3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud solidaarselt VK, RM ja AN kanda.
4.Mõista VK-lt, RM-lt ja AN-lt solidaarselt TG kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1868 eurot 75 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-16-17133 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.VK (hageja I), RM (hageja II) ja AN (hageja III) esitasid 11. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi, milles palusid kohustada TG (kostja) täitma müügilepingut ja andma Osaühingu E 469 euro suuruse nimiväärtusega osa 77 468 euro 75 sendi tasumise vastu üle hagejale I (94 euro 36 sendi suuruses osas), hagejale II (187 euro 32 sendi suuruses osas) ja hagejale III (187 euro 32 sendi suuruses osas) või kogu osa hagejate loodavale osaühingule. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hagejad Osaühingu E (osaühing I) osanikud ja juhatuse liikmed. Kostja oli kuni 12. novembrini 2012 hageja I abikaasa. 13. mail 2015 jõustus Harju Maakohtu otsus, millega kohus jagas hageja I ja kostja ühisvara ja jättis kummalegi 428 euro 21 sendi suuruse osaühingu I osa. 1. märtsil 2016 asutas vandeadvokaat JK T OÜ (osaühing II), mille kavandatavaks põhitegevusalaks olid muud mujal liigitamata äritegevust abistavad tegevused ja mille juhatuse liikmeks oli ja on JK. 15. märtsil 2016 pöördus kostja vandeadvokaat JK vahendusel hagejate poole ettepanekuga korrastada osanike osaluste suurused, mis olid vahetuskursside jm tulemusena ebatäpseks muutunud. 18. aprillil 2016 registreeriti hageja I ja kostja osaühingu I osanikena, kellele kummalegi kuulus 469 euro suuruse nimiväärtusega osa, s.o 16,75% osaühingu osakapitalist.
25.mail 2016 otsustas JK osaühingu II ainuosanikuna suurendada selle osakapitali 200 euro võrra selliselt, et kostja annab osaühingule II üle talle kuuluva osaühingu I osa Samas kinnitas JK osaühingu II põhikirja uue redaktsiooni, milles täpsustati mh, et ühingule kuuluvate ettevõtete osade ja/või aktsiate võõrandamine on juhatuse pädevuses. JK hindas 25. mail 2016 osa harilikuks väärtuseks 469 eurot. Samal päeval sõlmisid kostja, keda volikirja alusel esindas JK, ja osaühing II, keda esindas JK juhatuse liikmena, mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu. Lepingu p-s 2.1 kinnitasid pooled üleantava osa väärtuseks 469 eurot. Osa üleandmise eest sai kostjast osaühingu II 7,4% osa omanik. Samal päeval teatas osaühing II osaühingule I osa omandamisest.
2-16-17133
14.juunil 2016 tegi osaühing II hagejale I ettepaneku, et hageja I või kõik hagejad või osaühing I ostaks temalt osa ca 1,5 miljoni euro eest ära. Vastasel korral lubas ta hakata hagejaid ja/või osaühingut I tüütama ja segama järelepärimistega, nõuetega jmt, mida asuski tegema. Hagejad olid nõus ostma osa ca 50 000 euro eest. 20. juunil 2016 teatas osaühing II hagejale I, et kuna läbirääkimised ei ole tulemust andnud, palub ta kokku kutsuda osaühingu I osanike koosoleku ja esitada osaühingule teatud informatsiooni. 