XXXX, XXXX, XXXX hagi XXXX vastu Osaühing E osa müügilepingu täitmise nõudes
Tsiviilasja hind
77 468,75 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja I: XXXX (isikukood XXXX, elukoht XXXX, epost: XXXX); Hageja II: XXXX (isikukood XXXX, elukoht XXXX, epost: XXXX); Hageja III: XXXX (isikukood XXXX, elukoht XXXX, epost: XXXX); Hagejate lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ott Saame (advokaadibüroo Concordia, asukoht Lennuki 22, 10145 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja: XXXX (isikukood XXXX, elukoht XXXX, epost: XXXX); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kristel Valk (advokaadibüroo Sirel & Partnerid, asukoht ScalaCity, Tartu mnt 43, 10128 Tallinn, e-post: [email protected]); Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
28. detsember 2016. a. Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ott Saame Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kristel Valk
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 16.11.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-17133 rakendatud hagi tagamise abinõu (keelata XXXX’il (isikukood XXXX) kõik tehingud ja toimingud, mis on suunatud Osaühing E (registrikood XXXX ) osa võõrandamisele või koormamisele).
3.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 3.1 Jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. 3.2 Mõista hagejatelt XXXX, XXXX, XXXX solidaarselt välja kostja XXXX kasuks menetluskulud summas 1725 eurot.
2-16-17133 3.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1725 eurot) tuleb hagejatel XXXX, XXXX, XXXX tasuda XXXX’ile käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.11.11.2016. a esitasid hagejad XXXX, XXXX, XXXX Harju Maakohtule hagiavalduse kostja XXXX vastu Osaühing E osa müügilepingu täitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt teostavad hagejad hagiavaldusega ostueesõigust kostja ja T OÜ vahelise Osaühing E osa võõrandamise tehingu osas, mis oli vormistatud mitterahalise sissemaksena kostja poolt T OÜ osakapitali, kuid mille ainsaks eesmärgiks oli võõrandamine selleks, et saada osa vastu raha. Kehtivast õigusest ja kohtupraktikast tulenevalt on ostueesõiguse teostamine antud asjaoludel võimalik. Hagejad nõuavad, et kostja täidaks ostueesõiguse teostamise tulemusena tema ja hagejate vahel sõlmitud müügilepingu, st annaks hagejatele üle T OÜ osa.
2.Hagejad on Osaühing E osanikud. Osaühing E on äriühing, mis tegeleb müüritise- ja betooniarmeeringute (armatuurvõrgud ja -terased, müürivõrgud jmt) tootmise ning müügiga. Hagejad on Osaühingu E asutamisest peale olnud selle sisuliselt ainsad osanikud (kui välja arvata esialgne tehniline asutaja) ja juhatuse liikmed. Osaühingu E äritegevus on hagejate jaoks põhitegevus. Kostja oli kuni 12.11.2012 hageja I abikaasa. 13.05.2015 jõustus Harju Maakohtu otsus, millega jagati hageja I ja kostja ühisvara ning mille tulemusena hagejale I ja kostjale kummalegi jäi 428,21 € suurune Osaühing E osa. 01.03.2016 asutas XXXX T OÜ (registrikood 14005366). T OÜ osakapital oli asutamisel 2500 eurot, kuid seda ei makstud sisse. Kavandatavaks põhitegevusalaks oli asutamisel „muud mujal liigitamata äritegevust abistavad tegevused“. Ainsaks juhatuse liikmeks oli ja on jätkuvalt XXXX, kes on vandeadvokaat ja advokaadibüroo Sirel & Partnerid partner. Ka asutamisel on XXXX T OÜ asukohana näidanud advokaadibüroo aadressi ning e-postina oma advokaadibüroo e-posti aadressi.
3.15.03.2016 pöördus kostja advokaat XXXX vahendusel hagejate poole ettepanekuga korrastada osanike osaluste suurused, mis olid vahetuskursside jm tulemusena ebatäpseks muutunud. 25.03.2016 maksis XXXX ettenähtud 2500 eurot T OÜ osakapitali sisse. 07.03.2016 küsis kostja (jällegi advokaat XXXX esindusel) hagejatelt, kas Osaühing E osanike nimekirja korrastamine on ära tehtud. 18.04.2016 registreeriti hageja I ja kostja kui Osaühing E osanikud, kellele kummalegi kuulub 469 euro suurune osa. 25.05.2016 otsustas XXXX T OÜ ainuosanikuna suurendada T OÜ osakapitali 200 euro võrra, kusjuures suurendamine teostada nii, et kostja annab T OÜ-le üle kostjale kuuluva Osaühing E osa, mille nimiväärtus on 469 eurot ja mis moodustab 16,75% E
2-16-17133 osakapitalist. Samaaegselt kinnitas T OÜ ainuosanik ka ühingu põhikirja uue redaktsiooni. Võrreldes seni kehtinud põhikirjaga täpsustati uues põhikirjas mh, et ühingule kuuluvate ettevõtete osade ja/või aktsiate võõrandamine on juhatuse pädevuses.
4.25.05.2016 hindas T OÜ ainus juhatuse liige XXXX mitterahalise sissemakse esemena kostja poolt T OÜ-le üle antava Osaühing E osa harilikuks väärtuseks 469 eurot. Samal päeval sõlmisid kostja, keda volikirja alusel esindas XXXX, ja T OÜ, keda XXXX esindas juhatuse liikmena, mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu. Lepingu punktis 2.1. kinnitasid selle pooled üleantava osa väärtusena 469 eurot. Samal päeval teatas T OÜ osa omandamisest ka Osaühingule E . Nimetatud 16,75% osa üleandmise eest sai kostjast seega T OÜ 7,4% osa omanik. 14.06.2016, st 20 päeva peale Osaühing E osa kostja poolt T OÜ-le üleandmist tegi T OÜ hagejale I ettepaneku, et hageja I või kõik hagejad või Osaühing E ise ostaks T OÜ-lt ära viimasele kuuluva Osaühing E osa. T OÜ soovis selle eest saada ca 1,5 miljonit eurot. Vastasel korral lubas T OÜ hakata hagejaid ja/või Osaühingut E tüütama ja segama järelepärimistega, nõuetega jmt. Hagejad, olles pidanud omavahel nõu, teatasid T OÜ-le, et on valmis omandama T OÜ-le kuuluva osa ca 50 000 euro eest. Kuna hagejatel ei ole selle kohta, et T OÜ tegi eeltoodud ettepaneku ja eeltoodud ähvardused, muid tõendeid, palusid hagejad TsMS § 268 alusel enda vande all ülekuulamist eeltoodu tõendamiseks.
5.Eelkirjeldatud soovi ja vastupakkumise toimumise fakti, samuti kaudselt juba ka survestamise fakti kinnitab ka 15.06.2016 T OÜ poolt hagejale I saadetud e-kiri, milles viitega „eilsele telefonivestlusele“ teatab T OÜ, et 50 000 euro eest ei ole ta osa müümisest huvitatud, et tema „eesmärgiks on võõrandada osalus õiglase väärtusega või osaleda ettevõtte igapäevases majandustegevuses kõikide õigustega mida seadus osanikule annab.“ T OÜ viitab ka „mitmesugustele hoobadele“ erineva informatsiooni väljanõudmiseks, avaldab „siirast lootust“, et „selline asjade käik ei ole vajalik“, hindab talle kuuluva Osaühing E osa väärtuseks 1,9 miljonit eurot ning teeb ettepaneku, et talle kuuluv Osaühing E osa omandataks 1,3 miljoni euro eest. T OÜ soovis informatsiooni Osaühingu E tegevuse kohta saada kirjalikult, seejuures soovis, et Osaühing E esitaks talle kogu raamatupidamisprogrammi väljatrükid ja seda kvartaalselt. Ilmselgelt pidid hagejad kui Osaühingu E juhatus niisugusest nõudmisest aru saama, et survestamine on pihta hakanud ja seda plaanitakse täie tõsidusega ellu viia.
6.20.06.2016 teatas T OÜ hagejale I, et „kuivõrd läbirääkimised T OÜ-le kuuluva Osaühing E osa omandamiseks ei ole viinud pooli rahuldava tulemuseni“, palub T OÜ kokku kutsuda Osaühingu E osanike koosolek ja esitada T OÜ-le teatud informatsiooni. Seejuures rõhutas T OÜ, et kui Osaühing E soovitud informatsiooni ei väljasta, on T OÜ „sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks kohtu poole“. T OÜ kordas ka juba varasemalt öeldut, et hagejad ei pea tema poolt pakutavat osa omandama tingimata isiklikult — teatud tingimustel võib osa omandada ka Osaühing E ise. 06.07.2016 kirjutas T OÜ veelkordselt hagejale I, et hagejad ei pea T OÜ poolt pakutavat Osaühing E osa ostma isiklikult — teatud tingimustel võib osa omandada ka Osaühing E ise. 26.08.2016 esitas T OÜ Harju Maakohtule hagiavalduse, milles väidab, et Osaühingu E osanike poolt 18.07.2016 vastu võetud otsus, millega otsustati suurendada Osaühingu E osakapitali 100 000 euroni, kahjustab teda ning palub kohtul otsus kehtetuks tunnistada. Tulenevalt kostja ja T OÜ tekitatud olukorrast, esitatud nõudmistest ja hagejate poolt tehtud vastupakkumisest tellisid hagejad AS-ilt Krediidiinfo Osaühingu E kui ettevõtte väärtuse hindamise. Krediidiinfo hinnangu kohaselt on Osaühingu E väärtuseks 6,25 miljonit eurot. 24.10.2016 võttis Harju Maakohus T OÜ hagi Osaühingu E vastu menetlusse.
