Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2 (11)

Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 407 lõigete 1-3 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt hagile vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja nõusolekut tagaseljaotsuse tegemiseks eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Tagaseljaotsuse võib teha kohtuistungit pidamata. Hagimaterjalid on kostjale elektrooniliselt kätte toimetatud 30.06.2017. a (tl 76). Kohus oli määranud hagile vastamise tähtajaks 30 päeva hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kostja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul ega ka hiljem hagile nõuetekohast vastust esitanud. Kohus saatis 14.09.2017. a kostja e-posti aadressile, milliselt oli kostja edastanud kohtule kirja (tl 77), milles andis täiendava tähtaja hagile vastamiseks 18.10.2017. a. Kostja ei ole hagile vastanud ka kohtu määratud täiendava tähtaja jooksul. TsMS § 444 lg 3 alusel võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja nõude aluseks on Tele2 Eesti AS-i ja kostja vahel 15.06.2015. a sõlmitud liitumisleping ja järelmaksuleping ja If P&C Insurance AS-i, Tele2 AS-i ja kostja vahel 15.06.2015. a sõlmitud seadmekindlustuse leping. Tele2 Eesti AS on nendest lepingutest tulenevad nõuded 25.11.2015. a loovutanud hagejale. Hagi osalise rahuldamise õiguslikud alused on võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 164 lg-d 1 ja 2, 170, 619, 422 lg 1, 402 lg 1, 416 lg 1, 76 lg 1, 82 lg 1, 101 lg 1 p-d 1, 3 ja 6, 108 lg 1, 415 lg 1, 113 lg 1, 1132 lg 1 ja lg 2 p 1, ja 159 lg 1 ja TsMS § 367. VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või

4 (11)

osaliselt üle teisele isikule. VÕS § 164 lg 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja nõuab kostjalt liitumislepingust, järelmaksulepingust ja seadmekindlustuse lepingust tuleneva võlgnevuse tasumist arvete alusel, mille on kostjale esitanud Tele2 Eesti AS. Arvest nr 49918897 ja hagiavaldusest nähtub, et hageja on arvestanud põhivõlgnevuse hulka ka leppetrahvi summas 77,87 eurot. Hageja õigus nõuda leppetrahvi tuleneb liitumislepingu eritingimuste punktist 7 ja Tele2 teenuste kasutamise tingimuste punktist 7.5. Kuna Tele2 Eesti AS kasutab tähtajalise liitumislepingu eritingimusi ja teenuste kasutamise tingimusi kõikide isikute suhtes, kes soovivad sõlmida tähtajalist liitumislepingut, ja tähtajalise liitumislepingu eritingimusi ja teenuste kasutamise tingimusi ei räägita eelnevalt läbi, on tähtajalise liitumislepingu eritingimused ja teenuste kasutamise tingimused VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimused. Arvestades asjaolu, et kostja ei sõlminud liitumislepinguid oma majandus- ja kutsetegevuse raames, on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 järgi. Kuna hageja õigus nõuda leppetrahvi tuleneb tüüptingimustest, mida on kasutatud tarbijaga sõlmitud lepingu puhul, tuleb kontrollida, kas tüüptingimus, mis annab hagejale õiguse nõuda leppetrahvi, on kehtiv. TsMS § 436 lg 7 sätestab, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega peab kohus andma oma õigusliku hinnangu hagiavalduses märgitud faktilistele asjaoludele. See tähendab, et kohus peab omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid. Ka Riigikohus on 30.10.2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13 punktis 24 leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid. Tele2 Eesti AS on kasutanud leppetrahvi tingimust liitumislepingus, mille alusel ta müüs kostjale järelmaksuga mobiiltelefoni. Kuna järelmaksulepinguga võimaldas Tele2 Eesti AS, kelle majandustegevus on mobiiltelefonide müük ja mobiilsideteenuste osutamine, tasuda kostjal mobiiltelefoni eest osamaksetega pikema aja jooksul ja kostja sai seetõttu teatud ajavahemiku jooksul kasutada raha, mille ta pidi tasuma mobiiltelefoni eest, on järelmaksuleping oma olemuselt nii 5 (11)

