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud klientidele ette heita seda, et nad reageerivad maakleri töökoha vahetusele kinnisvarabüroo vahetamisega. Samas ei pidanud ringkonnakohus usutavaks, et kliendid tahtsid ise lõpetada nendega sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingud ja sõlmida uued lepingud teise teenuseosutajaga. Info kliendi ja tema kinnisvara kohta oli kostjale teada tulenevalt hagejaga sõlmitud lepingu täitmisest. Väljaspool hageja ja kostja vahelist lepingut ei võinud kostja seda infot kasutada. Kostja vastuse kohaselt on A. Linnamägi ise suhelnud kliendiga ja teavitanud, et tema ei ole enam hageja kontaktisik maakleriteenuse osutamisel. Selline tegevus oli ringkonnakohtu hinnangul etteheidetav maaklerile, mitte aga klientidele, kes otsustavad vahetada kinnisvarabürood. Maakleriteenuse lepingu p-st 4.4 saab järeldada, et ärisaladuse hoidmise kohustus laienes ka A. Linnamäele, kes oli vahetu teenuse osutaja Nord Property OÜ-s. Kostjale saab omistada A. Linnamäe tegevuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 kohaselt. Ülaltoodust tulenevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et kostja on rikkunud ärisaladuse hoidmise kohustust. Ringkonnakohus vähendas VÕS § 162 lg 1 alusel hageja nõutavat leppetrahvi 50% võrra ehk 13 500 euroni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja on esitanud ringkonnakohtu 23. novembri 2016 otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus on kostja hinnangul oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5, § 438 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 230 lg-t 2. Ringkonnakohus on leidnud, et kostja rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust, kuid otsusest ei selgu, kas kostja avaldas hageja ärisaladusi vastuolus maakleriteenuse lepinguga, samuti see, milliseid ärisaladusi ja kellele ta avaldas. Samuti on märkimata tõendid, millega kohus luges sellise rikkumise tõendatuks. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milles täpselt lepingurikkumine seisneb. Ringkonnakohus ei ole märkinud, millised konkreetsed asjaolud ta tuvastatuks loeb. Otsus ei sisalda piisavalt selgeid viiteid materiaalõiguse normidele. Kostja arvates tõid eeltoodud rikkumised kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus on rajanud otsuse oletusele, märkides, et kohtu arvates ei ole usutav, et kliendid tahtsid ise lõpetada maakleriteenuse osutamiseks sõlmitud lepingud ja sõlmida uued lepingud teise teenuseotsustajaga. Sellisele põhjendusele ei saa kohus otsust rajada. Kostja hinnangul on tõenäoline vastupidine olukord, st maakleriteenuse tarbijad on praktikas tihti huvitatud konkreetse maakleri teenusest, mitte sellest, millise kinnisvarabüroo kaudu seda teenust pakutakse. Maaklerisuhe on eelkõige personaalne suhe kliendiga. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud KonkS § 63. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et ärisaladus saaks kujutada endast avalikustatud müügikuulutuse ja kliendiandmete sümbioosi. Ärisaladuse kaitse tähendab ärisaladuse (praegusel juhul kliendiandmete) salajas hoidmist, see aga ei tähenda, et maakler ei võiks samade klientidega ka ise maaklerilepingud sõlmida.
Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millise õigusakti või lepingusätte alusel ta leiab, et selline lepingu sõlmimise keeld siiski kehtib. Ebaõige on ringkonnakohtu etteheide kostjale, et A. Linnamägi on ise informeerinud klienti sellest, et A. Linnamägi ei ole enam hageja kontaktisik maakleriteenuse osutamisel. Maakler võis teavitada oma klienti, et ta Pindi Kinnisvara OÜ nimel enam ei tegutse. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millise õigusnormi vastu A. Linnamägi selliselt käitudes eksis. Juhul kui kohus leidis, et oluline on asjaolu, kas kliendid sõlmisid Nord Property OÜ-ga maaklerilepingu, siis oleks ringkonnakohus pidanud täitma selgitamiskohustust TsMS § 230 lg 2 järgi ning tegema kostjale ettepaneku esitada lisatõendeid. Ringkonnakohus seda ei teinud ja pidas piisavaks asuda oletama, kas selline asjaolu on tõenäoline või mitte. See on oluline menetlusnormi rikkumine. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 162 lg-t 1, mõistes kostjalt välja ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt suure leppetrahvi. Kui ärisaladuse hoidmise eest makstava tasu suurus on 33 eurot objekti kohta, ei saa sellega proportsionaalne leppetrahvisumma olla 1500 eurot.
8.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas, ning saata asi tühistatud osas TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. Kuna ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega ringkonnakohus jättis hageja leppetrahvi väljamõistmise nõude osaliselt rahuldamata, on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.