7.Hagejate veendumust mööda järeldub ülal toodud faktoloogiast (ja ka kronoloogiast) selgelt, et kostja poolt Osaühing E osa T OÜ-le üleandmise ainsaks eesmärgiks oli osa eest raha saamine. Eelkõige kinnitavad niisugust järeldust järgnevad asjaolud. T OÜ on asutatud kostja advokaadi
2-16-17133 poolt. Ei kostja ega ka T OÜ asutaja ja enamusosanik advokaat XXXX ei ole ega ole kunagi olnud tegevad hagejate ja Osaühing E tegevusalal. T OÜ peamiseks tegevusalaks on deklareeritud laialivalguv „muu tegevus“, mitte nt traadi tootmine vmt. T OÜ nimetus näitab, et T OÜ on asutatud üksnes selleks, et hoida Osaühingu E osa. T OÜ juhib kostja advokaat, T OÜ asukohaks on advokaadibüroo, milles tegutseb kostja advokaat. T OÜ on hagejatele teinud korduvalt ettepanekuid, et hagejad ise või Osaühing E ostaks T OÜ-lt välja Osaühing E osa. T OÜ on ka sõnaselgelt kinnitanud, et tema eesmärgiks on võõrandada osalus. Samaaegselt kostja saamisega T OÜ osanikuks muudeti T OÜ põhikirja täpsustades nii, et ettevõtete osade ja/või aktsiate võõrandamine on juhatuse pädevuses. Kuna osaühingus on osade võõrandamise õigus vaikimisi niikuinii juhatusel olemas, kinnitab selle sätte T OÜ põhikirja sissetoomise fakt ja selle ajastus, et kostja ja T OÜ ainsaks eesmärgiks oligi Osaühingu E osa „rahaks tegemine“, mitte traadi tootmises osalema hakkamine või muu sarnane majandustegevus.
8.T OÜ on püüdnud hagejaid survestada lootuses, et tal õnnestub niimoodi saada oma osa eest võimalikult hea hind. Survestamine on toimunud esialgu läbi selle, et asjaajamine on korraldatud advokaadi vahendusel, kes on andnud nii suulises kui ka kirjalikus suhtlemises hagejatele justkui „läbi lillede“ ja ettevaatlikult valitud sõnastusega, tegelikkuses aga loomulikult selgelt mõista, et kui hagejad ei leia võimalust osa väljaostmiseks T OÜ-d rahuldava hinna eest, siis asub T OÜ hagejaid ja Osaühingut E tüütama, segama, häirima ning takistama kõikvõimalike vormiliselt seaduslike, kuid eesmärgilt lihtsalt hagejaid ja/või Osaühingut E koormavate toimingutega. Osanike koosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamine omakorda kinnitab, et T OÜ on asunud vastavat plaani ka jõuliselt täide viima.
9.T OÜ ei ole näidanud üles mingit kavatsust, soovi ega ka võimekust kuidagi reaalselt osaleda Osaühingu E majandustegevuses. Vastupidi — kuigi T OÜ on oma 15. juuni kirjas kirjutanud, et kui temalt Osaühingu E osa ära ei osteta, siis on tal plaanis „osaleda ettevõtte igapäevases majandustegevuses kõikide õigustega, mida seadus osanikule annab“, on T OÜ seda kirjutades soovinud tegelikult saata sõnumit „ridade vahel“. Ja seda sõnumit ei ole keeruline lugeda. Seadus ei anna osaühingu osanikule mingeid otseseid õigusi osaleda ühingu majandustegevuses, eriti igapäevases majandustegevuses. Osanikul on eelkõige õigus osaleda otsuste vastuvõtmisel osanike koosolekul, mh juhatuse määramisel, kasumi jaotamisel jmt. Rääkides oma õigustest Osaühing E igapäevases majandustegevuses osalemiseks ja toetades seda vastavate vihjetega, on T OÜ andnud lihtsalt mõista, et kui temalt osa ära ei osteta, siis ta kavatseb võimalikul rohkem hakata segama Osaühingu E igapäevast tegevust, st hakata ellu viima vaidlemise, vaidlustamise jmt õigusi. Eelviidatud hagiavalduse esitamisega on T OÜ asunud seda plaani ka täide viima. Äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 2 peab müüja osa võõrandamisel esitama müügilepingu ühingu juhatusele. Kostja ei ole seda kahjuks teinud (kuigi ka lihtsalt mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu edastamine oleks olnud ebapiisav, kuna selles ei ole toodud tehingu tegelikke tingimusi). Hoolimata sellest on tehingu tegelikud tingimused asjaoludest tuvastatavad. Hagejad on seisukohal, et Osaühing E osa võõrandamine kostjalt T OÜ-le on toimunud niisugustel tingimustel ja viisil, mille puhul on võimalik ostueesõiguse teostamine. Hagejad soovivadki ostueesõigust teostada.
10.Hagejate veendumust mööda näitavad käesoleva asja tehingud selgelt, et kostja huvi ei olnud ega ole T OÜ majandustegevuses osalemine. T OÜ ongi asutatud eesmärgiga olla vahend, mille abil hiilida mööda ostueesõiguse teostamisest ja mille abil realiseerida oma soov saada Osaühingu E osa eest raha. Isegi kui T OÜ väljapressimistegevust hüpoteetiliselt käsitadagi majandustegevusena, ei saa kostja eesmärgina siiski näha muud, kui vaid soovi võõrandada talle kuuluv Osaühing E osa, saades selle eest vastu raha. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-121-09 ps 12 selgitanud, et „osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust teostada võimalik. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on
2-16-17133 mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrval kohustusega, siis ei ole kohaldatav võlaõigusseaduse (VÕS) § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus“.
11.Samas otsuses on Riigikohus edasi p-s 13 selgitanud, et „kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada.“ Seega on Riigikohus selgitanud, et osaühingu osa võõrandamisel mitterahalise sissemakse läbi ei ole ostueesõigust võimalik teostada üldjuhul, kuid teatud tingimustel on see siiski võimalik. Riigikohus on seejuures näidanud, et ostueesõiguse teostamine on võimalik, kui ostueesõigust omav isik on võimeline täitma võõrandamislepingust tuleneva põhikohustuse ja võõrandaja ei jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt peaks saama. Ka Tallinna Ringkonnakohus on kohtuasjas 2-14-60582 p-des 8 ja 10 selgitanud, et aktsiate võõrandamisel mitterahalise sissemakse tegemise kaudu on ostueesõiguse teostamine võimalik, kui võõrandaja tegelikuks eesmärgiks ei ole mitte unikaalses äriühingus osaluse omandamine, vaid raha saamine. Samuti on ringkonnakohus otsuse p-s 9 selgitanud, et reeglina asutatakse äriühinguid selleks, et tegeleda majandustegevusega. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul ostueesõiguse teostamine võimalik, kuna kostja ainsaks eesmärgiks Osaühing E osa T OÜ-le üleandmisel oli raha saamine. Samas oleks hagejad võimelised andma kostjale vastu ka seda, mis kostja mitterahalise sissemakse tegemisel vahetult sai — 7,4% suuruse osaluse standardses osaühingus, mille ainsaks varaks (peale sisse makstud miinimumosakapitali) on kostja poolt talle üle antud 16,75% suurune Osaühingu E osa ja ainsaks tegevuseks selle osa omamine.
12.Nii kostja kui ka T OÜ on kinnitanud, et kostja poolt T OÜ-le üle antud Osaühing E osa „harilik“ väärtus on 469 eurot. Eeltoodust, aga samuti ÄS §-st 183, raamatupidamise seaduse § 4 p-st 1 ning karistusseadustiku § 280 lg-st 1 ja § 281 lg-st 1 tulenevalt peaks eeldama, et Osaühingu E osa võõrandamine on seega toimunud hinnaga 469 eurot. Hagejad on siiski seisukohal, et Osaühingu E osa võõrandamine on toimunud teistel tingimustel. Kostja ning T OÜ kinnitused Osaühingu E osa „hariliku väärtuse“ osas on skeemiga kaasnev trikitamine ja niisugusena pigem lihtsalt illustreerib soovi saada võimalikult suurt raha võimalikult väikeste kulutustega. Selgeimaks kinnituseks sellele on, et T OÜ on ka ise varasemalt hinnanud, et talle kuuluva Osaühingu E osa väärtuseks on 1,9 miljonit eurot ning soovinud, et hagejad või Osaühing E ostaks selle osa temalt välja 1,5, hiljem aga 1,3 miljoni euro eest. Ka hagejate poolt tellitud hinnangu kohaselt on Osaühingu E väärtuseks ca 6,25 miljonit eurot ning T OÜ-le kuuluva 16,75% suuruse E osa väärtuseks oleks seega ca 1 046 875 €.
13.On fakt, et kostja on talle kuuluva 16,75% suuruse Osaühing E osa T OÜ-le üleandmise eest saanud vastu 7,4% suuruse osaluse T OÜ-s. Seda tulebki lugeda tegelikuks võõrandamise hinnaks — andes Osaühingu E osa üle T OÜ-le, sai kostja vastu kas otsese või osalusest ja asjaoludest tuleneva lubaduse, et kui osa „tehakse rahaks“, saab kostja sellest rahast 7,4% vastavalt osaluse proportsioonile T OÜ-s. Eelduslikult loodab T OÜ osa võõrandamisel saada selle eest võimalikult kõrget hinda, kuid see sõltub mh ka hagejatest, Osaühing E majanduslikust olukorrast ning sellest, kuivõrd „edukalt“ T OÜ suudab hagejaid ja Osaühingut E survestada. Hagejate hinnangul on antud asjaoludel mõistlik ja aus lugeda võõrandamishinnaks 7,4% T OÜ-le kuuluva 16,75% suuruse Osaühingu E osa väärtusest. Arvestades Osaühing E koguväärtuseks 6 250 000 eurot, on 16,75% osaluse väärtuseks seega 1 046 875 eurot ja tuleb lugeda, et kostja võõrandas selle osa hinnaga 77 468,75 eurot. Hagejad on valmis ja soovivad selle hinnaga ostueesõigust teostada.
2-16-17133
14.Ka juhul, kui asuda seisukohale, et kostja eesmärgiks oligi osaluse hankimine T OÜ-s, siis ülal viidatud Riigikohtu selgituste valguses ei välistaks ka niisugune olukord ostueesõiguse teostamist. T OÜ-s kui osaühingus ei ole olemuslikult midagi unikaalset. T OÜ on lihtsalt standardsena loodud osaühing, mille ainsaks varaks on kostja poolt sinna üle antud Osaühing E osa. Mingit majandustegevust (või muud majandustegevust, kui T OÜ praegust tegevust majandustegevusena käsitada) T OÜ-l ei ole. Hagejad oleksid valmis ja võimelised samuti looma standardse 2500eurolise osakapitaliga osaühingu ja andma kostjale 16,75% suuruse Osaühingu E osa vastu selles 7,4%-lise osaluse, nagu see on praegu kostjal T OÜ-sse. Seega ka niisuguse tõlgenduse korral oleks ostueesõiguse teostamine tegelikult võimalik ja hagejad oleksid ka niisugusel juhul ostueesõiguse teostamiseks valmis.
