Eesti Vabariigi Keskkonnainspektsiooni kaudu hagi DS vastu kahju väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.09.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2 600 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Eesti Vabariik Keskkonnainspektsiooni kaudu, esindaja Annika Kruus
Keskkonnainspektsiooni
kaudu
Kostja DS (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Olga Vijard Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13.09.2017 otsuse resolutsioon muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda.
4.Mõista Eesti Vabariigilt DS kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 450 eurot ja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus
mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.Eesti Vabariik Keskkonnainspektsiooni kaudu (hageja) esitas 11.07.2017 Harju Maakohtule hagi DS (kostja) vastu keskkonnale tekitatud kahju 2 600 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ajavahemikus 2012 – 14.06.2016 eemaldas kostja loodusest ja pidas Tallinnas XXX korteris kahte I kaitsekategooriasse kuuluvat väikepistrikku. Lindude avastamise hetkel kostja korterist oli ühe isendi tiib vigastatud ja teisel olid tasakaaluhäired. Keskkonnainspektorid võtsid linnud kaasa ja andsid üle Keskkonnaametile. Looduskaitseseaduse (LKS) § 58 lg 4 järgi on väikepistrike eemaldamine (sh pidamine ja kasvatamine) reeglina keelatud. Eelnevat keeldu rikkudes tekitas kostja keskkonnakahju 2 600 eurot. Kahju suurus kujunes vastavalt Vabariigi Valitsuse 08.04.2005 määruse nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ (määrus nr 69) § 15 lg 2 p-le 2, mille kohaselt on hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest linnuliigi või imetajaliigi isendi korral 1 300 eurot isendi kohta. Kostja vabatahtlikult kahju ei hüvitanud. Hageja nõue ei olnud aegunud, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama ning hageja sai kahju põhjustanud teost ja isikust teada 2016. aastal väärteomenetluse raames. Kahju suurusest sai hageja teada alles 08.09.2016, kui määrati kindlaks keskkonnakahju suurus. Hageja esitas aga hagi 11.07.2017, s.o enne aegumistähtaja möödumist. Asjaolu, et kostja teavitas SA Eestimaa Looduse Fondi väikepistrikust 2013. aastal, ei olnud aegumise osas oluline, sest viidatud asutus oli sihtasutus, mitte riigiasutus, kelle teadmist oleks võinud omistada Eesti Vabariigile. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata. Kuivõrd kostja teatas väikepistrikust 05.11.2013 Keskkonnainspektsiooniga tihedat koostööd tegevale Eestimaa Looduse Fondile ja TsÜS § 150 lg 1 järgi aegub nõue kolme aasta jooksul kahju põhjustanud sündmuse asetleidmisest, oli hagi aegunud. Praegusel juhul puudusid kahju hüvitamise nõude eeldused. Nimelt ei eemaldanud kostja kahte väikepistrikku loodusest, vaid osutas tema juurde poolsurnud seisundis sattunud isenditele meditsiinilist abi, kaasates selleks veterinaararsti ja rehabiliteerides neid. Esimese linnu tõi tema juurde 2012. aasta suvel tundmatu meesterahvas, kes sai kostja numbri loomakliinikust. Teise linnu leidis kostja 2013. aasta sügisel tee äärest. Seega olid linnud loodusest eraldatud juba enne kostja kätte jõudmist. Mõlemad linnud olid kurnatud. Esimesel linnul oli tiiva trauma, mööda tiiba ja keha roomasid kärbsevaglad. Teisel linnul olid tasakaaluhäired tõenäoliselt peapõrutusest. Kostja teatas pistrikest Eestimaa Looduse Fondile ja helistas hageja valvetelefonile 1313, kuid hageja eelnevale ei reageerinud. Kostja, kes omas teadmisi ja oskusi röövlindude ravimisel, rehabiliteerimisel ning pidamisel, osutas pistrikele ravi ja rehabilitatsiooni ning tellis omal kulul ka uuringud ja kaasas veterinaararsti AS. Eelneva tulemusena paranes lindude seisund märkimisväärselt. Samas abita jätmisel oleksid linnud surnud. Pärast lindude konfiskeerimist tehti vähemalt ühele eutanaasia. Seega tekitas keskkonnakahju hageja enda tegevus.