müügileping kui ka tarbijakrediidileping. Seega tuleb järelmaksulepingule kohaldada nii müügilepingu kui ka tarbijakrediidilepingu sätteid. Liitumislepingu eritingimuste punktist 7 ja Tele2 teenuste kasutamise tingimuste punktist 7 nähtub, et leppetrahvi eesmärk on hüvitada Tele2 Eesti AS-ile mobiiltelefoni soodushinna ja täishinna vahe lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel. Arvestades asjaolu, et pärast järelmaksulepingu ülesütlemist saab Tele2 Eesti AS nõuda kostjalt kõikide osamaksete tasumist, pole leppetrahvi kokkulepe kostjat ebamõistlikult kahjustav juhul, kui järelmaksulepingu alusel on kostjale mobiiltelefon müüdud soodushinnaga. Kuna kostja pole esitanud vastuväidet, et talle müüdi mobiiltelefon turuhinnaga, loeb kohus tõendatuks, et kostjale müüdi mobiiltelefon soodushinnaga. Tingimus, mille järgi peab kostja hüvitama järelmaksulepingu ja liitumislepingu ennetähtaegsel lõpetamisel võlgnevuse tõttu mobiilsideoperaatorile mobiiltelefoni soodushinna ja täishinna vahe, pole kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, sest ei kohusta kostjat maksma lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel võlgnevuse tõttu mobiiltelefoni eest turuhinnast kõrgemat hinda ja kostja ei saa eeldada, et mobiilsideoperaator annab müüb talle mobiiltelefoni soodushinnaga ka juhul, kui ta ei tasu osamakseid ettenähtud tähtajaks. Kuna tingimus, mille järgi peab kostja hüvitama lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel võlgnevuse tõttu mobiiltelefoni soodushinna ja täishinna vahe, on kokkuleppe mobiiltelefoni hinna suhtes lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel, pole see tingimus kostjat ebamõistlikult kahjustav ka VÕS § 42 lg 2 järgi. Tingimus, mille järgi peab kostja maksma järelmaksulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel leppetrahvi, et hüvitada mobiiltelefoni soodushinna ja täishinna vahe, pole tühine ka VÕS § 415 lg 1 järgi, sest VÕS § 415 lg 1 ei keela leppetrahvi kokkuleppe sõlmimist, kui leppetrahvi eesmärk on hüvitada mobiilsideoperaatorile mobiiltelefoni soodushinna ja täishinna vahe järelmaksulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral. Seega on leppetrahvi tingimus kehtiv. Arvest nr 49558505 ja hagiavaldusest nähtub, et hageja on põhivõlgnevuse hulka arvestanud ka maksehäireregistri kirja saatmise tasu 4,99 eurot. Kuna maksehäireregistrisse kirja saatmine on võla sissenõudmisega seotud toiming, on maksehäireregistrisse kirja saatmise tasu võla sissenõudmisega seotud kulu. Hageja nõuab kostjalt 6 (11)

võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 35 eurot. Hageja nõue on väiksem kui 500 eurot. Seega saab kostjalt lepingu kehtivuse ajal võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste katteks VÕS § 1132 lg 1 alusel välja mõista maksimaalselt 5 eurot ja pärast lepingu lõpetamist võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste katteks VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel maksimaalselt 30 eurot. VÕS § 1132 lg 4 järgi saab võla sissenõudmisega seotud kulud välja mõista VÕS §-s 1132 lg-des 1 ja 2 sätestatud määra ületavas ulatuses vaid erandlikel asjaoludel. Kuna hageja pole välja toonud erandlikke asjaolusid, ei saa kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulusid VÕS §-s 1132 lg-s 1 ja lgs 2 p-s 1 sätestatud määra ületavas ulatuses. Kuna kostjale on saadetud meeldetuletuskirju nii lepingute kehtivuse ajal kui ka pärast lepingute ülesütlemist ja hageja on teinud muid toiminguid võlgnevuse sissenõudmiseks, tuleb VÕS §-de 101 lg 1 p 3 ja 1132 lg 1 ja 2 p 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmise kulude katteks 35 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ette nähtud intressimäär. Viivist saab nõuda nii põhivõlgnevuselt kui ka leppetrahvilt. Kuna hageja õigus nõuda viivist tuleneb tüüptingimustest, tuleb kontrollida, kas tüüptingimus, mis annab hagejale õiguse nõuda viivist, on kehtiv. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt muud hüvitist. Viivis läheb VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestatud mõiste „muu hüvitis“ alla. Seega kohaldub VÕS § 42 lg 3 p 5 ka viivise korral. Riigikohus on korduvalt, viimati 10.05.2016. a määruses asjas nr 3-21-25-16 punktis 13 leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

7 (11)