15.Kuna osa ostueesõiguse näol on tegemist seadusest tuleneva ostueesõigusega, on VÕS § 244 lg 6 kohaselt osa käsutamine, kui käsutustehing tehakse pärast ostueesõiguse tekkimist (st müügilepingu sõlmimist) ning see kahjustab või piirab ostueesõiguse teostamist, tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. E osa üleandmine (käsutamine) kostja poolt T OÜ-le vaieldamatult kahjustaks ostueesõiguse teostamist ning on seega tühine - õiguslikult ei ole seda üleandmist tegelikult toimunud. Seega saavad hagejad kui osanikud, kellele kuulub ostueesõigus, nõuda kostjalt kui võõrandajalt jätkuvalt osa endale üleandmist. ÄS § 149 lg 2 ja VÕS § 244 lg 4 kohaselt toimub ostueesõiguse teostamine vastava avalduse tegemisega müüjale. ÄS § 149 lg 4 ja VÕS § 244 lg 5 kohaselt peab ostueesõiguse teostamise avaldus olema antud juhul notariaalselt tõestatud.
16.Hagejad esitavad hagiavalduses kostjale ostueesõiguse teostamise avaldused. Hagejad on sunnitud avalduse esitama kohtu(menetluse) kaudu, kuna asjaoludest tulenevalt on ilmselgelt ebamõistlikult suur risk (on peaaegu kindel), et kui hagejad esitaksid avalduse kohtuväliselt, siis kostja ignoreeriks avaldust ning püüaks igaks juhuks Osaühing E osa hagejate jaoks veelgi kättesaamatumaks teha, nt tehes Osaühingu E osaga veel mingeid mitterahalisi sissemakseid, võõrandades T OÜ osasid vmt. Tulenevalt sellest, et osa võõrandamine T OÜ-le on tühine, st seda ei ole tegelikkuses toimunud, on esmapilgul võimalik teatud segadus Osaühingu E osakapitali suurusega ja vastavalt ka (jätkuvalt) kostjale kuuluva Osaühing E osa suurusega. Nimelt otsustati Osaühingu E osanike koosolekul 18.07.2016 suurendada Osaühing E osakapitali 100 000 euroni. Paraku on aga vastuvõetud otsus ÄS § 1771 lg-st 1 tulenevalt tühine, kuna otsuse tegemisel rikuti oluliselt koosoleku kokkukutsumise või otsuse tegemise korda - tulenevalt kostja ja T OÜ eksitavast tegevusest ei kutsutud koosolekule mitte kostja kui tegelik osanik, vaid T OÜ kui näiv osanik. Osaniku osanike koosolekule mittekutsumine ja selle tulemusena lisaks veel ka otsuse vastuvõtmisel mitteosaniku osalemine on vaieldamatult niivõrd oluline rikkumine, et see toob kaasa otsuse tühisuse.
17.ÄS § 1771 lg 2 kohaselt ei pea otsuse tühisusele tuginemiseks tingimata esitama hagi, piisab ka vastava (vastu)väite esitamisest kohtumenetluses, mida hagejad siinsega teevadki. Kuna nii osa omandamine T OÜ poolt kui ka osakapitali tõstmise otsus on tühised, on Osaühing E osanike koosseis ja neile kuuluvate osade nimiväärtused endiselt järgmised: kostjale kuulub 469 euro suurune Osaühing E osa ehk 16,75% Osaühing E osakapitalist; hagejale I kuulub 469 euro suurune Osaühing E osa ehk 16,75% Osaühing E osakapitalist; hagejale II kuulub 931 euro suurune osa ehk 33,25% Osaühing E osakapitalist; hagejale III kuulub 931 euro suurune osa ehk 33,25% Osaühing E osakapitalist. Tulenevalt hagejate osaluste omavahelistest proportsioonidest jaguneb ostueesõiguse teostamise tulemusena kostjale kuulunud osa hagejate vahel järgmiselt: hageja I 20,12% ehk 94,36 eurot; hageja II 39,94% ehk 187,32 eurot; hageja III — 39,94% ehk 187,32 eurot.
18.Etteruttavalt selgitavad hagejad ka, et hagiavaldus ja selles sisalduv ostueesõiguse teostamise
2-16-17133 avaldus on nende veendumust mööda esitatud tähtaegselt. ÄS § 149 lg 2 kohaselt on ostueesõiguse teostamise tähtaeg 1 kuu võõrandamislepingu ostueesõiguse järgi õigustatud osanikele esitamisest. Seejuures peab osa võõrandanud osanik esitama võõrandamislepingu ühingu juhatusele, kes siis omakorda teavitab viivitamatult teisi osanikke. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-68-09 p-s 13 asunud aktsiaseltsile kohaldatava ja ÄS § 149 lg-ga 2 analoogse sõnastusega ÄS § 229 tõlgendamisel seisukohale, et ostueesõiguse teostamise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ostueesõigusega aktsionär saab aktsiate võõrandamisest ja selle tingimustest teada. Arusaamisele, et Osaühing E osa kostja poolt T OÜ-le üleandmise näol oli tegemist tehinguga, mille osas on hagejatel võimalik rakendada ostueesõigust, jõudsid hagejad mitte kostja poolt esitatud teate, vaid faktilise olukorra ja õigusliku analüüsi ning vastava uurimistöö tulemusena, olles selleks eriliselt motiveeritud veel ka T OÜ poolt esitatud hagiavaldusest.
19.Kostja ei ole hagejatele võõrandamislepingut esitanud ega tehingu tegelikke tingimusi teatanud. Vastupidi — kostja on koos T OÜ-ga võõrandamise eesmärgipäraselt korraldanud nii, et välistada hagejatel arusaamise tekkimine, et tegemist on ostueesõigusliku olukorraga. Hagejad ei ole ostueesõiguse teostamisega ebamõistlikult ega pahatahtlikult viivitanud. Seetõttu tuleb lugeda, et hagejad on ostueesõiguse avalduse esitanud tähtaegselt. Hageja taotleb kohustada XXXXi täitma müügilepingut ning 77 468,75 euro tasumise vastu üle andma XXXXile 94,36 euro suuruse, XXXXle 187,32 euro suuruse ja XXXXle 187,32 euro suuruse osa Osaühing E osast. Alternatiivselt, kohustada XXXXi täitma müügilepingut ning 7,4% suuruse osaluse vastu XXXXi, XXXX ja XXXX loodud/loodavas 2700 euro suuruse osakapitaliga osaühingus, mille osanikeks on XXXX, XXXX ja XXXX, andma nimetatud osaühingule üle 469 euro suuruse Osaühing E osa. Hageja palub hagejate menetluskulud jätta kostja kanda.
20.19.12.2016 kohtule esitatud seisukohas esitasid hagejad tõendina XXXX 07. detsembri 2016 e-kirja XXXXle. E-kirjast nähtub, et kostja on oma osalust Osaühingus E soovinud raha eest maha müüa juba pikema aja jooksul ning on vastava sooviga pöördunud mitte üksnes hagejate poole. Kohus on oma 06. detsembri e-kirjas selgitanud, et kohus eeldab, et kõik peamised väited, vastuväited ja neid kinnitavad tõendid on juba esitatud. Seetõttu peavad hagejad asjakohaseks selgitada, et esitatava tõendi esitamine esiteks ei olnud võimalik varem, kuna seda tõendit ei olnud varasemalt olemas. Teiseks tuleneb tõendi esitamise vajadus sellest, et hagejad ei saa anda ütlusi vande all. Hagejad on oma nõude rajanud eeldusele, et ostueesõiguse teostamine on võimalik, kuna kostja eesmärgiks oli raha saamine Osaühingu E osa eest. Hagejatel on seetõttu nende enda hinnangul võimalik täita „[võõrandamis]lepingust tulenev põhikohustus“ nii, et selle tulemusena „võõrandaja [ei] jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus“ (vrd juba varasemalt viidatud RK 3-2-1-121-09, p 12). Sellisel juhul peaks ostueesõiguse teostamine olema võimalik. Seega on hagejate ülesandeks mh tõendada seda, mida kostja kui võõrandaja on võõrandamisega soovinud, mis on see „see“, millest kostja ei tohiks ostueesõiguse teostamise korral „olulisel määral“ ilma jääda. Hagejad on seisukohal, et see on üksnes raha, mitte aga osalus T OÜ-s, võimalus „osaleda majandustegevuses“ vmt. Selle tõendamiseks on hagejad esitanud hagiavalduses rea fakte ja neid kinnitavaid tõendeid.
21.Kostja jutt sellest, et ta „otsustas teha T OÜ esindajaga koostööd, et anda „loodud äriühingule“ üle kostjale kuuluv Osaühing E osa, ja et 25. mail „võeti vastu“ T OÜ vastav osaniku otsus, on märkimisväärne oma sõnavaliku poolest. Kostja püüab jätta muljet, justkui ta oleks teinud koostööd mingi juba olemas oleva äriühingu esindajaga ja justkui keegi kuskil oleks vastu võtnud mingeid otsuseid, mis õnneks niisugust koostööd võimaldasid ja sattusid ka ajaliselt olema kostjale sobivad. Fakt on siiski, et kostja on koostöös oma advokaadiga korraldanud T OÜ asutamise ja Osaühingu E osa T OÜ-le üleandmise. Arusaamatuks jääb, kuidas niisugune tegevus, mille ainsaks usutavaks eesmärgiks on ostueesõigusest möödahiilimine ja survestamine, oleks pidanud kaasa tooma midagi paremat kui senised hagejate ja kostja vahelised keerulised suhted. Hagejad ei olnud need, kes esimesena
2-16-17133 pöördusid T OÜ poole pakkumisega Osaühing E osa välja osta. Vastava ettepanekuga (ja kaasnevate ähvardustega) pöördus kõigepealt hagejate poole T OÜ. Hagejatel ei ole selle kohta paraku esitada otsest tõendit; hagejate vastavas küsimuses vande all ülekuulamisega ei nõustunud kostja ega pidanud seda kahjuks vajalikuks ka kohus. Hagejad peavad käesoleva kohtuasja lahendamisel tähtsaks selgitada välja, mida kostja on soovinud. Seetõttu on tähtis ka, mida on soovinud kostja esindaja või „koostööpartner“.