26. augustil 2016 esitas osaühing II Harju Maakohtule hagi osaühingu I osanike 18. juuli 2016 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Osaühing II survestab hagejaid lootuses saada oma osa eest võimalikult head hinda. Osaühing II ei ole näidanud üles mingit kavatsust, soovi ega ka võimekust osaleda osaühingu I majandustegevuses. Osaühing II on andnud mõista, et kui temalt osa ära ei osteta, siis ta kavatseb hakata veel rohkem segama osaühingu I igapäevast tegevust. Eeltoodud asjaolud kinnitavad seda, et kostja andis oma osa mitterahalise sissemaksena üle osaühingule II eesmärgiga saada raha, mitte omandada osaühingu II osalust. Kuigi üldjuhul ei saa osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumise korral ostueesõigust teostada, oli praegusel juhul kostja ainsaks eesmärgiks saada raha, mistõttu said hagejad teostada osa omandamiseks ostueesõigust. Äriseadustiku (ÄS) § 143 lg 2 järgi tuleb mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel võtta aluseks eseme harilik väärtus. Kostja ja osaühingu II kinnituse kohaselt peaks eeldama, et osa harilik väärtus on 469 eurot. Tegelikult toimus osa võõrandamine teistel tingimustel. Osaühing II varem hinnanud talle kuuluva osa väärtuseks 1,9 miljonit eurot ning soovinud, et osa ostetaks temalt välja 1,5 või 1,3 miljoni euro eest. Kostja sai osaühingu I 16,75% suuruse osaluse võõrandamise eest vastu osaühingu II 7,4% suuruse osaluse ja seda tuleb lugeda võõrandamise hinnaks. Seega tuleb lugeda, et kostja võõrandas osa hinnaga 77 468 eurot 75 senti. Hagejad on valmis ja soovivad selle hinnaga ostueesõigust teostada. Hagejad esitasid hagiavalduse lisana kostjale ostueesõiguse teostamise avaldused, et tagada nende kättetoimetamine kostjale. Ostueesõiguse teostamise avaldused on esitatud ÄS § 149 lg 2 järgi tähtaegselt. Kostja ei ole hagejatele võõrandamislepingut esitanud ega tehingu tegelikke tingimusi teatanud. Kostja korraldas koos osaühinguga II võõrandamise eesmärgipäraselt nii, et välistada hagejatel arusaamise tekkimine, et tegemist on ostueesõigusliku olukorraga. Arusaamisele, et osa üleandmine osaühingule II oli tehing, mille suhtes saavad hagejad teostada ostueesõigust, jõudsid hagejad mitte kostja teate, vaid faktilise olukorra ja õigusliku analüüsi ning vastava uurimistöö tulemusena. Hagejad ei ole ostueesõiguse teostamisega ebamõistlikult ega pahatahtlikult viivitanud. Seetõttu tuleb lugeda, et hagejad on ostueesõiguse avalduse esitanud tähtaegselt. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja täpsustas hageja esiletoodud asjaolusid järgmiselt. Osaühingu I osanikud olid äriregistri andmetel 5. märtsist 2013 kuni 18. aprillini 2016 hageja II ja hageja III. Harju Maakohus tuvastas 27. mai 2013 otsusega, et tehing, millega hageja I võõrandas oma osa, oli tühine. Maakohus luges osa abikaasade ühisvaraks ja jagas selle abikaasade vahel võrdsetes osades. Kuna abikaasade suhted olid keerulised, otsustas kostja teha koostööd osaühingu II esindajaga ja anda loodud äriühingule osa üle. 14. juunil 2016 pöördus hageja I osaühingu II esindaja poole ettepanekuga osta osa 50 000 euro eest ära. Kostja tegi omakorda pakkumise osa müügiks hinnaga 1,3 miljonit eurot.