Eelnevast sõltumata palus kostja kahjunõude eelduste olemasolu tuvastamisel vähendada hüvitise suurust nullini, sest kostja osutas nelja aasta vältel pistrikele meditsiinilist abi ja rehabiliteeris neid. Kostja tegevuse tulemusena paranes ühe linnu seisund sedavõrd, et ta oli võimeline lendama. Väikepistrikud hävisid konfiskeerimise tagajärjel. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kohus määras kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 810 eurot, millele lisandub viivis seadusjärgses määras alates kohtulahendi jõustumisest. Hageja nõue ei olnud aegunud. Isegi kui eeldada, et hageja pidi nõude aluseks olevatest asjaoludest teada saama 05.11.2013, oli tegemist seadusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest TsÜS § 149 alusel. Nõude alusteks olid võlaõigusseaduse (VÕS) § 133, LKS § 77 lg 1 ja selle alusel kehtestatud määrus nr 69 ning LKS § 77 lg 3 p 6. Kohtu hinnangul puudus üks kahjuhüvitise väljamõistmise eeldustest, s.o isendite ebaseaduslik loodusest eemaldamine, mistõttu tuli hagi jätta rahuldamata. Pooltel puudus vaidlus, et kostja juurest ära võetud isendid olid väikepistrikud, kes kuulusid I kaitsekategooria selgroogsete loomade hulka ning kostjal puudus luba kaitsealuse liigi isendi loodusest eemaldamiseks tema elujõulisuse taastamise eesmärgil. Pooled vaidlesid, kas kostja eemaldas isendid loodusest. Hageja oli seisukohal, et õigusaktide mõttes tähendas isendi loodusest eemaldamine ka tema pidamist ja kasvatamist. Kostja ei olnud selle käsitlusega nõus. Tõendatud ja usutav oli, et praeguses asjas toodi ühel juhul kostjale vigastatud lind ja teisel juhul leidis ta haige linnu tee äärest. Kostja eesmärk oli linde ravida ja rehabiliteerida ning tal oli selleks vastav väljaõpe. Kostja eelnevat käitumist ei saanud käsitleda liigi isendi ebaseaduslikult loodusest eemaldamisena. Vaidlusalused isendid olid haiged ja vajasid ravi. LKS § 77 lg 3 p 6 andis võimaluse nõuda isikult kahju, kui ta eemaldas sihipäraselt terve isendi tema tavapärasest elukeskkonnast. Asjaolu, et kostjal ei olnud isendite ravimiseks ja pidamiseks luba, andis LKS § 58 lg-s 4 sätestatud rikkumise koosseisu. Nimetatud rikkumise eest karistati kostjat väärteokorras. Isegi kui eeldada, et kostja tegevus oli kvalifitseeritav LKS § 77 lg 3 p 6 järgi, tuli kohaldada VÕS § 140 lg-t 1 ja vähendada kahjuhüvitis 0-ni, sest kostja abistas vigastatud linde, kes oleksid abi saamata tõenäoliselt looduses hukkunud ning isase väikepistriku osas teavitas kostja Eestimaa Looduse Fondi. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja põhjendatud menetluskulud olid 810 eurot, mis kulus õigusabiteenusele. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas valesti materiaalõigust. LKS § 58 lg-test 4 ja 5 tulenevalt on kaitsealuse liigi loodusest eemaldamine (sh pidamine ja kasvatamine) keelatud, v.a vigastuse ravimiseks, mida korraldab Keskkonnaamet, õppe-, meditsiini- või teadusotstarbel Keskkonnaameti loal või taasasustamiseks, mis toimub samuti Keskkonnaameti loa alusel. Kui ühegi eelpool nimetatud aluse olemasolu ei ole tõendatud, langeb isendi loodusest eemaldamisel tegevus LKS § 58 lg-s 4 nimetatud keelu alla ning kinnitab, et esines LKS § 77 lg 3 p-s 6 nimetatud kahju hüvitamise eeldus, s.o isendi loodusest eemaldamise ebaseaduslikkus. Väär oli kohtu järeldus, et LKS § 77 lg 3 p-i 6 kohaselt on kahju
