Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. detsember 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-17098
Tsiviilasi
XX hagi YY ja CC (DD õigusjärglaste) vastu kinkelepingute tühisuse või alternatiivselt lõppemise tuvastamise ning omandi üleandmise nõusoleku saamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. juuli 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY ja CC apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
48 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): XX (isikukood: XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk Kostja (apellant): DD (isikukood: XXXXXXXXXX, surnud 9. juulil 2017. a), pärijatena õigusjärglased YY (isikukood: XXXXXXXXX) ja CC (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tatjana Kalin
Kohtuistungi toimumise aeg
23. oktoober 2017. a
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14. juuli 2017. a otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Jätta rahuldamata XX hagi YY ja CC (DD õigusjärglaste) vastu 3. märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingute tühisuse või alternatiivselt lõppemise tuvastamiseks ning omandi üleandmise nõusolekute saamiseks.
3.2.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord
1(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas Harju Maakohtule 12. novembril 2015. a hagi DD (esialgne kostja) vastu, milles palub tuvastada poolte vahel 03. märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingute tühisus või alternatiivselt tunnistada poolte vahel 03. märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingud hageja 04.09.2015 taganemisavaldusega lõppenuks ja tuvastada kostja kohustus anda korteriomand üle hagejale ja lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks ning tuvastada kostja kohustus anda hooneühistu liikmelisus, millega kaasneb garaažiboksi ainukasutusõigus, üle hagejale ning lugeda kostja liikmelisuse muutmisega nõustunuks, samuti asendada kostja tahteavaldused kohtuotsusega ja teha vastavad muudatused kinnistusregistris ja hooneühistu Sõpruse liikmete nimekirjas.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 03. märtsil 2011. a notari juures lepingud, millega hageja soovis loovutada kostjale korteriomandi asukohaga Tallinn, XXX ja kostja kohustus hoolitsema hageja eest kuni hageja elupäevade lõpuni (s.o õiguslikus mõttes pärimisleping). Ühtlasi soovis hageja sõlmida lepingu, mille kohaselt annab ta kostja kasutusse Tallinnas TTT asuva garaažiboksi nr TT ja kostja kohustub garaažiboksi oma kulul korras hoidma ning kandma sellega seotud muud kulud (s.o tasuta kasutamise leping). 2015. aastal tekkis poolte vahel tüli, mille käigus nõudis hageja kostjalt tema garaažiboksi võtmete tagastamist. Kostja vastas, et garaažiboks kuulub temale ja keeldus selle võtmeid hagejale andmast. Kuna hagejal tekkisid kahtlused, pöördus ta juristi poole, kes tutvudes dokumentidega, selgitas hagejale, et 03. märtsil 2011. a sõlmiti korteri ja garaažiboksi kinkelepingud, mitte pärimise ja kasutamise lepingud. 04. septembril 2015. a tegi hageja notariaalse avalduse kinkelepingutest taganemise kohta seoses kingisaaja jämeda tänamatusega, hageja võimetusega ennast mõistlikult ülal pidada ja kinkega seotud tingimuse täitmata jätmisega. Pärast hageja taganemisavalduse tõestamist saatis notar taganemisavalduse koopia kostjale, pakkudes ühtlasi ilmuda notari juurde 06. oktoobril 2015. a omandi vabatahtliku üleandmise vormistamiseks. 06. oktoobril 2015. a ilmusid pooled notar Maive Ottase juurde. Notari juuresolekul keeldus kostja omandi üleandmisest ja mistahes muude dokumentide allkirjastamisest.
3.Hageja on seisukohal, et kostja kui kingisaaja jäme tänamatus seisnes hageja petmises, hageja kogenematuse ja erakorralise vajaduse ärakasutamises lepingute sõlmimisel. Hageja pension 408,40 eurot ei ole piisav hageja normaalse elu tagamiseks. Korteri väljaüürimisel või müümisel oleks hagejal täiendavaid vahendeid lisaks pensionile, millest oleks piisanud kõikide hageja vajaduste rahuldamiseks elu lõpuni. Kinkega seotud tingimuste täitmata jätmine seisneb selles, et vahetult pärast kinkelepingu sõlmimist alustas kostja korteris remonti hagejaga kooskõlastamata ega ole remonti lõpetatud, mistõttu ei ole korteri sihtotstarbeline kasutamine elamiseks võimalik, sh puudub vee ja kanalisatsiooni kasutamise võimalus. Sellega on rikutud hageja isiklikku kasutusõigust, mis oli kinkelepingu sõlmimise tingimus.
2(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098
4.Hageja sõlmis lepingud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest ja kogenematusest. Pärast hageja tütre NN surma 2010. aastal jäi hageja täiesti üksi, oli masenduses ja depressioonis. Siis ilmus välja kostja, kes kunagi töötas koos hageja abikaasaga. Kostja sai teada, et hagejal ei ole muid sugulasi ega tuttavaid, kes saaksid teda aidata, ning et pärast tütre surma jäi hageja omandisse kahetoaline korter ja garaažiboks. Kostja hakkas hageja eest hoolitsema, viis teda poodi, arsti juurde, aitas sugulaste haudade eest hoolitsemisel. Hageja oli kostjale tänulik. Mõne aja pärast hakkas kostja hagejale selgitama, et kuna Sõpruse pst korter seisab hagejal tühjana ja selle eest tuleb iga kuu tasuda korterimakseid, siis oleks mõttekam sellest korterist lahti saada. Ühtlasi selgitas kostja, et kinnisvaraturu situatsioon olevat halb ning korteri hind on väike, ca 13 000 eurot. Korteri tegelik väärtus oli vähemalt 45 000 eurot, s.o kolm korda suurem. Korteri müügi asemel pakkus kostja võimalust jätta korter temale, lubades hageja eest hoolitseda, aidata hagejat poes ja arstide juures käimisel ning sugulaste haudade eest hoolitsemisel. Kostja kohustusi lepingutes millegipärast fikseerinud. Samas teatas kostja, et juhul, kui hageja peaks ettepanekust keelduma, siis on kostja sunnitud lõpetama hageja abistamise, kuna see on temale üle jõu käiv ja liiga kulukas. Garaažiboksi kinkelepingu sõlmimisest sai hageja teada alles 2015, pärast juristide poole pöördumist. Enne notariaalsete lepingute sõlmimist palus kostja anda endale kasutada hagejale kuulunud garaažiboks ja lubas hoolitseda garaažiboksi eest ning kanda sellega seotud kulud. Hageja lubas kostjal kasutada garaažiboksi. Notari juures kinnitas hageja, et soovib anda garaažiboksi kostja kasutusse. Hageja arusaamist mööda garaažiboksi kinkimisest juttu ei olnud. 2015. aastal selgus, et hageja oli üheaegselt kinkinud kostjale garaažiboksi ja korteri. Alles siis sai hageja lõplikult aru sellest, et kostja on teda petnud korteri pärimislepingu asemel kinkelepingu vormistamisega ja garaažiboksi kasutamise asemel samuti kinkelepingu vormistamisega.