2-16-17133 Hagejatel ei ole õigust teostada ÄS § 149 lg-s 2 sätestatud ostueesõigust, sest kostja andis osa üle mitterahalise sissemaksena osaluse omandamise eest, mitte ei müünud seda. Õige ei ole hagejate käsitus, et kostja ainus eesmärk tehingut tehes oli saada raha. Kuigi pooled tegid osa võõrandamiseks pakkumisi, ei tähenda see seda, et kostja eesmärgiks oli saada raha. Kostja eesmärgiks oli oma osaniku õiguste efektiivne teostamine ja osaühingu I kasumi kasvades õiglase tulu teenimine. Hageja ei ole tõendanud, et kostja eesmärgiks ei olnud valdusühingu kaudu oma osanikuõiguste teostamine. Isegi kui hagejatel tekkis ostueesõigus, on nõue aegunud, sest hagejad ei esitanud ostueesõiguse avaldust ÄS § 149 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Tähtaja arvutamisel tuleb lähtuda ajast, mil hagejad said tehingust ja selle olulistest asjaoludest teada. Hagejad said võõrandamistehingust teada 25. mail 2016, mil osaühing II ja kostja esindaja neid sellest e-kirjaga teavitas. Kirjast nähtusid kõik tehingu olulised asjaolud ning tehingu tegemise fakt. Hagejatel oli võimalus küsida tehingu kohta selgitusi. Ligi kuus kuud pärast tehingust teadasaamist esitatud hagiavaldus on selgelt hilinenud ning hagejate nõue kostja vastu on aegunud. Hagejate esitatud tõenditest nähtub, et 19. septembril 2016 tutvus hagejate esindaja korduvalt äritoimiku dokumentidega. Seega saab arvestada nimetatud tähtaega hiljemalt
19.septembrist või 22. septembrist 2016 ning ühekuuline tähtaeg möödus hiljemalt
22.oktoobril 2016. Hagejad esitasid ostueesõiguse avalduse aga 14. novembril 2016 ja selleks ajaks oli tähtaeg möödunud. Hagejate väited kostja ja osaühingu II survestamise kohta on alusetud. Käibes on tavapärane, et osanik teostab õigusi valdusühingu kaudu ning praegusel juhul oli see põhjendatud kostja ja hageja I keeruliste suhete tõttu. Osaühing II on osalenud osanikuna majandustegevuses. Hoopis hagejad on üritanud mõjutada kostjat osa ebamõistlikult madala hinnaga müüma ning tänu valdusühingu tegevusele on õnnestunud kostjal saada teavet osaühingu I finantsolukorra kohta. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 9. jaanuari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda ning mõistis hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1725 eurot ning sellelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saanud hagejad ostueesõigus teostada, sest kostja tegi mitterahalise sissemakse. Sellele juhtis tähelepanu ka notar, kes tõestas ostueesõiguse avaldused. Riigikohus on 18. novembri 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-09 asunud seisukohale, et osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust võimalik teostada. VÕS § 244 lg 1 esimese lause järgi loetakse ostueesõiguse teostamise korral ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus.
2-16-17133
Kuigi hagejad käsitavad osa mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingut näiliku tehingu ja varjatud müügilepinguna, ei ole nad oma väiteid tehingu näilikkuse kohta tõendanud. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja soovis mitterahalise sissemakse tegemise asemel hoopis oma osa müüa või sai selle eest raha. Hagejad ajavad kostja eesmärgi segi osaühingu II osa müügisooviga. Kohtule esitatud e-kirjadest järeldub, et pärast kostja mitterahalise sissemakse tegemist 2016. aasta mais väljendas osaühing II 2016. aasta juunis ja juulis huvi nii talle kuuluva osa müümise kui ka hagejale I kuuluva osa ostmise vastu. E-kirjast võib järeldada, et esmalt on hagejad ise pöördunud osaühingu II poole ja teinud ettepaneku viimasele kuuluva osa võõrandamiseks. Selliseid läbirääkimisi saab pidada äritegevuses normaalseks ja neil ei ole asja lahendamisel tähtsust. Osaühingu II hilisem müügihuvi ei anna põhjust arvata, et kostja eesmärk mitterahalise sissemakse tegemisel oli varjata muud tehingut, sh et osa kiire võõrandamine ja selle eest raha saamine. Kostja selgituse kohaselt oli tema eesmärgiks oma osaniku õiguste realiseerimine, sh võimalikult efektiivne osalemine osaühingu I äritegevuses ja soov teenida õiglast tulu kasumi kasvades või alternatiivselt, hea pakkumise korral, osa võõrandada. Kostja leidis, et osaühingu II kaasabil saab kostjal oma soove