tekkimise aluseks ainult terve isendi loodusest eemaldamine. Tegu oli blanketse normiga, mille puhul tuli tegevuse ebaseaduslikkust sisustada läbi LKS-is nimetatud asjassepuutuvate keeldude ja neid välistavate erandite. Veel enam, kohtumenetluses oli tõendatud, et kostja eemaldas isase isendi looduslikust keskkonnast ning pidas ehk hoidis aastaid looduslikust keskkonnast eemal nii isast kui emast isendit. Eelnevale lisaks hindas kohus ebaõigesti tõendeid, kui jättis igakülgselt hindamata hageja esitatud eksperdi arvamuse. Nimetatud tõendist nähtus, et lindude söötmine vangistuse vältel oli ebasobiv nii toitaineteliselt kui hulgaliselt ja ebasobivad söötmis- ja pidamistingimused põhjustasid lindudele terviserikkeid. Eelnev tõendas, et kostja tegevus ei olnud LKS § 58 lg 4 mõttes eesmärgipärane. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus on ekslikult märkinud nõude alusnormidena VÕS § 133, LKS § 77 lg 1 ja määruse nr 69. Praeguses asjas on nõude alusnormiks VÕS § 1043, s.o säte, mis reguleerib õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Viidatud õigusnormi tuleb sisustada läbi vastavate LKS ja määruse nr 69 sätete. Vastavalt VÕS §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on hageja nõudeõiguse olemasolu tuvastamiseks tarvis kontrollida, kas esineb objektiivne koosseis (tagajärg, tegu, põhjuslik seos), tegevus oli õigusvastane ja kostja süüdi. Pooled on eriarvamusel eelkõige deliktilise vastutuse esimese elemendi esinemise osas, s.o kas hagejale on tekitatud kahju (tagajärg). Kostja hinnangul põhineb kahju praegusel juhul LKS § 77 lg 3 p-s 6 sätestatud eeldusel, et loodusobjektile on tekitatud kahju, kui hävitatakse ebaseaduslikult liigi isend, vigastatakse isendit elujõuetuseni või eemaldatakse isend ebaseaduslikult loodusest. Täpsemalt, kahju tekkis kahe pistriku ebaseadusliku loodusest eemaldamise tõttu, kusjuures eemaldamine LKS § 77 lg 3 p 6 mõttes on ka nende pidamine ja kasvatamine. Eelnevalt kirjeldatud tõlgendus tugines LKS § 58 lg-le 4. Vaidlus puudus selles, et väikepistrikud kuulusid I kaitsekategooriasse, mistõttu oli nende osas LKS § 77 lg 3 p 6 kohaldatav. Vastupidiselt maakohtu otsuses märgitule on ringkonnakohus veendumusel, et ka olukorras, kus kaitsealust isendit on õigusvastaselt tehiskeskkonnas hoitud ja kasvatatud, kuid teda ei ole eelnevalt sama isiku poolt loodusest eemaldatud, on loodusobjektile LKS § 77 lg 3 p 6 mõttes kahju tekitatud. Euroopa Nõukogu 21.05.1992 direktiivis 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku ja taimestiku kaitse kohta kajastatud põhimõtted (direktiiv 92/43/EMÜ), milles sisalduvad reeglid tuli Eestil siseriiklikku õigusesse üle võtta, on sätestatud, et liikmesriikidel on kohustus keelata kaitsealuste liikide loodusest võetud isendite pidamine, vedamine ja müümine või vahetamine ning müügiks pakkumine selle alusel (artikkel 12). Meetodite valik
jäeti liikmesriigi enda otsustada. Osalt eelnevalt kirjeldatud kohustuse täitmiseks muudeti LKS § 58 lg 4 sõnastust selliselt, et alates 21.11.2009 oli keelatud kaitsealuse liigi eemaldamine loodusest (sh pidamine ja kasvatamine). Kusjuures enne seda kehtis LKS § 58 lg 4 sõnastuses „Kaitsealuse liigi isendi loodusest eemaldamine on keelatud, välja arvatud vigastuse ravimiseks ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtudel“. LKS § 58 lg 4 muutmise tõttu laienes ühtlasi LKS § 77 lg 3 p-s 6 kirjeldatud juhtumite ring, millal on loodusobjektile kahju tekitatud, hõlmates ka need juhtumid, kui kaitsealuse liigi isendit