22.Esitatud hagi ei ole müügilepingu tühistamise hagi, nagu kostja ekslikult kirjutab. Hagejate seisukoht on, et Osaühingu E osa võõrandamine T OÜ-le on tühine. Hagi on kostja vastu esitatud müügilepingu täitmise nõudes. Hagejatel ei ole müügilepingut T OÜ-ga, seega ei pea hagejad ostueesõiguse teostamise korral T OÜ-le ka midagi andma. Hagejatel on üksnes kohustus anda kostjale seda, mida kostja võõrandamistehingu alusel soovis saada. Hagejad on seisukohal, et neil on võimalik vastav kohustus täita. Kostja vastuse p 2.4. viimasest lause on mõnevõrra arusaamatu. Kostja ju sooviski (vähemalt oma väidete ja avalike andmete kohaselt) Osaühing E osa võõrandada T OÜ-le, seetõttu on ebaselge, milles oleks probleem, kui kostja jääkski ostueesõiguse teostamise tulemusena Osaühingu E osast ilma. Võõrandamise olemuseks ongi omandi üleandmine kellelegi teisele. Kui kostja oleks tahtnud säilitada oma omandit või kontrolli selle üle, ei oleks kostja pidanud E osa võõrandama.
23.Vastuse p-s 2.5 ja 2.6 esitab kostja oma selgituse selle kohta, millist rolli mängib antud küsimuses T OÜ. Hagejad on seisukohal, et see selgitus ei lange kokku tegelikkusega ega suures osas ka kostja muude väidetega. Kui kostjal oleks olnud soov oma ettevõtlustegevus mõnevõrra ümber korraldada ja hakata Osaühing E osa edaspidi haldama valdusfirma kaudu, siis oleks kostja saanud niisuguse valdusfirma asutada, jääda selle 100% osanikuks ja anda mitterahalise sissemaksena sellele üle Osaühing E osa. Kostja oleks säilitanud täieliku kontrolli Osaühing E osa üle. Vajadusel või soovi korral oleks kostja kindlasti saanud kasutada ka advokaadi õigusabi. Samuti jääb ebaselgeks, kuidas on kostja jõudnud järeldusele, et selleks, et kostja (mitte T OÜ) saaks hagejatelt (mitte Osaühingult E ) Osaühing E tegevuse kohta teavet, pidi kostja võtma endale appi mitte advokaadi (kes tal juba niikuinii abiks oli), vaid osaühingu, milles tema advokaadil on enamusosalus ja millele kostja pidi üle andma Osaühing E osa. Sellist abi saaks advokaat ilmselgelt osutada ka ilma osalust üle võtmata, nt kliendilepingu ja vastava volikirja alusel klienti esindades. Kostja ja T OÜ vaheline tehing on aga teadlikult kujundatud niisuguseks, et tegemist oleks Osaühing E osa võõrandamisega. Võõrandamine mahamüümise eesmärgil ei peaks kuidagi välistama ostueesõiguse teostamist.
24.Samas vastuse p-s 2.5 väidab kostja järjekordselt, et T OÜ eesmärgiks ei ole esmajärjekorras mitte Osaühing E osa võõrandamine, vaid Osaühing E „igapäevases majandustegevuses osalemine“. Hagejatele jääb see arusaamatuks ja tundub lihtsalt sõnamänguna, mis peaks justkui tagama, et T OÜ tegevust ei käsitataks sellena, mida see endast sisuliselt kujutab. Esiteks läheb see väide hagejate hinnangul tõsiselt vastuollu kostja (ja T OÜ) senise käitumisega, millest ükskõik millise nurga alt vaadates paistab eelkõige soov Osaühing E osa maha müüa. Teiseks jääb jätkuvalt ebaselgeks, mida kostja arvates peaks silmas pidama Osaühing E „igapäevases majandustegevuses osalemise“ all. Kostja kindlasti nõustub, et tegelikkuses ei ole Osaühing E igapäevane majandustegevus mitte osanike teabenõuetele vastamine, juhatuse valimine või kasumi jaotamise otsustamine. Igapäevane majandustegevus on traadi tootmine, metalli töötlemine, töötajate juhendamine, tootmismasinate hooldus ja käitamine, jne jmt. Kuidas kavatseb kostja niisugustes tegevustes osaleda, ei ole selge.
25.Vastuse p-s 2.7 ka kostja poolt refereeritud Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas nr 214-60582 tehtud otsuse osas juhivad hagejad tähelepanu asjaolule, et hagejad ei väida, et Osaühing E osa üleandmine T OÜ-le oli näilik tehing. Samas on hagejate hinnangul tõendatud, et nii T OÜ asutamise hetkel kui ka Osaühingu E osa T OÜ-le üle andmise hetkel oli kostja sooviks ja
2-16-17133 eesmärgiks Osaühing E osa raha eest võõrandamine. Võrdlusi ringkonnakohtu selgitusi otsuse punktis 8: „eesmärk võõrandada aktsiad asutatavale osaühingule raha saamise eesmärgil“; „ei viita miski sellele, et kostja I soov oli saada mitterahalise sissemakse tegemisel aktsiate eest raha“; „jäi kostja I majanduslikus mõttes vaidlusaluste aktsiate (kaudseks) omajaks“; „ei viita miski sellele, et mitterahalise sissemakse tegemise tagajärjel oleksid vaidlusalused aktsiad väljunud kostja I mõjusfäärist“; „kostja I majanduslik eesmärk vähemalt mitterahalise sissemakse tegemisel ei olnud vaidlusaluste aktsiate lõplik enda mõjusfäärist ära andmine“; „kostjal I ei olnud ükskõik, kas ta omandab aktsiate eest raha või ainuosaluse aktsiaid omavas äriühingus“. Võrreldes eeltoodud olukorraga, mille tõttu ringkonnakohus kohtuasjas nr 2-14-60582 otsustas, et ostueesõiguse teostamine ei ole võimalik, on käesoleval juhul olukord selgelt vastupidine.
26.Vastuse p-s 2.8 jätkab kostja hagejate hinnangul ilmselge eitamist. Fakt on, et kostja soovis Osaühingu E osa maha müüa, pakkudes neid muuhulgas härra XXXXile. Fakt on, et kostja korraldamisel asutati T OÜ. Kostja on oma vastuses ka ise selgelt kinnitanud, et T OÜ asutamine on olnud koostöö tema ja tema advokaadi vahel; asjaolu, mis muidugi ka ilma selle kinnituseta oli arusaadav. Fakt on, et T OÜ tegi esimese asjana erinevaid ettepanekuid Osaühing E osa väljaostmiseks ja andis mõista, et kui väljaostu ei toimu, hakkab ta „rakendama meetmeid“. On keeruline nõustuda kostjaga, justkui sellest ei peaks tegema järeldust, et kostja ainsaks eesmärgiks T OÜ-s osaluse omandamisel ja Osaühing E osa T OÜ-le üle andmisel on olnud Osaühingu E osa mahamüümine.
27.Vastuse p-s 2.10 väidab kostja, et T OÜ teine osanik abistab kostjat kostja õiguste kaitsel ja realiseerimisel. Hagejatele tundub, et see ei ole päris nii. T OÜ asutamisega seonduvad asjaolud ja T OÜ hilisem tegevus näitab hagejate hinnangul, et kostja ja T OÜ enamusosaniku suhted on niisugused, et enamusosanik püüab eelkõige oma huve „kaitsta ja realiseerida“. Huviks on Osaühing E osa võimalikult kõrge hinna eest mahamüümine. Kui T OÜ enamusosanik selle ära korraldab, saab oma osa ka kostja. See osa on vastavalt osaluse jaotusele T 7,4%.Väide, et kostja eesmärgiks on T OÜ kaudu Osaühing E tegevuses osalemine, kasutades seejuures ära oma advokaadi oskusteavet, tundub samuti mitte eriti veenev. On üsna keeruline ette kujutada, miks peaks inimene, kes omab vahetult ja otseselt 16,75% suurust osalust tootmisettevõttes, selle ettevõtte tegevuses osalemiseks andma kogu osaluse oma advokaadi firmale, milles ta ise hakkab omama üksnes 7,4% suurust osalust. Advokaadi oskusteavet on võimalik kasutada ka ilma niisuguse kummalise skeemita. Kuid loomulikult ei ole küsimus mitte selles, miks kostja õigusabi saamiseks nii huvitava kokkuleppe sõlmis. Küsimus on kostja eesmärgis. See eesmärk on Osaühing E osa eest raha saamine.
28.Ka juhul, kui tõesti lähtuda kostja deklareeritud eesmärgist (mis sisuliselt seisneb senise Osaühingu E 16,75% osa vahetu omamise asemel T OÜ-s 7,4% suuruse osa omamise kaudu Osaühing E „igapäevases majandustegevuses“ osalemises), saavad hagejad, asutades selleks otstarbeks standardpõhikirjaga osaühingu, kostjale selle eesmärgi saavutamist pakkuda. Hagejad on valmis niisuguse osaühingu asutama ja kostjale kuuluva Osaühing E 16,75% suuruse osa eest kostjale selles osaühingus 7,4% suuruse osaluse andma. Siiski on hagejad seisukohal, et kostja sooviks ei ole ilmselgelt olnud mitte osaluse hankimine T OÜ-s, vaid raha saamine Osaühing E osa eest.
29.Hagejad peavad samuti asjakohaseks selgitada veelkord oma seisukohti seoses ostueesõiguse teostamise põhimõttelise võimalikkusega. VÕS § 244 lg 3 teise lause kohaselt saab ostueesõigust teostada mitte üksnes müügi, vaid ka muu tasulise võõrandamise korral. Osa mitterahalise sissemaksena äriühingule üleandmine on vaieldamatult võõrandamine ja vaieldamatult on tegemist mitte tasuta, vaid tasu eest võõrandamisega. VÕS 244 lg 3 kommentaarides on mitterahalise sissemakse puhul üldjuhul eitatud ostueesõiguse teostamise võimalust, tuues põhjuseks, et „ostueesõiguse teostaja ei saa võimaldada mitterahalise sissemakse tegijale osalust äriühingus ning mitterahalise sissemakse tegija reeglina ei sõlmiks mitterahalise sissemakse
2-16-17133 üleandmise lepingut juhul, kui talle võimaldataks osaluse vastu äriühingus üksnes rahaline hüvitis“. Käesoleval juhul niisugused takistused puuduvad. Kui uskuda kostja deklareeritud eesmärki, milleks on osalemine Osaühingu E tegevuses 7,4% osaluse omamise läbi 16,75% suurust Osaühing E osa omavas valdusfirmas, siis hagejad on võimelised niisugust osalust kostjale pakkuma. Kui aga vaadata kostja ilmset ja tõelist huvi, milleks on raha saamine Osaühing E osaluse eest, siis ka seda on hagejad võimelised kostjale pakkuma. Seega neid võlaõigusseaduse kommentaarides viidatud takistusi antud juhul ei ole.