realiseerida, sest tal endal puudub vajalik oskusteave ja rahaline võimekus end hagejate eest kaitsta ja samas oma osanikuõigusi realiseerida. Asjassepuutuvad ei ole hagejate väited nende survestamise kohta. Osaniku õiguste teostamist seaduses sätestatud korras ei saa pidada taunitavaks. Ebaseaduslikku tegevust ei ole haged väitnud. Ebaseaduslikku survestamist ja ähvardamist ei saa järeldada ka e-kirjavahetusest ning osaühingu II tegevust ei saa omistada kostjale. Heade kommete vastane ei ole asjaolu, et osaühing II tegeleb osaühingu I osa hoidmisega. Isegi kui hagejatel olnuks õigus kasutada ostueesõigust, on hagejad minetanud võimaluse seda teostada, sest hagejad esitasid selleks avalduse pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Hagejad said tehingust ja selle olulistest asjaoludest teada 25. mail 2016, mil osaühing II neid sellest e-posti teel teavitas. Hagejatele õigusteenust osutav Advokaadibüroo Concordia OÜ tutvus 9. juunil 2016 osaühingu II üld- ja isikuandmetega ning 19. septembril 2016 kaks korda ja 22. septembril 2016 neli korda äritoimiku dokumentidega. Hagejate esindaja on seda kohtuistungil kinnitanud ning selgitanud, et laadis mh alla ka võõrandamislepingu ja muud dokumendid, kuid ei ole võõrandamislepingut hagejatele esitanud. Hagejate väited ostueesõiguse teostamise tähtaegsuse osas ei ole veenvad. Hagejatele saadetud 25. mai 2016 e-kirjas oli info, et kostja sõlmis 25. mail 2016 osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, millega andis talle kuulunud osaühingu I osa üle osaühingule II. Nimetatud teatest nähtuvad kõik tehingu olulised asjaolud ning tehingu tegemise fakt. Seega said hagejad juba 25. mail 2016 teada osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust ja selle olulistest asjaoludest. Hiljemalt hakkas hagejate jaoks algas ostueesõiguse tähtaeg kulgema ajast, mil hagejate õigusnõustaja võõrandamislepingu äritoimikust alla laadis ehk siis ka hagejate esindaja enda kinnitusel hiljemalt 22. septembril 2016. Hagejad esitasid
10.novembri 2016. a notariaalselt tõestatud avaldused kostjale 14. novembril 2016. Seega esitasid hagejad ostueesõiguse teostamiseks avaldused pärast ÄS § 149 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumist. Hagejate väited selle kohta, et nende õigusnõustaja ei edastanud neile lepingut, ei ole veenvad ning see tuleb lugeda hagejate riskiks. Samuti ei saa ostueesõiguse teostamine tähtaja algus sõltuda ebamäärasest ajavahemikust, mis hagejatel nende endi sõnul kulus ostueesõiguse olemasolus selgusele jõudmiseks. Kuna hagejad ei ole õiguspäraselt ostueesõigust teostanud, siis puudub neil õigust nõuda kostjalt müügilepingu täitmist.
2-16-17133
Arvestades, et TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, ning tuginedes TsMS § 165 lg-le 1, § 173 lg-le 4, § 174 lg-tele 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-le 1, kannavad hagejad kostja menetluskulud solidaarselt. Arvestades asja keerukust ja mahtu tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 1725 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Maakohus leidis ekslikult, et hagejate väitel oli tegemist näiliku tehinguga, kuigi hagejate arvates oli mitterahalise sissemakse üleandmise tehing selline, mille tingimusi püüti varjata, kuid mille tegelike tingimuste kohaselt oli ostueesõigust võimalik teostada. Riigikohus on leidnud, et ostueesõiguse teostamine on välistatud üksnes siis, kui võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta saaks võõrandamise korral. Seega pidi maakohus selgeks tegema, mida kostja võõrandamistehingust saama pidi (mis oli kostja tegelik huvi). Kostja ainus huvi oli saada osa eest raha. Menetluses esitaud asjaolude kohaselt ei ole eluliselt usutav, et kostja tegelik huvi oli saada osa vastu osaühingu II osalus. Maakohus leidis ekslikult, et hagejad ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna hagejad ei väitnud, et tehing oli näilik, ei pidanud nad seda ka tõendama. Maakohus jättis vääralt rahuldamata hagejate taotluse kuulata vande all hagejad üle selleks, et tõendada fakti, et esmalt pöördus hagejate poole osaühingu II esindaja. Seda tehes jättis maakohus hagejatele eksliku mulje, et nimetatud asjaolu ei ole vaja tõendada. Maakohus leidis