ei ole see konkreetne isik loodusest eemaldanud, kuid on isendit loata pidanud ja kasvatanud. Asjaoludest nähtuvalt toodi üks väikepistrik hagejale tundmatu mehe poolt. Eelnevale faktile hageja vastu ei vaielnud. Seega toimus pistriku loodusest eemaldamine kellegi teise poolt. Samas on tõendatud, et kostja pidas ja kasvatas loata esimest väikepistriku umbes neli aastat, tekitades sellega keskkonnakahju LKS § 77 lg 3 mõttes. Teise pistriku leidis kostja tee äärest ja võttis kaasa. Selle väikepistriku osas ei seisne taunitav tegu mitte ainult kostja poolt kaitsealuse linnuliigi isendi loata pidamises ja kasvatamises, vaid ka linnu loodusest eraldamises sõna otseses mõttes. LKS seaduse loogikast nähtuvalt on loodus keskkond, mis ei ole tehiskeskkond, s.t seda defineeritakse välistamise kaudu. Kostja, leides väikepistriku tee äärest ja võttes ta endaga kaasa tehiskeskkonda, eemaldas linnu loodusest. Eelnevaga tekitas kostja keskkonnakahju LKS § 77 lg 3 mõttes. Linnu enesega tee pervelt kaasa võtmises, tema hilisemas loata pidamises ja kasvatamises, s.t loodusest eemaldamises väljendub ühtlasi ka kostja tegu, mis on järgmine objektiivse koosseisu element. Lindude looduses eemaldamine oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kuivõrd LKS § 58 lg 4 keelab loodusest kaitsealuse liigi eemaldamise, oli kahju tekitamine õigusvastane. Reeglina vastutab kahju tekitaja kahju tekitamise eest (VÕS § 1050 lg 1). Isiku süü hindamisel arvestatakse VÕS § 1050 lg 2 järgi mh olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Praeguses asjas ei ole esitatud väiteid ja tõendeid kostja võimaliku süüvõime puudumise kohta. Asjaoludest nähtuvalt eemaldas kostja väikepistrikud loodusest tahtlikult, soovides neid ravida. Kusjuures talle oli varem Keskkonnainspektsiooni poolt täiendavalt selgitatud vigastatud lindude rehabiliteerimise nõudeid ja seda, et Keskkonnaameti loata on see tegevus keelatud (lk 95 pöördel). Seega oli kostja kahju tekitamises süüdi. Eelnevat kogumis silmas pidades, vastutab kostja kahju tekitamise eest. Vastavalt LKS § 77 lg-le 1 ja määruse nr 69 § 15 lg 2 p-le 2 on hüvitise määr I kaitsekategooria linnuliigi isendi hävitamise eest 1 300 eurot isendi kohta. Kusjuures isendi hävitamine on määruse nr 69 tähenduses isendi õigusvastane surmamine, elujõuetuseni vigastamine, loodusest eemaldamine, looma või selle osa võõrandamine (määruse nr 69 § 7 lg 1). VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu alternatiivses lahenduses märgituga, et praegustel asjaoludel oleks olnud äärmiselt ebaõiglane mõista kostjalt välja 1 300 eurot iga isendi eest. Kuivõrd kahjuhüvitise määr 1 300 eurot on mõeldud ka olukordadeks, kus isend on õigusvastaselt surmatud või vigastatud elujõuetuseni, ei ole põhjendatud sama hüvitise määra kasutada juhtumiks, kus kahju tekitaja LKS mõttes eemaldas isendi loodusest põhjusel, et isend oli vigastatud. Tegudes, mis langevad isendi õigusvastase hävitamise ja elujõuetuseni vigastamise alla, on ebaõigluse määr märgatavalt suurem kui tegudes, mis on kantud soovist isendit abistada ja tema elu päästa. Kostja väidet, et pistrikud olid loodusest eemaldamisel vigastatud, hageja ekspertiisiakt ümber ei lükanud (lk 11-17) ja seda kostja väidet hageja