30.Menetluses juba korduvalt viidatud Riigikohtu otsus kohtuasjas nr RK 3-2-1-121-09 p 12 seab ostueesõiguse teostamise võimalikkuse sõltuvusse sellest, kas „võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus“. Hagejate arusaamist mööda tähendab see, et hagi lahendamiseks on vältimatult vaja võtta seisukoht selle kohta, mis on see „see“, millest kostja ostueesõiguse teostamise korral ilma võiks jääda. Ja ostueesõiguse teostamine saab olla välistatud üksnes juhul, kui kostja jääks sellest ilma „olulisel määral“. Kuidas sisustada „olulist määra“, on loomulikult kohtu hinnang, mis põhineb konkreetse kaasuse asjaoludel. Hagejad on ka seisukohal, et ei oleks põhimõtteliselt õige näha võõrandamise vastusooritusena üksnes ja ainult osaluse saamist äriühingus (antud juhul siis T OÜ-s). Kui Riigikohus oleks leidnud, et mitterahalise sissemakse korral on vastu saadavaks „asjaks“ üksnes ja ainult osalus konkreetses äriühingus ja kui selle konkreetse osaluse mittesaamine oleks alati niivõrd unikaalne ja oluline, et põhimõtteliselt välistaks ostueesõiguse teostamise, siis oleks Riigikohus seda ilmselt ka öelnud. Hagejate hinnangul on Riigikohus andnud juhise, et ostueesõiguse teostamise võimalikkuse üle tuleb otsustada asjaoludest lähtuvalt ja eelkõige välja selgitades, kas ostueesõiguse teostamise tulemusena jääks võõrandaja oodatust (seejuures tegelikult oodatust, mitte lihtsalt deklareeritust) ilma olulisel määral.
31.Hagejad soovivad rõhutada, et ostueesõiguse teostamine osaühingu osa võõrandamise korral on seaduse kohaselt reegel. Selle teostamise välistamine peaks olema erand, mitte omakorda esimest reeglit tühistav reegel. Kui asuda seisukohale, et ostueesõiguse teostamine mitterahalise sissemakse korral on välistatud iseenesest juba seetõttu, et tegemist on mitterahalise sissemaksega, muudaks see seadusega ette nähtud ostueesõiguse sisutühjaks - osa üleandmisega mitterahalise sissemakse kaudu saaks alati ja vääramatult ostueesõiguse teostamise välistada. See ei ole olnud seadusandja mõte ega soov ja see ei ole kehtiv õigus.
KOSTJA VASTUVÄITED
32.Kostja vaidles 05.12.2016 vastuses hagile sellele täies ulatuses vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Osaühingu E osanikud olid äriregistri andmete järgi 05.03.2013 kuni 18.04.2016 hagejad II ja III. Harju Maakohtu 27.05.2013 otsusega on tuvastatud hageja I poolt tehtud tehingu tühisus. Nimetatud tehinguga võõrandas hageja I Osaühingu E osa nimiväärtusega 13 400 krooni hagejale III. Sama lahendiga on tunnustatud kostja ja hageja I ühisomandit nimetatud 13 400 kroonise nimiväärtusega Osaühingu E osale. Harju Maakohtu 16.05.2014 otsusega, mis jõustus 13.05.2015 on kohus jaganud hageja I ja kostja ühisomandis oleva Osaühingu E osa kaheks reaalosaks, kumbki nimiväärtusega 428,21 eurot. Kuivõrd osanike nimekirjas olid jätkuvalt valed andmed, pöördus kostja esindaja 15.03.2016 Osaühingu E juhatuse poole ja palus teha osanike nimekirjas asjaomased muudatused. Kostja oli huvitatud sellest, et Osaühingu E äriregistri andmed oleksid õiged. Täiendavalt tegi kostja esindaja hagejatele ettepaneku viia osade nimiväärtused kooskõlla seaduse nõuetega. Pooled jõudsid ühisele kokkuleppele, et tuleb koostada asjaomased dokumendid ja need valmistab ette kostja esindaja.
33.Hagiavaldusele lisatud e-kirjast nähtub, et kostja esindaja oli huvitatud sellest, et Osaühingu
2-16-17133 E osanike nimekiri saaks parandatud ning 18.04.2016 registreeriti hageja I ja kostja Osaühingu E osanikena. Seega, alates 18.04.2016 oli Osaühingu E osanike struktuur järgmine: hageja I osalus 16,75 % osakapitalist; 1.4.2. hageja II osalus 33,25% osakapitalist; hageja III osalus 33,25% osakapitalist; kostja osalus 16,75 % osakapitalist. Kuivõrd hagejate ja kostja vahelised suhted olid keerulised, otsustas kostja koos T OÜ esindajaga teha koostööd, et anda loodud äriühingule T OÜ üle kostjale kuuluv osa. 25.05.2016 võeti vastu T OÜ osaniku otsus, millega suurendati osaühingu osakapitali osanikule kuuluva osa nimiväärtuse suurendamise teel ning täiendava osa väljalaskmisega. Osakapitali suurendamine otsustati teostada kostja poolt mitterahalise sissemakse üleandmisega osaühingule. Mitterahalise sissemakse esemeks oli Osaühingu E 469 eurose nimiväärtusega osa. Osakapitali suurendamise tulemusena koosneb T OÜ osakapital kahest osast, sealjuures kuulub kostjale osa nimiväärtusega 200 eurot.
34.25.05.2016 informeeris kostja esindaja hagejaid, et kostja on andnud üle temale kuulunud Osaühingu E 469 eurose nimiväärtusega osa T OÜ-le. 1.8. Hageja I pöördus 14.06.2016 T OÜ esindaja poole ettepanekuga osta ära Osaühingu E osa 50 000 euro eest. Kostja selgitas, et ei ole sellisest pakkumisest huvitatud ning tegi omakorda pakkumise Osaühingu E osa müügiks summas 1,3 miljonit eurot. 10.11.2016 on hageja I teinud ostueesõiguse teostamise avalduse, milles avaldab, et soovib kasutada ostueesõigust kostja ja T OÜ vahel 25.05.2016 sõlmitud Osaühingu E osa mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu suhtes. Ühtlasi tegi hageja I ettepaneku sõlmida omandi ülekandmise leping 31.01.2017. Samasisulise avalduse on teinud ka hagejad II ja III. Hagejad leiavad, et kostja ja T OÜ vahelise Osaühingu E osa võõrandamise tehingu ainsaks eesmärgiks oli võõrandamine selleks, et saada osa vastu raha. Hagejad leiavad, et neil asjaoludel on võimalik teostada ostueesõigust. Hagejate hinnangul on neil ÄS § 149 lg 2 alusel Osaühingu E osa võõrandamisel ostueesõigus, kuid Riigikohtu praktikast juhindudes, ei ole antud säte käesoleval juhul kohaldatav.
35.ÄS § 149 lg 2 sätestab, et osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Müüja esitab müügilepingu osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut. Riigikohus on lahendis 3-2-1-121-09 p-s 12 ostueesõigusega seonduvalt märkinud: „Kolleegium leiab, et osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust teostada võimalik. VÕS § 244 lg 1 esimese lause järgi loetakse ostueesõiguse teostamise korral ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus“. Viidatud lahendis leidis kohus, et ostueesõiguse teostamine osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei olnud võimalik. Sarnased faktilised asjaolud esinevad ka käesoleval juhul.
36.Kostja andis T OÜ-le üle mitterahalise sissemakse, milleks oli kostjale kuulunud Osaühingu E osa. Vastutasuks sai kostja T OÜ osa nimiväärtusega 200 eurot. Hagejad ei saa täita kostja eest tema põhikohustust T OÜ ees, kuivõrd hagejad ei saa T OÜ-le üle anda kostjale kuuluvat osa ja tagada kostjale T OÜ osa. Kostjale kuuluva osa üleandmine T OÜ-le oli kostja põhikohustus ning ostueesõiguse teostamise tulemusena jääks kostja ilma Osaühingu E osast (mille osanikuna saab kostja teostada ka oma õigusi Osaühingu E suhtes, kuivõrd osa kuulub T OÜ-le), mistõttu ei ole
2-16-17133 eelpool viidatud Riigikohtu juhistest lähtudes ostueesõiguse teostamine võimalik. Kostja ei nõustu hagejate etteheidetega, justkui oleks T OÜ tegelenud väljapressimistegevusega ning kasutanud oma õigusi pahauskselt. T OÜ omab Osaühingu E osa ning on täiesti tavapärane, et äriühingu osa kuulub valdusühingule, mille kaudu teostatakse osaniku õigusi ja kohustusi. Kuivõrd kostja ja hagejate omavaheline suhtlus on raskendatud, oli põhjendatud kostja soov teostada oma osaniku õigusi läbi äriühingu, milleks asutati T OÜ. T OÜ teise osaniku abil on tagatud kostja õiguste efektiivne realiseerimine.
37.Ka hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et kostja lepinguline esindaja, kes on ka T OÜ osanik, juhtis hagejate tähelepanu sellele, et Osaühingu E osade nimiväärtus on vaja viia kooskõlla õigusaktidega ning tegi ettepaneku asjaomaste otsuste vastuvõtmiseks. Hagiavalduse lisas 14 olevast e-kirjast nähtub, et T OÜ ei ole esmajärjekorras huvitatud Osaühingu E osa võõrandamisest, vaid tuntakse huvi ettevõtte igapäevases majandustegevuses osalemise vastu. 20.06.2016 on just T OÜ esindaja soovinud kutsuda kokku Osaühingu E osanike koosoleku ja otsustada olulisi küsimusi. Kostja hinnangul on vastupidiselt hagejate väidetele just hagejad olnud pahatahtlikud ning üritanud kostjat survestada, et osta viimaselt ebamõistlikult madala hinnaga välja Osaühingu E kostjale kuuluv osa. Hagejate pakutud 50 000 eurot nimetatud osa eest on selge märk sellest, et hagejad ei tegutse heas usus ja ei soovi kostjale maksta õiglast tasu osa ostu eest. Kostjal puudub oskusteave ja rahaline võimekus end hagejate eest kaitsta ja samas oma osanikuõigusi realiseerida. Ilma T OÜ abita ei oleks kostja ilmselt kunagi saanud hagejatelt soovitud informatsiooni Osaühingu E finantside kohta.