5.Hageja selgitas, et on rahvuselt tatarlane ega valda üldse eesti keelt. Vene keelest saab hageja aru, kuid räägib ja kuuleb väga halvasti. Seetõttu ei pruukinud notari venekeelne kõne olla hagejale arusaadav ja hageja venekeelne kõne olla notarile arusaadav. Seetõttu eeldab hageja, et tema ja notari vaheline õige arusaamine on vägagi küsitav. Seetõttu ei saanud hageja notari juures sõlmitavate lepingute sisust aru ja kindlasti ei olnud hageja teadlik garaažiboksi kinkelepingu sõlmimisest. Garaažiboksi oli hagejal tegelikult ka endal vaja, kuna kuni 2015. aastani oli tema omandis sõiduauto, mille hoidmiseks on vaja garaaži. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kui hageja abikaasa AA haigestus, palus ta kostjat aidata hagejat kõikide probleemide lahendamisel. Kostja hakkas hagejat abistama 2010. aastal pärast AA surma. Samal aastal suri ka hageja tütar NN. Kostja abistas hagejat pidevalt, viis teda mitu korda nädalas tema palvel kauplusesse, turule, haiglasse vastuvõttudele ja protseduuridele, apteeki, kirikusse, surnuaeda, tegi tema palvel töid kodus ja surnuaias. Kostja abistas omakasupüüdmatult ja tasuta. Pärast tütre surma hageja päris korteriomandi aadressil XXX, Tallinn ja garaažiboksi. Korteris elasid üürnikud, kes olid muutnud korteri täiesti elamiskõlbmatuks. Kuna hageja oli väga tänulik kostjale, siis ta otsustas kinkida kostjale korteriomandi ja garaažiboksi ja pooled sõlmisid vastavad lepingud. Hageja ei olnud huvitatud korteri ja garaažiboksiga seonduvate kulude ja kohustuste kandmisest ja palus kostjat anda nõusoleku kinkelepingute vormistamiseks. Hagejal endal on korter aadressil PPP, Tallinn, kus ta ka elab. Hageja oli huvitatud ainult kinkelepingute vormistamisest ilma tingimuseta kostja suhtes. Notar Maive Ottas selgitas tehingu vormistamisel kõiki tehingu tingimusi ja tagajärgi hagejale ja kostjale. Hageja nõudis kinkelepingute vormistamist korteriomandi ja hooneühistu liikmelisuse osas kostja kasuks ning oli absoluutselt nõus kinkelepingute tingimustega ja sai tehingute tagajärjest aru. Hageja väited, nagu oleks kostja enne notari juurde minekut hagejale
3(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 öelnud, et Sõpruse pst korteri turuväärtus ei ületa 13 000 eurot, on valed. Ka pärast tehingute vormistamist jätkas kostja hageja eest hoolitsemist ja tema abistamist.
7.Kuna Sõpruse pst korter oli elamiskõlbmatu, siis oli kostja sunnitud tegema remonditöid, vahetama aknad, klaasima rõdu, paigaldama gaasiarvesti, remontima vannitoa, tualeti ja kõik toad, ostma mööbli. Kostja panustas remonditöödesse, ülalpidamisse ja hooldusesse oma aega, jõudu ja raha 5 aasta jooksul. Isegi remondi teostamisel oli üks elutuba alati elamiseks. Hageja oli sellest teadlik, kuna käis korterit omal soovil vaatamas, kuid läks pidevalt tagasi oma korterisse. Kuna hagejal on oma võtmed, võib ta kasutada korterit igal ajal. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et 2015. aasta juulis tekkis poolte vahel tüli, mille käigus nõudis hageja kostjalt tema garaažiboksi võtmete tagastamist. Juulis 2015 tuli hageja korterisse koos oma kauge sugulasega ning kostja oli kohal. Hageja sugulane vaatas korteri üle ja teatas, et võtab kostjalt selle korteri ära. Kostja on seisukohal, et antud isik on huvitatud korterist ja kasutab hagejat ära enda huvides. Vaatamata sellele, kui hageja 2015. aasta juulis keeldus kostja abist ja temaga suhtlemisest, jätkab kostja hagejale helistamist ja pakub talle abi, kuna tunneb enda vastutust.
8.Hageja väide, et kostja teadis kinkelepingute sõlmimise ajal, et hageja sõlmib kinkelepingud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, on väär. Tehingud vormistati hageja soovil ja tema tahteavaldus vastas tema vabalt kujunenud tegelikule tahtele. Samuti ei nõustu kostja hageja väitega, nagu oleks hagejal tekkinud erakorraline vajadus kostja abi järele ja sõltuvussuhe kostja abist. Kostja täitis oma lubadusi, kuid hageja kasutas teda oma huvides ja vajadustest lähtuvalt ära. Hageja väited, et kostja on hageja vastu üles näidanud jämedat tänamatust ja et hageja ei ole võimeline ennast mõistlikult ülal pidama, on tõendamata. Tehingute vormistamise ajal oli hageja juba vanaduspensionär, tal oli stabiilne sissetulek ning ta oli võimeline ennast mõistlikult ülal pidama. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohtu 14. juuli 2017. a otsusega hagi rahuldati ja tuvastati 03. märtsil 2011. a sõlmitud korteriomandi isikliku kasutusõigusega koormamise, kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega hageja kinkis DD-le Tallinnas, XXX asuva korteriomandi, tühisus. Maakohus rahuldas ka hageja tuvastusnõuded, mis on vajalikud omanikukande muutmiseks ja hageja liikmelisuse taastamiseks hooneühistus. Menetluskulud jäeti DD kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis summas 2 950 eurot. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jäi rahuldamata 1 050 euro ulatuses.
10.Maakohus põhjendas, et hageja poolt 17. mail 2017 vande all antud ütlustest nähtub, et kostja hakkas hagejaga suhtlema pärast hageja abikaasa matuseid, tihedamalt hakkasid nad suhtlema pärast hageja tütre surma. Kostja sõnul palus hageja abikaasa tal hageja eest hoolitseda, kui hageja abikaasa sureb. Kohus leidis, et kostja vastavad väited on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on 17. mai 2017. a istungil märkinud, et tema ei usu, et tema abikaasa oleks kostjalt midagi sellist palunud. Hageja sõnul ei rääkinud abikaasa talle kostjast, samuti ei rääkinud abikaasa talle palvest, et kostja pärast hageja abikaasa surma hageja eest hoolitseks. Kohus asus seisukohale, et kuigi kostja ja hageja abikaasa tundsid üksteist pikka aega (kostja sõnul töötasid nad koos 15 aastat), pole alust arvata, et hageja tundis oma abikaasat vähem kui kostja, kes oli hageja abikaasa töökaaslane. Samuti viitab asjaolu, et kostja hakkas hagejaga tihedamalt suhtlema mitte pärast hageja abikaasa surma vaid hageja tütre surma asjaolule, et kostja ei tegutsenud heas usus, sest peale hageja tütre surma avanes kostjal võimalus lähedased kaotanud hagejalt kostja tegevusega ebaproportsionaalselt suuri soodustusi saada korteri ja sõiduki kasutamise ja omandamise näol.