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolmekordne seadusjärgne viivisemäär peaks katma kahjud, mis tekivad võlausaldajal seetõttu, et võlgnik ei täida oma kohustust, ja tagama, et tarbijalt ei nõuta ülemäära suurt viivist kohustuse rikkumise korral. Tele2 teenuste kasutamise tingimuste punkti 6.13.2 järgi tuleb kliendil arve maksetähtpäevaks tasumata jätmisel tasuda viivist 0,15% tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest arvele märgitud maksetähtpäevale järgnevast kalendripäevast. Seega on tüüptingimuses kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas. Lepingud on sõlmitud 15.06.2015. a. Lepingute sõlmimise ajal seadusjärgne viivisemäär 8,05% aastas, käesoleval ajal on seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Seega on kolmekordne seadusjärgne viivisemäär lepingu sõlmimise ajal ja lepingu sõlmimise järgnenud perioodil olnud keskmiselt 24,08% aastas. Kuna tüüptingimustes kokkulepitud viivisemäär on suurem kui kolmekordne seadusjärgne viivisemäär, on tüüptingimus, mis võimaldab nõuda viivist 0,15% tasumata summast päevas, VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. Kuna viivisemäära reguleeriv tüüptingimus on tühine, tuleb viivis välja mõista seadusjärgses määras. Ka Riigikohus on 16.11.2016. a otsuses asjas nr 3-2-1-118-16 p18 leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist põhivõlgnevuselt ja leppetrahvilt alates viimase arve sissenõutavaks muutumisele järgnevast kuupäevast s.o alates 19.07.2016. a. Põhivõlgnevuse ja leppetrahvi summa on 284,61 eurot (206,74 + 77,87). Viivis arve sissenõutavaks muutumisele järgnevast kuupäevast kuni hagi esitamiseni 19.04.2017. a on 17,22 eurot (0,00022 x 275 x 284,61). TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus 8 (11)

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt lisanduva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt ja leppetrahvilt alates hagi esitamisest. Kohus mõistab lisandunud viivise kohtuotsuse tegemiseni välja kindlas summas ning edasi protsendina põhinõudelt ja leppetrahvilt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 8 % aastas ehk 0,022% päevas. Ajavahemik hagi esitamisest kohtuotsuse tegemiseni on 222 päeva. Seega tuleb lisanduv viivis alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni välja mõista summas 13,90 eurot (0,00022 x 222 x 284,61). Kokku moodustab sissenõutavaks muutunud viivis seega 31,12 eurot (17,22 + 13,90). Alates 24.11.2017. a kuni põhivõlgnevuse ja leppetrahvi tasumiseni tuleb TsMS § 367 alusel kostjalt välja mõista viivis tasumata põhivõlgnevuse ja leppetrahvi summalt (praegu 284,61 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras (praegu 0,022% päevas). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lõike 1 järgi esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 173 lõike 4 järgi näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kuna hagi rahuldatakse 76% ulatuses (rahuldatud nõuded, mis on hagi esitamise seisuga muutunud sissenõutavaks, 336,83 eurot / hagiavalduses esitatud hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud nõuded 443,63 eurot), tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hagiavalduse ja hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja järgi nõuab hageja kostjalt menetluskulude väljamõistmist summas 525

9 (11)

eurot, millest 100 eurot on riigilõiv ja 425 eurot hagimenetlusega seotud õigusabikulud. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on üheks kohtukuluks riigilõiv. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasunud riigilõivu 45 eurot ja hagi esitamisel on hageja tasunud täiendavalt riigilõivu 55 eurot (maksekorraldus tl 65). Tasutud riigilõivu suurus tuleneb riigilõivuseadusest. TsMS § 144 p 1 järgi on üheks kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjast ja OÜ Julianuse Õigusbüroo 19.04.2017. a arvest nr 2261748 (tl 22) nähtub, et hageja on oma lepingulisele esindajale maksnud õigusabi eest 425 eurot. Kohus leiab, et kuna tsiviilasi ei olnud keerukas ega mahukas, hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ja selle kohtusse esitamisega, hagiavalduse maht oli umbes neli lehekülge ja dokumentide hulk, mis tuli läbi töötada hagiavalduse esitamiseks, oli väike, on põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 225 eurot. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 300 (75 + 225) eurot. Kuna hageja menetluskulud jäävad kostja kanda 76% ulatuses, tuleb kostjalt hageja menetluskulude katteks välja mõista 228 eurot (76% 300-st). TsMS § 177 lg 4 järgi märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

10 (11)

See tähendab, et kui kostja ei tasu hagejale menetluskulu – 228 eurot, on hagejal õigus nõuda tasumata summalt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni. Kohtuotsuse teatavakstegemine ja täidetavaks tunnistamine TsMS § 455 lg 1 järgi toimetab kohus otsuse menetlusosalistele kätte. TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.