menetluses ka ei vaidlustanud. Ekspertiisiaktist nähtuvalt esinesid lindudel mh vigastused, mida kostja vastuses kirjeldas ja tegu ei olnud hiljutise probleemiga. Kuid kas vigastused võisid olla tekkinud vangistuse käigus, ekspertiisiakt selget vastust ei andnud. Kostja soov vigastatud linde aidata oli reaalne, sest tal olid selleks olemas ka vajalikud teadmised, oskused ja praktiline kogemus. Näiteks on kostjale omistatud sertifikaat röövlindude pääste- ja rehabilitatsiooni kursuse läbimise kohta (lk 61, 63 pöördel). Samuti on ta läbinud jahikullidega jahipidamise kursused (lk 59-60, 62-63). Tal on pikaajaline stepipistriku kodus pidamise kogemus. Kusjuures loa selleks andis Keskkonnaministeerium 11.10.2007 (lk 90). Kostja asjatundlikkus röövlindude vallas oli oma ringkonnas tuntud. Näiteks on tema poole küsimustega pöördunud veterinaararst dr ML 05.02.2013 (lk 68), teda on kutsutud Eesti Linnuhuviliste Ühingu ja Eesti Jahikullimeeste Seltsi kõneisikuna esinema 25.08.2010 Tallinna loomaaeda (lk 125) ja ta on esinenud saates „Tagatargemad“ 13.07.2011 uudislõigus, mis kirjeldas metsloomade ja -lindude abistamise ja esmaabi andmise võtteid (lk 126-129). Kostjal mitte ainult ei olnud teadmised vigastatud röövlindude abistamiseks, vaid ta võttis ka reaalselt ette samme vaidlusaluste pistrike ravimiseks. Nii teostas kostja enda kulul Veterinaarja Toidulaboratooriumis uuringuid (lk 64, 65, 75, 79, 80). Selle tulemusena paranes pistrike seisund märgatavalt, mis nähtub toimikusse lisatud piltidest, millest osad olid tehtud enne ja teised pärast kostja poolt lindude hooldamist ning ravi. Hageja ei ole menetluses vaielnud vastu väitele, et kostja püüdis linde ravida, vaid on järjekindlalt väitnud, et kahju tekkis justnimelt nende keskkonnast eraldamisega seoses, mitte nende ravimata jätmise ja ebaõige hooldamise tulemusena. Enamgi veel, kostja selgitas ja hageja ei vaielnud sellele vastu, et kostja püüdis teavitada ametiasutusi vigastatud pistrikest, kirjutades Eestimaa Looduse Fondile 05.11.2013 (lk 41) ja helistades hageja valvetelefonile 1313, kuid tulemusteta. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane kokku 2 600 euro väljamõistmine pistrike loodusest eemaldamisega kahju tekitamise tõttu, mistõttu tuleb hüvitise suurus vähendada 0-ni ja jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus
7.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Järgnevalt võtab kohus seisukoha ringkonnakohtus kantud põhjendatud menetluskulude osas. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja apellatsioonkaebusega seoses õigusabikulu 540 eurot (6 tundi tunnihinnaga 90 eurot). Selle raames tutvus õigusabi osutaja apellatsioonkaebusega, suhtles kliendiga, analüüsis maakohtu otsust ja esimeses astmes esitatud menetlusdokumente, koostas kaebusele vastuse ja edastas selle kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu esimeses astmes esitatud menetlusdokumentidega tutvumiseks. Esindaja pidi olema nendega juba eelnevalt tuttav, sest esindas kostjat kogu asja menetlemise vältel, kusjuures menetlus on kestnud väga lühikest aega. Pidades silmas maakohtu otsust, apellatsioonkaebust ja kostja vastust ning vajadust esindajal enne vastuse koostamist kostjaga suhelda, oli põhjendatud kostja õigusabi osutaja ajakulu apellatsiooniastmes 5 tundi. Õigusabi osutaja tunnihind oli mõistlik ja jäi turuhinna raamidesse. Seega tuli hagejal kostjale hüvitada menetluskulu 450 eurot. Ringkonnakohus mõistab menetluskulude hüvitiselt apellatsiooniastmes välja viivise vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 alates menetluskulude hüvitise suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.