Tuuliku Puit OÜ hagi Polleo Ehitus OÜ ja MM vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.06.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tuuliku Puit OÜ, apellatsioonkaebused
Apellatsioonkaebuse hind
Tuuliku Puit OÜ apellatsioonkaebuse hind 0 eurot Polleo Ehitus OÜ ja MM apellatsioonkaebuse hind 5000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Tuuliku Puit OÜ (registrikood 10982010), lepinguline esindaja Cärolin Olluk
Polleo
Ehitus
OÜ
ja
MM
Kostja I: Polleo Ehitus OÜ (registrikood 12039036), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ivo Kallas Kostja II: MM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ivo Kallas Kohtuistungi toimumise aeg
04.12.2017, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.06.2017 otsus menetluskulude jaotuse osas ning määrata uus menetluskulude jaotus.
2.Muus osas jätta Harju Maakohtu 08.06.2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
5.2 Välja mõista Polleo Ehitus OÜlt ja MM--lt Tuuliku Puit OÜ kasuks solidaarselt põhivõlgnevus 600 eurot. 5.3 Välja mõista Polleo Ehitus OÜlt Tuuliku Puit OÜ kasuks põhivõlgnevus 2 298,23 eurot. 5.4 Välja mõista Polleo Ehitus OÜlt ja MM-lt Tuuliku Puit OÜ kasuks solidaarselt sissenõudekulu 40 eurot. 5.5 Välja mõista Polleo Ehitus OÜlt Tuuliku Puit OÜ kasuks viivis summas 2 061,77 eurot. 5.6 Jätta Tuuliku Puit OÜ maakohtu menetluskulud, mis seonduvad hagi esitamisega Polleo Ehitus OÜ vastu, Polleo Ehitus OÜ kanda. 5.7 Jätta Polleo Ehitus OÜ maakohtu menetluskulud tema enda kanda. 5.8 Jätta Tuuliku Puit OÜ maakohtu menetluskulud, mis seonduvad hagi esitamisega MM vastu, 15,5 % ulatuses MM kanda ning 84,5 % ulatuses Tuuliku Puit OÜ kanda. 5.9 Jätta MM maakohtu menetluskulud 15,5 % ulatuses tema enda kanda ning 84,5 % ulatuses Tuuliku Puit OÜ kanda. 5.10 Jätta Tuuliku Puit OÜ ringkonnakohtu menetluskulud, mis seonduvad hagi esitamisega Polleo Ehitus OÜ vastu, Polleo Ehitus OÜ kanda. 5.11 Jätta Tuuliku Puit OÜ ringkonnakohtu menetluskulud, mis seonduvad hagi esitamisega MM vastu, MM kanda. 5.12 Jätta Polleo Ehitus OÜ menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda. 5.13 Jätta MM menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tuuliku Puit OÜ (hageja) esitas 19.04.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Polleo Ehituse OÜ (kostja I) ja MM (kostja II) vastu solidaarselt põhinõude summas 2415,19 eurot ja viivise summas 549,65 eurot ning ainuisikuliselt kostjalt I viivise summas 888,79 eurot väljamõistmiseks. Pärnu Maakohtu 08.06.2016 määrusega anti nõue Harju Maakohtule üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses, kuivõrd võlgnikud esitasid
maksekäsu kiirmenetluse avaldusele vastuväite. 22.06.2016 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 2898,23 eurot, sissenõudekulu 40 eurot ning viivise 1184,81 eurot, ning kostjalt I täiendavalt viivise 876,96 eurot. Hageja palus jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 03.11.2015 koostöölepingu nr 03 – 15M, mille kohaselt hageja müüb ja kostja I ostab kaupa, mille nimetused, hinnad ja kogused fikseeritakse kirjalikult arvel. Ostjal on õigus osta kaupu krediiti ning kohustub tasuma ostetud kauba eest arve alusel 14 päeva jooksul. Samuti on koostöölepingus kokku lepitud, et krediidilimiit on 2500 eurot, millele lisandub käibemaks. Koos eeltoodud koostöölepinguga sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II käendab hageja ees kostja I ja hageja vahel sõlmitud koostöölepingust tulenevate nõuete täitmist. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse maksimumsumma 3000 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 3600 eurot.