4(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098
11.Kohus põhjendas, et poolte vande all antud ütlustest 17. mail 2017. a toimunud kohtuistungil nähtub, et kostja ja hageja suhtlesid aktiivselt kuni 2015. aastani. Kostja sõidutas hagejat tema soovil. Hageja on nii hagiavalduses kui ka kohtuistungil möönnud, et ta lubas kostjale, et kui kostja teda kuni surmani sõidutab, siis annab ta kostjale selle eest korteri. Hageja on kohtule selgitanud, et ta kaotas 2010. aastal lühikese aja jooksul nii oma abikaasa kui tütre ja jäi täiesti üksi, millest tulenevalt oli hageja masenduses ja depressioonis. Kui ilmus kostja, kes soovis hagejaga suhelda ja oli nõus teda abistama, oli hageja talle väga tänulik. Selle tänulikkuse väljendamiseks sooviski hageja sõlmida kostja kasuks pärimislepingu ja tasuta kasutamise lepingu. Hageja on nii hagiavalduses kui ka istungil selgitanud, et tema sooviks ei olnud kinkelepingute sõlmimine, vaid ta soovis sõlmida pärimislepingu ja tasuta kasutamise lepingu. Hageja on rahvuselt tatarlane, eesti keelt ta ei valda. Vene keel pole hageja emakeel, ta saab vene keelest küll aru, kuid räägib seda halvasti. Samuti kuuleb hageja halvasti. Hageja on hagiavalduses möönnud, et tema venekeelne kõne ei pruugi olla eestlasele arusaadav, mistõttu võis juhtuda, et notar ei saanud hageja soovidest päris täpselt aru. Mõlemast sõlmitud kinkelepingust nähtub, et notar on hagejale selgitanud, et hagejal on õigus nõuda notariaalakti kirjaliku tõlke koostamist vene keelde, kuid hageja on sellest loobunud. Hageja on avaldanud, et ta on kirjaoskamatu, kuid oskab anda oma allkirja. Asjaolu, et ta on kirjaoskamatu, on hageja möönnud ka 17. mail 2017. a toimunud kohtuistungil. Seega ei olnud hageja võimeline enne lepingu allkirjastamist lugema, millisele lepingule ta alla kirjutas. Samuti on hageja selgitanud, et tehingute sõlmimise kogemusi tal pole ja tema ei teadnud, kuidas asjaajamine käib.
12.Kohus asus seisukohale, et võttes arvesse asjaolu, et hageja oli lepingute sõlmimise ajal 90-aastane, tema emakeel ei ole eesti ega vene keel ja tal puuduvad juriidilised teadmised ning kogemused kinnisvaratehingute sooritamisega, on usutav, et hageja ei saanud notari juures lepinguid sõlmides täpselt aru, millised konkreetsed lepingud ta sõlmis ja millised on need õiguslikud tagajärjed, mis lepingute sõlmimisega kaasnevad.
13.Kostja on kinnitanud, et ta oli teadlik, et notari juures sõlmitakse kinkeleping (kd II tl 97). Samuti on kostja nimetatud istungil märkinud, et kinkelepingu sõlmimise ajal oli korteri turuväärtuseks 26 000 eurot. Turuväärtuse hindamisel lähtus kostja tol ajal müügis olnud analoogse korteri hinnast. Korteriomandi kinkelepingu p 4.2 kohaselt on aga pooled hinnanud lepingu eseme väärtuseks 13 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja lepingu sõlmimisel lepingu eseme väärtuse hindamisel kostja kinnitusest, et kinnisvaraturu situatsioon on halb ja sellest tulenevalt on korteri väärtus ligikaudu 13 000 eurot. Kostja on oma 08. aprilli 2016. a vastuses hageja eelnimetatud väidetele vastu vaielnud, väites, et tema pole hagejale midagi taolist öelnud. Kohus leidis, et isegi kui kinkelepingu eseme väärtuse määramisel ei lähtunud hageja kostja poolt öeldud hinnast, siis kostja, teades korteri tegelikku väärtust, oleks hea usu põhimõttest ja headest kommetest lähtuvalt pidanud hagejat teavitama, et korteri tegelik väärtus on kaks korda suurem sellest summast, mis leidis kajastamist kinkelepingus. Riigikohus on selgitanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus eri põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (RKTKo 3-2-1-140-07).
14.Kohus asus seisukohale, et kostja on ära kasutanud olukorda, kus kõrges vanuses hageja, kes oli mõne kuu jooksul kaotanud kõik oma perekonnaliikmed (abikaasa ja tütre), oli sellest tulenevalt sügavalt õnnetu, tundis suurt tänulikkust inimese vastu, kes avaldas soovi hagejat
5(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 tema igapäevaeluga toimetulekul aidata ja temaga suhelda. Kuivõrd kostja oli kinkelepingute sõlmimise ajaks hagejaga mitme kuu vältel tihedalt ja aktiivselt suhelnud, siis pidi ta teadma, et hageja ei tea, kuidas lepinguid sõlmitakse ega saa erinevate lepingute sõlmimise juriidilistest nüanssidest aru. Heade kommete kohaselt oleks kostja olukorras, kus tema teadis, et notari juures sõlmitakse kinkeleping, pidanud hagejale ka omalt poolt selgitama, millised on selle lepingu õiguslikud tagajärjed hageja jaoks ja veenduma, et sellise lepingu sõlmimine on tõesti hageja tahe. Samuti oleks kostja pidanud hagejat teavitama lepingu esemeks olnud korteri väärtusest, milleks kostjale teadaolevalt oli 26 000 eurot, mitte 13 000 eurot ja veenduma, et hageja tõesti soovib sellisel tingimusel kinkelepingut sõlmima. Kostja oli teadlik, et hageja ei oska lugeda ega arvutit kasutada ja sellest tulenevalt ei saa kinnisvarahindadest teadlik olla. Kohtu kahtlusi kostja poolses heas usus käitumises kinnitab ka kostja poolt kohtuistungil antud selgitus, mille kohaselt tegi kostja hagejale järgmise ettepaneku: „Ma ütlesin hagejale, et mul on vilets auto, et võtame äkki tütre elukaaslaselt auto ära“ (kd I tl 96). Kuigi käesoleva vaidluse esemeks ei ole hageja tütre auto, kinnitab kostja käitumine tema soovi hageja arvelt kasu saada.