ekslikult, et hagejad esitasid ostueesõiguse teostamise avaldused hilinenult. Riigikohtu praktika kohaselt on võõrandamislepingust teavitamine ostueesõiguse teostamise tähtaja puhul keskse tähendusega ning kui võõrandamislepingust kohaselt ei teavitata, hakkab tähtaeg kulgema kõikidest olulistest tingimustest teadasaamisest ega või olla lühem kui kaks kuud. Kostja jättis tehingu tingimustest hagejatele teadlikult ja eesmärgipäraselt teatamata. Hagejad ei ole pahatahtlikult avalduste tegemisega viivitanud. Hagejate õigusnõustaja poolt lepingu kättesaamist ei saa võrdsustada hagejate poolt lepingu kättesaamisega. Nõustajal ei olnud kohustust seda hagejatele edastada. Tuleb arvestada, et kostja on rikkunud oma teavitamise kohustust. Igal juhul ei olnud avalduste tegemise ajaks möödunud kahekuuline tähtaeg. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt ei olnud hagejatel praegusel juhul ostueesõigust võimalik teostada, kuna tegemist oli mitterahalise sissemaksega osaühingu osade eest. Hagejad on üksnes paljasõnaliselt oletanud, et kostja tegelik eesmärk oli osa eest raha saamine. Maakohus jättis hagejad vande all üle kuulamata, kuna nende ütlused oleksid erapoolikud ning vastukäivad ütlused ei aitaks kaasa asja õigele lahendamisele. Hagejad ei ole ka õigeaegselt esitanud maakohtu tegevuse peale vastuväidet, mistõttu ei saa hagejad enam tugineda väitele, et maakohus ei nõustunud hagejaid üle kuulama.
2-16-17133 Maakohus tuvastas õigesti, et hagejad said tehingust ja selle olulistest asjaoludest teada
25.mail 2016, mistõttu on hagiavaldus esitatud ÄS § 149 lg-t 2 arvestades hilinenult. Hagejate viited kahekuulisele tähtajale on asjakohatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
7.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas hagejad said teostada osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu suhtes ostueesõigust, sh kas ostueesõiguse teostamise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud.
8.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejad esitasid küll ostueesõiguse avaldused kostjale, kuid ei teinud seda tähtaegselt, mistõttu ei ole hagejad ostueesõigust nõuetekohaselt teostanud.
25.mail 2016 sõlmisid kostja ja osaühing II mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu;
25.mail 2016, s.o samal päeval teatas osaühingu II juhatuse liige e-kirjaga hagejatele, et kostja sõlmis notari juures osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ja andis talle kuulunud osa üle osaühingule II;
9.juunil 2016 tutvus hagejate õigusnõustaja osaühingu II äriregistri üld- ja isikuandmetega;
19.ja 22. septembril 2016 tutvus hagejate õigusnõustaja kuuel korral elektroonilise äriregistri äritoimiku dokumentidega ja laadis mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alla;
14.novembril 2016 esitasid hagejad hagi lisadena kostjale kättetoimetamiseks notari poolt
10.novembril 2016 tõestatud ostueesõiguse avaldused (kostja sai hagimaterjalid kätte
15.novembril 2016).
Pooled vaidlevad selle üle, milline oli ostueesõiguse tähtaeg ja millal see kulgema hakkas.
10.Kolleegium märgib, et VÕS § 244 lg 4 järgi toimub üldjuhul ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale. Selleks peab esmalt müüja VÕS § 249 lg 1 järgi ostueesõigust omavale isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust ning kui müügileping on sõlmitud kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel esitama talle VÕS § 249 lg 2 järgi lepingu. Müüja teatamiskohustus loetakse VÕS § 249 lg 3 järgi täidetuks ka siis, kui lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust omavale isikule ostja. Ostueesõigust võib VÕS § 250 järgi teostada kahe nädala jooksul, kinnisasjade puhul kahe kuu jooksul pärast ülal nimetatud teate saamist, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teistsugust tähtaega. Osaühingu osa võõrandamise puhul ostueesõiguse teostamist on täpsustatud äriseadustikus. ÄS § 149 lg 1 järgi võib osanik osa vabalt võõrandada teisele osanikule, kuid osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel VÕS § 149 lg 2 järgi ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Seejuures peab müüja esitama müügilepingu
2-16-17133 osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut.