3.Hageja esitas 04.11.2015 kostjale I ostetud kauba eest arve nr A-711/15 summas 2898,23 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 18.11.2015. Kostja I eeltoodud arvet ei tasunud. 25.01.2016 pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks Intrum Justitia AS’i poole ning viimane saatis 25.01.2016.a kostjale I nõude kohustuse täitmiseks. Seejärel suhtles hageja esindaja kostjaga II telefoni teel ning esialgselt selgitas kostja II kostja I võlgnevuse põhjusi ajutiste makseraskustega. 08.03.2016 toimunud telefonivestluses teatasid kostjad, et võlas olevat arvet ei ole tasutud, kuivõrd osa arvel kajastatud materjalist ei vastanud normidele. Kuivõrd hageja jaoks olid kostjate sellised väited üllatuslikud, siis selle ümberlükkamiseks saatis hageja kostjale I e-mailiga selgitused ja täpsustavad materjalid C24 sertifikaadi ja kauba päritolu kohta ning ka Lotus Timber OÜ arvete koopiad, mille alusel hageja materjali omandas. Täiendavaid vastuväiteid või pretensioone kostjad kauba osas ei esitanud. Eeltoodud kohtuvälise sissenõudmise eest on lisandunud hageja nõudele kooskõlas VÕS § 1131 lg-ga 1 sissenõudekulu 40 eurot. Koostöölepingu nr 03–15M punktis 3 on sätestatud, et tähtajaks mittetasumisel maksab ostja müüjale viivist 0,4% tasumata arve summast iga viivitatud päeva eest. Arve nr A-711/15 summaarne viivis perioodi 19.11.2015-22.06.2016 eest on 2515,66 eurot. Tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest vähendab hageja viivise nõuet. Kostjate vastuväited
4.Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I on hagejalt korduvalt ehitusmaterjale ostnud, kuid ta ei ole hagejalt tellinud ega ka saanud arvesaatelehel nr A-711/15 nimetatud kaupa. Lepingu kohaselt oli kostjal I õigus osta kaupu krediiti, mille jaoks avati vastav saateleht. Arve esitatakse hageja poolt kostjale I siis, kui saateleht on lõpuni täidetud, aga mitte harvemini kui üks kord kuus, vastavalt jooksva kuu viimase kuupäeva seisuga. Seega on pooled kokku leppinud, et kauba üleandmisel vastuvõtmisel koostatakse ja allkirjastatakse saateleht, mis tõendab kauba üleandmist ja vastuvõtmist. Lepingu lisa 1 kohaselt võis kostja I poolt hagejalt kaupu tellida ja vastu võtta ainult kostja II. Seega peaks hageja kauba üleandmise tõendamiseks esitama kostja II poolt allkirjastatud saatelehe.
5.Hageja ja kostja II on 03.10.2015 sõlminud käenduslepingu, mille p-s 1.1 on hageja ja kostja II kokku leppinud, et kostja II käendab hageja ees hageja ja kostja I vahel 03.10.2015 sõlmitud kokkuleppest tulenevate nõuete täitmist summas kuni 500 eurot + käibemaks, kui nimetatud kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg on saabunud ning põhivõlgnik on jätnud need täitmata. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja II, et isegi juhul, kui hageja nõue
oleks sissenõutav, ei saa kostjalt II käendaja vastutuse piirangu kokkuleppest tulenevalt välja mõista enam kui 600 eurot.