15.Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et poolte suhted halvenesid 2015. aastal. Hageja on istungil selgitanud, et pärast lepingute sõlmimist ähvardas kostja mitu korda hagejat hullumajja saata. Samuti soovis kostja hageja sõnul teda tappa. Kostja pole ei kõnealusel istungil ega ka
23.mail 2017 kohtule esitatud selgituskirjas (kd II tl 100-101, tõlge eesti keelde tl 103) hageja väidetele vastu vaielnud. Kohus asus seisukohale, et hageja väidete näol tapmisähvarduse osas on tegemist väga tõsiste süüdistustega, millele igaüks, kelle suhtes selliseid süüdistusi esitatakse, vaidleks kindlasti vastu juhul, kui tegemist oleks alusetute süüdistustega. Käesoleval juhul ei ole kostja hageja väidetele mingisuguseid vastuväiteid esitanud.
16.Hageja on selgitanud, et ta ei oleks kinkelepingut sõlminud, kui ta oleks lepingu sõlmimise ajal teadnud korteri tegelikku väärtust. Korteri ja garaažiboksi müümisel oleks hageja saanud korraga vähemalt 60 000 eurot, mis oleks olnud piisav summa kõikide hageja vajaduste rahuldamiseks kuni elu lõpuni. Võttes arvesse hageja kõrget vanust pidas kohus põhjendatuks, et hageja pensionist ei piisa talle normaalse elu tagamiseks.
17.Kohus märkis, et poolte vahel pole vaidlust selle üle, et kostja teostas XXX asuvas korteris remonti mitu aastat. Hageja on selgitanud, et esialgu oli tal soov kõnealusesse korterisse elama minna ning tema soovis üksnes sanitaarremondi teostamist. Kuna kostja tegi remonti pikka aega ja hageja ei pidanud pooleliolevate remonttööde keskel elamist võimalikuks, siis on kostja rikkunud kinkelepingu tingimust, mis seisnes hageja isiklikus kasutusõiguses. Kuigi kostja on selgitanud, et hagejal oli korteri võti ja tal oli alati võimalus korterisse tulla, samuti oli üks tuba alati selline, kus remont elamist ei takistanud, on kohtu hinnangul mõistetav, et kõrges vanuses hageja pidas remonditavas korteris elamist enda jaoks ebamugavaks. Hageja on kohtule selgitanud, et tal on liikumisega raskusi. Seega on mõistetav, et kasvõi üksnes seetõttu võis hageja elamist remonditavas korteris, kus hoiustatakse ka remonttööde teostamiseks vajalikke ehitusmaterjale ja tööriistu, pidada enda jaoks võimatuks. Kohtu hinnangul viitas eeltoodu kostja kasusaamise kavatsustele, mitte eesmärgile hagejat toetada tema vanaduspõlves ja raskel eluetapil.
18.Kohus asus seisukohale, et on tõendatud, et kostja on hageja vastu üles näidanud jämedat tänamatust. Kostja on teadlikult ära kasutanud hageja psüühilist seisundit pärast tema pereliikmete surma 2010. aastal, hageja vajadust kõrvalise abi järele tulenevalt hageja kõrgest vanusest ja hageja teadmatust ning oskamatust juriidilise asjaajamise korraldamisel, mistõttu on sõlmitud kinkelepingud tühised tulenevalt TsÜS § 86 lg-dest 1 ja 2. Kostja palus arvesse võtta, et ta on korteriomandi remonditöödesse, ülalpidamisse ja hooldusesse panustanud oma
6(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 aega, jõudu ja raha 5 aasta jooksul. Kohus leidis, et kostjal oli käesolevas tsiviilasjas võimalik esitada oma nõue hageja vastu, kuid kostja ei ole seda teinud. Kuna kohus rahuldas hageja nõude ja tuvastas kinkelepingute tühisuse, siis tuvastas kohus kostja kohustuse anda nõusolek kannete tegemiseks kinnistusraamatus (TsÜS § 68 lg 5).
19.Menetluskulud jäeti TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on palunud kostjalt välja mõista menetluskulud 4 000 eurot, sh hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1 000 eurot ja hageja õigusabikulud 3 000 eurot. Lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabiteenust kokku 30 tundi tunnitasumääraga 100 eurot/tund. Kostja vaidles vastu hageja lepingulise esindaja kuludele, leides, et need ei ole põhjendatud. Kohus leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja tõendatud osaliselt. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja menetluskulud hagi esitamisel tasutud riigilõivu osas summas 1 000 eurot. Kohus leidis, et hageja esindaja tunnitasu hind 100 eurot/tund mõistlik ja põhjendatud ning hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud 19,5 tunni, s.o 1 950 euro ulatuses. Kokku kuuluvad kostjalt väljamõistmisele hageja menetluskulud 2 950 eurot. Apellatsioonkaebus
20.Kostja õigusjärglane (pärija) YY esitas maakohtu otsuse peale 21. augustil 2017. a apellatsioonkaebuse, paludes otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja DD suri 09. juulil 2017.
21.Apellandi arvates on maakohus kujundanud oma seisukohad lähtudes ainult hageja esitatud nõudest, asjaoludest ja seletusest. Kohus on jätnud tähelepanuta või ei ole lugenud põhjendatuks või usutavaks kostja esitatud tõendeid, taotlusi ja seletusi. Kostja rõhutab, et kinkelepingud sõlmiti hageja initsiatiivil ja soovil, kuna ta väitis, et ta oli väga tänulik kostjale pideva abi ja toetuse eest pärast abikaasa ja tütre surma. Hageja tahteavaldus vastas tema vabalt kujunenud tegelikule tahtele (TsÜS § 69). Hageja oli huvitatud ainult kinkelepingute sõlmimisest ilma tingimuseta kostja suhtes. Notar Maive Ottas selgitas tehingu vormistamisel kõiki tehingu tingimusi ja tagajärgi pooltele ja kontrollis, et pooled sõlmivad lepinguid omal soovil, vabatahtlikult ja saavad sõlmitud lepingute sisust ja tagajärgedest aru (TõS §9, §11, §13, §18, §29). Notar pakkus sõlmida korteriomandi isikliku kasutusõigusega koormamise leping hageja huvides, kuid hageja ise kinnitas, et on huvitatud ainult kinkelepingute sõlmimisest kostja kasuks. Tehingute sõlmimisel hageja loobus kirjaliku tõlke koostamisest ja tunnistaja kutsumisest. Jääb arusaamatuks, miks kohus ei arvestanud seda, et DD oli 68-aastane ja ka temal puudusid eriteadmised ja kinnisvara tehingute tegemise kogemus. Hageja oli see, kes rääkis notaribüroos tehingute sisust.