11.Riigikohus on kinnisasja ostueesõiguse teostamise kohta selgitanud, et olukorras, kus ostueesõiguslast ei teavitata müügilepingust, kuid ta saab müügilepingust ja selle sisust teada kas ise või kolmanda isiku kaudu, tuleb VÕS §-de 249 ja 250 mõtte kohaselt lugeda ostueesõiguse teostamise tähtajaks mõistlik tähtaeg arvates müügilepingust ja selle sisust teadasaamisest. Seejuures ei saa see mõistlik tähtaeg olla lühem VÕS §-s 250 sätestatud kahekuulisest tähtajast. Mõistliku tähtaja kindlakstegemisel tuleb arvestada, et ostueesõiguslase suhtes on rikutud teatamise kohustust, samuti asjaolu, et VÕS § 249 rikkumine ei anna ostueesõiguslasele õigust tekkinud olukorda pahatahtlikult ära kasutada, nt pärast müügilepingu olulistest tingimustest teadasaamist viivitada hea usu põhimõtet rikkudes ostueesõiguse teostamisega (vt Riigikohtu 25. september 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-08, p 14). Kuigi osa võõrandamise ostueesõigust on äriseadustikus mõnevõrra erinevalt reguleeritud, saab kolleegium hinnangul ülalmärgitud Riigikohtu seisukohti arvestada ka sel juhul. Sellest tulenevalt saab ka osa puhul teostada ostueesõigust eelkõige ühe kuu jooksul alates ajast, mil müüja esitas osaühingu juhatusele võõrandamislepingu või juhul, kui müüja jätab lepingu esitamata, siis mõistliku aja jooksul, mis ei või olla lühem kui üks kuu alates lepingust ja selle sisust teada saamisest. Seejuures tuleb arvestada nii asjaolu, et müüja rikkus oma kohustust, kui ka seda, et hagejal on kohustust mitte viivitada ostueesõiguse teostamiseks avalduse esitamisega. Kuna Riigikohtu lahend puudutas kinnisasja võõrandamist, mille puhul on ostueesõiguse teostamise tähtaeg kaks kuud, siis on hagejad apellatsioonkaebuses ekslikult pidanud kahekuulist tähtaega põhjendatuks ka osa võõrandamise korral, kuigi ÄS § 149 lg 2 järgi on osa võõrandamise puhul tähtaeg üks kuu.
12.Kolleegiumi hinnangul tuleb praeguses asjas arvestada asjaolu, et hagejad said osa võõrandamisest teada juba lepingu sõlmimise päeval, s.o 25. mail 2016, mil osaühingu II juhatuse liige, kes oli ühtlasi kostja esindaja, teatas neile sellest e-kirja teel. Kuna lepingus sisalduva notari selgituse kohaselt ei olnud mitterahalise sissemakse korral üldjuhul võimalik ostueesõigust teostada, ei saa kostjale ega osaühingu II esindajale ette heita seda, et ta jättis osaühingule nimetatud lepingu esitamata. Kolleegiumi hinnangul täitis kostja esindaja kujunenud olukorras mõistliku hoolsusega oma kohustust, kui andis hagejatele kui osaühingu I juhatuse liikmetele teada mitterahalise sissemakse kohta sõlmitud lepingust. Kuna hagejad said 25. mail 2016 teada lepingust ja selle sisust, oleksid hagejad mõistlikku hoolsust üles näidates pidanud sellises olukorras juhtima esimesel võimalusel kostja esindaja tähelepanu sellele, et müüja peab esitama osaühingule ÄS § 149 lg 2 järgi ka lepingu, sest osanikel on ostueesõigus. Seda ei ole aga hagejad teinud. Hagejad on möönnud, et nad ei mõistnud ka ise kohe, et neil on õigus teostada ostueesõigust mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu suhtes, ning nad mõistsid seda alles hiljem. Seda kinnitab ka asjaolu, et hagejate õigusnõustaja laadis alles 19. või 22. septembril 2016 äriregistri teabesüsteemist nimetatud lepingu alla. Kuigi hagejate esindaja väitel ei ole ta lepingut hagejatele edastanud, saab kolleegiumi hinnangul lugeda, et hagejad pidid edastamiseks vajaliku mõistliku aja, s.o paari päeva jooksul pärast seda ka lepingu saama. Kolleegiumi hinnangul võis hagejate esindajal olla käsundisaaja hoolsuskohustusest (VÕS § 620) ja teatamiskohustusest (VÕS § 624) tulenevalt kohustus teatada hagejatele lepingu sisust ja see hagejatele esitada. Hagejate esindaja väide, et ta ei ole lepingut hagejatele esitanud, ei ole seetõttu eluliselt usutav.