6.12.01.2017 menetlusdokumendis palusid kostjad vähendada viivise nõuet seaduses sätestatud määrani. Koostöölepingu p 3 on tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõistes ja viivisemäär 0,4% on ebamõistlikult suur, ületades seadusejärgset viivise määra kahekümne kordselt. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 08.06.2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhivõlgnevuse 600 eurot ja sissenõudekulu 40 eurot. Kostjalt I mõistis maakohus hageja kasuks lisaks välja põhivõlgnevuse 2298,23 eurot ja viivise summas 2061,77 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
8.Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et hageja poolt kauba tarnimine kostjale I arve nr A-711/15 alusel on tõendamata. Poolte vahel sõlmitud koostöölepingu nr 03-15M kohaselt on ostjal õigus osta kaupu krediiti, mille jaoks avatakse vastav saateleht. Vaidlust ei ole selles, et kostja I on edastanud hagejale 02.11.2015 e-kirja järjekordse kaubatellimusega ning avaldas soovi kasutada 14 päevast maksetähtaega. Kostja I tellimuse kohaselt pidi kaup toimetatama kohale aadressile Päikese põik 1, Luige. Kohus leidis, et tellimuses nimetatud kaubad kattuvad nii nimetustelt kui ka koguseliselt arvel nr A-711/15 kajastatud kaupadega. Samuti on kättetoimetamiskohana arvel märgitud Luige, kontaktisikuks kostja II ja tema telefoninumber.
9.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et viidatud arve-saatelehel ei ole kostja I seadusliku esindaja allkirja, kuid kohus ei nõustunud kostjate väidetega selles, et sellest järeldub, et kostja I ei ole 02.11.2015 tellitud kaupa kätte saanud. Koostöölepingu p-st 2 ei tulene, et kauba saaja on kohustatud kauba kättesaamist eraldi kinnitama või et pooled oleksid kokku leppinud selles, et kaup loetakse vastuvõetuks allkirjastatud üleandmis-vastuvõtuakti koostamisel. Kohus ei nõustunud kostjate väidetega selles, et kaupa vastu võtma volitatud isikuks oli ainult kostja II ja kauba saab lugeda kättetoimetatuks vaid tema poolt allkirjastatud üleandmis-vastuvõtuakti alusel. Kohtu hinnangul saab koostöölepingu p 6 esimesest lausest teha järelduse, et hagejale kauba tellimusi esitama, s.o kaupa ostma, on tõepoolest õigustatud vaid kostja II, kuid nimetatud lepingu sättest ei järeldu, et kaupa tohib vastu võtta vaid allkirjastatud üleandmis-vastuvõtuakti alusel kostja II isiklikult. Seega ei ole kostjate viited selles osas asjakohased.
10.Kostjad ei ole kohtumenetluses väitnud, et nad pöördusid hageja poole, et uurida tellitud kauba viibimise kohta. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus kostja I on esitanud hagejale oma põhitegevuseks vajaliku kauba tellimuse, siis kauba mittekättesaamisel ei pöördu kostja I hageja poole küsimustega või pretensiooniga selle kohta, miks tellitud kaupa ei ole ehitusobjektile tarnitud.
11.Kostjad tuginevad kauba mittesaamise väite tõendamisel ka sellele, et arvel A-711/15 ei ole kirjet transpordi kohta nagu seda on varasematel hageja poolt kostjale I esitatud arvetel. Hageja on kohtule selgitanud, et kostja I tasus 02.11.2015 tellimuse transpordi eest sularahas. Hageja on kohtule esitanud ka väljavõtte transpordiraamatust, mille kohaselt on kostja I poolt tasutud 03.11.2015 90 eurot ning kauba toimetamiskohaks on märgitud Luige. Kohtu hinnangul on hageja piisavalt põhistanud, miks ei sisaldu arves A-711/15
transporditeenus ja seega ei anna ka arvel transpordi kirje puudumine kohtule alust arvata, et kostja I tegelikkuses kaupa hagejalt ei saanud.