22.Kui eeldada, et 5 aastat tagasi hageja rääkis vene keelt halvasti ega saanud selgelt väljendada oma tahteavaldust tehingute tegemisel, siis notar oleks loobunud tehingute tõestamisest. Samuti tekib põhjendatud küsimus, kas hageja saab aru, et ta esitas hagi kostja vastu, ning istungil toimuvast. Kohtumenetluse käigus maakohus ei saanud kontrollida hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ja esitada tõlget eesti keelest tatari keelde. Apellant rõhutab, et tehingute aja tellimisel ja tehingute tegemisel notari juures sai hageja väga selgelt aru ja rääkis vene keelt, millist tehingut ta soovib sõlmida ja kelle kasuks ning notar valmistas tehingute sisu ette ning pooled väljendasid oma tahteavaldused tehingute tegemisel. Lisaks tõestas notar, et vaatamata vanusele on hageja teovõimeline ja sai oma tegudest aru.
23.Apellant märgib, et alles 2015. aasta juulis pärast hageja sugulase poolt korteri ülevaatamist hageja loobus kostjaga suhtlemisest ilma põhjuseta ja esitas hagi kohtusse. Kohus jättis need asjaolud tähelepanuta ega võtnud arvesse, et kuna hagejal juba oli korter, siis ta ei olnud
7(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 huvitatud elamisest ärakingitud korteris, arvete tasumisest ja remondi tegemisest. Apellant on veendunud, et hageja sugulane kasutab hagejat ära enda huvides. Maakohus ei võtnud ka arvesse asjaolu, et lepingud sõlmiti hageja initsiatiivil ja soovil. Korteri väärtuse osas apellant märkis, et pooled arutasid kinkelepingu tingimusi ja saavutasid kokkuleppe lepingu eseme väärtuse osas. Lepingu eseme väärtus ei oma tähtsust lepingu kehtivusele, vaid mõjutas ainult notaritasu summat.
24.Otsuses on viidatud TsÜS § 89 lg-le 1, aga Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 asus seisukohale, et heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik. Maakohus on sisuliselt ajanud segi heade kommete või avaliku korraga vastuolus oleva tehingu ja näiliku tehingu mõisted ja eesmärgid. Maakohus ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel poolte vahel sõlmitud tehingud on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Maakohus on vääralt kohaldanud ja tõlgendanud TsÜS § 84, § 86 lg 1, 2.
25.Maakohus on jätnud ka tuvastamata, kas hagejal on õigus kinkelepingust taganeda lähtudes VÕS § 268 lg 1, § 267 p 1, 2, 3, seega on maakohus TsÜS § 86 lg 1, 2 vääralt kohaldades jõudnud väärale seisukohale, et sõlmitud kinkelepingud on vastuolus heade kommetega. Kostja arvates ei ole hageja põhjendatud ega tõendatud VÕS § 267 p-des 1-3 nimetatud asjaolusid. Hageja esitatud pisteline pangakonto väljavõte ilma kontojäägita 06. märtsi 2017. a seisuga ei kajasta tegelikku olukorda ja on kontekstist välja võetud (kontojääki on varjatud). Samuti ei ole hageja tõendanud, et DD jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Sõlmitud kinkelepingute kohaselt ei olnud DD-l hageja suhtes kohustusi, mida ta oleks rikkunud pärast lepingute sõlmimist. Ainsaks koormiseks korteriomandi kinkelepingu järgi on kostja kohustus võimaldada kasutada kingitud korteriomandit elamiseks. Hageja aga ei olnud sellest huvitatud sellest ega jäänud kordagi korterisse ööbima või elama. Kostja ei teinud takistusi korteris elamiseks. Hageja ei rääkinud kordagi, et DD peab viivitamatult lõpetama remonditööd, kuna hageja tahab elada selles korteris. Kui eeldada, et DD takistas hagejal korteris elamist, siis tekib küsimus, miks hageja ei taganenud kinkelepingust 20112014. aastatel, vaid alles 2015. aastal. Hageja kinnitas oma käitumisega, et ta ei tahtnud elada kingitud korteris remonditööde ajal ega ka peale remonti. Apellandi arvates ei ole hagejal alust kinkelepingutest taganemiseks ja nõude esitamise aeg on VÕS § 270 lg 1 kohaselt lõppenud detsembris 2012. aastal. Hageja on ise väitnud, et kostja hakkas korterit remontima pärast korteriomandi kinkelepingu sõlmimist.
26.Kostjad ei saa välistada, et kohtumenetluse jooksul keegi mõjutab ja ähvardab hagejat, aga vanuse tõttu ta ei mäleta, kes see oli ja millal see oli. Lisaks on hageja 06. märtsi 2017 seisukohas märkinud, et tahab elada hooldekodus, kuigi varem ei tahtnud hageja sattuda hooldekodusse ning ei pakkunud ega rääkinud sellest. Kohtuistungil vande all ärakuulamisel kostja esindaja täpsustas, kas hageja tahab elada hooldekodus ning hageja vastas „ei, miks ma peaksin seal elama...“. Kohtuistungil püüdis hageja vande all vastata kohtu küsimustele notaris sõlmitud lepingu osas, aga tema vastus ei olnud seotud küsimusega. Kostja eeldab, et hageja hakkas ajama segi unenägusid, väljamõeldud hirmusid ja reaalsust, seetõttu tema vastus oli segane ja arusaamatu. Kostjale jäi arusaamatuks, millest ja kelle kohta rääkis vastustaja „...Mind taheti tappa. Ma ei tea mida nad tahtsid, et minust võis korter jääda. See noormees, kes käis, tahtis mind tappa...“. Kui eeldada, et see on tõde, siis ei ole arusaadav, miks kohus järeldab, et just kostja tahtis tappa.
27.Maakohus on ainult hageja väidete pinnalt teinud järelduse, et poolelioleva pikaajalise remondi tõttu ei pidanud hageja remondi keskel elamist võimalikuks. Kohus ei võtnud arvesse kostja seletusi selles osas ja esitatud dokumentaalseid tõendeid (remonditööde arved ja korteri 8(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 fotod). Tõenditest on selgelt näha, et remonditööd olid 2011, 2012. aastatel. Tunnistaja MR kinnitas, et „korter vajas remonti, aga korteris oli võimalik elada.“ Lisaks ei sisaldanud kinkeleping eritingimusi, sh remonditöid.
28.Kohus on jätnud rahuldamata ja analüüsimata kostja poolt maakohtule esitatud taotluse kohtu kaasabil tõendite kogumiseks. Kostja on veendunud, et hagejal oli ja on stabiilne materiaalne seisund kinkelepingute sõlmimisel, mis aastast aastasse paraneb pensioni suurenemise ja säästude arvel. Hageja on võimeline kindlustama ennast kõige vajalikuga normaalseks eluks. Kui kohus leiab, et normaalseks eluks ei piisa pensionist, siis seda tuleb põhjendada, kuna pension on riigi poolt tagatud sissetulek. Kohus on jätnud kostja esitatud tõendid hindamata, heites samal ajal kostjale ette, et tema ütlused on paljasõnalised ja tõendamata.