2-16-17133
Eeltoodut arvestades saab praeguses asjas järeldada, et hagejad said lepingust ja selle põhisisust teada 25. mail 2016 ning lepingu dokumendi said nad hiljemalt 2016. a septembri lõpus. Seejuures oli lepingu saamise viivitus tingitud hagejate enda, mitte kostja esindaja käitumisest. Seda arvestades saab kolleegiumi hinnangul lugeda ostueesõiguse teostamise mõistlikuks tähtajaks seaduses sätestatud ühte kuud alates lepingu saamisest, kuid hagejad ei ole ka selle tähtaja jooksul ostueesõiguse teostamise avaldusi esitanud.
13.Seda arvestades leidis maakohus õigesti, et hagejad ei saanud ostueesõigust teostada. Kuna hagejad ei esitanud õigel ajal ostueesõiguse teostamiseks avaldust, st ostueesõiguse teostamise formaalsed eeldused ei olnud täidetud, ei olnud maakohtul vajadust analüüsida ostueesõiguse teostamise materiaalseid eeldusi, sh seda, kas hagejad said üldse mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu suhtes ostueesõigust teostada või mitte, ning kolleegium ei võta apellatsioonkaebuse nende väidete osas seisukohta.
14.Neil põhjendustel ei ole hagejate apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
15.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 173 lg-ga 4 solidaarselt hagejate kanda.
16.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
17.Kostja 3. novembril 2017 esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1035 eurot (koos käibemaksuga) ja 17. novembri 2017. a nimekirja järgi täiendavad kulud esindajale 1063 eurot 75 senti (koos käibemaksuga). Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 18 tundi 15 minutit. Kolleegiumi hinnangul ei ole kõik nimekirjas nimetatud toimingud olnud apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalikud. Esmalt märgib kolleegium, et kuna menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata, ei loe ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks esindajal menetluskulude nimekirjade koostamiseks ja edastamiseks kulunud aega (2*15 minutit) ega hagejate esindaja menetluskulude nimekirja analüüsi ja vastuse koostamiseks kulunud aega (30 minutit). Samuti ei saa lugeda põhjendatuks menetlusdokumentide vastuvõtmisele kulunud aega (4*15 minutit). Kolleegiumi hinnangul saab dokumentide vastuvõtmise ajakulu lugeda hõlmatuks muude toimingute ajakuluga (vastuse või seisukoha koostamine jne). Muus osas on kostja esindaja toimingud olnud põhjendatud ja vajalikud, sh täiendavad toimingud, mis olid tingitud hagejate 13. novembri 2017. a seisukohast ja uute tõendite esitamise taotlusest. Kostja esindaja toimingud uute tõendite kogumisel olid põhjendatud ja vajalikud, kummutamaks hagejate taotluses esitatud uusi tõendeid. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 115 eurot (koos käibemaksuga), mis ei ületa tavapärast esindajatasu määra.
2-16-17133
18.Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1868 eurot 75 senti (16 tundi 15 minutit * 115 eurot/tund = 1868 eurot 75 senti), mis tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejatel TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.