12.Lisaks viitab tegelikkuses kauba kätte saamisele ka asjaolu, et kogu kohtumenetluse vältel on kostjad avaldanud nõusolekut põhivõlgnevuse ja sellelt seadusjärgse viivise tasumiseks. Ka hageja on märkinud, et ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus kaupu reaalselt kätte ei ole saadud, on kostjad kompromissina nõus tasuma hagejale nii põhivõlgnevuse kui ka seadusjärgset viivist põhinõudelt. Kohus nõustus hageja seisukohaga ja leidis, et arve nr A711/15 alusel väljastatud kaubad on kostja I tegelikkuses kätte saanud, kuid on asunud kauba kättesaamist kohtumenetluses eitama. Sellele viitavad muuhulgas ka kohtule esitatud e-kirjad märtsist 2016.a, millega edastati kostjatele täpsustavad materjalid C24 sertifikaadi ja materjali päritolu kohta. Kostja I ei ole kohtumenetluses väitnud, et need sertifikaadid esitati talle mõne varasema tellimuse alusel. Seega puudub muu mõistlik põhjendus, miks pidi hageja kostjale I edastama müüdud kauba kohta kvaliteedi ja päritolu sertifikaadid, kui tegelikkuses kostjale I kaupa kätte toimetatud ei ole.
13.Kuna kostja I ei ole võlgnevust ettenähtud tähtajaks tasunud, siis on hagejal õigus, vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1, nõuda kohustuse täitmist.
14.Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja II on sõlminud käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab kohustuse kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt koos kostjaga I. Käenduslepingu p 1.1 järgi käendab käendaja võlausaldaja ees võlausaldaja ja kostja I vahel 03.10.2015 sõlmitud kokkuleppest tulenevate nõuete täitmist summas kuni 500 euroni + km, kui eelnimetatud kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg on saabunud ning põhivõlgnik on jätnud need täitmata. Käenduslepingu p 1.2 kohaselt on käendaja vastutuse maksimumsumma 3000 eurot+ käibemaks. Kohus märkis, et nimetatud lepingupunktid on käendaja vastutuse maksimumsumma osas vasturääkivad. Kohus asus seisukohale, et kostja II vastutuse piiritlemisel ei saa lähtuda p-st 1.2, kui punktis 1.1 on üheselt märgitud, et käendaja käendab võlausaldaja ees võlausaldaja ja kostja I vahel tulenevate nõuete täitmist summas kuni 500 euroni+ km.
15.Koostöölepingu p 3 järgi on müüja poolt esitatud arvete maksetähtaeg 14 päeva arve esitamise kuupäevast. Tähtajaks mittetasumisel maksab ostja müüjale viivist 0,4% tasumata arve summast iga viivitatud päeva eest. Vaidlust ei ole selles, et kostja I on põhinõude tasumisega hageja ees viivituses. Kohus leidis, et viivisearvestus on õiguslikult põhjendatud. Kostjate viivise vähendamise taotlus ei ole põhjendatud. Kostjad ei ole põhistanud ega sisustanud oma väidet, et koostöölepingu p 3 on tüüptingimus. Kostjad ei ole esile toonud ühtegi selgitust, et nad soovisid, kuid ei saanud koostöölepingu sõlmimisel viivisemäära mõjutada. Tegemist on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud koostöölepinguga, milles mõlemad pooled olid võrdsel positsioonil. Kohtu ette ei ole toodud ka asjaolusid, millest nähtuvalt oleks kostja I olnud lepingut sõlmides nõrgemal positsioonil, kui hageja. Puidutoodete hulgimüügiturg ei ole ka üldteadaolevalt väga kitsas ja piiratud, vaid puidutoodete pakkujaid on mitmeid, seega ei saa teha järeldust, et kostja I oli ilmtingimata sunnitud koostöölepingu just hagejaga sõlmima. Koostöölepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgseks viiviseks 0,022% päevas. Seega kui asuda isegi seisukohale, et koostöölepingu p 3 puhul on tegemist tüüptingimusega, ei ole see ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kuivõrd p 3 sätestatud viivisemäär 0,4% ei ületa rohkem kui 20 korda seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 3-2-1-66-05). Lisaks on hageja hagi esitamisel juba viivist vähendanud.