29.Kostjad esitasid taotluse hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollimiseks, kuna hageja käitumine kohtuistungil (meeleolu järsk muutus, arusaamatutesse meenutustesse laskumine, arusaamatud vastused küsimustele, nutt) tekitavad kostjal tõsiseid kahtlusi selles, et hageja ei saa toimuvast aru ja teda kasutavad ära huvitatud isikud, kes tahavad saada vara. Maakohus ei saanud põhjendada oma järeldusi hageja seisukohtade alusel, kuna oli selgelt näha, et hageja ei saanud vastata küsimustele ega saanud aru vaidluse sisust. Vastus apellatsioonkaebusele ja menetluse edasine käik
30.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada täies ulatuses. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
32.Ringkonnakohus märgib, et kostja DD surma tõttu 09. juulil 2017. a (kd II tl 135) on kohus lubanud apellatsioonimenetlusse TsMS § 209 lg 1 alusel astuda kostja õigusjärglastel YY-l ja CC-l, kes on DD pärijad (kd II tl 136-137). Seoses õigusjärglusega on YY-l ja CC-l menetluses kostjate positsioon.
33.Ringkonnakohus kontrollis vastavalt kostjate taotlusele kooskõlas TsMS §-iga 202 23. oktoobril 2017. a toimunud kohtuistungil hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning veendus, et hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolus pole alust kahelda. Hageja sai kohtuistungil temale esitatud küsimustest aru, vastas neile asjakohaselt, orienteerus ajas, kohas ja situatsioonis.
34.Hageja on esitanud hagi kahe alternatiivse nõudega: 1) tuvastada 03. märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingute (kd I tl 8-17, 18-26) tühisus TsÜS § 86 lg 1 alusel või alternatiivselt 2) tunnistada poolte vahel 03. märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingud hageja 04. septembri 2015. a taganemisavalusega (kd I tl 27-30) lõppenuks VÕS § 267 p-de 1-3 alusel. Samuti palus hageja tuvastada kostja kohustus anda korteriomand üle hagejale ja lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks ning tuvastada kostja kohustus anda hooneühistu liikmelisus, millega kaasneb garaažiboksi ainukasutusõigus, üle hagejale ning lugeda kostja liikmelisuse muutmisega nõustunuks, samuti asendada kostja tahteavaldused kohtuotsusega ja teha vastavad muudatused kinnistusregistris ja hooneühistu Sõpruse liikmete nimekirjas. Maakohus rahuldas hageja esimese tuvastusnõude, tuvastas kinkelepingute tühisuse
9(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel ning rahuldas tuvastusnõuded, mis on vajalikud kinnistusraamatu kannete parandamiseks ja hageja liikmelisuse taastamiseks hooneühistus.
35.Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel vastavalt TsMS § 651 lg 1 p-le 1 aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooltel vaidlust ei ole, sh hageja abikaasa ja tütre surma, 03. märtsi 2011. a lepingute sõlmimise fakti ja nendest lepingutest taganemiseks
04.septembril 2015. a avalduste esitamise fakti osas.
36.Riigikohus on selgitanud, et tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (RKTKo 3-21-83-13, p 13; 3-2-1-111-08, p 23). Lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui esineb viimati nimetatu (tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas), siis eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest (RKTKo 3-2-1-83-13, p 13).
37.Hageja on kinkelepingute tühisust TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel põhjendanud sellega, et hageja oma vanusest, vene keele oskuse ja kogemuse puudumisest tingituna ei saanud aru temale allkirjastamiseks antud lepingute sisust (kinkelepingu asemel soovis sõlmida pärimislepingut korteri osas ja tasuta kasutamise lepingut garaažiboksi osas) ning et ta sõlmis lepingud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest (abivajadusest pärast kõikide sugulaste surma üksi jäämist, kd I tl 41-43), sõltuvussuhtest, kogenematusest. Hageja väitel oli DD eelnimetatud asjaoludest teadlik ning kasutas neid ära, sõlmides kinkelepingu garaažiboksi osas, mille kinkimisest pooltel juttu ei olnud. Samuti hageja väitel selgitas DD hagejale, et korteri hind on väike. Tegelikult oli aga korteri väärtus lepingus märgitust 3x suurem ning korteri väljaüürimisel või müümisel oleks hagejal täiendavaid vahendeid lisaks pensionile, millest oleks piisanud kõikide hageja vajaduste rahuldamiseks elu lõpuni. Lepingud olid sõlmitud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (kd I tl 2-3, 116-117, 246).
38.Riigikohus on selgitanud, et lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (RKTKo 3-2-1-83-13, p 14; 3-2-1-29-02, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hageja esiletoodud asjaoludel on
03.märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingud heade kommete vastasuse tõttu tühised. Ringkonnakohus märgib, et tehingutele ei saa tagantjärele omistada heade kommete vastasust üksnes seetõttu, et kinkija on pärast kinke tegemist muutnud oma meelt ja asunud väitma, et kinkelepingute sõlmimine ei vastanud lepingute sõlmimise ajal tema tegelikule tahtele. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja ja DD suhted halvenenud alles 2015. aastal ja kostja väitel pärast seda, kui hageja sugulane oli avaldanud soovi Sõpruse pst korter endale saada (kd I tl 113 pöördel, kd II tl 99-101, tõlge tl 103). Hageja väitel aga tekkis tal DD-ga 2015. aastal tüli,
10(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 mille käigus hageja nõudis garaaži võtmete tagastamist (kd I tl 113). Hageja on vande all lisaks selgitanud, et pärast korteri kinkelepingu sõlmimist on DD ähvardanud hageja tappa ja korduvalt ähvardanud hageja hullumajja panna. Samal ajal on hageja vande all kinnitanud, et nad suhtlesid DD-ga tihedalt, DD sõidutas teda kalmistule ja käis hagejal külas. Pärast ähvardust hullumajja panna hageja ja DD hageja väitel enam ei suhelnud (kd II tl 94 pöördel).