38.Hagejad on viidanud asjakohasele Tallinna Ringkonnakohtu lahendile, kuid teinud sellest eksliku järelduse. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis asjas 2-14-60582 märkinud: „Juhul, kui kostja I eesmärk oli asutada osaühing, mille majandustegevuse hulka kuulub vaidlusaluste aktsiate omamine, on igati põhjendatud, et kostja I asutas osaühingu mitterahalise sissemaksega ja andis aktsiad osaühingule üle juba osaühingu asutamisel, selle asemel, et laenata kolmandalt isikult raha, asutada osaühing, teha osaühingu asutamisel kolmandalt isikult saadud raha arvelt rahaline sissemakse ja otsustada osaühingu juhatuse liikmena seejärel raha eest kostjalt I aktsiate ostmine, mille tagajärjel saanuks kostja I kolmandale isikule laenu tagasi maksta.“ Samas lahendis märkis Tallinna Ringkonnakohus: „Maakohus asus õigesti seisukohale, et hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel ei saa tõendatuks lugeda seda, et kostja I poolt aktsiate mitterahalise sissemakse tegemise teel võõrandamine oli näilik tehing. Selleks oleks hageja pidanud tõendama, et kostja I tegelik tahe osaühingu asutamise hetkel oli suunatud muule, kui asutamise tehingus väljendatu, ehk hageja oleks pidanud tõendama, et kostja I soovis juba osaühingu asutamisel mitte asutada osaühingut mitterahalise sissemaksega ja et selle asemel soovis kostja I vaidlusalused aktsiad hoopis müüa.“
39.Hagejad on hagiavalduses avaldanud arvamust, et kostja ainus eesmärk on olnud raha saamine. Laiemalt vaadatuna on igasuguse ärilise tegevuse eesmärk kasumi või raha saamine. Hagejad on ise pöördunud T OÜ poole ja teinud ettepaneku Osaühingu E osa võõrandamiseks, millest tulenevalt on T OÜ teinud enda hinnangul õiglase hinnapakkumise. Kuivõrd Osaühingu E osa võõrandamine ei ole T OÜ jaoks vajalik, siis ei pidanud T OÜ vajalikuks nõustuda ka hagejate pakutud müügihinnaga. Sellest ei saa aga teha järeldust, justkui oleks kostja ainsaks eesmärgiks T OÜ osaluse omandamisel ja Osaühingu E võõrandamisel olnud raha saamine ning Osaühingu E osa võimalikult kiire võõrandamine. Kostja eesmärk oli oma osanike õiguste realiseerimine, sealjuures osaleda võimalikult efektiivselt Osaühingu E äritegevuses ja teenida õiglast tulu kasumi kasvades või, alternatiivselt, hea pakkumise korral osa võõrandada. T OÜ kaasabil on kostjal võimalik oma soove realiseerida.
40.Hagejad ei ole tõendanud seda, et kostja poolt tehtud tehingu eesmärk ei ole valdusühingus
2-16-17133 osalemine, mille kaudu teostada enda õigusi Osaühingu E osanikuna. Tallinna Ringkonnakohus on sarnase vaidluse puhul asjas 2-13- 15550 lahendis märkinud: „Maakohus jõudis asjas kogutud tõendite põhjal õigele järeldusele, et RL ja OÜ Saare Haldus tahe 20.03.2013 lepingu sõlmimisel oli asutada Saare Varahaldus OÜ ühise majandustegevuse alustamiseks, mitte OÜ-le Saare Haldus OÜ Hekva osa müümine. Hageja väited selle kohta, et asutatud osaühingus on kostja I passiivne osanik, ei ole piisavad vastupidise seisukoha tõendamiseks.“ Ka käesoleval juhul on hagejate etteheited kostjale paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei vaidle vastu hagejate viitele selle kohta, et reeglina asutatakse äriühingud selleks, et tegeleda majandustegevusega. Ka käesoleval juhul on T OÜ asutatud selleks, et tegeleda majandustegevusega, milleks on muu hulgas Osaühingu E osa omamine, millist äriühingu majandustegevust on aktsepteerinud ka Tallinna Ringkonnakohus asjas 2-14-60582.
41.Kostjale jääb arusaamatuks hagejate poolt hagiavalduse punktis 4.6 pakutav ettepanek, mille järgi pakuvad hagejad kostjale 7,4% suurust osalust standardses osaühingus, mille ainsaks varaks on kostja poolt talle üle antud 16,75% suurune Osaühingu E osa. Mõiste „standardne osaühing“ jääb kostjale samuti arusaamatuks. Mõistetamatu oleks ka sellise nn „vahetustehingu“ eesmärk, kuivõrd hagejad ei oleks selle tulemusena paremas positsioonis kui täna. Kostja juhib tähelepanu sellele, et T OÜ teine osanik on kostjat abistanud kõikides toimingutes, mis on seotud Osaühinguga E . Seetõttu on T OÜ teise osanikuga koos Osaühingu E valdusäriühingus osalemine kostja jaoks oma õiguste kaitsel ja realiseerimisel oluline ja vajalik. Hagejad on hagiavalduse p-s 4.7 analüüsinud seda, kui suur on T OÜ-le kuuluva Osaühingu E osa harilik väärtus. Samas on see arutluskäik tarbetu. Kui hagejal puudub ostueesõigus, siis puudub vajadus ka mitterahalise sissemakse väärtuse hindamiseks.
42.Hageja poolt viidatud VÕS § 244 lg 6 kohaldamise eelduseks on käsutustehingu tegemine pärast ostueesõiguse tekkimist, sealjuures peab käsutustehing kahjustama või piirama ostueesõiguse teostamist. Käesoleval juhul ei ole ostueesõigust tekkinud, mistõttu ei ole käsutamine tühine ning hageja avaldus ostueesõiguse teostamiseks ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Hagejatel ei ole õigust teostada ostueesõigust, kuna mitterahalise sissemakse kui võõrandamistehingu tegemise tõttu ei ole võimalik ostueesõigust VÕS § 246 lg-s 1 sätestatud viisi teostada. Kostja ainus eesmärk T OÜ mitterahalise sissemakse tegemisel oli osaleda T OÜ kaudu Osaühingu E tegevuses kõikide osanike õigustega, kasutades sealjuures ära ka teise T OÜ osaniku oskusteavet. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejatel kostja vastu nõue ja hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
43.ÄS § 149 lg 2 esimene lause sätestab, et osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Hagejad on õigesti viidanud asjale 3-2-1-68-09, milles Riigikohus märkis, et ostueesõiguse teostamise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ostueesõigusega aktsionär saab aktsiate võõrandamisest ja selle tingimustest teada. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole hagejatel ostueesõigust tekkinud. Samas, isegi kui jaatada hagejate ostueesõiguse olemasolu, on selge, et osa võõrandamise lepingut ei ole sõlmitud, mistõttu on asjakohane lähtuda ühekuulise tähtaja arvutamisel ajast, mil hagejad said teada tehingust ja selle olulistest asjaoludest. Hagejad said võõrandamistehingust teada 25.05.2016, mil T OÜ ja kostja esindaja neid sellest e-posti teel informeeris. Nimetatud e-kirjas on selgelt kirjas, et kostja on 25.05.2016 sõlminud osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, millega on andnud üle kostjale kuulunud Osaühingu E osa üle T OÜ-le. Nimetatud teatest nähtuvad kõik tehingu olulised asjaolud ning tehingu tegemise fakt. Sealjuures on selge, et tegemist oli mitterahalise sissemaksega.
44.Hagiavalduses on hagejad ette heitnud, et kostja ei ole neile edastanud võõrandamislepingut, kuid sellist lepingut ei olegi kostja ja T OÜ vahel sõlmitud, sest tegemist ei olnud osa võõrandamisega ja seetõttu ei olnud võimalik ka ostueesõigust rakendada. Hagiavalduse lisadest
2-16-17133 14-15 nähtub, et hagejad ja kostja esindaja suhtlesid omavahel korduvalt, sealjuures on väheusutav, et asjaomane võõrandamistehing jutuks ei tulnud. Hagejatel oli võimalus tehingu kohta küsida täiendavaid selgitusi ja täpsustusi. Ligi kuus kuud peale tehingust teadasaamist esitatud hagiavaldus on selgelt hilinenud, kuivõrd 1-kuuline tähtaeg tehingust ja selle olulistest asjaoludest teadasaamisest on möödunud 25.06.2016. Eeltoodud põhjusel tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata, kuna hagejate nõue kostja vastu on aegunud.
45.Kostja 19.12.2016 esitatud menetlusdokumendi kohaselt vaidleb kostja hagile vastu ja peab seda kogu ulatuses põhjendamatuks. 19.12.2016 edastasid hagejad kostjale täiendava tõendi ja hagejate seisukohad. Kostja märgib, et 19.12.2016 seisukohtades hagejad valdavalt kordavad hagiavalduses esitatut. Asjaolu, et hagejad kostja seisukohaga ei nõustu, ei lükka ümber kostja poolt esitatut. Seonduvalt hagejate esitatud XXXX’i e-kirjaga, palub kostja jätta nimetatud dokument vastu võtmata ja e-kiri hagejatele tagastada või jätta see tähelepanuta. Esiteks on e-kirja väidetavalt koostanud XXXX, kes soovib anda ühele hagejale e-posti teel selgitusi selle kohta kas ja millistel asjaoludel on kostja soovinud temale kuuluvat osa müüa. Kohtupraktikas on leitud, et sarnaste e-kirjade puhul on tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud madalam, kuna tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Samuti juhib kostja tähelepanu, et asjaolu, kas kostja soovis 2015. aastal temale kuuluvat osa müüa või mitte ei ole käesoleva vaidluse ese, mistõttu ei ole tõend asjakohane.