16.Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ja seda, et kohus rahuldas hagi osaliselt, jättis kohus TsMS § 163 lg-le 1 tuginedes poolte menetluskulud, poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
17.Hageja esitas 10.07.2017 Harju Maakohtu 08.06.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha uue otsuse, millega mõista hageja menetluskulud kostjalt I välja täies ulatuses ja kostjalt II võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palus menetluskuludelt välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 07.08.2017 täpsustas hageja, et palub mõista kostjatelt solidaarselt välja menetluskulud summas 148,48 eurot ja kostjalt I menetluskulud summas 1011,52 eurot.
18.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Selline menetluskulude jaotus ei ole õige, kuna kohus rahuldas hagi kostja I suhtes kogu ulatuses ning kostja II suhtes osaliselt. Kostjad osalevad TsMS § 207 lg 2 tulenevalt menetluses iseseisvalt, mistõttu tuleb menetluskulude jaotus otsustada nende mõlema suhtes eraldi. TsMS § 162 lg 1 tulenevalt tulnuks jätta hageja menetluskulud täielikult kostja I kanda. TsMS § 163 lg 1 tulenevalt tuleb kostja II osas jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile. Hageja esitas 19.05.2017 maakohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 1160 eurot. Seega tuleb menetluskulud kostjalt I välja mõista täies ulatuses ning kostjalt II vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile 12,8% ulatuses. Kostjate apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
19.12.07.2017 esitasid kostjad Harju Maakohtu 08.06.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagiavalduse rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks maakohtule.
20.Kostjad ei nõustu maakohtuga selles, et kauba üleandmist kostjale I saab järeldada sellest, et hageja on varasemalt kostjale I kaupu müünud, kostja I poolt hagejale saadetud tellimuskirjas nimetatud kauba artiklid ja kogused vastavad arve-saatelehel nr A-711/15 kajastatud kaupade artiklitele ja kogustele ning kostjad on kohtumenetluses pakkunud hagejale kompromissi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on varasemalt kostjale I kaupu müünud ja kostja I on hagejalt tellinud arve-saatelehel nr A-711/15 märgitud kauba, mis aga ei põhjenda ega tõenda seda, et kostja I oleks hagejalt arve-saatelehel nr A-711/15 märgitud kauba saanud.
21.Lepingus on pooled kokku leppinud, et kauba üleandmisel-vastuvõtmisel koostatakse ja allkirjastatakse saateleht, mis tõendab kauba üleandmist ja vastuvõtmist. Maakohus on otsuse p-s 14 teinud üllatava järelduse, et hageja on siiski õigustatud kaupa üle andma ka teistele isikutele. Käesolevas menetluses ei ole kohus välja selgitanud, kellele kaup üle anti ega ole ka tuvastatud, kellele oli hageja veel õigustatud kaupa üle andma.
22.TsMS § 442 lg 8 lg 3 kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kuigi maakohus ei ole otsuse tegemisel tunnistaja ütlustele tuginenud ega ka põhjendanud, miks ta seda ei tee, on tunnistaja ütlused tõendina asja materjalide juures. 21.03.2017 toimunud kohtuistungil kuulas maakohus üle tunnistaja VM, kes väidetavalt tarnis kostjale I arvel nr A-711/15 märgitud kauba. Kuigi tunnistaja kinnitas, et ta viis kostjale I kaupa, ei ole tunnistaja ütlused usaldusväärsed, kuna tunnistaja ei mäletanud mitte ühtegi asjaolu, mis seonduks kauba viimisega. Tunnistaja kinnitas, et kauba üleandmisel nõutakse adressaadilt
saatelehele allkirja kauba kättesaamise kohta. Kostjad leiavad, et poolte vahel saatelehtede vormistamise eesmärk oli fikseerida kaupade üleandmine. Seega ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks saatnud kostjale I kauba ilma nõudeta võtta kauba kättesaamise kohta allkiri.