39.Kolleegiumi hinnangul ei saa käesolevas tsiviilasjas esitatud asjaolusid arvestades pidada lepingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtust heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olevaks (vt ka RKTKo 3-2-1-83-13, p 13). Hageja oli DD-le tänulik ja soovis tema kasuks lepingu sõlmimist. Lepingust tulenevalt jäi hagejale korteri isiklik kasutusõigus (korteriomandi kinkelepingu p 3.1. ja 3.2, kd I tl 4), lisaks täitis DD suulist kokkulepet hageja abistamise kohta ka pärast kinkelepingute sõlmimist, mille kohta pooltel vaidlus puudub. Kolleegiumi hinnangul ei saa antud juhul omistada lepingu heade kommete vastasuse hindamisel määravat tähtsust lepingus märgitud lepingu eseme väärtusele. Asjaoludest nähtuvalt saab eeldada, et hageja oleks sõlminud DD-ga lepingu ka juhul, kui korteri tegelik väärtus oli lepingus märgitust suurem. Hageja ei ole vande all kordagi väitnud ega viidanud sellele, et lepingute sõlmimise ajal vajas ta tegelikult vahendeid enda paremaks ülalpidamiseks. Eeltoodust tulenevalt on ka põhjendamatu maakohtu etteheide, et DD oleks pidanud hagejale selgitama, milline on korteri turuväärtus ja veenduma, et hageja tõesti soovib sellistel tingimustel lepingut sõlmida. Ringkonnakohus märgib, et lepingus märgitud lepingu eseme väärtus ei mõjutanud antud asjaoludel lepingupoolte lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Hageja on kohtule vande all kinnitanud, et pärast kõikide sugulaste kaotamist abistas DD hagejat ja hageja oli temale väga tänulik, mille väljendamiseks sooviski sõlmida DD kasuks pärimislepingu ja tasuta kasutamise lepingu. Nimetatud ütlustega on vastuolus hagis esitatud väited, nagu oleks lepingute sõlmimine toimunud DD initsiatiivil. Hageja ei ole vande all väitnud, et DD oleks teda mõjutanud või veennud hagejat temale korteri kinkima. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka põhjust asuda seisukohale, et hageja tegi tehingu sundolukorras või et DD kasutas lepingu sõlmimisel ära hageja sõltuvussuhet, erakorralist vajadust ja hageja psüühilist seisundit. Hageja enda initsiatiivi lepingute sõlmimiseks arvestades ei saa ka asuda seisukohale, et DD soovis hageja arvelt kasu saada. Ringkonnakohtu arvates ei ole ka veenev hageja väide, et ta ei saanud notari juures lepingute sõlmimisel toimuvast aru, sh sellest, et ta sõlmib just kinkelepingud ning kingib ära ka garaažiboksi. Ringkonnakohus veendus kohtuistungil tõlgi abil, et hageja on võimeline vene keeles rääkima ja vene keelest aru saama ning olenemata hageja kuulmisraskusest on hagejaga võimalik suhelda. Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil sai hageja kohtu küsimustest aru ning vastas nendele adekvaatselt.
40.Lisaks ei muuda ringkonnakohtu hinnangul lepingut heade kommete vastaseks hageja isikliku kasutusõiguse väidetav rikkumine DD poolt. Maakohus on küll analüüsinud hageja kasutusõiguse väidetavat rikkumist kui üht asjaolu lepingu heade kommete vastaseks tunnistamisel, kuid hageja ei ole lepingute tühisuse tuvastamise nõude põhjendamisel tuginenud isikliku kasutusõiguse rikkumisele. Ringkonnakohus märgib, et heade kommete vastasust tuleb hinnata lepingu sõlmimise seisuga ning asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust (vt ka nt RKTKo 3-2-1-76-01). Kuna isikliku kasutusõiguse rikkumist on hageja heitnud DD-le ette lepingust taganemise põhjendamisel, analüüsib ringkonnakohus nimetatud asjaolu allpool.
11(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098
41.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et 03. märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingud ei ole vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel. Ühiskonnas aktsepteeritud väärtushinnangute mõttes ei ole ebatavaline, et eakas inimene kingib vara, mida ise ei vaja, teda abistavale isikule oma tänulikkuse väljendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval juhul ka kingisaaja ebamoraalset käitumist tehingu tegemise eesmärgil (vt ka RKTKo 3-2-1-83-13, p 13; 3-2-1-111-08, p 23). Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väitele TsÜS § 89 lg 1 ebaõigest kohaldamist ringkonnakohus märgib, et maakohus on otsuses küll selle normi nimetanud, kuid ei ole otsuse põhjendamisel nimetatud normi rakendanud. Pooled ei ole maakohtus toimunud menetluses lepingute näilisusele tuginenud, seega ei ole maakohtu nimetatud norm asjassepuutuv.
42.Kuna hagi ei kuulu rahuldamisele hageja nõudes tuvastada 03. märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingute (kd I tl 8-17, 18-26) tühisus TsÜS § 86 lg 1 alusel ning ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi selles osas rahuldamise tõttu, siis kontrollib ringkonnakohus hagi rahuldamise võimalikkust hageja alternatiivse nõude osas. Alternatiivselt on hageja palunud tunnistada poolte vahel 03. märtsil 2011. a sõlmitud kinkelepingud hageja 04. septembri 2015. a taganemisavaldusega (kd I tl 27-30) lõppenuks VÕS § 267 p-de 1-3 alusel.
43.Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (RKTKo 3-2-1-8-11, p 14). Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused (RKTKo 3-2-1-106-03, p 25). Formaalne eeldus on vastavasisulise tahteavalduse tegemine kingisaajale, mis hakkab kehtima teise pooleni jõudmisest (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1). Käesoleval juhul ei ole pooltel vaidlust taganemisavalduse tegemise ja DD-ni jõudmise osas (DD kinnitus, kd I tl 113). Seega saab taganemise formaalsed eeldused lugeda täidetuks.
44.VÕS § 270 lg-st 1 tulenevalt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Apellandid on kaebuses tuginenud mh sellele, et hageja ei ole kinkelepingust taganemisel järginud eelnimetatud tähtaega. Apellandid leiavad, et kinkelepingust taganemise õigus on lõppenud 2012. aasta detsembris, sest hageja ise väidab, et apellandid hakkasid remonditöid tegema pärast korteri kinkelepingu sõlmimist. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt TsMS § 651 lg-st 2 on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise tähtaeg on sisuliselt järelemõtlemisaeg, mille jooksul selgub, kas kinkelepingu eesmärgid täituvad või kas kingi saaja on kinke vääriline (RKTKo 3-2-1-129-05, p 26). VÕS § 270 lg-st 1 tulenev tähtaeg on õigustlõpetav ning iga taganemise aluse puhul kehtib iseseisev taganemise tähtaeg. Seega ei saa hageja kinkest taganemisel edukalt tugineda alustele, mis ilmnesid enam kui aasta enne taganemisavalduse tegemist. Hageja avaldas kinkelepingust taganemise tahet 04. septembril 2015. a, seega tuli tal oma nõude edukuseks esile tuua ja vaidluse korral tõendada DD käitumine, millest nähtub VÕS § 267 p-dest 1-3 tulenev alus lepingust taganemiseks ja millest hageja sai teada või pidi teada saama alates
04.septembrist 2014. a.