46.Kostja on esitanud ka aegumise vastuväite. Kostja märkis, et isegi kui hagejatel oleks õigus kasutada ostueesõigust (millega kostja Riigikohtu juhistest lähtudes ei nõustu), on hagejad minetanud võimaluse ostueesõiguse teostamiseks, kuivõrd asjaomane avaldus on esitatud alles kohtumenetluses, s.o 14.11.2016, kuid hagejad said tehingust ja selle olulistest asjaoludest teada 25.05.2016, mil T OÜ ja kostja esindaja neid sellest e-posti teel informeeris. Hagejad ei ole peale asjaomase informatsiooni saamist kostja poole pöördunud täiendava informatsiooni saamiseks, milline õigus oli hagejal tulenevalt VÕS § 249 lg-st 2. Hagejatele õigusteenust osutav XXXX OÜ on 09.06.2016 kell 13:57 tutvunud T OÜ üld- ja isikuandmetega ning 19.09.2016 äritoimiku dokumentidega (kahel korral), samuti tutvus õigusteenuse osutaja 22.09.2016 neljal korral äritoimiku dokumentidega. Tõenditest nähtub, et hiljemalt 19.09.2016 tutvus hageja esindaja tehingu oluliste asjaoludega – tutvutud on korduvalt äritoimiku dokumentidega. Seega kasutasid hagejate esindajad võimalust ja tutvusid kõigi tehingu oluliste tingimustega, sealjuures hagiavalduse lisaga 8 (T OÜ 25.05.2016 osaniku otsus) ja lisaga 11 (T OÜ mitterahalise sissemakse hindamise akt).
47.ÄS § 149 lg 2 sätestab, et ostueesõiguse teostamise tähtaeg on üks kuu võõrandamise lepingu esitamisest. Kuivõrd antud juhul võõrandamist ei toimunud ja võõrandamislepingut ei sõlmitud, tuleb ühekuulist tähtaega lugeda alates ajast, mil saadi teada tehingust ja selle olulistest tingimustest. Kostja jääb seisukoha juurde, et tehingu olulistest tingimustest said hagejad teada 25.05.2016, mil T OÜ ja kostja esindaja neid sellest e-posti teel informeeris. Samuti on käesolevale seisukohale lisatud tõendist näha, et asjaomased dokumendid on hagejad registrist alla laadinud 19.09.2016 ja 22.09.2016. Seega on ühekuuline tähtaeg möödunud juba 25.06.2016. Kui kohtu hinnangul ei sisalda 25.05.2016 teade piisavat informatsiooni, et alates selle kättetoimetamisest arvestada ÄS § 149 lg-s 2 nimetatud tähtaega, siis tuleb nimetatud tähtaega lugeda 19.09.2016 või hiljemalt 22.09.2016. Üheselt on selge, et ühekuuline tähtaeg oli möödunud hiljemalt 22.10.2016, kuid hagejad on esitanud avalduse 14.11.2016. Seega on hagejate avaldus esitatud peale seaduses ettenähtud tähtaega ja nõue kostja vastu on aegunud.
KOHTU PÕHJENDUSED
2-16-17133
48.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda alljärgnevalt.
49.Vaidlus puudub selles, et 25.05.2016 informeeris kostja esindaja hagejaid, et kostja on andnud notariaalse osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga üle temale kuulunud Osaühingu E 469 euro suuruse nimiväärtusega osa T OÜ-le (tl 49). Vastav osaühingu osa mitterahalise sissemakse leping asub toimiku lk 44-48. Samuti puudub vaidlus selles, et hagejad esitasid kostjale koos hagiga ostueesõiguse teostamise avaldused (tl 85-95).
50.ÄS § 149 lg 2 kohaselt on osa võõrandamisel kolmandale isikule teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Müüja esitab müügilepingu osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut. Käesoleva menetluse peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas hagejatel oli võimalik teostada ostueesõigust osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu suhtes. Hagejad käsitlevad osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingut varjatud müügilepinguna, millest tulenevalt hagejad leiavad, et ostueesõiguse teostamine on võimalik ja hagejad nõuavad väidetava ostueesõiguse teostamise tõttu kostjalt müügilepingu täitmist.
51.Kohus märgib, et hagejatele on juba notari poolt selgitatud, et vastavalt Riigikohtu 18.11.2009 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-121-09 on Riigikohus leidnud, et osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust teostada võimalik. VÕS § 244 lg 1 esimese lause järgi loetakse ostueesõiguse teostamise korral ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus (tl 86, tl 90, tl 94).
52.Kohus nõustub kostjaga, et hagejatel ei olnud õigust teostada ostueesõigust, kuna mitterahalise sissemakse tegemise tõttu ei ole võimalik ostueesõigust VÕS § 246 lg-s 1 sätestatud viisi teostada. Hagejad käsitlevad osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingut näiliku tehingu ja varjatud müügilepinguna, kuid ei ole kohtu hinnangul oma väiteid tõendanud. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tehingu näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama see menetlusosaline, kes tehingu näilikkusele tugineda soovib, käesoleval juhul hagejad.
53.Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu poolt sarnases asjas tehtud 08.01.2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-60582 p-s 10 väljendatuga, mille kohaselt hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel ei saa tõendatuks lugeda, et kostja poolt aktsiate mitterahalise sissemakse tegemise teel võõrandamine oli näilik tehing. Ringkonnakohus leidis, et tehingu näilikkuse tõendamiseks oleks hageja pidanud tõendama, et kostja tegelik tahe osaühingu asutamise hetkel oli suunatud muule, kui asutamise tehingus väljendatu, ehk hageja oleks pidanud
2-16-17133 tõendama, et kostja soovis juba osaühingu asutamisel mitte asutada osaühingut mitterahalise sissemaksega ja et selle asemel soovis kostja vaidlusalused aktsiad hoopis müüa.
54.Hagejad pole tõendanud, nagu oleks kostjad soovinud mitterahalise sissemakse tegemise asemel hoopis oma osa müüa. Hagejad viitavad osa müügisoovile, kuid kohtu hinnangul ajavad hagejad segamini T OÜ-le kuuluva osaluse võimaliku müügisoovi T OÜ poolt ja kostja varasema eesmärgi mitterahalise sissemakse tegemisel. Hagejate poolt kohtule esitatud e-kirjadest (tl 50-52) võib järeldada, et pärast kostja poolt mitterahalise sissemakse tegemist 2016. aasta mais väljendas T OÜ 2016. aasta juunis ja juulis huvi nii talle kuuluva Osaühingu E osa müümiseks kui ka hagejale XXXX kuuluva Osaühingu E osa ostmiseks. Tl lk 50 asuvast e-kirjast võib järeldada, et esmalt on hagejad ise pöördunud T OÜ poole ja teinud ettepaneku Osaühingu E osa võõrandamiseks. Kohus peab selliseid läbirääkimisi osaluse müügiks äritegevuses täiesti normaalseks, kuid leiab, et need ei oma tähtsust käesoleva tsiviilasja lahendamiseks.
55.See, et kostja tegi mitterahalise sissemakse T OÜ-le, ei piiranud kuidagi T OÜ hilisemat õigust hagejatega läbirääkimiste pidamiseks või tehingute tegemiseks. Samuti T OÜ hilisem müügihuvi seoses E OÜ osaga ei anna põhjust arvata, nagu olnuks kostja eesmärk mitterahalise sissemakse tegemisel mingi muu tehingu tegemist varjata. Kostja on õigustatult leidnud, et hilisematest läbirääkimistest T OÜ ja hagejate vahel ei saa teha järeldust, justkui olnuks kostja ainsaks eesmärgiks T OÜ osaluse omandamisel ja Osaühing E osaluse võõrandamisel raha saamine ning Osaühingu E osa võimalikult kiire võõrandamine. Kostja selgitas kohtule, et tema ainus eesmärk T OÜ-le mitterahalise sissemakse tegemisel oli oma osaniku õiguste realiseerimine, sealjuures osalemine võimalikult efektiivselt Osaühing E äritegevuses ja soov teenida õiglast tulu kasumi kasvades või, alternatiivselt, hea pakkumise korral osa võõrandada. Kostja leidis, et T OÜ kaasabil (kasutades sealjuures ära ka teise T OÜ osaniku oskusteavet) on kostjal võimalik oma soove realiseerida, sest kostjal puudub oskusteave ja rahaline võimekus end hagejate eest kaitsta ja samas oma osanikuõigusi realiseerida.
56.Kohus leiab, et kohtuotsuse punktis 55 esitatud kostja põhjendused mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu eesmärgi osas on asjakohased, kuid samas ei lasugi kostjal kohustust oma tegevuse ratsionaalsust tõendada. Tallinna Ringkonnakohtu poolt sarnases asjas tehtud 08.01.2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-60582 p-s 12 on selgitatud, et „Käesoleval juhul lasus hagejal kohustus tuua kohtu ette need asjaolud ja esitada need tõendid, mille alusel oleks kohus saanud tuvastada, et kostja I tegelik tahe mitterahalise sissemakse tegemise aluseks oleva tehingu tegemise ajal oli suunatud millelegi muule, kui see, mis tehingus kajastati. Hageja sellist järeldust võimaldavaid asjaolusid kohtu ette ei toonud ning selliseid tõendeid ei esitanud. Kuigi hageja esitas kohtule hulgaliselt väiteid, millega soovis usutavaks muuta selle, et kostja I tegevusel ei olnud ratsionaalseid majanduslikke põhjendusi, ei saa asuda seisukohale, et kui kostja I sellises olukorras ei põhjenda, et tal oli osade talle kuuluvatest aktsiatest asutatavale osaühingule mitterahalise sissemakse tegemise teel võõrandamiseks ratsionaalne ja majanduslikult põhjendatud põhjus, tuleks kostja I poolne võõrandamine lugeda näilikuks tehinguks, millega sooviti varjata vaidlusaluste aktsiate müüki kolmandale isikule. Iseenesest ei ole mitterahalise sissemakse tegemine ebaseaduslik tegevus. Privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt võib kostja I tsiviilkäibes selliselt toimida ja õiguskord peab tunnustama kostja I poolt selliselt tehingute tegemist ja tunnistama selliselt tehtud tehinguid kehtivana, välja arvatud juhul, kui hageja suudab kohtu ette tuua ja tõendada TsÜS § 89 aluseks olevad asjaolud. Kostja I poolt tehtud tehingute kehtivus ja kostja I poolt tsiviilkäibes osalemine ei eelda, et kostja I peaks suutma esitada veenvad põhjendused, miks ta mingi tehingu tegi või miks ta mingi tehingu tegemisele teistsuguse tehingu tegemist eelistas. Tehingu kehtivus ei saa sõltuda sellest, kas tehingu teinud isik suudab veenvalt põhjendada tehingu majanduslikku põhjendatust. Näiliku tehingu järeldamise tõendamiskoormis on seaduses üheselt määratletud- tehingu näilikkuse asjaolusid (TsÜS § 89) peab tõendama see isik, kes näilikkusele tugineda soovib. Tõendamiskoormis ei muutu ka siis, kui aktsiate võõrandamine on võimalik mitmel viisil ja tehingu teinud isiku poolt valitud võõrandamise viis
2-16-17133 välistaks ostueesõiguse teostamise hageja poolt. See, kui hageja jääks ühe võõrandamisviisi puhul ilma ostueesõiguse teostamise võimalusest, ei tähenda, et tuleks eeldada, et selline võõrandamine oli näilik ja kui tehingu teinud isik ei suuda häid põhjuseid tõendada, tuleks eeldada, et kindlasti olid tehingu teinud isikul kavatsus ja eesmärk varjata sellist võõrandamist, mille korral oleks ostueesõiguse teostamine võimalik.“
57.Nõustudes käesoleva kohtuotsuse punktis 56 viidatud ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, märgib kohus veelkord, et hagejad ei ole suutnud käesolevas asjas tõendada, nagu olnuks kostja poolt sõlmitud osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise leping näilik tehing, millega oleks varjatud müügilepingu sõlmimist. Kohtu ette toodud asjaolude alusel ei saa järeldada, et kostja tegelik eesmärk mitterahalise sissemakse tegemisel hetkel võis olla osade müümine. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks saanud mitterahalise sissemakse tegemise eest raha.