23.Hageja arve nr A-711/15 on üks ühele koostatud kostja I tellimuskirja, mitte tarnitud kauba järgi, mistõttu on hageja arve nr A-711/15 ka erinev kostjale I tavapäraselt esitatavatest arvetest. Hageja ei ole see kord märkinud arvele tasu transpordi teenuse eest. Hageja transporditeenuse hind moodustab arvete summast olulise osa ja see on märgitud kõigile arvetele, mis on väljastatud kostjale I, kui kaup telliti objektile. Hageja on transpordi eest tasumise tõendamiseks 19.05.2017 esitanud koopia vihiku lehest, mille põhjal väidab hageja, et kostja I on tasunud transpordi eest sularahas 90 eurot. Kostja I on juriidiline isik, kes peab oma majandustehingud nõuetekohasel viisil vormistama ja deklareerima. Seega saab kostja I poolt kauba transpordi eest tasumist tõendada vastav arve ja kassa sissetuleku order, mitte foto vihikust, milles samuti puuduvad nii hageja, vedaja kui ka kostja I esindaja kinnitused (allkirjad). Hageja väited kauba transpordi eest tasumise kohta ei ole tõendatud ega eluliselt usutavad.
24.Hageja ei ole täitnud VÕS § 209 tulenevaid kauba üleandmise tingimusi. Kostja I ei ole hagejalt saanud mitte ühtegi teadet kauba valmispaneku kohta. Hageja ei ole tõendanud ka kauba kostja I valdusesse üle andmist.
25.Käenduslepingu p-is 1.1 on hageja ja kostja II kokku leppinud, et kostja II käendab hageja ees hageja ja kostja I vahel 03.10.2015 sõlmitud kokkuleppest tulenevate nõuete täitmist summas kuni 500 eurot + käibemaks. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja II, et isegi juhul, kui hageja nõue oleks sissenõutav, ei saa kostjalt II käendaja vastutuse piirangu kokkuleppest tulenevalt välja mõista enam kui 600 eurot ning sissenõudekulu summas 40 eurot tuleks igal juhul jätta rahuldamata.
26.Kostjad esitasid maakohtule taotluse vähendada nõutavat viivist mõistliku määrani juhul, kui kohus rahuldab hageja põhinõude. Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et kostja I ja hageja vahel on sõlmitud leping tüüptingimustel. Samas ei teinud kohus kostjatele ühtegi ettepanekut oma väiteid täiendavalt põhjendada. Pooled ei pidanud viivise osas läbirääkimisi ja hageja ei ole vastupidist tõendanud. Viivise määr oli hageja poolt määratud ja lepingusse kantud. Kostja I peab seaduse järgsest viivise määrast enam kui 18 kordselt suuremat viivise määra ebamõistlikuks ja palub kohtul juhul, kui kohus otsustab mitte muuta maakohtu otsust hageja põhinõude osas, vähendada hageja viivise nõuet mõistliku piirini, s.o kolmekordse seadusest tuleneva viivise määrani.
27.Kostjad leiavad, et maakohtu poolt otsuse põhjendamine asjaoluga, et kostjad on kohtumenetluse käigus pakkunud hagejale kompromissi sõlmimist, on vastuvõetamatu. Kostjad pakkusid hagejale kompromissi sõlmimist ja nõustusid maakohtu enda poolt pakutud kompromissi pakkumisega õigusrahu saavutamise ja menetluskulude kokkuhoiu eesmärgil, mitte hagiga nõustumise eesmärgil. Vastused apellatsioonkaebustele
28.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
29.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi kostjad palusid maakohtu otsuse tühistada täielikult, siis apellatsioonkaebuse põhjendustes on kostjad selgitanud, et kohtuotsus vaidlustatakse osas, milles kohus hagi rahuldas. Kostjal II ei saa olla ka õiguslikku huvi vaidlustada maakohtu otsust osas, milles hagi tema suhtes jäeti rahuldamata. Seega ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust osas, milles hagi jäeti kostja II vastu rahuldamata. Ülejäänud osas on maakohtu otsus vaidlustatud.