10.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Viidatud sätetest tulenevalt tähendab kohtuotsuse põhjendamine muu hulgas seda, et nõude lahendamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on selle sätte rakendamise eelduseks, mille alusel nõuet lahendatakse (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 33-2-1-188-15, p 12;
16.märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 12). TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus on käesolevas asjas maakohtule ette heitnud otsuse põhjendamise kohustuse rikkumist (TsMS § 442 lg 8) ning märkinud, et maakohus ei ole hageja nõuet õiguslikult kvalifitseerinud ega ole kindlaks määranud nõude rahuldamise eeldusi. Kolleegiumi arvates võib etteheidetega maakohtus TsMS § 442 lg 8 rikkumise kohta nõustuda, kuid ka ringkonnakohtu enda järeldused hagi osalise rahuldamise
kohta on nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5.
11.Hageja nõuab põhinõudena kostjalt esiteks leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1) maakleriteenuse lepingu p 4.5 alusel, milles on mh kokku lepitud leppetrahvi nõudmise õigus ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest. Hageja leiab, et kostja on rikkunud maakleriteenuse lepingu p 4.1 koosmõjus p-ga 4.4. Punkti 4.1 järgi oli kostja kohustatud lepingu kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma hageja ärisaladust, milleks on hagejaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sealhulgas teave klientide kohta), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada kahju tellijatele. Punkti 4.4 järgi on A. Linnamäe tegevus omistatav kostjale. Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160); võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal. Teise põhinõudena on hageja esitanud ärisaladuse hoidmise kohustuse täitmise nõude. Ka sellise nõude esitamise esmane eeldus on VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi kehtivast võlasuhtest (praegusel juhul lepingust) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg 2 p-des 1-4, osaliselt ka lg-s 6. Nende välistavate asjaolude tõendamise koormis on võlgnikul (st kostjal).
12.Ringkonnakohus on leidnud, et kliendiandmeid tuleb pidada hageja ettevõtlusega seotud spetsifiiliseks teabeks ning kliendiandmeid koos kinnisvarakuulutustega kompleksselt hageja ärisaladuseks. Samuti on kostja ringkonnakohtu järelduste kohaselt maakleriteenuse lepingust tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust rikkunud. Samas ei ole ringkonnakohtu otsuse põhjendustest jälgitav, millistel tuvastatud asjaoludel kohtu eelnimetatud järeldused põhinevad ning milliste tõendite alusel tuleb sellised asjaolud tõendatuks lugeda. Otsusest ei selgu, milliseid hageja ärisaladuseks peetavaid andmeid ja kellele on A. Linnamägi avaldanud ning mida kohus käesoleva juhtumi kontekstis kliendiandmete avaldamiseks üldse peab. Väidetava ärisaladuse rikkumise täpsemaid asjaolusid tuvastamata ei olnud ringkonnakohtul võimalik võtta põhjendatud seisukohta ka VÕS § 162 lg 1 alusel esitatud leppetrahvi vähendamise taotluse kohta. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hindamaks, kas müügikuulutusi ja kliendiandmeid saab pidada hageja ärisaladuseks, tuleb vastavalt lepingu tõlgendamise reeglitele (VÕS § 29) tõlgendada maakleriteenuse lepingut, eelkõige selle p 4.1. Samas on ringkonnakohus teinud kolleegiumi hinnangul lubamatult üldise järelduse, et kuivõrd kliendiandmed on teada üksnes
kinnisvarabüroole, kes pakub kliendi kinnisvara müügiks või üüriks, saab neid andmeid pidada hageja ettevõtlusega seotud spetsifiiliseks teabeks, mille avalikustamine võib hageja huve kahjustada.
13.Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08, p 20). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel esmalt aluseks võtta lepingupoolte ühine tegelik tahe ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 12. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 18). Maakleriteenuse lepingu p-s 4.1 kokku lepitu kohaselt on hageja ärisaladuseks temaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sealhulgas teave osanike, töötajate ja lepingupartnerite ning klientide kohta, kasutatavad infosüsteemid ja tarkvara), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada hagejale kahju. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud välja selgitamata, mida vaidlusalused kliendiandmed (vastav andmekogu) sisaldasid. Seda tuvastamata ei olnud võimalik teha põhjendatud järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta. Terminiga "ärisaladus" tähistatud mõiste sisustamisel saab tugineda KonkS § 63 lg-le 1 ja TRIPSlepingu sätetele (vt nt Riigikohtu 9. detsembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08, p 20;
21.märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-07, p 13). Ka ringkonnakohus on samadele normidele otsuses viidanud, kuid jätnud nendes nimetatud asjaolud olulises osas tuvastamata. TRIPS-lepingu art 39 p 2 alapunktidest tulenevalt on ettevõtja klientide kohta käiva teabe konfidentsiaalseks pidamise üheks eelduseks, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu sel teabel on kaubanduslik väärtus. Kohtud ei ole praeguses asjas välja selgitanud, mida kliendiandmed sisaldasid. Seetõttu polnud ringkonnakohtul võimalik asja lahendamisel hinnata hageja klientide kohta käivat teavet selle kogumis.
