Artikkel 1
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a)
kaitse — meetmete kogum, mis on vajalik looduslike elupaikade ja looduslike looma- ja taimeliikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks punktide e ja i määratluste kohaselt;
b)
looduslikud elupaigad — maa- või veealad, mida eristatakse geograafiliste, abiootiliste ja biootiliste tunnuste järgi ja mis on täiesti looduslikud või poollooduslikud;
c)
ühenduse tähtsusega looduslikud elupaigatüübid — elupaigatüübid, mis artiklis 2 nimetatud territooriumil:
i)
on kadumisohus nende looduslikul levilal;
või
ii)
mille looduslik levila on väike nende hääbumise või looduslikult omase piiratud levila tõttu;
või
▼M3
iii)
mis on suurepärased näited ühe või enama üheksa järgmise biogeograafilise piirkonna omaduse tõttu: Alpide piirkond, Atlandi piirkond, boreaalne piirkond, mandripiirkond, Makaroneesia piirkond, Musta mere piirkond, Pannoonia piirkond, stepipiirkond ja Vahemere piirkond.
▼B
Need elupaigatüübid on loetletud või neid võidakse loetleda I lisas;
d)
esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid — kadumisohus looduslikud elupaigatüübid, mis esinevad artiklis 2 nimetatud territooriumil ja mille kaitsmisel on ühendusel eriline vastutus, võttes arvesse nende loodusliku levila suurust artiklis 2 nimetatud territooriumil; need esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid on I lisas tähistatud tärniga (*);
e)
loodusliku elupaiga kaitsestaatus — looduslikku elupaika ja selle tüüpilisiliikemõjutavate tegurite summa, mis võib mõjutada selle pikaajalist looduslikku levikut, struktuuri ja funktsioone ning selle tüüpiliste liikide pikaajalist säilimist artiklis 2 nimetatud territooriumil.
Loodusliku elupaiga kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui:
—
selle looduslik levila ja alad, mida see levila piires katab, on muutumatud või laienemas,
—
selle pikaajaliseks säilimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid on praegu ja tõenäoliselt ka lähitulevikus olemas ja
—
selle tüüpiliste liikide kaitsestaatus on soodne punkti i määratluse kohaselt;
f)
liigi elupaik — eriomaste abiootiliste ja biootiliste tegurite abil määratletud keskkond, kus see liik elab igas bioloogilise tsükli etapis;
g)
ühenduse tähtsusega liigid — liigid, mis artiklis 2 nimetatud territooriumil on:
i)
ohustatud, välja arvatud need liigid, mille looduslik levila on sellel territooriumil marginaalne ja mis ei ole ohustatud või ohualdis lääne palearktilises piirkonnas;
ii)
ohualtid, st arvatakse, et tõenäoliselt liigub see lähemal ajal ohustatud liikide kategooriasse, kui põhjuslikud tegurid toimivad edasi;
iii)
harvad, st väikeste populatsioonidega, mis praegu ei ole ohustatud või ohualtid, kuid võivad sellisteks muutuda. Need liigid asuvad piiratud geograafilisel alal või on hõredalt levinud laiemal looduslikul levilal; või
iv)
endeemsed ja nõuavad erilist tähelepanu nende elupaiga erilaadi ja/või nende elupaiga kasutamise võimalike tagajärgede tõttu, mis nende kasutamisel võib olla nende kaitsestaatusele.
Need liigid on loetletud või neid võib loetleda II lisas ja/või IV või V lisas;
h)
esmatähtsad liigid — punkti g alapunktis i nimetatud liigid, mille kaitsmine on ühenduse eriline ülesanne seoses nende tähtsusega artiklis 2 nimetatud territooriumil; II lisas on need esmatähtsad liigid tähistatud tärniga (*);
i)
liigi kaitsestaatus — asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust artiklis 2 nimetatud territooriumil.
Kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui:
—
asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul ja
—
liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega ei vähene ka lähitulevikus ning
—
selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene;
j)
ala — geograafiliselt määratletud ala, mille piirid on selgelt märgitud;
k)
ühenduse tähtsusega ala — ala, mis annab olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi või II lisa liigi soodsa kaitsestaatuse säilimisele või taastamisele selles biogeograafilises piirkonnas või nendes biogeograafilistes piirkondades, kuhu see alal kuulub, ning võib oluliselt kaasa aidata ka artiklis 3 nimetatud Natura 2000 sidususele ning/või aitab oluliselt kaasa asjaomase biogeograafilise piirkonna või asjaomaste biogeograafiliste piirkondade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele.
Laia levilaga loomaliikide puhul peavad ühenduse tähtsusega alad vastama niisuguste liikide looduslikul levilal asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused;
l)
erikaitseala — ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud;
m)
isend — IV ja V lisas nimetatud liiki kuuluv elus või surnud loom või taim, selle osad või nendest valmistatud tooted, samuti kõik kaubad, mille puhul saatedokumendist, pakendilt, märgistuselt, etiketilt või muude asjaolude põhjal ilmneb, et nad sisaldavad nendesse liikidesse kuuluvate loomade või taimede osi või neist valmistatud tooteid;
n)
komitee — artikli 20 alusel loodud komitee.