30.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha uus menetluskulude jaotus (TsMS § 657 lg 1 p 2). Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
31.Kolleegiumi hinnangul ei anna kostjate apellatsioonkaebuse väited alust tühistada maakohtu otsust osas, milles hagi kostjate vastu rahuldati. Kuigi tsiviilasjas puuduvad tõendid, et kostja I on kirjalikult kinnitanud kaupade kättesaamist, on maakohus siiski põhjendatult leidnud, et kaupade üleandmine on tõendatud. See on kogumis tõendatud kostja I poolt 02.11.2015 hagejale esitatud vaidlusaluste kaupade tellimusega (I kd tl 8990); 03.11.2015 saatelehega hagejalt kaupade väljamineku kohta, millel adressaadiks on märgitud kostja I (I kd tl 92); tunnistajana ülekuulatud autojuht VM ütlustega selle kohta, et 03.11.2015 saatelehel on tema allkiri; arvega nr A-711/15 (I kd tl 38), mille kohta maakohus on tuvastanud, et sellel on märgitud kostja I 02.11.2015 tellimuses viidatud kaubad. Siinjuures tuleb arvestada ka poolte eelnevat käitumist. Ka praktikas ei ole pooled varasemalt kauba üleandmise-vastuvõtmise kohta allkirjastatud dokumenti koostanud (I kd tl 82-86). Seega ei saa kirjalik kinnitus kauba üleandmise tõendatuks lugemise kohta olla määrav. Samuti ei tulene 03.11.2015 koostöölepingust, et kaup loetakse üleantuks allkirjastatud üleandmis-vastuvõtuakti koostamisel. Õige on ka maakohtu seisukoht, et 03.11.2015 koostöölepingust ei tulene, et kostja I nimel oli õigus kaupu vastu võtta üksnes kostjal II. Koostöölepingu p 6 ja lepingu lisa 1 kohaselt on kostja II isikuks, kellel on õigus osta hagejalt kostja I nimel kaupu. Sellest ei saa järeldada, et üksnes kostjal II oli õigus kostja I nimel kaupu vastu võtta. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et ei ole usutav, et olukorras, kus kostja I tellis hagejalt põhitegevuseks vajaliku kaupa, ei pöördu ta küsimusega hageja poole, kui kaup ei ole kostjani I jõudnud. Kostjate esindaja ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et kostja I tühistas tehingu, on paljasõnaline. Lisaks on kostja I vaidluse tekkides nõudnud hagejalt materjali sertifikaate, milleks puudunuks vajadus, kui kostja I ei oleks materjali kätte saanud. Kostjate esindaja väide, et sertifikaate nõuti eelnevalt ostetud materjalide kohta, ei ole õige. E-kirjavahetusest selgub, et sertifikaate nõuti vaidlusaluse materjali kohta (I kd tl 43-51, 54). Ringkonnakohtu järeldust ei muuda ka asjaolu, et arvel nr A-711/15 ei ole viidet transpordikulu kohta. Hageja on esitanud transpordiraamatu väljavõtte, mille kohaselt on kostja I tasunud 03.11.2015.a transpordi eest 90 eurot ning kauba adressaadiks on märgitud Luige (I kd tl 184). Kuigi hageja ei ole kostjale I esitanud transporditeenuse eest arvet, ei anna transporditeenuse arve puudumine alust arvata, et kostja I kaupa ei saanud. Ka tunnistaja VM väitest, et üldjuhul antakse kauba vastuvõtmise kohta allkiri, ei saa teha järeldust, et kaupa kostjale I üle ei antud. Tunnistaja viitas üldisele tavale, mitte poolte
vahelisele praktikale. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei mäletanud ta vaidlusaluse kauba veo asjaolusid. Kohtud on tuvastanud, et poolte praktika kohaselt allkirjastatud dokumenti kauba üleandmisel ei koostatud. Kostjate väide, et kostja I ei ole hagejalt saanud ühtegi teadet kauba valmispaneku kohta, ei oma sisulist tähendust, kuna kohtud on lugenud tõendatuks, et kaup on kostjale I üle antud. Põhjendatud on aga kostjate seisukoht, et ebaõige oli maakohtu poolt hagi rahuldamist motiveerida muu hulgas asjaoluga, et kostjad olid nõus sõlmima kompromissi. Kolleegiumi hinnangul ei tähenda valmisolek kompromissiks seda, et pool tunnistab mingis ulatuses hagis esitatud nõuet.