14.Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on osaliselt ka vastuolulised. Ringkonnakohus on otsuse põhjenduste p-s 38 ühelt poolt tuvastanud, et poolte sooviks oli piirata kostja poolt hagejale konkurentsi osutamist ainult maakleriteenuse lepingu kehtivuse ajal, mitte pärast selle lõppemist. Samas punktis on aga ringkonnakohus leidnud, et ärisaladuse hoidmise kohustuse sätestamine maakleriteenuse lepingus pidi tagama, et kostja ei saaks pärast lepingu lõppemist hageja kliente üle võtta. Sellised järeldused ei ole kolleegiumi hinnangul omavahel sisuliselt kooskõlas. Kolleegium märgib, et ärisaladuse hoidmise kohustus saab VÕS § 625 lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult tähendada vaid teatud asjaolude saladuses hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte iseseisvat keeldu konkurentsi osutada.
15.Kuna ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud leppetrahvi nõude ega ärisaladuse hoidmise kohustuse täitmise nõude rahuldamise seadusest tulenevaid eeldusi, on ringkonnakohtu
otsus olulises osas põhjendamata ning selline viga kujutab endast TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi olulist rikkumist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.
16.Lisaks ei vasta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5 TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et TsMS § 442 lg 5 järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt nt Riigikohtu 26. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 10; 18. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p 19). Kui otsuse täitmiseks on vajalik korraldada täitemenetlus, peab ka täitur olema võimeline kohtuotsuse resolutsioonist aru saama. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma ja kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Otsuse muude osade või muude dokumentide kaasamise vajadus resolutsiooni mõistmiseks ja täitmiseks näitab üldjuhul resolutsiooni ebapiisavat kvaliteeti. Samas peab lahendi detailsus jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid (vt nt Riigikohtu 13. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10, p 14; 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13; 28. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Praegusel juhul on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5 sõnastatud järgmiselt: "Kohustada Osaühingut Sholas täitma ärisaladuse hoidmise kohustust vastavalt 26.06.2012 maaklerteenuse osutamise lepingu punktile 4.1 ja 30.06.2015 maaklerteenuse osutamise lepingu muutmise ja loovutamise kokkuleppele kuni 15.11.2018." Selliselt ei ole võimalik resolutsiooni kõnealust punkti otsuse muude osade ja viidatud lepingute sisu teadmata mõista. Lisaks oleks väga tõenäoline vaidluse tekkimine otsuse täitmise üle täitemenetluses, kuna pooltel on ilmselge erimeelsus maakleriteenuse lepingu punkti 4.1 tõlgendamise üle. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud mh sooritusnõude, paludes kohustada kostjat täitma maakleriteenuse lepingust ja loovutamise kokkuleppest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust kuni
15.novembrini 2018. Sooritusnõue peab olema esitatud selliselt, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Nagu eespool märgitud, peab otsuse resolutsioon olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). Hageja esitatud kõnealune haginõue ei vasta kolleegiumi arvates neile tingimustele.
17.Hageja ei ole senises menetluses välja toonud asjaolusid selle kohta, mida hageja ärisaladuseks loetud kliendiandmed sisaldasid, kellele ja millistel asjaoludel on kostja väidetavat ärisaladust avaldanud ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes. Maakohus ei ole TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 3 nõudeid eirates sellele hageja tähelepanu juhtinud ning ringkonnakohus on jätnud selle rikkumise kõrvaldamata. Kohtud ei ole selgitanud pooltele ka asjaolude tõendamise
koormist. Lisaks jäävad hagi põhjal arusaamatuks leppetrahvinõude kujunemise asjaolud. Hagis on ühelt poolt välja toodud rikkumised üheksa kinnisvaraobjekti suhtes ning märgitud, et iga rikkumise fakti kohta kohaldub leppetrahv 3000 eurot. Teiselt poolt on hagis väidetud, et Nord Property OÜ veebilehel on avaldatud müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis olid A. Linnamäe hallata eelneva koostöö ajal hagejaga, ja et leppetrahvi kogusuuruseks oleks 87 000 eurot. Ka nende hagi aluseks olevate asjaolude kohta ei ole maakohus hagejalt lisaselgitusi nõudnud (TsMS § 392 lg 3). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hagejale võimalus otsuse käesolevas punktis nimetatud hagi aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks ning vastavas osas lisatõendite esitamiseks. Kostjale tuleb tagada võimalus hageja täpsustatud väidetele vastamiseks ja omapoolsete tõendite esitamiseks. Asja otsusega lahendamisel tuleb ringkonnakohtul viimaks otsustada uuesti hageja nõude põhjendatuse üle, arvestades käesolevas otsuses esitatud seisukohti. Muu hulgas tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja väidetavalt avaldatud infol hageja klientide kohta oma kogumis on kaubanduslikku väärtust. Kolleegium märgib, et TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on hageja kohustus tõendada asjaolusid, mis võimaldavad kliendiandmeid nende kogumis lugeda hageja ärisaladuseks, samuti tuleb hagejal tõendada seda, milles seisnes ärisaladuse õigustamatu avaldamine kostja poolt.
18.Kolleegium lisab, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15, p-d 16, 17 ja 24; 26. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p 13). Ringkonnakohus peab käesolevas otsuses märgitut arvestades võtma asja uuel läbivaatamisel vajadusel põhjendatud seisukoha selle kohta, kui suurt leppetrahvi on hagejal õigus kostjalt nõuda.
19.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
20.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonkaebuses märgitud arvelduskontole. Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.