58.Kohtu hinnangul pole asjassepuutuvad ka hagejate väited, nagu tegeleks T OÜ hagejate survestamisega. Jättes kõrvale küsimuse, mida üldse tähendab termin „survestamine“, leiab kohus, et iseenesest ei saa taunitavaks pidada seda, kui mingi äriühingu osanikud oma õigusi seaduses ettenähtud korras kaitsevad, sh vajadusel hagiavalduse esitamisega. Hagejad ei ole väitnud, et T OÜ või kostja tegevus nn survestamisel oleks kuidagi ebaseaduslik, seetõttu ei oma asjas tähtsust hagiavaldusele lisatud T OÜ hagiavaldus (tl 53-58) ega kohtumäärus (tl 81-83). Tl 50-52 esitatud T kirjadest ei järelda kohus samuti ebaseaduslikku survestamist ja ähvardamist. Samas on oluline rõhutada, et sõltumata T OÜ tegevusest ei saa seda omistada kostjale. Käesolevas asjas ei ole esitatud hagi T OÜ vastu. Kohus ei pea asjassepuutuvaks ka hageja etteheiteid, et T OÜ ei tegutse Osaühingu E tegevusalal, nt traadi tootmisega vms. Kohus ei näe iseenesest midagi heade kommete vastast selles, kui T OÜ tegeleb Osaühingu E osa hoidmisega. Tallinna Ringkonnakohtu poolt sarnases asjas tehtud 08.01.2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-60582 on samuti asutud seisukohale, et mitterahalise sissemakse võib teha äriühingule, mille majandustegevuse hulka kuulub vaidlusaluste aktsiate omamine.
59.Kohus nõustub kostjaga ka selles, et isegi kui hagejatel olnuks õigus kasutada ostueesõigust, on hagejad minetanud võimaluse ostueesõiguse teostamiseks, kuivõrd asjaomane avaldus on esitatud alles kohtumenetluses pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist, s.o 14.11.2016. Samas hagejad said tehingust ja selle olulistest asjaoludest teada 25.05.2016, mil T OÜ neid sellest e-posti teel informeeris (vt tl 49). Kostja viitab ka õigustatult asjaolule, et hagejatele õigusteenust osutav XXXX OÜ on 09.06.2016 tutvunud T OÜ üld- ja isikuandmetega ning 19.09.2016 äritoimiku dokumentidega (kahel korral), samuti 22.09.2016 neljal korral äritoimiku dokumentidega (tl 158-161). Hagejate esindaja ei ole seda ka eitanud, märkides kohtuistungil, et „Septembris 2016 tutvusin äritoimikuga ning laadisin 19. või 22. septembril alla ka võõrandamislepingu ning muud dokumendid, mida olen esitanud. Vaatasin eelnevat kirjavahetust hagejatega ning tuli välja, et hagejad ei ole seni ajani saanud võõrandamislepingut. Ise olen võõrandamislepinguga tutvunud, kuid ei ole seda hagejatele esitanud. Kostja pole võõrandamislepingut ise hagejatele esitanud ning on olnud alates 25.05.2016 kuni tänaseni seisukohal, et seda polegi vaja esitada. Õigusnõustaja poolt lepingu olemasolust teadasaamine ei ole piisav“ (tl 166 pöördel).
60.Kohus ei pea hagejate väiteid ostueesõiguse teostamise tähtaegsuse osas veenvateks. Esiteks nõustub kohus kostjaga selles, et hagejad said võõrandamistehingust teada 25.05.2016, mil T OÜ ja kostja esindaja neid sellest e-posti teel informeeris. Nimetatud e-kirjas oli info, et kostja on 25.05.2016 sõlminud osaühingu osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, millega on andnud üle kostjale kuulunud Osaühingu E osa üle T OÜ-le. Nimetatud teatest nähtuvad kohtu hinnangul kõik tehingu olulised asjaolud ning tehingu tegemise fakt. Sealjuures oli selge, et tegemist oli mitterahalise sissemaksega (tl 49). Kohus leiab seega, et hagejad said juba 25.05.2016 teada mitterahalise sissemakse üleandmise lepingut ja selle olulistest tingimustest, samas oli hagejatel õigus peale vastava informatsiooni saamist hankida täiendavat infot, sh kostja poole
2-16-17133 pöördudes. Kohtu jaoks ei ole veenev põhjendus, et hagejate lepinguline esindaja oli lepingut alla laadides 19.09.2016 või 22.09.2016 hagejate õigusnõustaja ja seega justkui hagejad ikka ei teadnud lepingust. Kohus leiab, et hagejate jaoks algas ostueesõiguse tähtaeg kulgema hiljemalt hetkest, kui hagejate õigusnõustaja vaidlusaluse 25.05.2016 lepingu äritoimikust alla laadis ehk siis ka hagejate esindaja enda kinnitusel hiljemalt 22.09.2016. ÄS § 149 lg 2 kohaselt on osa võõrandamisel kolmandale isikule teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Seega on hagejate 10.11.2016 avaldused ostueesõiguse teostamiseks esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Hagejatel lasus väidetava ebaselguse korral ka endil kohustus täiendavat infot hankida ning asjaolu, et õigusnõustaja hagejatele väidetavalt lepingut esitanud, tuleb lugeda hageja enda riskiks. Ostueesõiguse teostamine ei saa sõltuda ebamäärasest ajavahemikust, mis hagejatel endi sõnul ostueesõiguse olemasolus selgusele jõudmiseks kulus (vt tl 8: „Arusaamisele, et E osa kostja poolt T üleandmise näol oli tegemist tehinguga, mille osas on hagejatel võimalik rakendada ostueesõigust, jõudsid hagejad mitte kostja poolt esitatud teate, vaid faktilise olukorra ja õigusliku analüüsi ning vastava uurimistöö tulemusena, olles selleks eriliselt motiveeritud veel ka T poolt esitatud hagiavaldusest).“
61.Arvestades eeltoodud põhjendusi, jätab kohus hagi rahuldamata. Kuna hagejad ei ole õiguspäraselt teostanud ostueesõigust, siis puudub neil õigust nõuda kostjalt müügilepingu täitmist. Kohus märgib, et ostueesõigus ei ole absoluutne õigus ja ostueesõigust ei peagi saama alati teostada. Ostueesõigust saab teostada üksnes siis, kui selle teostamine on ostueesõiguse regulatsiooni järgi võimalik. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas. Kohus ei pea asja õigeks lahendamiseks oluliseks mh XXXX 07.12.2016 e-kirja (tl 151), kus väidetakse, et kostjal olevat olnud mingis ajavahemikus soov müüa oma osalus E OÜ-s. Kohus leiab, et ainuüksi väidetavalt telefoni teel väljendatud soov osaluse müümiseks ei anna mingit infot käesoleva vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude kohta. Soov oma osalust müüa ei ole ka kuidagi ebaseaduslik või taunitav tegevus.
62.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus leiab, et hagejad on käesolevas menetluses kaashagejateks. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 on sätestatud, et kui otsus on tehtud kaashagejate kahjuks, vastutavad kaashagejad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. TsMS § 173 lg 4 kohaselt, kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise, esmajoones kaashageja või -kostja kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena. Arvestades eeltoodud sätteid ning asjaolu, et hagi on esitatud kõigi hagejate poolt ühiselt samadel asjaoludel ja hagejatel on üks esindaja, peab kohus mõistlikuks jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
63.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kostja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja õigusabikuludest kokku summas 1897,50 eurot (1587+310,50 eurot, vt tl 162-164 ning tl 168-170). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 115 eurot/tund (ilma käibemaksuta), mida kohus peab mõistlikuks. Kostja on kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seetõttu kuuluvad menetluskulud kostjale hüvitamisele koos käibemaksuga, st tunnitasu alusel 138 eurot/tund. Samas tuleb arvestada, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab arvestades asja keerukust ja mahtu, et kostja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ajalises mahus 12,5 h, mis kostja lepingulise esindaja töö tunnihinda 138 eurot arvestades vastab summale 1725 eurot. Seega mõistab kohus hagejatelt solidaarselt välja kostja kasuks menetluskulud summas 1725 eurot. Kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks
2-16-17133 jääb rahuldamata summas 172,50 eurot (1897,5-1725). Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu 11.11.2014 määruses nr 3-2-1-77-14 p-s 12 on selgitatud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes.
64.Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejatel tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
65.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
66.TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus muuhulgas rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas on Harju Maakohtu 16.11.2016 hagi tagamise määrusega keelatud XXXX’il (isikukood XXXX) kõik tehingud ja toimingud, mis on suunatud Osaühing E (registrikood XXXX ) osa võõrandamisele või koormamisele. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Käesolevas asjas jäi hagi rahuldamata, seega tuleb kohtuotsusega tühistada Harju Maakohtu 16.11.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-17133 rakendatud hagi tagamine.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on osaliselt muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2017.a kohtuotsusega nr 2-16-17133
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.