32.Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja sissenõudekulude hüvitamiseks 40 eurot. Kolleegium ei nõustu kostjaga II, et kuna käendaja vastutuse maksimumsumma on 600 eurot, siis ei saanud maakohus kostjalt II välja mõista seda ületavat 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 alusel. Nimetatud norm sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Riigikohus on selgitanud, et piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 p 15, 12.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-813 p 12). Kuna kostja II on viivitanud endast sõltuva kohustuse täitmisega, siis oleks hagejal olnud õigus nõuda kostjalt II viivist, mistõttu on tal õigus nõuda kostjalt II ka VÕS § 1131 lg 1 sätestatud sissenõudekulude hüvitamist.
33.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et puudub alus viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise määra (0,4% põhivõlalt päevas) puhul on tegemist majandustegevuses tegutsevate poolte vahel kokkuleppeliselt sätestatud viivise määraga, mistõttu ei saa viivise määra suurus iseenesest olla aluseks viivise vähendamisele. Hageja poolt nõutav viivise summa (2061,77 eurot) ei ole ebamõistlikult suur võrreldes lepingu hinnaga (2298,33 eurot). Viivis ei ületa võlgnetud põhivõla suurust, vaid jääb sellele alla. Mis puudutab kostja I väidet, et tegemist on tüüptingimusega lepinguga, siis ta ei ole seda tõendanud. Ebaõige on kostja I seisukoht, et maakohtus tüüptingimuste üle vaidlust ei olnud. Hageja vaidles vastu kostjate väitele, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga. Seega tulnuks kostjal I oma väite kinnitamiseks esitada tõendeid. Kostja I ei ole tõendanud, et tal ei olnud võimalust lepingutingimuste üle läbi rääkida ning nende tingimuste sisu mõjutada.
34.Ülaltoodule tuginedes tuleb kostjate apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
35.Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus ebaõigesti menetluskulud poolte kanda. Hageja esitas solidaarse nõude kahe kostja vastu. TsMS § 207 lg 2 kohaselt osaleb iga hageja või kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Kuna hagi rahuldati kostja I vastu täielikult, siis tuleb hageja maakohtu menetluskulud, mis seonduvad hagi esitamisega kostja I vastu, jätta kostja I kanda. Kostja
I maakohtu menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Arvestades, et hagi kostja II vastu rahuldati ca 15,5 % ulatuses, siis tuleb hageja maakohtu menetluskulud, mis seonduvad hagi esitamisega kostja II vastu, jätta 84,5 % ulatuses hageja kanda ja 15,5 % ulatuses kostja II kanda. Kostja II maakohtu menetluskulud tuleb 15,5 % ulatuses jätta kostja II kanda ning 84,5 % ulatuses hageja kanda. Hageja märkis apellatsioonkaebuses, et hagi kostja II vastu rahuldati 12,8 % ulatuses. Hageja on eksinud hagi rahuldamise ulatuse arvutamisel, kuna ta ei lähtunud kostja II vastu esitatud nõude suurusest, vaid lähtus kostja I vastu esitatud nõude suurusest. Apellatsioonkaebuses on hageja samas märkinud, et taotleb menetluskulude hüvitamist hagi rahuldamisega samas proportsioonis. Kuna hageja sooviks on jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, siis ei saa ringkonnakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust pidada apellatsioonkaebuse piiride ületamiseks.
36.Arvestades, et hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb hageja menetluskulud ringkonnakohtus, mis seonduvad hagi esitamisega kostja I vastu, jätta kostja I kanda ning hageja menetluskulud ringkonnakohtus, mis seonduvad hagi esitamisega kostja II vastu, jätta kostja II kanda. Kostjate menetluskulud ringkonnakohtus jäävad nende endi kanda (TsMS § 171 lg 1).
37.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu menetluskulude jaotust, siis jääb menetluskulude kindlaksmääramine maakohtu otsustada (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p 21). Lähtudes TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.