45.Hageja on kinkelepingutest taganemisel tuginenud järgmistele asjaoludele: 1) DD on hageja vastu näidanud üles jämedat tänamatust; 2) hageja ei ole võimeline ennast mõistlikult ülal pidama; 3) DD on jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud tingimuse (kd I tl 28).
12(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098 Menetluses hageja täpsustas, et DD jäme tänamatus seisneb selles, et DD on hagejat petnud, kasutanud lepingute sõlmimisel ära hageja kogenematust (märkides korteri hinnaks 13000 eurot), sõltuvussuhet (DD oli ainus isik, kes sai hagejat aidata) ja erakorralist vajadust ja hageja psüühilist sõltuvussuhet (masendus seoses kõikide sugulaste surmaga). Hageja võimetus ennast mõistlikult ülal pidada seisneb selles, et hageja pension summas 408,40 eurot ei ole piisav hageja normaalse elu tagamiseks ning korteri väljaüürimisel või müümisel oleks hagejal täiendavaid vahendeid lisaks pensionile, millest oleks piisanud kõikide hageja vajaduste rahuldamiseks elu lõpuni. Kinkega seotud tingimuste täitmata jätmine seisneb selles, et DD on rikkunud hageja korteri isiklikku kasutusõigust, kuna tegi remonti 4 aastat.
46.Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumise tõttu enam tugineda väitele, et DD on väidetavalt kasutanud ära hageja sõltuvussuhet, erakorralist vajadust ja hageja psüühilist seisundit lepingu sõlmimisel. Tegemist on asjaoludega, mis pidid esinema juba lepingute sõlmimisel, seega hageja sai nendele asjaoludele tuginedes lepingutest taganeda hiljemalt aasta möödudes lepingute sõlmimisest. Isegi kui tähtaeg ei oleks möödunud, ei annaks nimetatud asjaolud alust lepingust taganemiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa eelnimetatud asjaolusid hinnata jämeda tänamatusena, sest hagejal teiste võimalike abistajate puudumine ja tema vaimne seisund lähedaste surma tõttu on hagejast endast tulenevad asjaolud, mida DD ei saanud mõjutada. Riigikohus on selgitanud, et "jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (RKTKo 3-2-1-8-11, p 15; 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (RKTKo 3-2-1-8-11, p 15; 3-2-1-15306, p 12). Kolleegiumi hinnangul ei saa VÕS § 270 lg-s 1 mõttes aegunuks pidada hageja väidet, et DD kasutas ära hageja kogenematust, märkides korteri hinnaks 13 000 eurot. Hageja sai korteri tegelikust väärtusest teada eelduslikult juristi abiga 2015. aastal. Siiski ei saa nimetatud asjaolu pidada jämedaks tänamatuseks, sest korteri kui lepingu eseme väärtuse märkimine kinkelepingusse ei mõjutanud hageja soovi sõlmida leping DD-le tänulikkuse väljendamiseks, mida ringkonnakohus on ka ülalpool käsitlenud.
47.Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumise tõttu enam tugineda väitele, et tema pension summas 408,40 eurot ei ole piisav hageja normaalse elu tagamiseks ning korteri väljaüürimisel või müümisel oleks hagejal täiendavaid vahendeid lisaks pensionile. Kolleegiumi hinnangul on tegemist asjaoludega, mis pidid esinema juba lepingute sõlmimisel, seega hageja sai nendele asjaoludele tuginedes lepingutest taganeda hiljemalt aasta möödudes lepingute sõlmimisest. Hageja ei ole ka tõendanud, et pärast kinkelepingute sõlmimist on tema abivajadus või kulud suurenenud. Isegi kui tähtaeg ei oleks möödunud, ei ole hageja tõendanud raskusi enda ülalpidamisel, mis annaks alust lepingutest taganemiseks. Hageja poolt 06. märtsi 2017. a menetlusdokumendis esitatud hageja vajaduste nimekiri ei ole tõendiks selle kohta, et tema pensionist hagejale ei piisa. Hageja esitatud pangakonto väljavõtetest perioodil 01.09.2016 – 04.11.2016 ja 05.01.2017 – 06.03.2017 (kd II tl 57-58) ei saa samuti teha lõplikke järeldusi hageja majandusliku seisundi kohta, sest kontodelt nähtub üksnes igakuiste korteriga seotud kulutuste ja sidekulude kandmine ning sularaha väljavõtmine. Samal ajal on kontode lõppsaldo varjatud. Lisaks on märkimisväärne, et maakohus on jätnud hagejale käesolevas menetluses menetlusabi andmata, arvestades 2015. aastal hageja pangakontodel olevat jääki ja hoiukontode saldosid (kd I tl 94 pöördel).
13(14)
Tsiviilasi nr 2-15-17098
48.Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumise tõttu enam tugineda ka väitele, et DD poolt aastaid kestva remondi tõttu korteris kaotas ta võimaluse korterit kasutada (VÕS § 267 p 3). Vaidlus puudub selle üle, et DD hakkas korterit remontima pärast kinkelepingu sõlmimist ning jätkas remonti kuni hagejapoolse lepingutest taganemiseni. Kui hageja soovis ise korterit kasutada, kuid pidas seda takistatuks, pidi ta hiljemalt aasta möödudes pärast DD poolsete remonditööde algust sellele tuginema. Selles osas nõustub ringkonnakohus apellantide seisukohaga. Isegi kui hageja saaks tugineda taganemisel nimetatud alusele, ei ole hageja tõendanud isikliku kasutusõiguse takistust. Hageja enda nõusolekul remondi teostamine, millise asjaolu üle pooltel vaidlust ei ole, ei tõenda takistust hageja isiklikule kasutusõigusele, kui asjaoludest nähtuvalt ei ole hageja enne lepingust taganemist avaldanud soovi korteri kasutama hakkamiseks.
49.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et arvestades VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega sai hageja tugineda lepingutest taganemisel üksnes asjaolule, et kinkelepingus oli märgitud korteri väärtus ebaõigesti. See asjaolu ei anna aga VÕS § 267 p-dest 1-3 tulenevat alust lepingust taganemiseks. Seega ei ole hageja 03. märtsi 2011. a lepingutest kehtivalt taganenud ning seetõttu puudub alus lugeda kinkelepingud lõppenuks taganemise tõttu ja hageja ei saa apellantidelt kingitud esemeid tagasi nõuda. Hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
50.Maakohtu otsuse tühistamise, apellatsioonkaebuse rahuldamise ja hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning jätta kostjate menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda ning hageja menetluskulud tema enda kanda.
51.Kuna maakohus on määranud kindlaks hageja menetluskulude suuruse, kuid ei ole hinnanud kostjate menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, tuleb maakohtul määrata menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 (TsMS § 173 lg 5, RKTKo 3-2-1-142-15, p 21-22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.